Lapsemaa I - Mineviku radadelt . . .
Päev Jaaska koolis
Katkend «Mälestustest rahvakoolist»
Esimesed tunnid. Koolmeister ei saa kedagi küsida, sest kõik alles õpivad. Üks osa teeb rehkendusi, teine osa kirjutab tahvlile. Ahjukütjad ei saa tuld ahju - eile on ära ununenud läitused kuivama panna ja nüüd ei ole midagi, mis tuld võtaks.
Mõned üksikud käivad tahvlitega koolmeistri juures. Klassis on üldine pomin, kuid kellegi häält ei tohi välja kosta. Koolmeistril on alati hommikusteks tundideks tagavaraks ühte ja teist majapidamises tarvilikku tööd või tegemist. Kas istus ahju kõrval pakul ja kudus peergudest korvi või tegi pastlapaelu, vahel meisterdas uusi pastlaid, sest pere oli suur ja jalatseid kulus palju. Teinekord parandas hobuseriistu või määris neid tökatiga ning riputas siis ahju küljele kuivama. Et see asjandus kenakesti õhku rikkus sellest ei küsinud keegi. Ja kas suures talupidamises oli vähe niisugust tööd, mida sai klassis ajaviiteks teha.
Ja nüüd algab kontrollimine.
«Noh, Andrus, mitmõs käsk sul um selge? Tulõ siiä!»
«Kuuõs,» seletab saabuja.
«Kuis nii? Mõni päiv tagasi sul oll joba kuues.»
«Es olo. Viies oll,» kinnitab õiglase näoga poiss. Vaieldi kaua. Ja Andrusele jäi õigus. Ta luges kuuenda käsu ette – juba kolmandat korda.
Koolmeistril on rutt pastelde tegemisega ja ainult näiliselt kuulab õpilast.
«Härä Juhan! Tuló jutusta, mis sul piiblilugudest um selges õpit.»
Härä Juhan jutustab Simsonist, tollest koletu suure jõuga mehest, kes templi sambast kinni võttis, samba alt ära lükkas ja laskis templi oma vaenlastele kaela kukkuda. Koolmeister kuulab ainult üksikuid sõnu ja viimaks jääb poiss vait, sest ta on kõik ära rääkinud.
«Ja viil!» käratab Jaaska kurjalt.
Juhan teab, et miski hinna eest ei tohi nüüd ütelda, et see on kõik, siis võib tulla pahandus missugune. Ta algab krapsu pealt loo keskpaigast kinni ja jutustab soravalt edasi, korrates juba räägitut. Koolmeister on ametis pastla nina konstrueerimisega ja see on põrgulikult vastutusrikas moment.
Juhan jääb jällegi vait.
«Ja viil!» käratatakse talle. «Kas sa rohkõmp ei mõista?»
«Rohkompat ei olõki.»
«Vast ei olõ kah. Hää küll. Mine võta oma tahvli ja istu lavva mano. Hakka rehkendämä!»
Juhan võtab seina pealt naela otsast tahvli ja taskust krihvli ning saab kellegi käest, kes istub pingi peal, rehkenduse raamatu ka. Ta tõukab ühe laua juures istuja minema, istub ise tolle asemele ja hakkab rehkendusi tegema.
Järgmisena läheb Pistimäe Miili, kes on väga tark tüdruk. näitab rehkendused ette ja saab koolmeistrilt kiita.
Siis kutsutakse üks veni-Villem, Traksi August, ette ja hakatakse katekismust küsima. Poiss ei oska ööd ega ilma vastata ja saadetakse nurka põlvili. See ei olnud veel kõige rängem nuhtlus: Järgmine aste oli - herneste peale põlvili. Seekord herneid ei olnud.
Pastlad on valmis. Uut tööd Jaaska enam ette ei võta ja nüüd väriseb igaühel süda sees - keda kutsub? Nüüd kuulab ta tähelepanelikult, mida vastatakse. Üksteise järel kutsutakse vastama seitse kuni kaheksa õpilast. Nii kestab see lõunani.
Lõuna ajal tuuakse toidunapad klassi ja süüakse, mis seal parajasti on. Siis minnakse lõunatundi pidama.
Kaks poissi, kelle peale koolmeister eriti vihastas, on pandud söögi ajaks põlvili. Nad peavad täna söömata jääma. Ja jäävadki! Koolmeistrile tuuakse kodunt lõuna tema tuppa ja ta ei lahku minutikski karistusekandjatest. Muidu - kes teab....
Pärast sööki on tükk aega vahet, siis algab laulmine ja laulusõnade ülesütlemine. See kestab hämarikuni. Siis võtab igaüks oma tühja toidunapakese, mõni võtab ka raamatud kaasa (suurem osa jätab kooli), seob selle kõik ema pearätiku sisse ja nüüd minnakse koju.
Üks päev on läinud.
Sarnaseid päevi oli koolitalve jooksul kaheksakümne-üheksakümne ringis.
PAUL MITT,
august 1967, Vanal-Otepääl.
Rammuli koolimajas
Katkend «Mälestustest Väimela Rammuli vallakoolist 1907/1908.»
Nääride ümber, mil päevad olid lühikesed, teed tuisanud ja külm paukus aiateibais, viidi meid esmaspäeva hommikul hobusega Rammulile kooli. Laupäeva õhtul tuldi vastu. Koolimajas olime terve nädala, kodus ainult pühapäevase päeva.
Rammulil oli koolilaste magamise jaoks kaks ärklituba: üks koolmeistri elutoa peal, mis poisikeste päralt, ja teine klassitoa kohal. tüdrukute oma. Igal lapsel oli kooli viidud küljealune kott, mõnel üksikul ka tekk. Kotid pandi päevaks pimedale pööningule korstna taha hunnikusse. Õhtul, kui paar tundi enne magamaminekut üleval õhtust söömas käisime, tõstis igaüks oma koti kambrisse, kus need seina äärde hunnikusse laoti. Tütarlaste kambris paistis olevat ka mõni säng peaaluse kotiga.
Söögiks oli meil kahe peale nädalaks kaasa pandud kas rukkileib või odrakarask, keedetud sealiha, kolme-neljatoobiline kard rõõska piima, keskmise kausi või läniku täis pakse kartuleid, tanguputru või pakse kapsaid. Mõnikord oli ka puukausikese täis odrajahust pannikaraskeid. Kui kodurahvas nädala sees Võrru sõitis, siis ikka Rammuli kaudu ja tõi sööki järele. Toodi eriti piima, sest see tükkis mõruks minema.
Kõige rohkem jäi öömajale lapsi Tagakülast. Mõnikord tuisuste ilmadega jäid koolimajja ööseks ka Suurküla ja Kanariku lapsed ning osa lapsi isegi mõisast. Siis ei mahtunud kõik üles ära ja osa tütarlapsi magas klassis ahjusuu ees.
Pärast koolitunde pühkisid tüdrukud klassitoa põranda luuaga puhtaks. Ja meie poisikesed lõhkusime mõlema magamistoa jaoks puud. Mõnikord aitasime ka koolmeistrile puid lõhkuda ja kööki kanda. Oma magamistuppa viisid tüdrukud ise puud üles. Kui ilm lubas, siis mängisime õues mõnikord jooksmise mängu või peitust. Enamasti tüdrukud ja poisid eraldi, vahel ka üheskoos. Videviku ajal pandi klassis laelamp põlema. Istusime pinkidesse tulele lähemale ja hakkasime homseks antud tükke õppima.
Koolmeister Gustav Raag oli ka ise igal õhtul klassis. Ta istus tõra pääl tooliga oma laua taga, luges raamatuid, kirjutas kes teab mis kirju ja parandas koolilaste kirjatöid. Peakoolmeister Jaan Kabel oli sel talvel kuni kevadeni Tartus haiglas.
Mõnikord läks koolmeister kauemaks oma tuppa. Siis kadus meilgi jalamaid õppimise mure, jutt pääses lahti, hakati naljatama ja jõuti hullamistki ette võtta. Aga kui kuuldus õpetaja toa ukse kääksatust, siis joosti ülepeakaela oma pinki tagasi ja tehti, nagu õpitaks. Ega koolmeistri noomimine palju ei mõjunud. Aga kui mõni sõnakuulmatu nurka seisma või põlvili pandi, siis seda kardeti häbi pärast küll rohkem kui juustest sikutamist või joonlauaga vastu sõrmeotsi löömist.
HENGO TULNOLA,
Kosel, Sügis 1957
Sada aastat Väimela kooli
*Historia est magistra vitae» - see ladina vanasõna kohustab aastapäeva künnisel heitma pilku minevikku, et näha läbikäidud tee pikkust ja mõista kooli arengut. Kooli juubel on omamoodi tähiseks ka ümbruskonna haridus- ja kultuurielus.
Väimela kool alustas praeguses asukohas pidevalt tööd 15. oktoobril 1875. aastal. See kuupäev on aluseks võetud ka kooli aastapäevale.
Eelkäijaks oli Jaaska kool, mis asus Raistes «Kungla» rahvamaja juures puude keskel oleval platsil.
Jaaska kooli 50-ndat aastapäeva tähistati 19. juulil 1887. aastal. Selle kohta ilmus ajalehes «Olevik» nr. 32 3. augustil 1887. a. sõnum:
«Heinakuu 19. päeval töttas Väimela koolimaja juurde noor ja vana. Oli ju ometi haruldane päev väimelastele - nende koolimaja asutamise päev. 50 aastat on selles majas eesti keeles meie noorele soole õpetust ja juhatust antud...
Jaaska kooli kohta on pikema uurimuse mälestuste põhjal kirjutanud Paul Mitt. Jaaska kool suleti 3. aug. 1889. a.
Väimela vallakooli asutamisel Rammulil oli järgmine eellugu.
Väimela kogukonna kohtumaja asus Woitra talu maal Turgi oru pervel Raiste lähedal. Kohtumaja läheduses heinamaa äärel oli suur kivi, mis tänaseni alles. Jaan Lapi lapsepõlves olid veel näha ka kohtumaja müürid. Vald maksis Woitra talule aastas kaks rubla renti. Et Väimela mõis hakkas müüma talusid, siis ostis vald algul Woitra talu. Palju sobivam asukoht valla keskuse jaoks oli Rammuli talul, mille oli mõisalt ostnud Viljandimaalt tulnud Lapp. Viimasele Rammuli talu ei meeldinud, sest maa oli kahes osas ja ta oli nõus Rammuli talu vahetama Woitra talu vastu. Tehing toimus 30. detsembril 1871. aastal, nagu on kirja pandud Väimela kogukonna nõumeeste koosoleku protokollis nr. 1:
«... et wõitra maja selle ära kaubeldu Rammuli maja vastu ärra vahhetada, mes walla tarvis paljo sündsamb om.»
Mõisale Rammuli talu eest maksmine oli vallale küllaltki raske, sest maksudest ja vilja müügist nii palju ei laekunud. Rammulil kujunes välja Väimela valla keskus. Esimesena ehitati koolimaja. Ehitamise küsimus otsustati 16. märtsil 1873. a. Koolimaja taheti ehitada 10 sülda pikk, 4.5 sülda lai ja 9 jalga kõrge. 23. septembril samal aastal valiti ehitusplats. Ehitamise võttis enda peale Hindrik Ortus. 4. aug. 1875. aasta protokolli on kirja pandud, et koolimaja on valmis. Ehitamine läks maksma 961 rbl. 98 kop.
Esimeseks koolmeistriks oli Henno Kalkun, kes töötas aastail 1875-1876. Lepingu järgi pidi koolmeister õpetama eesti, vene ja saksa keelt. Palgaks sai Rammuli talu maa ja puid nii palju, kui külakool kulutab. Koolmeister pidi palkama veel teise õpetaja ja vajaduse korral üleval pidama ja koolitama ühe vaeslapse. 17. mail 1876. a. tehti Henno Kalkun koolivalitsuse poolt lahti, kuigi vald andis tema kohta hea tunnistuse.
1876/77. õppeaastal oli koolmeistriks Hans Kann, kes pärast hakkas «Kandle» seltsimaja puhvetipidajaks. H. Kann sai kuulsaks laulusolistina.
1877–1885 oli peakoolmeistriks Jaan Häusler, kes juhatas ka Väimela valla puhkpilliorkestrit.
Kakskümmend kaheksa aastat -1885-1913 - oli koolijuhatajaks Jaan Kabel. Huvitava pildi Jaan Kabeli aegsest koolielust annavad Hengo Tulnola «Mälestused Väimela Rammuli vallakoolist 1907/1908».
1884. a. ehitati koolimaja lähedusse valla kohtumaja. Praegu kasvab sellel kohal kasesalu. Kohtumaja müüride ja ahju koht on veel praegugi nähtavad.
1891. a. ühendati Väimela, Joosu, Tilsi ja Pragi valla kohtud. Järgmisel aastal moodustati ühtne Aleksandri vald keskusega Joosus. Väimela valla kohtumajja pandi elama vallavaesed. 1898. a. ehitati maakividest valla magasiait. Ehitus läks maksma 1707 rbl. 57 kop. Kevadel laenati magasiaidast talupoegadele vilja, sügisel oli vilja vastuvõtt. Need päevad olid ka õpilastele põnevad – magasiaida ümber oli nagu laat. Aja jooksul lagunes vaestemajaks muudetud kohtumaja. 1910. a. ehitati uus vaestemaja koolimajast eemale. Mahajäetuna seisab see praegugi Parksepa järve taga metsa ääres.
1913. a. valiti kooli juhatajaks Heinrich Piirak, kes oli lõpetanud Valga kooliõpetajate seminari. Teiseks õpetajaks sai Jaan Lapp, kes oli lõpetanud Võru linnakooli. Piirak töötas Jaan Lapi mälestuste järgi Väimela koolis kaks aastat, lõpetas hiljem Tartu ülikooli ja töötas arstina Tartu ülejõe linnaosas, kust siirdus Pärnu. Jaan Lapil on 1913/14. kooliaastast alles hea foto. Õpetajatest on pildil Jaan Kabel, Heinrich Piirak ja Jaan Lapp.
Ajavahemiku 1915-1919 kohta puuduvad dokumentaalsed materjalid.
25. septembril 1919 valiti koolijuhatajaks Jaan Hõim ja õpetajaks Elisbeth Roos. Koolis oli neli klassi, õppetöö toimus kahes klassiruumis. 11. mail 1921 arutati hoolekogu koosolekul koolikohustuse täitmist. Protokollis on märgitud, et sügisel ja kevadel puuduvad lapsed koduste tööde ja karjaskäimise tõttu, sest suur hulk nendest on vaeste inimeste lapsed, kes on sunnitud ise endale ülalpidamist ja riiet teenima, et ka tuleval aastal saaksid riigi koolis käia. Hoolekogu arvates oleks trahvimine nende laste käest leiva äravõtmine. Koolikohustuse täitmist kontrolliti 1924. a. sügisel.
Kontrollimise päeval oli nimekirjas 65 õpilast, koolist puudus 17. Kuus nendest polnud veel üldse kooli tulnud.
1924/25. õppeaastal tuli Jaan Hõimu asemele Georg Ikmelt, kes töötas 1925. a. juulini.
25. juulil 1925. a. määrati Võru maakonna valitsuse otsusega Väimela algkooli juhatajaks Johannes Johani p. Sulg (1891-1960), kes oli 1911/12. 7.-a. juba töötanud abiõpetajana. Johannes Sulg, töötas Väimela algkooli juhatajana kuni 1. detsembrini 1938.
Suuremaks sündmuseks kodanliku Eesti perioodil oli koolimaja ehitamine. Pärast vaidlusi ja pikaajalist ehitamist jõuti siiski uue koolimaja avamiseni, mis toimus 11. sept. 1938. aastal.
Aastatel 1938–1940 oli koolijuhatajaks Osvald Ots. Nõukogude võimu taaskehtestamise aastal oli juhatajaks algul Juhan Sirk ja hiljem Elmar Purru. Saksa okupatsiooni aastatel 1941-1944 oli juhatajaks Richard Kalmet. Suuliste mälestuste põhjal oli koolimajas saksa sõjaväeosa. Parki oli ehitatud palkmaja, õuele kuurid, kus oli sõjaväe ladu. Koolimaja ümbrusse olid kaevatud kaevikud.
Nõukogude armee vabastas Võru 13. augustil 1944 kell 16.30. 189. laskurdiviis jõudis samal päeval Väimelasse, tema 864. laskurpolk vabastas Lapi ja Haigri.
Nendest päevadest kirjutab Emilie Karu oma mälestustes:
«1944. a. kevadel võtsid sakslased oma käsutusse peaaegu kõik ruumid koolimajas. Kogu kooli dokumentatsioon oli juhataja korteris. Kui Nõukogude armee oli Võru vabastanud, ilmus koolimajja saksa hävituspataljon ja andis käsu kohe lahkuda. Hoiatati, et koolimaja on mineeritud. Juhataja asetäitja Elli Piirisild andis võtmed kooliteenija Kristjan Fadejevi kätte ja sõitis ära. Mina läksin Väimela Suurkülla Trakside poole, et hommikul veel tagasi tulla, sest mul oli selles möllus tütar kaduma läinud.»
Sakslased põletasid maha pargis oleva maja, kooli sauna ja osa kuuridest, rohkemaks neil aega ei jäänud: nii uus kui vana koolimaja koos kõrvalhoonetega jäid alles.
Pärast sakslaste põgenemist oli koolimajas lühemat aega Nõukogude armee väeosa haigla. Kooli parki maeti üks Nõukogude armee võitlejatest, kes hiljem on ümber maetud.
Koolijuhatajaks määrati Emilie Karu, kes töötas sellel kohal kaheksa aastat - 1944 –1952. Õppetöö algas 1. oktoobril. Kooli aruandes esimese sõjajärgse õppeaasta kohta on märgitud:
«Sõjaolukorras olid lõhutud sisemised ruumid, mis on osaliselt taastatud, kuid suvevaheajal on vajalik remont. VII klassi avamisega tuleb poiste käsitöö klass viia vanasse koolimajja, mis nõuab kapitaalremonti. Koolimaja ümber olevatest ilupuudest osa hävis sõja ajal. Ümbruse korrastamisel istutati puid juurde, rajati hekki ja muru. Esimesel aastal oli 4 klassikomplekti, õpilasi 94, õpetajaid 4».
Aastast-aastasse suurenes koolis õpilaste arv, paranes materiaalne baas. Koolimaja välisseinad olid sakslaste poolt roheliseks võõbatud. Inetu värv kaabiti talgute korras maha ja maja valgendati. Kääpa koolist saadi saksa sõjaväeosa poolt mahajäetud lõhutud klaver. Klaveri remontis ja häälestas Heliste. Kool korraldas palju pidusid, millest sissetulekud läksid õppevahendite muretsemiseks. 1951. a. oktoobris toodi kohalikust MTJ-ist Parksepalt koolimajja elekter.
Aastail 1952-1965 oli direktoriks Õie Jaaska, 1965/66 Artel ja alates 1. septembrist 1966 Nikolai Aju.
Nende aastate kooli majanduselu sündmustest oleksid märkimisväärsed järgmised:
kapitaalremont vanas koolimajas 1952. a.,
kapitaalremont koolimajas 1954. a., mille käigus ehitati ümber koolimaja teisel korrusel asuv kahetoaline köögiga korter kaheks klassiruumiks,
magasiaida ümberehitus poiste tööõpetuse ruumideks 1958 aastal.
20. märtsil 1966. aastal toimus juurdeehituse pidulik avamine. Kool sai juurde kuus kaasaegset nägusat klassiruumi,
«EPT» Võru Rajoonikoondise ettevõtmisel pandi kooli kaevu elektripump ja ehitati drenaažitorudest esialgne kanalisatsioon.
Kooli kööki toodi vesi 4. novembril 1966. a.,
1968. a. alustati kapitaalremonti, mille käigus ehitati veetrass Parksepalt koolimajani, kanalisatsioonitrass, ehitati ümber köögiblokk ja söögisaal,
õpetajate laupäevak 25. aprillil 1970 — saalis lammutati vahesein ja ahi, alumisel korrusel vanas köögis pliit ja vahesein, millega viidi lõpule koridorisüsteem. Õpetajate tuba kolis uueks õppeaastaks esimesele korrusele, saali suurendamine parandas kehalise kasvatuse olukorda,
1970. a. sügisel juuriti välja vanad hekid ja marjapõõsad, järgmise aasta kevadel toodi Luualt ilupuid ja põõsaid ja alustati koolimaja ümberkujundamist haljastusala projekti järgi,
1972. a. augustis ehitati ümber kuus ahju, oktoobris panid lapsevanemad Jaaskad poiste töökoja hoonele uue eterniitkatuse, sanitaarremont tehti töökojas 1973. a. suvel.
Praegu on teoksil aineklasside sisustamine. Kooli on palju aidanud šefid - Väimela Näidissovhoostehnikum ja «EPT» Võru Rajoonikoondis. Nendelt saadud summadega on ostetud majandus-, õppe- ja spordiinventari.
Aastast-aastasse suurenevad vajadused veel paremate tingimuste järele. Ees on koolimaja põhjalik kapitaalremont, vajalik oleks õpetajate maja ja võimla ehitamine ning üleminek keskküttele.
Iga kooliaasta on toonud rõõmustavat ka sisulises töös. Viimaste aastate koolitöö näitajad on parimad saja aasta jooksul. Toreda juubelikingi tegid noored kirjandussõbrad almanahhi «Lapsemaa» väljaandmisega.
Saja aastaga on meie elu niivõrd muutunud, et kooli alguspäevade inimestele tunduks tänapäev muinasjutuna. Selleks kool õpetab ja kasvatabki, et viia edasi elu.
Olgu meie senised saavutused lätteks kooli teise sajandi tegudele!
N. AJU,
Väimela 8-kl. Kooli direktor,
