Lapsemaa I - 1970-1971
Lapsemaa I - 1970-1971
Embedded Files
Mõtisklus
Mõtisklus
Oli ilus aprillihommik. Taevas oli selge ja päike paistis. Kõrgel taeva all lõõritasid lõokesed.
Jalutasin aeglaselt mööda Võru-Tartu maanteed. Võrust üheksa kilomeetri kaugusel kasvab mänd. Rahvasuu on andnud talle nimeks Jõõrte pettäi. See mänd on looduskaitse all. Ta on umbes 17 meetri kõrgune ja puu tüve ümbermõõt on ligi kaks meetrit. Puuhiiglane on kakssada-kolmsada aastat vana. Mänd on haraliste okstega ja lameda ladvaga. Puu koor on krobeline.
«Kui see hiiglane vaid oskaks rääkida, küll tal oleks siis meile palju pajatada,» mõtlesin ma. Ja ennäe imet! Puu hakkaski natuke kähiseva häälega mulle endast jutustama:
«See oli juba ammu, kui ma veel noor olin. Oma sündimist ei mäleta ma enam isegi. Kasvasin jõudsasti. Juba nooruses ei leidunud mulle väärilist vastast pikkuses ega sitkuses. Mu pilk ulatus paljude kilomeetrite kaugusele.
Oma pika eluea jooksul olen näinud paljut. Nägin talupoegi, kes rühmasid hommikust õhtuni tööd. Nägin kupjaid ja kiltreid, kes talupoegi tööle ajasid ja neid keppidega peksid. Nägin mõisnikke, kes ainult lõbutsesid. Kuid varsti muutus kõik. Mõisnikud löödi minema ja maa peremeheks sai rahvas, kes teda haris.
Mäletan palavaid juunipäevi. Rahvas muutus ärevaks. Nägin kuidas mehed panid üles piirikupitsaid ja külvasid mulda kuldse seemne. Nende nägudelt võis lugeda rõõmu. Kuid seda vilja ei jõudnudki nad lõigata.
Algas uus sõda. Hallikasrohelistes mundrites sõdurid marssis mööda. Külad jäid tühjaks. Põllud jäid sööti. Ka minu ümbruses löödi veriseid lahinguid. Mul on veel praegugi kuulihaavu näha. Kuid Nõukogudemaa ei murdunud ja võitis.
Minu lähedale kerkisid majad. Teedel hakkasid sõitma sellised masinad, mida ma varem polnud näinud. Põldudel mürisesid tolmused raudruunad musta läikivat mulda taha jättes.
Mind on käinud vaatamas paljud inimesed. Mõned hoolitsevad minu eest. Mõned ei pane millekski lõigata mu kooresse märke.
Kord läksin ma pikselöögist põlema, kuid nüüd olen ma jälle terve.»
Tasa liigutab tuul oksi.
«Jah, see mänd on päevi näinud,» mõtlesin ma ja sammusin aeglaselt minema.
MATI KÄGO,
8. klass.
Jõõrte pettäi. Foto N. Aju.
Ei, Reinuke - rebaseke!
Ei, Reinuke - rebaseke!
«Und er wirft ihr den Handschuh ins Gesicht ...»
Fr. Schiller
Tahtsin juba hakata koju minema, kui Rein päris alandliku näoga mu poole pöördus:
«Kalle, ole hea mees! Pese täna minu eest klass. Tead, ma pean ...»
Ma ei hakanud ootamagi, mida mu kallis sõber just täna peab tegema, et klassi pesta ei saa, ja olin nõus. Üksinda klassi pestes mõtlesin, et olgu pealegi, kui teisel nii vaja oli, las läheb ja tunneb rõõmu.
Järgmisel hommikul olin imestunud, kui pinginaaber pöördus mu poole küsimusega:
«Miks sina Reinu sünnipäevale ei tulnud, kõik teised meie klassi poisid olid?»
Kohmasin midagi vastuseks, aga endamisi mõtlesin: «Kanäe – põrandat pesema olin hea küll, aga sünnipäevale kutsuda ei kõlvanud.»
Siis jõudis kohale Rein.
Ülikond, triiksärk, lips, kingad - kõik uus ja moodne. Pole siis ime, kui tüdrukud sosistama hakkasid:
«Miks meie Reinuke täna nii pidulik ja noobel?!»
«Ah, eile sai poistega vähe sünnipäeva peetud,» tuli väärikust täis vastus.
Järgnesid õnnesoovid kilgete ja käeraputustega.
Siis käis Rein klassis ringi neljarublaseid kompvekke pakkumas.
Jõudis minunigi.
Sõna lausumata pisteti mu ette kompvekikott ja oldi kindel, et mu käsi läheb kompveki järele.
Ei, Reinuke - rebaseke, ühe kompveki eest klassipõrandat ei pesta.
KALMER VAINDLO,
7. klass.
Metamorfoosid
Metamorfoosid
«Mida nimetame liitlauseks?»
Vaikus. Pead kummarduvad alla, ükski käsi ei tõuse.
«Mart!»
Keskmise rea viimases pingis hakkab hüütu end püsti ajama.
Tõusmine on veniv, raske, vaevaline, nagu oleks turjal vähemalt aastaid seitsekümmend.
«Liitlaus... nimet... niisugust lauset, mis koos ...» tuleb poolkinniste huulte vahelt nagu surija viimane soov mahajääjatele.
Heliseb kell. Pead tõusevad. Silmadesse ilmub elu. Liikmeid halvav rammestus kaob.
Vahetunnil kihab koridor nagu sipelgapesa. Jalutatakse, arutatakse, naerdakse, kiljutakse... Kõigil on rutt. Igaühe isiklik võimendi on kõrvuni lahti keeratud.
Kellahelin. Koridorist voolab klassidesse energia ja tegutsemistuhin.
Seitsmenda klassi uksel on kork ees: kolm poissi seisavad nagu tammetüved, käed laiali.
Kiljumine, rammimine ja siis on tee vaba.
Klassis ollakse mõni hetk ametis õppevahendite väljavõtmisega. Tegutsemistuhin ja jõu pulbitsemine on niivõrd suur, et õpetaja tulekuni ei suudeta tegevuseta istuda.
Koolipinkidel olevad esemed hakkavad põrandale lendama. Portfellid on kaaluta olekus ja heljuvad üles ahjule.
Pingiridade vahel jookseb Liivi, tema kannul kättemaksuhimuline Mart. Põgenejal on taipu rohkem, kui seda oleks vaja ka kõige keerukama matemaatikaülesande lahendamiseks: otsustaval hetkel tõmbab ta nurgast sületäie kaarte ette.
Kukkumise kolin, kaardiliistude murdumise ragin - ja mehepoeg sipleb põrandal.
Naerupahvakust klirisevad aknaklaasid. Kostavad hüüded:
«Oh, see vast oli midagi!»
«Kulus talle ära, Liivi!»
«Mart, oma meheau nimel, ära jäta!»
Mart ukerdab püsti, haarab lahtitulnud kaardi relvaks ja seab jalad jooksule... kuid klassiuksel seisab õpetaja:
«Kes kaarti lahtiselt viib!»
Mart taipab ja häälestub kiiresti õigele lainele: sammub tahvli juurde ja riputab kaardi üles.
«Mis te lärmate klassis pärast kella? Kes kaardi ära lõhkus?!»
Alles nüüd nähakse, mis kaardist on järele jäänud. Kuid keegi ei tea, kes tegi. Mürast pole keegi midagi kuulnud. Õpetajale vaatab otsa kolmkümmend paari nii süütuid silmi, et kaardi parandamine tuleb jätta meistrimeeste hooleks ja alustada tundi..
«Mis aastal toimus Jäälahing?»
Nüüd ei ole Mart enam Mart ega Liivi Liivi – nad on jälle õpilasteks muutunud.
Vastaja jutt läheb üle sosinaks. Hääl on nii vaikne, õrnake ja jõuetu, nagu oleks eluõhtuke palju lähemal kui järgmine tund.
INGE ASI,
7. klass.
Kelleks?
Kelleks?
«Kelleks sa tahad saada?»
Niisuguse küsimuse esitas mulle vend. Jäin esialgu vastuse võlgu.
Kes minust siis saab? Milleks ma olen suuteline? See on küll mitme tundmatuga tulevikuvõrrand, aga mingisugune ettekujutus peab siiski olema - ega nii ka ei saa, et pottsepaks õpin, aga meremeheks hakkan.
Meremehe elukutse oligi üks esimesi, mis mind poisikesena paelus. Kõlaks uhkelt:
«Ülo Kitsik saabus järjekordselt ümbermaailmareisilt!»
Ajalehtedes ilmuvad kuulsa kapteni pildid: uhke kaptenivorm, rind medaleid täis, habe ees (põsel oleva sünnimärgi järgi võib mind ikka ära tunda).
Järgmisena ahvatles korraga kaks ametit: vedurijuht ja iga väikese poisikese unistus – korstnapühkija.
Selleks ajaks, kui mul vedurijuhi paberid käes, ehitatakse Võru-Tartu vahele otsetee. Kui rong jõuab Lapi jaama, siis annan niisuguse võimsa vile, et koolis jooksevad kõik kasvõi tunnist aknale vaatama. Aga koolipoisse ma iga päev ei sõiduta: neil aega küllalt, käigu jalgsi — treeningu mõttes.
See on teada, miks poistele korstnapühkija amet meeldib: saad ronida isegi katustel ja keegi sind ei tõrele. Keretäis jääb ka siis saamata, kui ajad toad nõge täis. Ja missugune vaade katuselt! Korstnapühkija on ikka kõige kõrgem amet.
Praegu huvitab mind sport. Käin spordikoolis võrkpallitreeningutel. Oleme võistlustest osa võtnud ja võitnud ka. Viimased lahingud olid kevadisel koolivaheajal Viljandis, kus tulime C klassis Eesti meistriteks.
Nii nagu iga hea sõdur kannab ranitsas marssalikeppi, on sportlaste unistuseks pääseda olümpiamängudele ja seista autasustamise ajal pjedestaali kõrgemal astmel. Müncheni olümpia ajal olin 14-aastane. Kui järgmistele veel ei jõua, siis ülejärgmistel pean platsis olema. Muidu võib nii juhtuda, et olen vanaks jäänud.
Minu suur eeskuju Georg Lurich on öelnud:
«Inimene võib endast kõike teha, kui tal aga tahtmist on.»
Võtan end mehemoodi käsile ja hakkan sammuma läbi kõigi raskuste olümpia poole.
ÜLO KITSIK,
7. klass.
Hall leib
Hall leib
Viimasena jõudis peolauale salat.
«Kui kaunid ja maitsvad me oleme!» alustas ta juttu.
«Või veel! Vihast lähen hallitama! Murest pudenevad raasukesed,» kuuldus laua keskelt kähisev hääl.
Kõikide pilgud pöördusid leivataldriku poole.
«Mis viga? Miks sa koorikut vastu taldrikut hõõrud?» kuuldus läbisegi hüüdeid.
«Sügeleb,» ohkas leib. «Kui te vaid teaksite.»
Et kõik osavõtlikult kuulasid, siis alustas leib oma murejuttu:
«Olin minagi leivatehases ahjust tulles kaunis ja isuäratav. Lõhn oli tänavalegi tunda. Sealt viidi meid iseteenindavasse kauplusse. Pean ütlema, et riiulile laoti meid riita nagu telliskive.
Siis hakkas tulema ostjaid. Mõned olid väga kenad ja viisakad. Võtsid pealmisi leibu paberiga ja panid puhtasse kotti. Aga oli neidki, kes oma mustade kätega meid kompisid, pigistasid. Igast niisugusest katsumisest jäid meile jäljed.
Viimaks tuli minu ostja. Ta võttis meist kolm ja pani traatkorvi.
«Pääsesin edasisest käperdamisest,» rõõmustasin endamisi. Aga teate, kassapidaja nägi küll, et oleme korvis ainult kolmekesi, aga pani meile uuesti käed külge. Luges meid nagu raha! Mulle jäi tema kätest küll midagi külge. Kohe enam ei saa teisiti, kui pean kratsima.
«Nüüd pandi meid kandevõrku! Tundsin ennast väga kehvasti. Tänaval keerutas tuul meile peale tolmu, suitsu, tahma. Bussis pidime nühkima pealisriideid, istmeid. Kui mustad ja tolmused need kõik olid! Võite ise kujutleda, kuidas me lõpuks välja nägime ja mida teelt kaasa tõime. Oli niisugune tunne, et peaks duši alla minema, aga meile pole pesemine ette nähtud.»
«Ikka paljalt läbi linna ja pärast ka mitte pesta! Lihtsalt hirmus! Kas tõesti ei osata leivaga väärikamalt ja leivalikumalt ümber käia?» tõstis häält marineeritud heeringas. Kõik toidud ühinesid sellega ja tundsid kaasa murest halliks läinud leivale.
ÜLLE AJU,
4. klass.
Annike
Annike
Kohtusime Annikesega hommikul. Tal olid kuldkollased juuksed, punane kleit ja kingad ning suured kohkunud silmad. Ta vist kartis, et olen inimsööja.
Ega mu välimus magamast tulles kiita polnud: juuksed sassis, nägu unine ja mossis. Pika öösärgi alt välkusid paljad varbad.
Pisikesed lapsed hakkavad võõraid nähes nutma, aga Annike oli vapper.
Varsti olime suured sõbrad. Tutvustasin talle nukuperet.
Annike laulis neile oma lemmiklaulu:
«Millest küll tehtud on väikesed tüdrukud?
Suhkrust ja jahust ja maasika vahust,
vaat, millest tehtud on väikesed tüdrukud.»
Nukupere sai teada, et ainult rõõmsaid ja häid tehakse maitsvatest asjadest. Virisejaid, jonnijaid ja muu tusarahvas tuleb ikka sellest, mida keegi ei taha.
Kaugel mere ääres on linn, kus on imevabrik «Kalev» paljude masinate ja valgetes kitlites tädidega. Seal siis segatakse ja värvitakse, pakitakse ja saadetakse teele kuldsete juustega tüdrukuid, et muuta heaks kõik tavalised lapsed.
Jätsin šokolaaditüdruku, mille oli toonud öösel Tallinnast koju jõudnud isa, nukkudele muinasjutte jutustama. Ise lippasin rõõmsalt kooli.
ÜLLE AJU,
4. klass.
Mustad kolmnurgad
Mustad kolmnurgad
Viivi tuli koolist. Ta otse säras rõõmust.
«Tead, ema! Ma olen õpetaja! Nendega, kellel on «Teadmiste maailma» tabelis mustad kolmnurgad, käskis õpetaja pärast tunde harjutada. Kujutle vaid - ma saan etteütlusi teha, punase tindiga vihikuid parandada, hindeid panna. Ja kõige vahvam - meie rühmale ei jää musti kolmnurki!»
Ema kahtles:
«Kas sa saad hakkama nendega, kes seni pole viitsinud õppida!
«Õpetaja töö pole kerge!»
Kuid Viivi ei kahelnud. Ta hakkas kohe ette valmistama homset tundi. Ise ümises oma lemmikviisi:
«Neid, kes harjunud raskusi võitma ...»
Paksemast kaustikust tegi päeviku. Koostas kaua etteütluse teksti.
«Aga kui mõni on vihiku koju unustanud?» vilksatas korraks mõte. Peaaegu iga päev pahandas õpetaja nendega, kel kodune töö tegemata, vihikud-raamatud koju jäetud. Ta võttis riiulilt seitse uut vihikut ja kirjutas peale nimed.
Kannatamatult ootas Viivi järgmisel päeval oma tundi.
Kojumineku saginas tuletas veel kord meelde etteütlust. Tüdrukud võtsid vihikud ja valmistusid kirjutama. Ahto haaras koolikoti:
«Ei mõtlegi!»
«Kuidas, õpetaja ju käskis?» sõnas Viivi ehmudes.
Leida, kes seda kõnelust pealt kuulas, õhutas takka:
«Ärge jääge! Kas sellest istumisest veel vähe, mida õps nõuab.
Liia, Ene, Tõnu — lähme parem...»
Ahto taga langes põmatades kinni klassiuks.
Leidal oli käsi juba ukselingil:
«Tüdrukud, ärge olge lollid!»
Klassiuks paukus mitu korda. Lahkusid ka need, kes algul jäid.
Nad ei tahtnud lollid olla!
Viivi oli üksi tühjas klassis. Koridorist kostis kojuminejate kilkeid, naeru.
Talle tuli meelde soov saada õpetajaks, eilne suur rõõm. Meenus, kuidas õpetaja andis kätte parandatud vihikuid.
Hakkas hale õpetajast, endast.
«Kui nad... vaid ise... tahaksid,» sosistas ta poolkuuldavalt.
Ähmased silmad vaatasid päevikut, etteütlust. Tähed hakkasid virvendama, sõnad sulasid kolmnurkadeks. Musti kolmnurki sai kogu lehekülg täis. Sealt hüppasid nad koolipingile ja valgusid mööda klassi laiali.
ÜLLE AJU,
4. klass.
Hea, et oli naistepäev
Hea, et oli naistepäev
8. märtsi hommik. Ema ja isa olid linnas ning pidid alles lõunaks koju tulema. Kuna 8. märts on naistepäev, siis tahtsin midagi head korda saata.
Hakkas silma triikimata pesu. Edasi läks juba lihtsalt. Triikraud lauale ja lina alla. Töö edenes. Kuid siis astus tuppa Aare. Jätsin töö pooleli, sest Aare hakkas väga põnevat juttu rääkima.
Tüki aja pärast ütles Aare, kes uksele kõige lähemal, et midagi nagu kõrbeb. Tormasin toa poole, kus enne triikisin. Mõne hetke seisin tardunult uksel. Laualt tuli suitsu, välkusid punased tulekeeled. Ruttu summutasime tekiga tule. Jõudsime õigeks ajaks, sest helises uksekell.
Ema tegi küll kurja näo ja riidles, aga et oli naistepäev, siis andestas ta minule. Ta ei tahtnud oma tuju ka rikkuda. Nii jäigi suurem õnnetus tulemata.
Mul sai hea meel. Otsisin sahtlist omatehtud naistepäevakaardi, isa käest sain lilled ja kinkisin need emale. Hea ikka, et kõik see juhtus naistepäeval.
AGU KITSIK,
4. klass.
Vasikat ajamas
Vasikat ajamas
See juhtus ühel ilusal suvepäeval. Tulime emaga koju ja nägime, et meie vasikas on naabri karja juures. Läksime ära ajama. Tõin joostes toa juurest nööri.
«Nüüd saame ta oma karja viia,» rõõmustasime emaga. Sammusin vasikaga ees, ema taga.
Äkki pistis vasikas kiiresti jooksma. Ta tõmbas mind nii, et kukkusin ninuli maha.
«Mis sa ikka rumalale loomale teed!» siunas ema. Eks me siis hakkasime jälle taga ajama.
Kui põgenik oli viimaks oma lehmade juurde jõudnud, tuli Muki ja haugatas. Lambad panid jooksu, sest nad kartsid hirmsasti koera. Noh, eks vasikas ka lammastel taga. Lippasin järele ja krabasin nöörist kinni. aga lehmahakatisel oli jõudu rohkem. Istusin maha ja hoidsin kramplikult nöörist. kuni ema järele jõudis. Siis tirisime rumalakese karjamaale tagasi ja panime ketti.
Pärast olime kõik kolmekesi väsinud - ema, mina ja vasikas.
TEA JÕÕGER,
4. klass.
Page updated
Report abuse