Lapsemaa I - 1973-1974

Kevad aias

Ilusal kevadpäeval sõitsime tädile külla. Tädi riisus aias kuivanud lehti. Ka meie läksime appi. Tõime rehe alt puurehad. Isa on kõige julgem, ta riisus mesilaste tarude eest.

Kandsime prahi hunnikusse ja süütasime lõkke. Kollased tulekeeled tõusid mängeldes taeva poole.

Onu pani ka kasemahla jooksma. Ta puuris kasesse augu ja asetas ämbri alla. Mahl nirises mööda renni ämbrisse. Küll oli maitsev mahl! Varsti olid ka sipelgad jaol.

Õhtul olime väsinud, aga kõikidel oli tehtud tööst hea meel. Koristatud aed oli nii ilus!

JAANIKA MELTS,

1. klass

Avarii

Algas uus tööpäev. Pidin täna linna sõitma. Laadisin koorma peale. Teekond võis alata. Sõitsin suure kiirusega. Enne ei saanud arugi, kui olin kraavis. Siis alles taipasin, mis oli juhtunud. Tee oli teinud äkilise pöörde ja ma sõitsin kurvist välja. Ka üks ratas oli kadunud. Tõstsin auto ratastele. See oli ju minu mänguauto! Enam ei või nii kiiresti sõita, muidu lõhun oma auto päris ära.

OLVAR PEEDOSAAR,

1. klass

Avastus

Suvel sõitsime väikevend Kallega vanaema poole.

Igal hommikul tõi vanaema lauale sooja piima ja lausus:

«Kirjak saatis lastele.»

Mina teadsin, kes on Kirjak ja kuidas piima saadakse. Püüdsin seda ka Kallele selgeks teha. Et oleks näitlikum, seletasin, et lehm on nagu kaev, millest võetakse piima. Vanaema õuel oli pumbaga kaev. Piimakaevu järgi tahtsingi Kallele lehma lüpsmist kujutada.

Õhtul kohtus Kalle Kirjakuga. Kirjak vaatas poissi suurte silmadega. Kalle omakorda uudistas piimasaatjat.

Järgmisel päeval võttis Kalle asja käsile. Midagi kartmata jooksis ta koplis lehma juurde ja hakkas sabast sikutama. Ta oli küllalt näinud, kuidas kaevust vett pumbati. Nüüd kohe pidi hakkama ka piima voolama...

Piima asemel virutas Kirjak jalaga. Ta nähtavasti arvas, et poiss teda narrib.

Pärast esimest ehmatust märkas Kalle Kirjakul valgeid pulki peas. Sealt see piim siis tulebki! Nüüd on käes õiged nupud. Ta hiilis Kirjakule lähemale ning hakkas sarvedest tõmbama.

Kirjak raputas pead.

Kalle hakkas nutma ja jooksis koju ning süüdistas mind valetamises.

Õhtul vaatas Kalle suurte silmadega, kuidas vanaema Kirjakut lüpsis. Siis palus ta natuke proovida. Alguses piima ei tulnud, siis nirises varrukasse, aga viimaks läks mõni sorts ka lüpsikusse.

Kui nüüd vanaema hommikul piima toob, teab ka Kalle, kust piima saadakse.

PILLE SÜÜDEN,

4. klass.

Suvi sügisele annab käe

«Punaselt leegitseb vaher, kask aga

tilgutab kulda.»

K. Merilaas.

Kalendri järgi on veel neli päeva suve, aga sügis annab ennast juba tunda. Hommik on jahe ja tuuline. Päike on kuidagi unine. nagu tahaks suurest suvisest tööst puhata. Kaasiku kohalt vaatab alla valge kuu. Näib, et temagi on jäänud imetlema üürikest sügisilu.

Peenardel õitsevad viimased lõvilõuad, räbaldunud ning määrdunud astrid, esimesest hallast närtsinud ja longuvajunud kressid ning oma imekaunite volditud õitega jorjenid.

Põld, kust kartul veel võtmata, lõhnab mõrkjalt rõske sügise ja mulla järgi. Varred ja lehed on pruunikad, koguni mustad ja longu vajunud.

Murul sätendavad kastepiisad. Puude lehed on kirjud, kuid on veel ka suviselt rohelisi. Tormakalt sasib tuulehoog puude oksi. Tirib ning tõmbab, kuni viimaks leht järele annab. Aeglaselt liuglevad lehed alla maa poole, kus nad jälle mullaks saavad.

Traatidel istuvad kössis ja aeg-ajalt end üksteisele lähemale nihutades kuldnokad. Nad sädistavad eelolevast reisist lõunamaale. Lahkumisnukrus on sügislauludes...

Sügis toob kaasa kollastes toonides värvikülluse ja suure annuse nukrust ning üksindustunnet. Sedagi vajame, muidu ei oleks ju kevadist kohtumisrõõmu.

ANNELI VARIK,

5. klass.

Hea pea

Tiiul olid tunnistusel ainult neljad ja viied. Tüdrukud palusid tal jutustada ajalugu. Tiiu puikles, et tal on õppimata.

Ajaloo tunnis küsis õpetaja Reinu. Poisil oli õppimata ja ta sai kahe. Siis kutsuti vastama Tiiu. Tüdrukud ahhetasid, sest nad kartsid, et ka Tiiu saab kahe. Ta ju ütles, et tal on õppimata! Klassi imestuseks jutustas Tiiu väga soravalt. Õpetaja kiitis teda ning pani viie.

Vahetunnis küsis Moonika: «Tiiu, sa ütlesid, et sul on õppimata?»

Tiiu punastas, mõtles tükk aega ja seletas katkendlikult:

«Jutustasin ... mis eelmisest tunnist meelde jäi.»

Tüdrukud arutasid seda omavahel ja arvasid, et Tiiul on tõesti haruldaselt hea pea.

Oli möödunud paar nädalat. Helga ja Moonika, kes läksid kinno, möödusid parajasti Tiiu majast. Nad tahtsid ka Tiiut kinno kutsuda. Tiiu ei käinud peaaegu kunagi kinos. Ta vabandas end alati sellega, et tal on vähe aega: ta pidavat vanaema abistama. Helga ja Moonika keerasid õueväravast sisse. Õuel tuli neile vanaema vastu ja seletas juba eemalt:

«Tiiut ei tohi segada, ta ei saa praegu kuhugi minna - õpib ajalugu ...»

Moonikal ja Helgal ei jäänud muud üle, kui ümber keerata ja kinno minna.

Järgmisel päeval palus Moonika Tiiul ajalugu jutustada, aga Tiiu vastas, et ta pole õppinud. Moonika ja Helga vaatasid imestunult teineteisele otsa. Vanaema ju ütles, et Tiiu õpib ajalugu!?

Selles tunnis esitas õpetaja küsimusi kogu klassile. Aktiivse vastamise eest sai Tiiu jällegi viie.

Tunni lõppedes hõikas Moonika: «Tiiu, sa vist kardad, et teised ka saavad targaks! Meie pärast võid sa varjamata õppida, ainult valetada ei tasu.»

ANNELI PERI,

7. klass

Pühendan Võru vabastamise

30. aastapäevale.

Ballaad pillimehest

Augustikuu õhtu oli sume ja rammestav.

Sõduritel oli puhkehetk. Üksikud püüdsid enne pimedust lõpetada kodustele kirja; suitsetati, pikutati pargipuude all ja mõeldi õhtule jõudva sõjapäeva mõtteid.

«Poisid, kas täna koondust ei tulegi?» sõnas üks püstitõusnud võitlejatest ja vaatas koolimaja poole, kuhu oli asunud välihaigla. Nagu vastuseks küsijale astus uksest välja kleenuke tütarlaps, seljas valge pluus, tume seelik, kaelas punane pioneerirätik, pilotka kohevatel juustel, akordion rinnal.

Kõlama hakanud reibas laul ja pillihääl muutsid päevasest lahingust väsinud võitlejad erksaks.

«Meil laulud aitavad elada, võita,

sest laul kui seltsimees kutsub ja viib...»

Karedad mehehääled ühinesid kellukesena heliseva tütarlapse lauluga:

«Ja neid, kes lauluga sammuvad kõikjal,

ei ole kohutand lahingud ja piin...»

See oli teisel sõjatalvel, kui nende väeossa tuli nooruke sanitar, kes sai tuntuks pillimehena. Esimesele puhkeõhtule tuli ta pioneerivormis ja mängis hingestatult akordioni ning jutustas lapseliku õhinaga oma koolist, oma malevast, oma pioneeridest. Jutustus meenutas võitlejatele nende kodu, perekonda, kooliaastaid, pioneerikoondusi. Kõik see oli sõdurisüdamele nii kallis, et nad olid rõõmsad, kui suutsid vabastada järjekordse koolimaja ja pioneerilikult sellest raporteerisid pillimehele.

Täna oli jällegi õnnelik päev. Ja pillimees mängis nende võidu ja vabastatud koolimaja auks.

Peenikesed sõrmed libisesid üle klahvide. Akordion igatses: nukrutses ... jutustas Läänemere lainetest, kuldsest kodukotusest. üksikust kasest, ööbikust, Katjakesest, armastusest, saabuvast võidust ...

Marsilaulud vaheldusid pioneerilauludega, nukrus rõõmuga. Võimsalt kõlavad akordid jäid helisema meeste südamesse nagu kinnitus peatsest kojusaabumisest.

Helid tõusid põlispuude latvadeni, lendasid kõrgele... kaugele ... ka selle urkani, kuhu oli vihast värisedes peitu pugenud vaenlase snaiper.

Kõlas lask...

Akordion jäi lahti... helid vaikisid... valge pluus muutus rinnal punaseks, sulas ühte kaelarätiga.

* * *

«Viimasena mängis ta seda,» ütles hallipäine mees jõulisi akorde võttes. Kangelaskalmu ümber seisavad pioneerid kuulasid hardunult veterani jutustust pillimehest, kuulasid tema pillilugusid...

Kuulasid ka pargi põlispuud, kuidas kõlavad lood kolmkümmend aastat hiljem.

ÜLLE AJU,

7. klass.

Pühendan neile,

kellel eluriit juba kõrge ...

Päevad kui halud riidas

Metsas kasvas kaseke ...

Möödusid päevad. Kask sirgus päevades, mis olid täis lindude laulu ja päikesepaistet, kuid ka käredat pakast, tuisku ja tormi ning suviseid äikesehoogusid.

Ühel kevadtalvel, kui kasekesest oli kasvanud puuhiiglane, algas metsalõikus. Tööd juhatas taat, kes oli aastakümneid metsavahi ametit pidanud. Langetati puid, laasiti oksi, veeti metsast välja. Hõiked, krigin, mürin kõlasid raielangil. Suured puuhiiglased langesid mootorsaagide vihinal. Langemise raksatus pani võpatama laane.

Traktor vedas puukoorma ka taadi õue. Algas lõikamine, lõhkumine. Rida rea järel kerkis puuriit nagu töörohke elu sümbol. Taat oli tööd alati armastanud ja hästi teinud. Metsavahiamet nõuab suurt armastust metsa vastu. Taat kasvas üles metsa lähedal. Puude kohin ja linnulaul helisesid ta hinges lapsepõlvest saadik.

Ühel päeval tuli linnast fotograaf, kes tahtis pildistada autahvli jaoks taati ja eite kui tublimaid.

Eit kohendas rätikut, taat viskas vati seljast. Fotograaf seadis nad seisma puuriida ette ja hakkas aparaati üles seadma.

Taadile meenus mets, metsatöölt hilisõhtused kojutulekud. Eit mõtles pojale, kes oli Suures Isamaasõjas hukkunud, ja tütrele, kes õppis kauges linnas metsandust. Oma mõtetest haaratuna ei pannud nad tähelegi, et fotograaf oli nupule juba vajutanud.

Mõne päeva pärast tõi kirjakandja ajakirja, mille esikaanelt vaatasid taadile-eidele vastu kaks tööinimest - nemad ise. Taadil oli suitski hambusse jäänud. Aga selja taga oli kasehalgudest riit - iga halg riidas nagu elatud päev.

Kuivad kasehalud põlevad heleda leegiga ja annavad palju soojust. Töörohked päevad olid jätnud eide-taadi näkku vaod, aga hinge sooja rahuldustunde ja armastuse töö ning metsa vastu.

ÜLLE AJU,

7. klass.