Lapsemaa II - Sõna oma vilistlastel

Luulet kogudest „Õhtute pimedad õnned” ja „Viisipidaja sõnumiraamat”

* * *

Muusad ei vaiki,

sest sõnade silmad

viibivad tähitus taevas.

Pinnale ujumast

keegi ei keela -

tee seda toos ja vaevas.

Ära unusta muret,

ära unusta valu,

ära unusta õnnehetki.

Muusad ei vaiki,

sest sõnade silmad

ette võtavad retki.

Nõnda neid hoovusi,

külmi ja kuumi,

talletab paberileht.

Muusad ei vaiki!

Nad otsivad ruumi

ajas, kus mõte on eht.

* * *

Seitse tähte taeva sõelas,

kaheksas mu hing.

Täna mesilind mind nõelas,

lõpeb maine ring.

Kuid ma väsimust ei tunne,

hõberahad silmel soojad.

Ja mu üürikesse talveunne

poevad rahul Loojad.

Möödub tund, ma tõusen jälle,

tõusen puhtast veest.

Ja mu silmadel on valgus

maitsvast kärjemeest.

Seitse tähte taeva sõelas,

kaheksas mu hing.

Täna mesilind mind nõelas,

kestab maine ring.

Ei nad vii mind turule

ega pargi nahaks.

Heidan kaunilt murule

ja sean lillevahaks.

Nõnda raadan kõrget vormi

ega lasku madalale.

Madalal ei ole tormi,

seal on Tõde valeks.

* * *

Valged liblikad

jumalarahus

tulevad maitsma

mind külmas ja kurvas,

leides mind eest

nad taevases rahus -

mõistame teineteist

mustriteturvas.

Pime on videvik,

vaevade võbinas

olen ma pime ja norus,

teadmata sinulgi

ahtakest nime

eksleme ajude orus.

Kaugele tühjusest

tõuseme hobusel,

tiibadeks ahtake kett,

ometi vaba,

täis elamiskirge -

aimub sinistel silmadel vett.

Ja ma ei häbene õitsvasse rinda

lilledest punuda pärga.

Altari alla kesk järvepinda

kallab aeg maakehast toituvat märga.

* * *

Vaimude tänavas loobun

ma veest,

leivast ei loobu ma mitte.

Surma võiksin minna

ta eest

ja hüpata põhjavette.

Nõnda ma vaikin

ja vajub mu hing

otsata tormi ja tulle.

Pähe ei keeruta heledaim ring

soojuse märke mulle.

Vihast pakatav

rõskus ja aur

piiskadest katab mu akna -

mina see olengi,

seesama maur,

valge ja haige ja vakka.

Sõpruse jõest aga mähib

mu sall

punased lõngad pihku,

mina su armu kallaste all

lainetel vabaks ei nihku.

Nõnda siis mõtleb ja mõistab mu vaim

olla veel vaba ja virge -

kasvuraskusi trotsinud taim

ikka on seljaga sirge.

* * *

Sina, kes sa kiusatusele vastu

panna ei suuda,

moonda oma üleskruvitud

iseteadvus

katsumuste võllanööriks.

Hävita endas kahtluste kaval uss,

rebi endast mitmepalgeline kuri ajakangas

saa uuestisündinuks,

kes on lootuste puule

oma suus kandnud

rohelisi lehekesi.

Ole rõõm, mis rõõmustab neid,

kes murduvad eluraskusi tõstes;

ole sõõm, mis elustab janust,

kes veeta on hukkumise äärel;

ole armastus, mis liidab lahutajaid

ja surmaminejaid.

Ole praegugi veel lapsemeelne

klaasmuna,

mille kirega läidetud kiired

toogu õnne ja elutahet.

Ain Usin,

1983.a. lend.

Oma ikka oma

Vanaema nimi on Elfriede, aga keegi teda nii ei kutsu: ütleme talle lihtsalt vana.

Tal on juba kõrge iga: sündis 23. veebruaril 1919. aastal Pihkva oblastis. Ometi peab ta end põliseks eestlaseks. Tema isa-ema olid töökad, aga põlluharimiseks oma maad sellegipoolest ei jätkunud ja nad rändasid välja Peipsi taha maad otsima. Nii siis juhtuski, et vanaema nägi ilmavalgust hoopis Venemaal. Sõjakeeris tõi vanaema koos oma emaga tagasi Eestimaale. Isa jäi tal kadunuks ja tänaseni pole teada, mis temaga juhtus. Mulle on see meele järgi, et nad meie maile ikka tagasi jõudsid ja siia püsima jäid.

Alguses elasid nad Osulas. Nad tahtsid oma maja ehitada.

Kohaks valiti Tsolgo kui ilusam paik. Esmalt oldi ühe vana naise juures üüriliseks. Hiljem sai koos vanaisaga maja ehitatud. Maja on vanaks vajunud, aga siiski ilus ja võimas.

Vanaema noorena olen näinud ainult piltidel. Noid pilte vaadates tõden, et vanaema oli noorena väga kena, kasvult vanaisast lühem, eks talle oligi sellist tugevat kaitsjat vaja. Vanaema sai vanaisaga alati hästi läbi. Nad ei tülitsenud kunagi suure tülini. Selle eest meeldib vanaema mulle kohe väga. Minu arvates on vanaema olnud hea abikaasa ja ka hea ema lastele. Peres on üles kasvanud kolm tütart, minu ema on vanaema tütar.

Nüüd on vanaema nägu kortsuline, aga silmad endiselt rõõmsad ja lahked. Ta on hea ja lõbus vanainimene, kes armastab meid, lapselapsi, kohutavalt ja on siiralt õnnelik, kui talle külla läheme. Meeldiv on vaadata sellist inimest, kellelt raske elu pole suutnud röövida headust, südamlikkust ja elurõõmu.

Vanaema on töökas. Temalt olen minagi palju õppinud. Ta jõuab nii palju teha. Peale koduste toimetuste käis kolhoosiski tööl, sealt on tal palju aukirju.

Vanaemale meeldivad loomad. Praegugi kasvatab lambaid, kanu ja sigu, lehma pidada enam ei jaksa. Kodu valvavad koer ja kaks kassi. Imelik, kust võtab ta jõudu, et kõigega hakkama saada! Mulle meeldib oma vana, et ta kõike suudab ja seda suutmist ning vastupidavust teistelegi edasi anda oskab.

Mõnikord vana toriseb ka, seda siis, kui pahandust teeme.

Torisevat vanaema näeme siiski harva (oleme kõik vist head lapselapsed!). Meile on ta rohkem helde memm. Hilissügisel-talvel ta koob õhtuti. Igal aastal lisandub kootud kinnastele-sokkidele uusi paare. Küll ta käes klõbisevad vardad vilkalt!

Vanaemaga on mul vedanud. Ta võib ju olla vahel ka torisev, kuid ka siis on temas rohkem hellust, headust ja armastust.

Mulle meeldib oma vanaema. Ei tahakski endale mingisugust teist. Oma ikka oma!

Piret Laugamõts,

1988.a. lend.

Ühe tööpäeva killud

Kelleks me lapsena ei tahtnud saada; kes me oma mängudes ei ole olnud, aga unistused jäid lapsemaale, jäid kooliaega, sellesse kõige kaunimasse - nüüd oleme suured ja käes on argielu.

* * *

Kui hommikul oma kabinetti lähen, ootab mind juba koridoris kena välimusega naine, murepitser näol. Tema mure on inimlikult suur: mees joob, skandaalitseb, on peksnud nii naist kui väikest poega.

"Ometi ma armastan teda, kuid enam ei suuda: palga joob maha, pole millest elada. Poegki on pigersilmi palunud - issi, ära joo -, aga miski pole aidanud. Palun Teid, aidake... mul ei olnud kerge siia tulla ..."

Viimaste sõnade sosin, hääletult veerevad pisarad - see on hingekarje. Jah, prokuratuuri kerge südamega ei tulda. On olukordi, kus abi ei ole ka seadusest, mis peaks ometi inimest kaitsma. Millega kaitsta õnnetut naist tooruse ja jõhkruse eest tema oma kodus?

Vormistan teovõime piiramise avalduse - ehk paneb kohtuistung pereisa mõtlema, ehk parandab pere majanduslikku olukorda töötasu kättesaamise õigusest ilmajätmine.

Naine lahkub, südames mure ja killuke lootust.

* * *

Alaealiste asjade komisjoni ees seisab väike poiss. Mööda põski veerevad pisarad.

"Meelis! Räägi meile ausalt kõik ära, kuidas sa mopeedi varastasid!"

Nuuksete vahelt kuuleme:

“Kõigil on ... ma tahtsin ka ... enam ei tee!"

Meelis on lastekodust. Tema emalt ja isalt on vanemlikud õigused ära võetud. Ta on nii väike, nii üksik, nii kaitsetu.

Kui Meelis lahkub, on kabinetis hetk rusutud vaikust. Siis sõnab komisjoni sekretär:

"Nüüd tuleb superpoisi asi."

Siseneb uhkes teksasülikonnas pikk noormees. Mõttes arvutan, mitme kuu palga eest saaksin ise osta sellised firmariided.

Andrust iseloomustatakse Helmest halvasti: koolis ei käi, suitsetab, korraldab ühiselamus joominguid. Kool taotleb õpilaste nimekirjast kustutamist. Komisjoni liikmed tunnevad huvi, mispärast noormees õppedistsipliinist ei hooli.

"Ei hakka ma traktoristiameti pärast pingutama, raha saab mujaltki. Ärge mõelgegi mulle saba peale astuda!"

Sellist hoiakut on raske muuta: midagi on siin lootusetult hiljaks jäänud, midagi viltu kasvanud.

* * *

Kohtusaali tuuakse mees, kes on tapnud oma naise.

Külma rahuga, kuidagi ükskõikselt seletab ta kohtule, kuidas ta seda tegi. Riikliku süüdistajana nõuan pikaajalist vabadusekaotuslikku karistust: suu on leidnud tõendamist.

Kohtuotsus loetakse ette. Mida tunneb nüüd süüdimõistetu? Kas on ta hinges ahastust sooritatud kuritöö pärast, kuritegu ei saa olematuks teha. Või ainult toorus, ükskõiksus! Ka tema oli kord laps, oli õpilane ja käis koolis; ka neil oli pulmapäev, oli armastus, oli lapse sünd, olid ühised rõõmud ja mured ...

Raske, väga raske on mõista, kuidas inimene tapjaks muutub.

* * *

Õhtu kodus.

"Emme, kes see on?"

"See on päkapikk, kes elab metsas ja toob jõuludeks lastele kingitusi."

"Kas mulle ka? Ma olen pai."

Kinnitan, et kindlasti toob. Väikemehe silmis on ootus ja rõõm. Kui vähe on vaja õnneks!

* * *

Öö. Pere magab. Heliseb uksekell.

"Kas tõesti juba hommik!" mõtlen unesegaselt.

Ukse taga on siseasjade osakonna korrapidaja, kes teatab, et vaja on sõita sündmuskohale.

Sõidame läbi öörahus alevi; inimesed magavad, näevad ilusaid unenägusid. Kadestan neid. Autojuht nagu loeks mu môtteid.

"Ei ole see amet naisterahva jaoks - ei öö ega päeva vahet."

Prokuratuuris puutud kokku elu varjatud pahupoolega. Selleks, et kaitsta inimlikkust ja õiglust elu räpasuse eest, on vaja ka naiselikku haprust ja südamesoojust, suurt hingejõudu

ja füüsilist vastupidavust ning mis seal varjata - ka külma verd ja väga kainet mõistust. Juristil peab see kõik olema.

Mida elavad inimesed üle seal, kuhu keset ööd sõidame?

Noore mehe laiba kohale on kummardunud ahastav ema, väike naine, kes maatööst karedaks muutunud käega silitab poja nägu.

"Miks sa ometi niimoodi tegid, pojakene ..." Teen sündmuskoha vaatluse ja koostan määruse kohtumeditsiiniliseks ekspertiisiks, et selgitada surma põhjus.

Miks oleme nii nõrgad? Kas inimesel on moraalne õigusotsustada oma elu üle, valmistades suurt südamevalu oma lähedastele? Liiga palju elame endale, liiga vähe teistele.

* * *

Kui koju jõuan, on alanud juba uus päev.

Ülle Hõrak (Aju).

II klassi jurist,

abiprokurör.

1975.a. lend.