LAPSEMAA VII - JA JUTTU JÄTKUB KAUEMAKS
Esimesed sõnad
Oma esimesed sõnad olevat ma öelnud juba üheksakuusena.
Beebina olevat ma olnud üks suur naljahammas. Panin asjadele oma nimed. Kärbes oli mul „ABALL“, tomat „PONDANDAA“, hapukoor „UUDI“, aga lusikas hoopis „ELLE“. Õhtul olid vaja magamisriided selga panna ja ma hüüdsin „PIISA-PAASA“. Raamat oli „PAADU“. Väga naljakas sõna oli „PANDAPIIM“. Seda ütlesin ma siis, kui mandariine sõin.
Suured lemmikud olid sellised tegelased, keda mina kutsusin „TRAKSINOLLID“. Kes need olid? Kas raamatu- ja multikafännid teavad?
Betti Aniott
4. klass
Jääkaru ja koer
Kord said kokku jääkaru ja koer. Sõbrad läksid koos metsa seenele. Korraga leidis koer kärbseseene ja jääkaru puraviku. Sõbrad hakkasid naerma. Õhtu jõudis kätte. Jääkaru läks puu otsa magama ja koer maa-alla.
Carin Onno
2. klass
Karu ja sipelgas
Karu ja sipelgas olid suured sõbrad. Ükskord kohtusid nad sõbrapäeval metsas. Sipelgas ütles, et ta tõstab karu sõbrapäeva puhul üles. Karu punnis vastu. Sipelgas tõstis karu ikkagi üles. Rõõmsalt läksid sõbrad koju.
Kauri Evestus
2. klass
Karu ja rästik
Ühel ilusal päeval kohtusid Väimela järve ääres karu ja rästik. Mõlemad olid tulnud kala püüdma. Loomad asusid õngitsema. Päeva lõpuks oli karul viis haugi ja rästikul kaks ahvenat. Ühiselt mindi karu juurde ja grilliti kalad. Nii karu ja rästik sõpradeks saidki.
Kaur Kasuk
2. klass
Hunt ja kitsetall
Elasid kord hunt ja kitsetall. Nad kohtusid ühel päeval Parksepa Keskkoolis kehalise kasvatuse tunnis. Hunt ja kitsetall põrkasid kokku ja ehmunud kitseke jooksis minema. Ta tormas koolidirektori kabinetti ja peitis ennast kellakappi. Sõbralik direktor viis kitsetalle autoga koju.
Karinee Kungus
2. klass
Kärbes ja herilane
Kärbes ja herilane olid kord džunglis. Kärbes hakkas seal endale maja ehitama. Ehitusele sattus herilane, kes pakkus kärbsele oma abi. Ehitamise käigus said putukad sõpradeks. Kui maja valmis sai, siis selgus, et see oli liiga suur. Kärbes palus herilasel sinna elama jääda. Kuna vaba ruumi oli ikka veel palju, siis hakkasid sõbrad oma majas hotelli pidama.
Alari Abel
2. klass
Kui ma oleksin luik
Kui ma oleksin luik, siis peaksin olema valget värvi. Ma oleksin kahe väikese pojaga luigeema. Ma ujuksin ja mängiksin uhkelt nendega ilusal järvel. Mulle ei meeldiks kui teised luiged minuga õiendama tuleksid.
Grete Hollo
2. klass
Kui ma oleksin lumesahk
Kui ma oleksin lumesahk, siis ma lükkaksin igal pool linnades lund. Ma oleksin sinist värvi ja väga töökas. Ma püüaksin kõigi teiste sahkade eest töö ära teha. Kõige kurvem oleks mul suvel, sest siis ei saa lund lükata.
Henri Muld
2. klass
Kui ma oleksin kass
Kui ma oleksin kass, siis tahaksin olla väike ja armas kassipoeg. Ma oleksin kollast värvi ja mu nimi oleks Miisu. Ma elaksin koos inimestega talus, kus püüaksin hiiri. Mulle meeldiks terve päev magada. Ma ei kannataks kui lapsed mind sabast kisuks.
Karinee Kungus
2. klass
Kui ma oleksin tuletõrjuja
Kui ma oleksin tuletõrjuja, siis ma elaksin Eestis. Mulle meeldiks inimesi päästa. Ma ei kannataks kui töötegemist segama tullakse. Ma käiksin tuletõrjevõistlustel Venemaal ja Soomes. Kui ma need võidaksin, siis oleksin kuulus.
Tauri Pähn
2. klass
Kui ma oleksin traktor
Kui ma oleksin traktor, siis peaksin olema suur ja rohelist värvi. Ma elaksin ilusas talus. Seal ma künnaksin ja freesiksin põldu. Ma ei sooviks kogemata vastu maja sõita.
Rasmus Runtal
2. klass
Rästik
Minu jaoks on maailm väga suur: koht, kus saab palju ringi käia. Kuigi ma olen ainult metsas elanud, olen ma mitme maja juures käinud ja sealt toitu otsinud. Ma pole kunagi kedagi hammustanud, sest kõik, kes on minuga kohtunud, on mind kartnud ja see teeb mind kurvaks, sest ma sooviksin kellegagi sõbraks saada ja temaga maailma näha.
Karl Hollo
8. klass
Tigu
Olen arvamusel, et meie, tigude elu on raske ja keeruline. Ennekõike aga muidugi on see ohtlik. Meie suurimateks vaenlasteks on need „olevused“, kes tammuvad enda kahel jalal mööda ilma ringi ja need suured kastid, millel on neli ümmargust kera all. Arvame, et „olevused“ ja need kiired kastid on omavahel seotud, kuid me pole veel päris kindlad.
Elu teeb meile keeruliseks veel ka see, et maailm on meie elutempo jaoks liiga kiire ja ilmatuma suur. Kõikjal on kõrged ehitised, mis on peamiselt täis erinevaid maalinguid ja kust „olevused“ sisse-välja käivad. Neid kohti me tavaliselt väldime. „Olevustel“ aga on alati kuhugi kiire. Neil on vahel nii kiire , et nad meid ei märkagi ja astuvad lihtsalt peale.
See on pilt, mis meile iga päev avaneb. Üldiselt on see vaade kole, aga see on meie elu ja me lepime sellega!
Andra Kirotaja
8. klass
Kui ma oleksin tiiger
Kui ma oleksin tiiger, siis ma elaksin Aafrikas. Ma oleksin valget värvi ja väga haruldane. Ma jookseksin päevad läbi looduses ringi. Kui ma ära väsiksin, siis magaksin puu otsas. Ma ei armastaks elevante ja ei tahaks nendega koos olla.
Patrik Pungits
2. klass
Sääsk
Mina olen sääsk. Minu tööks on peamiselt vere ja taimemahla imemine, muidugi saan ma tänu sellele ka kõhu täis. Minu elu mõtteks ongi saada palju järglasi, kes jätkaksid minu ja mu kaaslaste tööd ja süüa.
Enamasti elan ma taimemahlast, sest see on kättesaadavam, aga kui näen võimalust, siis imen ka verd. Muidugi mulle meeldib veri rohkem, ma lausa armastan seda! Verd saan ma loomadelt ja inimestelt. Kõige parem on loomulikult inimeste veri, sest inimesed toituvad headest asjadest. Loomad aga söövad enamasti taimset või loomset toitu, selle all mõtlen ma toorest liha ja heina.
Inimestelt vere saamisega on tükk tööd. Viimasel ajal on hakatud kasutama mürke, mida me ei salli. Ja inimestele meeldib meid ka tappa, sellepärast me nende vastu kurjad olemegi.
Kaili Priks
8. klass
Toonekurg ja seitse konnalast
Elas kord konnaema, kellel oli seitse konnalast. Kui konnaema läks metsa toitu otsima, hoiatas ta lapsi kurja toonekure eest. Samal ajal luusis nende maja taga toonekurg, kes kuulis nende juttu pealt.
Toonekurel oli kõht tühi. Kui konnaema oli läinud, koputas ta maja uksele. Kuid hirmunud konnalapsed tundsid hääle järgi ära, et tegemist on kurja toonekurega ning ei avanud ust. Vihane toonekurg läks kaupmehe juurde, et osta tema käest kriiti, mis muudaks hääle peenemaks. Kriit söödud, läks kurg uuesti maja uksele koputama. Kuid ka kriidi söömine ei aidanud kurge. Konnalapsed tundsid ta ikkagi ära.
Järgmisena mõtles kurg minna sepa juurde, kes sepistaks talle uue kõri. Toonekurg oli kindel, et sel korral tema plaan õnnestub. Saanud uue kõri, läks toonekurg uuesti konnapere ukse taha. Ta koputas uksele. Peaaegu oleks ta juba majja pääsenud, aga üks konnalastest märkas toonekure punaseid jalgu. Ka sel korral jäi uks toonekure ees suletuks.
Nüüd mõtles kurg minna kunstniku juurde, kes tema jalad roheliseks värviks. Jalad värvitud, läks toonekurg maja juurde tagasi. Ta näitas konnalastele oma rohelisi jalgu, mille peale uks avatigi. Toonekurg hüppas majja ja pistis kõik konnalapsed nahka peale ühe, kes oli pugenud kellakappi. Toonekurel sai kõht täis ja unigi tuli peale. Ta heitis diivanile magama.
Kui konnaema koju tuli, ei leidnud ta ühtegi lapsukest. Kõige väiksem konnalaps oli peitnud end kellakappi. Ta rääkis emale, mis oli juhtunud. Konnaema lõikas toonekure kõhu lahti. Nii pääsesid kure kõhust välja ka ülejäänud konnalapsed. Kõik olid rõõmsad. Toonekure kõht aga täideti kividega. Kui kurg lendu tahtis tõusta, siis oli tema kõht nii raske, et kukkus ennast surnuks.
Markus Juul
4.a klass
Lõvi ja seitse jänesepoega
Elas kord jänesepere. Ühel päeval tahtis jäneseema minna poodi ostlema. Seitse jänesepoega jäid koju mängima.
Samal ajal jalutas majast mööda lõvi, kellel tekkis äkki kange isu grillitud jäneseliha järele. Ta koputas uksele ja ütles: „Lapsekesed, ma olen kodus! Tehke uks lahti!" Jänesepojad said aru, et see ei ole nende ema. Nad ütlesid lõvile: „Meie emal on peenem hääl! Me ei tee sulle ust lahti!" Lõvi võttis oma nutiseadme ja otsis sealt välja häälemuutmisprogrammi. Selle abil ütles lõvi: „Ma jõudsin koju, tehke uks lahti!" Jänesepojad käskisid nüüd käppa näidata. Lõvi käpp oli pruun, aga jäneseemal hoopis valge. Lõvi jooksis värvivabrikusse ja pistis käpa valge värvi sisse. Kiiresti jooksis ta jäneste maja juurde tagasi. Hääl oli peenike, käpp oli valge. Jänesed palusid nüüd näidata oma kõrvu. Ei uskunud jänesed ka sel korral lõvi. Nüüd lippas lõvi kostüümilaenutusse jänesekõrvu saama. Kõrvad olemas, jooksis lõvi jäneste maja juurde tagasi. Lõvi näitas ette oma valge käpa ja pikad kõrvad ning palus, et jänesed ta sisse laseksid. Jänesed lasidki lõvi sisse. Kiiresti jooksid jänkulapsed lõvi eest peitu. Lõvi leidis kuus jänesepoega üles. Aga seitsmendat ei leidnud.
Kui ema koju tuli, rääkis seitsmes jäneselaps, mis oli juhtunud. Samal ajal magas lõvi tagaaias võrkkiiges. Jäneseema lõikas lõvi kõhu lahti ja jänesepojad ronisid kõhust välja. Koos tassiti lõvi kõhtu kive. Kui lõvi ärkas, tahtis ta ennast ujumisega veidi värskendada, kuid uppus ära.
Johanna Hollo
4.a klass
Kohutav röster
Elas kord ühes majas röster. Väljanägemiselt röster nagu röster ikka, valget värvi ja sisselülitusnupuga. Iseloom aga oli tal kohutav. Talle meeldis saiu ära kõrvetada.
Sageli juhtus nii. Isa pani saiad rösterisse ja kui ta nad välja võttis, olid saiaviilud kõrbenud.
Ükskord tahtis laps ise saia röstida, kuid saiapakk ei tulnud lahti.
Nii pääsesid saiad kohutava rösteri käest ja jäid ilusaks kollaseks.
Danel Toom
2. klass
Silmalinn
Silmalinna tänavatel kõndisid inimeste asemel hoopis silmad. Neid silmi oli lillasid, kollaseid ja oranže, mõni sinine ja mõni must.
Silmad ei maganud üldse ja nende lemmiksöögiks olid suud, eriti meesuud ja moosisuud. Kuigi silmadel polnud suud, sõid nad väga palju silmadega. Silmade vaenlaseks olid juuksed. Juuksed tahtsid kogu aeg silma minna. Silmade sõbraks olid käärid, kes kogu aeg juukseid ära lõikasid.
Nii nad seal linnas elasid.
Elisabeth Trolla
2. klass
Koer
Ühes linnas elas väike tüdruk, kelle nimi oli Piret. Piret tahtis endale väga taksikoera, aga ema ei lubanud. Ema ütles Piretile, et me elame korteris ja korteris ei ole hea looma pidada. Piret aga ütles emale, et me elame nagunii igavesti korteris ja siis ma ei saa endale kunagi koera. Piret palus ja seletas, et koer on tema elu unistus. Ema arvas, et tuleb veel mõelda ja vaadata.
Möödus mitu nädalat ja ema otsustas, et ta on nõus ja siis saigi Piret endale koera.
Triin Zupsman
2. klass
Miks teha sporti?
Kui kohtunik laskis stardipaugu, siis alustasin ma jooksmist kõige esimesena. Ma jooksin nii kõvasti, kui vähegi suutsin. Number 7 jõudis minust peaaegu mööda minna, aga lõpumeetrite peal võtsin ma oma viimased jõuraasukesed kokku ja võitsin jooksu 0,015 sekundiga. Mind kuulutati maailma kõige kiiremaks inimeseks.
Nii olen ma mitu korda mõelnud. Ega ma niisama ka ei mõtle, ma teen ikka kõvasti trenni ja mine tea, mis ükskord juhtuda võib ...
Kristjan Kesselmann
3. klass
Mis juhtus?
Hommikul ärkasin nagu alati. Läksin esimese asjana akna juurde. Mida ma nägin? Puu otsas olid pilved, taevast sadas lilli ja murul pikutas päike. Ütlesin emale, et ta vaataks aknast välja. Ema vaatas ning ütles, et õnneks on päike täna meie õuel.
Läksin sõprade juurde ja küsin, kas nemad teavad, miks nii on. Kõik vastasid, et nad pole aknastki välja vaadanud ja jooksid suure müraga akna poole.
Korraga kuulsin ema häält. Ta ütles: „Äratus! Aeg kooli minna!” Ärkasin uuesti ja jooksin akna juurde. Vaatasin välja, aga kõik oli tavaline. Nüüd sain aru, et see kõik oli unenägu.
Koolis rääkisin kõigile oma unenäost.
Maryleen Karise
2. klass
