Lapsemaa I - 1967-1968
Kirjandustund
Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka-, lepavõsasid!
10. jaanuar 1904
Juhan Liiv
Viimase tunni kohta on klassis erakordselt vaikne. Õpetaja räägib Juhan Liivist. Tema elust, luulest ja ajast, millal «must lagi oli meie toal». Mida luuletaja nägi vaguniaknast Tallinnast Kiltsi sõites, selle toob meie silme ette luuletus «Eile nägin ma Eestimaad». Hurtsikud, saunad, lagunenud talumajad…
Kell. Taas oleme Väimela 8-kl. Kooli kaheksandas klassis. Nüüd on kõigil rutt. Ees ootab nii palju: spordi- ja muusikakool, Võru Pioneeride Maja, kino, televiisor ning muidugi ka kodused õppeülesanded.
Mul ei ole kiire: täna kunstiring ei tööta. Õu on täis septembripäikest ja kojuminevate kaasõpilaste rõõmsaid hääli. Võrdluseks vaatan oma koolimaja. Koridori klaasseinad, juurdeehituse sirge joon ja avarad aknad loovad minus üleva tunde. Läbi kaskede paistab internaadihoone. Madal, vana ja väsinud on meie talvine kodu. Aga vastvalminud vallakoolina 1875. a. võis ta küll hämmastada lagunenud talumajast tulnud koolitüdrukut.
Täna tunnen kuidagi eriliselt, mida tähendab Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäev.
Üksinda mööda alleed koju minnes meenuvad üksikud pildid rahva raskest minevikust.
Sõit Kiltsi oli 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul:
«Mõisad põlevad,
saksad surevad,
mets ja maa saab meitele.»
Vanaisa rääkis, et siis Väimela mõis veel ei põlenud. Sõda. Oktoobrirevolutsioon ja nõukogude võim. Võru haigla mälestuskivi, mille kiri teatab, et seal mõrvati saksa okupantide ja nende käsilaste poolt 8. märtsil 1918. a. Võru Töörahvas Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Friedrich Leegen ja täitevkomitee liikmed.
Võru-Tartu asfalttee. Siin peab vaatama küll vasakule, küll paremale ning ootamagi tükk aega, enne kui saan minna üle tee vasakule teeservale. Autosid ja busse sõidab mõlemas suunas nii palju, et jalakäijana pean hoiduma päris kraavi äärde. Seda teed mööda sõitis postihobustega Kreutzwaldile külla ka Lydia Koidula.
Eemal neelab kombain nisuvälja. Tahan näha lähemalt, et õhtul joonistada. Möödunud aastal joonistasin «Mahtra sõja» järgi pildi rehepeksust mõisas:
«Kari tonte, vaime, kooljaid, mis seal tuhmis tolmupilves, nelja nõest mustava seina vahel liigub!»
Ja tänane!
Tublid töömehed on Väimela põllumehed. 31,6 tsentnerit hektarilt on vist rohkemgi kui koolis hinne viis.
Ilm on nii soe ja meelitav, et teen suure ringi läbi «mõisa», nagu vanemad inimesed vahel kutsuvad sovhoosi keskust. Maalilised on Väimela järved. Enne Oktoobrit kuulusid need mõisnik Löwenile. Mõisniku poeg ratsutas ümber järve ja jälgis, et moonakad ei püüaks järvest kalu.
Uhke mõisahoone paistab mu praeguse meeleolu juures päris süngena.
Teisel pool järve kerkib tehnikumi peahoone ja rida mitmekordseid elamuid. Hekid, lilled, teerajad, murud - kõik räägivad ilust ja armastusest töö vastu.
Istun pargipingile, kõlgutan jalgu ja mõtlen ... Mõtlen sellest, kas minust saab kunagi kunstnik. Kas ma suudan pintsliga nii edasi anda, nagu seda tegi Juhan Liiv sõnadega.
Harduse ja suure tänutundega mõtlen neile, kes andsid oma elu meie tänase nimel. Õnne ja uhkustundega mõtlen sellele, et olen üks Oktoobrirevolutsiooni saavutuste pärijatest ja edasviijatest.
Täna nägin ka mina Eestimaad - üht kaunist nurgakest Nõukogudemaast.
Lõpetan kirjandustunni ja hakkan minema …
MARIKA EHTE,
8. klass.
Pioneeriaastad
Pioneeriks astusin ma 1963. aasta sügisel. Mäletan veel hästi, kuidas õppisin pioneeritõotuse ridu, kuidas saabus õhtu, kus nii arglikult laususime: «Mina, Nõukogude Liidu noor pioneer, tõotan... ja seda, kuidas vanempioneerijuht sidus kaela punase kaelaräti.
Pioneeriks saada tahtsin ma ammu, sest teadsin, et pioneeride elu on huvitav.
Esimesel pioneeriaastal jäi pioneeritarkusi väheseks, aga meid õpetasid vanemad pioneerid. Nad olid meile abiks kõikjal, küll pioneeritöös, küll õppimises.
Viiendas klassis valiti mind rühmanõukogu esimeheks. Nüüd tuli juba endal teistele abiks olla. Selleks, et rohkem teada, astusin aktiivikooli. Seda juhendas õpetaja Noormets. Pioneeritöö meeldis mulle ja ma ei jätnud vahele ühtegi õppust. Aktiivikoolis õpiti ka sõlmede tegemist. Algul läks see kõik visalt, aga eks iga töö nõuab enne harjutamist, kui selgeks saab. Aktiivikooli õppused kestsid kogu talve. Kevadel pidid toimuma aktiivikooli eksamid. Aga juhtus nii, et õpetaja pidi ära sõitma ja eksamid jäid ära. Oli kahju, sest vilenöör jäi saamata.
Samal kevadel saabus meie koolile kaks tuusikut Tagametsa aktiivilaagrisse. Ühe nendest tuusikutest sain mina. Tagametsa sõitsin augustis. Olin kuulnud, et seal on tore.
Tagametsas õppisin palju. Õppisime topograafiat, orienteerumist, sõlmi, signaliseerimist, rivi ja instruktori erialasid.
Väga huvitavad olid orienteerumine ja sõlmed. Aga eriti meeldis mulle rivitarkusi õppida.
Koolis oli palju teistele edasi õpetada. Meie rühm oli eriti tugev rivi alal. Rivivõistlustel saime mitu aastat järjest esimese koha.
Olin õppinud küll üldiselt igasuguseid tarkusi, aga tarvis oli omandada ka mõni instruktori eriala.
Astusin mängujuhtide ringi, sest mulle meeldib tegelda oktoobrilastega. Seal sain teada, kuidas oktoobrilastele organiseerida koondusi ja mängude õhtuid. Peale minu oli selles ringis meie klassist veel Kaja.
Sellel suvel oli pioneeride kokkutulek Pärlijõel. Osa võttis ka meie kooli koondvõistkond. Koondvõistkonda kuulusin ka mina. Õppisin hoolega oma eriala, sest kes ei tahaks tulla esimeseks. Eksamid andsin Pärlijõel küll ära ja instruktori märgi sain ka, aga esimeseks ma siiski ei tulnud.
Pärlijõele olid tulnud koolide parimad aktivistid. Toimusid eksamid ja võistlused kõikidel aladel. Meie kooli koondvõistkond sai kokkuvõttes teise koha. See oli väga hea, sest koole oli kolmkümmend kuus ja mõned nendest väga tugevad.
Möödus veel aasta ja ma hakkasin käima Võru Pioneeride Majas malevanõukogu esimeeste kaugõppekoolis. Meie õpetaja oli seal H. Lüüs, kes oskas tunde väga huvitavalt korraldada. See meeldis mulle kõige rohkem semaforlippudega signaliseerimine.
Minu suurimaks sooviks oli saada valge vilenöör.
Selle vilenööri sain ma selle aasta sügisel. Siis oli mul kahekordne pidupäev: sain vilenööri ja astusin ühtlasi ka kommunistlikuks nooreks.
MARIKA EHTE,
8. klass
Kallis on kodu
Laupäev. Tunnid on lõppenud ja õpilased lähevad koju. Kuid mina olen korrapidaja. Pean veel klassi korrastama. Pühin tolmu, kastan lilled, pesen põranda, keeran klassiukse lukku ja sean sammud kodu poole. Koju! Kui oled nädal aega internaadis elanud, siis on kojuminek lausa rõõm.
Kodus pole kedagi. Ema ja isa on veel seafarmis. Vahetan kiiresti riided ja lähen vanematele appi, et nad saaksid laupäeva õhtulgi varem koju.
Pärast sovhoositööd on kodus palju askeldusi. Ema hakkab koduseid talitusi tegema, meie isaga läheme sauna juurde. Puud olid juba varem valmis viidud ja isa paneb saunaahju küdema. Mina toon seniks juurde mõne pange külma vett. Saun on varsti suitsu täis. Kuid mida soojemaks läheb, seda kõrgemale kerkib suits. Viimaks ajab kerise kuumus välja nii suitsu kui ka vingu. Seina- ja laepalgid higistavad vaiku.
On aeg sauna minna. Mõlemal mehel viht ja pesukomps kaenla 11 astume alla sauna poole. On see talvel või suvel, kevadel või sügisel - saunaminek on alati laupäeva lahutamatu osa.
Lahtiriietumisel ja sauna kuumusse astudes oled esialgu kohmetu. Paar särtsakat kerisele ja leil ning viht teevad oma töö. Vihtlemisel kohe tunned, kuidas leil konte murrab. Mõnus on laval lesida: kaob igasugune pinge ja on tunne, nagu valguksid mööda lava laiali. Paar kapatäit külma vett karastab jälle nii, et tunned end kergena.
Imepärane on kodusaun. Kahtlemata on ta kõige nõgisem, kõige mustavärvilisem. Ometi vabastab ta meid mustusest, muremõtetestki; teeb nooremaks ja reipamaks. Inimene peabki vist läbi käima kõige mustemast, et saada puhtaks.
Ka ema on koduste toimetustega valmis saanud ja seab end sauna minema. Isa oli päeval küüliku tapnud ja ema paneb enne saunaminekut veel küülikuprae ahju. Mina ruttan televiisorit vaatama, sest pidi algama spordisaade. Isa on aga kirglik muusikamees ja kuulab raadiot.
Varsti on emagi kodus. Õhtulauas valitseb rahulolu ja vaikne rõõm, et kogu pere on jälle koos. Ühiselt koristame laua. Siis lähen oma tuppa.
Kui inimene midagi ei tee, on iseendaga, siis külastavad teda mõtted. Kodu! Kõige lähedasem osake kodumaast. See on ainult murdosake suurest tõest, kui ütleme, et kodu on meile armas, kallis. Ta on meile palju, palju rohkem.
Ajalehte vaadates jääb mu pilk peatuma pildil Vietnami külast: suitsevad ahervaremed, peavarjuta jäänud inimesed. Ameerika pommid hävitasid nende kodu. Sõja kauge kaja häirib minu laupäevaõhtust rahu. Miks hävitatakse lihtsate inimeste lihtsaid kodusid!? Barbaarne pommirünnak! On seegi vist mida palju rohkemat kui ainult barbaarsus.
Inimesed peaksid üle olema barbaarsusest: ja kord tuleb aeg, kus nad seda ka on.
Tahan kasvada ja õppida, töötada ja võidelda, et see aeg kiiremini saabuks, et kusagil ei hävitataks inimese kodu.
KALEV PALO,
8. klass
Paadimatk
Suvel käisime poistega paadimatkal. Meie matk algas Kirumpäält. Sõitsime pärivoolu kuni Leevakuni.
Kirumpääl pumpasime paadid täis. Laadisime asjad paatidesse ja sõit algas. Arvestasime, et tunnis sõidame neli kilomeetrit.
Olime sõitnud umbes kümme kilomeetrit, kui hakkas tibutama vihma. Õhtul jõudsime ühe küla juurde, kus ööbisime.
Teisel päeval läks sõit libedamini, sest algasid kärestikud, kus oli päris kiire vool. Kuid peagi pidime paatidest välja ronima ja need üle veskitammi tõstma. Sel päeval sõitsime umbes kolmkümmend kilomeetrit. Kui jõudsime ühe küla juurde, läksime öömaja otsima. Pidime edasi sõitma, sest polnud ühtegi heinaküüni. Ööbisime ühes majas.
Järgmisel hommikul läksime juba varakult sõitma, sest pidime õhtuks läbima nelikümmend kilomeetrit ja jõudma Leevakuni. Mida lähemale Leevakule, seda raskemaks muutus sõit. Vesi oli üles paisutatud ja ei olnud nii kiire vooluga. Küladest möödudes vaatasid inimesed, kes küll kummipaatidega jõel sõidavad. Varem oli sõidetud suurte paatidega ja süstadega. Mõni kilomeeter enne Leevakut hakkas sadama. Kui Leevaku koolimajja jõudsime, olime läbimärjad. Seal juba oodati meid. Üks klassiruum oli köetud. Seal saime oma riided kuivatada.
Järgmisel päeval käisime Leevaku elektrijaamas. Seal räägiti meile elektrijaama ehitamisest.
Pakkisime asjad kokku ja jäime ootama autot.
Kuid oodates läheb aeg väga aeglaselt. Kooli direktor näitas meile kooliaeda, mis oli väga korras. Õpilased olid möödunud aastal ehitanud kasvuhoone. Väga palju kasvas seal lõunamaiseid puid ja põõsaid.
Kella ühe paiku tuli auto meile järele. Jätsime direktoriga hüvasti ja tänasime teda lahke vastuvõtu eest.
KALEV PALO,
8. klass
Kuusk
Meie aias kasvas suur kaheharuline kuusk. Selle oli istutanud vana Runno talu peremees. Juba viiendast eluaastast peale mäletan seda kuuske. Aga viimase kümne aastaga on ta paar meetrit pikemaks kasvanud ja tüsedamaks muutunud.
Kui õppisin esimeses klassis, siis mängisime poistega tihti sõjamänge. Iga mees meisterdas endale puust püssi. Igal rühmal oli ka oma lipp. Meie viisime oma lipu kuuse latva. Sealt oli teda vaenlasel raske alla tuua ja ta oli kõikjale näha.
Sel suvel põles meil ära laut. Pidime hakkama uut ehitama sest ega loomi saa talveks kuuri jätta. Ühel õhtul rääkis isa oleks tarvis üht laetala. Ta ütles, et selleks sobiks hästi kuu haru. Meie emaga olime aga sellele vastu, sest nii ilusat puud ei saa enam kuskilt, aga puid saab metsast küll.
Ühel hommikul, kui ärkasin, ei olnud meil elektrit. Akna taga vilistas tuul. Mõtlesin, et tuul on traadid kokku ajanud ja sellepärast polegi tuld. Otsisin küünla üles. Tahtsin parajasti kooli minema hakata, kui ema tuli tuppa ja käskis mantli selga panna.
Väljas oli kõik tormi moodi. Puud olid lookas ja ka ennast tahtis vägisi kraavi viia. Tuul oli juba murdnud mõned piksevardad teele maha.
Kui ma koolist tulin, märkasin kohe, et tuul oli meie suure kuuse ära murdnud. Murdudes oli ta langenud selga väikesele õunapuule. Õunapuust pole midagi, sest see oli väike, aga kuusest on kahju, sest ta oli suur. Enne annab oma 70-80 aastat oodata, kui selline puu asemele kasvab.
Meil emaga oli kuusest päris kahju, aga isa lausus, et nüüd saab ta veel kaks head laetala.
KALEV PALO,
8. klass.
Pean ja jõuangi
«Sa pead...»
Nende sõnadega algavad paljud manitsuskõned kodus ja koolis. Mida me siis peame? Esiteks õppima ja tingimata hästi (või veel parem: väga hästi). Edasi järgneb midagi teiseks, kolmandaks ja nii edasi lõpmatuseni. Väiksena oli lihtne: «Sa pead olema hea laps!» Selle «hea lapse» alla mahtus siis kõik. Nüüd on lugu keerulisem: olen viieteistkümneaastane kaheksanda klassi tüdruk.
Ainult viimane veerand veel -— viimane selles koolis. Siis tuleb lõpuaktus lillede ja lõputunnistustega. Et sinna jõuan, selles pole mul vähematki põhjust kahtlemiseks: olen kogu aeg olnud klassi tugevamaid õpilasi. Aga ma pole endaga sugugi rahul. Mitte põrmugi. Mõnigi hinne kirjalike tööde all oleks võinud parem olla, mõnigi suuline vastus ladusam, kui ma ainult ei oleks ettenähtust kauem televiisori ees istunud.
Hiljuti lugesin raamatut «Neljas kõrgus». Kes küll ei kadestaks Gulja Koroljovat ning tema tugevat tahtejõudu! Mäletan hästi Gulja sõnu, kui ta haavatuga üle Doni ujus: «Pean ujuma üle jõe, ja ujungi!». Aga ise oli ta väsimusest nõrkemas, ümberringi oli lahing ja surm.
Aga meie (see tähendab mina ja mu kallid klassikaaslased)? Kuidas meie pingutame? Venitame päevast päeva, veerandist veerandisse kuni lõpuaktuseni välja. Ja seal siis piilume lõputunnistusse ning imestame, miks küll nii…
Kui ma teise veerandi lõpul oma klassitunnistust vaatasin (seal oli eesti ja vene keel «4»), meenus mulle vana jutt ämblikust. Šoti kuningas Robert Bruce kaotas lahingu ja pidi põgenema. Kord peatus ta ühe talupoja pool. Hommikul ärgates nägi ta ämblikku, kes tahtis ahjusimsile võrku kinnitada. Simss oli järsk ja ämblik libises tagasi. Kakskümmend seitse korda proovis ämblik ja kahekümne kaheksandal korral see tal õnnestus! Kas tõesti olen ma ämblikust viletsam? Kas ma siis ei suuda omandada eesti ja vene keeles teadmisi, mis vääriksid hinnet «5».
Ma pean. Hoolikalt õppisin igaks tunniks. Päevarežiimist peaaegu kõrvalekaldumisi ei olnud. Mulle polnud tähtis kõrgem hinne vaid see, kas ma ikka suudan, kas ma vastu pean. Vahel, kui meeleolu oli halb, lugesin oma päevikust kirjanik Rudolf Sirge sõnu:
«Tuleb tunda end kujurina, kes raiub kõva graniiti, aga mitte savina, mida esimene veetilk laiali kannab.»
Suutsin. Ma polnud siiski päris savi! Kõigele sellele tagant järele mõeldes tundub see nagu kelkimisena. Kordan veel, hinded polnud mulle niivõrd tähtsad, kui võit iseenda üle. Suutsin seekord ja edaspidi pean suutma veel rohkem.
Mu õed Leili ja Külli õpivad ülikoolis. Esimene arstiteadust, teine bioloogiat. Ja mina? Keskkool ja siis ülikool. Kas bioloogia või keeled - selle otsustan keskkoolis.
Väga hästi ütles Georg Lurich: «Inimene võib endast kõik teha, kui tal aga tahtmist on.»
SIRJE KLAASSEN,
8. klass
Tema
Laualamp heidab kollakat valgust laual olevatele vihikutele ja raamatutele. Laua taga istub tüdruk. Ta õpib. Jaa, homme on raske päev. Aga Temale ei ole õppimine vastumeelt. On ju huvitav teada saada, mis vanasti tehti ja mis tehakse praegu. Võõrkeele sõnade õppimine ja jutustamine meeldib Talle kõige rohkem.
Klassis valitseb vaikus. Kõikide pilgud on suunatud vastajale. Kärmelt liigub kaardikepp, näidates Ameerika jõgesid, mägesid. Ta jutustab selle maa reljeefist. Tahab juba alustada kliimaga, kui kõlab õpetaja hääl: «Aitab, istu! Viis.»
Komsomolibürool nägi Ta pikkade laudade taga palju tundmatuid nägusid. Erutunult astus Ta laua juurde. Ta pidi vastama paljudele küsimustele. Vastustega oldi väga rahul ja Ta võeti ühel häälel vastu komsomoli.
Kõlas fanfaar ja pioneerid kogunesid saali. Kõik olid valgetes pluusides, punased kaelarätid kaelas. Aga Tema, kommunistlik - noor malevanõukogu esimees, seisis maleva ees ja andis käskluse: «Malev, kahte viirgu paigale.» Algas malevakoondus.
Kükki, püsti, kükki, püsti ... Ja nii kolmkümmend korda. Sellele järgneb kaks ringi jooksu ümber spordiväljaku. Edasi hüpped, tõuked, visked... Et oleksid tugevad lihased, peab palju treenima. Tema tahab saada tugevaks ja vastupidavaks.
Kõlas stardipauk ja jooksjad algasid 400 m jooksu. Tema asus kohe jooksjate etteotsa. Nii, sada meetrit on läbitud. Veel ja veel ning ongi lõpusirge. Viimased jõupingutused ja Tema rind rebibki esimesena valge lindi. Kohtunik märgib protokolli tulemuse. Pärast selgub, et Ta on rajooni tsoonivõistluste teine.
Väikeses saalis seisab klaveri ümber kümme õpilast - kooli ansambel. Klaveri taga istub õpetaja, kes annab hääled kätte ja saali lae poole tõuseb hoogne kevadlaul. Tema meeldiv alt toetab esimese hääle trillerdusi.
Kuu piilub pilveserva tagant ja tähed siravad tumedas taevas. Järve kaldal põleb lõke, mille ümber istuvad dressides tüdrukud-poisid. Nad laulavad ja tantsivad veel enne telki pugemist. Temale meeldis väga see laagrilõke, magamine telkides, peegeldus järve vees.
Ta võttis pehmel toolil istet ja hakkas teatrisaali silmitsema. Jah, see on sama saal, kus ta kontserdil käis. Laes säravad lampide read, põrandal vaibad, pehmed toolid. Saal hakkas pimenenema. Eesriie avanes. Lavale ilmusid hõljuvad tantsijannad. Ballett algas.
Buss peatus ja õpilaste rivi suundus Kuressaare lossi sissekäigu poole. Ekskursioonijuht palus õpilased sisse. Temale meeldis kuulata jutustusi vanadest aegadest ja inimestest. Näha vanu ehitusi.
Selline Ta ongi - tänapäeva noor, minu eakaaslane. Julge tugev, teadmistehimuline. Temasugustest kasvab põlvkond, kes ehitab üles kommunismi, jätkab oma isade kuulsusrikast teed.
ENNA SAVIMÄGI,
8. klass.
Üleliigne
Te ei oska ette kujutadagi, millise rõõmuga valmistusin matkaks Munamäele. Sinna, Eesti Tšomolungmale, ja Rõugesse, järvede maale.
Hommikul kargasin seitsme paiku üles ja tahtsin kohe minema hakata. Aga kus ema! Ajas «sõrad» vastu: «Ei, enne viid lehma aasale.>
Oli udune hommik. Päike kumas nagu kuu pilvede vahelt. Ema lüpsis lehma. Ikka sirr-sorr ja sirr-sorr. Laudas kõõritas kana. Trepil tukkus unine kass. Kaevu juures oleva elektriposti traatidel vilistasid kaks kuldnokapaari oma sügisesi hüvastijätuviise. Varsti lõpetas ema lüpsi, tõi laudast vasika ja lambad ning ma läksin siis vilistades: «Must pullike läks alla aasale, kui ammu oli see ...»
«Oh, kui palju ämblikuvõrke,» mõtlesin silmates kuusehekki. Siis läks tee kõrrepõldu mööda alla aasale. Panin lehmad ja lippasin korraks tiigi äärde. Karastuseks viskasin jahedat vett näole. «Küll tuul kuivatab,» arvasin ja panin joostes koju.
Kodus oli emal juba minu söögikott valmis seatud. Pistsin kingad kotti ja läksin. Minnes ütlesin: «Nägemiseni!» Ja see nägemine tuli üsna ruttu.
Takseerinud mõne hetke ratast, hüppasin peale ja sõitsin koolimaja juurde.
Teised olid juba seal. Kah jalgratastel (meil ju jalgrattamatk). Tuli veel paar hetke oodata, et direktor saaks meid manitseda olema ettevaatlikud. Läheme ju küllaltki kaugele!
Nüüd saime minema ikka korralikult reas. Kui hea oli sõita esimest kilomeetrit. Tuul mängles juustega ja kõik oli hea ja kerge. Oli veel hommik ja teeäärsete majade korstnatest tõusis suitsu. Lepapõõsas sädistasid varblased. Kuskil klähvis koer. Möödasõitev auto tuletas meelde manitsussõnu ettevaatlikkusest. Tee ääri palistasid õunapuud, mille okste vahelt vilksatasid punapõsksed õunad.
Poolteist kilomeetrit oli hea sõita, aga siis tundsin, et kuidagi raske on.
«Ei, nii on võimatu; isegi mäest alla sõites peab sõtkuma mõtlesin ja rääkisin sellest õpetajale. Aga mis temagi sai teha! Pöörasin tagasi ja hakkasin jalgsi koju minema.
«Miks juhtub alati minuga midagi?» mõtlesin. «Ja keegi, mitte keegi ei tahtnud teada, kas ehk ratta juures pole viga?»
Hakkasin ratast uurima ja leidsin põhjuse: kumm hõõrus vastu harki, nii et suitses kohe. Ega siis midagi, aga kole kahju oli mul küll. Igasugused kurvad mõtted ronisid pähe. Ümberringi polnud ühtki hingelist, ainult päike vaatas taevast küsivalt oma selginenud pilguga.
Nii mõtiskledes jõudsin koju. Ei olnud must enam töötegijat. Ja seda terve päev. Kõige enam kurvastas mind see, et mind jäeti maha. «Raputati» ära kui üleliigne.
Aga võibolla oligi nii parem, sest siis ei kannatanud nemad minu pärast.
ENNA SAVIMÄGI,
8. klass.
Torm
On matemaatika tund. Klassis valitseb vaikus. Kõikide tähelepanu on ülesandel. Aga mul ei taha need murrud kuidagi jaguda. Jään kuulatama: tuul ulub korstnas ja lõõrides ning seda otse hundi kombel.
Äkki käib akna taga mingi prahvak ja kolin. Ehmatusest pööravad kõik oma pea nagu käskluse peale. Väljas «mängib» tuul rauast käruga, nagu oleks see papist. Lõpuks virutab ta käru kummuli ja ei suuda seda enam liigutada. Vihast ulgudes sööstab tormihoog nüüd vanni kallale, mis on pandud klaaskoridori katusele vihmaveetoru alla. Nagu keerutab korra - nii vann lendab koos veega suure kolina saatel alla.
Joobunud oma võidust, tormab ta kasesalu kallale. Kased saavad nüüd vatti: painduvad kord põhja suunas, siis kummarduvad lõuna suunas. Oh tont, nüüd vahin tormi ja ei kuulnudki, mis õpetaja rääkis. Aga kohe kuulutab elektrikella tärin tunni lõppu.
See oli viimane tund. Ma pistan raamatud kotti ja sean sammud kodu poole. Kodus peab ema vajalikuks, et ma linna läheksin. Ega midagi - hakkan minema. Parksepa bussist olen maha jäänud ja ma pööran otse Väimela teeristi poole.
Torm on vaibunud, aga tuul, mis küllaltki kõvasti lõõtsub, on jääkülm. Tormi vankriotsal vist sõitiski külmataat meile. Teel meenub mulle hommik. Kui ärkasin, kolises ja ulgus maja ümber nii, et ehmusin ja ütlesin:
«Väljas on vist Kolmas maailmasõda.»
Vend puhkes laginal naerma ja seletas:
«Ei midagi sellist. Lihtne torm ehk kõva tuul.»
Ta oli jõudnud juba väljas käia. Aga oma väikesel õel soovitasin pressraua tasku panna, muidu viib tuul veel minema.
Otsekui ärgates vaatan ringi ja näen kraavipervel lebavaid elektriposte.
«Siin tuleb jälle palju vaeva näha, enne kui need püsti saavad,» mõtlen.
Tee viib läbi metsa: sealgi on puud tormist kannatada saanud.
Mu imestus kasvab veelgi, kui istun bussis ja aknast välja vaadates näen Kirumpää metsa all palju suuri kuuski lebamas. Nägin ka murtud puid, mis olid nagu välgust tabatud.
Järgmisel päeval pani see, mis ma televiisorist nägin, mind lausa ahhetama. Torm oli mereäärsed linnad ja külad poolemeetriselt veega üle ujutanud. Ja sündis ka see, millest Lible oli omal ajal unistanud: tuulehood panid Pirita jõe veed teistpidi voolama.
Vaat, mis tegi torm!
ENNA SAVIMÄGI,
8. klass.
Kevade tulek
Laupäev, 23. märts.
Päike on juba mitu päeva lund silmitsenud. Lumi aina sulab ja kõik, mis talvel lume alla on jäänud, ilmub nähtavale. Nii näiteks sulasid välja meie suusad, mis juba paar kuud olid kadunud. Õues on välja sulanud prahti ja risu: heinu, õlgi, puutükke, rauajuppe...
Kõik see tahab nüüd koristamist.
Õuel jooksevad värava suunas veenired, mis öösel kerge jääkirme peale tõmbavad. Aga pajude all ja kuuseheki taga on nagu väike «veehoidla», milles vee sügavus on 10-20 cm.
Pajudel on urvad juba pungadest väljas. Kuid pole veel kohevad. Nad on täpselt sellised nagu märjakssaanud kanapojad. Urvatibukesed!
Pühapäev, 24. märts.
Ilm on täna kehvem kui eile. Tuli õige mitu sortsu vihma. Kevade tunnusmärke avastasin kaevule vett tooma minnes. Lillepeenrast möödudes märkasin, et lumikelluke oli oma rohelised lehetipud mullapõuest välja pistnud, kuigi sealsamas kõrval on lumi! Imelik, kuidas ma neid eile ei märganud? Ühel varrel oli kinnine õiski. Oma kolm valget kroonlehekest kokku pigistanud, kõikus õienupp tuules. Kui kaunis, et ta juba on, kui kurb, et ta veel üksi on.
Kaevu juures elektriposti küljes on kuldnoka pesakast. Ka selle asukad on juba kohal. Ennäe, kui kärmed! Juba enne lume minekut siin. Ja laulu ning vidistamist kui palju! Isegi vihm ei näi nende laulutuju rikkuvat. Istudes traadil või telefonipostil vilistavad need kaks sulekuuemeest hommikust õhtuni oma kevadisest õnnest ja rõõmust.
Esmaspäev, 25. märts.
Päike paistab täna nii ilusasti, et kohe meelitab välja. Võtangi õe-vennad, mul neid on, kaasa ja me läheme soo poole. Tahame vaadata, kas vesi kraavis ja tiigis on tõusnud. Üksteise võidu jookseme mäest alla. Astume tiigi äärde ja me ei tunne seda äragi. Tiik on vett lausa pilgeni täis. Vaata, kui ei hakka üle tulema.
Teisel pool kraavi on aga lausa uputus: pool aasa on vee all. Kohinal ja sulinal tormab vesi kraavi. Ja seal, seal on heinatuuste lauajuppe - kõik hüppavad ehtsat kevadejenkat. Päris hull on seal, kus kaks kraavi kokku voolavad. See on sarnane meie suurele katlale karjaköögis seakartulite keetmise ajal. Seal podiseb täpselt samuti.
Teisipäev, 26. märts.
Lähen täna uuesti alla. Tahan teada, kas vesi on alanenud või ei. Üle kõrrepõllu sammudes kuulen enda kohal tuttavat liiri-lõõrit. Ajan pea selga, et trillerdajat näha. Otsin tükk aega mööda taevast, enne kui leian selle punktikese, mis nii rõõmsalt laulab. Ka tema rõõmustab: kevad tuleb! Ta kuulutab oma rõõmu ka teistele. Äkki kukutab see punktike end kivina kaugemale kõrte keskele ja triller kaob.
Edasi minnes märkan põllul ühte musta-valget lindu. Tunnen ära kiivitaja tuti. Oo, ka tema siin! Kiivitaja tõuseb lendu, teeb korraks: «Kii-vit, kii-vit!» ja lendleb minu kohal, nagu uuriks, kuhu mina lähen. Mulle meeldib kiivitaja juba oma tutikese poolest. Kena lind, eks ole?
Kolmapäev, 27. märts.
Lõpetan toa kraamimise, lähen õue, et tuua tuppa midagi kevadist. Jõudnud õue keskele, märkan maanteel klassiõde, kel vilgub käes midagi sinist. Jooksen tema juurde ja ajame mõne sõna juttu. Tal on käes sinililled!? Nad vaatavad oma kollaste südamekestega nagu lapsed klassiõe sõrmede tagant välja. Palun, et ta mõned mulle kingiks. Meie jutt lõpebki sellega, et ma saan mõned sinavad õied ja pruunide laikudega tumerohelised lehed.
Paju otsast võtan juba suuremaks paisunud urvatibudega oksi. Vaasis on need kenad.
Need on mõned killukesed algavast 1968. aasta kevadest. Oodake vaid, kui ta hoogu satub!
ENNA SAVIMÄGI,
8. klass.
Võlur
Seinakell köhatas ja lõi kümme. Seejärel kostis teisest toast jälle rahulikku hingamist: pere magas. Vaatasin päevikust üle homsed tunnid, panin raamatud, vihikud portfelli ja siis oli ka minu tööpäev läbi.
Seadsin ennast mugavalt diivanile, keerasin raadio lahti ja õrnad helid täitsid toa. Laualambi poolvalgus muutis toa hubaseks, salapäraseks. Milline nauding: kontides parasjagu väsimust päevasest rahmeldusest, täielik rahu ja sellised vaiksed, kutsuvad helid... Liigun-kiigun kaugele unevanamehe võlumaailma.
Äkki avanes hääletult uks ja toas seisis uhketes riietes naine, Ta teretas lahkelt ja ütles: «Küllike, ära karda... Olen võlur. Võin su kolm soovi salajasel rammul täita. Nimeta vaid soov ja sosista: «Võlur, täida!» Aga ole tark, et sa midagi tühja ei soovi. Ja pea meeles: ainult kolm ...»
Nende sõnadega kadus tundmatu toast. Kolm soovi!?
Kas see naine tegi nalja või tahab ta mind tõsiselt aidata? Need kolm soovi peavad olema kõige vajalikumad. Alati rasketel momentidel on mul abiks olnud ema või klassikaaslased. Praegu aga täiesti üksinda! Olin päris vihane enda üle, et jäin siia diivanile konutama. Missugused küll on mu kõige tähtsamad soovid? Kas minna äratada ema ja küsida nõu…
Soovida, et homme koolis hästi läheks? Ei, see on pisike soov ja pealegi on mul homseks kõik korralikult õpitud. Nii, üks soov on kindel: lõpetada kevadel kaheksas klass väga heade tulemustega. See soov on küll tähtis ja ka mitte pisike. Oi, kui hea meel mul on, et ühe soovi leidsin. Jällegi olen nukker, sest kaks soovi veel. Taon rusikatega pähe ja sõiman oma lolli pead, kes ei oska kahte tähtsat soovi mõelda. Oleks see võlur tulnud aasta varem. Oleks mu sooviks olnud, et mu isa terveks saaks. Nüüd ma ei saa seda soovida, sest isa on surnud. Mis küll oleks mu teiseks sooviks?
Teiseks sooviks võiks olla see, et ma pärast keskkooli lõpetamist ülikooli lõpetaksin ja geoloogiks saaksin. Küll on tore rännata, uurida võõraid maid, sealsete inimeste elu! See on täiesti vahva soov!
Teine soov on leitud, teine soov on leitud... Nii hüplesin ja olin rõõmus. Kui kaks soovi on käes, siis kolmas tuleb iseendast. Võiksin soovida endale mõne uue kleidi või uued saapad. Isegi uus palitu kuluks ära. Aga on need siis kõige tähtsamad soovid? Muidugi mitte. Kolmandaks sooviks olgu see, et võidaksin 30kopikase loteriipiletiga «Volga», siis saaksime kogu perega automatkale sõita.
«Võlur, võlur! Ma leidsin kolm soovi! » Avasin silmad: uksel seisis hommikumantlis ema. Raadio oli kinni keeratud. Mul oli soe tekk peal. Pööritasin silmi, et võlurit näha.
«Mis võlur ma sulle olen ja miks sa karjud? Lase teistelgi magada, kui ise ei taha. Miks sa voodis ei maganud ja miks öösel raadio mängis?» riidles ema.
Kas tõesti oli see unenägu?
KÜLLIKE VÄÄR,
8. klass.
Värskas
Suvel olin viis päeva Värskas noorte naturalistide laagris. Need päevad möödusid imekiirelt. Päevad olid täis huvitavaid üritusi.
Esimene päev oli meile võõras. Õhtul panime oma telgid üles ja heitsime magama.
Õhk oli veel niiske öisest kastest, aga päike piilus vapralt telgiavast sisse. 7.30 oli äratus. Fanfaari hõbehelin kaikus veel kaua metsades. Kiiresti üles, võimlema, siis pesema. Pesemas käisime järve ääres. Järv oli väike. Ümberringi oli mets. Läbi metsa looklesid teerajad.
Esimene õppetund oli meil õpetaja Metsaoruga. Ta jutustas palju huvitavat Värska loodusest ja taimedest.
Iga päev olid meil tunnid, õhtuti lõkkeõhtud, mis olid väga huvitavad ja meeldejäävad. Seal õpiti tantse, laule, korraldati viktoriine.
Meeldejäävamaks oli siiski lõpulõke. Jagati auhindu ja aukirju. Meie rühm, keda hüüti «Kasekeseks», sai suure kotitäie maiustusi. Külas oli ka Voldemar Panso, kes rääkis anekdoote, jutustas lugusid, luges luuletusi. Pärast tema esinemist tantsiti ja lauldi.
Lõke tahtis vägisi kustuda. Panime viimased halud. Otsiti veel prahtigi. Saime veel kaua laulda ja vestelda. See oli ju viimane õhtu!
Ei tahtnud sugugi lõkke juurest ära minna. Kohe kahju hakkas, sest alles olime sõpradeks saanud.
Viimasel hommikul ei äratatud meid enam fanfaariga. Fanfarist oli sõitnud juba hommikul vara kiirbussiga Tallinna.
Jätsime hüvasti ka oma õpetajatega. Värskas veedetud päevad jäävad kauaks meelde.
KAJA TANN,
8. klass
Koduküla inimesed
Linnas või maal, ükskõik, kus ka ei viibiks, on meie ümber inimesed. Need on võõrad. Tuttavad inimesed elavad kodukülas. Neid tunnen ma peaaegu kõiki. Ainult mõned uued elanikud, kes on sellel aastal külla elama asunud, on veel võõrad.
Minu koduküla nimetatakse Suurkülaks. Nagu juba nimi ütleb, on ta päris suur. Küla keskuseks on Raiste kontor. Siia kogunevad hommikuti kokku töölised ning sealt suunatakse nad tööle. Igal hommikul kostab külast traktorite müra.
Meie majast jäävad kõik teised hooned ja elumajad ühele poole. Teisel pool on põld, siis soo ja mets. Päris lähedal ei asu meil ükski maja, kuid umbes poole kilomeetri kaugusel elavad Liloson, Pähn ja Paal. Nendest majadest lähen iga päev mitu korda mööda.
Varem olid minu kodukülas kõik majad ühekorruselised. Tänapäeval kerkib siia ka mitmekorruselisi maju. Sinna tulevad elama jälle uued inimesed, kes hakkavad tööle sovhoosis.
Uuteks hooneteks on ka karjalaudad. Seal töötavad lüpsjad ja karjatalitajad.
Meie sovhoosis on palju tööeesrindlasi, parteilasi. Üks nendest on Amanda Ranna. Ta on noorkarjatalitaja. Väga hea töö eest on teda autasustatud ning tema pilt on pandud autahvlile. Ta käis ka meie koolis oma tööst rääkimas.
Minu klassikaaslase Siina ema Ella Liloson on olnud kaua aega lüpsja. Ta on parteilane. Ka tema pilt oli autahvlil ning ta on saanud mitu korda aukirju hea töö eest. Siis, kui oli kolhoos, anti talle parima lüpsja vimpel.
Meie sovhoosi parimaks seatalitajaks on olnud Leili Palo, kes on ka parteilane. Tema käes on vimpel, mis anti sovhoosi parimale seatalitajale. Need olid parimad karjatalitajad, lüpsjad, kuid minu koduümbruses tegeldakse ka põllundusega.
Kõige lähedasemad inimesed on mulle ema ja isa. Nad on põllutööliste nimekirjas. Isa on olnud varasematel aastatel autahvlil, emale on aga antud eeskujuliku töö eest sovhoosi aukiri ning talle on kingitud väikesi mälestusesemeid. Nad mõlemad on elanud ja töötanud siin juba enne kolhoosi asutamist. Minu vanemad on alati tööd armastanud ning teevad seda ka nüüd püüdlikult.
Raiste osakonna parimaks põllutööliseks on olnud Leida Sulg. Tema pilt on autahvlil. Meie külas on palju traktoriste. Kõige paremaks traktoristiks on Kalju Jõõger. Tema hoolitseb et traktor oleks alati korras ning töötaks hästi. Ta on parteilane ning tema pilt on autahvlil. Parimaks traktoristiks on ka Kalju Asi. Ta on kaua töötanud traktoril.
Minu kodukülas elab sõjaveteran Ilja Nurm, kes võttis osa Suurest Isamaasõjast ning on olnud varem meie külas esimees. Meie kool on saatnud talle igaks Nõukogude armee aastapäevaks kaardikese õnnitlustega.
Ka mina olen seotud kodukülaga. Olen kasvanud selles külas, mistõttu on ta saanud armastatumaks kohaks. Peaaegu igal suvel olen käinud sovhoosis tööl. Raamatukogust laenan raamatuid.
Minu lähedal asub Kungla rahvamaja. See on üks vanimaid ehitusi. Ka praegu toimuvad seal peod, näidatakse filme. Eelmisel suvel olid rahvamajas peotantsu kursused, millest võtsin osa. Iga päev käib töö, ehitatakse midagi uut juurde.
Tahaksin, et minu koduküla kasvaks suuremaks ning inimesed saavutaksid uusi töövõite.
ELLEN RIKAND,
8. klass.
Isa ja mina
Isa töötab ekskavaatorijuhina. Tema töö on rändav. Suvel töötas isa päris meie kodu lähedal.
Ühel päeval läksin isaga tööle. Soos oli pikk hein, mis ulatus põlvini. Seal olid väikesed ja kidurad männid. Soos olid suured laukad. Hüppasin mättalt mättale, et sisse ei kukuks. Seal kasvasid samblad. Neid oli igasuguseid!
Ühel hommikul sõitsime ekskavaatori juurde. Isa võttis ka minu peale. Ta tõmbas masina käima ja suur kopp surus oma teravad hambad maasse. Küll oli see aga suur suutäis! Varsti kerkisid kraavi servale suured mullavallid. Kui ma olin juba sala kerkisid kraavi servale suured mullavallid. Kui ma olin juba kaua seisnud isa kõrval, võttis ta mind oma põlvedele. Ka mina tõstsin ühe kopatäie mulda kraavist välja.
Jõudis kätte lõuna. Ema ja Liia tulid süüa tooma. Meie tulime ekskavaatori pealt maha. Küll maitses toit hästi! Heitsime heinarõugu alla puhkama. Lõunavaheajal töötas onu Leo. Ka pärastlõuna möödus ruttu. Õhtul, kui ma voodisse heitsin, mõtlesin veel möödunud päevale. Mulle meeldib isa töö väga.
Kui ma suureks kasvan, hakkan ekskavaatorijuhiks nagu isa.
HELDUR SAAR,
2. klass.