Lugu kavalast rebasest ja rumalatest loomadest
Jaagumäe talu oli väga rikkalik talu. Seal oli loomi, näiteks lehmi, härgasid, kukki, kanu, lambaid, hobuseid, eesleid ja hanesid. Ükskord oli loomadel kange tahtmine osata inimeste keelt. Nad mõtlesid üks päev ja teine, aga ei mõelnud midagi välja. Kolmandal päeval ütles kanaema: “Muud ei ole, kui läheme rebaseisanda juurde“. Kukk aga vastas: “ Oled sa hulluks läinud või? Rebase juurde? Ta sööb meid hetkega ära“. Kana vastas: „Mida sa siis ise välja mõtled?“. Kukk ütles:“ Ei tea, rebane oskab vähemalt inimeste keelt, no lähme siis pealegi rebase juurde“.
Nad ütlesid seda ka teistele loomadele. Kui teised loomad sellest teada said, hakkas kõva pakkimine pihta. Probleem oli aga selles, et rebane oli tegelikult võlur. Seda teadsid kõik talu loomad. Aga neil oli kange tahtmine osata inimeste keelt. Nad riskisid eluga. Kõik pakkisid oma lemmiktoidud kokku ja asusid teele. Nad kõndisid mitu pikka tundi, kuni lõpuks jõudsid rebaseisanda koopani.
Rebane teadis loomade tulekust ja oli juba mõelnud plaani välja. Loomad küll natuke kartsid, aga nad tahtsid nii väga inimeste keelt osata. Lõpuks ütles kukk: “Rebane, kas sa saaksid meile õpetada inimeste keelt?“ „Jah, kui te annate mulle kuke ja kana suled,“ sõnas rebane. Loomad arutasid ja jõudsid lõpuks kokkuleppele, et nad annavad. Kui kukk ja kana astusid rebase juurde, siis kargas rebane loomadele kallale. Läks lahti suur madin, kuni lõpuks lõi hobune rebasele oma jalgadega nii, et rebane oli tükk aega uimane. Loomad pääsesid poolräsituna. Nad läksid tagasi koju ja mõtlesid kõik, et enam nad sellist rumalust ei tee. Kuigi nad nii väga tahtsid inimeste keelt õppida, said nad siiski aru, et rebane ikka õige õpetaja ei ole ja õpetajat tuleb veel otsida ja näiteks öökulliga selles osas rääkida.
Õppida on küll tore, aga selleks tuleb valida õige õpetaja! Nii lõppes lugu kavalast rebasest ja rumalatest loomadest.
Talis Timmi
2. klass
4. klassis sai sellest loost järgmine näidend
Kuis Jaagumäe talo eläjä võro kiilt oppsõva!
I osa
Osatäütjä: kikas, kana, lehm, härg, lammas, hobõnõ, eesli, hani, tsiga, kõnõlõja.
Kõnõlõja: Jaagumäe talo om perätu rikas talo. Sääl eläs pallo eläjit: lehm, härg, kikas, kana, lammas, hobõnõ, eesli, hani ja tsiga. Ütel pääval tull eläjil kangõ tahtmine oppi inemeste kiilt, no tuud võro kiilt. Näil oll hää peremiis, kes näidega pallo kõnõl, a kelle eläjä midagi vasta üteldä es mõista`. Eski kui na sõbralikult hellü teivä, kai peremiis näid arvusaamata näoga. Nii näide tahtmine inemeste kiilt oppi kasvi ja kasvi. Nä mõtli ta asa pääle mitu päivä, kuid iks midägi vällä es mõtle, kuis sjoo selges saia. Lõpun tull kanaimäl hää a ohtlik mõtõ. Nii näide eläjide sekelduse naksivagi pääle.
(Laudan kana ütel kikkale)
Kanaimä (julgust kokko võtten): Muud ei olõ kui läemi rebaseisanda mano. Tal om kavalust nii pallo küll, et mõist meid tan asan avitada.
Kikas (tege kõvempät hellü): Oled sa hullus lännu vai? Rebäse mano? Ta süü meid kõrraga är` ja nii tuu oppmine jääski är`.
Kanaimä (nõudvalt tsiibu saputadõh): Midä sa esi vällä pakut?
Kikas (mõtlikult): Ei noh, rebäne mõist vähämpält võro kiilt, tuun om sul õigus. No läämi siis päälegi rebäse mano.
Kõnõlõja: Kikas lätt ja kõnõlõs asast tõisile talo eläjile ja kõik omma sjooga peri. Na nakasse kipõstõ asjo pakma, et kõik vajalik tii pääle üten saasi.
Tsiga: Ma ei tiä’ kuidas tiika om, a mu asa umma’ joba pakitu.
Kõik üten kuun (kõvva): A’ meil kah!
Hobõnõ: No nakame sõs minema?
Kõik üten kuun (kõvva): Läämi'!
Kõnõlõja: Eläjä nakasse minema. Näide tii oll mitu päivä läbi mõtsõ, üle Munamäe, vahepääl tull üle minna ka Võhandu jõõst ja Ööbiku orost. Lõpus jõudse na rebõseisanda uhkõ lossini Rebäsmäel Vana-Võromaal. Na olli küll väega väsünü, kuid uutsõva uudishimoga rebäsega kokko saamist. Tuul aol kui eläjä hõngu peivä`, nägi rebäseisand näid lossiaknast ning küsse võlupiigli käest, mida no eläjä tahtva.
(Rebane küsse võlupiiglilt)
Rebäseisand: Ütle piiglikõnõ, midä eläjä minost tahtva.
Piigli: Eläjideni om jõudnu tiidmine rebaseisanda hääst võro keele mõistmisest. Prõlla tahtva na, et sa näilegi sjoda kiilt oppasi.
Rebäseisand (kavalalt): Või na tahtva, et ma näile võro keele selges tiis? Siis sjood ma ka tii!
(Rebäseisand naard parastavalt ja istus uma ilosale tooli pääle ja jääs eläjit uutma).
(Eläjä jõudva rebäse mano)
Kikas (väega pelgas ja kokutas): Pallõmi andis, et me tülü teemi, aga me tahtsemi tii käest, armas rebäseisand küssü, iga ti es saasi meile oppata võro kiilt?
Rebäseisand (kavalalt): No muidogi, a egäl asal om uma hind.
Hani: Mi võime sulle anda kõkkõ, mis meil om… kana munne ja kikka terri`, tsia talvekartokit, lehmä haina`, hobõsõ põrknit …
Rebäseisand (sekäs hanõ juttu): Taast ei avita, ma taha iks kikka hanna kõgõ ilusosambat sulge!
(Peräh pikka eläjide vaidlust kikkaga, and kikas lõpus perrä ja om nõun sule är andma).
Kikas: Hää küll! Ma anna oma kõgõ ilosamba sulõ sullõ.
(Kikas astus rebäse ette ja rebäne kargas timäle külge).
Rebäseisand (rüük): Nüüd olet mul peon!
(Lätt valla kakelus ja suur taga-ajamine. Tõsõ eläjä lääva kikast pästma. Kaklus käü nii kavva ku hobõnõ virotas rebäsele uma kabjaga ja rebäne jääs oimõtult maaha).
Kõnõlõja: Eläjä korjasõ kogo uma kraami kokko, kaesse kas kõik om iks häste. Kodotii venüs pikas ja vaivalisess, kuna eläjä omma kakelusest räsitü ja miil rebäse teo üle oll küländ halõ.
Hani: Inämp mi küll säänest rumalust ei tii ja rebäst inämp kunagi ei usu`.
Härg (hallõlt): A mi kõik jo tahassi nii väega sjoda võro kiilt mõista!
Eesli: A rebäne meil iks olõ' õi õige oppaja!
Lammas (kimmält): Oppaja piät mi viil leüdmä.
Lehm: Tiiäti, kõnõlõmõ tuust õige üükulliga. Ta om pallo ringi käünu' ja mõist maailma kiili. Vast om timä peri veidü parempa hinnaga meid avitama?
Kõik kõvva: Muidogi!
II osa
Osatäutja: kõnõlõja, üükull, kikas, talomiis, eesli ja aokiräniku.
Kõnõlõja: Pääle sekeldüsi rebäse man käümisega pei ta õigõs mõnõ päävä puhata ja kõik sjo kõrralikult läbi kaalu kuis võro keele oppmine iks tettüs saas. Nä plaanseva üükulli pallõlda, a ka veidükese iks pelässivä. Üükull oll tark ja uhkõ kiäle oppamises sobisi õnnõ üü ja kiäl oll muido pallo tekko. Ütel hummokul väega varra, linnäs üükull uma viimätsit kaemisi talo ümbre ja säädse hinnäst puhkusele lauda korstna otsan. A samal aol valmist kikas hummukuses kirgmises ja linnäs ka jo katusele. Sääl näkse ta üükulli.
Kikas (imelikult): Üükull, hummokut! Sa es makaki viil!
Üükull (unitsõlt): Õkva naksi magama säädmä, a teie' viil üte piätüse.
Kikas: A mi siin eläjidega tahtse õkva üte api pallõlda. Meil om joba kavvaaigne mõtõ' oppi selges võro kiil, et uma peremehega saasi ka kõnõlda. Hää olnu kui peremiis tuust oppmise plaanist esi tiidä' saa. Olõsi sina peri meid oppama?
Üükull: Olõsi iks! A mu tunni omma' õnnõ üüse.
Kikas: Väega hää! Mi plaanse sjoda peremehe iist tiidmäta hoita. A kas täämbä ööse tan saman kõlbas?
Üükull: No teemi nii.
Kõnõlõja: Üükull linnäs umma tiid ja kikas sai lõpus kirgmä nakata. Sjol hummokul jäiva kikka kauplemise päräst kõik kavvembas magama. A üüsiti naksiva tunni`. Eläjä opsõva väega häste. Pääväl olli nä küll veidü väsünü, a lõpus saiva na iks võro keele peris selges. Jõudse kätte päiv kui eläjä peivä` plaani uma salatsõmist talomehele tiidä` anda.
Talomiis (lauta minnen): Hummokut kõigile! Ma looda, et ti maasit häste!
(Talomiis ümises lauluviisi)
Härg: Hummokut!
Talumiis kaes heütünult ringi. Kõrraga kostva kõiki näide „Ter hummokut!“
Talomiis: Mis mä piät kullõma! Ti mõistat inemeste kiilt?
Eesli: No peremiis, mi tahtsõ ka võro keele selges saia' ja nüüd nii omgi. Üükull opas meid häste ja nüüd saami` sukka kah kõnelda.
Kõnõlõja: Ja eläjä kõneliva talomehele kõik uma sekeldüse. Jutt eläjide keelemõistmisest läts kipesti ülõ külä. Varsti tulli taloeläijde võro kiilt perrä kaema Uma lehe aokiraniku ja keeletiidläse Võro Instituudist.
Aokirjaniku ja kiiletiidläse läbisegi: Kõnõlgõ meile, kuis eläjä sjoo asja ära opse? Mis sa noile süvva annat, et na kõnõlda mõistva? Kes naid opas? Kas tu asi om iks nii nigu Võro liinan kõnõldas. Kes tu sõnnu käändmise ja püürdmise nail är opas? Näüdake nüüd meile kah kuis tii tan võro kiilt kõnõlõti.
Peremiis (eläijle): Ütlemi siis kõik üten sjo kuulsa võro kiilse lause „Kõnõlgõ ti ka miika nii ku miiki tiika kõnõlõmi“. Ja kõik ütliva üten (Eläjä ütlisiva, kuid aokiraniku ja kiiletiidläse kuulsiva õnnõ eläide tavalist hellü).
Peremiis: No kuis om? Kõnõlõva jo iks väega häste!
Aokiraniku ja kiiletiidläse omma kõik heitünü. Tulõ vällä, et eläide võro keelest saa arvvu õnnõ peremiis esi. Tõisi jaos om tu üts tavaline eläjide helü.
Peremiis: Tiiät, mullõ om sjo ka üts suur segane värk ja ma ei tiiäki kõkkõ asju. Pääasi, et mu hää eläjä mul iks alalõ omma` ja tuud mis keelen näidest arvu piät saama ei olõki nii tähtis.
Kõnõlõja: Nii lõppi lugu Jaagumäe talu eläjidest. Edesi kõinõlõvi eläjä võro kiilt ainult uma peremehega ja mõlempa hoitseva taad hindäle tiidmises. Na oppseva viil nii mõnõgi hää heremehe jutu, a tuust õs kõnelõ nä eski tõisile metsaeläjile.
Ots!
Esä pakõ mehitsite iist
Maailman om pall´o inemiisi, keä pelgäse mehitsit. Kõgõ rohkõmb pelgäs näid mu esä. Mehitsitegä om mu esäl peris ummamuudu läbisaaminõ. Ku tä kas kuuld suminat, vai keäki main tu väiku linnukõsõ nimme, sõs või mu esä minnä olümpiale edimäst kotust juuskma. Esä tege nii kõva spurdi, et esi kah ei usu´. Tälle õkva peris ültse mehitse ei miildü. Kõik, kes mu essä tiidvä, tegevä timägä suvõl halba nalja.
Eelmidse aastal suvõl maal vanaimä mann nägi esä, kuis mehitsite pere tull´ tarust vällä. Esä hõigas vanaimmä. Ku vanaimä jaolõ sai, pallõl tä essä appi mehitsit kinni püüdmä. Tuu pääle pagõsi esä sanna manu. Ütel, et lätt sanna kütmä. Sinnä tä jäigi kuni pümmes minekuni.
Esä ütles tuu pääle, et tä lätt alati mehitsite tii päält iist är´, selle et timä om targõmb.
Egert Suvi
4.b klass
Edimäne kõrd ortotondi man
Mi´ olõmi katsiku latsõ ja tuuperäst tiimi kõiki asju koon. Eski tohtri man käümi mõlõmba kõrraga.
Paar aastat tagasi vei imä meid ortotondi manu. Ortotont om nigu hambatohtri, a parandamisõ asõmõl tege hambist pilte ja pand klambrit suuhtõ. Nii tegigi tohtri mi hambist pilte. Tuu jaos vei abiline meid tõistõ tarro, muiduki ütekaupa õks. Käskse sälgä panda pikä palitu. Palitu oll´ rassõ ja ilma käüssitetä. Sõs pandsõ meid üte massima vaihõlõ. Sääl tull´ uuta nii kavva, ku käü üts klõps. Pääle klõpsu tull´ tohtri abimiis ja võtsõ palitu säläst är´.
Viie minuti peräst kutsuti meid jälki tohtri tarrõ tagasi. Meile näüdäti pilte. Ja mis pildi nuu´ säntse külh olliva! Pildi´ omma õks ilusa ja värvilidse! Neo´ pildi´ olliva musta-valgõt värvi ja hirmus naljaka. Üte pildi pääl oll´ pääluu, keä naarat – rohkõmb külh irvit meile vasta. Tõsõ pildi päält olliva nätä pusõriti hamba. Üte kotusõ pääl oll´ tühi kotus. Issakõnõ, mi´ hamba olli nigu vana inemese hamba. Säändse pildi õkva aiva meid naarma. Itsiimi peris jupp aigu.
Tohtriprovva, kelle nimi oll´ Anna Iljuštšenko, just tuusama kuulus korgushüppäja, kai meid tõsitsõ pilguga ja ütel, et mi´ peämi nakkama klambrit suun hoitma, ku tahami kunagi ilusalõ naaratada.
Nii omgi, et ega kõrd, ku on pildistämisest juttu, tulõ meile miilde hambite pilt.
Iiris ja Ketter Aljes
4.b klass
Hambatohtri man
Oll´ illus keväjäne päiv. Mängse uman tarõn ajusid murdvat sõamängu, ku tull´ imä ja ütel, et om hambatohtri manu minek. Imä sõna om säädüses ja minek läts vallalõ.
Hambatohtri es olõ kavvõn, mõnõ minuti kaugusõl Võru liinan. Peä ollimigi peräl. Istsõ ussõ taadõ maha ja jäi uutma. Ma pelksi kah, selle et tohtri tüküse vahel hambit vällä kakma. Tuud ei taha jo keäki. Viie minuti peräst tull´gi sisse astu. Isti pingi pääle ja ai suu kõrvuni vallalõ. Joba topsõgi tä mullõ tangi suuhtõ esi mullõ midägi ütlemätä. Ja nakas kakma. Sõs käve üts naks ja hammas tull´gi är´. Ma naksi peris rüükmä. Ku ma lõpus rüükmise perrä jätse, küsse ma tohtri käest, et kas hammas tull´ är´. Tohtri ütel, et ammu inne toda, ku sa rüükma naksit. Tohtril tull´ peris naar mu pääle. Ütel, et latsõ rüükva õks inne tõmbamist, a sa röögit takast perrä.
Tohtri man käütü ja üts hammas jälki vähämp.
Sander Suur
4.b klass
Kuis mehiläne minnu nõglas
Oll´ illus suvõpäiv eelmidsel aastal. Mul olliva kats sõpra kah külän.
Mi ollimi joba mängnü jalgpalli ja tsukõlnu. Mõtlimi, et läämi imäle kasvumajja appi. Imä käskse meil tiigist vett tuvva. Kasvumaja kõrval omma meil mehitsetaru´. Tullimi viiga tiigi mant, ku üts mehiläne linnas mullõ hiussilõ. Mul olliva pikä hiussõ ja mehiläne es saa´ säält vällä. Imä opas, et joosõ tiigi manu ja panõ pää vii alla. Nii mi katõkõstõ mehilasega võitlimi elu iist. Timä jõudsõ inne minnu pähä nõglata, ku ma pää vii alla jõudsõ panda.
Õdakus olliva mu silmä paistõn ja ma näi välla nigu karumõmm.
Hendrik Andrejev
4.b klass
Tohtri vai vereimejä
Seo lugu pidi kindlalõ juhtuma uma kümme aastat tagasi vai rohkõmbki. Viil tuul aol, ku Väimelä vanan mõisa päämajan oll´ peretohtri vastuvõtukotus. Emil käve koolin vähämbän klassin, a Hendrik es käü viil koolin.
Millegi peräst oll´ Emilil vaja võtta verepruuvi. Ima pidi tohtri manu üten võtma väiku Hendriku kah. Kohe sa tuud väikut last ütsindä jätät. Nii võetigi Emililt verd, a Hendrik kai tuud asja ussõ vaihõlt päält. Kuna Emil peläs hirmsalõ vere võtmist, sõs oll´ tä hirmu peräst näost valgõ. Tuud pandsõ Hendrik ussõ vaihõlt kaien häste tähele.
Kodu tii pääl ütel äkki Hendrik ehmunult, et tohtritädi om kindla pääle vereimejä, noh vampiir. Emil ja imä olli väega imestünü, et mille nii. Hendrik sõs kõnõl, et tohtritädil olli sinitse käe ja tä imesi niipallo verd, et Emil oll´ näost peris valgõ. Tuu jutu pääle nakas imä peris naarma. Imä selet väikulõ Hendrikukõsõlõ, et tohtritädil olliva sinitse kinda käen. A Emil oll´ valgõ tuu peräst, et peläs himsalõ.
Näet, kuis üts asi või väiku latsõ arvamist perrä olla´.
Hans Erik Haljend
4.b klass
Vahtsõ ao eläja
Umbõs kolm-neli suvvõ tagasi kävemi perrega Pärnu rannan. Päiv paistsõ lämmäle. Oll´ illus suvõpäiv. Mõtlimi, et patseerimi kah prommenaadi pääl nigu peris suvitaja.
Äkki ma näkse, et üts vanaprovva kõnd uhkõlõ trotuaari pääl. Õnnõ imelik elläi om täl nööri otsan. Kavvõst es saa häste arvu. Mõtli, et mis elläi tä külh om. Hindälegi aru saamata ütli kõva helüga: „Kaege, lehm om nööri otsan ja kõnd liina piten!“ Kõik kaiva näüdätün suunan. Mu veli Talis nakas naarma ja ütel, et ma peä hindäle prilli´ hankma, kui ma ei tii vahet lehmäl ja dalmaatsia pinil.
Egä ma sõs es tiiki. Nüüd tiiä ma´, määne om lehm ja määne om dalmaatsia pini.
Tõnis Timmi
4.b klass
Veli Hendriku läbikaemine
Parhilla käü mu veli Hendrik joba kümnendän klassin. Tuu lugu juhtusi timäga üle kümne aasta tagasi, ku Hendrik oll´ viil latsiaian.
Mu imä läts Hendrikuga peretohtri Eevi manu. Tohtril oll´ kombõs kontrolli, et kas latsõl om õks pluusõ all särgikene kah sälän. No muiduki oll´, sest imä tiidse toda asja. Ku särgi kandminõ oll´ kontrollitu, nakas tohtri muid asju uurma. Küsse, et kas Hendrik käü Parksepä latsiaian. Ku Hendrik oll´ tuud kinnitänü, uursõ tohtri, et kas Hendrik tund timä latsõlast Jannet. Tuu pääle ütel Hendrik, et muiduki tiid. Väega hästegi. Janne lei täl moka lahki. Pääle tuud es olõ tohtriprovval inäp midägi küssü.
Hans Erik Haljend
4.b klass
Hädän massinitega
Tu lugu juhtusi sõs, ku ma olli viis aastat vana, tõisisõnnu puul eluaigu tagasi.
Mullõ miildüsi sõs hirmsalõ rattaga sõita. Nii nigu hummugu silmä vallalõ lei, õkva ratta sälgä. Ütel puulpäävädsel hummukul pandsõ ruttu rõiva sälgä ja ratta manu. Millegi peräst oll´ esä õdaku ildapa tüült tulnu ja uma massina - autu, parknu kuurile väega lähküle. Ku ma tavalidsõlt rattaga sõida, sõs jääs kuuri ja autu vaihõlõ mu´ jaos paras maa. Egä ma ullikõnõ toda es tiiä, et ma täämbä säält häste läbi ei mahu. Istsõ rattalõ sälgä ja naksi väntämä. Eski kuuri ja autu vaihõlt mahtusi läbi ja viil nii umbõs paarkümmend kõrda.
Lõpus tulli mu armsa vanõmba kah vällä kaema, et mis lats tege. Küll nä olli õnnõliku minnu näten. Leivä kattõ kätt kokku ja ahhetivi. Imä tull´ autu manu ja näüdäs mullõ kah tuud asja, mille peräst nä nii õnnõliku olli. Ma olli uma ratta lenksuga autu küle pääle pallo triipõ vidänü.
Sõs ma es saa´ mitte arvu, et mille nä pahandasõ. Mu ratas oll´ jo kah triipõ täüs. Mis vahe tuul om, massin om jo massin? Ku küpär miist ei riku, mille sõs triip peäsi masinat rikma.
Phil-Benjamin Paju
3.b klass
Hädän õigõ välläütlemisega
Praegu olõ ma joba ütesa aastat vana ja mõista esi hindä arust peris õigõlõ kõnõlda.
Ku ma olli nii umbõs nelä-viie aastanõ, sõs es tulõ mul kuiski sõna politsei välläütlemine vällä. Politsei asõmõl ütli ma peesek. Ja nii ollgi. Kõik pruuvsõva minnu opata: imä, esä, vanaesä, puul suguseltsi päälekauba. Es midägist, poitsei asõmõl oll´ õks peesek.
Ütel pääval võtsõ mu ette veli Talis, keä om must paar aastat vanõmb. Tälle es mahu hinge, et tä veli om nii ull´ ja ei saa nii tähtsät sõnna kõrralikult vällä üteldä. Aga tä näi vaiva! Külh pruuvsõ silpe kaupa ja külh kommõ kaupa. Õks silpe abil ja präänikite abil. Läts aigu, miä läts, kuid ütel pääval oll´ latsõl sõna politsei selge.
Ei tiiä´, ku praegu kah olnu määntsegi sõnaga hädän, kas Talis nakanu sõs sama usinusõga minnu oppama. Tuul juhul söönü ma kimmäle pallo´ rohkõp hääd ja parembat, inne ku sõna õigõlõ vällä tulnu.
Tõnis Timmi
3.b klass
Laat om laat ja puut om puut
Mu arust oll´ seol suvõl üts laat tõsõ takan.
No lätsimi sõs kah üts kõrd koon perrega laada pääle. Esä tahtsõ hindäle määnestki pluusõt vällä kaubõlda. Küll oll´ pallo egäsugust kraami. Lõpus esä nägigi ilusat pluusõt, mis tallõ miildüsi. Nakas sõs kauplõma, et äkki saa poolõ odavamalt kätte: 30 euru asõmõl 15 euruga. Müüja es võta kuigi vetu. Esä tei eski komplimente, miski es avita. Pluusõ hind jäi õks samas.
Laada pääl tiiru´ tettü, lätsimi hoopis puuti. Nii muuseas hüpsimi läbi ka Sportlandist. Ja mis mu esä näge, illus pluusõ ripus puu pääl! Kaes hinda – ja odavamp ku laada pääl. Esä võtsõ pluusõ ja läts kassapreili manu. Näüdäs viil umma kliendipapõrt kah. Tuuga sai viil hinda odavambas.
Küll mu esäl oll´ hää miil, et es osta laada päält kallist pluusõt.
Sander Suur
3.b klass
Alati ei toheki mõtsa minnä
Kõrd lätsimi mi vanaimä man imäga mõtsa. Vanaimä eläs mul Paganamaal. Kuna oll´ hilissüküs, sõs vanaimä arvas, et nigunii mi mändseidki siini ei lövvä. Umõta andsõ ta meile pangi üten. Võtsõmi pini Karu kah üten.
Jõudsõmigi kolmõkõisi mõtsa. Näimi kikkasiini. Karu löüdse hindäle üte väiku sambladsõ paku ja nakas toda jürämä. Oll´ nii ametin, et es tii´ hindä ümbre toimuvast sukugi vällä. Äkki ütel imä, et olõmi tassa, selle et ta kuuldsõ midägi. Kuna midägi nätä es olõ, korssimi edesi. Imä nakas kõnõlõma, et vanaimä oll´ kunagi juttu tennü, et mõtsan om nättü huntõ, ilvessid, rebäsit ja eski kahrõ. Viil lohut minnu, et ega ütski elläi inemese manu ei tulõ.
Äkki kuuldsõ imä, et keäki nigi käünü mõtsan. Mi pini Karu ja ma es kuulõ külh miskit. Ma naksi kodo poolõ tagasi minemä. Äkki kuuldusi mu sällä takast nii kõva rüükmine, et terve külä vist kuuldsõ. Ma naksi pelgämä ja juusksõ kodo vanaimä manu. Koton onu Lembit nakas hirmsalõ vanaimäga pahandama, ku kuuldsõ, et ta oll´ meid imäga mõtsa lasknu. Paar päivä tagasi olliva Läti jahimehe´ kiildnü inemisil nädälävaihõl mõtsa minnä, kuna om jaht.
Väha ao peräst jõudsõ imägi koon Karuga kodo. Imä sõs kõnõl, et mille ta nii hirmsalõ mõtsan oll´ rüüknü. Tä oll´ mullõ just kõnõlnu mõtsaeläist ja nakanu tuud juttu esi kah pelgämä. Äkki oll´ keäki imäle ola pääle patsutanu, tuu peräst tä rüüksegi. Patsutajas oll´ Läti jahimiis. Imä oll´ nii hirmu täüs olnu, et edimält es saaki arvu, kas patsutajas oll´ jahimiis vai kahr.
Kuna imäle miildüs seenel kävvü, sõs ta nüüd ega kõrd küsüs inne mõtsa minekut, kas mõtsan om jahihooaig vai mitte.
Egert Suvi
4.b klass
Koolibussi lugu
Mino koolibuss um rohelist värvi ja sääl um 21 istmisõ kotust, a võisi olla rohkõmb. Kui mi hummogu bussi tulõmi, sõs umma sääl Timmi tüülise. Na läävä kül suurõ maja man maha. Sõs jääs ruumi rohkõmp.
Mi koolibuss sõit Väimälähe, Navilõ, Tagakülla, Raistõlõ, Parkseppä. Ruuli käänd Laanõ Madis.
Ma sõida ega päiv koolibussiga kokko üte tunni jao aigu.
Kadi Zopp
3. klass
Seeneralli
Hummuku ma lätsi mõtsa,
pandsõ korvi kännu otsa.
Terve mõts täüs puravikkõ,
pilvikid ja vahelikkõ.
Kännu kõrval saisõ aga
sirmik nigu vana kala.
Kukõseene´ - kuldõ pääga,
tulkõ korvi mullõ hääga!
Näkse murumunna halli,
tekse tallõ kõva kalli.
Õhku linnas paksu tossu,
mänge tääga seenekossu.
Hans Mäesalu
4.b klass
Mille tetä' sporti
Sport um tervüsele hää
sporti tegema ma piä
sporti tege nuur ja vana
sporti tetä olõ´i paha.
Kasus muskli, kasus ramm
kindlas muutus mehe samm
spordi valik väega suur
egalütel uma suund.
Suusataja, uisutaja armastasõ talvõ
korvpall, võrkpall tahtva pallõ
kergejõustik, rassõjõustik, mõni viskas kuulõ
purjetaja, ujuja kül tahtva hoopis suvvõ.
Trenni tii ja vaiva näe
nõsõs sis viil kõrd tu päiv
kaalan kanna medalit
tuu um mino elo võit.
Sten Pähn
3. klass
Midä saa/ei saa' osta' raha iist
Raha iist saa osta rõivit, süüä, mänguasju, vahtsõ televiisori, auto ja vahtsõ maja.
Raha iist ei saa osta immä, essä, armastust, tervüst, huulmist ja häädüst.
Karolin Kaiv
3. klass
Mi ao rõiva'
Praegutsõ ao rõiva umma kirivä, moodulise ja masva pallo rahha. Na umma tettu mitmõsugustõst matõrjaalõst: siid, fliis, sammõt, trikotaaž. Rõivast koetas ja valmis ummõldas suurtõn vabrikitõn, kos umblõja tegeva tüüd ummõlusmassinitõga. Rõivit müvväs puutõn ja turgõ pääl.
Vanal aol olli rõiva tettü linast ja villast. Inemise esi kasvativa hindäle linno ja villa jaos lambit. Rõiva tetti käsitsi. Vaiva nätti pallo.
Nüüd um tüüvaiva vähämb, piat ainult pallo rahha olõma.
Ma ka ei tiiä, mis tu paremb um.
Regina-Johanna Repp
3. klass
Leedu reis
Mu pere käve Leedun reismän. Sõitsõmi kotost vällä neläpäivä. Pidimi joba kell viis hummogu üles tulõma, et õigõs aos kohal olla.
Edimädsenä mi lätsimi Kaunasõ turu pääle. Ma sai säält hindäle ilosa valgõ pluusõ. Edesi sõitsõmi Mega keskustõ. Sääl seimi ja imetlimi akvaariumõ, kos ujosi väikokõnõ haikala. Ma tegi tast ka pilte.
Õdagus sõitsõmi Vilniussõ, kos lätsimi hotelli. Mi hotell olli illos ja mukav. Sääl olli pallo sportlaisi, kuna sääl kõrval olli tenniseväläk. Peris ilda kävemi ka kellatorni man ja keskuulitsal, kos olli väega pallo turiste.
Järgmitsel pääväl kävemi Vilniusõ turul ja suurõn rõivapoodin. Turul olli peris pallo ilosat kaupa. Umbõs kella kolmõ aigu naksimi kodo sõitma.
Õdagu sai aru, et olli peris hää reis ja ma jäi tuuga väega rahulõ.
Triin Zupsman
3. klass
Mille tetä' sporti
Kes ei tiiä, et sporti tetä um lõpmata hää. Sport um tervüsele kasulik. Spordi tegemine tege tugõvas ja latsõ pallo virgõmbas.
Ma tii ka kõvastõ sporti.
Hans Jürgen Kukk
3. klass
Kuis mi mardisandin kävemi
Ma käve sõproga mardisandin. Meil olli väega ilosa sandi rõiva. Meil olli ka hää tujo ja mi ollimi inne opnu pallo egasugutsit laulõ ja luulõtusi.
Kui santmast tullimi, sõs jaotimi saadu maiustusõ umavahel ilostõ är.
Ta sandin käümine um üts vana ja väega illos kommõ. Mi proovimi taad iks au seen pittä.
Kristofer Piirisild
3. klass
Mille tetä' sporti
Mullõ miildüs sporti tettä. Ma käü korvpalli trennin. Pääle trenni um mul alati hää tunnõ ja tervüs püsüs kah kõrran. Sporti teten saa ma pallo liiku ja jõudu tulõ mano ja must kasus üts tubli miis.
Maiker Nargla
3. klass
Keefir ja kama
Mul um häste armas ja tüükas vanaema Tiiu. Tal um alati hää tuju ja tal umma musta lokin juusõ ka.
Mõnikord saa vanaemaga nalja. Talle miildis süüa keefiri kamaga. Ütel pääval hakas ta jälki umma lemmiksüüki tegema. Köögin oll pimme ja ta võtsõ niisama käsikaudu kapist üte paki ja puistas sisu kaussi keefiri sisse. Süüen tundsõ vanaema imelikku võõrast maitsõt. Kui ta asja üle kaema hakas, sai selges, et kama asõmõl oll keefiri sisse saanu hoopis riivsai. Me sõsar Liinaga naarsõmi nii, et krambi tulliva. Vanaema es solvu üldse, ta naarsõ esi ka.
Kui om hää vanaema siis saa alati nalja.
Danel Toom
4. klass
Mu edimäne` pini
Mul om koton äge pini,
Leo om timä edinimi.
Nii kui silmä valla lüü,
pini õnne hauk ja süü.
Pinist abi olõ-õi midä,
moro päält kirpõ tarrõ vidä,
tormas ringi joba sääl
jalgupidi lavva pääl.
Täl om välän uma kuut,
tu om nigu turupuut:
kondi, kopsu vedelese,
põrna, neeru mädänese.
Kõik, mis paprõlõ nüüd kandsõ,
kõik ma võlssi kirja pandsõ.
Kui nüüd ütle õigõtpidi
om mul tark ja torõ pini.
Betti Aniott
3. klass
Mu edimäne uma elläi
Mu ussõ takan oll väikukõ korv
kos seen hüpel imelik karvanõ luum.
Tarrõ tõstsõ ma korvi
ja vällä säält karas tu imelik luum.
Ta üskä ma haarsõ
ning tegi tal pai
ja Mustuke nimes mu kassikõ sai.
Maikel Nargla
4. klass
Vanaema Urve mälestuseks
Sjo juhtusi 2010. aasta suvõl. Mu vanaema tul oma vele puult Läänemaalt ja ütel, et lät 10 päävä pärast Saarõmaalõ. Lubasi, et kui tagasi tulõ, sõs ost meile küüliku. Na 10 päivä olliva väega tegusa: pidasime ärä vanaema sünnipäävä, korjasime maasikit ja vaarikit ja valisime vanaemale reisi jaos hää rõiva vällä. Vanaema ärasõidu pääväl jätsime temaga mõnõs pääväs nägemiseni. Aga tuud nägemist es tulõki...
Järgmisel pääväl helistati mu emale, et vanaema ei olõ enämb... See oll nii arusaamatu asi, kuis ei olõ enämb, ta läts vaid mõnõs pääväs. Ma muudkui iksõ ja iksõ ja iksõ. Kogu meie suure pere lein oll suur.
Matusõpääväl tull vällä, et vanaemal oll pallo rohkõmb sõpro ja tutvit kui me innegi mõtõlda mõistsõmi. Väega pallo rahvast tul temaga hüvaste jätma.
Ma mõtlõ tihti uma kalli vanaema Urve pääle ja tunnõ temast puudust.
Maryleen Karise
5. klass
Kärpsepiits
Kõrd läts mino vanaimä puuti kärpsepiitsa ostma. Ta kaie kogo poodi läbi, aga es löüa üttegi piitsa. Ta läts müüja käest küsüma.
Müüja oll veneläne ja kui ta oll vanaimä küsimuse är kullõlnu, ütel: „Kärpsepizzat meil ei olõ, aga kui tahati siis meil um vorstipizzat, singipizzat, juustupizzat ja hakklihapizzat“. Vanaimä ütel, et noid piitsu ta täämbä ei taha ja tull naaruga kodo.
Betti Aniott
4. klass
Imä ol kaonu
Latsõna elasi mu imä Põlvan. Põlva um väikene vaiknõ ja turvaline liin. Kõrd läts imä ilma koton ütlemata sõpru puulõ külla ja jäi sinna väega kavvas.
Telefoni es olõ ja vanaimä nakas väega murõtsõma. Ta es mõista kohegilõ otsma kah minnä. Lõpus läts miilitsalt api otsma. Muiduki saadi kaonu lats ruttu kätte. Imä sai kõva karistusõ ja es tohe terve kuu aigu kotost vällä minnä.
Egert Roos
4. klass
Hää puut
Mu esä lätt tihti vanaesä mano kaema, kuis temal ka elo edenes. Vanaesä on joba vana kah ja vaja on iks tema tegemistel silmä pääl hoita. Esä küsüs alati, kas vanaesä poodin on käinu. Siis ütles vanaesa: „ Ma olõ iks poodin käinu. Ma käu sääl Mahhima poodin, tuu um üts õigõ hää puut“. Ega esä ei hakka tallõ vasta vaidlõma. Vannol inemistel um uma õigus.
Regina-Johanna Repp
5. klass
Mu edimädse’ sõitmise mäesuusõga
Olli vast säidse aastat vana kui edimäst kõrda Kuutsõmäele suusatama saie. Es ole kunagi innembüisi pruuvnu ja tuuperäst lätsi kõgõpäält väiksembite latsi mäe pääle. Kae, tuugi mägi paistsõ mulle peris hirmus. Lassõ kül alla ja pruuvsõ kurvõ kah võtta, aga es mõista.
Kuigiviisi sai iks mäe ala peräle. Sääl oll väikene nõstuk, mis üles tagasi vidi. Ega tuugi sõit kerge es olõ. Esä iks avit minno nõstuki pääle. Esi ma pelksi kah.
Perästpuulõ jätse esa minno sinna latsi mäe pääle peris ütsinda harotama. Ma sõitsõgi alla, aga all võtsõ suusa jalast är ja tsänisi na ilma nõstukida mäe otsa tagasi. Vai oll rassõ!
Ma tiiä, et tuu päiv, kui edimäst kõrda mäesuusõga sõitsõ jääs elos aos miilde.
Regina-Johanna Repp
5. klass
Esä jutt
Sjoo asi juhtu tuul aol, kui mu esä oll viil väikene lats. Nail oll kikas ja pallo kanno. Kikas oll peris tukev ja kimmäle väega kuri. Tuul aol saiva kana' moro pääl ringi kävvü, ilma et na oles pidänu aian olema. Siss es ole nii pallo rebäsit, kui parhilla. Kannol oll elo rahulik, a kikkal es ole'. Esä aie kikast sakõstõ takan. Tuu asi vanembitele ja kikkale es miildü. Kikas pagesi, ega es anna' nii kergele alla. Ta oll iks üts kangõ kikas. Ütskõrd tull kikas esäle külgõ. Esä virot talle kaikaga. Kikas tekse, et om koolnu. Kui esä säla käändse, sõs kikas tull püstü ja kõrraga rünnas essä vahtselt. Vanemba tulli õkva õigel aol välla, kuna kikas oll joba esä pessma naanu.
Kana' muutsõva sakõstõ pesäkotust. Ütspäiv ütel esä imä ehk sõs mu vanaimä, et ,,Ole hää lats mine kae' sinna lauda pääle, äkki om kannul sinnä vahtsit pessi tettü. Esä lätski. Oll otsnu tükk aigu, a libastu ja satte laka päält ala. Edimält oll tundnu jalan kipet vallu. Esä peläs, et kikas tulõ laudast vällä talle jäl' külge. Nii ollgi aga kikas oll esi nii heitünü, et es tulõki külge. Sõs tull moro pääle esä imä. ''No mis juhtu poja'' küsse imä ''Ma vist murdsõ jala är', '' ütel esä hallõlt. Ja nii tuu asi paistugi, esä viidi haigemajja.
Tuul aol es saa' egäl aol vanemba haiglalõ kaema minna'. Imä tahtse väega uma last näta'. Pika mõtlemise pääle tull imäl hää mõtõ'. Ta riiet hinnäst tohtride perra kaejas valge hammõga ja läts haigemajja ja pallõl hinnäst viia palatile, koh oll timä poig. Mu esä mõtõl edimält, et kes tuu tan minno kaema tull. Imä selet pojale kogo luu är'. Mõlembil sai väega hää miil.
Sjoo ol soo hää lõpuga asi.
Talis Timmi
5. klass
Mu edimäne koolipäiv
Ta oll iks üts kavva oodõtu päiv.
Ilm oll sügüse kotsilõ väega illos: päiv paistsõ ja vihma es sata. Ilosa ilma peräst saiegi edimädse koolipäävä alostus välän är tetä. Kõgõ suurõmba koolilatsõ, nu abituriendi, võtsõva meid väikesi käe kõrvalõ ja tõiva õigõ kotusõ pääle. Tuust aost um ännegi mõni aasta müüda, a ma ei mäletägi inämb, mis nimeline mu saatja oll – oll üts illos tütärlats.
Kui välän kõik läbi sai, sõs lätsimi klassitarrõ ja alas edimäne tund mi klassijuhatajaga. Oppaja Liia oll mi pilte joba varramba nännü ja nüüd sai ta mi nime ja näo ruttu kokko viiä. Kui oppaja küsse, mis hindit mi koolin saia tahami, sõs kõik hõiksiva: „Viisi“. Ma ütsindä ütli et kolmi.
Kae, praegudsõs ei ole tuu mu suuv imä ja esä ja mu hindä suurõs rõõmus viil täüde lännu ja mi loodami, et ei lääki. Viie umma pallo paremba kui kolmõ.
Kristjan Kesselmann
5. klass
Mu edimäne lastõaiapäiv
Ma lätsi lastõaida kui olli üts aasta ja kuus kuud vana. Algus oll väega hirmus.
Ma es taha, et imä lät är ja naksi kõva helüga ikma. Imä jäigi minoga kuun mängmä ja minno lastõaiaga harotama. Kül siin oll pallo latsi ja torõdit mängukannõ. Nii ma tulligi imä üsäst maha ja naksi ka noid asju kaema. Tõsõ latsõ tulliva mano ja andsõva viil vahtsit asjo mullõ kätte. Mäng läts vallalõ ja ma es saa arvugi, et imä oll tassakõstõ ärki lännu. Hirmu inämb es olõ ja päiv jõudsõ ilostõ õdagulõ.
Sääne ollgi mu edimäne päiv lastõaian.
Marion Munski
4. klass
Mu edimäne elläi
Mu edimäne armas elläi oll hamstri Rambo. Ma olli sõs viis aastat vana kui ta loomakõnõ mi puul elli. Ta oll valgõt värvi ja paksukõnõ. Tal oll väega sille karv. Rambo sei kõgõ paremba meelega kurkõ ja põrknit ja tõnõkõrd haina kah. Kui kõik kõttu es mahu, pandsõ ta ülejäägi põskõ tagavaras. Täüs kõtuga taarut ta ringi nigu sumomaadlõja.
Ta pesä oll suurõ kasti seen. Päiva hamstri inämbidi magasi, üüse aga kolist ringi. Aga ütel hummogul oll loomakõnõ kaonu. Ta oll mi puult är pagõnu. Lõüdsemi üte hiiremulgu. Säält Rambo vast ummi sugulaisi mano lätski.
Küll mu miil oll hallõ.
Egert Roos
4. klass
Uma Pido ku ütteköütja
Uma Pido um väega umanäoline pido. Umanäoline tuuperäst, et tan lauldas ainult võro keelen. Harjotusõ algasõ peris varra pääle ja neid tetäs väega tõsitsõ meelega.
Ma olõ esi ka Umal Pidol esinenü. Tuul tähtsäl pääväl alostimi hummogu pääpruuvõga pihta. Õdagu oll aga kõgõ tähtsämb aig käen. Küll oll pallo lauljit püüne pääl, a viil rohkõmb oll päältkaejit. Illos oll kaia egalt puult.
Kui ta pikk päiv läbi sai, sõs oll süamen viil kavva aigu eriline säbelemine seen.
Kärol Pilberg
5. klass
Tsirgukõsõ maja
Välän krõpõ külm ja lummõ satas.
Tsirgukõsõ akna takan.
Kae aknast – tsirgukõsõl vaia
väikest ilosat tsirgukõsõmajja.
Esä teki tsirgukõsõmaja,
nüüd um tükükest vägevat vaja.
Panõgi vägeva majja rippuma,
tsirgukõsõ nakkasõ rõõmust tsäutsuma.
Maryleen Karise
5. klass
Jõuluvana tulõmine
Käen um luminõ jõulukuu.
Tarõn um illos jõulupuu.
Jõuluvana tulõ varsti,
anna tallõ verivorsti.
Tal um üten suurõ kingi,
kuusõpuul helkvä jõuluingli.
Äkki kuulõ: „Kop-kop!“
Joba paistki kingikott.
Koti takan naarul näoga
jõuluvana helde käega.
Danel Toom
5. klass
Jõulusalm
Helde miis um jõuluvana
kui ta ummi habõndõga
väega kähku paki riin
jõulupääväl umgi siin.
Lumi satas lahinal
vasta maja saina.
Mina laula õhinal
umma jõululaulu.
Triin Zupsman
5. klass
Talv
Mul umma suusa
ja velel um reekene.
Suuskõ olõs tal vaja
sõs tiimi uuõ raja.
Vastlapäivä oodami
liugu laskõ proovimi.
Lumi um jo väega lipõ
mäele minekuga kipõ.
Sõbra küllä tulõva,
lumõhangõn karglõva.
Sinnä teemi suurõ onni,
tarõn läämi kuuma vanni.
Elisabeth Trolla
5. klass
