Lapsemaa VI - Meenutusi lugemisest

Meenutusi lugemisest

"Kõik keeled on ilusad. Kõige ilusam on siiski emakeel" (P. Ariste)

Tähed, sõnad, laused - need kokku moodustavad midagi, milleta me elu ettegi ei kujuta - keele. See on igale rahvale omapärane kindel märgisüsteem, mis võimaldab meil suhelda praktiliselt kogu maailmaga. Keel on see, mille kaudu saame väljendada oma mõtteid, vajadusi ja soove.

Kõik keeled on omamoodi erilised ja ilusad, kuid kõige ilusam on siiski meie oma emakeel. Iga pisemgi dialekt on kellegi jaoks igapäevaseks suhtlusvahendiks, järelikult ka kellelegi kõige armsam. Ta peidab endas määratult suurt jõudu. See on miski, mis hoiab koos terveid rahvaid. Igal riigil on vaja eksisteerimiseks oma keelt. Ühelt rahvalt võib võtta vabaduse, maa, kuid keel jääb alles. Seni kuni püsib keel, on olemas rahvas ja ka tema kultuur.

Iga keelt saab käsitleda eraldi teemana. Ta areneb oma reeglite ja vajaduste järgi. Hoolimata sellest, et me võime õppida erinevaid keeli, jääb säilima me oma emakeele eripära ja selle kaudu me võime tundma õppida ka iga maa kultuuri. Iga keel on oma rahva nägu ja sellepärast on raske mõista tehiskeeli, mis on välja mõeldud ühe inimese poolt. Näiteks võiks tuua esperanto keele.

Isiklikult õpin ma inglise, vene, saksa ja heebrea keelt. Võin väita, et kõik keeled on erilised: nad kannavad erinevaid kultuuritaustu ja nende ülesehitus on omanäoline. Minu õpitavatest keeltest on kõige omapärasem heebrea keel, kuna ta on täiesti loogikavastane: kirjutatakse paremalt vasakule, enamasti täishäälikuid välja ei kirjutata, iga täht tähendab ka mingit numbrit või mitut erinevat häälikut - nii täis- kui ka kaashäälikut. Naljakas tundub näiteks ka see, kui ütleme esimene, siis mõtleme kõige parempoolsemat.

Tegelikult võib öelda, et iga keel kannab ka endas konkreetse rahva ajalugu ja elukäiku. Emakeele saame me kaasa rinnapiimaga, sest kõik me räägime seda keelt, mida meie emagi. Siinkohal võiks lõpetada Paul Ariste sõnadega: "Kõik keeled on ilusad. Kõige ilusam on siiski emakeel." Ärge siis unustage oma esivanemate pärandust - oma keelt, sest nii kaua kui on keel, on ka rahvas.

Kadri Vent

11a klass

Meenutusi lugemisest

Alg- ja põhikoolis polnud ma raamatute lugemises just kõige visam õpilane. Lugesin, sest eesti keeles oli ikkagi kohustuslik kirjandus, milleta ei saanud üle ega ümber. Alles kümnenda klassi alguses avastasin enda jaoks noorte kaasaja kirjanduse. Hakkasin lugema, sest kõik raamatud, mida ma laenutasin, olid väga mõtlemapanevad ja huvitavad. Võib isegi öelda, et suurem osa teoseid, mida ma lugenud olen, on minu jaoks väga õpetlikud olnud.

Kõige enam meeldivad mulle eesti kirjanike kirjutatud teosed. Mulle meeldib, kui ma loen raamatut ja seal kajastuvad nii Eesti koha- kui ka inimestenimed, mille hääldamiseks ei pea ma lugemistempot vähendama. Muidugi on eesti ja välismaa kirjanikel väga palju erinevusi. Kõige paremini on märgata seda, et väliskirjanikud kasutavad oma teostes palju kirjeldusi, mida eesti kirjanike raamatutes näha pole. Olen kahe ja poole aastaga läbi lugenud ligi 100 raamatut, aga mul pole välja kujunenud oma lemmikkirjanikku, kelle teoseid loeksin rohkem kui korra.

Tavaliselt olen enda jaoks seadnud raamatud ka nn kategooriatesse – need, mida ma ei suuda enne lõppu käest panna, on minu silmis väga head. Raamatud, mille sisu on mulle huvipakkuv, aga ma suudan selle lugemise vahel ka teiste tegevustega tegeleda, on head.

Paar kuud tagasi lugesin teost, mille liigitasin väga heade raamatute kategooriasse – Ene Sepp „Medaljon". Peategelane Heidi oli kõigest 14. aastane, kui ta kohtus poisiga, kelle nimi oli Taneli ja kes osutus ta elu armastuseks. Heidi oli valmis tema nimel kõigest loobuma ja vastupidi. Ta oli kõigest 15. aastane, kui ta rasedaks jäi, aga ta ei teinud aborti. Ta kolis Taneli juurde, lahkus kodust, sest Heidi ema ei aktsepteerinud seda rasedust. Taneli suguvõsale oli mustlase poolt numbrite (15, 60, 20, 16) needus peale pandud: Taneli õde Liispet suri 15. aastaselt, vanaisa 60. aastaselt, vanem vend 20. aastaselt ning lõpuks ka Tanel 16. aastaselt täiesti ootamatult liiklusõnnetuses, kolm kuud enne lapse sündi. Hetkel, mil Tanel oma elu kaotas, kaotas Heidi oma südame teise poole. Kui ma seda teost lugema hakkasin, polnud minu algne arvamus pooltki nii hea, kui raamatu lõppu jõudes. Lugesin ja minu arvamus muutus kolmanda-neljanda peatüki juures. Mis tunded mind valdasid? Hakkasin fantaseerima, mis juhtub ainult siis, kui autor on sisu hästi edasi andnud. Ma kujutasin ette tegelaskujusid, sündmusi, kohti. Usun, et mu kujutlusvõime ei eksinud ja ühtib nii mõneski mõttes autoriga. Raamatu lõpp oli kõige kurvem ja mõtlemapanevam.

Ma usun, et raamatute lugemine on minu silmaringi ja sõnavarakasutust palju laiendanud. Tänu lugemise jätkuvale huvile lähen 24. aprillil kirjandit kirjutama kerge südamega.

Elisabett Evestus

12b klass

Kirjanduskangelane, kelle seaksin endale eeskujuks

Raamatuid peetakse suurimateks teadmisteallikateks. Pole ka midagi imestada, kuna nad on ka ajalooallikad. Põlvkonnad vahetuvad, kuid raamatud jäävad ja räägivad meile eelmiste generatsioonide tegemistest. Neis peituvat tarkust mõistetakse ja omandatakse erinevalt. Ka teoste tegelased mõjuvad meile isemoodi. Nad tekitavad meis nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Minule on muljet avaldanud Paulo Coelho "Alkeemiku" peategelane. Milles siis väljendub tema võlu ja miks seaksin ta endale eeskujuks?

Raamatu peategelaseks on karjusest noormees, kelle ainsaks varaks on tema lambad. Kõik päevad, kuni saatusliku unenäoni, veedab ta karjamaadel koos oma lammastega ringi rännates. Eelnevalt mainitud unenäos nägi ta püramiidide juures asuvat varandust. Pärast mustlasneiu juures käimist saab ta kinnitust oma unenäole ning suundub seda otsima. Teel püramiidide juurde satub noorhärra imetlusväärsetesse seiklustesse, mis toovad esile tema isiksuse omadused. Tähtsamaks on sihikindlus. Ta ei kohku millegi ees ega anna kergesti alla. Sellel retkel pidi ta ületama palju raskusi, kuid need muudavad ta tugevamaks ja annavad jõudu juurde. Tahaksin ka ise olla nii tugev ja vastupidav. Arvan, et paljud suured kavatsused ja ideed jäävad teostamata, kuna inimestel pole piisavalt usku endasse. Austan väga neid, kes suudavad pärast tagasilööke elus oma pea püsti hoida ja edasi minna.

Veel tooksin peategelases esile selle, et ta oskas kõigis temaga juhtuvates äpardustes leida ka positiivsust. See oli ka kindlasti üheks edupõhjuseks: mõeldes positiivselt, tõmbame enda ligi head ja vastupidiselt halba. Selline on elu. Positiivse ellusuhtumisega suutis kangelane muuta ebareaalsuse võimalikuks. Oma teekonna jooksul tuli tal tihti vastamisi seista ohtlike olukordadega, kuid tänu tahtejõule, suutis ta kõigega toime tulla. Sooviksin ka ise halvas märgata head ja lootusetus olukorras näha helgemat poolt. Noormehes sümpatiseeris ka tema mõttemaailm.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sellel kirjanduskangelasel on kõik eeldused olla minu eeskujuks. Temalt võiks õppida toimetulekut keerulistes situatsioonides. Noormehe sihikindlus ja tahtejõud innustavad mind. Oma vaprusega õnnestus tal jõuda kauaoodatud varanduseni, seega tahaksin oma eesmärkide poole püüeldes olla temasarnane.

Liis Mironova

11a klass

Iga vale avab mõne ukse

Paljud inimesed ehitavad enda elu üles valedele tuginedes - olgu nendeks siis lihtsamad valed olukordade ilustamiseks ja pahandustest pääsemiseks või tõsisemad valed, varjamaks enda identiteeti. Toomas Nipernaadi oli kindlasti üks sedalaadi inimene, kes otsustas inimesi valedevõrku tõmmata, kasutades seejuures mõlemat sorti valesid. Toomas Nipernaadi puhul olid asjalood pigem küll nii, et talle meeldis inimesi unistama panna ja luisata selleks, et end pahandustest päästa. Kogu teoses oligi Nipernaadi rolliks olla kergemeelne manipuleeriv mees, kes valedega pea alati oma tahtmise saavutas. Iga vale avab mõne ukse, milliseid n-ö uksi avas Nipernaadi enda luiskamistega?

Toomas Nipernaadi teadis, kuidas valetada nii, et see oleks mõjus ning viiks ka eesmärgini. Enamjaolt uuris ta salamisi inimeste ja aktuaalse olukorra tagapõhja enne, kui asus plaani vale kaudu täide saatma. Seesugused lood olid näiteks eriti märgatavad just kahel korral, mil Toomas esitles end perekonna kauge sugulasena – Nõgikikaste ja Hansuoja perenaise omana. Toomas esitles end ka Katarina Jeegi sugulasena, ent see vale ei läinud läbi. Nõgikikaste juures elas Toomas üsna kaua muretut elu, soetades perenaisegi, ning saatis vennad linna tõhusat äri ajama. Vennad said Nipernaadi valelikkusele jälile alles siis, kui asjad väga viltu hakkasid kiskuma ning oli vaja leida patuoinas, keda kõikides oma probleemides süüdistada. Sealse pere pidi Toomas hülgama, et päästa oma nahk.

Toomas oli rändur, unistaja ja võimaluste hea ära kasutaja, võib öelda, et ta oli ka optimist – suutis leida halvas positiivse ning teisigi unistama panna. Hansuoja seiklus oli üks õnne ja juhuste kokkulangemise seik. Ta oli vaesest perest oma teele kaasa võtnud peretütre Kati ning kinnitanud nii talle kui perele, et on rikas peremees, kellel on oma mõis 15 lehma ja 1 pulliga. Kati seikluse juures ei teadnud Nipernaadi isegi, kuhu ta sellega jõuda tahab ning võis märgata siirast meeleheidet. Sel korral aga ilmnes juhus, mis kinnitas ütlust: „kus häda kõike suurem, seal abi kõige lähemal“. Olles Hansuoja talus elupäästja, sulane ja „peremees“, õnnestus tal seal elada head elu. Kati armus aga Jaak Lõokesse, Hansuoja peremehesse ja Nipernaadi leidis, et on tema aeg lahkuda. See jäi aga ainukeseks kohaks, kus Nipernaadi pahandusi ei korraldanud ja kuhu teda hea sõnaga tagasi oodati.

Nipernaadi piirdus üldiselt valedega, mis olid seotud tema ametikohaga, vastavalt koha vajadusele. Nõnda oli Nipernaadi rätsep, meremees, põllumees, muinasteadlane, sookuivataja ja köstergi. Neli esimest ilmnesid isegi ühes loos korraga, kahtluse tekkides muutis ta oma ametikoha millekski usutavamaks. Toomas oskas sõnu valida vastavalt kuulajaskonna ootustele ja mõistusele. Ta leidis nende ametite kaudu tööd, varjupaika, toitu, muid baasvajaduste täitmiseks vajalikke nõudlusi ja kõige tähtsam – armastustki. Toomas rääkis ametialastest spetsialiseerumistest, mis palju tööd nõudsid meestele, et nad talle seda usaldaksid. Naistele rääkis ta pehmemaid jutte, näiteks Ellale ütles, et on muinasteadlane ja insener, et too teda ülistaks ja enda staatusega lähendaks.

Nipernaadile meeldis inimeste vahel tekitada teatud lahkhelisid ning tülisid. Ta rääkis ühele poolele teise nurjatutest kavatsustest ning samal ajal tegi seda ka teise poolega. Ta tekitas neid lahkhelisid selleks, et nad teda usaldaksid, avaldaksid oma arvamust ning näeksid temas headuse prototüüpi. Nii ta rääkis näiteks Anne-Marile, et Küüpi ei tasu usaldada ning temaga peab ettevaatlikult läbi käima. Küübi usaldust võitis ta taaskord valede kaudu, rääkides, et tal on pangaarvel miljon krooni, millest pool oli ise kogunud ja teise poole pärandas isa. Nipernaadi ise aga ei usaldanud pea kedagi, ta ütles selle kohta: „Ei tasu ikka mitte kedagi usaldada. Ennast ka mitte.“. Juhul, kui keegi sai tema valelikust palest aimu, hoidis ta nendest inimestest eemale, justkui oleks ta solvunud; pettumust näitas ta välja ka siis, kui mõni naine tema valede konksu ei sattunud.

Nipernaadi oli enamjaolt teepeal, rändamates parematesse paikadesse. Kord, kui ta oli koos Taavetiga teel, juhtus ta sünnipäev-ristsetele, millele pidi järgnema ka pulm. Sealne algus läks väga hästi, kuna kauaoodatud köster polnud veel saabunud ja Toomase jaoks oli see järjekordne soodne võimalus endale sööki ja muud tarvilikku soetada. Toomas oli hea näitleja, suutis igasse osasse täielikult sisse elada ning nõnda kuulajaid ka lollitada. Uskudes sõna tõsidusse, pani ta seda tegema ka teised. Tema köstri näitemäng oli lausa nii reaalne, et enamus kuulajaid pisarates sellele kaasa elasid. Toomasel vedas olukordade ja lihtsameelsete inimestega, kes täiesti võõra sõnu kullana võtsid. Arvan, et selle tagas ennekõike Toomase veenmisoskus ja inimeste vajadus kellegi temasuguse järele. Peab siiski tõdema, et kui tõde päevavalgele tuli, said paljud inimesed haiget, seda just eriti armastuse valdkondades.

Iga vale avab mõne ukse, ent leian, et valel on lühikesed jalad ning selle ilmsiks tulles ta ka sulgeb selle n-ö ukse jäädavalt. Toomas kasutas oma valesid ja loomingulisi jutukesi inimestega manipuleerimiseks, et saada, mida tahab. Tihti ta ka lihtsalt katsetas, kui kaugele võib ta oma valelikkuses minna, enne kui see ilmsik tuleb. Enamjaolt lõppes see aga sellega, et ta neist kohtadest ka põgenema oli sunnitud – probleemi või tüdimuse tõttu. Toomas Nipernaadi oli mees, kes ei andnud enne alla, kui sai, mille järgi tal vajadus oli, aga kui see juhtus, vajas ta hing midagi muud, seiklusrikkamat, ja ta lahkus. Tänu juhuste kokkulangemisele, mis tihti tema kasuks olid, õnnestus Toomasel palju uksi avada, ka uksi naiste südametesse.

Kristiina Toom

12. klass