Lapsemaa IV - X Kirjutamisest

Ühest meeldejäävast kirjanduslikust kangelasest

"Kõrboja peremehe" põhjal”

Marge Parek 9. klass

Katku Villu on A.H.Tammsaare psühholoogilises teoses keskne ja huvitav tegelane. Kogu teose sündmustik pöörlebki ümber Katku Villu elu ühe suve jooksul. Tema käitumist ja tegemisi käsitletakse äärmise põhjalikkusega.

Juba teose algus, kus noormees tuleb vanglast koju, näitab, et Villu pole tavaline perepoeg. Vanglast vabadusse pääsedes on ta tulvil rõõmu. Villu on endale tõotanud, et pärast karistuse kandmist muudab ta oma elu täielikult. Kui töötegemine polnud Villule noorena omane, siis vangla oli talle õpetanud, kui vajalik see on. Noore peremehena kavatses ta rajada uue ja parema Katku. Villu alustas Kivimäel kivide lõhkumisega, mis oleks ka tulevikus kasulikuks osutunud, kui saatus poleks vahele tulnud. Saatus nägi aga ette, et usin töömees peab kaotama parema käelaba ja jääma peaaegu ilma nägemiseta.

Kivimäe puhastamise soov näitab Katku Villu järjepidavust ja tahtekindlust, sest tema isa teisedki külainimesed pidasid noormehe ettevõtmist tühja tuule tallamiseks.

Villu suureks iseloomuveaks oli sõprus viinaga, mis tõi tema ellu palju vigu ja möödalaskmisi. Olles purjus, tegi ta kõik oma elu suuremad vead, millele aitasid kaasa ka tema äkilisus ja mõtlematus.

Villu kireks oli jälgede ajamine. Tegevus nõuab suurt tähelepanelikkust ja järjepidevust ja seda Villul oli. Tal oli terav kõrv ja silmanägemine, kuigi nägi vaid ühest silmast. Oma kehavigade üle oli teose peategelane eriti kriitiline. Eluraskuste üle ta ei naljatanud, vaid suhtus neisse täie tõsidusega. Keerukas probleem tekkis Villul kahe naisega, kui ta pidi otsustama, kas minna vigasena Kõrbojale peremeheks või jääda oma poja ja Sauna-Eevi juurde, keda ta südames ei armastanud. Kaunis ja rikas Anna oli talle küll väga südamelähedane, kuid Katku Villu sõnad Kõrboja perenaisele olid järgnevad: "Ega siis Kõrbojale ainult peremeest vaja ole. Peremehe ametiga saaks ma ehk toime, aga see teine...". Seevastu Eeviga koos oleks ta jäänud kogu elu õnnetuks. Kõik tegurid sundisid endist otsusekindlat meest endale ise kätt külge panema.

Villu meeldis mulle eriti oma töökuse, järjekindluse, ettevõtlikkuse ja mehisuse poolest. Meeldejäävaks teevad Katku Villu tema iseloomujoonte vastandlikkus. Villu oleks nagu kahest või enamast täiesti erinevast inimesest kokku pandud. Villu oleks olnud ideaalne isiksus, kui ta oleks suutnud võitu saada pahedest ja üle olla oma nõrkustest.

Milles näen eepose "Kalevipoeg" aegumatuid väärtusi

Sander Kipper 11. klass

Alustades eepose "Kalevipoeg" lugemist, ei lootnud ma saada teada kui suurt kirjanduslikku elamust. Minu arvamus muutus, kui olin lugemise lõpetanud. Tegemist on tõelise tippteosega, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Rahvas peab olema uhke sellise rahvuseepose ning sellise kirjaniku üle, nagu seda on Fr. R. Kreutzwald. Teoses on väga palju tarku mõtteid, nn. sententse. Eepos on rikastanud eesti keelt. Ta on toiminud rahva äratajana. Ta on meie ainuke eepos. Ja nii edasi ja nii edasi. "Kalevipoja" kõiki väärtusi oleks ilmselt mõttetu välja tuua ja kirjeldada.

Juba see, et "Kalevipoeg" on meie eepos, on iseenesest suur väärtus. On rahvaid, kellel eepost ei ole, eestlased nende hulka ei kuulu. Oma rahvusliku eepose omamine on tähtis, sest see lisab rahva kirjandusele palju juurde. Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on üdini vabaduse poole püüdlev teos, sisaldades samal ajal rikkalikku ning viimistletud keelt. "Kalevipoeg" on esimene suurem eestikeelne algupärane teos. Ta on rahvast äratav, sütitav ning feodaaliikkest vabaneda püüdleva rahva olukorda kirjeldav teos. Igaüks saab aru, et ainuüksi need väärtused, mis ma välja tõin, muudavad "Kalevipoja” kui terviku aegumatuks ning igast küljest suurepäraseks teoseks.

Eeposest "Kalevipoeg" võib leida üllatavalt palju sententse. Enne teose lugemist olin ma neist paljusid kuulnud, kuid mul ei olnud vähematki aimu, et need võivad olla pärit eesti rahvuseeposest. Levinud ütlused nagu "Tänaseid toimetusi ära viska homse varna" ning "Meest sõnast, härga sarvist” on ju kõigile teada, aga et need on pärit Fr. R. Kreutzwaldi sulest, seda ei tea ilmselt paljud. Õpetlikud mõtted ja lausejupid on autor väga osavalt jutu sisse põiminud, nii et on sageli raske üles leida. Sageli leiab iva alles siis, kui ollakse mitu rida läbi lugenud ja mõttes läbi arutanud. Seega tuleb välja, et “Kalevipoeg" on väga õpetlik teos, mis teeb ta vähemalt minu silmis sama kasulikuks, kui ükskõik missuguse igava õpiku. Pealegi jäävad huvitava jutu sees esitatud õpetused palju paremini meelde.

Kindlasti on "Kalevipoeg" ka sõna otseses mõttes aegumatu teos ja Kalevipoeg aegumatu kangelane. Eepost võib ükskõik mis ajal lugeda. Ta on püsivalt aktuaalne ning ajakohane. See on kirjandusteose puhul küllaltki harvaesinev nähtus, seda enam, et "Kalevipoeg" on mahukas teos. Kalevipoeg oli töökas kangelane ning töökust püüdis ja püüab Kreutzwald sisendada ka tavalistesse inimestesse. Eesti rahvuseepose kohta ei saa mingil hetkel öelda, et selle lugemine ei paku enam midagi. Ma ei saa seda küll oma kogemuste põhjal kinnitada, aga ma arvan, et kui "Kalevipoega" lugeda rohkem kui üks kord, siis iga korraga avastab sealt midagi uut ja huvitavat. Minul jäid peale teose esmakordset läbi lugemist mitmed asjad segaseks. Tahe seda teost üle ühe korra lugeda, seda täielikult mõista, kõiki tema tarkuseid avastada ning omastada. Kõik see muudab "Kalevipoja" rahva silmis aegumatuks, suurepäraseks ning samal ajal meeldivalt keeruliseks ning raskeks teoseks.

Inimestevahelised suhted kanduvad eeposest tänapäeva peaaegu et üks-ühele. Vast ehk vabadusepüüe on praegusel eesti rahval vaibunud- vabadus on saavutatud. Kuid vabaduse poole püüdlemine ei ole ainuke tema eeposes. On ka mitmeid teisi asjaolusid, mis tunduvad tänapäevaga võrreldes hämmastavalt sarnased. Ka eeposes on armastamine, vihkamine, sõnapidamine kajastamist leidnud. Kurjust, pahatahtlikkust, petmisi, joomist on eeposes nagu ka tänapäeval liiga palju. Jõuan sinnani, et "Kalevipojas" kirjeldatud inimsuhteid tundes võib tänapäeva inimestevahelisi suhteid palju paremini mõista.

"Kalevipoega" on raske lugeda. See võib nii mõnegi noore kirjandusesõbra ära hirmutada. Olles aga teose lugemisega mäele jõudnud, vaevalt et mõni noor kirjandussõber kahetseb, et kulutas aja eesti kahtlemata kõige silmapaistvama teose lugemisele. Fr. R. Kreutzwald rahvuseepos "Kalevipoeg" jätab sügava, aegumatu mulje, sisaldades väga palju igikestvaid väärtusi.

Sulgesin meeldiva raamatu

Elina Lillmaa 8. klass

Lugesin Ungari kirjaniku Ferenc Molnári romaani "Pál-tänava poisid", mis kuulub seiklusjuttude žanri. Raamatu tegevus toimub Józsefvárosi linnas ja räägib koolipoiste kambaelust.

Tegelased jagunevad kahte leeri: Pál-tänava kamp tegutseb ehituskrundil. Ollakse alati üksteisele toeks. Poiste seas valitseb üksmeelne kambavaim. Muidugi, tekib ka Pál-tänava poiste seas eriarvamusi, kui lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi. Näiteks lahkus Gerib vahepeal kambast, sest arvas, et Pál-tänava poisid on arad ja nõrgemad kui punasärklased. Kuid taibates Pál-tänava poiste vaprust, pöördus Gerib tagasi kamba juurde.

Teise kamba moodustavad punasärklased, kes viivad oma tegevusi läbi botaanikaaias. Sellesse kampa kuuluvad poisid, kes on hirmuks teistele, sest nad on suuremad ja tugevamad, omastades väiksemate kuule. Oma mängudes satuvad poisid alati õhinasse ning nende jaoks on mäng tõelisus.

Kahe kamba vahel tekib vaen, mis annab põhjust sõjaks, tõeliseks võitluseks elu ja surma peale. Raamatust selgub, et väike inimene võib olla aus ja kartmatu. Selle väite tõestuseks on raamatu üks peategelasi Nemecsek, kuigi surmaga võidelda ta ei suuda.

Tegelastest oli minu arvates kaasahaaravaim Nemecsek. Tema juures võlus just vaprus ja ennastohverdav käitumine kamba heaks. Ta oli valmis tundide kaupa puu otsas istuma, et vastaste plaanidest mingit infot välja nuhkida. Ta võis haigestumiseni külmas vees kükitada, et kamba au päästa. Ta asus ka haigena võitlusse, et krunti mitte kaotada. Kellelegi meist ei meeldiks olla alam, aga Nemecsek oli rahul Pál-tänava poistele jooksupoisiks olemisega. Leidub harva selliseid poisse, kes on õnnelikud kõikide käske täites. Nemecsek oli üks neist vähestest. Ta oli ka ainuke reamees krundil, kõik teised olid ohvitserid. Minu jaoks oli natuke masendav lugeda sellisest ebavõrdsusest, aga pole midagi parata, maailm ongi täis ebavõrdsust.

Punasärklaste omavahelised suhted olid võrdsemad, sest nende hulgas polnud alamat, keda oleks võinud alalõpmata käsutada. Muidugi, pealik on pealik ja teda peab austama. Kui Pál-tänava poisid krundile tulid, pidid nad alati Bokat, nende juhti, nähes valveseisaku võtma.

Raamatu põhiprobleemiks on see, et laste mõttemaailm on teistsugune kui täiskasvanutel ning täiskasvanud ei mõista sageli lapsi. Laste käitumisest ei saa mitte sugugi aru õpetaja Kácz. Tema arvates on mõttetu asutada kitiühing. Ka slovakk, kes elas krundil, ei mõistnud, kui tähtis krunt Pál-tänava poistele on, sest ta oli peaaegu valmis Pál-tänava poisid krundilt minema ajama altkäemaksu eest, mida Gerib talle pakkus.

Raamatut lugema hakates mõtlesin, et jälle poiste raamat ega oodanud peale kakluste ja sõjamängude midagi muud. Mind aga hämmastas see, et poisid suudavad isegi äraandjale ja vaenlasele andestada. Mulle jättis teos väga sügava mulje. Võibolla on põhjuseks kurb lõpp. Väga paljud raamatud on õnneliku lõpuga. Surmaga lõppev teos jäi meelde, läks hinge. See raamat näitab elu tegelikku palet.

Romeo ja Julia tänapäeval

Sander Kipper 10. klass

Romeo ja Julia - need on ju armastajad Shakespeare'i raamatust, nii ütlevad praegusel ajal paljud, kui neilt küsida, kes olid Romeo ja Julia. Nende Shakespeare'i tegelaste isikupära ja karaktereid on kandunud tänasesse päeva nagu linnulennul. Kõige rohkem on see teema leiba toonud seebiooperite tootjatele.

Enamus selliseid seebikaid on pärit Ladina-Ameerikast, imelik, Shakespeare oli ju inglane. Vähegi haritud inimene on kindlasti "Romeot ja Juliat" lugenud. Kui selline inimene juhtub vaatama Mehhiko teleseriaali, siis näeb ta kindlasti nende kahe üllitise vahel omapärast seost. Tegelaskujud "Romeos ja Julias" on alati intelligentsed ja rüütellikud härrasmehed ning elegantsed ja hästi riietatud. Nüüdisaegsetes seebikates võime näha pidevalt ekraanil ringi siblimas Miguel Angeleid ja Ricardosid, kes on samuti Mariasse või Rosasse nii armunud, et ei oska enam midagi peale hakata. Et seebivaht oleks huvitavam, on sageli noormees rikas ja neiu vaene. Vahel suisa nii vaene, et ei suuda endale isegi nägu puhtaks pesta.

Sellistes teleseriaalides käibki kogu tegevus neiu ja noormehe armastuse ümber. Pole sugugi haruldane, kui isegi mõlema armastaja armuloosse on vähemal või suuremal määral segatud kogu suguvõsa. Shakespeare'i teoses võib küll sellise olukorraga paralleele tõmmata, kuid maailmakirjanduse suurteos siiski kahvatub ses suhtes seebika kõrval.

"Romeot ja Juliat” lugedes sain ma vähemalt väikese kirjandusliku elamuse. Aga kui vaatan näiteks õhtul juhuslikult televiisorist mõnd Mehhiko-Brasiilia filmikest, siis ma ei saa üldse aru, mida sellega püütakse edasi anda. Ma mõistan, et selle taga on suur raha jne., aga see on hoopis teine jutt. Märkamatult kaldusin veidi teemast kõrvale.

Otseselt on “Romeost ja Juliast” üle toodud olukord - noormehe ja neiu perekonnad on omavahel vaenujalal. Sageli viivad tülid isegi surmani. Noormees ja neiu ei hooli aga sellest põrmugi, sest see, kes ära suri, oli nagunii paha ja õel inimene.

Lõpuks on seebika ja Shakespeare'i teose vahel vaheolemus - Romeo ja Julia surid oma armastuse nimel, seebiooperis aga elavad noored armastajad elu lõpuni õnnelikult. Romeo ja Julia jäävad kindlasti veel kauaks ajaks armastuse sümboliks ja kindlasti saavad sellest teemast Mehhiko telemehed veel endale kauaks toitu.

Hamleti müüdi tähendus

Merit Erli 10. klass

"Hamlet" on üks Shakespeare'i tippteoseid, mis käsitleb suuri kirgi ja raskeid probleeme. Selles teoses on käsitletud ka elu mõtte otsinguid, kurjuse tagamaad ja inimese elu heitlikkust. On uuritud roima ja süütunnet, poliitikat ning raha võimu. Teos on Shakespeare’il kirjutatud 17. sajandi alguses, tema loomingu 2. perioodis. “Hamletit” on raske lugeda ja mõista.

Hamleti müüt seisneb lauses "Olla või mitte olla”. Olemine tähendab seda, et vastutatakse oma tegude eest südametunnistuse alusel. Olematus tähendab aga vastupidist, see tähendab, et hüljatakse oma südametunnistus ja lepitakse ebaõiglusega, ei astuta õigluse eest välja.

Hamlet oli mees, kes ei tahtnud ebaõiglusega leppida. Ta maksis isa surma eest kätte, et too saaks hauataguses elus rahu. Minu arvates ei olnud selline teguviis õige, sest mõrva eest tasuda mõrvaga pole mingi lahendus. Hamlet oleks võinud mõne muu väljapääsu leida. Näiteks oleks ta võinud kuninga saata pagendusse ja asuda tema asemel kuningaks ning valitseda Taanimaad õiglaselt ja rahulikult, et rahval oleks selles riigis hea elada. Minu arvates oleks olnud see õigem lahendus, sest mõrv ei lahenda mingit probleemi.

Hamlet vastutas oma tegude eest. Ta oli tapnud mitu inimest ja vastukaaluks tappis ka enda. Sellest võib arvata, et ta ei suutnud teisiti oma süüd heastada. Selline käitumine ei ole õige, aga tal olid head eesmärgid - Taani riiki ja rahvast kaitsta. Surres tahtis, et teda ainult hästi mäletataks ja austataks, ta tahtis, et temast ainult head räägitaks ja mitte halba.

Ka tänapäeval on selliseid inimesi nagu oli Hamlet. Kui tehakse midagi halba, nagu tegi seda Hamlet, ei suuda paljud inimesed selle eest vastutada, sest neil puudub südametunnistus. On ka selliseid inimesi, kes tahavad iga viga heastada ja vastutavad oma pisimagi väärteo eest. Arvan, et igaüks on võimeline tegema nii suuri vigu, kui tema südametunnistus hetkel lubab.

Hamleti südametunnistus lubas tappa inimesi ja ka ise enda. Arvan, et ta tappis enda, sest ei jõudnud piinades ja ängistuses elada, sest võib-olla tema südametunnistus hakkas piinama, kui ta tappis nii palju inimesi. Aga see võis olla ka sellest, et ta oli hulluks läinud ja meeleheitest segaduses ja tappis enda.

Hamleti müüdist selgub, et inimene on võimeline selleks, mida lubab tema südametunnistus. Mõni võib tappa inimese, teine teha kergemaid väärtegusid, vastavalt sellele, kuidas keegi on harjunud elama ja oma tegude eest vastutama.

Hamleti müüdi tähendus

Triin Pinnär 10. klass

"Olla või mitte olla, selles on küsimus." Need on Hamleti kuulsad sõnad.

Hamlet oli seaduslik troonipärija ja üliõpilane. Ta oli väga tark ning talle meeldis mõtiskleda, kuid ta polnud võimuahne.

Troonil oli aga Hamleti onu Claudius, kes oli osav sõnavõtja. Tema eesmärk oli saavutada võim kogu riigi üle ning kuna tal vaimu oli, kasutas ta seda oskuslikult omakasupüüdlikult. Nõnda tegeles ta isiklikult rahva tahte allasurumisega.

Hamlet arutleb, kas hakata oma mõjuvõimsale onule vastu või ei. Kui Hamlet loobuks troonist, oleks kasu vaid ühepoolne ning üliõpilane peaks leppima ebaõiglusega inimeste suhtes. Vabatahtlikult loobudes hülgaks ta jällegi oma südametunnistuse, kuna ta tahab seista rahva eest, keda peaks juhtima tema ise ning riigi eest, mis seaduslikult talle kuulub.

Valides loobumise, valiks Hamlet olematuse ning teda poleks paljudele olemaski. Sel juhul ei suudaks ta inimeste heaks teha ka nõnda palju, kui suudaks seda teha võimukandjana. Otsustades aga siiski, et ta hakkab kuningaks, oleks otsus Hamleti jaoks väga õige, sest see vastaks tema südametunnistusele ja oleks ka rahva sooviks. Teada on jällegi see, et süümega kaasneb vastutus, mis omakorda ongi olemine.

Hamleti üheks suureks miinuseks oli jällegi see, et ta polnud võimuahne. Seega vastupidiselt Claudiusele, kes tegi kõik, et saada troonile ning püsida seal, ei teinud Hamlet midagi, olgugi et ta ka seaduse järgi oli troonipärija.

Claudius läks isegi nii kaugele, et abiellus oma venna naisega, Hamleti emaga ning tahtis Hamletit Inglismaale saata. Kõik selleks, et saada kuningaks ja püsida selles ametis.

Olemise ja olematuse vahele jäävad piinad ja ängistus, mis kaasnevad kahe vahel valimisega. Juhtuda võib aga, et valides õige, on midagi, mis pole õigesti ja põhjustab inimestele süümepiinu ja kehva enesetunnet.

Tragöödia lõpuks aga Hamlet ja Claudius hoopis hukkusid. Nad heitsid hinge mürgi abil, mis oli ühe poolt teisele määratud. Claudius tahtis ju Hamletist vabaneda, et kindlustada enda võim. Niisiis olla või mitte olla, selles on küsimus. Arvan, et siiski olla, see teeb inimesest inimese ja isiksuse, sest olemine, see tähendab vastutust, mida vajab iga isiksus eksisteerimiseks.

W.Shakespeare'i loomingu aegumatus

Veronika Mitting 12. klass

On jutte igasuguseid ja laule mitmeid tuhandeid. Kes suudaks neid küll meeles pidada? Selleks ongi inimkond püüdnud jäädvustada paberile miljoneid tähti-sõnu-lauseid, et vabastada mälu muude mõtete jaoks. Nagu kombeks, on ka nende paberikuhjade seast välja valitud parimaid. Ilmeksimatult on üks maailma lemmikuid William Shakespeare'i suleread, mis elavad põlvest põlve ning on tuntud igale keskkooliharidust saanud inimesele. Mis on küll Shakespeare'i loomingu aegumatuse aluseks? Milles peitub selle surematus?

Me ei saa väita, et "Hamleti” ristiisa oleks elanud teab mis erilisel ajastul, kuid siiski on ta avastanud raamatute igavese elu saladuse. Shakespeare'i teoseid lugedes ning nende üle juureldes arvan, et tegelikult pole aegumatuse müsteerium sugugi nii lahendamatu, kui alguses tundub. Tuleb lihtsalt teha märkmeid, millistel teemadel Shakespeare kirjutas ja kuidas ta seda tegi?

Inglise kirjanik on Taanimaa printsi Hamletisse peitnud inimese, kes on uuenduste pooldaja. Teatavasti on vanadest kommetest ja harjumustest raske loobuda, õigemini ollakse liiga laisad, et kaasa minna muudatustega, lihtsam on sõrad ja sarved vastu ajada. Õppides Wittenbergi ülikoolis, laienes Hamleti silmaring ning maailmavaade, võimaldades mõista kuningakojas toimuvat silmakirjalikkust. Taibates, et tal ei jätku jõudu võitluseks terve õukonna vastu, kerkis Hamleti mõtetesse eksisteerimise küsimus "Olla või mitte olla." Arutlus elamise mõttekuse üle kasvab teo ja mõtte vahekorra analüüsiks. Olla, see tähendab elada, taludes rahulikult ajastu pahesid või siis kurja vastu võideldes riskida ja hukkuda. Mitte olla-teha elule lõpp, loobuda võitlusest. Inimese loomus juba on kord selline, et ta püüab minna kergema vastupanu teed-tehes endale otsa peale, vabanetakse kõigist muredest ja probleemidest. Põhjusi endale käe külgepanemiseks on alati võimalik leida, kuid enamasti tuleb puudu julgusest. Seetõttu loobus ka Hamlet enesetapust, sest ta tundis hirmu surma ees - ta oli pigem valmis taluma maiseid kannatusi, kui põgenema tundmatule maale, varjuderiiki.

Ma pole veel seni ühegi teise kirjaniku teostest leidnud nii suurepäraselt ning tõetruult kirjeldatud stseeni inimese tagasipöördumisest elutahte juurde. Seoses sellega käib peast läbi mõttevälgatus, et vahest on William Shakespeare ka ise läbi teinud oma ristipoja heitluse.

Shakespeare on osanud ära kasutada tunnetemängu. Olgu inimene nii südametu kui tahes, omab ta siiski mingeid tundeid. Laste ja vanemate vaheline armastus on üks selliseid emotsioone, mida ei saa täielikult maha suruda. Kuigi Hamletit riivas väga valusalt ema truudusetus ning ta oli julm, terav ja õelutsev Gertrudiga, hoolis ta ometi kuningannast. Ütle nüüd, et inimene ei suuda andestada! Suudab küll, kuigi kohati ainult minimaalsel hulgal, aga seegi on samm paremuse poole, sest peamine elus on armastada ja andestada.

Üks tugevaim kahte inimest ühendav jõud on armastus. Tõelise suure "A" vastu ei saa keegi, kui just saatus selga ette ei keera, nii nagu juhtus Julia ja Romeoga. Noorusarmastus on tuline kui laava, seda veel eriti siis, kui ta on keelatud - eks keelatud vili ole kõige magusam.

Armastajapaarile oli tee lahti õnnele, kuid see ei olnud Jumala tahtmine. Siit selgub veel üks elutõde - elu pole täiuslik, sest õnnetus ei hüüa tulles. Alles läbi tragöödia, mis meid tabab, mõistame nii mõndagi mõttetut, mis me elus on. Kaotades oma lapsed, leppisid kaks vaenulikku perekonda ära ning matsid koos järglastega oma vihavaenu mulla alla. Küll inimene on alles keeruline olevus - ta silmad avanevad elule alles läbi hädade ja valusate kaotuste!

Shakespeare'i loomingu omapäraks on ilmselt ka luulevorm. See on väga peen kunst mängida sõnadega ilukirjanduslikus laadis, sest on vaja tabada rütmi ning õiget tunnetust, samal ajal omada ka isikupära. William Shakespeare'il aitas sellist taset saavutada tema enda tahe ja töökus, sest väidetavalt teadis ta üle 50 000 ingliskeelse sõna ning ta kasutas neid ka oma teostes.

Nagu selgub, pole William Shakespeare oma loomingus mingit ekstravagantset nippi kasutanud -- ta on tavaline kirjanik nagu teisedki. Oma teostes on ta kirjutanud tavalistest tunnetest ja mõtetest, mis on päevakorras olnud läbi aegade, näiteks armastus, vihkamine, eksisteerimise mõttetus jne. Järelikult peitub raamatu aegumatus oskusel õigesti käsitleda teemasid, millele inimkond pole kunagi vastust leidnud.

Jääb suurimaks otsijaks hing

Aigi Lillmaa 12. klass

Hing on nagu suur lind, kes elab meie sees, ta on rahulolematu ja nõudlik. Kui meie hing on haige ja vaevatud, saputab linnuke meie sees oma tiibu, koputab õrnalt, ent tajutavalt meie südamele. Selleks, et olla õnnelik, peab meie hing olema rahul ja terve. Seni aga otsib hing tabamatut.

Mõne inimese hing on suur, nii suur, et andes ei kahane, kuigi inimene paneb oma töödesse-tegemistesse tükikese oma hingest, annab endast viimase, on maksimalist. Mati Undi romaani“ Hüvasti, kollane kass" peategelane Aarne on selline inimene. Tema hing on rahutu, Aarne on noor ja elujõuline, teda häirib ükskõikne suhtumine ellu. Aarne arvab, et kui ta kohe ei leia eesmärki, mille nimel elada, siis on kogu ülejäänud elu kasutu ja mõttetu. Endalegi teadmata annab Aarne enda näol elumõtte psühholoogiliselt ebakindlale Maiale, viimane klammerdub meeleheitlikult poisi külge. Ent Aarne on ikka õnnetu, ehk isegi pettunud ja kibestunud, sest elu ei paku igal võimalusel Like seda, mida leida ihatakse. Aarne mõistab, et elus ei saa edasi liikuda jalaga uksi lahti lüües.

Hinged on kummalised ning mõistatuslikud olevused, haruharva on nad rahul ja siis ka vaid üürikeseks hetkeks. Enamuse ajast sunnivad nad meid jooksma, et püüda kinni nähtamatu otsitav. Aarne tahtis olla vaba, elada, ent ei tädi Ida ega õpetaja võimaldanud Aarnele sellist vabadust. Eks igaüks arvab teadvat, mis talle on hea või mida ta tegema peab, kuid üks on kindel - hinge ei saa sundida ega keelata.Me võime vaid aidata leida hingel selle, mida ta on otsinud - rahu.

Naine mehe kõrval

Liina Küttis 12. klass

Naine on olnud mehe kõrval alati, nii kurval kui ka rõõmsal hetkel, aidanud tal kanda saatusekoormat ja võidelda eluraskustega. Kuid kuidas hindab seda mees kui tugevam sugupool? Mees - julguse ja tugevuse kehastus, kuid samas arg nagu jänes. Nad pole kunagi julgenud oma tundeid suusõnaliselt väljendada, just nagu rebiks see neil tüki küljest. Naise kohus on leppida ja mõista. Oma emainstinkti tõttu lepime kaasade tujudega, rabeleme hinge seest ja loodame, et nad seda kunagi märkavad. Õrnahingelised ja tundelised inimesed aga kahjuks murduvad. Väga tabavalt ja üksikasjalikult on mehe-naise suhted kirja pannud Anton Hansen Tammsaare, eesti kirjanduse suurkuju.

Suhe algab armastuse ja õnnetundega. Nii tulid Vargamäele ka Andres ja Krõõt, noored, vankris kahekesi kõrvuti istudes ja helgest tulevikust unistades - naine mehe kõrval. Alati ei lähe elu meie tahtmist mööda, mistõttu oleme sunnitud kannatama valusaid lööke. Krõõt armastas ja austas oma meest. Vargamäel töötamine varavalgest hilisõhtuni ei olnud tema hapra keha jaoks. Austus ja aukartus ei lubanud seda mehele mainida. See oli kohustus, märk armastusest. Hoolimata andmisrõõmust, vajab naine ka hoolitsust ja tähelepanu, mõnd head sõna või pilku, mis annaks tunnistust armastusest, olles samas energiaallikaks. Krõõt jäi lõpuni oma mehe kõrvale, ei puhanud lapseootelgi. Ohvrimeelsus võib olla saatuslik meile ja meie lähedastele. See röövis Andreselt naise, jättes ta üksi kolme väikse lapsega, ja Marilt, nende teenijatüdrukult, mehe. Ei aita seal enam palumine, kus uhkus ja argus on takistanud olla õigeaegselt aus ja aval. Mari hoolis väga oma mehest Jussist, kuid kohusetunne peremehe ja ta laste eest ning Krõõdale antud lubadus ei lasknud tal elada rahulikult ja õnnelikult. Mari võttis üle kõik perenaise kohustused, sealhulgas olla naine Andresele. Kuigi Mari ei täitnud Krõõda kohta teadlikult, sai tema mees sellest aru. Juss, hingeline ja armastav, lõpetas oma elu piinava armukadeduse ja kättemaksu pärast. Selle läbi kannatasid kõik, eriti tundis end süüdlasena Mari.

Mis saab aga siis, kui oleme kaotanud armastuse ja usu sellesse? Inimene muutub tuimaks ja ükskõikseks, elu on kohustuseks, mis on vaja täita. Kui naisel kaob pind jalge alt, satub ta paanikasse, kartes jääda üksi. Ta klammerdub mehe külge, püüdes iga hinna eest olla hea abikaasa. Marist sai Andrese teine naine, Krõõda ning oma laste ema. Andres ei mõelnud uuest naisest kunagi sellise õrnuse ja austusega nagu Kroodast, kes suri, sünnitades talle esimest poega. Mari teadis, kuid ei rääkinud sellest kunagi, kartes Andrest vihastada. Mehed on juba kord sellised, tahavad armastust ja naist enda kõrvale, kuid häbenevad seda tunnistada.

Naine on nõus andma armastuse eest oma elugi. Austus ja armastus ei luba hüljata ka siis kui teda on petetud. Kuni mees tuleb koju tagasi, ei ole mõtet muretseda, ta tahab lihtsalt natuke vaheldust. Ilmekalt väljendab seda romaan "Kõrboja peremees". Eevi armastas Villut ja nuttis salaja tema pärast, kuid oli nõus ootama ja kannatama seni, kuni mees otsustab. Neil oli väike heledapäine poeg, keda Villu väga armastas. Mees näeb naist, kes on talle lapse kinkinud, hoopis teises valguses, võib isegi armastama hakata. Vaikselt kannatas oma mehe tujusid ka Oru Pearu naine Lambasihver. Mees tuli alati koju purjus peaga ja peksis nii naist kui lapsi. Naine teadis, et mees teda sellest hoolimata armastab ja kannatas vaikides. Ta isegi kaitses oma meest ja õigustas selle käitumist, Oru perenaise eesmärk oli ümberkaudseid veenda, et ta mees on tegelikult hea südamega.

Naine - deemon mehe kõrval. Mitte alati pole naine kannataja, vaid isegi piinade põhjustaja. Kuigi enamasti on mees see, kes võtab naise, näitamaks oma võimu, ei ole välistatud, et naisest saab luupainaja. Ka mees võib lootusetult armuda naisesse, kes tema omaks kunagi ei saa. Naisele mõjub selline olukord väljakutsuvana, ta paneb mängu kõik oma võlud, et meest enda küljes kinni hoida. Rikas talupärija Anna armub Villusse ja vastupidi. Nad flirtisid teineteisega ja veetsid koos paljud suveõhtud. See on mäng, mis paneb naise tundma end ihaldatuna ja tõukab teda üha meeletumatele tegudele. Anna, teades, et Villul on vastumeelsus oma olukorra suhtes, kutsus mehe Kõrbojale peremeheks. Kuna Villu oli paremast silmast pime ja õnnetuses vigastas ka kätt, palus ta naisel selliseid nalju enam mitte teha. Äraütlemine kihutab sihikindlat naist tagant - saagu mis saab, ma tahan teda. Anna ütles Villule, et temale kõlbab too ka sandina peremeheks. Mees tundis end alandatu ja reedetuna ning lõpetas elu. Ta jättis üksi oma lapse ja leinama naise, kes teda armastas. Alles nüüd mõistis Anna, millega ta hakkama oli saanud.

Naine mehe kõrval, see on traditsioon, loodusseadus. Me tahame ja vajame kedagi, kelle eest hoolitseda ja muretseda. Me oleme neile vajalikud, jätkame nende sugu. Armastame, kannatame ja loodame.

Naine mehe kõrval

Aigi Lillmaa 12. klass

Piiblis väidetakse, et naine on mehe küljeluu, et naise koht on mehe kõrval. Sageli aga jäävad naised kui õrnem pool meessoo laia selja taha varjule, tahavad nad siis seda või mitte. Ammusest ajast peetakse naisi nõrgemateks, sest neil puudub mehelik ramm ja jõulisus. Naise kohus on olla mehe kõrval, teda toetada ja mõista, vajadusel ka lohutada, seda kõike aga juhul, kui toetus ja mõistmine on vastastikused.

Mehed on sangarid ja kangelased, sitked jõumehed, vaprad sõjalised ning targad riigitegelased. Aga ühtlasi on mehed ka arad, nad ei julge oma tundeid väljendada, nad kardavad hoolida ja mõista, sest siis oleksid nad võrdsed naistega, emotsionaalsed ja kergesti mõjutatavad. Mehed pelgavad näida nõrkadena.

Naine kuulub küll mehe kõrvale, kuid ainult seni, kui mees temast lugu peab, hoolib. A.H Tammsaare suurromaanis "Tõde ja õigus" tõrjub Andres Krõõda endast eemale. Andres ei mõista oma abikaasa rõõme ja muresid. Higises töörügamises unustab ta Krõõda kui naise. Aga naised vajavad pidevat tähelepanu, justnagu lilled, vastasel korral nad hukkuvad. Ikka on midagi tähtsamat teha - kive koplist minema vedada, uusi kambreid ehitada, isegi sõnnikut vedada --, kui heita pilk Krõõdale ning taibata, et naine rassis kontimurdvat tööd teha just nagu ta isegi. Andres oma hoolimatus mehelikkuses arvas, et Krõõt on Vargamäel õnnelik, eluga rahul. Andres mõtles sedasi vaid sellepärast, et ta armastas Vargamäed, seda soode ja rabadega kaetud kidurat maalappi, kus suvel ujutasid tulvaveed aiad veega üle ning kus puudki ei tahtnud kasvada, rääkimata muudest taimedest. Vaev, higi ja pisarad, mis kulusid Vargamäe harimisele, köitsid niivõrd Andrese tähelepanu, et viimasel ei jäänud õigupoolest aegagi oma naisest hoolimiseks.

Krõõt ei kaevanud ega hädaldanud kunagi oma mehe ees, sest ta mõistis, mida Vargamäe tähendab tema mehele - see oli Andrese elu ja unistus üheskoos. Krõõt murdis ränkrasket tööd mitme mehe eest, ta hoidis majapidamise korras, talitas loomi ning käis kibedamatel tööhooaegadel abiks isegi mehele.

Kas tõesti oli Andres niivõrd hõivatud oma unelmate Vargamäe ülesehitamisega, et lihtsalt unustas seejuures oma naise ning tema mured? Vargamäe peremees rügas tööd varavalgest hilisõhtuni, vahel lubamata söögipausegi teha. Andres arvas, et kõik teised peavad suhtuma töösse sama austavalt ja tõsiselt kui tema, paraku arvestas Andres natuke valesti. Naise jaoks, kes armastab oma meest, pole niivõrd tähtis enese heaolu, vaid abikaasa. Koos elades muutuvad ühe unistused ka teise unistusteks. Kahtlemata oli Vargamäe nii Andrese kui ka Krõõda tulevik. Kahjuks ei pidanud Krõõt Andrese poolt valitud elutempole vastu. Peremees rühmas hoogsalt ees, vaevumata korrakski üle õla vaadata, Krõõt aga oli väsinud andmast, Vargamäe aga nõudis ja nõudis, esialgu midagi vastu pakkumata.

Ka lapseootus ei vähendanud Krõõda vaevasid, nüüd need õigupoolest alles algasid. Aina paisuv kõht ei takistanud naisel tavapäraseid toimetusi jätkamast. Sama hoogsalt tassis Krõõt raskeid veenõusid üle kõrgete lävepakkude, lüpsis lehmi ning kamandas aina edasi. Kaua sa nõnda tormad? Krõõt murdus töökoorma all, mille oli põhjustanud Andrese hoolimatus oma naise suhtes. Naise surivoodil mõistis Andres, millist ülekohut ta oli naisele teinud, alles nüüd taipas peremees, kui raske oli olnud naise elu. Andres sai küll poja, kuid kaotas naise. Miks küll polnud ta näinud enne Krõõda kannatusi, hoolinud tema pisaratest ning märganud naise laubal helkivaid alatisi higipisaraid? Vargamäe ilma Krõõdata polnud enam õige Vargamäe. Andres tajus, et unistus harida üles Vargamäe oli käinud naisel üle jõu, see oli ta tapnud.

Inimest enda kõrval peetakse loomulikuks, enesestmõistetavaks, teda ei osata hinnata seni, kui pole juhtunud midagi halba. Olles kaotanud meile kalli inimese, mõistame, kui valesti oleme enne käitunud. Hoolimatult ja ükskõikselt kaotanud naise, mõtleb Andres, et nüüd annaks ta ära kõik pojad, kelle Jumal on talle määranud veel saada, kui vaid Krõõt oleks taas ta kõrval. Nüüd kergendaks Andres naise vaevad, keelaks tal nõndapalju tööd teha ning hoolitseks ta eest, paraku on hilja, sest Krõõt ei tule enam tagasi.

Naised muutuvad meestele tähtsateks niipea kui neid enam pole. Enne ei osata hinnata olemasolu ega väärtust. Elus tuleb kõige eest maksta. Andres maksis oma hoolimatuse eest naisega. Naine ja mees on loodud olema koos, järelikult on naise koht mehe kõrval.

Vaidlen Mati Undiga romaani “Hüvasti, kollane kass” põhjal

Gea Täht 12. klass

Suured inimesed on olnud kunagi väikesed. Neil on olnud väikeste inimeste probleemid, kuid nad on neist välja kasvanud. Aga kas väljakasvamisega kaasneb ka unustamine? Lugenud läbi Mati Indi naiivse romaani “Hüvasti, kollane kass", häiris mind teose žanrimääratluses olev omadussõna “naiivne". Naiivne tähendab ju lihtsameelne, tühine, mitte tõsiselt võetav. Miks ei saa see teos olla pärjatud nende sõnadega?

Romaanis "Hüvasti, kollane kass" esinevad täiesti igipõlised probleemid: suhted ema ja poja, õpetaja ja õpilase ning vana ja noore vahel. Need pole sugugi tähtsusetud küsimused nooruki jaoks. Võib isegi väita, et need on tema peamured - seotud põhiliselt kooli ja koduga. Kui noorukist saab täiskasvanu, siis puutub ta kokku ka maailmamastaapi raskustega.

Teosesse on pikitud peategelase filosoofilisi ütlusi: mured peavad jääma, inimene on inimene. Kas sellised targad mõtted räägivad Aarne lihtsameelsusest? Tekib tunne nagu tahaks autor jätta lugejale mulje, et Aarne on negatiivne tegelane. Tema erimeelsused tädi Idaga, hinnete halvenemine, jahenenud suhted emaga, Maia mahajätmine. Aga kui minna sügavuti probleemi sisse, siis pole see mitte peategelase hoolimatus, vaid mõningal määral ajaga kaasnev paratamatus ja poisi kriitiline iga.

Aarne on eas, kus ollakse kinni veel lapsepõlvemälestustes, aga püütakse trügida ka täiskasvanute maailma. Tädi Ida ei saanud sellest aru, et Aarne pole enam tema hea väike poiss. Pealegi on ta vanameelne, kes ei mõistnud noori. Aarne püüdis küll temaga leplik olla, kuid kaua suudab noor inimene taluda lastetu vanainimese tujukust, kes püüab teda igati ahistada. Halb läbisaamine tädiga polnud ainult poisi süü.

Halvad hinded võib samuti panna poisi ea arvele, kuna Aarnet huvitas siis rohkem elutarkus kui koolitarkus. Poiss oli üsna imestunud oma järjest ilmuvate kahtede üle. Õnneks mõistis Aarne õigel ajal õppimise vajadust ja võttis ennast käsile. Niisiis määrab iga sageli meie käitumist, mis ei pruugi eriti meeldi olla, aga see on mööduv ja kergem on kõigil, kui püüame olla mõistvad.

Maia oli passiivne tegelane, Aarne see-eest aktiivne. Ta näitas, et ei hooli teiste arvamusest, sisendas Maiasse elumõtte, sundides teda uuesti joonistama ja pani oma iseteadliku loomuga tüdruku endasse armuma. Kuid Aarne oli otsija ja tahtis, et ka teised midagi avastaksid. Ent Maia suutis vaid avastada, et on poissi armunud.

Teatud muutus suhetes emaga on täiesti arusaadav. Poiss on suureks kasvanud ning tal on omad tegemised. Aga ega see tähenda, et Aarne oma ema enam ei armastanud. Aeg muudab meie harjumusi ja avab meile uued väravad uuteks tegudeks ja suheteks.

Autoriga vaieldes jõudsin sinnamaale, et kõik me näeme asju erinevalt. Kui kirjanik Mati Undi arvates on tegemist naiivse romaaniga, siis minu jaoks pole teoses leiduvad probleemid sugugi lihtsakoelised, need on täiesti arvestatavad noore inimese mured.

Aeg ja inimene

Maris Luhamets 12. klass

Maailmas on asju, mida ei ole võimalik lahutada. Üheks neist on kindlasti aeg ja inimene. Omamoodi huvitav kooslus, kuna esimene püüab muuta teist, paraku asjatult. Miks satub inimene üldse millegi muutmise nõiaringi? Sellist situatsiooni kajastab Jaan Kross oma romaanis "Keisri hull”.

Inimese üks huvitavamaid ja tugevamaid iseloomuomadusi on järjepidevus. Järjepidev oli ka teose peategelane Timotheus von Bock, aadlik, kes tavasid ignoreerides abiellus endast madalamast soost naisega. Abiellus mitte kättemaksuks sugulastele, vaid armastusest. Öeldakse, et armastus ei tunne piire. Nii oli see ka Timo ja tema naise Eevaga, kes näitas üles äärmist ohvrimeelsust mehe vastu. Elu Timo kõrval oli raske, ta ei olnud nagu kõik teised mehed: ta oli oma ajast ees ning see talle hukatuse tõigi. Timo käitumisviis oli läbinisti nonkonformistlik. Ei hakkaks ju ükski normaalse mõistusega inimene saatma keisrile memorandumit, mis süüdistab viimast vales valitsemiskorras. Tollal oli see hullumeelsus. Ja selleks Timot ka peeti – hulluks.

Üksinda pole meist keegi midagi erilist. Koos aga võib imesid korda saata. Nii oli see Timo ja Eeva suhetes. Sugulaste arvates võis Timo küll vale otsuse olla teinud, aga ta ise oli endaga rohkem kui rahul, sest sai endale kõige hoolitsevama ja truuma naise. Leida naine, kes oma mehe nimel on valmis välja kannatama alandused, pilked ja ümbritseva halvakspanu, on äärmiselt raske. Timo võis selle aga leidnud olevat. Ta tahtis Eevast tõelise naise teha - väärika ja haritud. Kuigi ümbritsevad naised teadsid, et Eeval on nendega sama haridustase, keeldusid nad siiski teda aktsepteerimast ning tegid alailmainetuid stseene kõikvõimalikes avalikes kohtades, isegi kirikus. Timo jättis selline käitumine külmaks. Ta oli kindel, et nende armastus on nii tugev, et ükski vägi ei suuda seda purustada. Aeg, milles krahv elas, sundis teda küll ennast muutma oma naise ja poja Georgi nimel, aga suutmata minna vastuollu südametunnistusega sai Timo teenitud karistuse - vangistuse.

Miks üritab inimene ujuda vastuvoolu, kui pärivoolu on kergem? On see väljakutse, mis tuleb vastu võtta ja täita või lihtsalt soov ennast maksma panna, maailma parandada? Timo teadis täpselt, millega riskis, saates keisrile sapise memorandumi. Ka pikk vangistus ei suutnud teda ümber veenda oma tõekspidamistes, need olid tugevamad kui tahe ise. Või oli see hoopiski hullumeelsus, mis pani ta tegema asju, mida ta tegi? Meie, inimesed, ei ole õppinud väärtustama elu ja iga hetke, mis aeg meile andnud on. Igal ajal elab inimesi, kes arvavad, et nad suudavad maailma parandada. Kahjuks on see vaid naiivne unistus.

Elu annab inimestele õppetunde ja aeg arutust. Ka Timo sai oma vitsad kätte. Peale vangistust elas ta vaikselt ja enesessetõmbunult. Sellepärast teda hulluks peetigi ja vanglast vabastati. Eeva arvas, et uus ümbruskond teeks mehele kindlasti head ning otsustas vaatamata keisri korraldusele Võisikult mitte kuhugi reisida, perega välismaale põgeneda. Ideega näisid kõik päri olevat, aga viimasel momendil mõtles Timo ümber. Miks? Ta sai aru, et reisimine kuhugi mujale oleks olnud pigem põgenemine iseenese ja oma mõtete eest, kuid seda ta ei tahtnud.

Maailmas on asju, mis peaksid jääma saladuseks. Üheks kummaliseks persooniks teoses oli Eeva vend Jakob, tark, huvitava mõttemaailmaga, elas oma elu a’la “kui keegi mind ei puuduta, ei puutu mina ka teda". Ta ei pidanud vajalikuks oma nina toppimist teiste asjadesse, aga samas midagi teades, jättis selle vaid enda teada. Nii oli see ka Timo memorandumiga, mille Jakob puhtjuhuslikult leidis ja läbi luges. Ta ei saanud Timost küll aru, aga ei mõistnud ka hukka. Tavaliselt teisi kritiseeritakse enda vigu märkamata jättes. Jakobi kohuseks oli ka põgenemise organiseerimine, mis pidi saladusse ääma. Ka oma naise õige isa nimi jäi Jakobi lukustatud huulte taha. Imelikul kombel oli tema see, kes sai kõigi saladuste osaliseks enese tahtmata. Saatuse käsi küünib igale poole, et mängida oma iroonilist mängu, sõltumata ajast.

Enamusel meist omab kindlaid põhimõtteid. Ainuke, mis neid võib muuta, on aeg. Kas kellegagi peaks abielluma sellepärast, et ta on ainuke või hoopis ainuõige? Teoses on mõlemad juhtumid. Eeva abiellus Timoga puhtast armastusest, mis lõpuni tugevana püsis. Pärast mehe müstilist surma ei olnud ka Eeval enam sihti silme ees, olles kogu elu elanud oma mehe jaoks. Jakob seevastu leppis sellega, kelle sai, armastades teist. See ei olnud päris vale, sest keegi ei taha ju üksinda läbi elu minna. Aga aeg saab lihtsalt otsa, kui me jääme ootama seda ainuõiget, järelikult tuleb vastu võtta see, mida pakutakse. Isegi siis, kui see pole just päris see, mida ootasime.

Vaatamata meie endi püüdlustele muutuda, jääme ikka sellisteks, nagu oleme. Ajad on need, mis muutuvad, ja meie koos nendega.

Aeg ja inimene

Mervi Vilson 12. klass

Aeg ja inimene on teineteist mõjutavad mõisted, mida kasutame oma igapäevases elus. Aeg voolab kui kosk minevikust tulevikku ning teda peatada on võimatu. Inimene sünnib, elab ja sureb - tema elu on väike lõik ajajoonest. Aeg vormib inimese vastavalt oma näole ja tahtele.

Aja möödudes muutub inimeste suhtumine ümbritsevasse ja oma kaaslastesse. Mats Traadi romaanis "Tants aurukatla ümber" peavad inimesed teose alguses tööd pühaks. Ilma tööta poleks neil midagi, tänu rabamisele on nad saavutanud olemasoleva. Sügisel, kui algas rehepeks, kandsid peremehed ja isegi sulased korralikumaid rõivaid. Enne tööleasumist kinnitati keha, sest tühi kott ei seisa püsti.

Aastad möödusid ja inimeste arusaam tööst hakkas vääriti kasvama. Vahepeal oli toimunud aktiivne kolhooside loomine, kus kõik oli ühine, kõike tehti rõõmsalt koos ja elu näis hea. Lõpuks hakati mõistma, et üks rabab töö teha, samal ajal kui teine niisama leiba luusse laseb ja end päikese käes soojendab. Inimestel tekkis vastumeelsus töötada, loodeti, et küll keegi selle või teise ülesande täidab. Järele mõeldes leidus tõesti neid, kellel oli kohusetunne oma tööd hästi teha, mitte seda tolmuda lasta. Selliseks tubliks noormeheks oli kolhoosi esimees Arvo, kes tegelikult ei soovinud vägesid juhatada, vaid tööd teha ja juhtimist kõrvalt vaadata. Kuid kui mehel on kohustused, peab ta neid ka väärikalt täitma.

Ringi vaadates märkame ka tänasel päeval inimesi, kes ei suuda oma sõpru, tuttavaid hätta jätta ja annavad endast parima. Kahjuks leidub selliseid isiksusi väga vähe meie ühiskonnas. Võibolla on neid rohkemgi, kui me teame, aga nad on tagasihoidlikud ning ei soovi silma paista. Loomulikult on sellest kahju, sest praegu vajame neid. Kes meist ei sooviks, et elu oleks parem. Seda suudavad meile pakkuda vaid ustavad ja kohusetundlikud inimesed.

Ajaloos tagasi minnes võib täheldada, et inimestevahelised suhted varasematel aegadel on olnud sõbralikumad. Seda on ka Mats Traat oma romaanis "Tants aurukatla ümber" püüdnud tõestada. Tol vihmasel õhtul, kui Käo Paul oma meestega vaest süütut mustlast taga ajas, avanesid kahe noore mehe, õigemini poisikese, südamed ligimese abistamiseks. Õnnetu tagaaetav otsis peidupaika kahe sõbra juurest, keda ootas ees pikk ja piinarikas sõjatee. Noorukid ei võinud teada, kas neil avaneb veel võimalus näha isakodu või maitsta krõbeda koorikuga koduleiba. Kindlasti olid neil mõlemal omad mõtted ja hirmud tuleviku ees, mis neid ootas. Teadmine, et endal läheb jalgealune tuliseks, muudab inimese teiste suhtes sallivamaks. Abistades maaslamajat, panid nad ohtu oma elu, kuid kes sellest hoolib, kui saatuse karm käsi su uksele koputab.

Nüüdsel ajal kohtab taolist ohvrimeelsust harva. Oma elu pannakse kaalule ainult siis, kui väga lähedane inimene on hädas. Kui keegi võõras tuleks ja paluks abi, vastatakse enamasti eitavalt. Loomulikult ei pea alati ülepeakaela õnnetustesse jooksma, kuid võiksime olla pisutki sallivamad.

Miks oleme nii kalgid ja külmad kui põhjatuuled, mis ei halasta kellelegi, kes nende teele jäävad? Kas on me süda jääst kui lumekuningannal? Oh ei, me oleme tavalised looduslapsed, kellel on oma unistused ja kes armastavad üle kõige iseennast. Võib-olla selles peitubki meie viga - peame endid kõigist tähtsamaiks. Kahtlemata ei tohi end ei ala- ega ka ülehinnata, kuid peame leidma oma südames koha ka teistele.

Miks oleme muutunud aegade jooksul julmemaks ja hoolimatumaks? Sellele teab vastust vaid Jumal kõrges taevas, kuid see ei tähenda, et meie ei võiks oma hüpoteese tõstatada. Aeg muudab inimesi aegade jooksul on juhtunud palju, mis on muutnud inimeste mõttemaailma. Mats Traadi "Tantsude" alguses elavad inimesed rahulikku elu, kusagil käib sõda, kuid enamust see ei huvita. Mõnikord visatakse üksteisele vemp, kuid seda naljaga pooleks. Kunagi ei räägita kätega, vaid tehakse end sõnadega arusaadavaks. Olen veendunud, et seda soodustas asjaolu, et inimesed polnud näinud kohutavat kurjust, mida ajalugu hiljem pakkus. Sõdade käigus kogunes inimestesse kurjus ja vaen, mida justkui pärandatakse põlvest põlve.

Inimeses peab leiduma jõudu ja tahet oma vihahoogude mahasurumiseks. Kahjuks on tänapäevane olukord tunduvalt traagilisem kui minevikus. Vihahoos paisatakse kaaslasele näkku sõnu, mida pole sugugi viisakas teha, populaarseks on kujunenud kätega rääkimine, laimatakse faktidega, millel puudub tõepõhi, ... stopp! Kuskil peab ka piir olema. Kaua suudab inimkond eksisteerida taolises õhkkonnas? Ajad on muutunud halvemaks, sest esmatähtis on raha. Inimese elu pole midagi väärt. Öeldakse, et vigadest õpitakse ja aeg parandab vead. Võib-olla võtab härra Aeg kunagi suuna paremuse poole ja inimestevahelised suhted paranevad.

Aeg muudab meid kõiki, tahame seda või mitte.

Ajakirjandus ühiskonna mõjutajana

Mihkel Matsin 12. klass

20. sajandi lõpuaastatel on ajakirjandus omandanud tohutu võime ja mõju inimeste üle. Meedia on inimese sidevahend muu maailmaga, vajaduse korral saame mõne minutiga ülevaate tähtsamatest sündmustest, mis aset leidnud. Töölt või koolist koju jõudes on loomulik, et lülitame televiisori mängima ja avame ajalehe. Ühiskond koosneb erinevate mõtteviisidega isikutest, ometi suudab meedia nad ühtmoodi mõtlema ja käituma panna.

Algab kohtuprotsess Marko Lüle, keda süüdistatakse kahe vanainimese jõhkras tapmises. Vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale korrale on Marko L süütu kuni kohus pole vastupidist tõestanud. Ühest Eesti päevalehest saadetakse protsessile ajakirjanikud, kelle ülesandeks on järgmisesse väljaandesse toimuvast lugu kirjutada. Lehemees uurib kohtus süüalust ja leiab selle eriti ebameeldiva ja sadistliku väljanägemisega olevat. Protsess venib, üksteise järel küsitletakse tunnistajaid, kohtualune ise suhtub kõigesse ilmse ükskõiksusega. Ajakirjanikul tekib Marko L vastu antipaatia. Kas ilmuv lugu on erapooletu? Kindlasti mitte, reporter on lisanud mõne omapoolse sõna või väljendi ja kommentaar omandab kohtualust mustava või süüdlaseks tegeva varjundi. Inimesed, kes seda artiklit loevad, on Marko L mõtetes juba süüdlaseks tembeldanud, vastupidist on raske tõestada. Isegi kui kohus tunnistaks Marko L õigeks, saadaksid teda kaaskodanike vihkavad pilgud ja mõnitavad väljendid, tema vabanemist peetakse osava advokaadi saavutuseks. Kaasmaalaste silmis on ta süüdi niikaua kuni leitakse järgmine kahtlusalune.

Lähenevad valimised, poliitikud üritavad üksteist oma paremusega üle trumbata. Iga päev võime näha, kuulda või lugeda kõikvõimalikest ülesastumistest, lubadustest. Igal sammul kohtame riigitegelaste pilte kirjaga "Vali mind”. Riigikogu valimisi võib tinglikult nimetada sõjaks, kus keegi küll surma ei saa-relvaks on meedia- ja võitjale kindlustatakse hea äraolemine. Kõige tähtsam on sel puhul ajakirjandus, poliitikud teavad, milliste lausete ja hõigetega koguvad nad kõige rohkem hääli. Paraku on ka ajakirjanikel omad lemmikud, keda seoses mõne hämara juhtumiga ei mainita, tema konkurentide mustad teod tuuakse aga päevavalgele. Reportaažide mõjul kujuneb inimestel lehemehega sama arvamus, eriti kui loetakse ainult ühte ajalehte, kuid seda ju ajakirjandus taotlebki.

Aastaid tagasi kuulusime Nõukogude Liitu. Meedias kehtis range tsensuur õigemini öeldi ette, millest kirjutada ja millest mitte. Eestlastele püüti ajakirjanduse vahendusel selgeks teha et kõik hea tuleb idast ning kõik halb läänest. Esimestel okupatsioonikümnenditel seda usuti, oldi sunnitud uskuma, sest muid uudisteallikaid lihtsalt polnud. Nõukogude Liidu viimastel aastatel kui kommunistid meediat enam nii kindlakäeliselt ei suutnud kontrollida, jõudsid eestlasteni uudised läänest, üleskutsed vabadusele. Tol ajal avaldus ajakirjanduse mõju ühiskonnale kõige selgemini - kuuldes meedia vahendusel väljahõigatavat mõtteid, mis juba ammu peas olid, tekkis eesti rahval ühtsustunne ja tahe vabaks saada.

Eesti Vabariik tekkis, kuid meedia läks erakätesse, tsensuur kadus, tuli sõnavabadus. Täna on ajalehtede, ajakirjade, raadio ja telekanalite omanikeks suured ärimehed, kes tihti kasutavad kõiki võimalusi, et mõjutada inimeste mõtteviisi. Nad kiidavad ajalehe veergudel oma toodangut ning laidavad konkurente. Eestlased on veel nii naiivsed, et usuvadki paljut, mida kuulevad või loevad. Siinkohal tasuks meelde tuletada vanasõna "oma silm on kuningas", s.t teistelt kuuldut ei maksa alati puhta kullana võtta.

Sõna mõju inimestele on tohutu, sellepärast tuleb kaaluda, enne kui midagi öelda eriti ajakirjanduses, kus öeldut loeb suur rahvamass. Lehemehed peavad enne loo kirjapanemist tuletama meelde vanasõna, mis ütleb: "Üheksa korda mööda, üks kord lõika".

Ajakirjandusel on võimu meid mõjutada ühest äärmusest teise. Meedia ongi loodud ühiskonda mõjutama, kahjuks aga on ajakirjanikud ja meediamagnaadid väga omakasupüüdlikud, lugejad jälle liiga kergeusklikud, sellepärast võib meid tinglikult nimetada meedia mängukannideks. Igaühel meist peaks olema oma arvamus, millest ei tohi loobuda, lootuses et inimesed saavad varsti nii targaks, et suudavad meedias tõde vassimisest eraldada.

XX sajandit ilmestavaid tähtsündmusi

Peeter Lang 12. klass

XX sajand vahetub peagi XXI sajandiga. See ajajärk, nagu eelnevadki sajandid, on jätnud oma märgi ajaloosse. Vahest ehk eelnevatest suurema märgigi, kuna inimkond on teinud suure hüppe edasi nii teaduse kui tehnika vallas. Siiski pole tulemata jäänud ka valusad tagasilöögid. Milline aga on see sajand meie jaoks olnud ja millised on need tähtsündmused, millest ei saa vaikides mööda minna?

XX sajand on nii mõnelegi meelde jäänud kui sõdade ajajärk. Kuigi sõdu on alati peetud, tundub see seda imekspandavam, et hariduse ja kultuuri areng ei ole kaasa toonud sõdade vähenemist. Teadlased on väitnud, et ükskõik kui kõrgel arengutasemel meie tsivilisatsioon ka tulevikus poleks, ei tähenda see sõdade täielikku kadumist maakeralt.

I a II maailmasõda, mis küllaltki väikeste vahedega tõid kaasa suure hävingu, olid kohutavad verevalamised suurriikide vahel, kus mitmed väikeriigid käisid käest kätte nagu suurte ja võimsate mängukannid. Ka hetkel ei näi maailmas rahu olevat ega tulevat. Mõni sõda küll lõpeb, kuid teine jälle algab.

Teaduse ja tehnika vallas on areng olnud rohkem kui silmaga märgatav, eks seda mõjutasid ka maailmasõjad, mis ajendasid looma üha paremaid ja võimsamaid relvi. Areng ise on toimunud raadiovastuvõtjatest personaalarvutite ja mobiiltelefonideni välja. Kindlasti võis algul võimatuna näida sellise asja nagu telefoni või raadio olemasolu. Tänapäeva inimestele, kes seisavad milleeniumi eel, see kõik loomulik ja iseenesest mõistetav tarbekaup. Teaduse võidukäik 90ndatel on viinud inimkonna nii suure ja imekspandava avastuseni nagu kloonimine. See tähendab, et ühest teatud elusolendist saadakse bioloogiliselt täpselt samasugune teisik. Hirmutav, aga tõsi. Algul lammaste peal läbiviidav eksperiment ei ole välistanud, et me ühel päeval kohtame täpselt endasarnast inimest. Selle teaduse avastuse ees kahvatuvad isegi moodsaimad tehnikaimed.

Võimatu ja kättesaamatu tee kosmoseavarustesse sai XX sajandiga avatud. Kosmoseajastu alguseks võib küll nimetada Sputniku väljalennutamist avakosmosesse 1957. aastal, kuid rohkem tähelepanu vääriks 1969. aasta, mil esimene inimene astus kuu pinnale. N.Armstrong'i sõnad: "See on väike samm ühe inimese jaoks, kuid suur samm kogu inimkonna jaoks” on teada ja tuntud paljudele.

Meditsiiniski on mitmed avastused meid sel sajandil hämmastanud ja mõtlema pannud. Võimatuna tundunud elundite siirdamisest on kujunenud arstiteaduses lausa igapäevane nähtus, ka tehiskehaosade paigaldamine pole enam mingi ime. Huvitav, kas järgmisel sajandil võime rääkida juba uue elu andmisest peale surma? Seegi pole võimatu.

Seda aastasada on ilmestanud ka mitmesugused globaalprobleemid. Sageli on nende põhjustajaks inimene ise, kes oma elutegevusega on kahjustanud loodust ja keskkonda. Loodus aga võib omakorda valusalt kätte maksta. 90ndatel aastatel avastatud osooniaugud Antarktika kohal peaksid olema tõsiseks hoiatusmärguandeks, mida keskkonna reostatus süsihappegaasi ja muu kahjuliku saastaga võib kaasa tuua.

Omamoodi katastroofiks on kujunenud ka AIDSi ja narkomaania ülemaailmne levik. Eks ole nendestki palju räägitud, kuid lahendust ei paista veel niipea nägevat ega tulevat

Lausa jõuga sunnib ennast massidele peale meedia, mis on teinud elektroonikast sõltuvalt suure sammu edasi. Ajakirjandus, kust me ammutame igapäevast informatsiooni ja teadmisi, on kõige tavalisem massimeedia vorm. Televiisorite ja arvutite kasutuselevõtt igapäevaelus on meid viinud aga lausa selleni, et oleme haaratud massimeedia lõugade vahele. Me mitte ei saa sealt enam ainult informatsiooni, vaid meedia on tunginud meie ajudesse ja hakanud kujundama meie teadvust. See ei ole alati hea, kuna nii võime kaotada oma tõelise mina. Kahjuks peab tõdema, et meediast meie ümber on saanud paratamatu nähtus ja see, kui palju me laseme kommunikatsioonil end peale suruda, oleneb juba meist endist.

Tähtsündmusi sel sajandil on olnud mitmeid. Igaühe jaoks on need erineva tähendusega in seepärast oleks mõttetu hakata koostama pingerida. Parem jäägu meil endil otsustada, keda või mida nad XX sajandi tähtsamaks sündmuseks peavad.

XX sajandit ilmestavad tähtsündmusi

Marek Vill 12. klass

20 sajandit ja 5 aastat on möödunud ajast, mil arvatavalt sündis Jeesus Kristus. Aasta on 1999 ning vastu minnes uuele aastatuhandele, oleks praegu õige aeg meenutada ja mälus värskendada 20. sajandi põhisündmusi, mille tähtsus ei ole võrreldav paari eelmise sajandi saavutustega.

Meie kodusajandit iseloomustavad teaduse kiire areng, julmus sõdades ja kirjanduse massimeediastumine. Me elame imelises sajandis, sest selle möödudes saabub uus aastatuhat, mille kohta käivatest juttudest enim teatud-tuntud on UFOde külaskäigud ja maailmalõpu saabumine.

Olles väga tihedalt seotud sõdadega, on 20.sajand olnud tunnistajaks maailma ajaloo kahe kõige suurema sõjafanaatiku-roimari elule ja tegevusele. Nende nimed olid Stalin ja tema verivaenlane, nimetatud koguni ajakirjanduses aastatuhande pahatahtlikumaks inimeseks, Adolf Hitler. Nemad kaks olid põhitegelased selles, et 20. sajandil toimus II maailmasõda, mis varjutas kõiki eelmisi sõdu, mida oli peetud masside vahel.

Toimusid I ja II maailmasõda, mille suursugusus ja võimsus sõjatehnika vallas oli ületamatu. Need on sündmused, mis on igavesti kinni pitseeritud sellesse sajandisse. Nad tõid ja tegid palju pahandust maailmale, mille sisse kuulub juba ainuüksi ca 30 miljoni inimese elu, kuid iga halb ei saa läbi ilma heata. Ilma nende kahe maailmasõjata oleks meil autode, mis praegu on ilusad ja kiired, asemel näitlikult võib-olla veel hobusekäru ja puuvankri taolised masinad, mis koliseksid, rappuksid ja müriseksid nii hirmsasti, et jalgrattaga sõites tunneksid ennast nagu lind lendamas sinise taevalaotuse all. Ning lennates Ameerikasse üle Atlandi ookeani oleks praeguse kõige rohkem kümne tunni asemel tulnud umbes kuu aega vahetevahel märatseval ja salakavalal veel loksuda. Need sõjad soodustasid tehnika ja teaduse arenemist, mis oleks jäänud üsna hiliseks nagu aatomielektriallveelaev jms.

Teadus on tsivilisatsioon, areneb teadus, areneb ka tsivilisatsioon. See aastasada on selle poolest eriline, et toimus olemasolevas teadmistepagasis kaks paljutähenduslikku murrangut, aastail 1920-1940, mil Alfred Einstein sõnastas relatiivsusteooria ning 1950-1970, kui avastati kvasarid. Need on hiigeltähed, mis asuvad Maast hiiglakaugusel ja mis lõid mõned seni edukalt kehtinud reeglid pihuks ja põrmuks.

Nii kiire areng ei saanud toimuda jälgi jätmata. Praegusel ajal igapäevasena tunduvaid kosmoselende ja -lennukeid vaadeldi igal pool sajand tagasi kui imeasju. Kes oleks võinud arvata, et hariduse ja kultuuri, milleta ei saa ei üle ega alt, areng on tihedalt seotud teaduse edasiminekuga. Raadio, ajakirjanduse ning televisiooni parem kättesaadavus on tunduvalt parandanud maailma vähemharitud rahvaste hariduse ja kultuuri taset ning avaldab soodsat mõju tsivilisatsioonile.

Maailmakirjandus ning selle voolud pole lihtsalt püsinud, vaid kiirelt üksteist 20-ndal sajandil välja vahetanud. Mujal maailmas on praktiliselt iga kümnendi alguseks vahetunud mingi kirjandusvool nagu modernism, kubism, sürrealism. Eestis seevastu arenes kirjandus kahte liini mööda, kõigepealt moevoolud ning seejärel kirjanikud ise. Liiv, Haava, Kuhlbars, Vilde, Tammsaare ning kirjanduslikud seltsid "Noor-Eesti" ja "Siuru" jt on andnud oma panuse eesti kirjanduse ülesehitamisele varjusurmas, mida oli põhjustanud baltisakslaste käe all olemine, kus üldse ei hoolitud maarahva käekäigust ning haridusest. Nende kirjameeste poolt alustatu oli nii kindel ja tugev, et isegi 50ndate tsensuuriaeg ja paljude kirjanike põgenemine välismaale ei suutnud lammutada alusmüüri, mis oli loodud selle aastasaja esimese kahekümne aasta jooksul.

Mulle jääb 20. sajand meelde ka olümpiamängude sajandina. Esimesed kaasaegsed mängud korraldati küll eelmise sajandi lõpus, kuid õige hoog saadi ikkagi sellel sajandil sisse. 1996ndal aastal tähistati Atlantas USAs 100 aasta möödumist esimestest olümpiamängudest.

Aastal 1901 anti esimest korda välja Nobeli preemia ning järgmisest aastast muutus see rahvusvaheliselt kõige kõrgemaks autasuks, mille nimi on tulnud Rootsis sündinud dünamiidi leiutaja nimest, kelleks oli Euroopa rikkaim hulkur Alfred Nobel. Nobeli preemiat annab välja kuues kategoorias Rootsi kuningast isiklikult. Tänu auhinnale on paljusid inimesi teadusesse juurde tulnud, kuigi enamus neist on vaid nn "kullajahil", leidub siiski ka tõsiseid teadusfanaatikuid, kelle meeleheitlikud pingutused sõltumatuse eest on meid viinud sellise luksuseluni, milles me praegu elame.

Eelpool väljatoodud seigad ja sündmused on vaid murdosa sekundist, kuid ikkagi on XX sajandil toimunud palju niisugust, mida tulevikus vaevalt korratakse. Hoolimata paljudest tagasilöökidest on siiski tervet lõppevat sajandit läbinud optimismijoon, mis avaldub II maailmasõjas Hitleri saatuse näol ja Kuuba konflikti ärahoidmises, ning ma arvan, et seda jätkub veel kaugesse tulevikkugi, sest inimesed on hakanud aru saama, et vägivallaga kaugele ei jõua ja 20. sajand on seda tõestanud.

Kuidas ma kirjutasin proovikirjandit 1999

Tulles kooli, pidin end seadma eksamimeeleollu, kuid mulle ei tundunud hetkegi, et olen eksamil.

Saime teemad. Need tundusid väga rasked. Silmitsesin ja mõtlesin, mul ei tulnud nn vaimu peale. Teema valitud, hakkasin mõtlema, kuidas alustada selle arendust. Sissejuhatuse kirjutamise jätsin viimaseks.

Katri Kuuse

Teades, et tegemist oli proovieksamiga, siis erilist närvipinget ei olnud. Pidi ju eksam olema oma võimete proovimiseks. Seepärast valisingi kirjandusliku teema, et näha, mis saab. Kui tol päeval olnuks riigieksam, vaevalt ma kirjanduslikku teemat valinuks.

Kirjutamise käigus olid muidugi ka sellised momendid, mil mõtteterad otsa said, aga kuidagi rabelesin välja. Isiklikult endale ei meeldinud oma töö põrmugi.

Ain Musto

Olles arvestanud oma kirjanduslike võimetega, otsustasin valida teema “Kõik oleme pärit lapsepõlvest”. Mulle tundus see jõukohane, kuid olin end siiski ülehinnanud. Tegin kava, kus olid punkthaaval ära toodud probleemid, millele tugineda. Mustand sai valmis umbes kolme tunni pärast, siis kulus tund aega töö viimistlemiseks. Kui enam mitte midagi pähe ei tulnud, otsustasin kirjutada puhtandi. Hiljem lugesin selle veel mitu korda läbi, veendumaks, et pole teinud rumalaid vigu. Kuid nagu ennem öeldud, ei suutnud ma selle teemaga toime tulla.

Kokkuvõttes oli kirjandi kirjutamiseks antud 6 tundi pikk aeg, vähemalt sellel korral. Ma ei suutnud keskenduda, kuna klassis ei valitsenud vaikus, räägiti ning arutleti omavahel teemade üle.

Kerli Kiudorv

Kirjandi kirjutamise kõige tähtsam samm on teema valiku tegemine. Kõigepealt lugesin teemad läbi ning hakkasin mulle mittesobivaid välja praakima. Valikut teha oli üldiselt raske, sest häid teemasid leidus mitu. Mulle kõige meelepärasem oli "Ajakirjandus ühiskonna mõjutajana.” Kui kõige sobilikum teema sai valitud, hakkasin panema kirja kavapunkte, mis minu jaoks kirjandi kirjutamist lihtsustab. Mõtlesin läbi tegurid, mis mõjutavad ühiskonda ajakirjanduse poolt. Kirjandi kirjutamine ise oli vaevaline, sest mõttetegevus oli vahepeal häiritud liigse kära tõttu, mis vahetevahel klassis valitses.

Silve Lõhmus

Kogu aeg oli klassis mingi tegevus, ja ega ma ise ka eriti vaikselt kirjutanud. Teema kasuks otsustasin sellepärast, et tundsin end selles valdkonnas kindlana. Kirjand oli mul valmis umbes 2,5 tunni jooksul, miks ka mitte, kui on teada, millest kirjutama hakkan.

Liina Küttis

Pealkirju vaadates ei tärganud mingeid ideid. Püüdsin vältida kirjanduslikke teemasid, sest tükin teose sisu ümber jutustama ning teemast kõrvale kalduma.

Kõik oleme pärit oma lapsepõlvest - kirjutades tundsin ebakindlust. Tekkis probleem, kas kaasata töösse enda lapsepõlv või kirjutada üldiselt. Kipun valima teema ühe tuttava sõna järgi pealkirjas. Sellise teguviisiga lähen tihti rappa.

Ly Keel

Esimene silmapilk, kui teemad järgemööda läbi silmasin, jääb mulle vist eluks ajaks meelde. Arvasin, et päris eksamil jääb kirjand kirjutamata, kui sellised teemad... Peagi leidsin kolm üsnagi meeldivat pealkirja. Millist võtta, millist jätta? Nägin, et teised on samasuguses olukorras nagu minagi.

Kirjand sai kahe tunniga valmis, ent sellest ei piisanud mulle. Peale pisikest puhkust alustasin kirjapandu korrigeerimist.

livika Krillo

Kohe selgus, millised teemad tulevad arvesse ja mis kukuvad välja. Siis mõtlesin läbi, millest üldiselt kirjutada. Kõige paremad ideed tekkisid teema juures, kus oli võimalus vaielda, oma seisukohti esitada. Mõtlesin teoste peale, mida olime käsitlenud, ning parimana tundus probleemiderohke "Hüvasti, kollane kass". Nüüd jäi ainult välja nuputada punktid, millega ma nõus polnud. Ja siis mul plahvatas - naiivne! Kuidas saab olla teos naiivne, kui seal esinevad paljudele, et isegi mitte öelda kõigile noortele omased mured. Selge, selle üle saab vaielda. Ja Aarne iseloom... See polnud ju negatiivne, kuna ta ei soovinud otseselt kellelegi halba. Nii oligi asi otsustatud.

Kirjutamine ise oli päris vaevaline. Leida sünonüüme sõnadele "naiivne", "probleem" jne. Olla võimalikult originaalne.

Gea Täht

Esimesel hetkel ei osanud ma ühelgi teemal kirjutada. Kõik tundusid rasked ja kauged. Mõningase mõtlemise järel jäin pidama kahe teema juurde: “Aeg ja inimene” ning “Naine mehe kõrval”. Kuna arvasin, et tunnen Tammsaare loomingut, valisin viimase teema. Üldiselt piisas mulle täielikult kuuest tunnist, et oma mõtted kirja panna.

Silja Voitka

Puhtandi ümberkirjutamine osutus raskemaks, kui arvasin. Uued mõtted tulid pähe ja need tuli põimida olemasolevate vahele. Kui kõik valmis, lugesin veel kord kirjandi läbi. Komavead, mis ma peale töö kättesaamist nägin, olid kohutavad. Ma oleks pidanud tookord tegema pausi ja laskma mõistusel puhata. Siis ei oleks olnud nii palju vigu.

Indrek Saar

Teema valisin valesti. Seda taipasin alles reedel. Siis tundus see teema sobiv. Valikust jätsin korraga välja teemad, kus sulgudes nimi. Lihtne võimalus teemast mööda kirjutada. Siis tegin sobivatele "+" märgi ette ja nende seast valisingi teema.

Ahti Kitsik

Kõige tähtsam on silmale nähtamatu

Aigi Lillmaa 11. klass

Tunded on tundmiseks.

Kui tunded sõnadeks saavad,

on midagi kadunud.

Aga ometi ootame sõnu-

neid tunnete räbalaks

räsitud õisi.

Betti Alver

Maailm koosneb erinevatest asjadest. Mõned on vähem tähtsad, mõned rohkem. Asju saab jaotada ka nähtavateks ja nähtamatuteks.

Nähtavad asjad on need, mida saab käega katsuda, silmaga näha: riidekapp toanurgas, raamatud laual, ema köögis, kingapaar esikus. Nähtamatud on aga imed, küüntest kübar ja tunded, mis antud heerimiseks.

Tunded on neist tähtsaimad. Mida hakata peale ümbritsevate asjadega, kui puuduvad tunded nende vastu? Tunneteta ei olekski inimesi, arvan.

Armastus on justkui monarh, ta on ahvatlevaim ja ka petlikem, enim pettumusi valmistav tunne. Ta on tervenisti kootud äärmustest, toob suurimat naudingut ja suurimat valu, teravaimat õnnetunnet ja teravaimat ängistust. Armastus suurendab inimeste voorusi, vähendades puudusi. Mõnikord pole koguni selge, keda armastatakse - kas inimest ennast või kujutist, mille on kokku pannud alateadvuse fantaasiad. Armastav inimene näeb elus rohkem ilu kui see, kes ei armasta. Harjumuspärane hall vine hajub ning inimesele avaneb asjade varjatud ilu.

Siiski on armastus vaid üks tunnetest. On ju ka palju teisi tunnetuse vorme: vihkamine, kannatused, kättemaksuiha, samuti õnn ja ülevus.

Mõnikord võivad tunded muutuda teistele nähtavaks. Ei suuda keegi minna sust ükskõikselt mööda, kui sa särad kui kevadpäike, kallates maailma üle rõõmukullaga. On hea tunne teha teisi õnnelikuks. Vahel piisab ainsast heatahtlikust naeratusest, kallistusest sõbraga või tunnustavast sõnast.

Tunded, millele ei vastata, kustuvad peagi. Kui õrnust pole kuhugi panna, siis õrnusest tigedus saab. Ja südames kurja lilled üleöö löövad õitsema …

Inimestel on soov olla teiste poolt armastatud, aga ka ise armastada. Ka armastada võib mitut moodi: emalikult, vennalikult ja palju muud viisi. Ikka tundub, et kui suudetakse öelda, kui palju armastatakse, ei armastata veel piisavalt palju.

Kõiki tundeid ei peagi välja ütlema, piisab, kui keegi su kõrval tunnetab samamoodi kui sina ja taipaks, et silmale nähtamatu on kõige tähtsam.