Indiaanlased
Oli lämmatavalt kuum. Päike kõrvetas armutult. Taevas roomasid üksikud pilverünkad, nagu oleks neilgi palav. Ei olnud nendest looduse janu kustutajaid. Keskpäevaks vajus kõik, mis veel roheline, longu.
Erksad olid ainult pääsukesed. Üle õue lennates nägid nad Peetrit ja Tõnu, selle maja kuueaastasi noormehi, tegevusetult istumas. Poistel oli igav: töö ja mängujärjed olid lõpukorral. Iseasi, kui ema ja isa oleksid ka neid heinamaale kaasa võtnud. Aga ei. Nad pidid valvama, et kanad peenardele ei läheks, ja seale toidu ette viima. Siga oli oma portsjoni juba saanud ja kanapere käis sirelipõõsaste all saunas.
"Tead, Peeter! Mul tuli vahva mõte!" hüppas Tõnu püsti. "Hakkame indiaanlasi mängima!"
"Indiaanlasi ..." muutus Peetergi ärksaks.
"Indiaanlasi jah! Kas Vello veel vähe neist rääkis! Suled, vibu ... Nagu pildil! Kas pole vahva!"
Indiaanlastest olid poistel põhjalikud teadmised ja mängupüssidki olemas.
Poistel ei olnud enam aega. Sulgi otsustati hankida kanaperelt. Toredad oleksid kuke sabasuled, aga kas kukk annab?
Kaks kummargil kogu hiilisid sirelipõõsaste poole. Kanasaunast kuuldus vihtlemist ja kuke noomimise kok-kok-kok ...
Enne kui sulekütid krapsata said, olid kanad pahandades laiali jooksnud. Liiva seest korjati väikesi udusulgi, aga nendega polnud midagi peale hakata.
"Korv ..." kisendas Peeter ja pani aida poole ajama.
"Mis korv?" päris Tõnu. Et vastajat enam ei olnud, siis jooksis temagi aita. Alles aidas tuli talle meelde, et sulgi võib palju lihtsamalt saada: võta ja vali korvist palju tahad. Suled pisteti pükste kummi alla, kõrvade taha, juustesse - aga seal nad ei püsinud, sest kui pikad ikka on kuueaastase indiaanlase juuksed.
Õige indiaanlane pidi olema punane. Neil olid õlad ja seljad küll päikesest pruunid, aga kõhud polnud sugugi indiaanlaste moodi. Asja parandati toas Vello vesivärvidega. Seekord oli Tõnu see, kel vedas: ta sai peeglilaua sahtlist kätte ema huulepulga. Seda oleks kadestanud kõige ehtsamadki indiaanlased.
Varsti jooksid õues ringi kaks olevust, keda Peetriks ja Tõnuks nimetada oleks raske isegi emal. Indiaanlastel pidi olema jaht peamine. Mis muud kui jahile! Paar korda joosti ümber puukuuri ja aida, siis põgenesid kanad aida alla. Ka kividega loopides ei saanud neid sealt välja.
Poistel tuli meelde, et Vello oli jutustanud indiaanlaste laagrist. Kuuri juures sirelipõõsastes oli sobiv laagripaik. Indiaanlased tassisid kuurist kaks poollagunenud kasti, millest sai esialgu kummalegi laud. Aga kui veeretati kohale suur puulõhkumise pakk, siis sellest tehti laud ja kastid asendasid toole.
Laager võttis ilmet. Peeter leidis aidast varrega luua ning suure tüki tapeeti. Luuavarrest sai lipuvarras. Tapeedile maaliti söega ühisel jõul:
"PUNANKATE LAKER"
Lipp kinnitati varre külge. Lipu püstitamisega oli juba rohkem tegemist - ikka vajus külili. Viimaks jäi ta püsima. Oleks nüüd tuult olnud, oleks lipp uhkelt lehvinud. Tõnu pühkis luuakontsuga prahi hunnikusse.
"Pildil oli indiaanlastel lõke," meenus talle pärast rasket tööd.
Laagri ehitamisel olid poisid üksmeelsed ja suures töötuhinas. Mis meelde turgatas, see viidi ka täide. Nüüd korjati kuuri eest puupilpaid lõkkeks. Aga mis lõke see ilma tuleta!
Peeter ja Tõnu otsisid esialgu tikke köögist, kuid ema oli need kuhugi peitnud. Poisid olid nõutud: nii võis kogu laager mokka minna.
"Toas riietekapis on tikke küllalt," katkestas vaikimise Peeter. Kapp oli küll lukus, aga kui on lukk, siis peab ka võti olema. See ei olnud saladus, et võtit hoiti kapi peal. Poisid raputasid kapiust, vaatasid üles kapile. Tõnu ronis voodi, et kaugemalt paremini näha, kas ikka on. Kapilt paistis kingakarp. Seal hoitigi tikkude tagavara! Kui karbi alla saaks!
Poisid olid küll pikad, aga kapp oli kõrge ja voodi kapist liiga kaugel. Voodit püüti kapile lähemale tirida ... Siis meenus, et toas on kergemat mööblit nagu toolid ja taburetid. Tool kapi juurde, toolile taburet ja selle otsas on krapsti asjalik Peeter. Käsi sirutus kingakarbi poole. Sõrmeotsad juba puudutasid karpi. Pidi see karp ka päris teises ääres olema! Peeter tõusis varvastele: venitas ja venitas ja siis ... Siis sai ta karbi äärest kinni ... Nüüd järgnes suur kolin ja sellele hetkeline vaikus. Toapõrand oli täis ilusate siltidega tikutopse. Mõni tikutops teatas: "Õhusõit on ajavõit!" Teised hoiatasid: "Tikud ei ole laste mänguasjad!"
Indiaanlastel ei olnud aega veerida tikutopside õpetusi. Varsti tõusis laagrist ehtsat suitsu. Tulekeeled hakkasid ahnelt sööma kuivi puupilpaid. Poisid olid määrdunud, higised ja väga rahul. Päike vist ei olnud rahul, sest ta kõrvetas poisse halastamatult.
"Ära pane enam pilpaid peale, niigi on kuum!" keelas Tõnu Peetrit, kui viimane tahtis tulele uut toitu anda. "Lähme parem suplema!"
Indiaanlased jooksid kisades järve poole. Maha jäi laager ja lõke. Tulekeeled nilpsasid viimaseid pilparaagukesi, katsusid toitu otsida ka lõkke äärest: heinakõrrekesi, lehti ja muud prahti. Niisuguse kuivaga oli see ehtne roog. Aga Tõnu luud oli väga vähe järele jätnud. Lõke hakkas kustuma.
Suurest kuumusest või väsimusest vajus laagrilipp ikka allapoole ja allapoole ning prantsatas viimaks prahi hunniku ja lőkke vahele maha. Tulekeeled virgusid uuesti. Algul tekkis lippu must täpp, siis auk. Augu ääred hakkasid hõõguma ja tõusis leek. Leek luges lipukirja ja roomas edasi prahihunniku poole ...
Lõbus ja mõnus on järves, kui vesi on nii soe ja päike saadab soojust üha juurde. Siin võib pidada veesõda. Poiste rõõmsat kilkamist oli kogu kallas täis, kajana vastas mets.
Päike tüdines poistest ja peitis end pilverüngaste teha. Poisid riietusid ja otsustasid oravajahile minna. Metsa äärest leidsid nad mustikaid. Nii möödus märkamatult aeg ...
Siis kuulsid nad kõminat, mis sundis ülespoole vaatama.
"Äike!" hüüdsid nad nagu ühest suust. Metsas oli raske kaugemale näha: puude latvade vahelt paistis vaid tükike sinist taevast.
Poisid panid jooksu. Müristamine tugevnes. Nüüd ei olnud kahtlust, et äikesepilv lähenes.
Metsa ääres jäid nad aralt seisma: suur pilv oli katmas kogu taevalaotust. Välgud ja piksekärgatused võtsid põlved värisema. Neil oli küll meeles, et äikese ajal joosta ei tohi, aga kui enne vihma koju jõuaks, kui heinalised koju tuleksid. Poisid ei kartnud elus midagi nii nagu äikest. Äikese ajal istusid nad tavaliselt ema selja taga voodis. Ja nüüd olid nad üksinda kaugel kodust ja emast.
Poisid andsid jalgadele valu. Müristamine tugevnes. Juba langesid esimesed piisad, selle viimase metsatuka taga on kodu. Kui jõuaks ... Müristamine ja välk üheaegselt. Poisid võpatasid, kuid jalad mõõtsid endise kiirusega jalgrada. Siis oli metsatukk möödas, nüüd paistab kodu ...
Jooks katkes, nagu oleks nähtamatu sein ette kerkinud. Poisid unustasid välgud ja müristamise, nad ei märganud, et vihma kallas nagu oavarrest ... Nad otsisid silmadega kodu, aga kodu asemel oli midagi võõrast, mustendavat, palju inimesi, autosid, hääli. Kaks väikest südant tagusid kuuldavalt, neli väikest jalga hakkasid jälle kobades maad mõõtma ... Iga jalaastega lähenes võõras, seninägematu. Siis kuuldus rahvahulgast ema meeleheitlik karjatus, milles oli otsatu palju rõõmu: "Tõnu! Peeter: Kus te olite!"
Poiste jalad said sisse endise hoo, nende silmad ei julgenud vaadata, mis oli ümberringi, nad peitsid näod ema seelikusse. Ema käsi libises üle poiste peade, nagu tahaks neid kaitsta suure vihmasaju ja õnnetuse eest.
Sirje Klaassen ,
7. kl. 1966/67
Dialoog
Taevas tõmbus mustaks. Tugevnev tuul lõi valgeharjaliseks järve. Kõrgel kaldal viskles puuhiiglane. Äikesepilv oli kohale jõudmas.
Inimene vaatas üle paadi. Ja iidne kartus südames, puges kajutisse.
Tolmukeerises lendles prahti. Hüplevad veepiisad kadusid laintevahtu. Veevall, valgussähvatus, kõuemürin ... Puuhiiglase tüvest lendasid pilpad ... loitis leek ja tõusis vastu pilvele.
"Kui ilus!" loitis Tuli. "Olen taevalik ... olen Prometheuse kingitus inimestele! Inimestel pole midagi kaunimat minust: lõkked jaaniöös, küünlatuli jõulupuul, viimsel teekonnal ... igavene tuli ..."
Kostis Vee kohinat:
"Pole hirmsamat Tulest. Sõjas on ta hävitaja: leekides külad ja linnad; söestunud varemed, õudus ja hirm ... Kas see ei meenu sulle, Tuli?"
Lendasid üles sädemed:
"Kas Vesi peab ennast paremaks? Palavatel päevadel sa meelitad, kuid ettevaatamatud viid alla Neptuse riiki. Kas oled unustanud, kui palju igal aastal upub? Suured üleujutused, purustused, laastatud põllud - häda ja viletsus oled sa, Vesi!"
"Tuli pole süüdi, kui inimesed ei oska hoida jumalikku kingitust! Inimesed on ju jumalatest väetimad ja viletsamad."
Sõnatult istus vihmavarjus inimene: ootas, mõtles, kuulas.
"Vesi on elu!" mühasid lained. "Kus pole Vett, seal pole ka elu. Janus olevale Inimesele pole kallimat karastavast Veest. Põuakuumuses närtsib rohi, närtsivad lilled ...
Vesi elustab!"
"Elu," nilpsas Tuli. "Miks Inimene siis võitleb Sinuga: kaevab kraave, torutab maad, et sinust lahti saada."
"Unustad tuletõrjeühingud ja pritsimehed, punased autod ja huilgavad sireenid!" loksus Vesi. "Sa ei halasta isegi väikesele lapsele, kes su värelevale leegile käekese sirutab - kohe põletad."
"Esimesest kogemusest õpib Inimene, et olen õiglane, et toimin kõikidega ühesuguselt ja ta mõistab mu olemust. Annan soojust ja valgust, teen maitsvaks toidu, panen käima masinad. Elektrina voolan mööda traate linnadesse ja kuladesse. Olen 1lu, valgus, soojus, jôud. Õnnetused kutsub esile Inimese muretus, hooletus, rumalus, kurjus.
Ainult sinuga, Vesi, olen igavesti leppimatu! Targale Inimesele olen sõber ja abimees."
Veevood paiskusid vastu rannakive.
"Üleujutustest tekkinud hädades ei saa ainult mind süüdistada - seal on ka Tuli osaline. Tulikeralt Päikeselt : tulev jõud paneb mind tormiliselt liikuma ja purustama.
Kuidas armastavad lapsed Vees sulistada! Inimene imetleb nii peegelsiledat veepinda kui ka koskede ning purskkaevude ilu.
Ma pesen ja puhastan, kannan väsimata nii väikesi paate kui ka suuri laevu. Minu kohutavat jõudu oskab Inimene kasutada ka Sinu saamiseks ja sinu kustutamiseks."
Paisus Vee iidne viha. Võimsad lained tormasid kaldale, et kustutada Tuli.
Leegid ahmisid põõsaid ja sööstsid vastu Veele.
"Pidage!" hüüdis Inimene. "Olete looduse kaks vastasjõudu: kui ei oleks üht, siis ei oleks ka teist. Inimese osaks on teid targasti rakendada ja hoiduda hävitustöö eest. Inimese osaks on teha Prometheuse kingitusest sõber ja abimees, mitte vaenlane."
Pilv vajus metsa taha, viies kaasa vihmavalingu ja piksemürina. Jälle paistis päike.
Inimene käivitas paadimootori ja sõitis järvele.
Tule ja Vee koostööst tekkis lepituseks taevalaotusse särav vikerkaar.
Ülle Aju,
8. kl. 1974/75.
Valge mustal
Oli ilus kevadpäev. Tulin vilet lastes koolist. Tuju on hea ja meel rõõmus, sest koolikotis on viied.
Mõtlen, et kui õige läheks sallu ülaseid korjama. Tahan ka vaasi kevadet tuua. Pöördungi kõrvale. Kõnnin mööda põlluserva, ümisen laulukest ja silmitsen ümbrust. On väga
kaunis: lilled õitsevad, linnud laulavad ja mesilased sumisevad.
Jõuan sallu. Seisatan üllatunult: ääretu ülasevaip! Nopin kauneid lilli, kuni olen pisikese kimbu saanud. Ei raatsi neid rohkem korjata, kartes lillevaipa rikkuda. Tõstan ülasekimbu näo juurde, silmitsen seda ja olen väga õnnelik.
Ei taha veel koju minna. Kõnnin mööda põlluserva, kuid siis seisatan ... Mingi must riba on ees. Mis see küll on? Lähen edasi ja näen heinamaad, kus on põletatud kulu. Kogu maa on must, nagu leinaks kedagi. Ei ühtegi rohelist taime! Tunnen, et minu suur rõõm hakkab kaduma. Kõnnin edasi. Siis silman maas mingit kühmu. Vaatan hoolikamalt ja siis taipan, et see on hoopis must lind. Tonksan teda jalaga ja tardun - musta linnu alt ilmub välja pesa, milles on neli lumivalget muna. Lind ei tõusnud lendu, kui möllas tuli. Ta jäi truuks oma pesale, oma tulevastele poegadele. Asetan valge ülasekimbu mustale linnule. Tõstan pea ja näen, et kogu heinamaa leinab neid, kes hukkusid või said kannatada tules.
Reet Kell,
7. kl. 1982/83
Kolm emmi
Püsisid heinailmad. Televiisorist hoiatati igal õhtul, et meie metsad on tuleohtlikud. Aga raiesmikel punetasid maasikad, mis kutsusid.
Kolm emmi - Maidu, Mart ja Mati - ei suutnud kiusatusele vastu panna ja suundusid ühel hommikupoolikul metsa poole.
Teel tuli vastu metsavaht.
"Kuhu kolm ermi lähevad?"
“Metsa."
"Metsa?"
"Maasikale!"
"Vaadake, et ära ei eksi ja tulega ei mängi. Ega teil tikke ei ole?"
Kolm emmi pöörasid taskud, nii palju, kui neid kolme mehe peale oli, pahupidi: tikke ei olnud.
Varsti oldi tuttaval raiesmikul. Maasikaid oli palju, üks ikka teisest punasem ja maitsvam. Tükk aega oli kuulda ainult nohinat, nagu oleksid karupojad maasikal. Iga kõht saab täis, kui hoolega süüa. Maasikad olid endiselt punased, aga maitsvad enam mitte. Neid ei tasunud enam suhu toppida. Tulevad homme tagasi, siis on jälle maitsvad.
Poisid vaatasid niisama ringi. Viskasid käbidega märki. Raielangilt oli hiljuti palke veetud. Poisid uudistasid laoplatsi.
"Tikud!" imestas Maidu.
Metsatöölised olid unustanud kännule topsi tikke.
Tikud jah," kinnitas Mart.
"Nendega saab lõkke süüdata," teadis Mati.
Prooviti, kas ikka saab. Võibolla on ligunenud? Pandi kuivi oksi hunnikusse. Rapsiti tikk tiku järel. Üks oli õige! Tulekeel nilpsas rõõmsalt kuiva männioksa. Varsti põles korralik lõke. Siin oli, millega tuld toita.
Kolm emmi kandsid hoolega hagu peale. Tuli oli rõõmus, et nii palju toitu anti: tema kõht ei saanud täis. Siis kargasid leegid kadaka põõsa kallale. Küll oli raginat! Kolm emmi ehmusid, aga põnev oli ka. Kadaka põõsalt hüppas tuli kasvavate mändide otsa. Nüüd oli hull lugu!
"Kutsume onu!"
"Metsavahi poole!"
"Ruttu!"
Poisid jooksid, nagu jalad võtsid ja natukene kiireminigi. Sibasid otse läbi metsa sinnapoole, kus asus metsavahi maja. Mets läks võõraks. Emmid kartsid, et olid eksinud, lõõtsutasid ja enam ei teadnud, kuhupoole joosta. Siis kuulsid koera haukumist.
Varsti olid nad metsavahi õues ning hüüdsid kolmest suust:
"Onu! Tuli!"
Metsavaht ehmus, vahtis ringi ja nägi suitsu.
"Teie tegite?"
Kolm emmi noogutasid.
Nüüd läks kiireks. Metsavaht helistas tuletõrjesse, sovhoosi, haaras labida ja kirve, hõikas kodustele ja kõik jooksid kustutama. Kui kolm emmi sinna jõudsid, oli juba palju rahvast koos.
Hea seegi, et tuli põles põllu poole, kui proovis paremale vôi vasakule, siis materdati okstega. Raiuti maha puid ja nii pandi tulele piir. Põlluni põles maha siiski suur tükk noort metsa.
Emmid materdasid ka. Mati oli nii hoos, et astus tuhahunnikusse. Jalgadele tulid villid. Et Mati nuttis, siis nutsid Maidu ja Mart ka. Mati pandi autosse ja sõidutati haiglasse, teised emmid viidi koju.
"Hea, et suurem õnnetus jäi tulemata," arvasid higised mehed.
"Targad poisid, et jooksid ütlema," kinnitas metsavaht.
Heina aeg sai läbi ja tulid vihmad. Mati jalad olid terveks saanud ja ta võis jälle joosta.
Poisid tahtsid näha põlenud metsa. Mustad puud seisid tummalt: tuul neid ei liigutanud. Ükski lind ei siristanud mustas metsas. Oli väiksem kui surnuaial: seal liiguvad lehed, laulavad linnud. Siin oli ainult kolm väikest poissi ja neile näis, et iga puu küsis:
"Mis te tegite, poisid?"
Lugu kolmest emmist on suurtele ja väikestele, et kellelgi ei tuleks vaadata nõest ja murest musta metsa.
Jüri Andrejev,
7b kl. 1988/89