Lapsemaa I - 1968-69
Üks päev
Oli südasuvi. Ilmad olid kuumad ja kõrvetavad. Vihma ei tulnud piiskagi. Nii kestis terve nädala. Iga päev tuli hoolega vett tassida, et aedvili ära ei kuivaks. Aga umbrohi kasvas kiiresti. Ega aega ei jäänudki ringikolamiseks. Õhtuks olid käed-jalad väsinud ja uni võttis võimust.
Nii üksluiselt möödusid päevad. Saabus pühapäev. Hommikul sadas ometi ükskord tihedat vihma! Kuid peagi hakkas päike jälle rõõmsalt paistma. Siis ütles isa, et täna toimub lennuväljal lennupäev. Ta otsustas ka mind kaasa võtta. Olin väga rõõmus, sest polnud enam ammust ajast kinos või kusagil mujal käinud. Ka õed tahtsid kaasa tulla, kuid neid sel korral ei võetud. Olin sellega rahul, sest lootsin sõpradega kokku saada. Kui aga tüdrukute järele valvata ja nende arvukatele küsimustele vastata, siis ei oleks küll vist lennukeid uurida saanudki.
Astusin isaga täismehe sammul bussipeatuse poole. Peagi saabus buss, täis linnarahvast, kes kõik lennuväljale sõitsid.
Mõtted keerlesid kogu aeg võistluste ümber. Pidid ju hüppama langevarjurid ja oma osavust demonstreerima purilendurid. Päev tõotas tulla huvitav. Pärast veerandtunnilist sõitu jõudsime lennuväljale. Saime ruttu umbsest bussist värskesse õhku.
Mängis muusika. Igal pool tungles rahvas. Lennukid olid üles rivistatud. Juhtlennuk kandis suurt lippu. Isa lubas mul ringi käia ja andis isegi paar rubla raha. Olin väga rõõmus. Nüüd ei tulnud isegi sõbrad meelde. Ostsin jäätist ja jalutasin ringi. Kava oli nii kaugele jõudnud, et hakkasid just «purjekad» tõusma. Uudishimuga lähenesin vintsile. Ka valjuhääldajates räägiti uhiuuest tšehhi vintsist. Viimaks olin trossile liiga ligi läinud ja kuulsin krõbedat häält:
«Kus sa, poiss, trügid, kas sa ei näe, et siin on tross?»
Hüüdja oli kollaste lippudega mees. Mul hakkas häbi, et olin liiga ligi läinud ja taganesin kiiresti rahvamurdu.
Lonkisin veel natuke aega raske tundega ringi ja istusin siis metsa ääres maha. Eemal oli murdunud männitüvi. Ronisin selle otsa ja võtsin uuesti istet. Siit oli kõik hästi näha, kuid hea tuju oli rikutud,isegi poolelijäänud jäätis ei maitsenud enam. Hea meelega oleksin koju läinud, kuid isaga olin kokku leppinud, et ta võtab mulle pileti õhusõiduks. Mis pidi siis veel toredam olema, kui esmakordselt lennukisse istuda!
Rikutud tujuga tunglesin rahvahulgas ja otsisin sõpru, kuid millegipärast ei märganud ma kedagi. Tühja kah, lõin käega. Äkki märkasin isa, kes seisis piletisabas. Ütlesin talle, et lähen koju, pole tahtmist enam siin olla. Pidin veel isa käest bussisõidu rahagi küsima, sest olin kõik ära kulutanud. Lonkisin bussipeatusse. Pea valutas, oli vilets enesetunne. See oli vist kuumusest. Varsti olin kodus.
Kohe tüütasid mind õed oma küsimustega: «Mida nägid? Kus isa on?».
Vastanud mõnele küsimusele, võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema.
Saabus õhtu. Läksin söömata magama. Mõtted keerlesid peas. Oleksin pidanud ka õed kaasa võtma, siis oleks vist see pühapäev lõbusamalt möödunud. Olin väsinud rohkem kui teistel päevadel ja uinusin peagi märkamatult.
MATI LEOLA,
8. klass.
Mets põleb
Kill-kõll, kill-kõll, kill-kõll! Nii kõlab Väimela tuletõrje häirekell.
Kui ta oma teravakõlalise hääle lahti päästab, tormavad inimesed kellatorni juurde.
«Kus põleb? Kus tuli lahti?» kostavad hüüded.
Aga sellel päeval, millest jutustada tahan, on uudishimulikke üsna vähe. Mõni vana eidekene, paar poissi ja see on kõik. Kus on siis rahvas, kus on tuletõrjujad?
On puhkepäev. Osa Väimela rahvast on ekskursioonile sõitnud, osa pidas eelmisel päeval ühe traktoristi pulmi ja on nüüd pruudi koju pidu jätkama sõitnud. Aga tulekahju on lahti! Põleb Mõrgi mets. Kõik peavad metsa kustutama minema – nii kõlab käsk. Meile poistele on see meelepärane. Teeme metsa poole kiiret maratoni.
Mets on suitsu ja kanget põleva turba lõhna täis. Suuri leeke näha ei ole, põleb pinnas. Astume ahelikku ja hakkame ühe võõra onu juhatusel tuld materdama. Naaberkolhoosist on saabunud hulk inimesi labidatega. Need kaevavad tulele kraavid ette.
Paar tundi materdame, vehime, läkastame ja köhime, siis aga on tulele piir pandud.
Võime veidi hinge tõmmata ja üksteist silmitseda. Pühapäevaselt puhaste poiste asemel on tekkinud terve kari nõgiseid katkenud rõivastega murjaneid. Turtsume naerda. Mõni mees paneb veel nimelt tahma näole, et saaks aga toredam. Üks onu tuletõrjest märgib meie kõikide nimed taskuraamatusse ja lubab autahvlile üles panna.
Sellest pole me enam midagi kuulnud ega näinud. Hea mees lubamastki!
ANDRES KUKK,
6. klass
Soome saun
Teisel pool Parksepa järve on kuuskede peidus salapärane hoone, mida kutsutakse soome saunaks. See ehitati möödunud aastal. Aga kui palju juttu on temast olnud! Kõik ikka nii naljaga pooleks. Olen minagi seal käinud.
Talvel saab sauna juurde suuskadel otse üle järve. Ka suvel kasutavad poisid ujudes otseteed. Algul on nelja sambaga rõdu, kus on hea istuda. Rõdult võib redelit mööda lakka ronida.
Esimene tuba on päris suur. Paremat kätt on raadio, puhvetkapp lauanõudega ja gaasipliit. Vasakul on hästi pikk laud ja selle ümber pingid. Nurgas on kamin. Ja kui on kamin, siis ei puudu šašlõkivardadki. Seinale on kinnitatud papist õllevaat, kust voolab vahutades kannu õlu. Mõlemale nõule on peale kirjutatud lustakad õpetussõnad meestele. Kaminal seisab terve loomaaed. Loomakesed on meisterdatud tuletikkudest ja õhukestest pudelikorkidest. Omapärased on kamina juures kaks tugitooli. Sikusarvedest, mis on kinnitatud seinale, ei tasu vist rääkidagi. Rohkem juttu võiks teha laearmatuuridest, mis on kohalike meistrite töö. Akende ees on kardinad sama mustriga, mis voodimadratsilgi. Nüüd on vist sellest ruumist kõik.
Aga kõige tähtsam! Illustreeritud «Sannaraamatu» esimene köide puhvetikapil! Seda oleks õigem avada siis, kui kõik saunamõnud juba proovitud. Sissekanded sellesse on tehtud siis, kui tuju kõige parem. Ühel leheküljel on Parksepa poiste nimedki kirjas. Joonistada keegi meist ei taibanud, aga vahva salmi tegi Hugo küll.
Riietusruum on väike. Seinal mõned nagid, põrandal restid. Siia tulevad jätta riided peale supelpükste. Viimased on vajalikud sellepärast, et see on siiski soome saun.
Enne kõige kuumemat kohta on veel üks ruum, kus võib ennast kaaluda ja julgust koguda. Siis higistama! Ja see ruum lavaga on nii väike ja madal! Pisike on ahigi. Aga kus kuumus! Nii seinapalgid kui ka saunalised higistavad. Istud ja higistad, kuni jõuad selgusele, et nüüd on viimane aeg jalga lasta.
Edasi võib duši alla minna. Siia peaks eesti keele õpetaja tooma iga õpilase, kes ei saa selgeks, kuidas kirjutatakse sõna «dušš». Kui kord on proovitud, siis on selge ka õigekiri.
Laudadest tee viib järvele jääauku. Kes talvel jääaugus ära ei käi, need jäävad poolest mõnust ilma.
Selline ongi Parksepa soome saun. Parema ettekujutuse võib saada muidugi «Sannaraamatut» lugedes või veel parem, kui ise olla saunaline. Kerget leili ja suurt mõnu!
ENN LAINE,
5. klass.
Leib
Täna võib vanaema rahul olla — sõime ära kõik tema küpsetatud kotletid. Ema ja vanaema tahavad alati, et me palju sööksime ja hästi prisked oleksime. Täna polnud sundimist vajagi, sest pärast suusatamist oli meil kõigil tõeline hundiisu.
Täie kõhuga on mõnus midagi lehitseda või lugeda. Mind ootas Tõnis Praksi «Punaoja poisid». Mulle meeldib lugeda poiste seiklustest. Esimese peatüki pealkiri paistis imelikuna «Leiba laenamas»!? Vist lähevad poisid matkale või oli pood kinni? Meil Parksepal on ka kauplus laupäeviti ja pühapäeviti suletud ning leiva peab reedel ära tooma.
Süvenen lugemisse ja unustan kõik. Inno tippis laualt leivaraasukesi ja pistis need suhu? Säh sulle matk ja seiklused! Keeran lehekülgi ja käin Inno ja Otiga leiba kerjamas. Leib! Mida teame meie leivast! Leiva eest läksid moonalapsed mõisnikule koerte asemel jahile. Nagu koertele visati neilegi toidupalad lumme. Tükk leiba ja kaks soolasilku! Surnuks külmunud Inno! Mõis põleb. Meile on see kauge minevik. Ajalugu, mida õpime tundma õpiku lehekülgedelt ja sageli nii, et saame hindeks «2».
Nõukogude riigile nii raskel 1918. a. pidi Lenin palju mõtlema leivast, hoolitsema selle eest, et oleks võimalik Moskva ja Piiteri töölistele anda leiba. Leib tähendas siis nõukogude võimu võitu.
Missugune maitse oli leival Leningradis blokaadipäevil! Elutee üle Laadoga, mürsud, plahvatused, oiged ja surm - aga leningradlastele toodi siiski leiba.
Leib, mida iga päev sööme, on inimesele kallis ja püha. Kas teadis seda mu lauanaaber, kui ta kooli sööklas viskas leivakannika laua alla! Aga vanaema kummardus köögis oma haige seljaga, tõstis mahakukkunud leivatükikese üles, suudles ja alles siis pani selle kartulikoorte korvi.
ÜLO KITSIK,
5. klass.
Argo
Ühel märtsikuu päeval tuli meie poole üks onu, kellel oli käes tordikarp. Onu avas karbi – seal oli kaks koerapoega! Üks neist oli must, teine aga kirju. Must kutsikas läks kohe kapi alla, teine aga hakkas mööda põrandat käima. Meie valisime endale kirju. Siis sõitis onu ära, aga meile jäi ilus koerake.
Alguses sõi ta ainult piima. Öösiti aga nuttis haledalt oma ema taga. Nüüd on ta juba nelja-aastane. Nimeks panime Argo.
Suvel, kui olid kuumad ilmad, läks ta ujuma. Talvel aga rakendasime Argo kelgu ette ja sõitsime teed mööda. Kord mängisime temaga peitust: meie peitsime end ära, tema aga otsis.
Vahel võtab isa Argo jahile kaasa. Küll on siis kodus igav! Külmade ilmadega lasksime Argo tuppa. Siis hüppas ta diivanile ja jäi kohe magama.
Oleme Argoga suured sõbrad.
ANDRES UNT,
2. klass.
Tihase rõõm
Päev algas tusaselt. Esimeses tunnis olid õpilased unised ja said halbu hindeid. Õpetaja oli pahane.
Vähehaaval muutus väljas valgemaks. Tihane istus kooliaias jäätunud õunapuu oksal. Pakane tikkus liiga tegema, kõht oli tühi. Paks lumi oli söögikohad kinni katnud.
Läbi klassiаkna nägi tihane pinkides istuvaid lapsi. Neil oli seal soe ja kõhudki täis. Kellahelin ja sellele järgnenud kära hirmutasid tihast ja ta lendas kaugema puu otsa, et vaadata, mis edasi sünnib.
Aeda tulid kaks tütarlast ja õiendasid midagi toidumajakese juures. Siis jooksid nad kilgates tagasi. Külmataat näpistas.
Kui klassis jälle pinkidesse istuti, lendas tihane asja lähedalt uurima. Pekk! Tõeline maiusroog! Tihase rõõm oli nii suur, et seda sai aed täis ja jätkus klassigi.
«Tihane!» hüüdis Vaike rõõmsalt. Kõik õpilased vaatasid aknast välja. Õpetaja seekord ei pahandanud, vaid koguni naeratas ja tuli ka vaatama.
Tihase rõõm meelitas lumepilvede tagant välja päikesegi. Päike vaatas tihast, õpilasi, pilgutas silma ja ütles: «Oodake! Küll ma pakasest jagu saan. Mind aitab tihase suur rõõm ja kevad!»
ÜLLE AJU,
2. klass.
