Mille pärast valutan südant
Arvan, et igal inimesel on põhjusi, mille pärast südant valutada. Kellel ei, sel puudub inimlikkus. See on tühine ja südametu, ükskõikne kõige ja kõikide suhtes. Ma ei salli selliseid. Ka minul on põhjus, mille pärast valutan südant.
"Elu sarnaneb raamatuga, mida rumal pealiskaudselt loeb, tark aga järelemõtlikult, kuna ta teab, et seda on võimalik lugeda ainult üks kord."
Elu - seda täpselt väljendada pole võimalik, kuigi kirjanikud on seda proovinud. Nendest mõtetest meeldib mulle kõige rohkem Jean Pauli mõte. Sellest tahaks lähtuda kogu elu. Seda raamatut ei tahaks minagi pealiskaudselt lehitseda, vaid nii, nagu loeb tark.
Praegu lõpetan kaheksaklassiline kooli ja Jean Pauli järgi mind rumalaks küll nimetada ei saaks, sest lõputunnistusele loodan nelju ja viisi ning muusikakooli lõpetasin kiitusega, mis tähendab, et tunnistusel olid kõik viied. Aga sellest jääb väheks selle eesmärgi jaoks, mille poole püüdlen.
Nüüd olen jutustanud igasugustest asjadest ja nendega liialegi läinud, aga kõige tähtsamast, mille pärast südant valutan, pole sõnagi lausunud. Ma tahan sügisel minna edasi õppima G.Otsa nim. Muusikakooli estraadiosakonda klaveri erialale.
Ma ei salga, et pilli mängin ma küllaltki hästi. Muusikakooli kolmandas klassis saavutasin vabariigis kolmanda koha, lõpetajate hulgas olin üks paremaid oma erialal. Aga see pill on akordion, kuid ma tahan minna õppima klaverit, pealegi estraadiklaverit, kuhu on väga suur konkurss ja sinna tulevad peamiselt klaveri eriala lõpetajad. Selle juures on mul ainult üks lohutus: kui ei saa sisse klaverierialale, siis akordioni õppima ikka saan. Vähemalt see on välistatud, et muusikutee katki jääb. Alla ma ei kavatse vanduda. Olen sellest oma akordioniõpetaja Heino Pehkiga vestelnud. Heino Pehk on mulle suureks eeskujuks. Nendest vestlustest selgus, et akordioniga nii lihtsalt karjääri ei tee. Iseasi, kui sust tuleb mõni Venda Tammani taoline mees, kuid selleks on vaja fanaatikut. Kui oled lõpetanud estraadiosakonnas klaveri, on tee lahti eesti tippansamblitesse. Võid minna kooli muusikaõpetajaks, isegi lastemuusikakoolis võid klaveritunde anda, konservatooriumigi võid minna. See kõik on praegu suur unistus kuulsusrikkast elust, aga midagi võimatut siin siiski ei ole.
Klaverit olen ma seni vähe mänginud. Natuke sai muusikakoolis üldklaveritunde. Teinekord, kui kuskil oli see suur pill ja võimalus, siis klimberdasin. Tõsisemalt sai hakata tegelema umbes kuu aega tagasi, kui koju ka klaver toodi. Nüüd on sisseastumiseksamiteni jäänud kaks kuud. Kolme kuuga muusikariist nii selgeks õppida, et "Otsa" sisse saaks on ka väga heade muusikaliste võimetega õpilasele raskeks pähkliks. Kuid siiski ... ma liialdan. Ega kuus aastat lõõtsa venitada ei ole ka asjatu olnud. Akordion on klahvpill, seda küll paremale käele, aga see-eest on mul sel käel väärt tehnika või nagu ütleb mu õpetaja: mingi tase juba olemas.
Kui mul õnnestub "Otsa" pääseda, siis tänu oma ôpetajale Heino Pehkile. Ta oskas mind sõbraliku sõna ja muheda näoga ikka õigele teele suunata.
Mulle tundub, et ma ei valuta südant tühise asja pärast, vaid oma tulevase elukutse pärast. Muusika on osake kunstist ja ma ühineksin L. van Beethoveni sõnadega, mis kõlavad nii:
“Tõeline kunstnik, kes armastab oma kunsti üle kõige, ei ole kunagi endaga rahul, vaid püüdle ikka kaugemale."
Priit Lätik,
1988.a. lõpetaja
Harrastusest võib saada elukutse
Väikesest peale on mind köitnud muusika. Sinasõprus on üha tugevnenud, ei kujuta oma elu ette ilma muusikata. Ta on olnud toeks; on sõber, kes lohutab, kui olen kurb; aitab, kui ei leia õiget teed. Muusika on teinud mind paremaks.
Kuuendaks sünnipäevaks kingiti mulle väike lõõtspill. Ei osanud arvata, kui tähtis see oli. Tänu kingitusele avastasin endas muusikalised võimed. Vanemate üllatus oli suur, kui mängisin neile juba kuueselt "Rongisõitu". Mitte keegi meie peres ei osanud pilli mängida ja nüüd olen mina see ainuke.
Kirjanik Lihhanov on selle kohta kirjutanud, et inimene ei vali muusikat, vaid muusika valib inimese.
Lasteaias sain muusikaga rohkem tegeleda. Kohtasin poissi, kes mängis samuti väikest akordioni. See oli Priit. Saime headeks sõpradeks, meid sidus ühine harrastus - muusika. Harjutasime ka koosmängu, mis päris hästi välja tuli. Lasteaias ei möödunud ühtegi pidu, kus me poleks koos esinenud. Naljatades kutsuti meid lasteaia moosekantideks.
Esimestel kooliaastatelgi jätkasime Priiduga musitseerimist. Koolis oli pillimäng väga hinnas. Sisustasime paljusid pidusid. Õpetajalt saime täiendavaid teadmisi ja oskusi.
Muusikalise alghariduse omandamiseks astusime mõlemad muusikakooli. Siin algas tõsine töö. Alguses oli kerge, sest tundsime akordionimängu. Edaspidi läks aina raskemaks. Lood, mida mängisime, polnud lihtsad. Tuli anda vastutusrikkaid kontserte, kus närveerisime päris palju. Kõige enam on meelde jäänud esinemine TRÜ aulas, kus Priit mängis kannelt, mina akordioni.
Mõnikord sai esinemistest ja pillimängust villand. Pidin käima, kahes koolis, seepärast oli topeltkoormus. Pärast koolitunde läksin muusikakooli. Tagasi jõudsin õhtul väsinuna. Et mõlemas koolis hästi edasi jõuda, pidin aega ratsionaalselt kasutama. Pidin loobuma paljust: televiisori vaatamisest, kinost, teatrist, raamatute lugemisest.
Nüüd olen juba muusikakooli vilistlane. Kõik need pinged on möödas. On hea meel, et suutsin kooli hästi lõpetada ega jätnud muusikat sinna paika. Loodan, et muusikaga tegelemine pole muusikakooli lõpetamisega lôppenud. Kuna musitseerimine meeldib väga, võin tulevikus omandada mõne muusikalise elukutse. Kadestan vargsi pillimehi, keda näidatakse televiisoris. Tahaksin olla nende rollis. Eriti meeldib Henn Rebane, kes tänu pikaajalisele tööle on nii kaugele jõudnud. Pean Henn Rebast akordionistide eeskujuks. Vabal ajal harjutab temagi heliredeleid, mis on tüütav, kuid vajalik repertuaar. Muusiku elu pole kerge: Päevad täis tööd ja närvipinget. Seepärast peab inimene väga tahtma omandada seda elukutset.
Pole kindel, kas minust saab muusik, kahtlen veel. Aga muusikat ei jäta ma iial - see on selge. Iga päev püüan harjutada, et ei kustuks tehnika; täiendan teadmisi, laiendan repertuaari. Käin kolm aastat keskkoolis, selle aja jooksul selgub, kelleks saan. Praegu on musitseerimine minu harrastus, kuid harrastusest võib saada elukutse.
Andres Määr,
1988.a. lõpetaja
Kuidas töö, nõnda palk
Kuuma suvepäeva hommikul kõndis üks neljanda klassi poiss uhkelt majandi keskuse poole, kaasas hea tuju. Heaks tujuks oli muidugi põhjus: poiss läks oma palga järele, mis ta pidi saama peedipõllul kõplamise eest. See õnnelik töömees olin mina.
Kop... kop... kop... Püüdsin teha kõike viisakalt, nii nagu ema oli õpetanud.
"Tere," ütlesin natuke kartlikul häälel.
"Tervist," kõlas vastus, "mis mureks?"
"Tulin oma palga järele."
"Ah nii! Ahah." Üks mees laua taga silmitses mind:
"Sina oledki siis Olev Kauts."
"Mina jah."
Kui ta oli tükk aega paberites sobranud, tormas sisse üks tööline ja nõudis, et makstagu talle kahju palk välja, tal olevat väga kiire. Kuna püüdsin viisakas olla, siis lasksin vanema inimese ette.
Toolil istudes jäi mul suu imestusest lahti: majandi tööline sai suure hunniku raha. Sellise rahapataka eest oleksin saanud osta endale palju-palju asju.
Siis tuli järg minu kätte. Kui allkiri antud, võttis ta raudkapist raha ja ulatas mulle. Ka nüüd jäi mul suu lahti: mulle andis ta vaid mõned väikesed paberrahad. Nähtavasti sai ta aru ja ütles trööstivalt:
"Kuidas töö, nõnda palk."
Need sõnad ei lähe mul meelest. See on elu seadus. Ka koolis! Tollest päevast alates ei ole ma enam hinnete pärast nurisenud. Kuid mõned siiski seda ei mõista: vahel võid kuulda nurisemist, kas õpetaja ei võinud siis kolme välja venitada.
Ka mõned suured ei taha teada, et tasu saadakse töö tegemise eest, aga mitte lihtsalt tööl käimise eest. Sellised on sageli loodrid ja joodikud. Kuid nüüd muudatuste ajal püütakse sellega lõpp teha.
Majandites on kuupalk ja preemia. See innustab paremini töötama: mida paremini töötad, seda suurem preemia. Koolis võiks olla preemiaks headele õpilastele vabad päevad.
Tööd ei tohi narrida. Töö on inimesi põlvest põlve toitnud, arendanud. Ürgajal loodreid ei saanud olla: kui ei näe vaeva, siis nälgid. Räägitakse, et töö tegi ahvist inimese. Möödunud põlvkondade töö on meie elu aluseks ja meie peame oma tööga elu edasi viima, et tulevased põlvkonnad ei peaks meid kiruma. Kuidas töö, nõnda palk! See on elumõte.
Olev. Kauts,
1988.a. lõpetaja 95
Võõrsil on hea, kuid kodus etem
On elukutseid, kus saab tihti välismaale sõita. Näiteks meremehed! Meremeestel jääb vähe aega kodus olemiseks. Käib aastas paar korda ja kõik. Nendega vesteldes olen teada saanud, et võõrsil on tõesti, mida vaadata. Ka minu isa on sageli sõitnud välismaale ja tagasi tulles pajatas nendest maadest.
Minule meeldiks ka käia välisreisidel, et näha kaugeid maid ning teiste rahvaste elu, õppida tundma nende kultuuri, kuid see kõik on koolipoisile kättesaamatu ja jääb ainult
unistuseks.
Mida näidatakse televiisoris ja millest kirjutatakse ajakirjanduses, pole siiski see, kui oled ise näinud. Imetled suuri ja ilusaid linnu, tutvud ajalooliste paikadega, kohtud selle või teise maa eesrindlike töötajatega ja spetsialistidega, näed teiste maade tööstust ja põllumajandust ning võrdled oma maaga, käid muuseumides, näed loodust ...
Meie turistid, kes esimest korda jõuavad piiri taha, ei oska seal väärikalt käituda. Esimene asi on tormata kauplustesse. See jätab nigela mulje ja on ebakultuurne. Mulle tundub, et välismaalased käituvad meil viisakamalt. Olen neid Tallinnas näinud.
Kuigi võõrsil võib parem olla, on kodu siiski sellest paremast üle. Oleme eestlased ja jääme selleks ka oma kehval maal ning peame kalliks, mis meil on: oma rahvas, emakeel, kultuur, oma maa tunne. Inglane ütleb, et kodu on kindlus. Sealt leiad varju ja kaitset, seal ootab sind keegi. Seal on kõik lihtne, kuid kallis ja armas. Vaatad oma lapseea lelusid, oma raamatuid, kas saab nende juurest ära minna - jäädavalt.
Kodus kõlab emakeel, ootab ema ... Tema on see, kes sind sünnitas, hoidis ja kasvatas. Tema on see, kelle kaudu oled saanud sünnimaa. Ema õpetas, mis on hea, mis halb. Kellele on ema kallis ja püha, sellele on kallis ja püha ka sünnimaa ja ta ei sõida mujale hiilgust ja toredust ega kergemat elu otsima. Ega emal kerge olnud meid hoides ja kaitstes.
Kodust ära olles haarab sind kojuigatsus, mille eest pole pääsu. Seda kogesin ka mina pioneerilaagris, kus viimastel päevadel oli mingi imelik tunne ja sagedamini meenus kodu, ikka suuremaks läks tahtmine koju sõita. Kui inimesel puudub kodutunne, siis on ta kaotanud kõik, mis tal kaotada on.
Kui raamatus "Kevade" küsis Teele Arnolt: "No mis sind seal kodus ootab?" siis vastas Arno, et kodus ootab heinamaa, lilled, päike, ema ...
Vahel olen vanematega rääkinud, kui hea oleks elada Soomes või Rootsis, läheks ära sinna elama, siis olen saanud alati hurjutada. Ja häbi hakkas oma minamättalt elu vaadates.
Kuigi võõrsil võib parem olla, ei hülga ma kunagi kodu ja kodumaad, sest tean, et kodunt ära olla saab niigi palju, aga kodus olla vähe.
Aivo Kuus,
1988.a. lõpetaja
Ja on mulle eeskujuks
Sompus kevadine päev. Sammun kalmistul aeglaselt mäest üles, lillekimp käes. Alles nüüd tunnen täie suurusega, et olen kaotanud kellegi, kes mulle väga kallis oli. Elu on juba selline, et keegi pole igavene. Ei, vanaisa, ma ei kaotanud Sind: elad mu mõtetes ja tegudes, oled mulle suureks eeskujuks.
Vanaisa armastas lapsi. Kui olin väike ja muinasjutte uskusin, rääkis Paia - selline oli talle minu poolt antud hüüdnimi -, kuidas lapsed maasikaid saavad. Karud korjavad metsas maasikaid ja panevad tee äärde põõsa alla. Paia toodud maasikaid kutsusin karumaasikateks. Armastasin vanaisa ja ootasin laupäeva, millal ta tuleb ning mulle karumaasikaid toob. Ta hoidis ja õpetas mind. Esimesed lugemistunnidki sain temalt.
Vanaisa oli tõeline eesti talumees. Ta armastas tööd, tegi kõike hästi ja kohusetundlikult, ei sallinud silmaotsaski lohakust. Kõik laabus tema käes. Tööriistad olid tal omal kohal ja ta võis alati täpselt öelda, kus miski asub. Tööriistade hooletut hoidmist ja kasutamist ta ei sallinud. Oli vitsalugu, kui ta midagi niisugust nägi. Kui ma midagi lohakalt teen või hoopis tegemata jätan, siis ütleb ise, et vanaisa ei teinud kunagi nii. Mul on nende sõnade pärast nii häbi, et vaju või maa alla.
Kui vanaisel jalg amputeeriti, ei jätnud ta töötamist. Tegi Väimelas jõukohast tööd: parandas staadionil suuski, rattaid. Käisime vanaemaga talle lõunat viimas. Tavaliselt jäin
ma vanaisa juurde, sest mulle meeldis vaadata, kuidas ta töötab. Kui väljas enam ei töötanud, siis pani ta kodus vimplitele nööre külge, värvis särkidele numbreid ja embleeme.
Vanaema rääkis, et vanaisaga oli juba ammu tahtnud minna elama Koiolasse, aga tervis oli kehv. Kui meie seal elama hakkasime, käis ta tihti meil. Siis ei logisenud ükski asi majapidamises: vanaisa teritas saed, kirved ja noad; pinnis vikatid; aitas isal lüüa katusele laaste. Ta õpetas ja aitas kõiki oma nõu ja jõuga. Ta oli aus ja sõnapidaja mees, ei vedanud kedagi alt ega valetanud. Vahel tegi naljagi.
Vanaisa armastas Eestimaad, oli tõeline eestlane. Sõjaväes teenis ta ratsaväes. Tol ajal olid Eestil omad rahvusväed, sest Eesti oli iseseisev vabariik. Ta jutustas, kuidas sõjaväes pidi kõik tipp-topp olema hobusest sinelinööbini. Igal hommikul tuli talli seersant, kes tõmbas valge kindaga üle hobuse. Kui kinnas määrdus, oli hobune must ja tuli uuesti puhastada.
Ühel õhtul rääkisime Eestist ja poliitikast. Vanaisa arvas, et kui nad oleksid siis kasvõi väikese lahingu ära pidanud, oleks praegu rohkem hääleõigust. Neil olid hobused saduldatud ja ootasid lahingukäsku, aga käsku ei tulnud.
Vanaisal oli üks eriti kallis ja püha ese, mida ta hoidis ja mis talle kirstu pandi - see oli väike sini-must-valge lipp inglise kalevist. See oli nii vana, et oli isegi natuke koltunud. Vanaema rääkis, et kui tulid rasked ajad, siis ta peitis lipu ära ja ütles vanaisale, et on kadunud. Vanaisa otsis, tal oli lipust väga kahju. Ajad muutusid. Uuel ärkamisajal ei olnud enam vaja lippu varjata. Vanaema andis lipu vanaisale ja rääkis kogu loo: kui oleks teada saadud lipu hoidmisest, oleks võidud Siberisse saata. Vanaisal tulid pisarad silma, kui ta lippu uuesti käes hoidis. Ta tegi lipule marmorist aluse ja uue varda. Vanaisa vihkas Eestimaa rüüstajaid. Ka mina tahan olla selline eestlane, nagu oli vanaisa.
Praegu tunnen temast suurt puudust. Alles praegu saan aru, kes ta minu jaoks oli. Püüan olla oma tegudes vanaisa moodi. Vanaisa oli, on ja jääb mulle eluks ajaks eeskujuks. Tahan saada vanaisa vääriliseks: töökaks, sõbralikuks, ausaks ja isamaale ustavaks pojaks. Tahan, et ka minu järeltulijatel oleks, keda mäletada ja eeskuju võtta. Nende mõtetega asetan lilled vanaisa kalmule.
Kalle Kalmus,
1989.a. lõpetaja
Minu lemmikharrastusi
Nagu igal inimesel, nii on ka minul omad lemmikharrastused, mis aitavad aega sisustada nii talvel kui suvel, nii toas kui väljas.
Lapsest saadik on mulle meeldinud vaadata, kuidas sportlased võistlevad: hüppavad kaugust ja kõrgust, Jooksevad, mängivad korv- ja võrkpalli. Nooremates klassides tegelesin ka mina kergejõustikuga, aga praeguseks lemmikalaks on kindlasti korvpall. Korvpalli populaarsust tõstab ka Tallinna “Kalevi" meeskonna edukas esinemine. Kes ei tahaks palli kaugelt korvirõngasse visata nii nagu Kuusmaa, nii osavalt ja kindlalt palli valitseda nagu Sokk! Korvpall on ka meie klassis populaarne, sest kooli koondis seisab meie klassi najal. Oma kogemuste põhjal tean, et ainuüksi mängutahtest on vähe, peab ikka midagi oskama ka. Oleme oma kooli koondisega omavanuste seas üks esimesi, võistlemas on käidud ka vabariikliku tähtsusega võistlustel. Korvpall teeb mind julgeks, tugevaks ; annab osavust ja enesekindlust - kõike eluks vajalikku. Mängin korvpalli niikaua kui võimalik.
Minu lemmikharrastuste hulka kuulub ka fotograafia. Sellega hakkasin tegelema üsna hiljuti. Mõned võib-olla arvavad, et mis see pildistamine siis ära ei ole, vajuta ainult nupule ja valmis. Tegelikult see nii lihtne ei ole. Fotograafia on selline harrastus, kus on vaja kunstniku silma ja ka fantaasiat. Kõike, mida näed, ei tasu ju pildistada. See harrastus annab suurepärase võimaluse viibida looduses. Mulle meeldib pildistada loodust, jäädvustada huvitavaid hetki mõne looma või linnu elust. Kahjuks näed sageli ka palju loodusevaenulikku. Ekskursioonile või matkale ei lähe ma fotoaparaadita. Ikka tuleb ette huvitavaid hetki või kohti, mida jäädvustada. Aastate pärast on hea pilte vaadata ja meenutada klassi- ja koolikaaslasi. Fotograafias on kõige vastutusrikkam fotode paberile tegemise kunst. Sekund siia-sinna ja foto ongi rikutud. Täpsus, järjekindlus, osavus - kõike seda õpetab mulle fotograafia.
Minu isa on kõva kalamees. Tema käest olen ka mina selle pisiku saanud - üheks minu lemmikharrastuseks on ka kalapüük. Varahommikul enne päikesetõusu on väga tore järve äärde sammuda, õngeritv õlal. Terve asula veel magab. Ei näe inimesi liikumas, pole kuulda autode mürinat. Õhk on värske ja paneb natuke jahedusest lõdisemagi. Järv on udus, pole näha vastaskallast, laksatab mõni suurem kala ja taas vaikus. Esimeste päikesekiirtega saab nähtavaks ka vastaskallas. Üsna pea läheb soojemaks. Eriti ilus on hommik siis, kui õnge otsa juhtub selline "kalake", kellega tuleb õige kõvasti vaeva näha, enne kui ta rahulikuks muutub. Tihti võib kalata jääda, kuid ilusast ilmast on tuju ikka hea. Juhtub aga mõni ilus kala õnge otsast lahti pääsema, on tuju rikutud, olgu ilm missugune tahes.
Vahel saan oma harrastusi ka ühendada: nii mõnelgi hommikul sammun kalale, fotoaparaat kaelas. Mõnel sellisel hommikul tulevadki need kõige paremad pildid.
Kalastamine nõuab oskusi ja kogemusi. Peab teadma kohti, milline sööt on kõige parem ja kuidas kala kätte saada. Kogemustega kalameestel on saak suurem. Kalastamisega saab tegeleda kõrge eani ja ka mina tahan seda harrastada niikaua kui jaksan.
Kahju nendest, kes kallist aega niisama raiskavad. Mina püüan oma vaba aega sisustada kasulikult. Tean, et minu lemmikharrastused on kasulikud ja arendavad mind. Sellepärast tahan järjekindlalt jätkata nendega tegelemist.
Minu hobid on mulle rõõmuks.
Siim Haabmets,
1990.a. lõpetaja
Milliseid omadusi hindan inimeses
On vähe tõenäoline kohata inimest, kelles oleksid kõik ideaalomadused. Igaühes meist leidub nii häid kui ka halbu jooni. Võibolla on iseloomu headus või halbus suhteline - igaühel on isikupärane ellusuhtumine, oma subjektiivne eluhoiak.
Hindan inimeses eelkõige osavõtlikkust, kaastunnet, südameheadust. Meenub romaan "Mahtra sõda". Selle teose ühes kangelases Juliette Marchand'is olid kõik mainitud omadused. Kui elavalt tundis Juliette kaasa rõhutud talupoegadele, kuidas ta neid aidata püüdis. Arvan, et peaksime olema samasugused, kuna tänapäevalgi on neid, kes kannatavad ja on üksi oma raskustega. Ometi on igaühe hinges ase ka rõõmule ja õnnele. Vahel piisab inimese aitamiseks sõbralikust sõnastki. Liiga palju on neid, kes ainult oma muredele ja rõõmudele elades teisi ei märka. Mõnikord näib, et häbeneme head olla. Nii ei tohi! Ainult ennast paremaks muutes saame muuta paremaks elu meie ümber.
Hinnatav omadus on ausus. Ausus peaks inimsuhetes olema loomulik. Siiski kohtad seda nii harva. Seda hinnatavam on see, kes kõige ümbritseva kiuste on tänu oma tahtekindlusele
ja iseloomu üllusele suutnud ausaks jääda.
Hindan inimeses teadmisjanu, püüdu millegi kauni poole. Osates tunda rõõmu sellest ilusast, mis meid elus ümbritseb - loodusest, muusikast, kirjandusest -, ja seda kõike armastades muutume ka ise kaunimaks, ausamaks ja ülevamaks.
Üheks suurimaks vooruseks pean kannatlikkust. Arvan, et kannatlikkus on omandatav. Elu ümberringi on kiire, inimesed on närvilised, tihti on raske hoiduda vihastumisest.
Tuleb leida eneses tahtejõudu. Siinkohal meenutaksin romaani "Kuidas karastus teras" peategelast Pavel Kortšaginit, kelle iseloomu tähtsaimaks jooneks oli imetlusväärselt suur tahtekindlus.
Kõige lootusetumas olukorraski ei heitnud ta meelt, rääkimata alistumisest. Tahtejõuetu inimene pole võimeline millekski suureks. Tal võivad olla head kavatsused ja eesmärgid, kuid need jäävad saavutamata. Andekas inimene, kel puudub tahtejõud, ei suuda oma võimetega kasu tuua ei endale ega teistele.
Meeldivateks omadusteks on tagasihoidlikkus, oskus hinnata võrdselt enese ja teiste saavutusi. Ebameeldiv on inimene, kes igal sammul vaid iseennast ülistab. Vaevalt keegi sellist kiidukukke austab või sõbraks peab. Parem ning õigem on oma tööga teenida teiste kiitus ja lugupidamine.
Liigne tagasihoidlikkus ja argus on seevastu omadused, mis elus edasi ei vii. Inimene, kel puudub usk endasse, on abitu. Ennast pidevalt teistest halvemaks pidades võib inimene viimaks selliseks ka osutuda, kuna süvenev alaväärsustunne halvab tahte.
Hinnatavaks omaduseks pean oskust jääda iseendaks, säilitada igas olukorras oma mina. Usaldusväärne on see, kes ei lase end kaasa kiskuda moevooludest, jäädes truuks sellele, mis talle omane on.
Arvan, et igaüks meist peaks endas arendama neid omadusi, mida üle kõige hindab, et võimalikult rohkem sarnaneda oma ideaalile.
Meeli Käsik,
1990.a. lõpetaja