Lapsemaa VI - Õpetajate ja õpilaste reisimuljed

Reis kirjanike H. Ibseni, S. Undseti ja K. Hamsuni kodumaale

11. juulil 2009. aastal sai teoks minu ammune unistus käia ära kaugel Norramaal. Kohas, kus on imekaunis loodus, kõrged mäed, ilusad kosed, maalilised orud, majesteetlikud fjordid ning kus keset suve on võimalik leida veel – uskuge või mitte - lund. 12. juuli õhtuks jõudsimegi Rootsi ja Norra piirile, kus sümboolse tähistusena asus monument, meenutamaks ammust vaherahu kahe riigi vahel ja muidugi ei puudunud sealt mitte eriti kaugel esimene troll, kes meie bussi kaugelt metsa äärest saatis. Ja muudkui edasi, lähemale kõigele ilusale, mille nautimiseks olime reisi ette võtnud.

Esimene peatus tehtigi Glomma jõe ääres Kongsvingeris, kus asus vana kindlus, millel praegugi sõjaline tähtsus ning veel hiljuti asus seal kadettide väljaõppekeskus. Sellest vanast kindlusest, mis asus vana traditsioonikohaselt kõrgel mäe otsas, avanes esimene hingemattev vaade vaheldusrikkale maastikule, kus majad asusid otse mäejalamil ja inimesed olid imeväikesed.

Ööbisime väikestes kämpingumajakestes Kirkenaeri lähedal Skaslienis ja järgmisel päeval ootas meid ees sõit Hamari. Seal asuvas jäähallis toimusid Lillehammeri olümpiamängude ajal kõik võistlused, mis nõudsid jää olemasolu. Jäähall oli kummulipööratud viikingilaeva kujuline, meenutades vanu viikingeid, kellest norralased ei saa üle ega ümber, sest viikingeid Norras austatakse ja on üheks suuremaks turismiartikliks trollide ja laplaste kõrval. Jäähalli kõrvale oli püstitatud ka ausammas neile kangetele meestele, kes tollel olümpial kõrgeid kohti saavutasid. Jäähall vaadatud, liikusime edasi Lillehammeri poole, et külastada suusatamisega seotud olümpiarajatisi, kaasaarvatud suusahüppemägi. Sealse suusatõstukiga sõites pidin tõdema, et minust küll suusahüppajat ei saa, sest mägi oli ikkagi minu jaoks liiga kõrge, olgugi et vaade, mis sealt avanes, oli lihtsalt suurepärane.

Lähedal asuvas Maihaugeni vabaõhumuuseumis oli võimalik vaadata ja oma käega katsuda läbilõiget Norra ajaloost. Antud vabaõhumuuseum sarnaneb ehk meie Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga, kuid on minu arvates huvitavam. Seal olid lisaks tavapärastele elamutele välja pandud ka kirik, tuvimaja, terve majakompleks 16. sajandist, kabel 13. sajandist. Lisaks taluhoonete kogum, kust võis leida elanikke, kellel laudas sead ja kanad – kõik just nii nagu eelmise sajandi algul. Kõik nähtu andis hea ülevaate sellest, kuidas elasid ja töötasid tegelased Undseti teostes, eelkõige aga tuttavas „Kristiina Lauritsatütres”. Teises linnaosas aga sattusime justkui eelmise sajandi 60ndatesse aastatesse. Uskumatu küll, aga kõik toimis, sest seal võis näha nii kommi- kui seebivalmistamist, astuda läbi apteegist ja pagaritöökojast ning osta midagi meelepärast kaasa. Astuda sisse proua Jenssoni elamisse ja vaadata tema askeldamist ning kuulata, mida tal öelda on ning muidugi raudteejaam ja kõik sinna juurde kuuluv. Kõik oli justkui ajaloo lehekülgedelt, aga samas päris ja käega katsutav. Aga aeg läks omasoodu ja ees ootamas mäed, veel suuremad kui enne ja muidugi trollid, kes pidid mägesid närima ning suurt lärmi tegema. Seega edasi Dovre rahvusparki Dombasi. Sinna, kus ka Ibseni üks kuulsamaid tegelasi Peer Gynt oma tegusid tegi ja omi radu käis. Muidugi on seal avatud ka matkarajad, kus võib seda sama teekonda läbida. Trollimuuseumisse me kahjuks ei jõudnud teel ummiku põhjustanud avarii tõttu, aga trolliga kohtusime siiski.

Järgmise päeva hommikul ootas meid ees sõit kuulsal Trollveggeni rajal, teel mis ronis loogeldes nagu madu mööda kaljuseina üles, ikka kõrgemale ja kõrgemale, eks ka mägi ise üle 1000 m merepinnast kõrgemal ja läbida tuli 11 serpentiini. Paljudel oli ka külm higi otsaees, sest sageli tulid vastu teised autod, kes kitsal teel mööduda tahtsid või buss, mis keerates nina suisa üle kaljuserva küünitas. Seega üles, tipu poole vaadata oli palju kergem kui alla ja mõelda, et mis saaks kui ....... . Veelgi närvesöövamaks muutis retke üles ka algav vihmasadu. Aga siiski olime varsti õnnelikult üleval ja võisime vaateplatvormilt alla vaadates veenduda, kui tublid me siiski olime. Ainult järjest tugevnev vihm ei lasknud meil sellest saavutusest täit joovastust tunda ja nii alustasime peagi sealt alla laskumist, mis ei tundunudki nii jube.

Ees oli ootamas esimene praamisõit üle Norddalsfjordi Gerangeri poole, et tutvuda sealse linnakese ja legendidega. Lõbusõidulaeval kuulsimegi lugu perest, kes elas üleval kaljunukil ja pidi koju saamiseks kasutama köisredelit ja lapsedki olid kinnitatud maja külge, et nad mänguhoos alla ei kukuks. Sellisel eluviisil oli ka üks hea külg, sest maksuametnik ei saanud seda elamist vastu peremehe tahtmist kunagi külastada. Kuna Geirangeri fjordi ääres asub palju koski, siis ka nende tekkele olid omad legendid välja mõeldud. Muidugi olid elamuseks järsud kaljud, mille vastu loksus sinakasroheline vesi.

Peale ööbimist Alda kämpingus sõitsime vaatama Brikstali liustikku, mis küll veidi kokkusulanud aga ikkagi omasilmaga nähtav ja kuuldav, kui mõni tükk liustikust lahti tuli. Selle juures lumesulamisveega täidetud järv ja kärestikuline jõgi, millest laskumiseks pakuti isegi kummipaadivõimalust hulljulgetele. Sealt edasi praamiga üle Sognefjordi Hopperstadi puukiriku juurde, mis muuseas ehitatud ilma naelteta. Vikafjelli mägiteel sõites tehti peatus ja igaüks, kes soovis, võis bussist väljuda ja lumesõda mängida, sest lund oli seal tõepoolest ja mitte vähe.

Meil oli reisil võimalus sõita kas üle mägede, mägede kõrvalt või sageli ka läbi mägede, sest arvan, et Norrat võib auga nimetada tunnelite riigiks, sest reisi lõpuks loeti neid kokku tervelt 119. Enne Bergenit sõitsimegi sujuvalt ühest tunnelist välja ja teisest sisse kõigest paarisaja meetrise vahega ja selgus, et näiteks kõige pikema tunneli pikkuseks loetakse seale 24 meetrit!! Bergenis sõitsime funikulööriga Floyeni mäele, kust avanes linnale suurepärane vaade ja muidugi akvaariumis, kus võis iga soovija ise oma käega katsuda meritähti, krabisid ja väikseid kalu. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Bergeni kalaturgu, kus antud päeval kalu müügil eriti palju ei olnud, aga vaalaliha sai küll ära maitstud. Edasi Oslo poole sõites saime näha Stendalsfosseni koske, mille tagant oli võimalik läbi jalutada ja Voringsfosseni koske, mida sai vaadata ka ülevalt. See asus muide hotelli juures, kus tuntud helilooja Grieg lõi oma suurepäraseid heliteoseid ja mis meeldis tol ajal paljudele boheemlastele.

Viimasel päeval Oslos saime külastada nii Frami muuseumi, mis seotud kuulsa maadeavastaja Amundseniga, Kon Tiki muuseumi, Vigelandi parki, näha kuningalossi, Oslo ülikooli ja muudki huvitavat ning õhtuks olimegi juba ringiga tagasi tuttavasse Skaslieni jõudnud. Meie ring Norramaal oli sellega täis saanud ning hommikul alustasime koduteed, ise väsinud, kuid rahulolevad, meeled elamusi täis. Usun, et igaüks, kes reisil osales, sai sellest positiivse elamuse ja jääb seda reisi hea sõnaga meenutama ja seda eelkõige tänu toredale reisijuhile Viire Vahtrale Loodusreisidest.

Kaja Vodi

eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Reis W. Scotti, W. Shakespeare ja lord Byroni kodumaale

Müütilise vana hea Inglismaa külastamine mõlkus mul ammu meeles ja teoks sai see 10. juulil 2007. Selle reisi algus oli mulle huvitav ja meelierutav ka seetõttu, et oli tegemist minu esimese lennureisiga. See oli huvitav, kuid samas ka hirmutav, kui äkki.... Aga lennu jooksul ei juhtunud minu õnneks midagi ja esimese päeva õhtuks võisingi panna jala juba Inglismaa pinnale.

Sel päeval me ei jäänud sinna kauaks, vaid võtsime suuna esmalt ikka reisi kaugema punkti Šotimaa poole. Teel kogesime vasakpoolset liiklust ja nägime vanarauast valmistatud vabaduskuju. Peatusime ka Leedsis, mis on üle 800 aasta vana ja kus ilmub enamus Inglismaa ajakirjadest. Teel nägime, kuidas pinnavormid muutuvad järjest mägisemaks, asustus hõredamaks ja loodus rohelisemaks. Ja muidugi võis näha selle roheluse keskel valgeid pallikesi ja mida edasi, seda rohkem, sest lambad, need just pallikesed olidki, on Šotimaa üks tunnusmärke. Inglismaa ja Šotimaa piirile jõudes võttis meid seal vastu suur silt Welcome to Scotland (sarnanedes vägagi meie Welcome to Estoniaga) ja bussist väljudes kuulsime torupillimuusikat ja nägime šoti seelikus meest. Enne Edinburghi jõudmist olid silmapiiril ka Elbow'i mäed, millel justkui kolm küüru, need olevat tekkinud siis, kui kirjanik W. Scott tahtnud mäge oma kolme lapse vahel jagada. Ja muidugi Edinburgh, iidne Šotimaa pealinn, mis võttis meid vastu ajaloohõngulisena. Nägime nii Edinburghi observatooriumi, mis meenutas tagurpidi pööratud pikksilma, roomlaste alustatud foorumihoonet, Pinces's Streeti aedu, Holyroodi paleed, kus hukati Šoti kuninganna Mary, kindluslossi, mille müürid on näinud ajaloolisi sündmusi ja jalutasime mööda ajaloolist peatänavat Roval Mile. Järgmisel päeval suundusime mööda mägiteed Perthsire`i maakonda. Külastasime Blair Atholi viskitehast Pitlochrys ja Blairi (lossi lähedalt metsast leidsime omalegi üllatuseks näiteks jahijumalanna Artemise kuju) ning Ballindaloch`i lossi. Neist viimane on tuntud ka oma roosiaia ja kummituse poolest. Õhtuks jõudsime aga „mägismaa“ pealinna Invernessi, kus kogesime külalislahket majutust Eldoni kodumajutusasutuses. Perenaise valmistatud hommikusöök andis hea enesetunde algavaks päevaks ja olime valmis kohtuma Loch Nessi koletisega. Teekonnal piki Loch Nessi järve kallast nägime ka Urquarti lossi varemeid 16. sajandist.

Kaugusest oli paistmas juba Britannia kõrgeim mägi Ben Nevis (1343m), mille vaateplatvormile Aonah Mor`i hiljem funikulööriga ka sõitsime ning saime nautida ümbruskonna kaunist loodust ja imestada, et kuidas kohalikud sealt ikka jalgratastega alla sõita said. Ja muidugi udused ja niisked pilved, mis meid ümbritsesid ja olid meile ühtlasi nii kättesaadavad kui -saamatud. Kõik see kokku andis kindlasti vapustava elamuse inimese jaoks, kelle senine kõrgusrekord piirdus Suure Munamäe torni ronimisega. Nii ka minu jaoks.

Mäe otsas käidud, anti viimane võimalus kulutada oma šoti rahad ja osta mõni suveniir Fort Williami külastuskeskusest. See tehtud, jätkasime sõitu Inglismaa suunas ja teel ööbimispaika Carlisliesse peatusime veel Glen Coe mäekurus, kus legendi kohaselt tapeti näiteks McDonaldi klann ja Gretna Green`is, kus sepp sõlmis keelatud abielusid. Järgmisel päeval ootas meid ees sõit läbi kauni loodusega järvedemaa Lake Distriet`i, mis on andnud palju inspiratsiooni ka arvukatele inglise kirjanikele, näiteks nn Järvepoeetidele, kelle hulka kuulus ka lord Byron. Seal kandis asub ka kaunim ja suurim rahvuspark Inglismaal. Peale õhtust jalutuskäiku Coventrys jäime ootama keskaegse lossi külastust, mis asus Warwickis. See loss jäi meile meelde oma õuduste kambri, aias jalutavate paabulindude ja kuningas Arturi ristimistseremooniaga. Kõik oli nii ehe ja atraktiivne.

Reisi kuuendal päeval ootas ees inglise kuulsaima kirjaniku Shakespeare kodukoha Stratford – upon Avoni külastus. Kus Holy Trinty kirikus asub ka Shakespeare haud. Muuseas selle hauakoha külastus kirikus oli maksuline. Seal oli võimalus näha tema sünnimaja ja kooli, kus ta õppis. Tema sünnimajas asuvas muuseumis võisime tõdeda, et maja oli väga madal, voodid lühikesed ja trepid kitsad – kas siis tolle aja inimesed olid tõesti väiksemad kui meie! Kirikuaias oli võimalus kuulata ka tasuta vabaõhuetendust, mis jutustas tuntud kirjaniku elust ja nautida inglise näitlejate häälemeisterlikkust.

Ees oli ootamas juba meie viimane sihtkoht London oma ajaloo ja multikultuurse elanikkonnaga. Londoni päevadesse mahtus Toweri külastus ja sõit mööda Thamesi jõge. Nägime Westmister Abbey`d, Parlamendihoonet ja Big Ben ì ning Buckinghami paleed, aga koht, mis mulle ehk enim meelde jäi, oli Haid Park, mis seotud printsess Dianaga. Pargis nägime ka talle pühendatud purskkaevu ja Kensingtoni paleed, kus Diana veetis oma printsessi aastad. Viimaseks kohaks Londonis, kuhu enne ärasõitu jõudsime, oli Briti muuseum, tohutult suur ja rikkaliku koguga muuseum, kus võis vaadata väljapanekuid, mis olid pärit üle terve maailma. Pärast sellist suurt elamust pidime ka Inglismaalt lahkuma, lubadusega siia veel kord tagasi tulla ja kui mitte kaugemale, siis Londonisse kindlasti.

Kaja Vodi

eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Hispaania ahvatlused

Just sellist nime kandis meie 10-päevane reis Hispaaniasse.

Väljasõit oli 26. oktoobri 2008 a varahommikul kell 03.30. Esmalt sõitsime Tallinnasse, sealt kohe laevaga Soome. Soomes veetsime pool päeva, jalutasime ringi, tutvusime vanalinnaga ja linna vaatamisväärsustega ning siis sõitsime Turusse. Õhtul väljus laev Rootsi. Laeval olime terve öö ja hommikul saabusime Rootsi. Ees oli pikk ja väsitav päev, sõitsime läbi Rootsi Taani, Taanist omakorda Saksamaale ja alles siis saime puhata. Teine öö oligi Saksamaal. Kuna me jõudsime Saksamaale päris hilja, ei jõudnud me seal eriti ringi käia. Järgmisel päeval oli ees selle reisi kõige pikem sõit – sõit läbi Saksamaa Prantsusmaale.

Hispaaniasse jõudsime alles neljanda päeva õhtul. Hotellis sõime kohe õhtust, pakkisime oma asjad lahti ja läksime linnaga tutvuma. Tänaval olid mehed, kes müüsid roose. Nad olid päris tüütud, sest ei jätnud meid enne rahule, kui me olime roose ostnud. Jalutasime edasi mööda pikka tänavat ja leidsime üles kõik võimalikud toidu- ja suveniiripoed. Tegime kiire ülevaate ka rannal. Kuna väljas läks juba päris pimedaks, siis otsustasime minna hotelli puhkama.

Järgmisel päeval puhkasime ja käisime rannas, seal olime pool päeva. Pärast rannas puhkamist läksime jällegi poodidesse. Õhtul oli meil planeeritud minna Torderasse keskaegset rüütliturniiri vaatama. Sel ajal, kui rüütlid areenil võitlesid, pakuti meile süüa ja juua. Algul toodi puljongit ja saia, seejärel terve kana. Kana pidime sööma paljaste kätega, kuna keskajal tehti ka nii. Seejärel saime magustoitu.

Hommikul oli väljasõit Montserrati kloostrisse. Klooster asus kõrgel mäe otsas, ja sinna oli pikk ning väsitav sõit. Kohale jõudes läksime vaatama Musta Madonnat. Kuju oli minu arvates väga kena, kuid midagi maagilist ma seal ei leidnud. Tagasi hotelli jõudsime päris hilja. Käisime söömas ja läksime välja jalutama.

Reisi ajal käisime veel Andorras, Barcelonas, akvaariumis haisid, kalu ja pingviine vaatamas. Kuue Hispaanias veedetud päevaga sai meie kodulinn Lloret de Mar väga selgeks. Reisi lõpul oli päris kahju koju minna. Lennuk väljus Barcelonast ja jõudis umbes kolm tundi hiljem Riiga. Kuna me olime harjunud 20 – 25 kraadise soojaga, siis Riias oli päris külm ning Valkas isegi lumi maas.

Kohanemine lume ja algava koolipäevaga võttis kõvasti aega, kuid saime hakkama. Reisist on veel kõigil palju muljetada ja üht-teist meenutada. Oli väga tore reis! Mina igatahes jäin väga rahule. Sellised kooliekskursioonid on tõesti väga vahvad.

Selle eest tänud õp. Kristina Lepistikule, kes meile selle toreda reisi organiseeris, samuti suur aitäh toredale giidile Viire Vahtrale Loodusreisidest.

Anne Mandel

Soome – Rootsi reis

Oktoobri vaheajal otsustasime minna Soome-Rootsi reisile. Varahommikul oli väljasõit Tallinna, kust väljus laev Soome ja sõit kestis umbes kolm tundi. Soomes käisime Kaljukirikus, mis oli väga huvitav. See oli ikka hoopis teistsugune kirik, võrreldes Eesti omadega, sest see oli ehitatud kalju sisse. Tavaliselt mulle ei meeldi eriti kirikutes käia, kuid seal meeldis küll. Peale seda käisime veel vaatamas igasuguseid erinevaid vaatamisväärsusi nagu Senativäljak, Toomkirik, Esplanaad, J. Sibeliuse monument jne.

Kui vaatamisväärsused vaadatud, siis oli meie endi otsustada, mida edasi teeme. Oli valida, kas jääme Helsingisse või lähme Ida-Keskusesse, mis asus natuke kaugemal ja kuhu sai sõita metrooga. Õpetaja Kristina Lepistiku eestvedamisel, kes tundis Helsingit väga hästi, läksimegi sinna. Seal oli suur allahindlus ja sealt leidis igaüks enam-vähem kõike, mida tahtis. Kui Ida-Keskusest tagasi tulime, oli aeg laevale minna, et sõita edasi Rootsi.

Rootsi sõitsime terve öö. Kui kõik vajalik oli kajutisse paigutatud, läksime laevale jalutama ning uudistama. Laev oli väga ilus ja luksuslik. Kui õhtu oli kätte jõudnud, läksime peole. Laeval oli igasuguseid pubisid, kasiinosid ja diskosaale. Diskosaalid olid kõige huvitavamad, sest seal mängis hea muusika ja sai tantsida. Laeval kohtasime ka teisi eestlasi. Hommikul käisime Rootsi lauas einestamas. Seal oli suur valik igasuguseid erinevaid sööke. Sõime kõhud hästi täis, sest pikk päev oli ees ootamas.

Stockholmi jõudes käisime kõigepealt Vaasa muuseumis. Muuseumis oli üks suur vana laev, mis oli osadest kokku pandud. Olin seal varemgi käinud, kuid sinna on alati huvitav uuesti minna. Veel käisime kuningalossi juures vahtkonna vahetust vaatamas ja ühe kuju juures, mis kujutas endast pisikest poissi ja usuti, et kui talle pai teha, siis läheb elus hästi. Sinna kuju juurde pandi ka raha ning seda tegime meiegi. Edasi siirdusime jalakäijate tänavale. See on hästi pikk tänav, kus mõlemal pool tänavat erinevad poed ja kohvikud. Seal anti meile vaba aega ja me saime minna, kuhu ise tahtsime. Kes tahtis, see ostles ja kes tahtis istus niikaua kohvikus.

Lõpuks, kui kõik olid väsinud, sõitsime tagasi sadamasse ja läksime laevale, et kodu poole sõita. Tagasi teel tutvusime ka Itaalia poistega, kes olid väga toredad ja sõbralikud ning loomulikult ka väga kenad. Õhtul käisime jälle rootsi lauas söömas, kus oli väga rikkalik valik.

Hommikuks jõudsime Soome ja lõuna paiku hakkasime laevaga Tallinna poole sõitma. Merel oli suur tuul ja laev kõikus kohutavalt. Mõned inimesed oksendasid ja mõnel oli lihtsalt paha olla. Aga vaatamata tormile jõudsime tagasi Tallinna ja hakkasime kodu poole sõitma

Mulle meeldis see reis ja kogu reisi vältel polnud ainsatki hetke, mil ma oleks igavust, tõrjutust või kurbust tundnud. Siinkohal tahaksin väga tänada õpetaja Kristina Lepistikku ja Diana Ploomi, kes meile nii toreda reisi korraldasid. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka super lahedat reisiseltskonda, kes muutsid reisi veel paremaks, sest ilma seltskonnata poleks kaugeltki nii lõbus olnud. Kõige parem meel on mul uute tutvuste üle, mis reisi ajal sobitatud said. Ma loodan, et selliseid reise tuleb veel palju …

Anna-Liisa Lestberg,

Kristel Veeranna

10 klass