Lapsemaa I - 1969-1970
Vanaema
On hämar. Toas istub ainult vanaema; üha sagedamini libiseb tema murelik pilk kudumistöölt kellale. Vanaema ohkab. Kudumine ei taha ega taha edeneda. Kuhu jääb Reet nii kauaks? ... Jah, pimeneb, ... ega näegi enam õieti kududa. Vanaema paneb sukapooliku käest ja tõuseb; vaja tuli süüdata. Ikka ja jälle libisevad vanaema mõtted pojatütrele...
Jah, see Reet! Ta on ju vaenelaps, pole teisel ei ema ega isa ja see ehk päästiski teda nii mõnelgi korral peapesust, kui jälle oli mõni vemp hakkama pandud. Vanakese käsi ei tõusnud teda karistama, süda ei lubanud.
Käib uks. Vanaema võpatab ja vaatab üles. Viimaks ometi! Koos peene lumetolmuga lendab sisse rõõmus ja punapõseline Reet, uisud õlal. Alles nüüd süütab vanaema tule. Ta näeb, et tüdruk on rõõmus ja kõik etteheited, mis ta juba varem valmis oli mõelnud, suruti kõrvale. Milleks teda kurvastada?
Juba seletabki Reet õhinal, «... kuidas Aime peaaegu jala oleks nikastanud, kuidas Rein oma väikesi õdesid uisutama õpetanud, kuidas Tiina Mallega riidu läinud...»
Vanaema kuulab naeratades ja noogutab aeg-ajalt, siis aga toob õhtusöögi lauale: on ju tüdruk värskest õhust tulnud ja kindlasti näljane.
Kogu vanaema endine tusk on kadunud. «Pole ta nii halb ühti! Näe, räägib rõõmsalt kõiki oma asju ja... Ega lähegi vahet nii kauaks kodust. Saab ju aru, et mul siin üksi südamevalu palju on,» rahustab vanake end mõttes ja muutub pojatütre vastu üha lahkemaks. Heldinult vaatab ta, kuidas Reet ahnelt võileiba näsib.
«Jah, vanaema! Meil oli seal täna nii tore kohe, et ...,» seletab Reet täie suuga edasi. «Me hakkame nüüd tihti, iga päev harjutama, nii saab rutem selgeks. Ma tahan päris kohe kõige paremini osata!» Vanaema vaatab Reeta. Tüdruku põsed õhetavad, tema silmis särab vaimustus. Oi, need silmad, mida vanaema praegu näeb, on temast ütlemata kaugel!
«Kuidas küll uisutamine võib teda nii hullutada?» imestab vanaema mõttes ja samas meenub talle, et Reet pole veel kordagi vanaemalt midagi pärinud. Ta pole üldse teada tahtnud, mida tegi vanaema päeval või kas tal ehk jälle jalad valutasid ... Ei, ta ei taha midagi teada, ta ainult seletab oma uisutamisest.
«Ära sa, vanaema, mind homme pärast kooli oota,» lõpetab Reet rutakalt söömise ja tõusnud lauast suundub pesukausi juurde.
Juba peseb ta vett ja seebivahtu laiali pritsides käsi ja seletab edasi:
«Me lähme kohe pärast tunde Tiinaga liuväljale ja siis ma tulen alles õhtul. Tiina pool õpin ka ... Aga sina ära muretse vanaema, mis minuga siis ikka võib juhtuda!»
Vanaema istub köögis oma endisel kohal ja ajutine rõõm tema silmist on kadunud.
«Vanaema, kullake!» kostab pesukausi juurest, aga ülehomme olevat telekas üks jube hea film, tüdrukud rääkisid. Sa lubad mind ju Aime poole vaatama? See olevat sellest, kuidas üks tüdruk...»
Aga vanaema ei kuulegi enam Reeta. Ta istub kivistunult toolil, käed rüppe vajunud ja ilme ärarääkimata nukker. Mööda vanaema kortsulist palet voolab pisar... teine, kolmas…
MAIA MILLER,
8. klass.
Nii mööduvad kooliaastad
Oli nii ilus septembrikuu päev,
kõrgetes ruumides avarus, valgus.
Esimest korda meil õpik on käes -
nõnda, ma mäletan, kooliaeg algas.
Mu ümber sumiseb klass nagu hiiglasuur mesilastaru. Nii palju on sekeldada, midagi kuskilt otsida, sosistada, kellelegi midagi öelda või siis kelleltki midagi küsida, et paratamatult tekib niisugune sumin ... Öeldakse, et me oleme juba suured, peaaegu täiskasvanud inimesed, et me peaksime kõigesse hoopis tõsisemalt suhtuma.
Kuid mina ei kujuta oma klassi teistsugusena ettegi. Me ei suuda nii äkki lapsepõlvest välja astuda ja tunda end täiskasvanutena, ... kuigi aastatelt oleks juba aeg.
Kogu meie senine elu on olnud lapsepõlv. Lapsepõlve mured ja mängud, mis tõsi küll, aasta-aastalt on muutunud, kuid siiski ainult mängudeks jäänud. Isegi õppimine on nagu omamoodi mäng kuigi oleme juba kaheksandas klassis ja lõpetame varsti kooli.
Sinna polegi nii väga palju aastaid tagasi, kui me lõpetasime esimese klassi. Mäletan, et oli kevad, päikesepaiste, oli võililli rohelisel murul koolimaja ümbruses ja meie olime nagu imeteod. Kui nüüd sellele tagasi mõelda, tundub, nagu polekski siis ühtegi muret olnud ega üldse midagi halba, sest mis mured võikski olla ühel esimese klassi põngerjal peas. Tegelikult olid mured ikkagi ja meie väikeste peade jaoks just parajad.
Nüüd on kõik meie teod ja toimetused ning koos sellega ka mured kaheksa aasta võrra suuremad ja arvan, et veidi ka tõsisemaks muutunud. Kooliaastad mööduvad, nad mööduvad nii kiiresti, et meie nagu ei jõuakski neid korralikult tundma õppida - enne algab lõpuaktuse avakõne.
Varsti istume viimast korda oma koolipingis ja ootame viimase koolikella hüvastijätu kurba helinat.
MAIA MILLER,
8. klass
Hilbud
Kevadpäikese sära ja valgust on kogu linn täis. Päikesel jätkub mahti sisse piiluda ka äärelinna vana puumaja teise korruse aknast.
Päevi näinud tugitoolis istub eideke. Päikesesoojus on toonud ta silmisse unerammestuse. Käed poolelioleva sukaga on rüppe vajunud. Magaja pea teeb nõksaku allapoole. Sellest saab hoogu lõngakera ja veereb põrandale kassi juurde. Miisul on näopesemine pooleli. Hetkeks ta peatub ja peab aru, kas õige...? Kuid siis köhatab manitsevalt seinakell ja lööb kümme kähedat lööki. Selles toakeses on nüüd kõik vaikne, vana — elu oleks nagu seisma jäänud.
«Suigatasin. Päike ka nii soojalt. Mis sa siis ennast nii hoolega pesed? Ah et külaline tuleb? Kes see siis? Eks ikka Helve, kes siis muud,» ja vanake kõditab kassi kõhu alt.
Nii nad elavad: kass ja vanaema. Vanaema on see, kes räägib, esitab küsimusi ja ise ka vastab. Kass aga lööb nurru, peseb kõrvataguseid ja kuulutab külaliste tulekut. Ega kõik ennustused täide lähe, aga vanaema ootab.
Väike pojatütar Helve on talle nii armsaks saanud. Vanaema kujutluses on Helve ikka väike, armas, hoidmist ja hellust vajav. Ta on kõige ilusam ja parem, ta on vanaemale kogu järelejäänud elu.
Sageli jutustab ta Miisule, kuidas nad kõik selles väikeses toas koos elasid, kuidas ta Helvekest hoidis ööd ja päevad. Kuidas siis oli kilkamist ja naeru, kisa ja kära. See kõik on teada Miisulegi. Aga ta kuulab seda kui kõige ilusamat muinasjuttu ja lööb kaasa vaikselt nurru.
Vanaema pajatab sellestki, kui tore korter on pojal nüüd kesklinnas, Helvel koguni omaette tuba. Ja kui paks pehme vaip põrandal, missugune mööbel, kardinad.
Miisu ei oska selle peale isegi nurru lüüa. Mööbel ja muu teda üldse ei huvita. Vaip - seal oleks hea lesida, aga Miisu ei ole seda näinud ja ta on väga rahul ka sooja päikeselaiguga värvist kulunud põrandal.
Tänav on nagu jõgi - alati liikuv. Kui palju inimesi! Ja kõik lähevad kuhugi, mõtlevad midagi.
Millest võiks mõelda see noor sale tüdruk?! See nagu huvitaks ka möödujaid, sest nad vaatavad tagasi, muigavad, pistavad koguni pead kokku. Möödujate pilke tunneb ka tüdruk.
«Puha kadedusest,» arvab ta ja on ise üliõnnelik, et tal on mida teistel ei ole: kettidega kingad, ülimoodsad kirjud püksid, sinine nailonjopp, punane nokkmüts ja õige kihvt kott ketiga üle õla. Imetlege ja kadetsege!
Möödujad lähevad oma teed ja tüdruk läheb.
Ta jõuab vana kahekorruselise maja ette. Lööb jalaga välisukse lahti ja astub sisse. Teisel korrusel helistab ta ettejuhtuva ukse kella.
Uksele ilmub vanamees, silmitseb tükk aega ja siis teeb veidra kummarduse:
«Palun, mida soovite!»
«Mhh... on need ka korterid, ei tea, kus üks, kus teine,» pomiseb tüdruk ja loivab teise ukse juurde.
Jälle heliseb kell. Tugevalt, käskivalt, mitu korda järjest.
«Oi. Helveke! Ometi sind ka näha. Sellepärast Miisu täna nii hoolega pesi. Oota, las ma panen tugitooli selle padjakese, muidu need vedrud …
Vanake askeldab, ta silmad säravad.
Tüdruk silmitseb tuba: kui luitunud, kitsas ja armetu. Siin nad siis varem elasidki.
Vanaema toob lauale kompvekke, tüdruk koorib ühe kompveki teise järel ja poetab paberid kassile pähe.
Miisu tuleb tutvust sobitama: lööb nurru, hõõrub vastu kirjusid pükse.
«Kõtt! Ajad püksid karvu täis,» saab Miisu tunda kettidega kingi.
Sellest on Miisule küllalt ja ta läheb kööki, kust tuleb nii isuäratavat lõhna.
«Mida see vanamutt seal kõrvetama on hakanud,» krimpsutab tüdruk nina.
Vanaema toob lauale koogid, moosi ning tee.
Tüdruk sööb paar kooki, mühatab mõned vastused koolielust, istub tugitooli ja sirutab jalad õige pikalt välja. Vanaema koristab laua, paneb lauale albumid.
«Vana värk,» lükkab tüdruk albumid eemale. Vanaema tatsab kummuti juurde, tõstab asju, avab ühe plekkkarbi ja toob päevavalgele kaelakee. «Vanaema! Küll on maru! Mitte ühelgi tüdrukul meie klassis pole sellist,» kilkab tüdruk rõõmust. Ta paneb kaelakee kaela, otsib oma kotist peegli ja imetleb ennast. Ka vanaema imetleb ja on rõõmus. Siis ütleb ta saladuslikult:
«Oot-oot,» ja otsib jälle midagi kummutist. See on tuliuus kümnerublane, mille tõi kirjakandja pensionipäeval.
«Eks noorel inimesel ikka raha kulu!»
«Küll sa, vanaema, oled hea!» ütleb tüdruk raha kotti pannes ja end minekule seades.
«Tule teinekord jälle,» lausub liigutatult vanaema. Paugatab kinni uks ja jälle on kass ja vanaema kahekesi.
Alumisel korrusel aga avab väike tüdruk oma toaukse, vaatab minejale järele ja kuulutab: «Küll meie majas käis moodne tädi – nagu paabulind!»
INGE ASI,
6. klass
Luurel
Panime tähele, et vastasmeeskonna komandör Enn käib sagedamini kui muidu metsas.
«Neil on seal midagi teoksil,» oli meie ühine arvamus. Otsustasime ehtsate luurajatena tõe päevavalgele tuua. Järgmisel päeval olime kokkulepitud ajal kolmekesi kohal: Ülo, Ivar ja mina. Kõigil olid sõdurifrentsid seljas ja rihmad vööl. Olime nagu kokkukistud linapuntrad. Aga sõjamehelik tunne oli küll.
«Näe, Enn lähebki,» sosistas Ülo. Enn läks kiirustades ja vaatas sageli tagasi. Lippasime kuuse tagant kuuse taha ja pidasime teda silmas. Märkamatult järele hiilida oli päris kunst, sest mets oli hõre.
«Võtame endale kuuseoksad ette, soovitas Ülo. Kuuseokstega oli palju lihtsam: kui oli tarvis peituda, siis kükita muudkui maha.
Saatsime Ivari ette vaenlase asukohta kindlaks tegema. Ivar kadus hääletult puutüvede labürinti. Ümberringi olid metsa hääled. Meie kõrv püüdis kinni iga heli. Puude kohin. Kusagil kaugemal kraaksus vares. Oksa praksatus. Siis kostis mingit kolinat. Mis see küll võis olla?!
Hakkasime roomama salapärase hääle suunas.
Sammud, jutukõmin! Nägime läbi põõsaste, kuidas vaenlased ümbritsesid Ivari, tal käed selja taha sidusid ja minema viisid.
Järgnesime kummargil joostes. Nüüd ei võinud nad meid kuulda. Nende sammud ja jutukõmin olid meile heaks katteks.
Ivari vangistamise kohas peatusime ja silmitsesime teraselt ümbrust. Näe, siin see saladus ongi: umbes poole meetri kõrguselt oli ette tõmmatud must niit. Hiilisime piki niiti. Signaalisüsteem! Lasksime kõhuli ja roomasime niidi alt läbi.
Siin siis oligi vaenlase laager! Laagrit ümbritses kuuseokstest tara. Hiilisime päris tara taha. Tara ääres oli kaks onni, kus oli arvatavasti nende staap. Platsi keskel kivil istus oma võitlejatest ümbritsetud Enn ja kuulas Ivarit üle.
«Kas sa tulid üksi? Kes on kaaslased? Kuhu nad jäid? Mis ülesanne sulle anti?»
Küsimuste vahele oli vastuseks vaikus.
Olime nii lähedal, et iga nende sõna oli meile kuulda. Nad otsustasid meid otsima minna samas suunas, kust Ivari olid püüdnud. Vang käsutati kõhuli, näoga vastu maad. Valvuriks jäeti ainult üks.
Sepitsesime Ivari päästmise ja vaenlase staabi vallutamise plaani. Tuli oodata ja jälgida, mida valvur tegema hakkab. Suurt kära me teha ei võinud, sest vaenlase peajõud võisid kuulda.
Valvuril hakkas igav. Ta kohendas lõket, küte oli vist otsas. Meie lähedal oli väike hunnik kuiva hagu. Muutsime ettevaatlikult oma asukohta — valvur võis ju siia tulla. Meie oletus osutuski õigeks!
Ta tuli, võttis sületäie hagu ja siis tundis, kuidas taskurätt suhu topiti, ta kuuse juurde tiriti, käed ümber tüve tõmmati ja kinni seoti.
See läks meil imekähku.
Võtsime valvuri vöölt tema enda püksirihma ja ühendasime mehe kuusega. Ivar väga ei imestanudki, et me ta päästsime.
Esimene onn oli tühi. Teises oli Ennu koolikott, laagri kaart ja -binokkel. Portfellist leidsime pastapliiatsi. Kirjutasime suurelt kaardile:
«Staap vallutatud! Binokkel trofeena kaasa viidud». Laagrist lahkusime tuldule vastupidises suunas. See oli meie huvitavaim luuremäng.
HARRI KUUSE,
8. klass.
Ka nii võib juhtuda
Oli suvi, kui kõik see juhtus. Me tõime siis piima päris lähedal elavalt külatädilt. Tuli minna vaid läbi metsa.
Ühel õhtul teatati «Aktuaalses kaameras», et otsitakse kurjategijat. Öeldi ka tundemärgid: keskmist kasvu, pruunid silmad. Viimast korda, kui nähti, kandis seljas musta ülikonda. Ekraanile tuli tema pilt. Mind puurisid kurjad, tigedust täis silmad. Vaatasin pärast veel spordisaadet, aga kurjategija ei läinud meelest.
Voodis püüdsin uinuda, muust mõtelda, kuid asjata. Kurjategija hulgub ringi! Kus ta praegu võiks olla? Aga kui hiilib ümber meie maja?! Jäin teraselt kuulatama. Piilusin aknast välja. Oli vaikne ja pime. Teised magasid, aga mul ei tulnud und. Mis siis, kui ma tabaksin kurjategija? Noh, mitte päris üksinda, aga koos poistega. Kas vähe on siis juhtunud, kus poisid ... Mis raamatus see nüüd oligi? Ühes filmis oli ka, kuidas ...
«Ülo, sinu kord on piima järele minna!»
Vaatasin tükk aega pooluniselt isale otsa, enne kui hakkasin aru saama, et on hommik ja tuleb tõusta.
Võtsin piimanõu ja läksin järve äärde. Solistasin jalgadega järves, paar korda äigasin vett näolegi. Hommikune jahedus peletas une ja ma tundsin ennast palju erksamana. Püüdsin isegi üht lauluviisi vilistada. Metsas võttis mind vastu tõeline linnukontsert. Need, kes hommikul kaua magavad, ei näe, kui ilus on suvehommik. Päike oli alles mõne meetri kõrgusel ja kastesele rohule jäid jäljed. Vedasin jalgu taga - järele jäi kaks joont. Siis tõstsin jalgu hästi kõrgele ja võtsin pikad sammud. Uurigu nüüd, kes siit on käinud! Hommikul on hea luurajaid mängida.
Siis nagu välgatas - kurjategija! Vaatasin välkkiirelt tagasi ja kangestusin hirmust - minu taga sama teed tuli mees. Midagi välgatas tal kaenla all ja muidugi must, must ülikond ...
Pistsin jooksu. Kui nüüd ei komistaks kuhugi puujuure taha. Aga kui järele jõuab, siis virutan piimanõuga. Juba teekäänak, varsti on mets läbi. Jäin lõõtsutades seisma. Taga ei näinud enam kedagi tulevat. Vist jäi maha? Aga kui jäi metsa ootama?
Läksin ja piilusin selja taha. Kui piima kätte sain, otsustasin metsast mitte läbi minna, vaid tegin suure kaare ümber metsa. Seal on jalgrada ja kui kiiresti minna, siis jõuan ka õigeaegselt koju.
Metsa äärde oli suur kraav kaevatud ja õiget teerada enam ei olnudki. Aga siin oli ohutu. Siit ei tea mind keegi oodata. Kui ainult varvast veriseks ei löö.
Köhatus purustas hommikuse metsavaikuse. Must mees oli metsas! Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma nii kraavi sain, et piim nõusse jäi.
«Mis sa seal otsid, Ülo?» See oli mu onu, kes oli metsa tulnud puid laasima.
Saanud jagu ehmatusest, kokutasin vastuseks: «Ma... ma vaatan, kas mustikad on juba valmid.» Läksin onu juurde.
«Ma poleks uskunudki, et sa nii väle jooksja oled!» muheles onu.
«Peab ikka treenima.»
Siis hakkasin kiitma onu teravat kirvest ja proovisin natuke ka oksi raiuda. Koju minnes oli kangesti hea meel, et piima nõust välja ei loksutanud.
ÜLO KITSIK,
6. klass.
Meie tiik
Kord toodi treileriga meie maja taha ekskavaator. Selgus, et isa tahtis sinna tiiki kaevata.
Ekskavaator ahmis mulda suurte suutäitega. Õhtuks oli tiik valmis.
Arvasin, et saan tiigi põhjas koeraga mängida, aga minu suureks üllatuseks oli tiik varsti vett täis. Buldooseriga tasandati tiigi ümbrus. Isa lõi mätastega tiigi kaldad üle, et sisse ei variseks. Tiik on peaaegu kaks meetrit sügav, kakskümmend viis meetrit pikk ja kümme meetrit lai.
Kui suvi on kuiv, siis alaneb tiigist vesi. Aga päris tühjaks ta ei kuiva kunagi, sest sellel kohal oli enne läte.
Suvel tulid meile külalised. Tiigi äärde tehti sel laupäeval tellistest šašlõkiahi. Sama päeva õhtul tegime šašlõkki. Sõime, ajasime juttu ja laulsime. Sel õhtul oli tiigi ääres tore!
Kuumade ilmadega käis ka Muri tiigis ujumas. Ma tegin talle laudadest paadi. Murile see ei meeldinud. Ta oli lohakas kapten. Nii kui ma panin ta paati istuma ja tõukasin paadi minema, hüppas ta paadist välja. Temaga oli alati üks igavene häda. Kui ujutasime sõbratariga laevukesi, oli tema see, kes laevadele järele ujus ja ümber ajas, suhu võttis ja kaldale tõi.
Kord proovisime sõbratariga tiigist kalu õngitseda. Üks hakkaski õnge, aga et see oli pisike, siis lasksime ta vette tagasi. Las kasvab!
Tiigi kaldal kasvab vana mänd. Vanasti olevat selle otsas kurepesa olnud. Kas sellepärast või muidu, aga suvel oli tiigi ümbruses alati näha kurgi. Nad lasevad endale päris ligi minna, enne kui lendu tõusevad.
Hea, et isa laskis tiigi kaevata. Nüüd mööduvad kõik lõbusad päevad tiigi juures.
EVA LINNAS,
6. klass.
«Kõige parem» kirjand
Madisel oli koolist koju minnes pea täis häid mõtteid. Ta isegi naeratas endamisi. Käimas oli nimelt kirjandusvõistlus. Ta otsustas sellest osa võtta ja veel nii, et esimene koht minema ei lipsa. Madis kujutles, kuidas tema kirjand ilmub «Sädemes» ja kõik koolis loevad. Lugegu ja imestagu!
Kodus võttis ta asja kohe käsile. Soris riiulil, lehitses raamatuid ja siis hakkas kirjutama.
Järgmisel päeval, kui õpetaja palus kirjandid lauale tuua, oli Madis esimene, kuigi istus viimases pingis.
Siis tuli tund, kus õpetaja tõi tagasi kirjandid. Madise süda tuksus ootusärevusest nagu nelja poole rublane äratuskell. Õpetaja näos oli midagi rõõmsat kui ka saladuslikku. Ta hakkas kohe kiitma Madise kirjandit, et kui hea kompositsioon ja sõnastus ning mitte ühtegi viga.
Klass jäi vaikseks. Õpilaste silmad muutusid üha suuremaks ja suuremaks. Kes seda oleks võinud oodata Madisest!
Siis hakkas õpetaja ette lugema: «Kuidas me käivitasime autot ... Mida edasi luges õpetaja, seda rohkem hakkasid õpilased üksteisele otsa vaatama, kuni üks pahvatas: «Maha kirjutatud! Raamatust «Musta lamba matused»!»
Kes võis sedagi arvata, et selles tunnis maetakse maha Madise kirjanikukarjäär. Kõik algas ju nii ilusti!
ASTRID SAARNA,
6. klass.
Ainult külalisena isa juures
Meenub ilus talveõhtu, kui sõitsime isale külla, kotis kulunud dressid ja kindad, seljas vanad palitud. Meil ei lubatud uusi palituid selga panna, sest ema sõnade järgi olevat isa juures palju valget tolmu. Meie väike kass Iti jäi kodu hoidma.
Juba peatus buss. Ärevuses astusime «valge linna» poole. Eemalt paistis suur korsten.
Palusime ema, et ta laseks meid Jüriga enne tuppa minna, et näha, mis näo isa teeb, kui kohtub siin meiega. Kuid oh häda! Isa polnudki toas. Jooksime kohe kiiruga trepist alla. Siin oli nii palju valgeid kotte ja suur veskikolu.
Isa, üleni valge, askeldas terashiiglase augu juures. Ta tahtis just kotisuud kinni siduda, kuid nähes meid, vääratas ta käsi ja jahu pudenes põrandale. Asusin Jüriga kohe isale appi. Alles siis, kui veskisse jõudis ka ema, taipasime, et peame vennaga riideid vahetama.
Ja uuesti alla veskisse! Jüri leidis endale kohe jõukohase töö: viis tühjendatud kõhtudega kotid alla isa juurde. Ei tahtnud minagi olla tööta, tegin ülal kotisuu lahti ja lasksin pool kotti kuldseid teri kolusse. Siis järgmine poolik kott ja kolmas, neljas. Varsti sai kolu täis, libisesin trepikäsipuult alla, kohe isa jalge ette.
Jüri oli täiesti valge, isegi ninasõõrmed. Hakkasin teda kutsuma jääkaruks. Jüri sattus sellest hoogu ja hakkas ennast veel rohkem valgeks tegema. Küll oli tore!
Ka minul oli ülemeelik tuju. Ajasin Jürit taga, hüppasime üle kottide ja mängisime peitust.
Siis tuli ema ja mõelda vaid: ei tõrelnudki meiega. Ta kutsus meid kõiki sööma. Toit seisis laual, tuba oli kuidagi soe ja valgusküllane.
Pärast sööki me enam tööle ei läinud. Olime kõik neljakesi toas ja kuulasime raadiot. Uinusime Jüriga märkamatult.
Hommikul ärkasin hilja. Toas polnud kedagi peale minu. Tõmbasin kiiruga dressid selga ja trepist alla. Seal käis kibe töö. Oli pühapäev ja isa töötas ainult kella kaheteistkümneni. Ja siis istusime veel kord isa, ema, vend ja mina koos ümber laua ja oligi aeg meil lahkuda.
Kahju oli! Oli tore päev ja ei olnud ka. Olime ju jälle isa näinud ja temal külas käinud. Aga ainult külas! Ootame Jüriga järgmist külaskäiku isa juurde veskisse. Aga millal? Ta elab ju nii kaugel!
TIIU TIIK,
5. klass.
Lähme suurele peole!
Peaaegu iga päev toimusid tantsuproovid. Oli palju pingelist tööd. Oi seda higistamist! Proovidel püüdsime olla küll väga tublid, aga ikkagi ei tahtnud kõik sammud välja tulla. Kui üks tegi õigesti, siis teine ajas ikka ja jälle selle nurja. Polka hakkas küll tulema juba polka moodi. Aga oh seda valsisammu! See kiusas meid alalõpmata. Küll saime õpetaja käest kiita ja laita. Aga seda kiitust oli nii vähe, et võttis lausa tuju ära. Aina pahandamine ja pahandamine. Kui ometi kordki saaks tantsu moodi!
Kuid läks aega mis läks, aga asja ka sai. Küll oli rõõm suur, kui õpetaja ütles, et hakkab juba õigesti minema. Lõpuks saime raskustest võitu.
Pühapäeval sõitsime Võrru ülevaatusele. Olimegi juba laval. Tundsin südame all kripeldamist, jaladki värisesid all. Nii suur kartus oli! Äkki ajame jällegi segi, nagu seda proovidel sageli juhtus. Tõsiste nägudega vaatasid meie peale žürii liikmed. Žüriis oli ka Mare vanaema Kai. Lootsime temale. Vahest aitab vana tantsumemm meid Tallinnasse viia. Kui tants «Väravad» lõppes, jäime valepidi seisma. Õpetaja vaatas meie peale nii kurja näoga, et hirm tuli peale. Siis tulid lohutavad sõnad, et meie tantsime paremini kui neljas klass. Selle üle olime väga uhked.
Lõpuks teatas žürii otsuse: pääseme Tallinna. Kuidagi väga meeltmööda oli seda kuulda. Siiski esimest korda Tallinnasse!
Ja veel missugusele peole!
Suurele tantsupeole!
Mõtelda vaid!
HELI SAVIMÄGI,
5. klass.
Malvika
Väike Malvika oli maias tüdruk. Ta jõi ainult mahla ja suhkruvett.
Ühel ööl, kui vanaema nägi väga ilusat und, ärkas Malvika ja hüüdis:
«Vanaema, anna juua! Tahan suhkruvett!» Vanaema oli unine ja torises: «Kes siis keskööl juua tahab! Jää magama!»
Aga kui Malvika juba midagi tahtis, siis pidi ta seda ka saama. Vanaemal ei jäänud muud üle, kui sooja teki alt välja tulla ja kööki minna.
Malvika istus poolkinniste silmadega voodis ja ootas. Viimaks ulatas vanaema kruusi magusa joogiga. Malvika jõi, vaatas vanaemale otsa, maitses veel natuke ja ütles: «Üldse pole magus. Miks sa suhkrut ei pannud?»
Niisugune jutt tegi vanaema veel pahuramaks. Malvika maitses ja kinnitas ikka: «Üldse pole magus.»
Vanaema keeras selja ja jäi magama.
Malvika istus üksinda voodis ja hoidis suures arusaamatuses kruusi käes. Viimaks pani ta imeliku joogi öökapile ja puges teki alla.
Hommikul kruusi kööki viies maitses vanaema suhkruvett, mis ei olnud üldse magus, sest ta oli öösel kogemata suhkru asemel mannat võtnud.
ÜLLE AJU,
3. klass.
Kassipojad
Ühel päeval kuulsin laudas niutsumist. Läksin ärevuses hääle suunas ja nägin väikesi kassipoegi. Rumal kass oli teinud oma pesa kanapesasse. Jäin ootama, mis nüüd juhtub? Tuligi kana, kes tahtis minna munema, ja nägi kassipoegi oma pesas. Ta saputas end hästi kohevaks ja hakkas vihaselt kassipoegi nokaga peksma. Jooksin kiiresti kassipoegadele appi, aga jäin hiljaks. Kõige ilusam kassipoeg oli surnud. Mul oli sellest nii kahju, et pisarad tulid silma.
Hiljem viis kass teised pojad pööningule ja peitis ära. Sinna viisin ma kassidele piima. Neid küll ma ei näinud, kuid arvasin, et küllap nad tulevad pesast välja piima jooma.
Järgmisel päeval läksin vaatama -- piim oligi ära joodud. Nii möödus mitu nädalat.
Ühel hommikul nägin kassi koos poegadega õues päikese käes soojendamas.
Nii huvitav oli neid vaadata! Kui toredasti nad mängisid! Aga mind nad millegipärast kartsid. Küllap oli kana nad ära hirmutanud. Alles mitme päeva pärast harjusid minuga ja nüüd oleme suured sõbrad.
TEA JÕÕGER,
3. klass.
