Lapsemaa I - 1972-1973
Operatsioon «KM»
Ühel suvehommikul läksin naabripoistega mullikaid karjamaale ajama.
Tee viis läbi lepavõsa. Rohutirtsud siristasid ja linnud laulsid nii ilusasti, et meie hoolealustel tekkis tantsutuju. Kiiresti võtsid nad lähteasendi sisse, tõstsid sabad selga ja pistsid siis karjas minema. Hädavaevu püsisime nende kannul.
Meeletu tants ja trall läks läbi võsa, üle põllu ja meie aiamaale. Seal see päris pidu alles algaski... Nagu imeväel kukkusid kapsapead külili, kadusid peedid ja talisibulate rohelise muru asemele jäi kurb kuumaastik. Suure vaevaga õnnestus meil kutsumatud külalised aiast minema kihutada.
Alles järgmises võsas saime sõgedatele loomadele pidurid peale. Mullikad olid väsinud, meie veel rohkem. Jõudsime maanteele välja. Meist sõitis «Moskvitš» mööda. Loomad ilmutasid auto vastu huvi ja püüdsid tema kannul püsida. Siis aga meelitas patused õigelt teelt tihe soine võsa. Kui mullikad lõpuks võsast välja saime, olid nad vaiksed nagu tallekesed ja sörkisid alandlikult uue kodu poole. Seal selgus, et üks loom oli puudu. Ega siis muud midagi, kui tuleb otsima minna.
Puhkasime natuke, kutsusime vana jahimehe Pauli kaasa ja läksime võsasid ning metsi läbi kammima. Igaüks murdis endale pajupõõsast paraja kepi ja lõikas koore sisse mustreid. Peale oma nimetähtede kriipis Aivar kepile tähed «OKM», mis pidid tähendama «Operatsioon «Kadunud mullikas»». Kohe sai tavalisest mullika otsimisest operatsioon. Mõne aja pärast ilutsesid kõikide keppidel samad tähed.
Päike oli juba kesktaevas ja kõrvetas armutult, kui sattusime esimestele jälgedele. Tuli olla valvas ja läheneda trapperi osavusega. Otsisime metsa läbi. Leidsime kadunud loomast mitmesuguseid märke, kuid mullikat ennast ei leidnud kusagilt.
Siis tuli kolhoosi zootehnik vaatama, kuidas otsimine edeneb. Tarvitses temal vaid jalg üle kraavi panna, kui otsitav metsast välja kargas, ringi vaatas ja jälle tuldud teed mööda tagasi tormas. Mõne aja pärast nägime looma uuesti. Ta puges pajupõõsasse ja heitis suurima südamerahuga magama. Zootehnik tõttas kolhoosi abi järele.
Peagi veeres kohale buss rahvaga. Kuid operatsioon võttis ootamatu pöörde: naised hirmutasid mullika oma suure jutuvadaga minema. Läks lahti meeletuks ajujahiks. Otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud.
Olukord lahenes ootamatult lihtsalt: seesama Aivar, kes mõtles operatsioonile nime, ronis puu otsa. Sealt märkas ta kadunud paharetti, kes meist paarikümne sammu kaugusel, jalad harkis ja silmad jõllis.
Edasi läks kõik kibekiiresti. Piirasime mullika ümber. Arutu loom püüdis küll veel rõngast läbi murda, kuid ta sattus õige mehe peale. Hetke pärast rabelesid mõlemad maas. Varsti olid ka teised otsijad jaol ja minuti pärast seisis kinniseotud põgenik keset metsalagendikku ning vahtis süütu pilguga ringi.
AIVAR LANG,
7. klass.
Minu pastoraal
Kukk kires. Ei tahtnud veel tõusta. Vaatasin lakaluugist alla: orus oli udu, põllul jalutas kurg. Küla oli vaikne. Harva haugatas koer.
Ronisin alla. Lüps oli juba lõppenud. Lippasin otsejoones lauda juurde. Karjanaised kohe näägutama:
«Kae, kae, kui uninõ om viil karjatsura!»
Silmad olid tõesti veel und täis ja ma ei saanud suurt aru, mida nad tahtsid. Kauhti! Pang külma vett mulle kaela! See tegi virgeks. Naistel jälle ütlemist:
«Kae, lats tahtse lüpsikuhe är uppu!»
Ega midagi, asusin ametisse, sest täna olin mina karjapoiss. Ajasin lehmad teele. Vana karjakoer Suli astus truult mu kõrval. Jõudsime Karijärve äärsele luhale. Veevaat oli juba kohal. Jäime sinna ankrusse. Lehmad asusid rahulikult sööma. Minule tükkis sõba silmale. Vaatasin lehmi: ei midagi erilist, kõik sõid rahulikult. Ronisin vaadi otsa. Vaatasin Suli tarkadesse silmadesse. Neist võis lugeda:
«Ega ma mõni kutsikas ole. Pikuta veidi, küll ma ise karja valvan!»
Ja nii ma tegingi.
Ärkasin Suli haukumise peale. Paistis juba lõuna olevat. Lauda juurest kostis karjanaise Mari kile hääl:
«Lehmaaa... kojuuu ...»
Lehmad tõusid aeglaselt. Sõravägi asus koduteele. Naised läksid lehmi lüpsma. Mina Suliga kõmpisin puhketuppa sööma. Seal istus vana karjane Värdi. Söömise ajal poetasin paremad palan Sulile, tema tegi ju peamise töö. Värdi aga nägi seda ja ütles.
«Ää luupku pinile lihha!»
Mina püüdsin talle selgeks teha, et need ise kukuvad. Kuid Värdi tegi lühikese lõpu:
«Är aagu mullõ porra jutto!»
Kompisime välja. Ei tea, kust oli ilmunud suur piksepilv. Läksin Suliga lakka magama. Suli sai redelist üles sama hästi kui minagi. Viskasin heintele pikali. Suli ronis mulle külje alla ja ohkas...
Kuulasin vihma sahinat ja olin väga rahul, et sain ka karjakuninga ametit proovida.
ANDRES UNT,
6. klass.
Vaat, mis juhtus!
Päev on kaldunud õhtule. Taat on metsas töö lõpetanud. Ta viskab kirve õlale, paneb suitsu ette ja läheb.
On talv. Külmataadil on kibe tööpäev, kuid taadil on soe vatikuub. See on kohakuti isegi rebenenud — metsatööl ikka juhtub, et oks tõmbab augu sisse. Küllap eit kodus pahandab, aga pärast õmbleb lapi peale ja käib küll. Ega taat sellega peole lähe!
Mõtteid heietades sammub taat kodu poole. Siis tunneb ta nagu kõrbelõhna. Taat vahib ümberringi. Teest eemal on talu, korstnast tõuseb suitsulint - kui äkki seal midagi?! Taat isegi seisatab, nuusutab - kõrbeb! Aga talu ümber on vaikne ja taat viskab käega:
«Tühja kah,» ning seab sammud rahulikult kodu poole paras tööväsimus kontides.
Taga krudiseb lumi - naabrimees hobusega, linakoorem reel. Vana sõber kutsub taadi reele. Taat võtab jutuotsa üles:
Kõrbelõhna nagu oleks tunda.»
«Meh?
«Kõrbeb midagi!»
«Tundub jah.»
Mõlemad vahivad tee ääres olevaid maju, aga kõik on rahulik.
Viimaks arvab taat:
«Mis see meie asi...»
Naabrimees on sellega nõus.
Hobune traavib mäest alla, tuul vuhiseb... ja taadi varrukas lööb lõkkele tuli. Lähedal on linakõrred ja need võtavad tuld nagu püssirohi.
Nüüd tunnevad mõlemad, kus ja mis kõrbeb!
Esimese ähmiga ei oska mehed midagi ette võtta. Siis hüppavad koorma otsast alla, taat haarab seljast vatikuue ja hakkab sellega tuld nüpeldama. Teine peab niikaua hobust kinni, et see lõhkuma ei hakkaks.
Taluski on punast kukke märgatud ja inimesed jooksevad appi...
Kui edaspidi on tunda kõrbelõhna, siis uurib taat kohe järele, kus ja mis.
ÜLLE AJU,
6. klass.
Ausammas ja ahervare
«Ikka uuesti sööstis ta oma mõjuva
sõjariistaga, maakirvega, võsa ja
mätaste kallale ja visa vaenlane
taganes toll-tollilt ta sauna juurest
kaugemale,
J. Mändmets. «Ahervare».
Võõramaa linn.
Kõrged tornid, kirikute kuplid, uhked majad. Tänavatel voolab inimjõgi. Keset väljakut kõrgub ausammas kunagisele kuulsale väepealikule, kes on sõdinud, võitnud, purustanud, laastanud - kuulsuse nimel.
Siin on ausammas... Aga kusagil tunti tema ees hirmu, neati, valati pisaraid. Ajalugu jutustab mõndagi.
On ka teistlaadi elatud elu.
Metsas, kaugel inimestest ja kõrgetest tornidest, on ahervare. Varem oli seal maja. Majas ahi, millest hõõgus mõnusat soojust. Ahju paistel istus Tiit – kõige selle looja. Ta oli tulnud metsapadrikusse, et ehitada kodu.
Ahervareme ümbruses ei ole jalatäitki maad, mis ei teaks jutustada Tiidu tööpäevadest. Kogu elu andis Tiit maale. Tal oli keset metsapadrikut hea elada. Eemal olles tundis ta igatsust metsa ja hüti järele. Tiit oli õnnelik, kui kevadisel õhtul vaatas haljendavat viljapõldu, kuulas käo kukkumist, sügisel vilja lõigates ja ka siis, kui pikkadel talveöödel hüti seinte taga möllas tuisk ja oli kuulda öökulli huikeid ning hundi ulgumist.
Kuid nüüd on seal ahervare…
Kui Tiidu elu oli kokku varisenud, oli muutunud kuldseteks mälestusteks, siis tundis ta metsa ja kodu võimsat kutset, mille teenija seenekorviga tema sauna tagant tõi. Ja Tiit ei saanud teisiti, kui pidi minema sinna, kuhu oli jäänud tema töö, kus kohises mets...
Kartusest, et tulevikus väepealiku kuulsus unustatakse, raiuti see kivvi.
Ahervare jutustab Tiidust ja tööst, inimese visadusest ja armastusest maa vastu. See on jääv.
ÜLLE AJU,
6. klass.