Lapsemaa IV - IX Kerli
Lapsemaa IV - IX Kerli
Embedded Files
Kerli Viira lõpetas Parksepa Keskkooli aastal 2000. Kirjanduslikud katsetused algasid aastaid tagasi. Noorele inimesele omaselt on Kerli loomingus hellust, trotsi,üleelamisi ja julgust terve luulekogu jagu.
***
Kas sa tead ka
Kui kaunis on mägede hääl
Kui kõrge on kaja
Mille algus su huulil
Kas sa tead ka
Kui kaunis on mõtelda sääl
Kui üksindust vajad
Trotsid vaikides tuuli
***
Üsna üsna salaja
Sammun sinu kannul
Oled õnnevalaja
Astud kergel sammul
Mind ei pane tähele
Sul on justkui tiivad
Mis igas asjas sihile
Sind usa kergelt viivad
sammuhaaval mõõdad maad
Kott seljas muudkui rühid
Mõtlen ainult mis siis saab
Kui kord see kott on tühi.
***
Tol korral sa
armastasid mind,
julm teismeline nagu sa olid.
Ja jätsid.
Väitsid, et otsa sai…
Vastuväide!
Kuidas saab otsa miski,
mida pole iial olnud?
***
Surma on saadetud
Tänane kallim
Homne ei ole veel saabunud
Kleopatra pale on hallimast hallim
Puna ta palgeilt on kadunud.
Helena Troojas on
Ilusam temast
Ütles peeglike seina peal
Kadedus võitu sai
Noorikust kenast
Ta vannil on ootusest piimanahk peal
***
Maarja teadis oma väärtust
Kuigi oli alles noor
Tõestamata oma süütust
Siiski temastki sai hoor
Oma Joosepit kord pettis
Mehega kel nimeks Jumal
Kui too kadus lapse jättis
Maarja oli alles rumal
Ema Anna mõtles lugu
Kuidas päästa tütar häbist
Puhtaks ei saand Maarja sugu
Kändki polnud targem käbist
Jeesus lapsel nimeks anti
Öeldi ta on päästja vist
Läbi elu usus kanti
Siiski saatuseks tal vist
Polnud plekki hingel süütul
Jumal tõestas isadust
Kuid end tundis lõksu püütult
Häbistatud ema just
Päästja lugu tõesem tundub
Kui kord pimedamal ööl
Kõikide eest varjatuna
Toime pandi laibarööv
***
Okkana torgib
Südametunnistust
Mingi ammugi tehtud viga
Tume aknaklaas
Nüüd on me vahel
Ehk on ses süüdi me iga
***
Keset pruunide lehtede
kõdu
Sa astud mu tunded
puruks
Peksad põrmuks mu tunnete
kodu
Et ma enam ei anuks ei
nuruks
Aga mina ei murdu ma
tulen
Korjan maast kilde hala ja
valu
Tulen siiski veel kui kõik kord
sureb
Läbi hangede vee palja-
jalu
***
Teile pihin oma patte
Armas püha isa
Saladustelt võtte katte
Te ei tee ju kisa
Vabanesin eile sellest
Mis mul tundus tüütu
Täna tunnistama pean
Ma pole enam süütu
Nüüd mul pole teie ees
Enam saladusi
Eile liivakastis saingi
Naabripoisilt musi
***
Sinised suud sosistasid segaseid
Sõnu
Sadu samma saatis sõna
Suitsiid
Saatus seletas seestunud
Saatana sätteid
Sünge sügavik summutas
Surija soiu
Siirad sinised silmad sädemeid saatsid
Siivutuid suudlusi saatmas sigarimaik
Soojus sulatas
Süütunde
Südamesopis
Sisaski serenaad suretas sagina soontes
***
Kaasavaras
pani toime kaasavarguse,
röövides kaasavara
koos kaasosalise kaasaga.
***
Just see pisike ja hallitriibuline. Seesama sileda karva ja suurte, pisut kartlike hallide silmadega olevus, kes mööda porist tänavat longib, on mulle kuidagi tuttav ja armas.
Avan ukse ja kutsun teda tuppa. Arglik loomake teeb mõne kõhkleva sammu minu ukse poole, kuid meist mööduv auto ehmatab teda ja kass põgeneb. Näen veel nurga taga vilksavat saba ja siis kaobki ta silmist.
Tõmban kiiresti saapad jalga ja jooksen talle järele, kuid linn on suur, tänavad laiad ja väike vilgas kiisu on jõudnud juba kusagile varju pugeda.
Sammun läbi vihma kodu poole. Märkan, et uks on pärani lahti ununenud. Koridorist vaatavad vastu kaks halli silma: "Sa ju kutsusid mind?"
"Loomulikult kutsusin ma sind!”
Sulgen enda järel ukse ja veel hilisõhtulgi kuulen valju nurrumisena tema tänulikkust. Kas te oskate öelda, mis saab olla veel täiuslikum õndsuse kehastus, kui väike tänulik kass su süles?
Kas me kardame vihma?
Mustas laotuses liiguvad pilved. Taevas näib maale lähenevat. Peagi kärgatab pikne ja tänaval liikuvad inimkogud kaovad sipelgatena oma pesadesse varju. Kui taevas oma luugid valla laseb, pole tänaval enam hingelistki…
Või siiski? Pisikeses poriloigus paterdab väike tüdruk. Teda vihm ei häiri. See paistab talle hoopis lõbu pakkuvat. Suureneva veeloiguga suureneb ka sära lapse silmis. Paistab, et ta võib veel kaua nõnda jätkata, kui ema teda käekõrval tuppa ei talutaks. Rikutud on siiras, lapselik rõõm ja pilvedki paistavad hoopis tumedamate ja ähvardavamatena.
Miks me poeme alati peitu, kui taevast vett kallab? Kas meie ei olegi siis lapsena loikudest rõõmu tundnud? Ja eks ole siis meidki tuppa talutatud. Kas ka see tänane väike tüdruk aastate möödudes vihma eest peitu poeb? Kas ka tema unustab oma tänased rõõmud ja fantaasiad? Kas ka tema talutab oma lapsed tuppa? Ja miks?
Page updated
Report abuse