Lapsemaa V - Õpetaja kirjutab

Lapsena ma lullitasin,

õrnakene õilmitsesin.

Ema Linda targa toega,

kasvasin Kalevite poega.

Ei mind ema ehmatanud,

kauge Kalev karistanud.

Tegin oma tahtemista,

vahel sekka sigadusta.

Lõppes lahke lapsepõlv,

õhtule sai õnnepõli.

Siis mind kooli korraldati,

suurde kooli sokutati.

Ei ma õhand õppimista,

tahtnud targaks tuupimista.

Ema õhkas õppimista,

isa targaks tuupimista.

Kas mul tarvis keemiada,

milleks matemaatikada,

või siis fakte füüsikada,

baktereid bioloogiasta?

Õpetajad õnnetumad,

kõige selle korraldujad.

Kõrge käsu korraldusel,

õppekava õhutusel.

Sunnivad mul saksa keelta,

vihasemalt vene keelta,

möödund aja lugusida,

kauge maade majandusta.

Mida mina mehikene,

õnnetumalt õpilane

enda kaitseks ette võtan,

tervise heaks teha võtan?

Pea võib sellest pehmeneda,

mõistus suisa mureneda.

Sest saab hullu hambavalu,

sest saab kõva kõhuvalu.

Tarkus ei või tagant tõusta,

lips ei lase läbi minna.

Keemia jääb kurgu taha,

mate lukku lipsu taha.

Mussa on meil mure tundi,

keka on küll kena tundi,

parem veelgi vahetundi,

suisa vaja suitsutundi.

Lahjalt saab neist lohutusta,

vähevõitu vaheldusta.

Õhtud on mul õdusamad,

pubiõhtud pare´emad.

Girlfriend on mul kenakene,

tüdruksõpru tublikene.

Tema mind on toibutanud,

vaevatuga vallatleand.

Kalev kooli kutsutie,

seina äärde sätitie,

tooli peale toetati,

poisi patte pajatati.

Ei ta kuule korraldusi,

õigemaidki õpetusi.

Pikki päevi popitanud,

lisaks lausa looderdanud,

Sigadusi sünnitanud,

üsna ülbelt ülbitsenud,

diskoõhtul tinutanud,

sauna taga suitsetanud.

Kauge Kalev kõmisteli,

bassihäälel pajateli:

„On klient ju kuningaksi,

teenindaja teenijaksi!

Kasinaks jääb kasvatusta,

vajaka jääb vestlemista,

panen poja puudemetsa,

saadan saega saaremetsa,

kirvestega kuusemetsa,

mootorsaega männimetsa,

oma perel õnne tooma,

Eesti loodust uueks looma.”

Aavo Lind (detsember, 2002)