LAPSEMAA VII - UMAN KEELEN

Esä pakõ mehitsite iist

Maailman om pall´o inemiisi, keä pelgäse mehitsit. Kõgõ rohkõmb pelgäs näid mu esä. Mehitsitegä om mu esäl peris ummamuudu läbisaaminõ. Ku tä kas kuuld suminat, vai keäki main tu väiku linnukõsõ nimme, sõs või mu esä minnä olümpiale edimäst kotust juuskma. Esä tege nii kõva spurdi, et esi kah ei usu´. Tälle õkva peris ültse mehitse ei miildü. Kõik, kes mu essä tiidvä, tegevä timägä suvõl halba nalja.

Eelmidse aastal suvõl maal vanaimä mann nägi esä, kuis mehitsite pere tull´ tarust vällä. Esä hõigas vanaimmä. Ku vanaimä jaolõ sai, pallõl tä essä appi mehitsit kinni püüdmä. Tuu pääle pagõsi esä sanna manu. Ütel, et lätt sanna kütmä. Sinnä tä jäigi kuni pümmes minekuni.

Esä ütles tuu pääle, et tä lätt alati mehitsite tii päält iist är´, selle et timä om targõmb.

Egert Suvi

4.b klass

Edimäne kõrd ortotondi man

Mi´ olõmi katsiku latsõ ja tuuperäst tiimi kõiki asju koon. Eski tohtri man käümi mõlõmba kõrraga.

Paar aastat tagasi vei imä meid ortotondi manu. Ortotont om nigu hambatohtri, a parandamisõ asõmõl tege hambist pilte ja pand klambrit suuhtõ. Nii tegigi tohtri mi hambist pilte. Tuu jaos vei abiline meid tõistõ tarro, muiduki ütekaupa õks. Käskse sälgä panda pikä palitu. Palitu oll´ rassõ ja ilma käüssitetä. Sõs pandsõ meid üte massima vaihõlõ. Sääl tull´ uuta nii kavva, ku käü üts klõps. Pääle klõpsu tull´ tohtri abimiis ja võtsõ palitu säläst är´.

Viie minuti peräst kutsuti meid jälki tohtri tarrõ tagasi. Meile näüdäti pilte. Ja mis pildi nuu´ säntse külh olliva! Pildi´ omma õks ilusa ja värvilidse! Neo´ pildi´ olliva musta-valgõt värvi ja hirmus naljaka. Üte pildi pääl oll´ pääluu, keä naarat – rohkõmb külh irvit meile vasta. Tõsõ pildi päält olliva nätä pusõriti hamba. Üte kotusõ pääl oll´ tühi kotus. Issakõnõ, mi´ hamba olli nigu vana inemese hamba. Säändse pildi õkva aiva meid naarma. Itsiimi peris jupp aigu.

Tohtriprovva, kelle nimi oll´ Anna Iljuštšenko, just tuusama kuulus korgushüppäja, kai meid tõsitsõ pilguga ja ütel, et mi´ peämi nakkama klambrit suun hoitma, ku tahami kunagi ilusalõ naaratada.

Nii omgi, et ega kõrd, ku on pildistämisest juttu, tulõ meile miilde hambite pilt.

Iiris ja Ketter Aljes

4.b klass

Hambatohtri man

Oll´ illus keväjäne päiv. Mängse uman tarõn ajusid murdvat sõamängu, ku tull´ imä ja ütel, et om hambatohtri manu minek. Imä sõna om säädüses ja minek läts vallalõ.

Hambatohtri es olõ kavvõn, mõnõ minuti kaugusõl Võru liinan. Peä ollimigi peräl. Istsõ ussõ taadõ maha ja jäi uutma. Ma pelksi kah, selle et tohtri tüküse vahel hambit vällä kakma. Tuud ei taha jo keäki. Viie minuti peräst tull´gi sisse astu. Isti pingi pääle ja ai suu kõrvuni vallalõ. Joba topsõgi tä mullõ tangi suuhtõ esi mullõ midägi ütlemätä. Ja nakas kakma. Sõs käve üts naks ja hammas tull´gi är´. Ma naksi peris rüükmä. Ku ma lõpus rüükmise perrä jätse, küsse ma tohtri käest, et kas hammas tull´ är´. Tohtri ütel, et ammu inne toda, ku sa rüükma naksit. Tohtril tull´ peris naar mu pääle. Ütel, et latsõ rüükva õks inne tõmbamist, a sa röögit takast perrä.

Tohtri man käütü ja üts hammas jälki vähämp.

Sander Suur

4.b klass

Kuis mehiläne minnu nõglas

Oll´ illus suvõpäiv eelmidsel aastal. Mul olliva kats sõpra kah külän.

Mi ollimi joba mängnü jalgpalli ja tsukõlnu. Mõtlimi, et läämi imäle kasvumajja appi. Imä käskse meil tiigist vett tuvva. Kasvumaja kõrval omma meil mehitsetaru´. Tullimi viiga tiigi mant, ku üts mehiläne linnas mullõ hiussilõ. Mul olliva pikä hiussõ ja mehiläne es saa´ säält vällä. Imä opas, et joosõ tiigi manu ja panõ pää vii alla. Nii mi katõkõstõ mehilasega võitlimi elu iist. Timä jõudsõ inne minnu pähä nõglata, ku ma pää vii alla jõudsõ panda.

Õdakus olliva mu silmä paistõn ja ma näi välla nigu karumõmm.

Hendrik Andrejev

4.b klass

Tohtri vai vereimejä

Seo lugu pidi kindlalõ juhtuma uma kümme aastat tagasi vai rohkõmbki. Viil tuul aol, ku Väimelä vanan mõisa päämajan oll´ peretohtri vastuvõtukotus. Emil käve koolin vähämbän klassin, a Hendrik es käü viil koolin.

Millegi peräst oll´ Emilil vaja võtta verepruuvi. Ima pidi tohtri manu üten võtma väiku Hendriku kah. Kohe sa tuud väikut last ütsindä jätät. Nii võetigi Emililt verd, a Hendrik kai tuud asja ussõ vaihõlt päält. Kuna Emil peläs hirmsalõ vere võtmist, sõs oll´ tä hirmu peräst näost valgõ. Tuud pandsõ Hendrik ussõ vaihõlt kaien häste tähele.

Kodu tii pääl ütel äkki Hendrik ehmunult, et tohtritädi om kindla pääle vereimejä, noh vampiir. Emil ja imä olli väega imestünü, et mille nii. Hendrik sõs kõnõl, et tohtritädil olli sinitse käe ja tä imesi niipallo verd, et Emil oll´ näost peris valgõ. Tuu jutu pääle nakas imä peris naarma. Imä selet väikulõ Hendrikukõsõlõ, et tohtritädil olliva sinitse kinda käen. A Emil oll´ valgõ tuu peräst, et peläs himsalõ.

Näet, kuis üts asi või väiku latsõ arvamist perrä olla´.

Hans Erik Haljend

4.b klass

Vahtsõ ao eläja

Umbõs kolm-neli suvvõ tagasi kävemi perrega Pärnu rannan. Päiv paistsõ lämmäle. Oll´ illus suvõpäiv. Mõtlimi, et patseerimi kah prommenaadi pääl nigu peris suvitaja.

Äkki ma näkse, et üts vanaprovva kõnd uhkõlõ trotuaari pääl. Õnnõ imelik elläi om täl nööri otsan. Kavvõst es saa häste arvu. Mõtli, et mis elläi tä külh om. Hindälegi aru saamata ütli kõva helüga: „Kaege, lehm om nööri otsan ja kõnd liina piten!“ Kõik kaiva näüdätün suunan. Mu veli Talis nakas naarma ja ütel, et ma peä hindäle prilli´ hankma, kui ma ei tii vahet lehmäl ja dalmaatsia pinil.

Egä ma sõs es tiiki. Nüüd tiiä ma´, määne om lehm ja määne om dalmaatsia pini.

Tõnis Timmi

4.b klass

Veli Hendriku läbikaemine

Parhilla käü mu veli Hendrik joba kümnendän klassin. Tuu lugu juhtusi timäga üle kümne aasta tagasi, ku Hendrik oll´ viil latsiaian.

Mu imä läts Hendrikuga peretohtri Eevi manu. Tohtril oll´ kombõs kontrolli, et kas latsõl om õks pluusõ all särgikene kah sälän. No muiduki oll´, sest imä tiidse toda asja. Ku särgi kandminõ oll´ kontrollitu, nakas tohtri muid asju uurma. Küsse, et kas Hendrik käü Parksepä latsiaian. Ku Hendrik oll´ tuud kinnitänü, uursõ tohtri, et kas Hendrik tund timä latsõlast Jannet. Tuu pääle ütel Hendrik, et muiduki tiid. Väega hästegi. Janne lei täl moka lahki. Pääle tuud es olõ tohtriprovval inäp midägi küssü.

Hans Erik Haljend

4.b klass

Hädän massinitega

Tu lugu juhtusi sõs, ku ma olli viis aastat vana, tõisisõnnu puul eluaigu tagasi.

Mullõ miildüsi sõs hirmsalõ rattaga sõita. Nii nigu hummugu silmä vallalõ lei, õkva ratta sälgä. Ütel puulpäävädsel hummukul pandsõ ruttu rõiva sälgä ja ratta manu. Millegi peräst oll´ esä õdaku ildapa tüült tulnu ja uma massina - autu, parknu kuurile väega lähküle. Ku ma tavalidsõlt rattaga sõida, sõs jääs kuuri ja autu vaihõlõ mu´ jaos paras maa. Egä ma ullikõnõ toda es tiiä, et ma täämbä säält häste läbi ei mahu. Istsõ rattalõ sälgä ja naksi väntämä. Eski kuuri ja autu vaihõlt mahtusi läbi ja viil nii umbõs paarkümmend kõrda.

Lõpus tulli mu armsa vanõmba kah vällä kaema, et mis lats tege. Küll nä olli õnnõliku minnu näten. Leivä kattõ kätt kokku ja ahhetivi. Imä tull´ autu manu ja näüdäs mullõ kah tuud asja, mille peräst nä nii õnnõliku olli. Ma olli uma ratta lenksuga autu küle pääle pallo triipõ vidänü.

Sõs ma es saa´ mitte arvu, et mille nä pahandasõ. Mu ratas oll´ jo kah triipõ täüs. Mis vahe tuul om, massin om jo massin? Ku küpär miist ei riku, mille sõs triip peäsi masinat rikma.

Phil-Benjamin Paju

3.b klass

Hädän õigõ välläütlemisega

Praegu olõ ma joba ütesa aastat vana ja mõista esi hindä arust peris õigõlõ kõnõlda.

Ku ma olli nii umbõs nelä-viie aastanõ, sõs es tulõ mul kuiski sõna politsei välläütlemine vällä. Politsei asõmõl ütli ma peesek. Ja nii ollgi. Kõik pruuvsõva minnu opata: imä, esä, vanaesä, puul suguseltsi päälekauba. Es midägist, poitsei asõmõl oll´ õks peesek.

Ütel pääval võtsõ mu ette veli Talis, keä om must paar aastat vanõmb. Tälle es mahu hinge, et tä veli om nii ull´ ja ei saa nii tähtsät sõnna kõrralikult vällä üteldä. Aga tä näi vaiva! Külh pruuvsõ silpe kaupa ja külh kommõ kaupa. Õks silpe abil ja präänikite abil. Läts aigu, miä läts, kuid ütel pääval oll´ latsõl sõna politsei selge.

Ei tiiä´, ku praegu kah olnu määntsegi sõnaga hädän, kas Talis nakanu sõs sama usinusõga minnu oppama. Tuul juhul söönü ma kimmäle pallo´ rohkõp hääd ja parembat, inne ku sõna õigõlõ vällä tulnu.

Tõnis Timmi

3.b klass

Laat om laat ja puut om puut

Mu arust oll´ seol suvõl üts laat tõsõ takan.

No lätsimi sõs kah üts kõrd koon perrega laada pääle. Esä tahtsõ hindäle määnestki pluusõt vällä kaubõlda. Küll oll´ pallo egäsugust kraami. Lõpus esä nägigi ilusat pluusõt, mis tallõ miildüsi. Nakas sõs kauplõma, et äkki saa poolõ odavamalt kätte: 30 euru asõmõl 15 euruga. Müüja es võta kuigi vetu. Esä tei eski komplimente, miski es avita. Pluusõ hind jäi õks samas.

Laada pääl tiiru´ tettü, lätsimi hoopis puuti. Nii muuseas hüpsimi läbi ka Sportlandist. Ja mis mu esä näge, illus pluusõ ripus puu pääl! Kaes hinda – ja odavamp ku laada pääl. Esä võtsõ pluusõ ja läts kassapreili manu. Näüdäs viil umma kliendipapõrt kah. Tuuga sai viil hinda odavambas.

Küll mu esäl oll´ hää miil, et es osta laada päält kallist pluusõt.

Sander Suur

3.b klass

Alati ei toheki mõtsa minnä

Kõrd lätsimi mi vanaimä man imäga mõtsa. Vanaimä eläs mul Paganamaal. Kuna oll´ hilissüküs, sõs vanaimä arvas, et nigunii mi mändseidki siini ei lövvä. Umõta andsõ ta meile pangi üten. Võtsõmi pini Karu kah üten.

Jõudsõmigi kolmõkõisi mõtsa. Näimi kikkasiini. Karu löüdse hindäle üte väiku sambladsõ paku ja nakas toda jürämä. Oll´ nii ametin, et es tii´ hindä ümbre toimuvast sukugi vällä. Äkki ütel imä, et olõmi tassa, selle et ta kuuldsõ midägi. Kuna midägi nätä es olõ, korssimi edesi. Imä nakas kõnõlõma, et vanaimä oll´ kunagi juttu tennü, et mõtsan om nättü huntõ, ilvessid, rebäsit ja eski kahrõ. Viil lohut minnu, et ega ütski elläi inemese manu ei tulõ.

Äkki kuuldsõ imä, et keäki nigi käünü mõtsan. Mi pini Karu ja ma es kuulõ külh miskit. Ma naksi kodo poolõ tagasi minemä. Äkki kuuldusi mu sällä takast nii kõva rüükmine, et terve külä vist kuuldsõ. Ma naksi pelgämä ja juusksõ kodo vanaimä manu. Koton onu Lembit nakas hirmsalõ vanaimäga pahandama, ku kuuldsõ, et ta oll´ meid imäga mõtsa lasknu. Paar päivä tagasi olliva Läti jahimehe´ kiildnü inemisil nädälävaihõl mõtsa minnä, kuna om jaht.

Väha ao peräst jõudsõ imägi koon Karuga kodo. Imä sõs kõnõl, et mille ta nii hirmsalõ mõtsan oll´ rüüknü. Tä oll´ mullõ just kõnõlnu mõtsaeläist ja nakanu tuud juttu esi kah pelgämä. Äkki oll´ keäki imäle ola pääle patsutanu, tuu peräst tä rüüksegi. Patsutajas oll´ Läti jahimiis. Imä oll´ nii hirmu täüs olnu, et edimält es saaki arvu, kas patsutajas oll´ jahimiis vai kahr.

Kuna imäle miildüs seenel kävvü, sõs ta nüüd ega kõrd küsüs inne mõtsa minekut, kas mõtsan om jahihooaig vai mitte.

Egert Suvi

4.b klass

Midä saa/ei saa' osta' raha iist

Raha iist saa osta rõivit, süüä, mänguasju, vahtsõ televiisori, auto ja vahtsõ maja.

Raha iist ei saa osta immä, essä, armastust, tervüst, huulmist ja häädüst.

Karolin Kaiv

3. klass

Mi ao rõiva'

Praegutsõ ao rõiva umma kirivä, moodulise ja masva pallo rahha. Na umma tettu mitmõsugustõst matõrjaalõst: siid, fliis, sammõt, trikotaaž. Rõivast koetas ja valmis ummõldas suurtõn vabrikitõn, kos umblõja tegeva tüüd ummõlusmassinitõga. Rõivit müvväs puutõn ja turgõ pääl.

Vanal aol olli rõiva tettü linast ja villast. Inemise esi kasvativa hindäle linno ja villa jaos lambit. Rõiva tetti käsitsi. Vaiva nätti pallo.

Nüüd um tüüvaiva vähämb, piat ainult pallo rahha olõma.

Ma ka ei tiiä, mis tu paremb um.

Regina-Johanna Repp

3. klass

Leedu reis

Mu pere käve Leedun reismän. Sõitsõmi kotost vällä neläpäivä. Pidimi joba kell viis hummogu üles tulõma, et õigõs aos kohal olla.

Edimädsenä mi lätsimi Kaunasõ turu pääle. Ma sai säält hindäle ilosa valgõ pluusõ. Edesi sõitsõmi Mega keskustõ. Sääl seimi ja imetlimi akvaariumõ, kos ujosi väikokõnõ haikala. Ma tegi tast ka pilte.

Õdagus sõitsõmi Vilniussõ, kos lätsimi hotelli. Mi hotell olli illos ja mukav. Sääl olli pallo sportlaisi, kuna sääl kõrval olli tenniseväläk. Peris ilda kävemi ka kellatorni man ja keskuulitsal, kos olli väega pallo turiste.

Järgmitsel pääväl kävemi Vilniusõ turul ja suurõn rõivapoodin. Turul olli peris pallo ilosat kaupa. Umbõs kella kolmõ aigu naksimi kodo sõitma.

Õdagu sai aru, et olli peris hää reis ja ma jäi tuuga väega rahulõ.

Triin Zupsman

3. klass

Mille tetä' sporti

Kes ei tiiä, et sporti tetä um lõpmata hää. Sport um tervüsele kasulik. Spordi tegemine tege tugõvas ja latsõ pallo virgõmbas.

Ma tii ka kõvastõ sporti.

Hans Jürgen Kukk

3. klass

Keefir ja kama

Mul um häste armas ja tüükas vanaema Tiiu. Tal um alati hää tuju ja tal umma musta lokin juusõ ka.

Mõnikord saa vanaemaga nalja. Talle miildis süüa keefiri kamaga. Ütel pääval hakas ta jälki umma lemmiksüüki tegema. Köögin oll pimme ja ta võtsõ niisama käsikaudu kapist üte paki ja puistas sisu kaussi keefiri sisse. Süüen tundsõ vanaema imelikku võõrast maitsõt. Kui ta asja üle kaema hakas, sai selges, et kama asõmõl oll keefiri sisse saanu hoopis riivsai. Me sõsar Liinaga naarsõmi nii, et krambi tulliva. Vanaema es solvu üldse, ta naarsõ esi ka.

Kui om hää vanaema siis saa alati nalja.

Danel Toom

4. klass

Vanaema Urve mälestuseks

Sjo juhtusi 2010. aasta suvõl. Mu vanaema tul oma vele puult Läänemaalt ja ütel, et lät 10 päävä pärast Saarõmaalõ. Lubasi, et kui tagasi tulõ, sõs ost meile küüliku. Na 10 päivä olliva väega tegusa: pidasime ärä vanaema sünnipäävä, korjasime maasikit ja vaarikit ja valisime vanaemale reisi jaos hää rõiva vällä. Vanaema ärasõidu pääväl jätsime temaga mõnõs pääväs nägemiseni. Aga tuud nägemist es tulõki...

Järgmisel pääväl helistati mu emale, et vanaema ei olõ enämb... See oll nii arusaamatu asi, kuis ei olõ enämb, ta läts vaid mõnõs pääväs. Ma muudkui iksõ ja iksõ ja iksõ. Kogu meie suure pere lein oll suur.

Matusõpääväl tull vällä, et vanaemal oll pallo rohkõmb sõpro ja tutvit kui me innegi mõtõlda mõistsõmi. Väega pallo rahvast tul temaga hüvaste jätma.

Ma mõtlõ tihti uma kalli vanaema Urve pääle ja tunnõ temast puudust.

Maryleen Karise

5. klass

Hää puut

Mu esä lätt tihti vanaesä mano kaema, kuis temal ka elo edenes. Vanaesä on joba vana kah ja vaja on iks tema tegemistel silmä pääl hoita. Esä küsüs alati, kas vanaesä poodin on käinu. Siis ütles vanaesa: „ Ma olõ iks poodin käinu. Ma käu sääl Mahhima poodin, tuu um üts õigõ hää puut“. Ega esä ei hakka tallõ vasta vaidlõma. Vannol inemistel um uma õigus.

Regina-Johanna Repp

5. klass

Mu edimädse’ sõitmise mäesuusõga

Olli vast säidse aastat vana kui edimäst kõrda Kuutsõmäele suusatama saie. Es ole kunagi innembüisi pruuvnu ja tuuperäst lätsi kõgõpäält väiksembite latsi mäe pääle. Kae, tuugi mägi paistsõ mulle peris hirmus. Lassõ kül alla ja pruuvsõ kurvõ kah võtta, aga es mõista.

Kuigiviisi sai iks mäe ala peräle. Sääl oll väikene nõstuk, mis üles tagasi vidi. Ega tuugi sõit kerge es olõ. Esä iks avit minno nõstuki pääle. Esi ma pelksi kah.

Perästpuulõ jätse esa minno sinna latsi mäe pääle peris ütsinda harotama. Ma sõitsõgi alla, aga all võtsõ suusa jalast är ja tsänisi na ilma nõstukida mäe otsa tagasi. Vai oll rassõ!

Ma tiiä, et tuu päiv, kui edimäst kõrda mäesuusõga sõitsõ jääs elos aos miilde.

Regina-Johanna Repp

5. klass

Esä jutt

Sjoo asi juhtu tuul aol, kui mu esä oll viil väikene lats. Nail oll kikas ja pallo kanno. Kikas oll peris tukev ja kimmäle väega kuri. Tuul aol saiva kana' moro pääl ringi kävvü, ilma et na oles pidänu aian olema. Siss es ole nii pallo rebäsit, kui parhilla. Kannol oll elo rahulik, a kikkal es ole'. Esä aie kikast sakõstõ takan. Tuu asi vanembitele ja kikkale es miildü. Kikas pagesi, ega es anna' nii kergele alla. Ta oll iks üts kangõ kikas. Ütskõrd tull kikas esäle külgõ. Esä virot talle kaikaga. Kikas tekse, et om koolnu. Kui esä säla käändse, sõs kikas tull püstü ja kõrraga rünnas essä vahtselt. Vanemba tulli õkva õigel aol välla, kuna kikas oll joba esä pessma naanu.

Kana' muutsõva sakõstõ pesäkotust. Ütspäiv ütel esä imä ehk sõs mu vanaimä, et ,,Ole hää lats mine kae' sinna lauda pääle, äkki om kannul sinnä vahtsit pessi tettü. Esä lätski. Oll otsnu tükk aigu, a libastu ja satte laka päält ala. Edimält oll tundnu jalan kipet vallu. Esä peläs, et kikas tulõ laudast vällä talle jäl' külge. Nii ollgi aga kikas oll esi nii heitünü, et es tulõki külge. Sõs tull moro pääle esä imä. ''No mis juhtu poja'' küsse imä ''Ma vist murdsõ jala är', '' ütel esä hallõlt. Ja nii tuu asi paistugi, esä viidi haigemajja.

Tuul aol es saa' egäl aol vanemba haiglalõ kaema minna'. Imä tahtse väega uma last näta'. Pika mõtlemise pääle tull imäl hää mõtõ'. Ta riiet hinnäst tohtride perra kaejas valge hammõga ja läts haigemajja ja pallõl hinnäst viia palatile, koh oll timä poig. Mu esä mõtõl edimält, et kes tuu tan minno kaema tull. Imä selet pojale kogo luu är'. Mõlembil sai väega hää miil.

Sjoo ol soo hää lõpuga asi.

Talis Timmi

5. klass

Mu edimäne elläi

Mu edimäne armas elläi oll hamstri Rambo. Ma olli sõs viis aastat vana kui ta loomakõnõ mi puul elli. Ta oll valgõt värvi ja paksukõnõ. Tal oll väega sille karv. Rambo sei kõgõ paremba meelega kurkõ ja põrknit ja tõnõkõrd haina kah. Kui kõik kõttu es mahu, pandsõ ta ülejäägi põskõ tagavaras. Täüs kõtuga taarut ta ringi nigu sumomaadlõja.

Ta pesä oll suurõ kasti seen. Päiva hamstri inämbidi magasi, üüse aga kolist ringi. Aga ütel hummogul oll loomakõnõ kaonu. Ta oll mi puult är pagõnu. Lõüdsemi üte hiiremulgu. Säält Rambo vast ummi sugulaisi mano lätski.

Küll mu miil oll hallõ.

Egert Roos

4. klass

Uma Pido ku ütteköütja

Uma Pido um väega umanäoline pido. Umanäoline tuuperäst, et tan lauldas ainult võro keelen. Harjotusõ algasõ peris varra pääle ja neid tetäs väega tõsitsõ meelega.

Ma olõ esi ka Umal Pidol esinenü. Tuul tähtsäl pääväl alostimi hummogu pääpruuvõga pihta. Õdagu oll aga kõgõ tähtsämb aig käen. Küll oll pallo lauljit püüne pääl, a viil rohkõmb oll päältkaejit. Illos oll kaia egalt puult.

Kui ta pikk päiv läbi sai, sõs oll süamen viil kavva aigu eriline säbelemine seen.

Kärol Pilberg

5. klass