Lapsemaa I - 1971-1972
Varju ja valguse piirimail
«...aga sinine sandaal kiheles jalas
ja sikutas Siimu sinnapoole, kus
maanteeharul nool Suvalinna juhatas.»
A. Beekman
1.
«Palun vabandust, mul jäi kodutööde vihik...» jõudis Mai enne ära ütelda, kui matemaatikaõpetaja kontrollimisega tema juurde jõudis.
«Ma lihtsalt ei jõudnud ...» sellega said asjad klaariks geograafiaõpetaja juures.
Vene keele ja füüsika õpetajad jõudsid Maie kutsuda vastama enne vabandamist. Tulemuseks oli kaks kõvera kaelaga hinnet.
«Ometi kord ...» ohkas Mai kergendatult viimase tunni lõpukella kuulates.
Üks koolipäev oli jälle läbi. «Kolksti» lendas koolikott kodus esiku nurka.
«Peab vist kööki ankrusse heitma, et midagi hamba alla saada,» mõtles ta endamisi peegli ees juukseid kohendades.
«Noh, seda võiski arvata: muti pole lõunaks midagi teinud. Kiirustas oma visside juurde, enne oleks võinud vähemalt köögi ära kraamida. Mina ka koristama ei hakka. Ega minu töö kergem ole,» tärkas tüdrukus trots.
Puhvetkapist leitud biskviidid ja šokolaadikompvekid asendasid lõuna, kirjakandja toodud värsked ajalehed ja ajakirjad andsid vaimutoitu.
«Jessas! Missugused mantlid!» sattus ta vaimustusse uut «Siluetti» lehitsedes,
«Ja pükskostüümid! Minu oma on juba viis korda seljas olnud. Kõik tuttavad plikad on seda näinud. Milline nendest õmmelda? Kas suure kraega? Või hästi laiad püksid? Vest või jakk?
Mai oli nii suure huviga asja juures, et ei kuulnudki, millal ema töölt koju tuli ja köögis askeldama hakkas.
«Memme! Kas ei saaks kiiremini õhtusööki. Mul on täna jöle palju kolkat. Kella kaheksaks pean minema Tea poole, et valmistuda matemaatika kontrolltööks.»
«Õpi, õpi, tütreke, eks ma püüa!»
Tööst kangeks jäänud käed hakkasid kärmemini tõstma potte ja panne.
Kui oled kaheksandas klassis ja kui on maikuu ning lähenemas eksamid, siis on kõike palju, nii õppimist kui muud.
Aga Mai võttis välja oma lauliku, kleepis sinna ajakirjadest väljalõigatud pilte ja kirjutas uue laulu - «Me pole enam väikesed».
Pärast õhtusööki riietus kaasaja moe kohaselt (ega õpetajad näe!) ja hüüdis ukselt nõusid pesevale emale:
«Ega me enne kümmet ei lõpeta... nii palju anti korrata ...»
Ema koristas köögi, kraamis tube, kastis lilli ja pesi natuke pesugi. Õhtuks oli ta väga väsinud. Mai istus sel ajal kinos ja oli haaratud filmist «Metsik süda».
Öö laotas oma tiibu üle majade, kui Mai tuppa hiilis…
Korraks haaras tedagi mingi süütunne, et koolikotti polnud vaadanudki, aga ta oskas ennast lohutada:
«Kirjalikud tööd kirjutan homme kellegi pealt maha, suuliselt ikka midagi räägin... Kui kevadpeoks uue pükskostüümi saaks...»
Selle mõttega ta uinuski.
Mis peataks küll selle tüdruku teel Suvalinna?
Oli ta üldse Mai? Võibolla on ta osake meist, keda ootavad lõpueksamid?
«Olla noorsooühingu liige, tähendab
talitada nõnda, et anda oma tööjõud,
kogu oma energia ühise ürituse kasuks.»
V. I. Lenin
2.
Täna on meie komsomoli algorgi aruande-valimiskoosolek. Meie esimene. Sellepärast käibki sekretär Sveta või täie tiitliga Svetlana Janovskaja nii tähtsalt ringi.
«Poisid, kas toole on juurde toodud? Ah on. Ärge te nüüd enam mürama hakake!»
Müramiseks aega ei jää: sisse astuvad klassijuhataja, esindaja komsomoli rajoonikomiteest, direktor.
Vaevalt saadakse istuda, kui Sveta on juba laua taga: avab koosoleku, laseb valida juhataja, protokollija.
See on ikka vahva, kui klassis on olemas niisugune Sveta - just nagu sündinud sekretäriks. Keda meie klassist oleks võinud tema asemele valida?
Lasen hindava pilgu üle klassikaaslaste libiseda - mitte kedagi. Meie sekretäris on midagi Zoja Kosmodemjanskajast! Võibolla printsipiaalsus, võibolla erakordne ind ajada klassi asju, aga võibolla hoopis argipäevane kangelaslikkus. Temal on meist kõige raskem: kodus on terve rodu väiksemaid õdesid-vendi, keda ta viib lasteaeda ja toob sealt, kantseldab neid õhtud otsa, lahendab sisetülisid, mis niisuguses seltskonnas on paratamatud.
Kõige selle kõrval peab ka tema õppima ja tegema komsomolitööd rohkem kui keegi meist.
Aruande esitab sekretär. See on meie tegude kroonika.
«... Möödunud aasta eest sai kool rajooni rändvimpli heakorrastuses. Kõik klassid töötasid pingsalt, aga esirinnas sammusime meie, mida tõendab ka kooli rändauhind - graafiline leht ...»
Jah, rassimist oli. Kui inimene on istutanud ühegi puu, siis pole ta elanud asjatult. Meie istutasime üle kolmesaja!
Järgneb esikohtade loetelu viktoriinides, klubiõhtutel, ainenädalatel. Võibolla läks hästi sellepärast, et oleme kooli vanim klass. Kõige vanemad... Aga sügisel oleme uues koolis jälle kõige nooremad...
Juba analüüsib sporditööd. Siin oleme küll mehe eest väljas olnud. Kasvõi kohtumine korvpallis Võru I 8-klassilise Kooliga. Ikkagi karikaomanikud, aga võitsime. Treeningute heaks pidime paljustki loobuma, käima nii öelda ühte sammu. Aga spordis meil virisejaid ei ole - selline on juba traditsioon.
Leninlik arvestus... Ah, sa, Sveta! Siin tegid küll klassijuhatajaga meile tuupi. Enne arvestust oli viktoriin. Klassis läks lahti niisuguseks õppimiseks ja uurimiseks, et selle all oleks kannatanud päris õppiminegi kui ka selle eest ei oleks tulnud arvestusel aru anda..
Sõnavõtud. Küsimused. Valimine.
Päris kohkun oma mõtisklustes, kui kuulen Sveta häält:
«Sellega lõpetan aruande-valimiskoosoleku ja soovin uuele sekretärile Aivarile edu töös...!»
Tubli, Sveta, meie klassi esimene kommunistlik noor!
«Teaduses ei ole siledat teed. Ainult
see, kes kartmata väsimust rühib
mööda kiviseid radu, jõuab tema
säravate tippudeni.»
K. Marx
3.
Ja mina?
Teen riiklikult tähtsat tööd: omandan teadmiste aluseid.
Mai- ja oktoobripühade eel pöördutakse meie - koolinoorte - poole hüüdlausega!
Vanarahva tarkusest tean tõetera: õppimine valgus, rumalus pimedus.
Ikka valguse poole tahan seada sammud: keskharidus tingimata ja võibolla rohkemgi. Tuleviku inimene on mitmekülgne. Mina olen supermitmekülgne. Ja kui oma energia ja aja väga paljude alade vahel ära jaotan, eks siis ole tulemused kesisemad, kui nad ainult ühel alal võiksid olla.
Õppimises saan nii kiita kui laita. Näiteks kui teistel kirjand aia taha läheb, siis mul see kõige priskem viis tulebki.
Korvpalliväljakul olen arvestatav kuju - ikkagi 173.
Akordioni õppisin omal käel selgeks, nüüd kasutan seda oskust klassi ansamblis.
Ja veel laulan! Solistina ja Svetaga duetti. See ei tähenda midagi, et üks meist on pikk ja teine natuke pikk — laul kõlab ikka nii, nagu ta kõlab..,
Kas saabki endast tõsiselt kirjutada?!
Aga elu on vahel vägagi tõsine, seda olen ma juba kogenud, jälgides teiste töid ja toimetusi.
Selleks, et lõpetada keskkoolgi, tuleb läbi studeerida terve virn õpikuid, tuleb täis kirjutada mitu pakki vihikuid. Ja kindlad tulevikukavatsused on alles nende pakkide ja virnade all!
Aga ühes olen kindel - korralik tööinimene peab minust küll saama.
HELLE TREIER,
8. klass.
Rannaliival
Päike kõrvetab, meri kutsub. Häda neile sadadele mõnulevatele selgadele, mis liiga kauaks tulikiirte kätte jäävad!
Lesin rannaliival ja vahin sihitult enda ette. Mu vaateväljale ilmuvad kaks väikest jalga - ja kaovad mere suunas. Liivale jäid lohukesed. Jäljed ... Kui palju neid on! Suuri ja väikesi. Uue katavad vanu, kuni uuemad neid omakorda olematuks teevad.
Eluteele jätame ka jäljed ... Osa inimesi elab oma elu nii märkamatult, et temast nagu ei jääkski midagi. Oli - elas! Mõtles ainult iseendale ja siis läks oma rõõmude ja oma muredega.
Kuid kas üldse on olemas selliseid?
Tuhanded lihtsad inimesed elavad tavalist elu ja veavad päevast päeva, aastast aastasse, sajandist sajandisse inimkonna ajaloo vankrit!
Ja siis kerkivad kogu oma suuruses need, kes teed näitavad, uusi radasid rajavad.
Lenin! Selles nimes kajab revolutsiooni paatos, selles on hümn tulevikule. Tema unistused ja mõtted ei kao, vaid muutuvad päevpäevalt reaalsemateks, osaks meie elust.
Meenuvad nimed kooliraamatute veergudelt: Pythagoras, Newton, Lomonossov, Puškin, Beethoven, Mozart...
Nad kõik olid inimesed. Lebasid võib-olla rannaliival ja mõtlesid imelikke mõtteid ... Mõtlesid ja tegid tegusid.
Ka minust jäävad liivale jäljed, kuid mida suudan jätta ellu...
HELLE TREIER,
8. klass.
Traktori mürinal
«Kas olgu raamat see või maja -
meist maha jääb ju ainult töö, ja
tööd on hästi teha vaja,»
A. Sang «Laul isast»
Muld on pehme ja tera lõikab kergesti läbi. Sügavus paras, vagu sirge. Õhtuks saab neli hektarit kartulipõldu üles küntud. Raudhobust juhib minu isa.
Juba üheksateist aastat on ta traktori mürinal maakamaral teist külge pööranud.
Kord küsisin, kas tal pole tulnud mõtet ametit vahetada, otsida midagi kergemat, kus vähem müra ja tolmu.
Isa vaatas siis mulle imestunult otsa: kuidas ma üldse nii võisin mõelda. Talle olevat traktoristi töö juba poisikesena meeldinud ja pole veel kordagi kahetsenud, et valis selle elukutse.
1967. aastal tuli isa Võru rajooni künnivõistlustel ratastraktorite klassis kolmandaks.
«Oleks võinud veelgi paremini minna,» arvas ta ise, «aga põld juhtus niisugune, kus kohe mitu suurt kivimürakat sees oli.»
Väimela sovhoosi põldudel lokkavad suviti võimsad viljaväljad, sügiseti kogutakse vabariigi ulatuses tähelepanuäratavad saagid.
Osake on seal ka minu isa tööst!
INGE ASI,
8. klass.
Rahutu töö
«Mis juhatajal viga! Sõidab autoga ringi või istub laua taga ja hoiab telefonitoru kõrva juures,» mõtleb võib-olla mõni minu isast.
Ega «EPT» Võru Rajoonikoondise töid ja tegemisi korras hoida nii kerge ole. Tihti helistatakse pühapäevitigi, et on vaja tuhk raudteejaamas maha laadida. Kohe tuleb isal minna autojuhte otsima ja tööd organiseerima. Vahel jääb sööminegi pooleli, niisugune rahutu töö see juhataja amet.
Lauasahtlis on medalid, aukirjad...
Üks aukiri on Võru Tuletõrje Ühingult. Tulekahju oli Võru Linavabrikus. Suured virnad linu!! Isa ruttas traktoritega appi. Vabrikuni oli kaheksa kilomeetrit! Kuid kohale jõuti ja põlevad linavirnad lükati laiali. Suurem õnnetus hoiti ära.
Aga õhtuti on tore kodus olla, kui isa on meiega. Mängime malet, kabet... Lõbus on koos jalutada hämaral kõnniteel, talvel suusatada.
Kui ka minust saaks selline tubli töömees, nagu seda on isa!
ENN LAINE,
8. klass.
Roosid jutustavad isast
Isale meeldib töötada aias. Tema rajatud on meie väike, kuid ilus aiake.
Isa armastab väga lilli, lemmikuteks on roosid. Rooside jaoks eraldas ta väikese maatüki, külvas muru, ümber platsi istutaski roosid. Kakskümmend erinevat sorti õitseb suvel. Kui kaunis see on!
Isa teab peast kõikide rooside ladinakeelseid nimesid. Ta on ju teaduslik töötaja!
Tema käed on meisterdanud ka aiamööbli — kokkupandavad toolid ja laua.
Kui ma istun aias ning imetlen õitsvaid roose, siis jutustavad need mulle mu isast, sellest suurest hoolest ja armastusest, mis ta lillede kasvatamisse on pannud.
KÜLLI ULPUS,
8. klass.
Aitas küll
Kõik sai alguse sellest, et meil pidi teisipäeval kontrolletteütlus olema. Esmaspäeva hommikul meenus mulle jutt, mida õpetaja rääkis:
«Need, kellele teeb raskusi jutustamine ja etteütluste kirjutamine, peaksid palju kirjandust lugema!»
Otsustasin asja kohe praktikas proovida.
Kui esmaspäeva lõuna ajal koju jõudsin, astusin raamaturiiuli juurde ja valisin välja meelepärase raamatu — Stevensoni «Aarete saare».
Olin oma mõtetega nii raamatu juures, et alles siis tänapäeva tagasi jõudsin, kui ema sööma kutsus. Ka söögilauas ei saanud raamatut enne käest, kui tulist teed endale sülle kallasin. Ka isa tundis huvi, mis vaim mulle sisse on läinud, et järsku nii suur huvi kirjanduse vastu on tekkinud. Mõtlesin, et jäägu see saladuseks, küll hiljem teada saavad.
Pärast sööki asusin jälle lugema. Lugesin ja lugesin. Olin parajasti ühejalaga Silverit taga ajamas, kui vend tule kustutas ja teatas, et tema tahab igatahes magada. Tuli olukorraga leppida. Panin raamatu käest, olgugi et kahju oli lõpetada kõige põnevamal kohal. Öösel nägin unes hirmsat tagaajamist ja püstolitega paugutamist.
Järgmisel päeval kooli minnes arvasin, et olen nüüd valmis tark. Aga matemaatika õpetajaga meie arvamused kokku ei langenud ja ta kirjutas mulle päevikusse rahumeeli kahe. Lohutasin end sellega, et eesti keele tund ja etteütlus on veel ees, et ma alles siis näitan oma võimeid.
Ja uskuge või mitte, aga kui järgmisel päeval etteütluse kätte sain, seisis selle all suur kolm ja pluss oli ka taga.
KÜLLI ULPUS,
8. klass.
Allkiri päevikus
Isa ...
Hommikul läheb kontori juurde ema.
Seal ootavad juba teised, millal tuleb brigadir ja hakkab töid jaotama.
Varsti ongi brigadir kohal.
«Sina, Aino, lähed heinapressi peale. Aga teie, Meeta ja Linda, küüni heinapalle kihti laduma…» Nii näitab brigadir kõigile töö kätte.
«Hea, et täna on heinailm,» räägivad naised, kes varem küüni juurde on jõudnud.
Juba mürisebki traktor, vedades enda järel käru heinakoormaga. Traktorist sõidab küüniväravast sisse ja kallutab heinapallid maha.
«Noh, naised, käed külge!»
Heinapallid lendavad üles kihi otsa, kus nad ilusasti virna asetatakse.
Koorem tuleb koorma järele. Virn kasvab. Ilm on ütlemata soe. Töö laabub, aga higi voolab... Eriti kuum on virna otsas: heinad otse hõõguvad suvist soojust. Ja naised higistavad ...
Lõunatund. Kodused askeldused. Ja siis jälle töö. Õhtuks on kõik väsinud ja omamoodi õnnelikud: küüni on ühe päevaga veetud kolmkümmend neli tonni palliheina.
Nii mööduvad ema päevad... Üks, teine....
«Kui kangeks on jäänud ta käed,» mõtlen endamisi, kui ema võtab kohmakalt sõrmede vahele sulepea, et minu päevikusse allkirja anda.
Kõikidel lastel ei kirjuta isa päevikusse allkirja...
Juba mitmendat aastat viin lilli isa kalmule.
AARNE SAARNA,
8. klass.
Suvehommik
Ärkasin hirmsa kisa peale. Tegin silmad lahti ja nägin, et selle vägeva hääle omanik oli kukk, kes mingil seletamatul viisil oli sattunud minu asukohta.
Haarasin sussi ja tahtsin sellega kukke visata, kuid järsku märkasin, et olen tundmatus kohas. Hakkasin juurdlema, kas mitte keegi pole mind ära röövinud... Siis kuulsin kusagilt altpoolt kõlavat haukumist, mis tuletas mulle meelde, et olen vanaema pool laudalakas. Ja üleüldse kavatsesin ma sel hommikul kalale minna.
Panin enda riidesse, tänasin mõttes kukke (kellel ma natukese aja eest oleksin hea meelega kaela kahekorra keeranud), et ta mind õigel ajal äratas, ja ronisin lakaluugist alla.
Avasin küüniukse ja hingasin sügavate sõõmudega sisse värsket hommikust õhku. Esimesena tervitas mind karjakoer Muri, kes hüplemise ja sabaliputamisega avaldas soovi kaasa tulla. Patsutasin oma ustavat sõpra, haarasin ridvapuntra õlale ja hakkasin järve äärde astuma. Minna oli üpris palju maad ja kogu tee saatis mind lindude rõõmus sädistamine.
Järve äärde jõudsin parajasti päikesetõusuks. Kühveldasin paadist vee välja, panin ridvad paigale, kutsusin Muri ka paati ja püügiretk võiski alata. Sõudsin esimestes päikesekiirtes sätendavale järvele. Kui olin jõudnud pilliroo taha, lasksin landi slepis paadile taha jooksma. Muri kasutas seda aga selleks, et valida endale kõige mugavam koht. Selle arvas ta olevat paadi ninapaku. Seal ta nüüd istus nagu kapten. Olin juba tükk aega aerutanud, kui järsk tõmme peatas paadi ja oleks peaaegu üle parda viinud minu koos spinninguga.
Midagi siiski läks üle parda. Seda tunnistas veepladin paadi nina taga. Tahtmatult meenus seitsmenda klassi õpikust peatükk inertsist. Muri aga ei teadnud inertsist midagi ja avaldas valju urinaga pahameelt külma supluse üle.
Lanti haaranud havi sain üpris kerge vaevaga paati, raskem lugu oli aga koeraga. Viimaks pika pusimise peale laskis peni end paati tõsta. Ankurdasin paadi rooserva ja asusin õngitsema. Prügikala võttis väga hästi ja peagi oli mu kalakott otsast otsani veeelanikke täis.
Heitnud pilgu kellale, nägin, et on paras aeg koju minna. Ütlemata mõnus tunne oli sammuda kodu poole, pungil kalakott ühes ja ridvad ning havipurikas teises käes.
See oli minu elu toredamaid suvehommikuid.
EVA LINNAS,
8. klass.
Kuidas ma õppisin lugema
Oli ilus talvine pühapäev. Ema istus akna all ja kudus kinnast, mina aga mängisin nukkudega. Olin siis nelja-aastane.
Äkki koputati ja sisse astus vanaisa. Ta rääkis veidi emaga ja tuli siis minu juurde.
Näitasin talle enda õmmeldud nukukleite ja -mütse. Vanaisa kiitis mind ja ütles: «Õmmelda oskad sa küll, aga kuidas on lood lugemisega. Varsti saad viieaastaseks, aga lugeda ei oska. Ma tahtsin sulle suurt nukku kinkida, kuid nüüd tuleb see vist endale jätta. Kui sa sünnipäevaks lugemise selgeks saad, kingin sulle nuku!»
Ütlesin vanaisale, et õpin lugemise selgeks.
Selgeks õppimine ei läinud sugugi nii ladusalt, nagu olin lubanud. Tähed olid väga keerulised ja ei jäänud kuidagi meelde. Lõpuks tüdinesin hoopis ja läksin välja mängima.
Õues oli külm. Peagi hakkasid sõrmed ja varbad külmetama. Tuppa tähti õppima minna ma aga ei tahtnud. Kui ema lõpuks tuppa kutsus, olin nii külmunud, et ei saanud kusagil sooja.
Ema ütles kurvalt: «Varsti tuleb sul sünnipäev, aga sina jäid haigeks.»
Nüüd tuli mulle meelde suur nukk, mille vanaisa lubas sünnipäevaks kinkida, kui tähed selgeks õpin. Hakkasin nutma. Nii väga tahtsin suurt nukku saada.
Palusin ema, et ta õpetaks mulle tähti. Ema ei olnud sellega nõus, sest olin haige ja pidin lamama. Suure palumise peale tõi ema aabitsa.
Istusime kahekesi voodis. Ema näitas tähe, ütles selle nime ja mina püüdsin meelde jätta. Pea valutas, ainult mõned üksikud tähed jäid meelde.
Jäin magama. Nägin unes, et vanaisa andis mulle suure valges kleidis nuku.
Tähtede õppimisega läks hulk päevi.
Saabus päev, mida olin oodanud nii kaua. Tuli vanaisa, soovis mulle palju õnne ja tahtis juba suurt karpi anda, kuid äkki tuli talle midagi meelde.
Ta küsis minult: «Kas tähed selged?» Minu «jah» peale võttis ta raamatu ja küsis:
«Mis täht see on?»
«A»
«Ja see?»
«H.»
Vanaisa küsis minult peaaegu kõiki tähti. Mõned ajasin küll segi, kuid vana arvas, et võib mulle karbi siiski kätte anda.
Karbis oli nukk! Just niisugune, nagu olin unes näinud. Nii ma saingi tähed selgeks. Varsti hakkasin ka lühemaid sõnu kokku veerima.
KAJA OTSUS,
7. klass.
Talitusi tegemas
Öösel möllas torm. Tuul vilistas ja undas korstnas.
Tuli hommik aga tuuletaat ei rahunenud ikka veel. Pärast hommikusööki tahtsin mantli võtta ja välja minna, kuid ema ütles:
«Ole toas!»
Nukralt läksin akna juurde sulatasin jäälillede keskele väikese augukese ja vaatasin õue. Tuisk kihutas mööda küla, tuulehood keerutasid lund üles ja polnud midagi näha.
«Kas siis kogu päev tuleb toas olla?» küsisin ma.
«Aga mis kodus teha?»
«Tööd ja tegemist leidub kodus ikka,» ütles ema. «Minul algasid toimetused juba enne valget. Nüüd hakkame koos tööle. Mina pesen potid, sina aga korista laualt tassid.»
Ma võtsin ühe tassi ja kastsin vette. Vett loksus üle kausi äärte maha.
«Mis seal on?» küsis ema.
«Midagi,» vastasin ma. «Vesi tõusis üle kallaste!»
Pesin siniste lillekestega tassi puhtaks ja võtsin teise. Kui kõik nõud olid pestud, kuivatasin nad ära ja asetasin riiulile.
«Noh ja ongi kõik?» küsisin ma
«Sina mõtled küll nii, aga minu arvates tänased toimetused alles algasid. Lähen klopin põrandariided, sina aga võta luud ja pühi põrand puhtaks.»
Ema korjas põrandalt kirjud vaibad, riietus ja läks toast välja. Ma otsisin pehme lapi ja hakkasin tolmu pühkima.
Kahekesi talitades oligi tuba varsti koristatud. Laotasime maha põrandariided. Tuba muutus avaramaks ja rõõmsamaks.
«Ongi kõik korras! Eks, ema?»
«Ei, mitte kõik,» ütles ema, «kohe lähme loomi söötma.»
Ema võttis ämbrid ja mõlemad läksime õue.
Haned seisid juba oma sööginõude juures ja võtsid meid kisakontserdiga vastu. Kärmelt jagasid ema käed toitu nii hanedele kui ka kanadele. Niipea, kui toit ette antud oli, pistsid haned nokad pudru sisse ja jäid vait.
Kanad nokkisid eemal agaralt odrateri.
Koduseid töid tehes saabus õhtu peaaegu märkamatult. Mina lugesin «Sädet», ema aga askeldas ikka veel.
«Ema, millal sinu tööd küll lõpevad?» küsisin mina.
Ema naeratas ja vastas:
«Minu töödel polegi lõppu.»
EVI OLESK,
6. klass.
Akna all
Olime järjekordselt vanaemal külas. Vastu akent peksles jäine tuul. Väljas võimutses pakane, aga toas oli soe ja hubane.
Istusin akna all ja vaatasin välja. Vanaema käis kiiresti-kiiresti küüni ja lauda vahet. Laudast kostis õige nõudlikke hääli, mis vanaema lauta astumisel kahekordistusid. Kõik tahtsid ju süüa.
Ka koer Pontu, nähes vanaema üle õue ruttamas, ronis oma kuudist välja ja hakkas saba liputama, et saada sooja piima ja tükikest leiba.
Vanaemal on tuhat tegemist - talitust, enne kui ta oma tööst karedad käed viivuks rüppe puhkama võib panna.
Kauaks ta neid rüppe ei jäta. Alati on tal midagi teha. Kord koob, kord istub voki taga ja korrutab lõnga. Toob ka minule vardad, öeldes, et kahekesi on seltsim töötada ja pole igav.
Vokivurina saatel jutustas vanaema mulle, kui raske oli tema lapsepõlv. Seitsemaastaselt anti ta võõrasse tallu karjaseks. No oli seal alles tegemist! Hommikul, kui uni oli kõige magusam, pidi ta platsis olema, sest kari tuli välja ajada. Tööpäev algas hommikul kell neli. Puhata sai päeval ainult tund või paar. Lõunavaheajal saadeti peenraid rohima.
Vanaema kortsus ja konksus käsi vaadates on mul temast väga kahju.
Vanaema pool olles püüan teda natukenegi aidata. Olen aidanud süüa teha, seakartuleid tampida, heinu lammastele viia.
Kahju ainult, et vanaema majas ei ole elektrit sees. Kuid hea on ka lambitule valgel juttu ajada. Kui köitvalt oskab vanaema muinasjutte jutustada!
Meenub aeg, kui olin veel nii väike, et uskusin muinasjuttudesse. Kord jutustas vanaema mulle võlukepikesest, millega koputamisel täituvad soovid. Kui tore kepike! Ka mina tahtsin endale sellist saada, et oma soove täita. Tahtsin, aga ei saanud, sest sellist kepikest, mis soove täidab, pole olemas. Seda mõistsin alles hiljem, kui muinasjutuajad olid möödas. Nüüd tean, et kui tahan midagi saavutada, tuleb töötada, püüda ja mõnikord isegi võidelda. Tihti just iseendaga.
Eeskujuks on mulle vanaema.
Oli ju temalgi nii rõõme kui ka muresid. Vanaemal jätkus jõudu ja visadust töötada, lapsi kasvatada ja perele leiba teenida.
Käis uksekolksatus. Vanaema astus tuppa, põsed pakasest õhetamas, silmis naerusädemed.
MAIRE KOIDU,
6. klass.
Otsustav mäng
Näärivaheajal sõitis Võru linna korvpallivõistkond Narva, kus peeti kuue linna turniir. Meie koolist kuulus võistkonda peale minu veel Valdur Vahtra.
Neli mängu oli mängitud. Meie võistkond sai kolm võitu ja ühe kaotuse. Ees seisis otsustav mäng Tallinna poistega. Nad olid meist tunduvalt pikemad, sellepärast ka kõige ohtlikumad sellel turniiril. Mäng oli otsustav: võidu korral ootas meid esikoht, kaotus oleks aga neljandat kohta tähendanud.
Hommikul tõusime vara. Oligi kätte jõudnud viimane ja kõige raskem võistluspäev.
Meeskonnad jooksid väljakule ja mäng algas.
Vaatama oli kogunenud palju rahvast. Nii suurt aplodeerimist ja kaasaelamist polnud ma veel kusagil näinud.
Mängu algus kaldus meie kasuks. Igaüks kaitses oma mängijat nii, kuidas oskas ja suutis. Mängisime rahulikult ja sellepärast olime kahe, nelja, vahel isegi kuue punktiga ees.
Lõpus väsisime ja mäng hakkas käest minema. Kõik viimased minutid olid punkt-punkti mäng. Kord juhtisime meie, kord olid jälle tallinlased ees.
Kolm minutit jäi mängida. Meie olime kaotusseisus. Üks minut enne mängu lõppu oli meie meeskond ikka veel kaks punkti taga.
Mängisime enda vabaks. Pall söödeti minu kätte. Tegin kaugviske. Tabas! Seis viigistus.
Vastased asusid rünnakule, kuid see ei õnnestunud neil. Saime palli jälle oma valdusse. Mängu lõpuni jäi 30 sekundit.
Selle ajaga võis veel paljugi ära teha. Siis viskas meie parim mängija Jüri Neissaar veel ühe korvi. Nüüd juhtisime kahe punktiga.
Talllinna võistkond asus küll veel rünnakule, kuid nende viimane vise läks märgist mööda. Kõlas lõpusignaal. Võit!
Karika võitsime meie. Olime ta üksmeelse mänguga ära teeninud.
AARE HIRV,
6. klass.
Minu elulugu
Saagem tuttavaks! Minu nimi on Jim. Nimi on mul küll suursugune, inglise päritoluga, aga ise olen ma tavaline õuekoer. Mul on hele kasukas, must nina ja pererahva arvates ilusad targad pruunid silmad.
Sain seda suursugust «linnasaksa» elu tunda ka, kuna sündisin linnas. Seal hoiti mind väga. Anti vorsti ja liha. Kui ma enda ära määrisin, pesti mind vannis puhtaks.
Kui ma suuremaks kasvasin ja pahandusi tegema hakkasin, saadeti mind maale «asumisele». Hiljem sain teada, et «asumisele» saadeti mind kingitusena.
Ega maalgi viga olnud. Ainult et vanast perenaisest ei tahtnud sugugi lahkuda. Nutsin terve öö. Pärastpoole harjusin ja nüüd olen heas läbisaamises kogu pererahvaga.
Siin on mul palju sõpru nii inimeste kui ka koerte hulgas. Kõige rohkem hoian ma perenaist. Tema kaitseb mind alatasa, kui peremees mulle mõne koerustüki eest naha peale tahab anda. Vastutasuks kaitsen mina teda ka.
Lükkasin ümber vanasõna - elab nagu koer kassiga. Kass Ants on minu suur sõber. Ta on tiheda karva ja pikkade vuntsidega. Pererahvas kutsub teda Budjonnõiks. Õhtul heidan ma esikunurka magama. Kohe on Ants ka platsis. Poeb mulle kaissu ja lööb nurru. Ma ei tülitse temaga kunagi, isegi söögikausi juures mitte.
Vana vihamees on aga kass Nurr. Temaga ei klapi mul sugugi. Nurr ei salli kedagi peale köögisolijate. Aga kui ta on midagi maitsvat saanud, on tal kõikidega sõprus läbi. Ta jõurab nii, et mina ja Ants peame hirmuga tagasi tõmbuma. Nurri kiusata ei maksa.
Kord hiilisin talle selja tagant ligi. Kass aga teadis, mida teha. Ta pöördus äkki ümber ja ründas mind. Sain nii peksa, et jätsin kasside kiusamise maha. Ainult koos oma sõpradega julgen veel mõnda kassi puu otsa ajada.
Nii see elu mul on ja kui nii edasi läheb, arvan ma, et koeraelulgi viga.
Jim.
Kirja pannud
AIVAR LANG 6. klassist.
Muinasleid
Kogu see veider lugu sai alguse ühest telesaatest, kust teatati:
«Kes leiavad muistseid esemeid, olgu need siis mündid, raamatud või tööriistad, teatagu viivitamatult sellest lähemasse muuseumi.»
Kuna ma ise ka vanadest esemetest olin huvitatud, siis alustasin kohe väljakaevamistega.
Esimeseks ohvriks valisin majataguse maalapi. Ohvriks sellepärast, et nimelt sellel maalapil asus meie ainuke maasikapeenar. Süüdlasena ma ennast ei tundnud, kuna teadsin, et varanduseotsiia peab nii mõnestki asjast loobuma. Esimeste labidatäitega tõin päevavalgele ainult mõne kivikillukese, kuid minu agarust see ei vähendanud. Varsti ilmus nähtavale mingi rõngakujuline ese. Erutusest värisevate kätega tõstsin selle üles ja jooksin koju.
Olin kahevahel, kas kirjutada kohe muuseumile, või uurida eset omal käel. Tegin järelduse, et ese oli pärit ajast, mil tunti rauda, sest ese oli rauast. Kuid edaspidine uurimine näitas et ese kuulus veel lähemasse minevikku - nimelt oli see minu mänguauto kadunud ratas.
AGU KITSIK,
5. klass
Naeratus
Akna taga jooksvad majad ja puud ei huvitanud enam mehikest.
Istuda ema süles oli kitsas ja lämmatavalt kuum, Jalad tegid liigutusi, nägu muutus punaseks ja siis täitis bussi kisa.
Reisijad püüdsid teda vaigistada. Taga istuv onu kõditas, liigutas isegi kõrvu, tegi näovigureid - aga kisa suurenes.
Piripilli ema oli hädas.
Mulle meenus Mary Poppins. Vaatasin tungivalt sipleva ja karjuva inimolendi poole ning lasksin kuuldavale: «Hmh!»
Võite isegi arvata, kuidas mõjus!
«Kui sa vait ei jää,» tõstis ema häält, «tuleb kuri onu, paneb su kotti ja viib ära!»
Karjumine läks üle tihkumiseks. Poisipõnn silmitses, kes onudest tõuseb, kus on kott....
Onudel oli nähtavasti kõhe. Nende näod tõsinesid, osavõtlik ilme kadus. Tundus, nagu oleks pool bussi pilve läinud.
Mootorimürinaga võidu kajas nutt:
«Ää-äää-ääää...»
Eesistmel pööras ringi tädi. Ta silmades sädeles naer, kaelas helkisid merevaigust pärlid.
Poiss nägi tädi silmades ja pärlites nutust virildunud nägusid. Ja et tädi selle üle vaid naeris ning rõõmust säras, siis ei saanud temagi teisiti, kui sirutas vastu kaks väikest kätt ja lalises:
«Täddi...»
Algas igivana jutt hea tädiga. Bussist väljudes viisin kaasa mõtte kurjast onust ja heast tädist.
ÜLLE AJU,
5. klass.
Jääb õnnetee
«1. juuni - rahvusvaheline lastekaitsepäev.»
Kalendrist.
Päikesepaistet oli kogu maailm täis. Öisest vihmast oli loodus: nagu pestud, pühapäevane, pidulik.
Kella kümneks kogunesid pioneeride maja ette mudilased. Ühes käes õhupallid, lipukesed, teine aga kindlalt ema pihus.
Oli nende päev! Kevadpäev.
Emade ja mudilaste keskel sagisid pioneerid, punased kaelarätid helkimas valgetel pluusidel. Nad korraldasid kultuurimajja minekuks rongkäiku.
Päevakangelased ise seisid juba kahekaupa kolonnis, kuid emade tihe müür varjas neid nagu kõrge kuusemets.
«Emad!» paluti valjuhääldajast. «Minge mõni samm eemale, Uskuge, teie silmateradega ei juhtu midagi!»
Emad astusid kõnniteele. Igaüht neist seiras ärev silmapaar: kui nüüd ära kaob.
Uued riided ja kingad, õhupall ja sõit linna - kõik see meeldis Aivarile, kuid nii palju võõraid lapsi ja tädisid kohutas. Ja nüüd läks ema ka veel ära!
«Ema! Tule nüüd ometi lähemale! Kasvõi mõni sammukenegi!» hüüdis ta hirmunult.
Ema ütles midagi. Tädid naeratasid julgustavalt. Kaaslane tõmbas käest ja Aivar hakkas ühises kolonnis sammuma...
Kui viimased read liikuma pääsesid, kõlas valjuhääldajast Georg Otsa hääl:
«Jääb päikseleek,
jääb õnnetee ...»
ÜLLE AJU,
5. klass.
Reisimuljeid
Juba kolmandat aastat on meie koolis klassivälise töö eest parimale klassile auhinnaks ühepäevane ekskursioon. Esimesel aastal sõideti tutvuma Paganamaaga, möödunud aastal külastati Pihkvat, aga sel aastal ootas sõitjaid Tallinn. Lenini mälestuspäeval tehti kokkuvõte. Esimesele kohale tuli viies klass.
Millise elevuse ja rõõmuga hõiskasime: «Sõidame meie!» Sõiduõigus oli ka individuaalvõitjatel. Nii sai meid kokku kolmkümmend kolm. Kooli šeff «EPT» Võru Rajoonikoondis andis bussi ja reedel, 12. mail sõitsime.
* * *
Lahinguvarustuses pronkssõdur on paljastanud pea. Parem käsi hoiab teraskiivrit, vasak on tõmbunud rusikasse. Ta raskete sõidurisaabaste ees on palju pärgi. Kerges kevadtuules lehvib igavese tule leek.
Seisame sõnatult Vabastajate ausamba ees. Vaatame hubisevat tuleleeki, pronkssõdurit, halli paekivimüüri ja loeme nimesid… kangelaste nimesid.
* * *
Pika Hermanni torni tundsid kohe ära ka need, kes esimest korda olid Tallinnas. Kuulsime õpetaja seletusi ristleja «Pamjat Azova» madrustest. Mõni mees ajas pea hästi kuklasse ja püüdis vaadata Eesti NSV kõige tähtsamat lippu, kuni vormimüts peast kukkus.
Missugune vaade merele! Õpetaja seletustest saime teada, et kauguses sinetav triip on Naissaar. Miks niisugune nimi, polnud mahti pärida. Rohkem oli ta küll vaalaskala moodi.
Majad, katused — majade ja katuste meri.
Imetlesime Toompea lossi. Nagu kokkuräägitult sammusime muinasjutulise ehituse poole. Kõrv tabas õpetaja seletusest, et see on Aleksander Nevski katedraal. Et uks oli lahti, piilusime sissegi.
Toomkirikus vaatasime kuulsa meresõitja Krusensterni hauamonumenti. Külm ja kuidagi sünge oli see ruum.
Toompealt laskusime alla mööda käänulist treppi.
Kõrge ja võimas on Toompea, vana Kalevi hauaküngas!
* * *
Ükski ekskursioon ei oleks täielik jäätiseta. Otsustati sel eesmärgil külastada Balti jaama.
Omamoodi põnev oli kõndida tunnelis, Seinu katsid kahhelkiviplaadid. Arvasime, et Tallinnas võiks ka metroo olla.
Tunnelist väljudes seisis meie ees täies suuruses jaamahoone. Terve sein klaasist! Ootesaal näibki sellepärast nii avar ja inime. sed kuidagi väikestena. Einelauas ootas meid jäätisemüüja. Valik oli suur. Mina ostsin 49-kopikalise. Eriti köitis tähelepanu 95-kopikaline. Kui kenad pildid seal olid! Kõik hakkasid õhinal neid ostma. Õnneks tuli õpetaja hoiatama. Väikese jaltisega oli lihtne toime tulla, aga mida tegid suure jäätise omanikud!
««Säde» kirjutas ikka õigesti küll, et Tallinna Külmhoone jäätis on parim,» oli meie üksmeelne arvamus.
* * *
«Lähme Kiek in de Köki,» tingis Andres, «seal on kahurid välja pandud.»
Et seal lähedal oli ka meie buss, siis oldi nõus.
Oi, vaatamist kui palju! Ehtsad raudrüütlid! Vaata, et torkab piigiga! Kui vanemad klassid viivad oma tundi luukere, miks ei võiks meil niisugune olla ajaloo tunnis!
Kõige all oli omapärane fotonäitus. Omapärane sellepärast, et sealt suurt aru ei saanud, mida oli pildistatud.
Torn on ise omaette vaatamisväärsus. Poisid takseerisid seinu ja lage, käisid ümber kahurite ja kinnitasid, et võimas värk.
Kolmandale korrusele saime väänleva keerdtrepi abil. Ja nii ikka korrus kõrgemale ja kõrgemale.
Eriti meeldis mulle Tallinna Võidu väljakust tehtud suur foto. Seda vaadates tundsid end nagu väljakul olevat.
Kõige huvitavam oli viimasel korrusel. Püüdsime ka kööki vaadata! Majad oma akendega olid küll hästi all, aga missugused just köögiaknad, seda silm ei seletanud.
Vaade Tallinnale oli tõesti suurepärane!
* * *
«Kuuskümmend aastat hiljem toodi Koidula põrm sünnimaale ja sängitati Tallinna Metsakalmistule... Kümned ja kümned õpilasekskursioonid peatuvad luuletaja kalmu juures.
Kuidagi eriliselt meenuvad nüüd need read.
Meid hämmastab lihtsus: nimetahvlid, liivakünkad, männid, eriline valgus ja rahu. Ja nimed ... Möödunud aastast Tuglas ja Smuul.
Teisel pool teed kõrgub küngas, kus on Vilde, Tammsaare, Roht…
Metsakalmistu mändide all kõndides ja nimesid lugedes hakkavad kõrvus helisema Koidula sõnad:
«Su linnud und mull' laulavad ...»
Mändide külge on kinnitatud väikesed nägusad linnumajakesed.
Et õppida kirjandust tundma, selleks on vaja tulla ka siia ...
* * *
Poiste lemmikfilmiks on «Viimane reliikvia». Et seda õppisime ka kirjandustundides, siis peatusime Pirita kloostri varemete juures.
Väravast sisse minnes oli aed suurte kiviristidega. Neid polnud kellelgi mahti uurida: ees oli kõrgusse tõusev kolmnurkne sein. Jõudsin veel silmata palju avausi seinas, kui...
Kõrged seinad, muru, katuseks taevas — ja muud midagi...
Keegi juba jalutas üleval müüril. Suuremal osal meist oli ka tahtmine sinna jõuda, aga kahjuks olid meil õpetajad kaasas. Natukene ikka ronisime. Uurisime keldritki.
Siis hakkas Andres endale reliikviat otsima. Võttis paekivitükikese ja kinnitas:
«Kõlbab küll!»
* * *
Igal aastal on neid, kes esimest korda imetlevad laululava.
See oli minul esimene kohtumine. Juba hiiglaslik kaar köitis. Kõndisime ümber laululava. Parajasti töötasid remondimehed, kes sättisid pinke kohale.
Enne suure peo algust peab kõik korda saama.
Nüüd on siin vaikne, aga suvel, kui tornis süttib tuli ja hakkab kõlama võimas laul, siis jääb ka meri kuulatama.
* * *
Kivid, kivid, kivid ... Meri! Oma käega katsuda! Mõni maitseski!
Kaugemal kaks laeva. Aga päikese poole vaadates tõuseb merest kraanamets, ristkülikukujuline «Viru» hotell, Toompea Pika Hermanni torniga ... ikka veel tornid, korstnad, televisioonimast ja palju ühtesulavaid maju - sellisena paistis «Russalka» juurest Tallinna panoraam.
* * *
Kohtumine karude, huntide, tiigrite ja lõvidega jäi ära, sest kuulutusel oli kaks sõna: «Suletud. Remont».
Seega jäi kirjutamata ka kõige põnevam peatükk.
* * *
Ärevusega ootasime kohtumist «Sädeme» toimetuse töötajatega.
Meid võttis vastu Ello Leesment, kelle tundsin ära, sest ta külastas meie kooli.
Neljandale korrusele sõitsime liftiga. Kõigega olin sõitnud, isegi lennukiga, aga liftiga veel mitte.
Toimetuse rahval on üks pisike tuba, kus peaaegu tervet seina katavad embleemid. Leidsime teiste seast isegi kaks Väimela kooli oma. Näe, nemad juba enne mind kohale jõudnud!
Mina ei saanud seda kõike rahulikult vaadata, sest…ma pidin kaastöö ära andma, aga ei leidnud sobivat momenti.
Viimaks ometi sai antud…Enne tundus, et minu kiri kaalus mitu kilo, aga tegelikult oli seal ainult kaks lugu.
Meile näidati uue «Sädeme» külgi. Need olid lihtsale paberile trükitud. Sel ajal ei olnud «Sädemel» veel peoriideid seljas!
Alla sõitsime ka liftiga. Liftis rääkis toimetuse töötaja loo. Keegi onu ei tõmmanud korralikult uksi kinni ja lift jäi stoppama kahe korruse vahele. Seal tuli siis oodata ja oodata, kuni montöör remontis. Aga nälg oskas isegi sealt mehikese üles otsida – ja hakkas kimbutama. Ühest pilust saadi talle viinereid saata.
Lift sõitis üles teise grupi järele. Aga meie Agu oli väga uudishimulik. Ta tahtis järele proovida, kas saab enne alla tema omal nõul ja jõul või meie liftiga. Kui mõlemad grupid alla jõudsid, siis leidnud me Agu kusagilt. Et tema allatulekut ka ei olnud keegi märganud, siis kerkis suur küsimus: kus Agu? Tema pärast pidimeTallinna tänavatel natuke luuretki mängima. Aga uuris sel ajal kaupluses «Heli» uusi plaate.
* * *
Pärast suuri ja väikesi jäätisi oli meil tõeline hundiisu. Nüud eksime meiegi meelsasti istunud kahe korruse vahel liftis, kui meie ette oleksid kukkunud kuumad viinerid.
Otsustasime minna «Viru» sööklasse. Kui ukse avasime, siis tahtsime kohe ka välja tulla: terve ruum oli täis järjekorda ja mitte ühtegi vaba lauda!
Õpetaja lohutas, et siin läheb ruttu. Sööklatädide kiituseks peab ütlema, et see oli tõesti liikuv järjekord. Imekombel leidus alati ka mõni vaba laud.
Osa tädisid kandsid laudadelt lauanõusid. Imetlesin endamisi ühte tädi, kuidas ta küll suudab kandikul tasakaalus hoida nii suurt nõudelasu.
Tädi trügis vapralt järjekorrast mööda. Kuid siis käis selline mürts, et hoia alt! Pöörasin pea ja mis ma nägin: nõud olid põrandal ja ühe laua taga istuva tädi selg oli üle kallatud suppide, praadide ja magustoitudega. Palituomanik viidi kööki puhastamisele.
Ja mõelge, põrandal polnud ühtegi kildu! Nüüd alles sain aru, miks kõik lauanõud plekist olid.
Sellesama arusaamise pärast piilusin söömise ajal kogu aeg ringi, kas mõni kandikuga ei lähene.
Aga midagi ei juhtunud. Sööklast väljudes oli järjekord sama pikk. Konveier töötas täie võimsusega.
* * *
Tagasiteel kõlasid laulud, näidati oma ostusid, räägiti muljetest ja seiklustest.
Bussijuhi tugevad käed hoidsid rooli, silmad jälgisid tähelega teelinti, kuni olimegi jälle koolimaja õues.
Tore sõit oli!
ÜLLE AJU,
5. klass.
Toomingas õitseb
Kasesalu taga õitseb toomingas. Imetleme kogu klassiga ta valget pidurüüd. Toomingas ümiseks nagu kevadlaulu. Need on ju mesilased, kes kontrollivad, kas igal õiekobaral on viis kroonlente. Viis! Meie hinnetepuul küll niisugust järjekindlust ei olnud kui meeletult õitseval ja vägevalt lõhnaval toomingal.
Surun näo valgesse õitemerre ja sosistan:
«Kevad on käes! Õppeaasta läbi! Suvi ootamas!»
Täna õitseb toomingas ... üleni valgelt, mesilaste sumina saatel. Üleval on nii sinine ja nii põhjatu taevas, nagu seda saab olla ainult kõige kaunimal kevadpäeval. All on roheline muru võilillesilmadega. Ja kõik on üle kallatud päikesesäraga!
Homme ... ülehomme kindlasti varisevad toomehelbed ... Ja siis on kevad möödas ja sireliõied puhkevad valla.
Mõtlikena sammume koolimaja poole. Kõrguses lõõritab rõõmust pakatav lõoke, nagu kinnitades:
«Tuleval kevadel, tuleval kevadel õitseb toomingas jälle, mis sest, et õitseaeg nii üürike ...»
ÜLLE AJU,
5. klass.
