Lapsemaa I - 1968-69

Mets põleb

Kill-kõll, kill-kõll, kill-kõll! Nii kõlab Väimela tuletõrje häirekell.

Kui ta oma teravakõlalise hääle lahti päästab, tormavad inimesed kellatorni juurde.

«Kus põleb? Kus tuli lahti?» kostavad hüüded.

Aga sellel päeval, millest jutustada tahan, on uudishimulikke üsna vähe. Mõni vana eidekene, paar poissi ja see on kõik. Kus on siis rahvas, kus on tuletõrjujad?

On puhkepäev. Osa Väimela rahvast on ekskursioonile sõitnud, osa pidas eelmisel päeval ühe traktoristi pulmi ja on nüüd pruudi koju pidu jätkama sõitnud. Aga tulekahju on lahti! Põleb Mõrgi mets. Kõik peavad metsa kustutama minema – nii kõlab käsk. Meile poistele on see meelepärane. Teeme metsa poole kiiret maratoni.

Mets on suitsu ja kanget põleva turba lõhna täis. Suuri leeke näha ei ole, põleb pinnas. Astume ahelikku ja hakkame ühe võõra onu juhatusel tuld materdama. Naaberkolhoosist on saabunud hulk inimesi labidatega. Need kaevavad tulele kraavid ette.

Paar tundi materdame, vehime, läkastame ja köhime, siis aga on tulele piir pandud.

Võime veidi hinge tõmmata ja üksteist silmitseda. Pühapäevaselt puhaste poiste asemel on tekkinud terve kari nõgiseid katkenud rõivastega murjaneid. Turtsume naerda. Mõni mees paneb veel nimelt tahma näole, et saaks aga toredam. Üks onu tuletõrjest märgib meie kõikide nimed taskuraamatusse ja lubab autahvlile üles panna.

Sellest pole me enam midagi kuulnud ega näinud. Hea mees lubamastki!

ANDRES KUKK,

6. klass

Soome saun

Teisel pool Parksepa järve on kuuskede peidus salapärane hoone, mida kutsutakse soome saunaks. See ehitati möödunud aastal. Aga kui palju juttu on temast olnud! Kõik ikka nii naljaga pooleks. Olen minagi seal käinud.

Talvel saab sauna juurde suuskadel otse üle järve. Ka suvel kasutavad poisid ujudes otseteed. Algul on nelja sambaga rõdu, kus on hea istuda. Rõdult võib redelit mööda lakka ronida.

Esimene tuba on päris suur. Paremat kätt on raadio, puhvetkapp lauanõudega ja gaasipliit. Vasakul on hästi pikk laud ja selle ümber pingid. Nurgas on kamin. Ja kui on kamin, siis ei puudu šašlõkivardadki. Seinale on kinnitatud papist õllevaat, kust voolab vahutades kannu õlu. Mõlemale nõule on peale kirjutatud lustakad õpetussõnad meestele. Kaminal seisab terve loomaaed. Loomakesed on meisterdatud tuletikkudest ja õhukestest pudelikorkidest. Omapärased on kamina juures kaks tugitooli. Sikusarvedest, mis on kinnitatud seinale, ei tasu vist rääkidagi. Rohkem juttu võiks teha laearmatuuridest, mis on kohalike meistrite töö. Akende ees on kardinad sama mustriga, mis voodimadratsilgi. Nüüd on vist sellest ruumist kõik.

Aga kõige tähtsam! Illustreeritud «Sannaraamatu» esimene köide puhvetikapil! Seda oleks õigem avada siis, kui kõik saunamõnud juba proovitud. Sissekanded sellesse on tehtud siis, kui tuju kõige parem. Ühel leheküljel on Parksepa poiste nimedki kirjas. Joonistada keegi meist ei taibanud, aga vahva salmi tegi Hugo küll.

Riietusruum on väike. Seinal mõned nagid, põrandal restid. Siia tulevad jätta riided peale supelpükste. Viimased on vajalikud sellepärast, et see on siiski soome saun.

Enne kõige kuumemat kohta on veel üks ruum, kus võib ennast kaaluda ja julgust koguda. Siis higistama! Ja see ruum lavaga on nii väike ja madal! Pisike on ahigi. Aga kus kuumus! Nii seinapalgid kui ka saunalised higistavad. Istud ja higistad, kuni jõuad selgusele, et nüüd on viimane aeg jalga lasta.

Edasi võib duši alla minna. Siia peaks eesti keele õpetaja tooma iga õpilase, kes ei saa selgeks, kuidas kirjutatakse sõna «dušš». Kui kord on proovitud, siis on selge ka õigekiri.

Laudadest tee viib järvele jääauku. Kes talvel jääaugus ära ei käi, need jäävad poolest mõnust ilma.

Selline ongi Parksepa soome saun. Parema ettekujutuse võib saada muidugi «Sannaraamatut» lugedes või veel parem, kui ise olla saunaline. Kerget leili ja suurt mõnu!

ENN LAINE,

5. klass.

Leib

Täna võib vanaema rahul olla — sõime ära kõik tema küpsetatud kotletid. Ema ja vanaema tahavad alati, et me palju sööksime ja hästi prisked oleksime. Täna polnud sundimist vajagi, sest pärast suusatamist oli meil kõigil tõeline hundiisu.

Täie kõhuga on mõnus midagi lehitseda või lugeda. Mind ootas Tõnis Praksi «Punaoja poisid». Mulle meeldib lugeda poiste seiklustest. Esimese peatüki pealkiri paistis imelikuna «Leiba laenamas»!? Vist lähevad poisid matkale või oli pood kinni? Meil Parksepal on ka kauplus laupäeviti ja pühapäeviti suletud ning leiva peab reedel ära tooma.

Süvenen lugemisse ja unustan kõik. Inno tippis laualt leivaraasukesi ja pistis need suhu? Säh sulle matk ja seiklused! Keeran lehekülgi ja käin Inno ja Otiga leiba kerjamas. Leib! Mida teame meie leivast! Leiva eest läksid moonalapsed mõisnikule koerte asemel jahile. Nagu koertele visati neilegi toidupalad lumme. Tükk leiba ja kaks soolasilku! Surnuks külmunud Inno! Mõis põleb. Meile on see kauge minevik. Ajalugu, mida õpime tundma õpiku lehekülgedelt ja sageli nii, et saame hindeks «2».

Nõukogude riigile nii raskel 1918. a. pidi Lenin palju mõtlema leivast, hoolitsema selle eest, et oleks võimalik Moskva ja Piiteri töölistele anda leiba. Leib tähendas siis nõukogude võimu võitu.

Missugune maitse oli leival Leningradis blokaadipäevil! Elutee üle Laadoga, mürsud, plahvatused, oiged ja surm - aga leningradlastele toodi siiski leiba.

Leib, mida iga päev sööme, on inimesele kallis ja püha. Kas teadis seda mu lauanaaber, kui ta kooli sööklas viskas leivakannika laua alla! Aga vanaema kummardus köögis oma haige seljaga, tõstis mahakukkunud leivatükikese üles, suudles ja alles siis pani selle kartulikoorte korvi.

ÜLO KITSIK,

5. klass.