Lapsemaa VI - Meie nooremate mõtteid

Kuidas tekkis Jõuluküla?

Jõulud olid lähedal. Kevadkülas oli palju tegemist. Kõik sagisid ringi, endil mossis näod peas. Mossis näod olid sellepärast, et elanikele ei meeldinud jõulud. Kõik muretsesid, millist luuletust jõuluvanale lugeda.

Õnneks oli ka neid, kellele meeldisid jõulud. Külaäärses majas elas väike poiss Siim oma õdede ja vendadega. Neile kõigile meeldisid jõulud. Siimu meelest oleks Kevadküla võinud kaheks jagada ja teise külapoole nimetada Jõulukülaks. Siim oli kirjutanud sellest soovist jõuluvanale igal aastal, ometigi ei läinud see kunagi täide. Ka sellelgi aastal soovis ta sama.

Kätte oli saabunud jõululaupäev. Külarahvas oli kogunenud Kevadküla suure kuuse juurde. Natukese aja pärast jõudis ka jõuluvana. Jõulumees istus toolile kuuse all. Ta hakkas järjest kutsuma inimesi enda juurde. Peagi oli ka Siimu kord. Siim astus jõuluvana ette. Ta luges oma luuletuse ja märkas, et jõuluvana ei võtnudki kinki kotist välja. Jõuluvana võttis hoopis Siimul käest kinni ja viis ta teisele poole küla. Just siis mõistis Siim, et nüüd on tal oma küla. See oligi tema kingitus. Siim pani küla nimeks Jõuluküla.

Ta on väga õnnelik, et elab siiani oma külas inimestega, kellele meeldivad jõulud.

Andra Kirotaja, 3. klass

Lindude toidumaja

Sellel aastal tuli tõeline talv enne jõule. Paks lumi ja pakane ei olnud üllatuseks ainult inimestele. Väikesed linnud lendasid aleviku vahel õnnetult ringi. Lumi oli katnud kinni kõik söögikohad.

Vanaema kinkis mulle lindude söögimaja. Ema riputas selle õue puuoksa külge. Mina hakkasin sinna iga päev toitu viima.

Meil oli poest ostetud lindude toit. Selle sees olid päevalilleseemned, terad ja pähklid. Mõnikord andsin lindudele ka rosinaid, nisutangu ja rasvapalle. Kõige meelsamini sõid nad seemneid.

Meie söögimajas käisid söömas tihased ja varblased. Jälgisin neid vanaisa binokliga. Uudistamas käisid rähn, harakas ja vares. Kõige tihedam liiklus oli jõululaupäeval, siis jätkus seemneid ainult pooleks tunniks. Ma arvan, et lindudel on vanasõna „Jõululaupäeval peab vähemalt kuus korda sööma“. Pidin päkapikumütsi jälle pähe panema ja toitu juurde viima.

Kogu koolivaheaeg olen linde toitnud ja kavatsen seda teha talve lõpuni.

Kaili Priks, 3. klass

Käik SEB panka

Reedel, 27. novembril käisime klassiga Võrus SEB pangas. Panka jõudes tuli meie juurde üks pangatöötaja. Ta rääkis meile sellest, mida pangas teha saab. Ta näitas meile, kuidas saab raha vahetada. Peale selle tutvustas ta meile eurosid. Siis kui hakkasime pangast ära tulema, sai igaüks kaasa õhupalli. Oli huvitav käik.

Markus Juul

2.a klass

Kas on linnukesel mure...?

Käisime klassiga 17.märtsil Erastveres. Saime seal palju mängida ja õppida. Uurisime kahte erinevat kasvu põõsast. Kõndisime rajal, jäime seisma ning panime silmad kinni ja mõistatasime, milline lind laulab. Mulle meeldis kõige rohkem koti otsimine lumest. Seal olid sees pabulad. Arvasime, et need on kas jänese või kitse pabulad. Aga kui me neid nuusutasime, saime teada, et need olid kommid.

Loodusmajas vaatasime filmi, õppisime linde tundma ja jõime kuuma teed.

Kui me linnukesi ka talvel külma käes nälga ei jäta, ei pea nad meie juures muret tundma.

Tõnis Sarap

2.a klass

Lotte ja Bruno muusikatund

Meie käisime klassiga 19.jaanuaril Tartus „Vanemuise“ teatris Lotte ja Bruno muusikatunnis. Mulle meeldis sümfooniaorkester. Orkestri dirigent oli Tarmo Leinatamm. Ta tutvustas pille ja õpetas neid Lottele ja Brunole ka. Sellega sai nalja. Ma leidsin enda pilli ka üles. Viiuleid oli orkestris kõige rohkem. Mulle meeldis, kui taldrikuid kokku löödi. Ostsin endale kava. Selles on nii palju põnevat. Saan kodus kogu aeg kava uurida, kui tahan. Ma arvan, et mul läheb seda muusikakoolis ka vaja. Kui bussiga Võrru jõudsime, läksin viiulitundi. Ükskord saan minagi orkestris mängida.

Tõnis Sarap

2.a klass

Pähnis käik

Läksime 16.oktoobril klassiga Pähni. Seal mängisime palliga. See, kellele visati pall ja öeldi paarisarv, pidi sellest järgmise paarisarvu ütlema. Siis mängisime veel nööriga, öeldi, mis kujundi tegema peab. Veel tegime looduslikust materjalist inimest. Edasi läksime võistlema, pidime tegema nööridest pika rea. Lõpuks jalutasime metsas ja leidsime võimsa sipelgapesa. Mõõtsime seda pliiatsitega ja täitsime tabeli. Enne kojusõitu laulsime Heleryle sünnipäevalaulu, siis sõitsime kooli tagasi. Pähnis on alati tore!

Tõnis Sarap

2.a klass

Minu lemmikharrastus

Terve meie pere tegeleb muusikaga. Varasest lapseeast alates ümbritseb mind helikunst. Sellepärast on minu lemmikharrastus muusikaõppimine ja muusikaga tegelemine, käin ka muusikakoolis.

Ma alustasin oma muusikuteekonda laulmisega. Olen esinenud juba teisest eluaastast alates, kui laulsin kultuurimaja „Kannel“. Pärast seda olen sellega pidevalt tegelenud ja käinud mitmetel lauluvõistlustel ja saanud seal häid kohti. Praegu laulan ma kooli lastekooris.

Viieaastasena hakkasin ma klaveritunde võtma lasteaia muusikaõpetaja juures. Juba siis meeldis mulle klaveril oma lugusid luua. Praegugi improviseerin nii klaveril kui ka viiulil.

Esimeses klassis tegin muusikakooli sisseastumiseksami, kus saavutasin maksimumpunktid. Mängisin seal klaverit ja laulsin. Sain loomulikult kooli sisse.

Mulle meeldib väga muusikakoolis käia, kuna ma tahan seda ala õppida. Neljandas klassis tuli mul muusikakoolis eksam, mille sain puhta „viie“. Selles klassis hakkasin lisapillina õppima ka viiulit.

Muusikakoolis käin ma praegu seitsmendas klassis ehk lõpuklassis. Kui ma muusikakooli lõpetan viitega, kavatsen minna edasi õppima Heino Elleri nimelisse Muusikakooli.

Ka kodus kuulan hästi palju muusikat. Otsin arvutist tihti klaveripalu ja prindin endale lugude noote ja õpin need iseseisvalt selgeks.

Ma ei kujutaks oma elu ilma helikunstita ette. Isegi muusikakooli lõpetamine tundub nii kurb.

Triin Sarap

7. klass

Mida on vaja selleks, et olla õnnelik?

Selleks, et olla õnnelik, on inimestel erinevad vajadused. Enamus inimesi oleksid õnnelikud, kui neil oleks hästi palju raha, uhke auto, suur maja ja nägus kaaslane. Kuid leidub ka neid, kellele õnne jaoks pole just palju vaja. Mis on need tegurid, mis määravad selle, kas inimene on õnnelik või mitte?

Väga palju oleneb sellest, kus inimene elab. Kui ta elab linnas ja tul on palju sõpru, siis ta peab ka moodsaid ja firmariideid kandma, kui ta ei taha teistest kehvem välja näha.

Kui ta elab maal, võib vabalt käia riides nii, kuidas ise soovib ja mugav on, ilma et peaks oma riietust häbenema.

Linnas elades peab ikka sõitma uhke ja kalli autoga, mis sest, et võtab palju bensiini. Maal on põhiline, et oma hädapärased sõidud tehtud saaks ja laupäeviti turul käia. Siit järeldus – alati pole kõige tähtsam materiaalne rikkus.

Vahel on inimestel vaja lähedasi ja sõpru, et olla õnnelik olla ja teistele toeks, kui juhtub mingi mure olema. Näiteks, kui keegi on ära surnud, tööl läheb halvasti või pole üldse tööd,

mehe-naise suhted on pingelised või pole rahaasjadega kõige paremad lood.

Vanemad on alati õnnelikud, kui nende võsukestega on kõik korras. Eriti meeldib neile, kui laps tuleb koolist koju ja on hea hinde saanud.

Leidub ka inimesi, kes on õnnelikud selle üle, kui neid tunnustatakse või tänatakse. Neile piisab ainult sellest, kui neile öeldakse: „Aitäh, tubli, hästi !“

Inimene on õnnelik, kui tal on kodu, lähedased inimesed, toit laual ja töökoht elatise teenimiseks – rohkemat polegi vaja.

Maidu Rauba

9. klass

Kättemaksta või andestada?

Kui ma peaksin valima, kas kättemaksta või andestada, siis ma üldjuhul andestaksin. Miks andestaksin? Kui olen inimesele andestanud, siis on kohe kergem tunne, aga kui peaksin kätte maksma, siis alguses võib olla jah hea tunne, aga pärast, kui viha mööda läheb, on mul süümekad, et nii tegin.

Kui mina olen planeerinud kättemaksu, siis alguses olen ma elevil, et seda korda saata, kuna olen selle ilusasti läbi mõelnud ja tundub, et see, mida teha tahan, on õige. Öeldakse ju, et kättemaks on magus. Näiteks, kui olen palunud, et mu õde midagi minu eest teeksja ta ei tule mulle vastu, siis mõtlen, et ma teen talle kõik tagasi. Ja kahjuks olengi ma seda vahel teinud, kuigi hiljem on see tundunud nii rumala teona.

Paljudel tüdrukutel, kellel on poiss-sõber, on ta tüdrukut petnud kellegi teisega See teeb tema neiule väga haiget Sageli mõtleb ka petetud tüdruk, et ta teeb poisile kõik tagasi, et ka noormees kannataks nii, nagu kannatas tema. Pärast tagasitegemist on kindlasti mingisugused süümepiinad, mis panevad tütarlapse mõtlema selle üle, kas tehtu oli ikka õige. Kui noored hoolivad teineteisest, palub üks osapool teiselt andeks, millele järgneb leppimine.

Miks mitte teha seda kohe tüli alguses?

Andekspalumine on väga raske. Seda peaks igaüks teadma. Kui inimene tunneb ja saab sellest hiljem aru, et ta on mõnele oma lähedasele või sõbrale kuidagimoodi, kas sõna või teoga, haiget teinud, siis oleks õige minna ja andeks paluda. Tegelikult pole see sugugi nii lihtne, nagu tundub, sest sa oled tõesti vist viimane inimene, keda ta näha tahab.

Kui sulle on inetu tegu andeks antud, siis on kohe kindlasti kergem olla, kuna oled vabanenud sellest hingepiinast, mis sind pikka aega vaevas. Ka andestajal on kindlasti hea tunne, sest kõik inimesed tahavad rahus elada ja teistega hästi läbi saada?

Pole mingit kahtlust, et kuigi kättemaks on magus, tuleks igal juhul, kui vähegi võimalik, andestada.

Anni Võro

9.b klass

Ameti valin kogu eluks

Milline peaks olema minu amet kogu eluks?

Töö, mida ma sooviksin teha, peaks kindlasti olema seotud autodega. Muidugi sooviksin ka kunagi rajada oma äri või firma. Selleks aga, et edukas olla, peab olema väga nutikas ja väga hea haridusega.

Tulevikus plaanin kindlasti minna ülikooli. Praegu ma veel küll ei tea, millist eriala ma õppida tahaksin, kuid ülikool tuleb läbi käia, maksku mis maksab.

Kuna olen lõpetanud Võru Muusikakooli, siis võib kõne alla tulla ka muusiku elukutse.

Mu unistuseks on olla professionaalne rallisõitja. Selleks ma aga ilmselt ei saa, kuna see ala nõuab väga palju raha – rahanumbrid ulatuvad miljonitesse kroonidesse. Sõitjale, kes tippu jõuab, hakkavad mitmekordselt suuremad summad tagasi tulema. Tippsõitjaks olemisega kaasneb ka kuulsus ja kellele meist ei meeldiks kuulus olla.

Autospordiga igaüks tegeleda ei saa, kuna see nõuab raudseid närve ning ohtralt julgust.

Rallisõit on selline ala, kus sageli on kaalul ka elu. Tean seda omast käest, kuna minu isa ning vend sõidavad samuti rallit. Seda küll hobi korras, kuid nad mõlemad on saavutanud Eestis hõbemedali.

Autosport on meeskonnatöö ning selleks on vaja head kaardilugejat ning häid mehhaanikuid ja otse loomulikult väga head autot.

Eelkõige, et selle alaga tegeleda, on vaja sponsoreid. Kui neid pole, siis on võimatu rallisõitu harrastada, kuna see on nii kulukas spordiala.

Rallisõiduga kaasneb kuulsus ning tegelikult seda ma elult tahangi. Ma tahaksin olla kuulus ja parim, ükskõik mis amet see ka poleks.

Jakko Viilo

8. klass

Ameti valin kogu eluks

Minu amet võiks olla selline, kus ma saaksin kedagi aidata. See peaks olema jõukohane ja edukas. Ma valiksin eelkõige sellise elukutse, millega ma hakkama saaks ja mis mulle meeldiks. Tean, et mõned inimesed valivad oma tulevase töö selle järgi, palju see raha sisse toob.

Tulevase kutse valimine ei olegi nii lihtne. Enne pead tegema rea otsuseid. Alles töö käigus selgub, kas tegid õiged valikud. On ju igal ametil oma head ja sageli ka halvad küljed. Kõige parem viis vigade vältimiseks elukutse valimisel oleks see, kui saaksid sellega enne natukene tutvuda.

Minu amet peaks olema ka vaheldust pakkuv ja põnev, kus ma päris täpselt ei tea, mis mind ees ootab. Ma peaksin suutma palju ja tegutsema kiiresti ning oskuslikult.

Palk ei peaks olema väga kõrge – piisaks vaid sellest, et ära elada saaks. Saadud raha eest ostaks eluks vajalikke asju ja viiks tasapisi täide oma suuri unistusi.

Eelkõige soovin, et töökaaslased oleksid toredad ja sõbralikud, siis võivad kliendid igal ajal oma muredega meie poole pöörduda.

Kes ei unistaks tööst, mis vastaks meie soovidele!

Kes siis oleksid minu tulevased kliendid? Ma tahaksin saada loomaarstiks sellepärast, et aidata loomi, kes abi vajavad. Eriti neid, kellest peremehed ei hooli ja kes on sattunud loomade varjupaika.

See töö võib olla raske ja loomade paranemine aeglane, aga ma peaksin vastu, mis ka ei juhtuks. Ja kui mõni loom ei parane ja sureks, oleks ma väga õnnetu ja mind vaevaks süütunne, miks ma ei pingutanud rohkem, et vaest looma päästa. Aga ma loodan, et selliseid asju juhtub mu tulevases ametis hästi harva. Oleksin enda üle uhke, kui ma suudaksin päästa loomi surmasuust.

Selle ameti valiksin ma kogu eluks, et tunda oma tööst rahuldust ja rõõmustada koos teistega, eriti loomadega, kes paranevad. Kui töö, mida sa teed , pakub sulle rahuldust, siis läheb sul hästi ka teistes asjades.

Hanna-Mari Hillep

8. klass

Minu suvi koos Ruudiga

Ühel ilusal suvehommikul panin ma koos oma kaksikvennaga puid riita. Peale tööd toodi meile üks armas väike kutsikas.

Ma olin õnnelik, et ta endale sain. Kutsika nimeks panime Ruudi. Suve jooksul jõudis minu koer Ruudi teha palju trikke. Ruudi näris kõik kättesattunud asjad katki. Näiteks näris ta läbi kiiged, mis rippusid tema ja vanema koera Jaffa juures. Ta üritas läbi närida ka Jaffa ketti, kuid see ei õnnestunud.

Ükskord neelas ta kondi tervelt alla. Mitu nädalat hiljem oksendas ta selle kondi välja tagasi. Aga siis neelas ta selle jälle tervelt alla. Teinekord vedas ta oma kuudi ette jalgade pühkimise mati ja see oli täpselt kuudi ees sirgelt. Tundus nagu ta pühiks käppi.

Kui Ruudi veel väga väike oli, läks ta aia alt läbi sõiduteele. Kuid õnneks tõi üks onu ta tagasi. Ruudi tõmbas ümber puuriida. Ta vedas minema katkise rolleri summuti. Ta näris ka Jaffat ja minu jalgu. Ruudi käis mõned korrad koos Jaffaga hulkumas.

Jaffat ja Ruudit on äge vaadata kui nad omavahel mängivad, sest siis ajab Jaffa Ruudit taga. Kuid Ruudi üritab kaval olla. Ta jookseb läbi põõsaste. Mõnikord kukub ta märja muru peal maha. Ruudi ronis ka katkise rolleri peale, mis toetus puu vastu.

Kutsikas Ruudi tegi minu suve väga toredaks. Ma loodan, et selliseid suvesid tuleb veel.

Kaarel Kõlli

4. klass

Minu suvi

Minu suve üks suurim elamus oli ELO laager Kloogaranna noortelaagris. Laager oli väga lahe. Mängisime seal igasuguseid mänge, võistlesime ja olime niisama.

Ühel päeval pidime käima mööda Kloogat ringi ja leidma üles punktid, kus olid igasugused ülesanded. Näiteks väike ristsõna, küsimused maailma kohta, vundamendi täpsusmõõtmine, püstoliga märki laskmine, ujumine, aerutamine. Äge oli see, et kõigil olid seljas lühikesed riided ja tee peal hakkas vihma sadama. Aga vihmale vaatamata ujuti, aerutati ja tehti kõiki neid ülesandeid, mis ma eelnevalt ära nimetasin. Nii et kõik olid väga vaprad ja tublid.

Õhtul tuli külla trikimees Jürgen Veber, kes näitas igasuguseid trikke. ELO laagris tehti ka isetegevust. Meie – Parksepa klubi poisid - tegid tantsukategoorias tantsu ja laulu nimega ''Volli''. See tunnistati publiku lemmikuks! Kõikidel järgmistel päevadel laulsid paljud laagrilised seda laulu. Teenisime Parksepa Klubile punkte ja jäime üldarvestuses 2. kohale.

Laagrist lahkuda oli väga kurb, kuna sinna jäid maha paljud sõbrad. Nüüd tuleb oodata vaid uut suve, et saaks jälle oma ELO sõpradega koos toredaid asju ette võtta.

Karel Käos

5. klass

Suvel Leedus

Oli kena suvehommik. Mõtlesime minna Leetu. Võtsime ka sugulased peale ja reis algas. Sõitsime läbi Läti. Peatusime korraks ja siis sõitsime edasi.

Jõudsime Leetu. Seal otsime ööbimispaika. Ööbimispaik oli meil mere ääres. Algul käisime ujumas ja siis läksime lõbustusparki. Seal oli üks pall, mis oli kinnitatud kummidega kraanade külge. Pall lendas 70 meetri kõrgusele. Me läksime palli peale. See lend oli nagu unes kõrgelt alla kukkumine.

Niisugune oli mu elu parim päev. Tahaksin sinna veel minna. Kõige toredam on ema, isa ja sugulastega koos reisida.

Randy Mägi

5. klass

Minu suvepäev.

Juulikuus ühel neljapäeval meisterdasin ma midagi noaga. Ma ei mäleta enam mida, aga järsku ma ehmusin ja lõikasin endale sõrme.

Tahtsin minna õue venna käest küsima, kas meil plaastrit on. Jõudsin küll õue, aga mitte Kaarlini, sest mu jalg jäi vooliku taha kinni ja ma kukkusin põlvega kivide peale. Alguses ei saanud arugi, et mu põlv oli katki. Läksin Kaarli juurde ja ta ütles, et mu põlv on verine. Siis viidi mind haiglasse. Haiglas selgus, et põlve peab õmblema. Mulle tehti kaks õmblust. Kõige valusam oli süst. Peale õmblemist seoti põlv paksult kinni. Siis läksin koju. Kümne päeva pärast tõmmati niidid välja.

Tahan, et rohkem midagi sellist ei juhtuks.

Kaspar Kõlli

5. klass

Minu unistuste jõgi.

Minu unistuste jõgi asub Poldi poolkeral ja läbib Mutri ning Seibi kuningriike. Minu jõe nimi on Kruvijõgi. Minu jõgi asub mägede ja metsa vahel ning algab hiiglasuurest allikast mäe tipus.

Jõe pikkus on 7865 km ja sellest 2000 km voolab jõgi maa all. Maa-alusest jõesängist võib leida palju vääriskive. Seetõttu kohalikud elanikud kutsuvad mäge kristallimäeks. Jõel on ka hiiglasuur kosk, ligikaudu 100 m vabalangemist. Just sellesama kose ääres elangi mina.

Minu unistuste jõgi suubub Liimi vürstiriigi piiri ääres teise jõkke.

Mõnikord korraldan soovijatele vääriskivide otsimise võistlusi. Selle tarbeks võtan oma paadi, sõidan maa-alusesse jõkke ja süütan tuled. Vool on küll kiire, aga mitte piisavalt, et inimest kaasa vedada. Seejärel annan otsijatele sõelad ja lõbu alaku.

Jõe maa-alune osa on küll ilus, aga taimi seal pole, ainult mõned kalad ja sääsed suudavad seal vastu pidada. Kevadel kui kaladel algab ränne võib seal kohata ka lõhesid ja angerjaid, mõnikord on nähtud ka forelli. Seevastu aga jõe vabal alal on taimi ja kalu külluses: siit võib leida ahvenat, viidikaid, latikaid ja teisi lepiskalu, lisaks on siin haugi ja muid röövkalu. Jões elab ka krokodille ja alligaatoreid.

Mulle endale meeldib jõe ääres päikest võtta ja kose mühinat kuulata. Jõgi on väga sooja veega, erinevalt teistest mägijõgedest. Kunagi oleks jõgi suurvee ajal peaaegu minu maja ära viinud, õnneks suutsin viimasel hetkel kopteri välja kutsuda ja mullavalli ette ehitada.

Eelmised elanikud rääkisid, et nende ajal oli jõgi pidevalt raevunud ja märatses, aga minu ajal pole jõgi kurja teinud. Ilmselt vastab tõele, et kui austad jõge, austab jõgi ka sind. Jõgi meeldib mulle oma lakkamatu liikumise pärast, ta inspireerib mindki liikuma, aga samas ka rahustab.

Selline on minu unistuste jõgi!

Lisaks ka pisike luuletus:

Jõgi on rahulik,

Jõgi on kurb.

Jõel on tõus,

Ja jõel on mõõn.

Tõsi!

Jõgi suur

Ja vesi madal

Aga seal jões elav kala,

On karule magusam kui mesi.

Sander Sild

6. klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Eestimaa on väike riik. Mõnes Aasia väikelinnas elab mitu korda rohkem inimesi kui terves Eestis. Minu kodumaa ei ole just ka kõige soojem paik. Ei ole siin õiget talve ega õiget suve. Kas mulle meeldib siis ikka Eestis elada?

Olen tähele pannud, et viimasel ajal nurisetakse Eesti kallal. Majandus on allakäigutrepil, ilm ei ole kunagi hea, siin elab liiga vähe tõmmusid noormehi. Ometi ei ole virisejad veel kuhugi mujale kolinud. Kõik elavad oma isamaa pinnal. Miski hoiab meid ikka siin. Mis meid tõmbab Eestimaale?

Eestil on väga palju häid omadusi. Esiteks on siinne loodus väga kaunis. Need metsad ja kogu see rohelus mis meid ümbritseb, on kindlasti rohkem väärt kui paar üksikut palmi liivasel pinnasel. Kuigi Eestimaa ei ole väga mägine, on siinsed külavaheteed väga põnevad sõita. Kui juba tallinlasel on Haanja vahel lõbus sõita, siis ma kujutan ette, millise näo teeb New Yorgi elanik Haanja teedel.

Kliima on siin Läänemere kallastel ettearvamatu, aga alati võib hullemini minna. Inglastel näiteks ei vedanud oma vihmase ilmaga kohe üldse. Meil on vedanud vähemalt selle poolest, et aastas on olemas kõik neli aastaaega: kevad, suvi, sügis ja vahel kohtab talvegi. Ometigi kuuleb eestlaste suust virinat sellel teemal, kuid ilmselt on see lihtsalt meie loomuses.

Eestimaa inimesed on erinevad. On toredaid ja vähemmeeldivaid kodanikke. Valdavalt elavad siin siiski meeldivad inimesed. Nahavärvi koha pealt nii palju, et kuigi Eesti mehed ei ole nii tõmmud kui Egiptuse või Itaalia mehed, siis eestlased on kindlasti lõbusamad seltskonnakaaslased. Lõunamaalastel on halb komme kohe käsi külge panna ja alles siis ennast tutvustada.

Mulle meeldib Eestis elada. Isegi, kui alguses sai üles loetletud minu sünnimaa paar halba külge, siis kirja jäi panemata lõpmatult positiivseid omadusi. Kui kogu see virin kõrvale jätta, siis tegelikult teavad eestlased isegi, et Eestimaa on parim koht, kus elada.

Lauli Otsar

9.a klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Jah, ma leian, et mulle meeldib Eesti elada. Olen Eestimaal sündinud ja siin üles kasvanud. Mida rohkem olen siin riigis viibinud, seda enam olen ma seda maad tundma õppinud ja armastama hakanud. Eesti on väike ja ilus maa.

Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on suurepärane kliima. Selles riigis on olemas kõik neli aastaaega: imeilus kevad, kus loodus on nii ilus, värske ja roheline; piisavalt kuum suvi, et rannamõnusid nautida ja paikese paitust oma nahal tunda; Värviküllane sügis, kus puude lehed on justkui kunstniku käega maalitud ja talv, mis maalib majade akendele jäälilli ning teeb Eesti jõulud kauniks oma valge sätendava lumega. Võin olla uhke, sest paljudes maades pole võimalust nautida mõlemat: valgeid jõule ja rannas päevitamist. Siin ei pea arvestama tsunaamide ega ootamatute lumelaviinide pärast. Kliima on elamiseks soodne ja vaheldust pakkuv.

Eestis on meil meeldiv elada, sest see on turvaline ja vaba maa. Ma tunnen end siin kindlalt ja hästi, sest mul pole vaja tunda hirmu äkiliste pommiähvarduste ega lahingute pärast, nagu näiteks Iraagis. Eesti vabariigis on demokraatlik kord ja rahval on palju õigusi. Näiteks on alates 18. eluaastast võimalus käia hääletamas inimesi riigikokku. Paljudes riikides see võimalus puudub.

See on väike ja hubane maa, seetõttu on mul siin turvaline elada. Inimesed on sõbralikud ja linnad pole ebamugavalt suured, et tekiks võimalus ära eksida.

Ülekõige meeldib mulle oma kodumaal elada siin oleva kauni looduse pärast. Eestis ei jää puudu rohelusest. Suure osa selle maa pindalast moodustavad metsad: männi-, kuuse-, segametsad jne. Tõeliselt tore on jalutada Eestimaa ürgsetes ja põnevates metsades ning nautida linnulaulu. Ning miks mitte näiteks marju ja seeni korjata.

Samuti ei jää siin puudu veenaudingutest. Eesti väikesed jõed ja järved annavad selleks rohkesti võimalusi. Riik asub mere ääres. See teeb Eestis elamise paremaks.

Eriti märkimisväärsed on Eestimaa nõiduslikud sood ja rabad. Need on ainulaadsed ja kahtlen, kas on palju riike, kus need eksisteeriksid. Eesti väikesed mäed ja orud muudavad selle maa veelgi kaunimaks.

Mulle meeldib Eesti Vabariigis juba seetõttu elada, et siin saan ma puhata. Nädalavahetustel võin ma sõpradega looduskaunisse kohta telkima minna või lillelisel aasal piknikku pidada. Võimalusi lõõgastamiseks on siin küllaga.

Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on suurepärane kliima, turvaline, kaunis loodus ja võimalusi lõõgastumiseks.

Minu kodumaa, Eesti on ilus ja ainulaadne. See on väike ja vaba maa ning olen õnnelik, et siin sündisin, sest siin on hea elada.

Annika Sirel

9.b klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Kaardil on Eesti teiste riikide kõrval nii väike, et seda nagu polekski. Ometi riik eksisteerib ja kasvab seesmiselt jõudsasti, pakkudes rahvale erinevaid mooduseid enese arendamiseks. Mis on need põhjused, mille pärast mulle meeldib Eestis elada?

Nii nagu igal riigil on oma territoorium, lipp ja rahvas, on sellel ka oma keel. Viimane on kahtlemata vajalik, et vahendada informatsiooni ja suhelda. Välismaale minnes muidugi eesti keelest ei piisaks, vaid tuleks juurde õppida, mida tänapäeva eesti koolides on võimalus heal tasemel teha. Minu arvates on eesti keel nii neutraalne, et eestlastel poleks raskusi ühegi keele hääldamisega, sest meie emakeelest ei jää külge tüütut aktsenti, mitte nagu pidev põrin prantslastel või susistamine venelastel. Eestlastel seda muret pole, sest eks me olegi üks lihtne rahvas lihtsal maal, kes saaksid väikeses Eestis hakkama ainult emakeelega, mida on uhke tõdeda, sest suurtes riikides on palju rahvusi koos, millest on tekkinud vajadus mitme riigikeele järele.

Väikeses Eestis on hea suhelda ning lisaks ka head transpordivõimalused, osaliselt tänu sellele, et vahemaad on lühikesed. Arvan, et üle kahesaja kilomeetri pikkune sõit, mis kestab neli tundi, on hea saavutus bussiliikluses. Kuniks konditsioneer töötab muidugi. Pole enam probleem käia kooli ja tööle ühest linnast teise. Samuti ei ole ka sõites igav. Tasuks kas või ainult korra pilk aknast välja roheluse poole suunata ja energialaeng ongi käes, mida ei ületa ükski energiajook.

See, et Eesti ilus on, pole ka mingi uudis. Kodumaa ilu on avatud kõigile ning ulatub kõikjale, mis on parim, sest välismaal leiab ilu enamasti ainult hoonetelt, mis on kogu elusa looduse enda alla matnud. Tore on ärgata, tundes endal hommikuse päikese kiiri, mis puhtast helesinisest taevast välja ulatuvad. Olgu talv või suvi, kevad või sügis, aga ilu, mida märgata ja nautida, leidub alati.

Olgu välisriikides nii hea kui tahes, kodumaal on ikka parem. Milleks otsida mujalt, kui kõik on käega katsutavas kauguses. Uhke on elada just väikeses, ilusas ja lihtsas riigis nagu Eesti. Ilmselt oma lihtsusega see meid võlubki.

Maarika Talja

9a klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Eesti – mäed, orud, järved, jõed, aasad, niidud, nurmed, suitsupääsuke, rukkilill, sinimustvalge, kodu ja kodutunne, Eesti talved, suved, sügised ja kevaded – nad kõik on nii omapärased. Neis kõigis on mingi võlu, midagi, mis muudab hallid ja kurvad päevad kärtskollaseks ja rõõmsaks, midagi, mis viib nutuvõru suult ja toob tagasi kauni naeratuse.

Kas mulle meeldib Eestis elada? Vastus sellele küsimusele on lihtne ja selge – jah. Eestis on minu kodu, kodus on minu pere, kodu ümber on sugulased, sõbrad ning tuttavad.

Meil on väga ilus keel – selle kõla ja värv on imelised. Vahepeal sulen silmad ja kuulan raadiost intervjuud tuntud inimeste vahel, sest kui sõbraringis vestelda, ei pane tähelegi, kui ilus on meie keel ja kuidas see kõlab.

Minu kodukandis on üks väga ilus paik – Haanja. Tee, mis Haanjasse viib, kulgeb läbi tiheda metsa, mööda käänulist teed ning läbi linnulaulu. Ma olen seda teedmööda palju kordi sõitnud, ka rattaga, aga ikkagi vaatan ja imetlen seda loodust, mis minu ümber on. Või kui ma sõidan Tartusse, siis on samuti väga huvitava jälgida, kuidas muidu tühjadele põldudele aina kerkivad uued majad ja ilusad eramurajoonid. Mõnede jaoks on Tartu maantee ja tartu linn igavad, kuid tegelikult toimub kogu aeg midagi uut ja huvitavat, tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja osata näha.

Kui ma telekast spordivõistlusi vaatan, otsin alati rahva seast lippu, seda tuttavat triibulist lippu, mis lehviks õhuvoolude käes. Või on staadionil nende maade lipud, mis parajasti võistlevad. Kui ma seal näen sinimustvalget, tekib alati soe tunne.

Reisil olles tekib mul alati koduigatsus. Võõral maal on küll kõik uus ja huvitav, kuid kodu on see koht, kus kõige parem ja turvalisem olla. Välismaal peab rääkima teises keeles. Võib tekkida paanika, kui mingi tähtis sõna meelest ära läheb või kui midagi ära oled kaotanud. Püüa siis võõras keeles seletada, kus ja millal midagi kaduma läks. Nendel on muidugi lihtsam, kes võõrast keelt hästi valdavad, kuid kindlasti paremini tuntakse enda oma keelt rääkides.

Eestimaa on minu kodu ja jääb ka selleks. Mulle meeldib siinne loodus, kliima, keel, kultuur ning siinsed inimesed. Meil on saared, kus saab väga lõbusasti aega veeta. Meil on Eesti. Mitte miski ei saa parem olla, kui meie oma kodu – Eestimaa. Mulle meeldib väga Eestis elada.

Maarja Süüden

9a klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Maailma eri paikades on elu väga erinev. Seda näitab kasvõi iga riigi omapärane kultuur. Euroopa riikides, kuhu kuulume ka meie, on tegelikult palju ühist. Arvatavasti ühendab meid Euroopa Liit, mille kaudu me üksteist toetame ja aitame. See kas Eestis on hea elada, on iga kodaniku enda otsustada. Reisil olles tunnen, et miski tõmbab mind siia siiski tagasi. See väike riik on mulle südamelähedane. Miks mulle meeldib Eestis elada?

Peale venelaste võimu alt vabanemist on meie riik väga kiirelt edasi arenenud. Me liigume jõukamate riikide hulka ja see kõik annab noortele palju teid. Peale edukat põhikooli ja keskkooli lõpetamist on Eesti noortel hea võimalus astuda Tartu ülikooli. Ka minul on see võimalus ja see on üks põhjus, miks Eestis on hea elada.

Erinevad sportlased on meid esindanud igal pool maailmas väga väärikalt. Näiteks Erki Nool on olnud väga tubli kergejõustiklane ja Marko Märtin rallisõitja. Tänu neile võib iga eestlane olla uhke, et ta siin elab.

Eestis on suurepärane kliima, mis suudab pakkuda igale-ühele midagi. Suvearmastajatele on siin väga soodne päevitada ja lumelauduritele jätkub talvel lund küllaga.

Eesti rahvas on suhteliselt ühtekuuluv. Me oleme ka väga töökad. Küllap seetõttu olemegi nii kaugele jõudnud. Räägitakse ka seda, et meil on üks ilusamaid keeli maailmas. Seetõttu peame oma keelt hoidma.

Meie kodumaal on hea elukeskkond nii noorele kui ka vanale. Meile on veel alles jäänud palju metsi, kus linlased saavad näiteks jalutades või marju korjates stressist vabaneda. Maaelanikele jätkub ka moodsaes linnades palju tegevust. Meil on siin vaheldusrikas elu.

Kokkuvõttes meeldib mulle sellepärast Eestis elada, sest siin on noortel hea tulevik, meil on, kelle üle uhkust tunda ja siin on vaheldusrikas elu.

Liis Mironova

9.b klass

Mulle meeldib Eestis elada?

Me elame riigis nimega Eesti. Meil on siin toredad inimesed ja suurepärane loodus. Elame küll põhjapoolkeral, kuid siiski võib öelda, et Maarjamaal on meeldiv kliima. Aga kas minule meeldib Eestis elada?

Olen sündinud natukene pärast Nõukogude võimu lõppu ja seepärast seda aega ei mäleta. Vanemad on küll maininud, et see oli jube aeg. Arvan, et eakamad oskavad seda väärtustada, et nad elavad vabas Eestis, aga tänapäeva noored ei oska selle üle õnnelikud olle, sest neil puudub võrdlusmoment.

Nii nagu inimesel on oma head ja vead, nii on ka ühel riigil omad vead. Viimasel ajal kuuleb meedias ja näeb ka tänavapildis tihti, et hinnad järjest kallinevad ja valitsus ei tee oma tööd hästi. Kuna olen õpilane ja ega ei pea veel muretsema palga ega töökoha pärast, teeb see siiski mind murelikuks. Teisest küljest arvan, et see kõik on riigi arengule vajalik ja inimestel kuluks palju vähem energiat, kui nad mõtleksid positiivsemalt.

Võin ausalt kinnitada, et mulle väga meeldib Eestis elada. Kuigi öeldakse, et Põhjamaade inimesed on emotsioonitud, arvan mina, et meie inimesed on ilusad ja head. Ma armastan koduse Lõuna-Eesti künkaid ja Saaremaa lõhnavaid kadakaid. Kui soovin tunda suurlinna melu, saan vaid kolme tunniga sõita pealinna Tallinna. Samuti meeldib mulle Eesti haridussüsteem, sest riigis on mitmeid võimalusi ennast kooliga väga tihedalt siduda.

Mida aeg edasi, seda rohkem huvitavaid tegusid korda saadetakse. 3. mail toimunud Teeme Ära 2008 prügikoristusaktsioon leidis kajastust ka mujal pool maailmas. Samuti üllatusin meeldivalt inimeste headuses, kui sain teada, et vutifarm, kus vutimunade nõudlus suvel väheneb, jagab ülejäänud munad tasuta lastekodudele. Need mõtted meeldisid mulle ja arvan, et andsid ja teistele inimestele heategudeks inspiratsiooni.

Kuna meie armsal Eestimaal on tänavu 90. sünnipäev, siis arvan, et kõik inimesed võiksid hoolida oma riigist ja mitte nii väga keskenduda negatiivsele, sest positiivsusega teeb ära palju rohkem.

Marian Tarrend

9a klass

Mulle meeldib Eestis elada?

See teema eeldab, et ma võin probleemi püstitada kahte moodi –miks mulle meeldib Eestis elada või miks mulle ei meeldi Eestis elada. Vahel on küll tunne, et põgeneks siit jalamaid kuhugi soojale maale peesitama, kui ilm on jahe ja sajune, valitseb pimedus ja päikest näeb haruharva. Need tunded on aga ajutised ja peagi masendus kaob, sest kohe tuleb meelde midagi head. Niisiis – miks mulle meeldib Eestis elada?

Üks põhjus on see, et olen siin sünnist saati elanud. Siin elavad mu vanemad, vanavanemad ja paljud sugulased, kelle juures on nii hea aeg-ajalt külas juttu vestmas käia. Saab rääkida oma emakeelt, tunda siinset kultuuri ja kombeid.

Juulikuu esimesel pühapäeval toimus 25. korda laulupidu. „Üheshingamine“ oli selle peo pealkiri. Sajad Eesti lipud lehvisid kõrgel ning vägevad ovatsioonid ja aplausid kajasid üle lauluväljaku, kui laulude autoreid ja dirigente tänati. Oli ka palju väliskülalisi, kes ka said laulda ja hingata kõigi eestlastega ühes.

Või võtame meie tantsupeo -. millised ilusad rahvariided, millised ilusad tantsusõõrid! Isegi ilm soosis peo kordaminekut.

Kuigi Eesti on väike riik, on meil olemas oma rahvuseepos „Kalevipoeg“, mille kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald. Paljudel rahvastel pole oma eepost.

Eestil on palju sportlasi, kes on kogu maailmas tuntud – olümpiavõitjad Erika Salumäe, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Kristina šmigun, Gerd Kanter ja paljud teised.

Äramärkimist väärib meie kaunis loodus – meie ilusad metsad, haruldased sood ja rabad oma mitmekesise taimestiku ja loomastikuga. Ja hea on ka see, et Eestis on olemas neli aastaaega, mis mitmekesistavad looduspilte.

Mulle meeldib Eestis elada, kuna see on mu sünnimaa ja siin elavad mu vanemad ning sugulased. Meil on pikaaegne laulu- ja tantsupidude traditsioon, on oma rahvuseepos. Eestil on palju sportlasi – olümpiavõitjaid. Meil on kaunis loodus ja neli aastaaega.

Marelle Palm 9. klass

Mida on vaja selleks, et olla õnnelik?

Nii nagu inimeste vajadused on erinevad, on ka õnne mõiste paljudel erinev. Hakkasin juurdlema selle üle, mida võiksid inimesed vajada, et olla õnnelikud.

Minu arvates peaks olema üksteisest hooliv ja kokkuhoidev perekond. Pereliikmed peaksid üksteist austama Õnnelikus perekonnas ei ole kohta koduvägivallale. See on kõige hullem, mis üldse olla saab.

Vanemad ja lapsed peaksid koos arutama tekkinud probleeme ja püüdma leida neile lahendusi.. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Sama lugu peaks olema rõõmudega – need muutuksid ka jagatuna justkui suuremaks.

Ka kõige paremates peredes tuleb ette lahkarvamusi. See on ka täiesti loomulik. Aga neid rahulikult analüüsides ja õigete järeldusteni jõudes muutub perekond veel tugevamaks. Ka lapsed omandavad nii kogemusi probleemidega toimetulekuks.

Oluliseks pean seda, et pere teeks palju asju koos. Näiteks teeks majapidamistöid ühiselt (igal on oma ülesanne), käiks üritustel ja puhkaksid seltsis, austaksid ja kannaksid edasi peretraditsioone. See kõik liidaks pereliikmeid.

Selleks, et olla õnnelik, on vaja häid ja ustavaid sõpru, kes ei jäta iial maha ja keda saab usaldada. Sõber peaks sinust hoolima ja püüdma sind sinu muredes aidata või vähemalt ära kuulama. Sõpruse puhul pead vajadusel ise samamoodi käituma.

Et elus õnnelikuks saada, selleks on vaja ka head haridust. Haridus on justkui maja vundament, millele saab hiljem kõik eluks vajaliku rajada – hea töökoha hea palgaga. Hea palk võimaldab endale muretseda kõik eluks vajaliku ning ei pea millestki puudust tundma.

Minu arvates ongi selleks, et olla õnnelik, vaja üksteisest hoolivat ja kokkuhoidvat perekonda, kes jagab nii rõõme kui ka muresid. Peret, kellele meeldib koos tööd teha ja puhata. Õnneks on vaja ka häid ja ustavaid sõpru. Selleks, et elus õnnelikuks saada, on vaja ka head haridust.

Kätlin Kindsiko

9. kl

Kehalise kasvatuse tunnis

Poistel on kehalise kasvatuse tund, mängivad jalgpalli. Äkki hüüab Remi:“Mul pea valutab, ma ei saa mängida!“ Õpetaja:“Mängi siis jalaga!“

Mario Mõtus

7.a klass

Mina ja minu pere

Minu pere pole kuigi suur, me kõik aitame ja hoiame üksteist. Probleemidest ja muredest räägime alati ja püüame nendele koos lahendusi leida.

Meid on neli liiget: ema Heli, isa Peeter, vend Andres ja mina – Hanna-Mari. Meil on ka koer Robi, kes on ju ka omamoodi pereliige. Isa ja ema käivad tööl, meie vennaga koolis ja koer on koduvalvur.

Minu ema on hästi hoolas, abivalmis ja tore inimene. Talle meeldib reisida ja süüa teha. Isa töötab erialal, mis nõuab täpsust, hoolsust ja ka annet. Oma töö tõttu on ta palju kodust eemal, seepärast ma teda eriti ei näe. Minu vend õpib 9. klassis Tal läheb koolis hästi. Andrese hobiks on suusatamine ja rulluiskudega sõitmine. Mina kui pere kõige noorem liige veedan enamuse ajast kodus. Ma õpin 7. klassis ja kuna mulle meeldib muusika, õpin ma ka muusikakoolis.

Kodus on meil kõigil oma kohustused. Isa tegeleb põhiliselt majaehitusega ja teeb raskemaid töid, mida teised ei jõua. Ema teeb süüa ja suvel hoiab korras lille- ja köögiviljapeenrad. Ta hoolitseb ka kasvuhoonetaimede eest ja vajadusel kastab neid. Venna kohustuseks on suvel muruniitmine ja talvel lumerookimine. Minu ülesandeks on majapidamistööd ja koera eest hoolitsemine. Mulle meeldib ka suvel tegelda lillede kasvatamisega.

Vabal ajal puhkame koos. Kuna ema ja isa on maailmas päris palju ringi käinud, tahavad nad ka meile kuulsaid ja ilusaid paiku näidata. Üritame peaaegu igal suvel kusagil reisimas käia.

Meil on kodus ka päris suur aed, kus saab suvel korraldada sünnipäevi ja niisama tuttavate ja sõpradega koos istuda. Suvel on ka isa ja ema sünnipäev, siis grillitakse, mängitakse jalgpalli või võrkpalli, aetakse niisama juttu. Kui on valminud marju või puuvilju, maiustatakse nendega. Kuna meil on kodus palju ruumi, käib meil tihti külalisi, kes saavad meie juures ka ööbida.

Niisugune on meie väike, aga ühtehoidev pere.

Hanna-Mari Hillep

7. klass

Amet kogu eluks

Amet kogu eluks peaks olema minu arust järgmine.

Minu unistuste amet vajab kindlasti tublit, tarka, töökat, andekat ja hästi haritud inimest. Töötada võiks kas firmajuhina, pankurina, advokaadina või ärimehena.

Elukutse peaks olema parajalt raske ning nõudma reisimist Euroopa, Aasia (Hiina) ja Ameerika vahel. Keeled peaksid olema hästi selged ja maailmas enim levinud keeli peaks oskama korrektselt rääkida ja kirjutada. Sõpru ja tuttavaid oleks kogu üle kogu maailma.

Kindlasti peaks tundma hästi etiketti, et käituda väärikalt ja soliidselt. Garderoob peks olema suur, sest ülikond peab alati perfektne välja nägema – esmamulje on kokkusaamistel väga tähtis.

Töö peaks olema tulus, sest kui reisid palju ja riietud hästi, peab olema raha, moodne auto ja ilus ning kõigi mugavustega villa golfiraja ja basseiniga, mis kuulub prestiižika ameti juurde.

Palju aega kulutaksin töötegemise peale, aga vabal ajal puhkaksin või pidutseksin koos pere või sõpradega. Suhted bossi ja teiste kaastöölistega peaksid olema head.

Töö juures võiks mul olla oma kabinet. Tööruum võiks asuda kõrghoone ülemisel korrusel,

kust avaneks ilus vaade linnale või merele (kui seal lähedal on merd). Kabinet oleks avar ja seal oleksid nahkdiivan, suur laud ja mugav tool, seif ja paar elustaime.

Mul oleks ka oma sekretär. Ta peaks olema noor ja töökas, aga muidugi ka tark ja taibukas tütarlaps. Ta organiseeriks kohtumisi ja täidaks muid tööülesandeid minuga konsulteerides.

Kuna töö nõuab palju reisimist, võiks mul olla oma eralennuk paljude mugavustega.

Selline võiks olla minu unelmate amet ja elu koos paljude mugavuste, väga ilusa ja armsa pere, paljude sõprade ja eralennukiga. Justnagu filmis!

Tauri Udras

8. klass

Mida pean sõpruses tähtsaks

Sõprus on tähtis igaühe jaoks. Mõnel on küll palju sõpru, aga seda ühte ja õiget, kellele saaks usaldada ka saladusi, pole. Teisel võib vedada ja tal võib usaldusväärseid sõpru olla rohkem, kellega käia väljas ja üksteisel külas.

Parimad sõbrad teavad üksteise saladusi, rõõme ja muresid. Nad on heatujulised ja abivalmid. Nad on alati su kõrval, kui neid vajad. Ka ei unusta nad kunagi su sünnipäeva ning teevad sulle just selliseid kingitusi, mis on sulle südamelähedased.

Sõpruses on tähtsad ühised arusaamad ja huvid, sest siis on, millest rääkida ja mille üle juurelda.

Sõbrad usaldavad üksteist. Minu arvates ongi tähtsal kohal just usaldusväärsus, sest siis ei ole midagi sõprade vahel teadmata ja nad saavad teineteist aidata, kui vaja. Ka ei saa keegi teine neid nii kergesti omavahel tülli ajada. Sõbrad ei valeta üksteisele ja teevad tavaliselt kõike koos.

Vahel nad ei elagi üksteise lähedal, võivad elada isegi eri riikides, kuid sellegi poolest võivad nad olla parimad kaaslased.

Seega ongi sõpruses tähtsad usaldusväärsus, ühised huvid ja ausus. Kui need omadused on olemas, võib ka sõprust pidada nende vahel parimaks.

Kadri Raag

8.a klass

Märkamatuks jäänud heategu

Inimesed ei pane tihti tähele heategusid. Seda märgatakse alles siis, kui ollakse tehtud suur tegu, näiteks päästetud teise inimese elu. Miks ei märgata väikseid heategusid ja ei tänata nende eest?

Jalutasin ühel õhtusel ajal Tallinnas Kadriorus. Üks umbes 60-70-aastane mees oli libedal teel kukkunud ja ei saanud enam püsti. Ma läksin ja aitasin teda. Kui ta oli jalule aidatud, ei vaevunud ta mulle isegi otsa vaatama, rääkimata tänamisest.

Mõni päev hiljem kaubamajast tulles nägin, et ühel noormehel olid asjad maha kukkunud, sest tema kilekott oli purunenud. Andsin talle oma vaba kaasas olnud koti ja aitasin tal asjad sinna sisse panna. Noormees oli viisakas, tänas mind ja saatis mind tänutäheks isegi koju, sest oli juba pime. Poisist jäi mulle väga hea mulje ja me suhtleme siiani.

Ma arvan, et heategude tegemine ja nende märkamine sõltub kodusest kasvatusest. Kui väiksele lapsele õpetada, et inimesi tuleb hädas aidata, hakkavad nad ka ise märkama teiste tehtud häid tegusid. Kui inimene ise ei tee heategusid, siis ei märka ta ka teiste omi.

Kärt Sulg

8. klass

Tahaksin elada maal

Inimesed seisavad ikka aeg-ajalt valiku ees – kas elada linnas või maal. Miks valiksin mina linnaelu asemel elu maal?

Lapsepõlve veetsin maal ning see elu meeldis mulle juba siis väga. Meil oli hästi suur ja avar õu, kus lastel oli hea joosta ja mängida. Suvel saigi seal palju mängitud ja ulakusi tehtud koos teiste külalastega. Meil oli maal veel ka laut, kus hoiti mitmesuguseid koduloomi, kellele tuli talveks heina teha.

Suvel käisime päevitamas ja ujumas, talvel sõitsime paksu lume sisse suusarajad ja kelgutasime. Need mälestused lapsepõlvest on mulle hästi meelde jäänud, sest meil ei olnud kunagi igav – igal aastaajal leidus tegevust.

Linnas ei saakski selliseid asju teha. Suvel tuleb pikk maa käia, et Tamula äärde jõuda. Ja ega mulle ei meeldikski nii rahvarohkes kohas ujuda ja päevitada. Ka talvel tuleks suusatamiseks sõita Haanja Suusakeskusesse.

Linnas on kuidagi kitsas ja umbne – kõikjal sagivad ja saalivad inimesed, vuravad autod - puudub rahu ja vaikus.

Maal ümbritseb alati väga ilus loodus. Suured ja paksud metsad, kus saab marjul ja seenel käia. Avarad põllud, kus kasvab vili, mida sügisel kombainid hakkavad koristama. Ilusad rohelised aasad, kus kari sööb ja suvel heina tehakse. Talvel magab kõik paksu lumevaiba all, et kevade tulles jälle elule ärgata.

Minu vanemad on mulle ikka rääkinud, kuidas nende lapsepõlv maal möödus. Nad on sellest rääkinud väga huvitavaid jutte. Kahju on sellest, et pidin linnas üles kasvama, kus mängisin põhiliselt arvutiga või istusin lihtsalt toas ja vaatasin televiisorit. Maal sai ringi joosta ja peitust mängida, linnas poleks selleks ruumigi.

Maal tuntakse oma külarahvast hästi. Seal elab vanaema, kes küpsetab alati värskeid saiu, kui me maale jõuame. Need on hästi maitsvad ja päris soojad veel. See tekitab hea koduse tunde.

Maal elavad sugulased lähestikku ning kõik hoolivad üksteisest – ei ole ükskõikset suhtumist.

Tavaliselt tehakse ka kõik suuremad tööd koos, talgutega. Suvel tehakse koos heina, sügisel võetakse kartuleid ja talvel tehakse puid.

Kui mul oleks võimalus valida, siis valiksin kindlasti elu maal. Juba lapsepõlvemälestused sealsest elust tekitavad minus hea tunde. Maal on ilus loodus, vaikus ja rahu. Seal on põnev, sest kogu aeg on midagi teha ja kunagi pole igav. Maal elab ka mu vanaema, kes on mulle väga kallis.

Gredi Udras

9b klass

Kiri sõbrale

Tere, Kuno! Võrus 5. oktoobril 2009

Vabandan, et Sulle kaua aega kirjutanud pole, aga mul on lihtsalt viimasel ajal kiire olnud.

Nüüd otsustasin pastaka haarata ning Sulle mõne rea kirjutada, sest mul on nii paljust Sulle jutustada. Otsustasin kirja panna ühe neist mitmest põnevast sündmusest, mis minuga suvel juhtus. Ja lugu ise on selline.

Päev algas nagu tavaliselt sellega, et vanaema läks kööki kohvimasinat üles seadma. Olen ergu unega ja ärkasin kohe, kui vanaema toimetamist kuulsin. Tavaliselt jään ma oma asemele veel pikutama, kuni köögist hakkab mõnusat kohvilõhna tulema. Sel hommikul tõusin ma millegipärast kohe, vantsisin kööki ja keerasin end mõnusalt tugitooli kerra.

Kohv joodud, ruttasin õue. Mulle meeldib mängida õuekoer Larriga. Kõik oli täpselt nii, nagu see ikka on suvehommikutel olnud. Ilm oli hallivõitu, mõne üksiku sünkjasmusta pilveräbalaga...

Järsku tõusis kohutav tuul ja taevas tõmbus mõne hetkega süsimustaks. Kostis müristamist ja puud hakkasid pahaendeliselt kohisema. Veel hetk ja hakkas sadama tihedat vihma.

Äkki kerkisid mu jalad maast lahti ja ma peaaegu lendasin trepikotta ja sealt edasi kööki. Maandusin akna all toolil.

„Lendamise“ ajal olin jõudnud märgata, et üks kolmest hiiglaslikust ja minu arvates justkui igavesest tammest, mis kasvavad värava kõrval, hakkas kummaliselt ühel kohal keerlema ning

siis äkki hoovi poole kalduma. Köögiaknast vaadates oli kogu õu täidetud tammeokste ja –lehtedega – vana puu oli pooleks murdunud ...

Minu lennutunde põhjustajaks oli aga vanaisa, kes mind süles tuppa oli kandnud. Pärast seda päeva olen hakanud mõistma, kui väga ta minust hoolib.

Järgmistel päevadel oli meil vanaisaga palju põnevat tegevust, seda enam, et elekter oli ära peaaegu nädal aega.

Selline oli siis minu üks lugu paljudest, mida tahtsin Sulle jutustada. Teisi uudiseid hoian selleks ajaks, kui me kohtume.

Peatse kohtumiseni!

Tervitades

Õilme

Õilme Võro 7.b klass