Väike Kuti
Meile toodi maalt koerake. Panin talle nimeks Kuti. Päeval mängib Kuti õues, ööseks poeb kuuti magama.
Ühel päeval läks ta lillepeenrale vallatlema ja tallas lilled puruks. Õied olid murtud ja vedelesid poris. Siis sai Kuti minu käes pragada.
Aga ta on veel väike ja rumal ning ei tea, mis on halb ja mis on hea.
Raidi Männisalu,
1. kl. 1973/74
Kui kogu pere on koos
Meil on kodus kõik õhtul.
Peres on neli inimest: ema, õde, väike õetütar ja mina. Kui koolitöö tehtud, siis mängin Kadriga. Ta on alles üheaastane. Kadri armastab väga peitust. Siis, kui mina ära peidan, otsib ta mind kohe üles. Aga vahel tulevad Kadrile jonnipoisid külla. Nendest saame peagi jagu, kui hakkame pildiraamatuid vaatama. Kõige toredam ongi siis, kui kogu pere on koos.
Aigi Raag,
2. kl. 1982/83
Karjalaskepäev
5. mail käisime kogu klassiga Raiste suurfarmi karjalaskepäeval.
Sinna sõidutati meid sovhoosi bussiga. Farmi juures ootas peazootehnik, kes näitas karjakoplis kohad kätte. Jäime põnevusega ootama, millal tuleb kari.
Ja siis nad tulidki! Ees kolm ratsanikku ning nende järel musta-valget lehmad. Ilusad, läikiva karva ja suurte piimapaunadega, aga vallatud. Küll nad kepslesid, puksisid ning tormasid meeletult ringi! Rõõm oli nii suur! Julgemad tulid uudistama ja limpsasid meid kareda keelega.
Kui kari oli rahunenud, moodustasime meie keset karjakoplit ringi. Ringi keskele tõid tehnikumi õpilased suure õlgedest nuku - karjahaldja. See anti direktori, peazootehniku ja karjabrigadiri hoida. Algas soovide ütlemine, mida kõik kordasid. Sooviti rammusat piima, head heinakasvu, laudarahvale töökust, haigused aga sajatati farmist kaugele. Siis pritsiti kõiki vette kastetud kadakavihaga ja sooviti virget und ning töökaid käsi. Pärast pakuti värvitud mune, karaskit, torti ja pepsit. Me andsime karjarahvale lillija lugesime luuletusi.
Oli ütlemata tore.
Kristi Lang,
3. kl. 1988/89
Ubamulgimaal
Minu vanaema ja vanaisa elavad Ubamulgimaal Põltsamaa jõe kaldal.
Seal on igal aastaajal ilus. Nende kodu ümber on suur aed, on ilus põlispuudega õu. Aia taga voolab jõgi. Eemal on põllud ja sinetab metsaviir.
Praegu on sügis. Nüüd kaunistavad vanaema ja vanaisa kodu värvikirevad puud. Eriti meeldivad mulle vahtrad - need on punased nagu tuleleegid.
Aga kõige ilusam on siiski kevadel, kui orunõlvad on täis sinililli ja pajud õitsevad, kui lõoke tõuseb kõrgele - kõrgele karjakopli kohale ning õhk heliseb tema laulust.
Suvel ehib nende õue suur pärnapuu, mille küljes on igal suvel rohkesti õisi ja meelõhna.
Ootan alati suure igatsusega sõitu Ubamulgimaale.
Aiki Trumm,
3. kl. 1988/89
Põnev elamus
Elan looduslikult kaunis kohas. Ühel pool maja asuvad järv ning mets, teisel pool laiuvad põllud. Mulle meeldib jalutada metsas ja põlluserval.
Ühel ilusal sügispäeval olin jällegi metsas. Oli soe ja päike paistis. Metsaalune oli vaikne. Lendas mõni üksik lind, kaugemal kraaksus vares. Ka sipelgapesa ümbrus oli vaikne.
Suvel kihas siin vilgas elu. Ainult mõni üksik sipelgas askeldas loiult. Tumerohelised kuused liigutasid mõtlikult oksi. Kaskedelt langes kollaseid lehti. Oli tunda sügise lõhna. Astusin vaikselt, et mitte häirida sügisvaikust.
Järsku keegi turtsatas. Sahin. Seisatasin. Mida nüüd nägin, see oli põnev.
Minust mõne sammu kaugusel püherdas mahalangenud lehtedes siil. Paraja koorma lehti endale kukile võtnud, sibas ta kännu juurde. Varsti oli tagasi, et koguda uut koormat. Nõnda käis ta mitmeid kordi.
"Ehitab talvekorterit," mõtlesin ja seadsin tasakesi sammud kodu poole. Hinge jäi killuke rõõmu ja teadmine, et loodus on suurepärane meister, seda tuleb hoida ja kaitsta.
Alo Loid,
3. kl. 1988/89
Sulissõbrad
Minu vanaema pool pesitsevad suitsupääsukesed. Ka sel kevadel asusid pesa ehitama. Nende töö edenes. Peagi oli laudas suure tala küljes imekaunilt voolitud pesa.
Nüüd istus emalind munema ja hauduma. Möödusid päevad. Siis leidsin pesa alt põhult pooliku munakoore. Linnupere oli suurenenud viie söögihimulise suukese võrra. Pääsuperel algasid töörohked päevad. Varahommikust hilisõhtuni toitsid vanemad oma poegi putukatega. Pisikesed sulekerad kasvasid ja hakkasid üle pesaääre elu ja ilma uudistama. Jõudis kätte aeg, mil asuti lendamist õppima. Küll seda oli huvitav jälgida. Ema rivistas pojad pesa äärele. Siis sädistas, noogutas, lehvitas tiibadega ning lendas lähedal olevale õrrele. Seal kordas vanalind oma tegevust. Seejärel hakkasid pääsukesed pesas tiibu lehvitama. Algul kohmakalt ja aeglaselt, siis ikka kiiremini ja kiiremini, kuni julgem neist lendas ema juurde. Nüüd järgnesid tema juurde ka teised. Nõnda treeniti mõned päevad.
Ühel hommikul oli pesa tühi. Algul tundsin neist puudust. Olin igal hommikul käinud vaatamas ja neile "Tere" ütlemas.
Meenusid Kersti Merilaasi luuleread:
"Nõnda on rändlinnu saatus -
tigeda talve eest ära."
Head teed, väikesed sôbrad! Kohtumiseni uuel kevadel!
Mailis Udras,
3. kl. 1988/89
Ometi kord
Ootasin teda nii väga! Ja siis koolivaheaja viimasel päeval ta tuli.
Hommikul ärgates nägin, et lumehelbeid laiu kui labakindaid liugleb aeglaselt alla. Neid oli lugematul arvul. Varsti kogunes maale ja aiale, puudele ja põõsastele nii palju kauneid helbeid, et neist sai, kohev vaip.
Oi, kui tore! Ruttu riided selga ja õue!
Peagi oli õu kilkavaid lapsi täis. Olime nii kaua talve oodanud!
Mõni tund hoolsat tööd ning maja ees seisid reas toredad memmed-taadid.
Aiki Trumm,
3. kl. 1988/89
Toidumajakesed
Meie klassi akendele lendas tihti mitu musta põselist tihast. Nad siutsusid haledasti, sest neil ei olnud midagi süüa.
Meil oli neist kahju.
Ise me ilusat söögilauda teha ei osanud. Palusime Meelist ja Agurit. Nemad nõustusid hea meelega. Nii saime valmis kaks toidumajakest. Panime sinna pekki, tangu, teri ja seemneid.
Söögimaju külastasid kõige enam tihased. Neid oli mitut liiki. Sinitihase tundsime ära ilusa helesinise mütsi, tutttihase mustvalget-kirja tuti ja rasvatihase kollase vesti järgi. Kõige kavalam külaline oli varblane. Ta kraksas toidulauale, põhkis siuh-sauh tiibadega terad ja saiaraasud maha. Küll ta teadis, et teised linnud ei lähe maast toitu võtma! Ja ta sai kõik endale.
Nõnda aitasime linnukestel karmi talve üle elada.
Age Jaanimets,
3. kl. 1988/89
Paha päevik
Elas kord poiss Jüri, kes oli pahuksis oma päevikuga, sest see rääkis kodus kõik ära, mis koolis juhtus. Oli see halb hinne või märkus - midagi ei salanud.
Ühel koolipäeval, kui päevikusse kirjutati märkus kaklemise pärast, otsustas Jüri, et pealekaebajale tema koolikotis ruumi enam ei ole, ja läks päevikuta koju.
"Las hiired närivad," parastas poiss.
Aga kodus nõuti: "Kus päevik?"
"Ära kadus."
Kuid sellega ei oldud nõus ja kästi üles otsida.
Nii paha päevikuga ei tahtnud Jüri enam koolis käia. Kui tema päevik oleks ka niisugune nagu pinginaabril, kellele ainult kiitusi ja häid hindeid koju kanti, siis läheks ta kas või öösel otsima. Aga miks ei võiks ka temal hea päevik olla? Ja Jüri lõi kavalast mõttest särama.
Järgmisel päeval tuli Jüri koju rõõmsalt, kuigi kartus südames.
"Kus sa olid?"
"Koolis."
"Või koolis! Kus sa hulkusid?"
Jüri vaatas nii üllatunult igale otsa, et ei saanud sõnagi suust.
"Tema tuleb koolist! Aga klassijuhataja käis kodus vaatamas, kas Jüri pole haigeks jäänud, et ei saanud kooli tulla. Ta tõi sulle kooli unustatud päeviku ära."
Mis kasu oli hommikul linnasõitmisest ja uue päeviku ostmisest? Ta pidi terve koolipäeva linnas hulkuma, et koju tulla õigel ajal. Mis kasu oli heast soovist alustada uue päevikuga, kui endine oli jälle laual?
Küll on õelus!
Urmo Prants,
4. kl. 1977/78
Sülipere
Oli suvi.
Ühel päeval leidsime aiast marjapõõsa alt lehehunniku. Tahtsime seda ära viia, kuid hunnik hakkas podisema. Tõmbasime natuke lehti pealt ja - seal oli siiliema kuue väikese pojaga.
Siiliema pojad olid umbes kaheksa sentimeetrit pikad ja nii armsad, et ei raatsinud kohe mitte pesa juurest ära tulla. Kuid ainult ühest vaatamisest piisas, et siiliema pojad ära viis.
Mõne päeva pärast nägime neid aia taga kraavis. Kord tuli üks siil meie aeda. Panime talle väikese topsikuga piima. Siilike tuli nõu juurde ja hakkas oma tillukese roosa keelega piima limpsima. Hakkasime teda Nosuks hüüdma. Nosu oli helepruun siililaps. Ta muutus nii julgeks, et ei kartnud aias kedagi. Kui piim õigel ajal kohal ei olnud, siis käis Nosu turtsudes ja omaette pobisedes mul järel. Ta oli väga täpne: sõõma ilmus õhtul kell veerand üheksa.
Mõne päeva pärast tuli Nosu oma sõbraga. Sôber sai nimeks Šurka. Šurkal oli vasakul küljel tume laik.
Ühel õhtul, kui sõbrad sõid, tuli põõsaste alt veel üks tilluke ja arglik siilike. Et ta oli nii pisike, siis sai nimeks Nöps. Kõik kolm siililast hakkasid käima meil piima limpsimas.
Ootan põnevusega järgmist suve. Tahan teada, kas siilid tunnevad mind veel.
Tiia Melts,
4. kl. 1979/80
Põssa
Tavaliselt on lemmikloomadeks koerad ja kassid või siis mängukarud. Meie pere lemmikuks on väike kärsakandja. Tal on ka nimi - Põssa. Kui ema ta hilissuvel tõi, oli Põssa veel väike ja roosa. Sõi isuga ja hüppes hästi kõrgust. Isa tegi sulu, minust natuke kõrgema. Sellest ei jõudnud ta enam üle hüpata.
Nüüd on Põssa juba suurem ja isa võttis ka aeda natuke madalamaks. Praegu ulatub ta ainult esijalgadega aiale. Selle najal ta ootabki meie tulekut. Kui siis veel kõrvatagust ka sügada, on ta silmades ja kogu kehas ääretu rahulolu. Peale sügamist meeldivad Põssale tammetõrud ja arbuusikoored. Tõrusid sööb ta nii nagu meie kommi. Ka ema segatud söök maitseb talle hästi.
Veel meeldib talle puhas ase. Kui mõnele raamas lapsele öeldakse, et ta on must nagu põrsas, siis see solvab meie Põssat hirmsasti.
Aili Kallastu,
4. kl. 1982/83
Kuidas ma luuletasin
Kirjutasin kirjandi sügisest. Enda arvates tuli hästi välja, kuid isa laitis maha. Ta sõnas:
"See ei ole huvitav, ei maksa nii kirjutada."
Mu meel läks kurvaks. Kuid siis tuli hea mõte: kirjutan ôige luuletuse. Vôtsin uue paberi ja hakkasin luuletama. Algul ei saanud ridagi paberile. Siis tuli meelde, kuidas ma ühes tunnis vaatasin aknast välja, nägin kaski ja endamisi luuletasin. Käes! Kirjutan luuletuse loodusest. Siin ta on:
Hilissügis.
Puud on raagus,
lilled närtsinud.
Õues kisa, kära:
linnud lendavad ära.
Kaugele, kaugele lõunasse,
merede ja maade taha,
kus on päike ilmast ilma
kus on valgus igal pool.
Pääsukesed juba läinud,
enne halla, enne lund.
Luiged ainult siia jäänud,
lähevad siis, kui tuleb tund.
Lugesin luuletuse igale ette. Tema nagu ikka, laitis maha.
Minu arvates on see siiski luuletus. Omatehtud asi on alati ilus! Miks peaks siis luuletus halb olema? Mida arvab sellest luuletusest lugeja?
Annika Juks,
4.kl. 1982/83
See jääb meelde
Olime suvel tädi pool.
Tädil on lehm, mullikas, siga ja kanad. Jalgratas ka. Ise on ta karjabrigadir.
Kord palusime, et ta võtaks meid karja juurde kaasa. Tädi sõitis jalgrattaga, meie jooksime kõrval. Küll oli karjas palju sarvekandjaid! Püüdsime kokku lugeda, aga ikka läks segi. Lehmad tundsid tädi kohe ära: tulid juurde ja lakkusid käsi.
"See on Õunik, see Lillik, see Tähik. Peale nimede on neil numbrid ka - seljal. Loomi peab tundma, siis tunnevad ka nemad sind," seletas tädi.
Tädi pidi ootama piimaautot ja piima ara jahutama. Meie sõitsime kordamööda jalgrattaga. Pärast jätsime jalgratta lauda tagumise ukse taha.
"Lapsed, minge ees koju! Mul läheb veel tükk aega. Pean piimanõud pesema, homseks kõik korda tegema."
Võtsime kitlid seljast ja hakkasime tulema. Kodus ootasime kaua, aga tädi ei tulnud ega tulnud. Päike juba loojus, kui nägime teda jalgsi tulevat.
"Miks sa rattaga ei sõitnud!" hüüdsime kooris.
"Jalgrattaga? Te ise sõitsite sellega ära!" imestas tädi.
Nüüd tuli meelde, et me tädile ei öelnud, kuhu jätsime jalgratta. Ta pidi pika maa jalgsi käima ja homme hommikul vara jällegi jalgsi minema. Tundsime end süüdlastena.
"Peame jalgratta veel täna ära tooma," ütlesin Siretile.
Taevas oli pilve läinud ja hakkas tibutama. Hämardus. Jooksime algul sörki, siis aina kiiremini ja kiiremini. Ratas oli samal kohal. Oh meid küll! Tagasi sõitsime ja jooksime kordamööda. Poolel teel nägime, et tädi tuleb vastu. Andsime talle sõiduki, ise jooksime. Koduväravas tuli tädi jalgrattalt, surus meid kõvasti enda vastu ja ütles:
"Minge nüüd sööma ja siis kohe magama! Olete väsinud!"
"Aga sina oled ju veel rohkem väsinud. Pead homme vara tõusma. Sa ... ei pahandagi meiega!"
Tädi ainult naeratas.
Tundsime, et tädi on väga hea. Kõigi jaoks leidub tal hea sõna. See ei unune.
Anu Sarap,
4. kl. 1982/83
Kui oleksin režissöör
Kinosaal täitub uudishimulikest, kes tahavad näha filmi. Tuled kustuvad. Saal pimeneb. Ekraan lööb helendama.
Sõda! Pommid lõhkevad! Mürin ja kärin. Mehi langeb nagu loogu. Haavatud oigavad. Surnud lamavad vereloikudes. Lennukid tulistavad põgenevaid inimesi. Pommiplahvatustest varisevad majad. Lapsed ja naised jooksevad keldritesse peitu. Tankid lömastavad kõik, millest üle veerevad ...
Poisid lausa karjuvad vaimustusest! Põnev! Maru kihvt!
Vahva!
Kui oleksin režissöör, teeksin sõjast teistsuguse filmi.
Ilus suvepäev. Poisid mängivad sõda. Nad jooksevad ümber majade ja karjuvad hurraa. On põnev ja vahva mäng. Tärisevad automaadid ja kuulipildujad: ta-ta-tat-taa...
Siis tulistab poiss mängult oma sõpra. See surub käe vastu rindu nagu filmis ja langeb. Juurde jookseb tüdruk, kes on mängult ta ema. Nutab algul mängult, siis aga hakkavad veerema pärispisarad. Ta nutab ja nutab ..
Lahingumüra kandub ühe maja juurest teiseni, Üks tädi tõmbab teisel korrusel akna kinni ja kurjustab:
"Jälle sõda! Mine või hulluks. Millal ometi saaks rahu! Närvid ei pea selles müras vastu! Igal suvel, igal päeval sõda ja sõda. Lapsed enam muud ei oskagi."
Keegi ei taha sõda, aga poisid mängivad sõda, mängivad iga päev. Nende jaoks valmistatakse uusi ja uusi tapariistu.
Nutab ema langenud poja juures kuumi pärispisaraid, nii et poisid ei teadnud enam midagi mängult ega päriselt.
Siis viskavad poisid hunnikusse oma relvad: mõõgad ja püssid, automaadid ja kuulipildujad. Saab suur relvakuhi.
Nad kaevavad sirelipõõsa juurde suure augu, kuhu matavad mõõgad ja püssid, automaadid ja kuulipildujad. Hauale panevad plaadi, kuhu kirjutavad:
"Ei relvadele!"
Sirel õitseb nii lõhnavalt, et sinna lendab ööbik ja laksutab. Aknad lükatakse pärani lahti ja inimesed jäävad hardunult kuulama.
Sõjatules kõrbenud sirelites ööbikud ei laula.
Jüri Andrejev,
4. kl. 1986/87
Lihtne ja selge
Sellest ajast on möödas mitu aastat, kui see lugu minuga juhtus.
Käisin alles lasteaias. Ühel päeval, kui olin juba kodus, otsisin üles oma värvipliiatsid. Tahtsin hakata joonistama. Õnnetuseks olid pliiatsid uued ja veel teritamata. Leidsin köögist noa ja asusin lõikuma. Asi ei edenenud sugugi. Korraga tundsin valu sõrmes. Nii oligi! Sõrmest immitses verd. Pisarad hakkasid voolama mooda põski. Ruttasin õe juurde, et see sõrme kinni seoks. Varsti polnud enam valugi. Siis meenusid pliiatsid. Tõin õele, kes kõik teritas ilma sõrme lõikamata. Istusin laua taha, puhas paberileht ees. Ei mõistnud midagi joonistada. Õe abiga sain päris ilusa autopildi.
Lihtsaks ja selgeks on saanud pliiatsite teritamine. Tänu õpetusele muutus lihtsaks ka joonistamine. Nüüd saan aru, kui väga on vaja lapsele suuremate abi ja õpetust.
Veljo Laugamõts,
4. kl. 1986/87