Meestesaunas
Koit on nelja-aastane mees. Aga naabripoisid hakkasid teda narrima:
"Mis mees sa oled, kui käid naistesaunas."
Jutt saunast oli küll õige, aga sellele pidi lõpp tulema. Laupäeval teataski Koit:
"Mina emaga sauna ei lähe! Tahan meestesauna!"
Ema kahtles küll, kas isa last pesta oskab, aga Koit jonni ei jätnud. Sammusidki laupäeval kolm meest sauna: kõige ees Koit, siis Raivo ja lõpus isa.
Leiliruumis vaatas Koit suuril silmil, kuidas mehed endale naha peale andsid. Rops! tõstis isa Koidugi lavale, kohe päris üles ja asus vihtlema. Koit protesteeris: ta polnud midagi paha teinud. Keegi viskas leili ja Koit pääses pesemisruumi. Siin oli hea solistada - ükski onudest ei tulnud segama. Meeste pesemisruum on ettem küll, sest siin pole ema keelamas. Nüüd tuli peapesemine. Polnud ema vilunud käsi ja seep läks silma. Terve ruum kajas Koidu kisast. Isa mühatas:
"Kus mul mees väljas."
Muud kohad said pestud silmaveeta.
Riietusruumis jõid mehed pudelitest. Koidule ja Raivole ostis isa limonaadi. Koit mõtles, et õues hakatakse jälle narrima, et ta käib meestesaunas, aga joob limonaadi. Ta hakkas nõudma meestejooki. Isa ei teinud algul väljagi, aga kui teised mehed naerma hakkasid, siis näitas näpuga silti ja ütles:
"Meestesaunas limonaadi ei müüagi. See ongi meestejook. Loe, silt on peal."
Koit uuris tükk aega silti ja jõi meestejooki.
Koduteel oli kolmel mehel mõnus sauna tunne.
Luule Kõiv,
5. kl. 1975/76
Kuhu sa tormad
Kui viimane tund lõppes, tormasid neljanda klassi õpilased riidehoidu. Tiit trügis võidukalt teistest ette.
"Kuule, Tiit, kelleks sa ennast pead!" pahandas Ats.
"Kes ees, see mees!" hüüti vastu.
"Mees küll jõuga tüdrukuid kõrvale ei tõuka!"
"Sa oled tüdruk või?"
"Mina olen see, kes sulle mehe aru pähe paneb!"
Nende sõnadega haaras Ats Tiidul rinnust kinni ja hakkas järjekorra lõppu tirima.
"Ära jama!" viskas Tiit, kes arvas, et Ats lihtsalt lõõbib.
"Arvad, et igalt poolt tormad läbi nagu metsaline,"
Et Tiit puudis lahti rabelda, siis virutas Ats talle vastu kõrvu. See oli nii ootamatu, et Tiidul nutupill lahti läks. Seni polnud ettetrügimisest keegi numbrit teinud ja nüüd tuleb see Ats ja lööb ka veel. Tiidul kargas sellisest ülekohtust hing nii täis, et jooksis õpetajale kaebama.
"Kui ainult tüdrukud ees, siis on kange trügima küll, aga kui mehega kokku puutub, siis jookseb kaebama. Narts sihuke!" siunas Ats.
Varsti oli Tiit õpetajaga kohal. Õpetaja kulm oli kortsus: kas see mõni tegu - poisid kaklevad. Tiidul oli nii kahjurõõmus ja võidukas olemine, nagu oleks kohe õnne tipul.
Ats pidi seletust andma:
"Tiit trügis teisi tõugates kapi juurde ja ega see tal esimene kord ole. Ma tahtsin teda järjekorra lõppu saata, aga et vastu hakkas, siis andsin kõrvakiilu."
"Lõi jah," kinnitas Tiit.
"Tiit, sa oleksid pidanud alguse ära hoidma, siis oleks jäänud ka lõpp tulemata. Selle said nüüd vast selgeks."
See oli tund väljaspool tunniplaani.
Katrin Prükk,
5. kl. 1977/78
Punanahad
Olime suvel vennaga vanaema pool. Seal hakati vana maja remontima. Remondimehed olid jätnud punase värvipulbri trepile. Meie vennaga kohe platsis. Mis see on? Liiv kastis! Ohoo! Kindlasti meile mängimiseks pandud. Ja kohe läks liivasõjaks lahti: peotäis vennale krae vahele, peotäis mulle. Õues oli suur liivatorm. Nalja kui palju, aga viimaks oli ka vanaema platsis.
Algul ei saanud ta sõna suust, kuid siis sarjas meid korralikult. Hakkasime ennast kähku liivast puhastama, aga võta näpust. Kinni, mis kinni! Alles nüüd mõistsime, et see oli paha liiv. Vanaema küttis sauna ja küüris ja vihtles meid seal, kuis jaksas, aga päris puhtaks ta meid esimese korraga ei saanudki. Olime nagu punanahad, isegi juuksed olid punased.
Kui ema ja isa meid vaatama sõitsid, siis oli palju naeru, sest niisugustena ei lootnud nad meid küll näha.
Punanahkadena saime veel nii mõnegi päeva ringi joosta, sest koju meid enne ei toodud, kui värv oli maha kulunud.
Toomas Tasso,
5. kl. 1979/80
Mesilaste kingitus
Elasid kord vend Tiugu ja tema õde Tiivi. Suvel sõitsid nad maale vanaemale-vanaisale külla.
Sel päeval, kui Tiugu pidi saama kolmeaastaseks, juhtus üllatav lugu. Tiivi leidis, et ta oli unustanud venna sünnipäevakingi koju. Vanaisa andis nõu, et otsigu aiast mõni punapõskne õun mudilasele. Tiivi läks. Ümber õunapuu askeldasid tigedad mesilased. Tiugu käis alati õe kannul ja nägi, et Tiivi on hädas. Ta jooksis tuppa, haaras kärbselapatsi ja tormas julge mehena aeda. Ta oleks peaaegu vanaema pikali jooksnud. Aias kuulutas ta: "Õe, äla kalda, ma löön ta maha! Käpets!"
Ja ta virutas kõva hoobi tarul istuvale mesilasele. Hoop oli nii tugev, et seda kuulsid tarus mesilased, kes lendasid välja ja otse poisile kallale. Põngerjas pani oma sireeni üürgama. Vanaisa ja vanaemagi kuulsid ta kisa ja jooksid aeda. Nad nägid, et sünnipäevalaps püherdas maas ja karjus kõigest jõust, aga mesilased muudkui nõelasid.
Tiugu päästeti mesilaste käest.
Õhtul tulid ema ja isa sünnipäevale ning ei tundnud Tiugut ära: nii priske polnud nende pojake kunagi olnud.
Kaiko Kasuk,
5. kl. 1979/80
Üllatus
Mäletan, kui veel üsna väike olin, kasvas meie toas aknalaual imelikult pikkade lehtedega lill. Me lükkasime vennaga lille alati kõrvale, kui aknast välja vaatasime. Ema pahandas ja ütles, et see lill armastab päikest ja valgust, muidu ei lähe õitsema. Meie arvates ei olnud see lill kunagi õitsenud. Ükskord ütlesingi emale:
"Mis niisugusest lillest ikka hoida, see ei lähe iialgi õitsema, lehed aga segavad õue vaatamist."
Olin väike ja tahtsin, et see lill ära kuivaks ja olin valmis lehti lühemaks lõikama. Vend oli natuke suurem ja ei lubanud. Minu meelest oli ta üldse pai poiss, sest igakord ta keelas ja õpetas:
"Sa oled halb laps, kui nii teed!"
Lehed jäid siiski lõikamata.
Möödus veel aasta või kaks. Lähenes minu sünnipäev. Pidin saama viieaastaseks. Salaja ootasin mingit erakordset kingitust, üllatust.
Hommikul ärgates nägin voodi ees väikesel pingil sedasama pikkade lehtedega lille - pika varre otsas oli kolm suurt imeilusat punast õit, kaks õit olid veel kinni. Midagi nii ilusat polnud ma varem kunagi näinud. See oli muinasjutu ilmsi.
Siis tuli ema õnne soovima:
"See on sama lili, mille lehti sa tahtsid ära lõigata. Nüüd õitseb ta sinu sünnipäevaks."
Sellisena ongi mulle viies sünnipäev meelde jäänud. Lill ise - ratsuritäht - on praegugi alles ja õitseb kevadeti minu sünnipäeval. Kuid esimesel kohtumisel oli ta kõige ilusam - muinasjutuliselt.
Merle Raudsepp,
5. kl. 1980/81
Mis on õnn
Õnn on see, kui oled rõõmus.
Väiksena tahad kõike saada. Siis on õnnel saamise rõõm ja nägu: kommid, koogid, mänguasjad, kingitused.
Sirgudes teeme ise endale õnne. Missugune rõõm on omateenitud rahaga ostetud jalgrattast! See on juba midagi!
Ajaga muutub ka õnn. Hakkame mõtlema teistele. Algul ema ja isa. Sünnipäevaks ja uusaastaks teeme neile kingitusi. Tegemises on vist rohkemgi õnne ja rõõmu kui saamises! Aga eks saajagi ole rõõmus.
Need on väikesed õnned, milleta elu oleks hall ja kurb. Mõni ütleb üleolevalt, et kah asja. Vaat, kui võidaks loteriipiletiga "Žiguli" - see on alles õige õnn. On ja ei ole ka. Võibolla on hoopis läheneva õnnetuse esimene samm? Avarii! Auto plekilasu! Endal luud-kondid katki. Mis õnn see enam on.
Õige õnne juurde viib trepp. Selle leidmine ja ülesminek on iga mehe enda asi. Sellepärast vist öeldaksegi, et igaüks on ise oma õnne sepp.
Jüri Andrejev,
5. kl. 1987/88
21. jaanuar 1990
Tere, Martin!
Kas Sa tead, et "Säde" kuulutas välja võistluse "Kultuurseim kiri"?
Kirjutada võib ükskõik kellele ja millest ise tahad, peamine, et kiri oleks kultuurne. Kui õige võtaksime meie ka osa? "Sädet" lugedes käis mul peast läbi mõte, et kui hakkaksime ka kultuurseteks. Näiteks sõidame linna. Ka seal on ebakultuurseid, kes loobivad prahti tänavale ja rumalasti räägivad, teistele näpuga näitavad ja irvitavad. Aga meie paneme jäätisepaberid prügikasti, seisame sirgelt ja räägime vaikselt.
Siis meie kohta öeldakse, et viisakad poisid. Eks viisakad olegi kultuursed.
Me oleme ju koolis õppinud, kuidas kirja kirjutada. Kordame veel seda tükki, kus sellest juttu oli, siis tuleb kultuurne kiri küll! Selle kirja eest võib isegi auhinna saada.
See pole muidugi peamine. Tähtis on see, et osa võtame ja sellega ise natukenegi kultuursemaks muutume.
Kirjuta, mida Sina sellest mõtled! Millal mulle külla sõidad? Ootan!
Toomas.
Toomas Keel,
5. kl. 1989/90
Kuidas longist rong sai
Kui väike olin, ei osanud öelda r-i. Käänasin ja väänasin suud nii ja naa, aga kui seda r-i ikka ei ole, siis ta ei tule ka.
Õhtuti harjutasime isaga. Isa: "Ütle "Rongi rattad ragisevad." Küll iga õpetas, et pane keel sinna ja sinna, aga ei midagi.
Teised lapsed narrisid, et vaadake, kus tita, ei oska isegi r-i öelda.
Oli ilus õhtu ja palju lapsi oli meie maja ees. Nad rääkisid rongidest. Kõik olid rongiga sõitnud. Ka mina olin ja ma ei saanud seda ütlemata jätta. Kuid see r! Kõik pahvatasid naerma ja üks suur poiss ütles:
"Ah sa oled päris longiga sõitnud!"
Jooksin tuppa emale kaebama, et teised narrivad mind longiga. Ema ei pannud mind suurt tähelegi, sõnas ainult:
"Oled mul üks long küll. Ära tee naerust väljagi. Mine aga mängima."
Läksingi. Piilusin ukse vahelt, kas nad on ikka veel õues. Olid küll! Mul kargas hing täis, nagu nemad üksi on rongiga sõitnud. Astusin uksest välja ja käratasin:
"Olen jah rongiga sõitnud! Kui ei usu, siis minge küsige emalt."
Kõigil jäid suud lahti, sest seekord ütlesin r-i ilusasti välja. Ise ka imestasin. Jooksin ruttu tuppa.
Ema küsis: "Jälle sa vana long, tuled kaebama?"
"Mina pole enam long, vaid rong!" hõiskasin rõõmsalt.
Tiina Ivask,
6. kl. 1974/75
Nüüd tean
Andrese kodu lähedal on ilus Valgjärv. Ma polnud kunagi selles järves ujumas käinud. Nüüd lasksime mõlemad jooksuga järve poole. Teel küsisin, kas sillalt pea ees hüpata ka saab. Andres kinnitas, et saab küll: vesi on rinnuni.
Katsusin varbaga vett. Vesi oli soe. Sillal võtsin hoogu ja hüppasin. Mõnus oli lennutada end sooja vette, nii et pritsmed igasse kaarde laiali lendasid. Kuid samal hetkel tundsin kõrvetavat valu. Seisin püsti - vesi kõigest põlvini.
Sellest ehmusin nii, et hetkeks kadus valugi. Siis nägin ma oma sinist ja kraabitud kõhtu - olin kõhuga vastu põhja läinud. Ronisin välja. Haavast hakkas verd jooksma. Kärbsed tiirlesid haava kohal. Pidin neid ära ajama. Pärast hakkas mul halb.
Jõudsin kuidagi Andrese poole komberdada. Natukese aja pärast tuli isa. Ta pani rohtu peale ja sidus kinni. Mornina sõitsime koju.
Algul olin ma Andrese peale vihane: tema ju ütles vesi on rinnuni. Pärastpoole mõistsin, et ega tema ka ei teadnud, et vesi oli nii madalaks läinud. See oli ikka minu süü, et ma ei proovinud järele, kui sügav vesi on.
Kodus sain ema käest riielda. Mulle tuli meelde õpetus: "Ära hüppa vette tundmatus kohas!" See käis täpselt minu kohta. Haav paranes, aga see mul enam meelest ei lähe, et tundmatus kohas ei või kunagi vette hüpata.
Madis Vettik,
6. kl. 1982/83
Kui tunnid on läbi
Kõnnin mooda teeäärt. Juba paistabki tall. Lisan sammu, et mitte hilineda.
On järjekordne treening. Saduldan hobuse. Maneežis ütleb Ainar:
"Täna hakkame takistusi ületama."
Süda lausa väriseb ärevusest. Hakkame soojendust tegema. Algul sammu, siis traavi. Hobune on soe.
"Takistuse kõrgus kolmkümmend sentimeetrit!" hüüab treener.
Esimesena hüppas treener. Ilusasti hüppas. Siis Edgar, Siiri, Ainar ja minu kord ... Kardan veidi. Hobune tunneb seda.
"Läks!" hüüab treener.
Ajan hobuse sammule, siis traavile.
"Kannustus!" õpetab treener.
Kuid hobune keeras ennem ära. Proovin uuesti. Kannustus - hobune lendab üle takistuse. On ülev tunne. Hüppan veel paar korda. Hästi õnnestus.
"Aitab," lõpetab treener.
Jahutan hobuse maha. Hobune tegi töö treeningul, tallis on minu kord. Viin oma hobuse boksi saepuru. Peale jootmist annan talle heinu ja kaeru. Aitan ka teisi hobuseid sööta.
Minu hobune meeldib mulle väga ja tema armastab ja hoiab mind ka. Annan talle suhkrutüki ja ütlen: "Head ööd!"
Mis seob mind ja hobust? Ratsasport? Sõprus? Seda nüüd ka, aga peamine on töö, mida koos teeme.
Kalle Kalmus,
6. kl. 1986/87
Lõbus film
Mart ja Heli tulid kinost. Film oli lõbus ja mõlemad olid heas tujus. Mart seletas agaralt kätega vehkides:
"Tead, eile võistlustel mängisid meie poisid marudalt! Esimene koht!"
Jutt sai otsa. Mart toksis kinganinaga kive ja vilistas uljalt. Aga kui kaua sa ikka vilistad, kui esimest korda tüdrukut koju saadad. Poiss hakkas uut tegevust otsima. Nae, sealt tuleb kass, saba püsti nagu mast. Mart võttis kivi ja viskas. Tabas. Haledalt näugudes põgenes kass.
"Täistabamus!" juubeldas poiss ja ootas kiitust tüdrukult.
Heli nägu oli hämmeldunud, silmad välkusid.
"Kas sul häbi pole! Kah kangelane!" põlastas tüdruk ja jooksis minema.
Mart jäi maha, seisis tükk aega ja lonkis kodu poole. Nii lõbus film oli, aga …
Aime Sulg,
7. kl. 1974/75
Sõbranna
Ma olen kohutavalt hajameelne. Alati oskan midagi kaotada või unustada. Nii tänagi. Koolist koju sõites turgatas meelde, et homme on ajaloos kontrolltöö ja mul pole küsimusi veel vaadatudki. Õppida on muudki ja treeningule ei saa ka minemata jätta. Tundus, et jälle tuleb poole ööni üleval olla.
Kodus toppisin trikoo ja käteräti võrku ning kiirustasin treeningule. Olin juba esikus, kui helises telefon. See veel puudus! Oht hilineda suurenes.
"Halloo ..."
“Palun, kas Anneli on kodus? Sina, Ann, jah? Siin Lii."
"Noh"
“Kuidas sa elad kah?" päriti alustuseks.
“Mine või? Suurepäraselt. Sa oled jälle haige või? Koolis sind ei olnud."
“Mul on jah angiin. Ann, kuule, kas sa mulle üht väikest teenet ei taha osutada?"
"Mida? Tead, Lii, mul pole minutitki aega, pean trenni liduma."
“Jõuad sinna ka, ära närvelda," kostis Lii külma rahuga, ole hea, too mulle ajaloo vihikut, neid kontrolltöö küsimusi ...
"Aga ..."
“Mul kadusid omad ära. Mitte ei leia üles. Tood või?"
“Mul ei ole ju aega!"
"Või nii," venitas Lii solvunult. "Ja mina lootsin sinule kui sõbrannale. Nojah, egas siis midagi ..."
"Oota nüüd ... ma viin ... aga kuidas ma vihiku tagasi saan?"
"Ära muretse, küll ma vennaga ära saadan."
Vihiku ma viisin. Treeningule hilinesin kakskümmend minutit. Ma olen treenerit ennegi vihasena näinud, aga nii pole ta veel paukunud. Lohutuseks oli ainult teadmine, et ega ma enda pärast, aitasin ju sõbrannat.
Õhtul hakkasin poole üheksa paiku vihikut ootama. Möödus tund, aga ei midagi. Helistasin. Rõõmus hääl hõikas vastu:
"Halloo ..."
"Kuule, Lii, kas ... ma ootan vihikut."
"Kuidas ma toon?" Ta hääl muutus nii hädiseks, et iga sõna lausa piin. "Mul on palavik ja kurk on ka nii valus. Vend selle pimedaga ei lähe."
"Ma ei saagi siis vihikut?" kohkusin.
"Ma ei tea ..."
"Aga sa ju lubasid!"
"Mis ma vennale teha saan. Kui sul vihikut vaja on, tule ise järele," soovitati lahkelt.
Sai tõeks vanasõna: kel janu, sel jalad. Ma läksin vihikut tooma. Väljas oli kottpime. Puud kohisesid jubedalt, tuul tagus ust või mingit luuki, kuskilt kostis jooksusamme, kellegi hüüdu, üks koer ulus ... Hirmujudinad jooksid üle selja. Ei jätkunud julgust lõpuni minna.
Kontrolltöö eest sain kahe. Aines, milles seni kõik head hinded. Polnud neid vähe, kes minuga riidlesid. Kui juba niisugune tüdruk jätab õppimata, siis ... Mis oli mul öelda? Veerandi viimastel päevadel pole tõesti ilus kahtesid saada. Lii, kes töö viiele tegi, jalutas rõõmsa ja tervena ringi, nagu ei puutuks see üldse temasse.
Kõiki nakates vaheajaeelne elevus ja rõõmus tunne. Kõiki, kelle tunnistus paistis hea tulevat. Minul tuleb vist kooli aja jooksul esimene kolm tunnistusele.
Anneli Varik,
7. kl. 1975/76
Ainult üks sõna
Mari on klassis esimene õpilane: korralik ja tubli, alati kõik tehtud, päevikus ainult viied.
Kui korrapidaja õpetaja Annelilt klassi üle võttis, leidis ta pingi alt paberi. Mari, kes aitas tahvlit puhastada, kuulutas:
"Kui mina oleksin klassi koristanud, siis oleks põrand puhas olnud."
Kui tegemata on kodused ülesanded, siia pahandab Mari: "Kuidas minul on kõik tehtud!"
Kui pinginaaber ei ole tunniks õppinud ja saab kahe ning õpetajalt noomida, siis kuuleb ta Marilt:
"Häbi on kahte saada! Kuidas minul on kõik õpitud! Mina saan küll ainult viisi!"
Kui pioneeritöös jääb midagi tegemata, siis ohkab Mari:
"Anna niisugustele ülesanne, parem tee ise ära. Mina juba midagi tegemata ei jäta!"
Mari tegi õpilasnurka ilusa kirjaga plakati:
"Iga pioneer peab olema usinuse ja tööarmastuse, tagasihoidlikkuse, õigluse ja laitmatu käitumise eeskujuks koolis, perekonnas, kollektiivis ja avalikes kohtades."
Õpetaja luges ja sõnas:
"Maril on vaja siit meelde jätta ainult üks sõna, teistel ülejäänu."
Luule Kõiv,
7. kl. 1977/78
Kolm laastu
1.
Minu isa mängib kodus väikestviisi mesinikku. Tal on kaks peret mesilinnukesi, kelle eest ta hoolt kannab.
Ühel kevadpäeval, mil kraadiklaas juba soojakraade näitas, tundsid mesilased, et paras aeg on ärgata ja tarust välja pugeda. Pikast liikumatusest kangeksjäänud jalgadel komberdasid nad mööda lennulauda ja lasksid päikesekiirtel end paitada. Mõned uljamad proovisid tiivakesi ja püüdsid lendu tõusta, kuid kaugele nende lennud veel ei ulatunud: sinnasamasse taru lähedale lumme patsatasid maha.
Seda saamatust märkasid tihased, kes aias end peremeestena tunnevad, sest oleme neid kogu talve söötnud. Hea isuga asusid nad mahakukkunud mesilastega oma menüüd vaheldusrikkamaks muutma. Sellisel toiduvaesel ajal on selline putukalasu lausa õnn!
Kuid meie mesinik ei võinud sellega leppida. Kohe ruttas ta aeda ja peletas tihased eemale.
Kui isa tuppa tuli, rääkis ta, et mesilased tegid juba puhastuslendu ja ega siis päris kevadki enam kaugel ei ole.
Aga tihased olid arusaamatuses: kogu talv toideti ja nüüd peletati minema. Selline on see inimeste sõprus!
2.
Sõprus on tore! Peale koolisõprade on kodus veel Nässu, mu karvane sõber.
Nässu erineb teistest koertest selle poolest, et tal vahetatakse igal kevadel talvekasukas kevadise mantli vastu. Algab see nii: lauale pannakse Nässu tekk, selle peale Nässu ise ja siis tuleb ema kääridega. Nässu nagu juba teaks, mida need käärid tähendavad ja asub ennast kaitsma. Ta pole ju lambatall, kes rahulikult laseb ennast pügada. Tal on suus kaks rida teravaid hambaid, mida ta iga kääritäie villa eest ema käesse tahab lüüa.
Kui ema niimoodi on paar tundi Nässuga maadelnud, pole endisest karva-Nässust jälgegi: nüüd on ta nagu roosa põrsake.
Algul oli Nässu kategooriliselt pügamise vastu, kuid nüüd on ta ülimalt rahulik. Nii kerge on joosta ja suvine kuumus ei tee liiga. Sügiseks kasvab karv jälle pikaks, nii et külmade tulekut pole vaja karta.
3.
Vahel katsub üks inimene ka teist inimest pügada ...
Mulle meeldib lugeda. Kevadisel koolivaheajal võtsin kätte värske "Pioneeri" numbri, et läbi lugeda A.Lauteri nimelise Märjamaa Keskkooli kirjalaste lehekülg.
Seekord juhtus midagi erilist. Loen ja mõtlen, kas minuga on ikka kõik korras: olen ärkvel või näen kurja und. Näpistasin end korraks ja veendusin: ei mingit unenägu.
Sellise pentsiku tunde tekitas "Näitleja", mille oli kirjutanud VII klassi õpilane Urmas Raud. Lugesin kohe mitu korda läbi, aga mitte sellepärast, et ma poleks aru saanud. Polnud see jutuke ka mitte nii huvitav, et mitu korda oleks võinud lugeda. Paistis, et päris tavaline kirjatükk, aga ... lugejale päris mõistatus. See ei ole ju võimalik, et olen sama lugu juba lugenud. Aga ometi ...
Algab kibe otsimine. Teen inventuuri oma väikeses raamatukogus ja tuletan meelde neid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Toivo Tootsen "Jõhvi Joosepi jutupaun” - ega viimati siin? Kolmekümne teisel leheküljel "Näitemängimine". See on siis Urmas Raua väikese jutu suur spikker.
Kui see avaldati ajakirjas, siis "vaagiti", vaen minagi, miks tahtis üks seitsmenda klassi poiss pügada kirjanikku.
Või avaldab "Pioneer" uut liiki aprillinalju ja mina ei saa aru?
Helle Vaher,
7. kl. 1977/78
Ära alt vea
Lacke Placidis hakati autasustama iluuisutamise paarissõitjaid. Pjedestaali kõrgemale astmele tõusid Irina ja Aleksander. Tuhandete või õigemini miljonite inimeste pilk oli sel hetkel televiisori ekraanil. See, mis toimus, pani värahtama südame.
Hakkas tõusma meie lipp, kõlasid meie hümni helid. Miski liigahtas Irina näos. Ta vaatas üles. Silmad helkisid. Ta püüdis ennast valitseda, tagasi hoida, aga pisar veeres, teine …
1.
"Järgmine harjutus on hüpped üle tõkete!"
Treeneri hääl on käskivalt nõudlik. Me näod punetavad, särgid leemendavad higist.
"Kiiremini! Kiiremini!"
Hopp - üle tõkke, hopp - järgmine ületatud ... ongi viimane ... rahustav sörk ... ja järjekordne treening on läbi. Mida tunneme? Oleme õnnelikud, rahulolevad? Ei tea. Aga tuimad ja väsinud küll. Nii on iga treeningu lõpul. Aga järgmisel korral alustame uuesti …
2.
"Neljapäeval sõidame Tallinnasse võistlustele!"
Need treeneri sõnad panevad südame põksuma rõõmust ja ärevusest. Ma ei ole võistlustel juba kaua aega saanud hüpata kaugust. See on minu lemmikala. Siis meenub, et homme on klassiõhtu, aga samal ajal ka treening. Kuhu minna? Kindlasti on klassiõhtul lõbus. Huvitav oleks näha, kuidas poisid korraldamisega toime tulevad.
Teistel oli klassiõhtu, minul trenn: tõkked ja hüpped ning higist läbimärg särk. Ma ei mõelnud isegi nii targasti, et sportlane peab spordi nimel paljustki loobuma. Tegin, mis
vaja.
3.
Neljapäeva hommik. Ootame spordikooli ees bussi. Mis see direktor siin luusib? Ta kõnetab üht ja teist ning siis naeratab mulle:
"Noh, Kersti, kuidas tuju on? Kuulsin, et seniete tulemuste järgi oled üks esikoha pretendentidest! Ära siis alt vea!"
Varsti veereb buss Tallinna poole.
Ära alt vea!
Südamest käib läbi kerge värin, kui astun "Kalevi" kilehalli. Sellisena ma teda küll ette ei kujutanud. Tuleb välja, et on kasvuhoone moodi. Ainult selle vahega, et kile on läbipaistev ja seisab püsti tugedeta. Seina sees undavad mingisugused masinad. Keegi teadjatest seletab midagi suruõhust või sururõhust ...
Edasi areneb unenäoliselt kiiresti.
Juba hüüab kohtunik kaugushüppajaid. Esimene katse - 4.45! Mis see siis on? Teisele katsele lähen tigedana. Tulemus - 4.30. Pigistan hambad kokku: kolmkümmend sentimeetrit isiklikust rekordist vahem. Kuhu see kõlbab! Nüüd pean end kokku võtma. Mälus vilksatab spordikooli direktori julgustav nägu, kuulen tema häält:
"Ära alt vea!"
Ma pean viimase hüppe hästi hüppama! Pigistan hambad kõvasti kokku et erutust maha suruda.
Aga kus on minu sammumärk?! Kas keegi on selle ulakusest maha tõuganud? Kõrvades hakkab kumisema.
"Kersti Kiviste, hüppele!"
Jalad värisevad.
"Mis sa seisad, Kersti?" See on treener.
"Mul on sammumärk kadunud!"
"Mis jutt see on? Näed seal kahe kollase vahel valget? See ongi sinu."
No muidugi! Kus mu silmad küll olid! Aga rahunenud pole ma ikkagi: tunnen, kuidas süda taob, suu on kuidagi kuiv. Nüüd võib hoojooksu alustada. "Ma pean hästi hüppama!" püüan endale sisendada.
Esimene, teine samm ... Mis see siis on! Tallad on nagu liimiga koos - ei tule lahti, kergust pole. Viimased kolm sammu ... tõuge ... lend ... olengi liivakastis.
"4.45!"
Kurgus kipitab. Meenuvad treeningud, kus nii palju sai higistatud.
"Mis juhtus?" jõuab mu teadvusse treeneri hääl.
Mis siis ikkagi juhtus?
4.
"Hüppab Kersti Kiviste!" hüüab kohtunik.
Sama koht, kus kuu aega tagasi sain tunda kaotusekibedust, on jälle võistluspaik. Lähen viimase hüppajana kolmandale katsele. Nüüd või ...
Hoojooksu alustades tunnen kergust ... kiiremaks, kiiremaks ... üks, kaks, kolm ... õhus ... tore tunne käib südame alt läbi ... ja ongi liiv.
"Vist õnnestus," mõtlen tõustes.
"4.92!" kuulutab kohtunik.
Kas tõesti?! See on ju esimene koht! Suurest rõõmust hüppaksin kasvõi läbi kilehalli sinisesse taevasse. Oleksin tahtnud väikese lapse kombel naerda ja naerda ...
"Kui eelmine kord poleks kaotanud, poleks tänane rõõm nii suur," mõtlesin autasustamise ajal pjedestaalil seistes.
* * * * *
Irina pühkis käega põsele veerenud pisarad. Sama liigutust kordasid kaugel kodumaal seda näinud kaasmaalased.
Kersti Kiviste,
7. kl. 1979/80
Rõõm ja mure- kaksikvennad
On ilus päikesepaisteline sügispäev. Loodus on värviküllane, rõõmus ja see tõstab minu tuju veelgi. Tuleme koolist. Meie lõbusast naerust ja kilkamisest kajab tänav. Koduuksest astun sisse lauluga, ütlen isale: "Tere!"
Isa lamab, näost kaame ... ega vasta ..
Ei olnud enam päikesepaisteline päev: pimedus oli täitnud toa, vallutanud kogu maailma. Minu rõõm oli kustunud, nagu ei oleks seda olnudki.
Ei tahtnud seda kõike uskuda: kas tõesti ei saa ma oma rõõme enam isaga jagada, ei saa tema käest enam abi, ei kuule enam ta häält, ta samme ... Miks tuli see nii ruttu, nii äkki?
Mõttelint kerib tagasi aastaid.
Näen oma isa töötoas uut tugitooli meisterdamas. Minu isal olid kuldsed käed, needsamad käed, mis lebavad nüüd liikumatult. Need käed on teinud palju! Kas või diivan, millel ta praegu magab igavest und. Samuti ka muu mööbel, mis sisustab tema tuba ja osaliselt teisigi tube. Tema käed on loonud ka väljapoole kodu. Maja taha rajas ta lastele mängu- ja liuväljaku, maja ees on tema tehtud plaattee.
Nähes seda kõike enda ümber, kerkib uuesti sõnatu küsimus:
"Miks? Miks pidi tema nii vara oma töö pooleli jätma?"
Elu läheb edasi. Tuleb talv, kevad, suvi ... tuleb uus sügis. Jälle lippavad rõõmsad ja õnnelikud lapsed sügislehtede kullas, kuid kusagil on raske mure ...
Elus on rõõm ja mure üheaegsed.
Helen Veibri,
7. kl. 1972/83
Mu meelen kuldne kodukotus
Kui olin nelja ja poole aastane, pidin oma koduga hüvasti jätma. Ma ei teadnud siis veel, mis tähendab kallis kodukotus.
Olin aastane, kui asusime elama Tahevasse. Taheva on küla või õigemini väike asula. Korter anti meile kahekorruselisse puumajja esimesele korrusele. Maja oli mõni päev enne meie sinna jõudmist värskelt värvitud. Ta oli kollane nagu päike, mis kunagi ei lakanud paistmast. Tookord tundus mulle mu päike hiiglama suurena, kus ma kuumast lõõskava ilma eest või vihma ja tuule ajal varju leidsin. Trepikoda oli nii esimesel kui ka teisel korrusel suur ja lai nagu tantsusaal. Seal me mängisimegi naabrilastega, kui oli vihm ja tuul väljas ulus.
Meie maja vastas oli veel üks samasugune kollane maja aga maja taga oli kraav, mis kevadvete ajal oli ääreni vett täis. Selle kraavi mõlemal kaldal kasvasid väikesed hõbepajud. Praegu on nad vististi suureks kasvanud nagu minagi ega mäleta enam, kuidas me neid kastsime, kui kord põud oli, ja kuidas me nende alla omad majad ehitasime. Majad olid meie mängukodud. Teisel pool kraavi oli suur põld, kus igal aastal kasvas ise vili. Kui vili oli kõrge ja ulatus juba kõvasti üle pea, tegime sinna oma käigud. Siis ma veel ei mõelnud sellele, kes vilja külvas ja oma jõu ja töö selleks andis, et meil leib laual oleks.
Üle põllu viis teerada vanatädi-vanaonu poole. Sinna ma üksinda minna ei võinud, ainult koos emaga. Ma ei tea, mis mind sinna meelitas. Oli see kasesalu, mis nende tare kõrval sahises? Oli tiik, kus pardid ujusid? Või kass ja koer, kes mu sõbrad olid? Ma ei tea. Seda ma küll mäletan, et seal oli kõrge piirivalvurite torn, kuhu onuga üles ronisime. Sealt vaadata oli suur elamus. Tornist paistis kõik ja isegi minu kodu oli nagu peopesa peal. Päike hakkas juba looja minema, kui emaga sammud kodu poole seadsime. Meile anti alati midagi kaasa - piima või mune, kuidas kunagi.
Ööd olid seal selged ja kuu oli seal sada korda suurem ja ilusam kui nüüd.
Kui sain kaheaastaseks, toodi mulle õeke, nii väikene ja nii armsake oli ta. Nüüd oli ema iga päev kodus ja hoolitses tita eest. Tavaliselt oli nii, kui mõni tähtsam perekondlik sündmus oli, tulla külainimesed õnnitlema. Palju oli katsikulisi. Mul oli isegi natuke kade meel, et ema rohkem titaga õiendas, kui mulle järele vaatas.
Isaga sai mõnikord traktori garaaži mindud. Suured masinad ajasid mul tookord hirmu peale. Ega ma eriti hoolinudki traktoritest - olin ju tüdruk.
Üle maantee oli kauplus. Seal müüdi kõike, sest läheduses teist poodi ei olnud. Kõik eluks vajaminev tuli sealt osta.
Õhtud Tahevas olid toredad. Suuremad lapsed mängisid palli. Üks onu võttis isegi pilli kaasa, kui välja tuli. Ta mängis hästi ja lood olid ilusad. Mina kükitasin maja ees liivakastis, kühvel käes, ja vaatasin, kuidas sipelgad liivakasti serva alt sisse pugesid. Mulle meeldisid sipelgad, kes nii usinasti tööd tegid.
Mäletan, et kui sealt ära pidime kolima teise kohta elama, olin ma ennast ära peitnud oma väikesesse armsasse mängumajja ja ei öelnud kellelegi, kus ma olen, isegi mitte oma
kõige paremale sõbrale. Ainult pajud said aru, et mul on valus ja kahju lahkuda. Pajud sahisesid nii hellalt ja lohutavalt. Ma lihtsalt istusin ja nutsin seal üksinda. Mul oli selline tunne, et ma ei näe enam kunagi oma suurt päikest ja oma sipelgaid. Ma ei tea, kuidas mind üles leiti, vist tuldi minu nutu peale. See oli mu elu kõige õnnetum päev.
Olen kuulnud, et kõik hea, mis inimeses on, on ta saanud oma kodust esimestel lapsepõlveaastatel.
Eve Lehtme,
7. kl. 1986/87
Lühis
Et elada, tuleb tööd teha, et tööd teha, tuleb süüa; et süüa, tuleb ...
Laman ja mõtlen, kuidas kirjandit kirjutada. Midagi mõistlikku ei tule pähe. Laman selleparast, et paremas asendis tulevad ka paremad mõtted. Aga ikka ei tule!
Mõtlen, et laman veel veidi, ega see mind laisemaks ja halvemaks ei tee. Silm tahaks nagu tukku minna. Las läheb, ehk leian unes hea mõtte, mis annaks kirjandiks arendada. Igaks juhuks panen äratuskella valvesse, et tervet õhtut maha ei magaks.
Laman. Ei mingit muret. Ootan häid mõtteid. Nad peavad ju horisontaalasendis paremini tulema! Ei, ei tule! Käed on ju tegevuseta! Töö ja käed on omavahel kindlas seoses. Hakka kirjutama, siis tulevad ka mõtted. Teada tõde. Kui lihtne kõik näib, aga kui raske on mingi ülesande teoks tegemine. Tuleb tegutseda, aga ei suuda. Pea on tühi, aga raske. Tühi pea on ikka raske. Hea on lamada. Ei mingit mõtet. Lasen end lõdvaks ja nagu valgun laiali ...
Trrr ... teeb äratuskell. Vist tukkusin, hea äraolemine oli.
Korr ... tuletab kõht end meelde. Kõht ja pea on omavahel seotud mitte ainult kaela kaudu. Et kõht täis saaks, peavad käed käima ja pea juhtima. Kedagi pole kodus ... tuleb ise midagi teha. See suunab mind kööki. Löön munad kaussi ja klopin ja siis taipan, mis ühendab mu mõtteid ja käsi.
Roomet Sügis,
7. kl. 1987/88
Oma nägu
Astun mõtlikult metsa poole. Lumi on sügav. Mets on imeilus. Päike on loojumas. Algab metsarada. Kahel pool teed kasvavad kaharad kuused. Puud on kõrged ja võimsad. Siin oli kunagi tee, kus sõideti hobustega. Talvel katab seda lumi, suvel rohi. Endisest teest pole enam midagi järel.
Jõuan lagendikuni, kust paistab minu vanatädi ja -onu vana palkmaja. Nüüd on palkmaju jäänud järele üpris vähe ja neid, mis veel alles, tuleks hoida. Maja on väike: kaks tuba, köök, koridor ja sepikoda.
Vanaonu oli kunagi kolhoosi sepp. Tema juurde tuldi hobuseid rautama või muid sepatöid nõutama. Sepikojas lööb ninna mingi eriline lõhn, mida ma pole kuskil mujal tundnud. Siin on vana sepalõõts, treipink, höövlid, kaiad ja palju omatehtud tööriistu, millele ei oska nimegi anda. Koldesse pannakse söed. Siis puhutakse need lõõtsaga heledalt hõõguma. Alasi peal on suur sepavasar, mida on täitsa raske tõsta. Selle suure vasaraga taotakse tulist rauda. Seina ääres on laud, mille kohal ripub igasuguseid tööriistu: viile, nuge, höövleid jne.
Sepikojas valitseb puhtus ja kord, igal asjal on oma kindel koht. Meil koduski on onu Arturi tehtud ilusad pussnoad, küünlajalad ja puumunad.
Kõige imelikum on aga see, et majas ei ole elektrit. Arvan, et keegi meist ei kujuta ette elu ilma elektrivalguseta. Neil põleb õhtuti laual petrooleumilamp.
Vanade kodu on lihtne ja omapärane. Kõigepealt juba ümbrus: lilleaed, mets, vaikus... Sellist tunnet ei teki, kui vaatad välja mitmekorruselises majas asuva korteri aknast. Astud sisse selle majamüraka ükskõik missugusse "karpi" ja leiad, et kõik nad on peaaegu ühesugused. Ühtedel on Võru mööbel, teistel Narva oma, kolmandatel uhkeldab võib-olla import, sellisel kodul puudub oma nägu. Oleks tore, kui igal kodul nagu igal inimeselgi oleks oma nägu. Sellepärast jääbki mulle alatiseks meelde omapärane õhtu vanatädi juures, kui istusime petrooleumilambi valgel.
Kadri Paidre,
7. kl. 1987/88
Meie Jorss
Krõps! krõps! kostab köögist. See on märguandeks, et aeg on tõusta. Meid äratab kilpkonn, kelle nimi on Jorss. Ta on meile "äratuskellaks", kes "tiriseb" tavaliselt kell seitse. Ta krõbistab oma küüntega, ja vahel, kui ta just vaiba peal ei kõnni, kolksatab kilp vastu parketti.
Meie Jorss on 13-aastane, sama vana kui minagi. Nime pani talle isa, kes arvas, et paremat nime kilpkonnale ei olegi.
Juba ammu oli mu õel Eglel soov saada endale mõni väike loomake. Kevadel käis õpetaja Oja Usbekistanis matkal. Jõudnud lõunast tagasi, rääkis ta, et tõi kaasa kilpkonna. Olime väga rõõmsad, kui ta lubas selle meile.
Jorss on hallikaspruun. Ta sööb roheliste taimede lehti ja juurvilju. Viimased maitsevad talle eriti. Kilpkonn joob ainult vett ja sedagi väga vähe, sest vajaliku koguse saab ta kätte taimelehtedest. Talvel kasvatan Jorsile lillepotis salatit. Tegelikult peaks ta küll talveund magama, aga ju ta otsustas uutmise ajal ühe aasta mitte magada.
Jorss on imetore loomake. Kui mul on paha tuju, tuleb ta minu juurde ja krõbistab küüntega. Hakkan temaga mängima. See teeb rõõmsaks mind ja ka Jorsil on hea olla.
Maiki Mailaan,
7. kl. 1987/88
Etüüdid 1989. aasta kevadest
1.
Tuled välja ja tunned, et on kevad: eredat päikesevalgust on liiga palju, rohu ja puude rohelus, mahe tuul on nii õrn.
Tahaks käia paljajalu murul, seista mullapinnal; tahaks end välja sirutada taevani, haarata see ilu sülle ja suruda südame ligi.
See on kevade tunne, see on nooruse tunne. Noor olla ongi kevadet rinna sees kanda.
2.
Kuuseheki ja traataia vahel on kitsas mururiba: kasvab rohi, õitsevad võililled, lendlevad liblikad. Kase vari langeb mururibale ...
Kuigi ere/päikesevalgus on mururibal, on siiski ängistav tunne piiratusest, kitsusest, surutusest - see riba nagu ei kuulukski kevadesse. Aga ometi on seda mururiba kellelegi vaja: seda tunnistab jalgrada, mille on tallanud need õpilased, kes ei tunne õiget teed koolist Lapi bussipeatuseni.
Kas käivad nad eluski õiget rada? Murravad otse, kaasinimesi küünarnukkidega tõugates?
3.
Olen näinud filme koonduslaagritest, vanglatest: kõrge traataed - okastraataed - ümbritseb neid territooriume. Meie spordiväljaku ümber on ka vaja okastraataeda, sest kuusehekk üksi toime ei tule.
Lõhutaks vist seegi ... Kelle või mille vangid meie oleme? Missugune on õpilaste kultuur?
Spordiväljak vaikib tummalt, ei anna vastust ... See on meie ütelda.
4.
Õpetaja räägib tunnis, et paralleelsed sirged ei lõiku, aga oma silm on kuningas. Näen, et kauguses ühinevad raudteerööpad, paistab seegi, et hekitagune murutunnel on teisest otsast palju kitsam.
Usu siis oma silmi või õpetajat ...
5.
Päike paistab, taevas on nii kõrge, kevadlaotuse all õitsevad sirelid.
Oled näinud kõrget lillat hekki, milles on rohelised lehelaigud? Milline ilu, kui joovastav lõhn! Lilla sirelimüür ei jäta inimest ükskõikseks. Surun näo õiekobaratesse ja tõmban seda joovastust endasse niipalju, et jätkuks järgmise kevadeni. Toomingas lõpetab kevade, sirel lööb valla suve ukse.
Suvi! Milline õnn, vabaduse tunne - kool saab ju läbi.
Aga luuletaja on öelnud:
"Ma ei oska midagi kurbusest kõrvale seada närtsiva sireli lõhnale."
Sirel õitseb ilu pärast, sirel õitseb minu pärast, sirel õitseb sinu pärast ... meie pärast.
Et sirelid ikka õitseksid!
7b kl. 1988/89
Viige aita ! Följeton
See ennekuulmatu lugu juhtus lauseanalüüsi ajal. Õpilased kummardusid vihikute kohale, õpetaja seisis klassi ees ja jälgis, et kõik läheks koolikorra kohaselt.
Samal ajal olid koridori kogunenud kõik lauseliikmed.
Puudus ainult Üte, sest ta oli veendunud, et õpilased teda kunagi komaga eraldama.
"Nalja teevad," ütles Alus, kui oli lukuaugust piilunud.
"Ise oleme süüdi, et end nii narrida laseme," süngestus Sihitis. Ta vihastus alati, kui teda Aluseks peeti.
"Kui täna veel keegi julgeb, siis ma ..." Siin Sihitise jutt katkes. Klassis analüüsiti parajasti lauset "Need kotid viige kohe aita!". Kõik olid põnevil, kas "kotid" määratakse sihitiseks või aluseks.
"Üks, kaks, kolm ... seitse!" luges Sihitis. Edasi hüüdis ta nii valjusti, et seda pidi kogu kool kuulma:
"Kotid! Teid määrati aluseks! Nüüd olete te tegijad ja teil tuleb need seitse aita viia ja hiirtele õpetada anda! Muidu ei saa nad targaks!"
Koridor täituski sõjakatest kottidest. Kotid nagu täis kotid ikka, ainult all olid neil jalad ja külgedel töömeeste käed. Sihitis tõmbas klassiukse pärani. Lauseliikmete kõnekoor skandeeris:
"Viige aita ... viige aita ... viige aita!"
Kotid tormasid klassi, nabisid kinni seitse teisitimõtlejat, viskasid nagu kõlkakotid õlgadele ja marssisid klassist välja.
Õpetaja tegi märkuse, mis sumin see on kontrolltöö ajal, kuid siis ei uskunud ta oma silmi ... ja pani prillid ette. Läbi prilliklaaside jõudis ta näha ainult õhus siplevaid jalgu. Siis sulgus klassiuks ja kõik oli jälle vaikne.
Seitse tooli olid tühjad, seitse peremeheta kontrolltööd laual. Õpetaja kontrollis imelikke vihikuid, vangutas pead ja lausus:
"Nii see on, kui ei õpita: kotid viisid täide ainult selle, mille õpilased ise on kirja pannud."
Ülle Aju,
8. kl. 1974/75
Makulatuur
Pioneerimalevas koguti vana paberit. Vastuvõtjaks oli Harry, keda koolis hüüti Professoriks. Nii austava hüüdnime oli ta teeninud sellega, et kandis prille ja oli seitsmenda klassi targim poiss.
Kuuris oli sügisel jahe. Harry ladus pakke riita. Mida siin küll ei olnud: ajalehti ja ajakirju, õpikuid ja vihikuid ning igasuguseid tarku raamatuid. Kõik olid kunagi uued ja vajalikud, aga nüüd lähevad makulatuuri.
Ühest pakist libises välja ajakiri "Kultuur ja Elu". Esikaanelt vaatas trotslikult üles supelkostüümis tüdruk. Harry lõdises, aga tüdruk ei teinud külmast väljagi.
Poisil hakkas lõbus:
"Kas külm ei ole nii suvises riietuses?"
Tüdruku pilgus oli imestus.
"Kas ei taha makulatuuri minna, et põrandale hüppasid?"
Harryle näis, et tüdruk raputas pead, nii et pikad juuksed lehvisid. Ta võttis ajakirja üles:
"Number kuus. 1964! Kümme aastat oled kiigel istunud ja pole veel tüdinenud! See on juba midagi!"
"Esikaanel filminäitleja Ljudmilla Martšenko Pirita rannas," luges ta ajakirja lehitsedes. See pani poisi imesetama. Kuurihämaruses oli ta tüdrukut kooliplikaks pidanud. Aga filminäitleja! See juba oli midagi.
Midagi oli selles ajakirjas veel, mis vaatamata külmatundele ja hämarusele pani Professori lugema.
Lauter on 70-aastane ... Lauterit ei ole enam, aga on ka.
Õhinal luges poiss:
"Mitte allamäge ega tuule järgi, vaid üles mäkke, oma jõuga, oma jalgadel - see käib punase niidina läbi Lauteri elu ja loomingu."
Igavese nooruse saladus?!
"Ei ole midagi ilusamat jalgrattasõidust, eriti kui tuul ja vihm on vastu ja sõidad ülesmäge. Surud pedaalidele ja tunned oma jõudu!"
Tunnetada oma jõudu! Füüsiliselt ja vaimselt! Mitte kasvatada laisaliha! Siis juba saavutad midagi.
"Ei niisugused mehed lähe makulatuuri," lausus Harry endamisi, pani ajakirja tasku ja lukustas kuuriukse.
Ja kes meist tahaks minna Elu makulatuuri!
Ülle Aju,
8. kl. 1974/75
Õige mees on töömees
Oli koolivaheaja esimene päev, kui lugesin kuulutust, et vajatakse abitöölisi kive korjama. Rääkisin sellest emale ja isale. Nende nõusolekul käisin EPT juhataja juures: mind oldi nõus tööle võtma. Tuli käia ainult arsti juures, et saada tõend, mis lubaks alaealisel tööd teha. Naljakas! Igal kodanikul peaks olema õigus tööle.
Järgmisel päeval vormistati mind maaparandusse kivikorjajaks. Nii algaski minu töömehepõli - elu tähtsam sündmus.
Tööpäev algas varavalges. Objektile sõidutas töölisi buss. Töö seisnes selles, et tuli väljalt ära korjata suured ja ka väikesed kivid, mis põlluharimist segasid. Töö oli küllaltki raske ja aeganõudev, kuid mulle meeldis. Sel ajal, kui traktor kivikoormat hunniku juurde lohistas, võis hinge tagasi tõmmata ja ümbrust uurida. Mul vedas. Juhtusin nägema põtru metsaserval. Ühel päeval külastas meid toonekurg. Uusi töölisi ta seekord ei toonud, vaatas ja kõigutas oma nokka: ei olnud vist rahul.
"Inimesed! Mis te teete! Kes lubas teil kõik sood kuivendada! Nii hävitate minu jahimaad! Jätke soo kurgedele! Ja tahate veel, et mina teile lapsi toon ..."
Huvitav oli, kui leidsin ümberpööratud maakamarast vana õllepudeli suu koos korgiga. See oli sajandivahetuse Võru õllemeistri Ed. Lemberi kork.
Tööpaev veeres. Õhtul korjas buss meid jälle kokku ja sõidutas koju.
Kodus ootas õhtusook. Ema kutsus töömehed, see tähendab isa ja minu esimesena sööma. oli uhke tunne küll töömehena lauda istuda. Söök maitses kohe palju paremini.
Järgmised tööpäevad möödusid kiiresti, samuti suvi. Augusti lõpus läksin minagi kontorisse palga järele. Seisin teiste töömeestega ühes järjekorras. Kuulasin nende juttu, see oli töömeeste jutt. Õige mees on korralik töömees, kes saab ka head palka. Jõudiski minu kord raha saada. Andsin palgalehele allkirja ja sain kakssada nelikümmend rubla. Krõbisevad rahatähed tundusid nii kallid! Esimesed! Tööga teenitud! Kui palju kummardusi pidin tegema, kui palju kive plaadile viskama - kõigest sellest rääkisid mulle need rahad.
Otsustasin oma raha eest osta koolitarbeid ja ülejäänu jätta taskurahaks. Õigel mehel on taskus omateenitud raha - siis andvat sigagi teed.
Kuldar Siska,
9. kl. 1988/89
Kuldoinas
Õpetaja Kivirik tuhnis kooli arhiivikapis. Ta vajas vana käskkirja, mis oli stendilt maha võetud oma kakskümmend aastat tagasi.
"Ahaa ..., 19.. aasta. Nii. See paks kaust tuleb läbi vaadata."
Kivirik lasi lehtedel sõrmede alt läbi joosta ...
Järsku: "Huvitav, mis pakk see on? Hm... "Meie Kuldoinas"! Tõesti põnev. Kolmanda klassi õpilase Martin Keele seletuskirjad kooli direktorile."
Unustades oma kohustused, süvenes õpetaja "Kuldoina" seletuskirjade lugemisse.
Seletuskiri
Teisipäev, 25. veebruar
Miks mina Jaanusega kaklesin ja miks mina enam hea poiss ei ole.
Varem olin mina väga hea poiss. Ema ja isa ütlesid nii ja õpetaja ja vanaema ja vanaisa ka ütlesid, et mina olen hea poiss. Aga teised lapsed naersid mind kogu aeg. Ja kõige rohkem narris mind Jaanus. Ja ta kiusas mind ka. Ta pani mu päeviku nätsuga pingi külge ja toppis minu palitutaskud prahti täis ja andis mulle kolki ka. Siis läksin ma ühe suurema poisi juurde ja ta õpetas mind, et anna. Ta on minu sõber. Täna Jaanus narris mind jälle ja ma andsin talle tappa. Mis ta siis narrib kogu aeg! Ja siis sattus õpetaja meile peale ja kirjutas mulle päevikusse märkuse ja käskis selle seletuskirja kirjutada et kuidas kõik oli. Ega mina nii väga süüdi olegi.
Martin Keel
Seletuskiri
Kolmapäev, 26. veebruar
Miks ma kooli mööblit lõhkusin ja kuidas õpetaja Leevits maha kukkus.
Eile kutsus õpetaja Leevits mind vene keele tunnis vastama. Aga mina olin nädal aega haige. Ja mina ütlesin õpetajale, et ma ei teadnud mis õppida oli. Aga õpetaja ütles et ega ma tsunglis ei ela et ma koolitööd ei tea. Ja siis kirjutas ta mu päevikusse kahe. Ja mina otsustasin talle kätte maksta. Ja täna hommikul tulin varem kooli ja keerasin pool lahtise mutri täitsa lahti ja võtsin selle hoobis välja. Esimene tund oli vene keel. Ja kui õpetaja Leevits istus, siis plärtsatas ta klassi ette maha nagu purjus hani. Ja ta sai kohe aru, et mina tegin ja nüüd kirjutan ma seletuskirja. Aga paras talle.
Õige õpetaja saaks kohe aru et haige laps ei tohi õppida.
Martin Keel
Seletuskiri
Reede, 28. veebruar
Miks mina õpetaja toolile kriiti puistasin. Ega mina kodus päevikut ei näidanudki. Ja siis kutsus klassijuhataja täna hommikuks minu isa kooli. Ja rääkis temaga. Ja siis ma sain aru et keretäis on soolas. Ja siis otsustasin ma klassijuhatajale ka kätte maksta. Mis ta siis kaebab kogu aeg. Aga nüüd on meil klassis uus helehall tool ja seda me katki teha ei julge. Ja siis tuli mul hea mõte. Ma tegin kriidi väikesteks tükkideks. Siis tegin ühe tüki joonlauaga puruks ja raputasin selle õpetaja toolile. Oi sai nalja kui õpetaja pärast püsti tõusis! Edasi ma parem ei kirjuta.
Martin Keel
Klassi kirjand
Mida ma oma tegudest arvan.
Mina ei arva oma tegudest midagi. Aga kaheksandal märtsil ma lubasin emale et hakkan jälle heaks poisiks tagasi. Enne oli mul EESKUJULIK käitumine.
Klassijuhataja ütles et ma olen patuoinas. Aga suuremad poisid ristisid mu Kuldoinaga.
Aga mis mul sellest. Küll mina näitan, mida mina suudan.
… Kivirik pani need seletuskirjad õpetajate tuppa stendile. Lehekesed jäid õpetajatele naerupisikuks kuni ...
… aprillis astus õpetajate tuppa tulevane kooli direktor, sümpaatne härra, kelle nimi oli Martin Keel.
Krista Kont,
9b kl. 1988/89