Lapsemaa VI - Gümnasist mõtiskleb

Murelik mõtisklus kärekülmal talveõhtul

Lähme omavahel kohutavalt tülli ning mu kannatus katkeb. Olen jubedalt närvis ning tunnen end nagu peata kana. Ma ei tea, mida öelda või mida teha. Panen vihasena ja väga solvununa oma paksud talveriided selga ja näen peeglist vaadates selle ees seismas nutetud silmadega tüdrukut, kes näeb talveriietes välja nagu väike kubujuss. Ma kiirustan närviliselt trepist alla. Jõuan välja ning väljas on kõva pakane. Ma tunnen, kuidas külm tuul tahab tungida läbi minu, kuid ma olen tugev kui jäärapäine rammumees. Ma saan sellest külmast tundest võitu. Väljas on juba pime nagu öö. Ma jõuan pika ja lumise tee peale. Tunnen end seal nagu pisike kiisupoeg, kes on oma koduteel eksinud ega tea nüüd kuhu poole suunduda. Otsustan kõndida täiesti suvalises suunas. Kõndides vaatan mitu korda taha. Tahan veenduda, et mitte keegi ei järgne mulle. Ma olen ihuüksi ning hirmul nagu väike loomake, kes on sattunud valesse kohta, valede inimeste juurde. Väljas on kõik nii kaunis. Lumised majade katused, lumised puuoksad ning lumine maapind, kuhu sajab aina lund juurde. Minu taldade all oleks see justkui vatt. Tunnen end kui muinasjutus, kus kurval printsessil ei tulegi probleemidel lõppu, kõnnin ikka edasi, mööda seda pikka ja lumist teed, mõtlen nende õhtute peale, kui kahekesi olime ikka siinsamas kohas, kus ma praegu kõnnin üksinda, ilma temata. Kõik tundus imeline, justkui peakski nii jääma, mõtlen tema sõnade peale, mida ta mulle ütles. Mul on hinges nii valus, nagu kisuks keegi südant välja. Hakkan jälle nutma. Pisarad voolavad üle külamade põskede nagu vesi voolab alla jõest.. Mul on selline tunne, et mu pisarad saavad otsa, sest ma olen neid juba piisavalt palju kaotanud. Vaatan jälle enda taha ja enda ümber. Ma tunnen, et hirm on kadunud. Kõnnin vaikselt mööda teed nagu oleksin varem siit läinud. Tegelikult viibin tundmatuses. Olen endalegi märkamatult muutunud üllatavalt rahulikuks. Mõni pisar voolab üle mu näo. Mõtlen jällegi tema peale. Igatsen väga tema soojasse ja turvalisse kaissu. Tahaksin nii väga olla temaga. Tean, et me üritaksime siis lahendada ära selle tüli, mis on meil mõlemal tugevasti hinge peal. Ma unustan end unistama, nagu Tuhkatriinu unistas minna ballile. Mu peas on miljon mõtet. Ma ei suuda reaalselt mõelda. Tahaksin teada, mis edasi saab, kuid ma olen teadmatuses, nagu vanasti olid sõjaväelased, kes ei teadnud, kuhu neid viiakse, või mis neist saab. Ma olen ahastuses kardan nii väga et kõik läheb nüüdsest allamäge. Samas tuletan endale meelde oma kalli ema sõnu, mida ta mulle probleemide puhul alati ütleb. Hakkan mõtlema nende elutõdede peale. Juhuslikult käib mu peast midagi läbi, nagu oleks keegi mu maa peale tagasi toonud. Ma jõuan lõpuks tagasi koju. Silmad ära nutetud nagu väiksel lapsel, kes ei ole suutnud oma nuttu jätta. Olen rahulik. Ma tunnen, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Melanie Kets

10. klass

Sügisilm

Puhub külmavõitu lõunatuul, pimedus matab taevalaotuse juba varem. On aru saada, et kätte on jõudnud sügis. Hommikul vara, kui taimi katab külm kastehein ja taevas kumab hele hämarus, lähevad kooli uniste silmadega ja väsinud olekuga koolilapsed. Lisaks tuulele segab inimeste rahu ka piserdav sügisvihm, mis langeb taevalaotusest, nagu nutaksid pilved kurbusest, et ei saa tunda enam suvepäeva kuumi kiiri. Keset rusket õhku on tunda sügispäeva ähvardavat lõhna, nagu annaks ta märku, et on lõplikult soojusekuningannast võitu saanud. Liikudes selles tõsises ja natuke kurvaski keskkonnas võime aga näha enda ümber lummavat ilu. Puud, mis valmistuvad ette talveks, hakkavad nüüd oma lehti värvima ja porisele maapinnale langetama. Need lehed, mis justkui õhkõrnalt lumehelbed puu ümbrussesse maha kukuvad, on kirjud, nagu oleks kunstnik paletile pilku heitmata ja värve valimata neid sügiskuulutajaid võõbanud. Mahakukkunud lehed hakkavad vaikselt kõdunema ja vajuvad peagi unustuse hõlma, nagu poleks neid kunagi eksisteerinudki.

Sügisilm on küll rahutu ja kurb, kuid peidab endas salajast ilu, mille avastamine on vaataja jaoks kingitus, mis on kallim kui aare.

Kertu Põldmaa

12. klass

Aiavärava mõtisklus

Vahel ma mõtlen, et miks on elu nii ebaõiglane. Inimestele on antud imelised võimed. Nad saavad rääkida, ehkki nad seda pahatihti kuritarvitavad. Nad saavad käia ehkki nad seda võimalust just eriti tihti ei kasuta. Mis ma siin halisen? Ma saan ju ka käia, sest olen aiavärav kollase aia küljes ja iga kord kui keegi tuleb, avaneb mul võimalus sarnaneda inimesega ja oma vanu konte liigutada. Sageli arvan ma, et minagi peaksin saama rääkida, sest olles aheldatud siia väravapostide külge, näen ma asju, mida inimesed tihti tähele ei pane, kuigi nad peaksid.

Kas te teate, kes on minu kõige suurem sõber? Kindlasti te ei tea, aga ma räägin teile temast. Niisiis, minu parim sõber on punane postkast. Oh, kui ma vaid saaksin teda aidata. Te mõtlete, miks on vaja teda aidata? Kuulake. Nimelt külastab meid iga päev see jõhkra lõustaga kuri postiljon, kes mõtleb endast rohkem, kui ta tegelikult on. Igal hommikul pean ma kurbusega vaatama, kuidas ta läheneb oma puseriti hammastega minu sõbrale, et teda kiusata. Kui mu sõber suureks vastupanu märgiks laseb oma uksel end kinni kiiluda, saab ta ründaja käest sellise obaduse, et iga kord jääb tal vähe puudu posti otsast alla prantsatamisest. Sellistel puhkudel palun ma Vanajumalat, et ta saadaks kasvõi natukene tuult, mis tõukaks mind ja ma saaksin anda müksu sellele jõhkrale postiljonile.

Te kindlasti mõtlete, et selline asi polegi kurtmist väärt, aga ometi on see ainult väike osa asjadest, mida ma päevast päeva pean taluma.

Jah, mu elu on väga raske, sest lisaks kõigele alandustele pean taluma enda igapäevast niisutamist. Meie juurest kolm maja vasakule elab üks hirmus lõukoer, kes on nõuks võtnud mind tervitada pärastlõunase sirtsutamisega. Huvitav, kas ta arvab, et nii saab mu puust südame võita.

Minu süda kuulub tegelikult üle tee asuvale helekollasele aiaväravale. Ta on nii ilus ja milline säärejooks tal on! Oh, ma loodan, et meist saab kunagi paar . . Kui ma vaid saaksin joosta üle tänava ja küsida, millised on tema tunded minu vastu. Loodan, et nüüd mõistate kui raske mul on, sest pole midagi hullemat, kui olla armastatule nii lähedal ja samas nii kaugel

Kas te siis nüüd lõpuks saite aru, kui haletsusväärne on aiavärava elu? Nii, et kui teil juhtub ümber kaduõue aed olema, siis palun ärge selle väravat paugutage, sest meil – aiaväravatel – on ilma selletagi raske elu.

Kristiina Luik

12. klass