Jälle koos on koolisõbrad
Laupäeval, 24. mail 1975 tähistasime kooli sajandat aastapäeva.
Hommikul kogunesid esinejad üldproovile. Korvpalliväljakule oli toodud klaver. Sõnavõtjate jaoks oli laud kõnepuldiga. Presiidiumi pikk laud oli kaetud pruuni kaleviga. Juba mõned päevad varem ehitati murule hööveldatud laudadest tsementpostidele palju pinke. Nüüd oli meil nii suur peosaal, et võis vastu võtta kõiki külalisi. Kõige rohkem rõõmustasid meid päris tõelised mikrofonid. Nüüd kõlasid laulud ja pillilood nii ilusti!
Ainuke mure oli, kui sadama ei hakkaks. Päike ei saa olla kooliga pahuksis ja tuli pilvede tagant välja ning vaatas kõrgelt säraval näol meie esinemisi. Juubeli ajal oli väga ilus ilm. Enne seda oli tuuline ja vihmane, ka pärast sadas jälle. Muidu oleks sadanud ka laupäeval, aga et oli kooli juubel ja Ilmataat ka osa võttis, siis oli päikesepaisteline.
Kella ühe ajal hakkas tulema külalisi. Neid võeti vastu klaaskoridori trepil. Seal olid lauad, kus külalised panid oma nime kirja, said rinda lindi ja võisid osta kooli almanahhi "Lapsemaa".
Koolimaja uksed olid külalistele lahti. Alumises koridoris olid stendid fotodega kooli ajaloost. Otsiti oma klassi. Imestati, missugused oldi õpilastena. Teisel korrusel esimeses klassis oli väga huvitav näitus õpilaste joonistatud piltidest. See näitus oli kohe nagu päris: koolipingid olid välja viidud, stendid seisid jalgadel ja mõlemal pool olid ilusad pildid. Tüdrukute käsitöö näitus oli vanas koolimajas. Selle maja sünnipäeva peetigi. Poiste käsitööd olid endises magasiaidas. Meistrimeestel oli valmistatud koolikottide riiuleid, viili- ja noapäid ning elektrifitseeritud stend. Kui näitasid kaardikepiga, siis süttis elektrilambike, et sinna võid minna edasi õppima, kui meie kooli oled lõpetanud. Tüdrukutel oli kootud kindaid, sokke, salle ja susse; heegeldatud mütse ja veste; õmmeldud kirjusid pluuse, kleite, seelikuid. Vanemad inimesed ei jõudnud ära imestada, kui palju on kool muutunud.
Kasesalu taha sõitis autokauplus. Lapsed jooksid järjekorda. Kui kõik oma ostud teinud olid, sõitis kauplus minema.
Aktus algas kell kolm. Avasõna ütles direktor. Õppealajuhataja teatas presiidiumi. Hümnihelide saatel heiskasid juubelilennu lõpetajad Ülle ja Mart lipu. Aktusekõne pidas haridusosakonna juhataja Karl Savi, kes on Väimela koolis õppinud ja ka õpetajana töötanud. Järgnesid tervituskõned. Direktor võttis vastu kingitused: maale, kaks magnetofoni, lilli. Spordikooli direktor H. Neem andis üle paki naglisid. Kooli töötajaid autegustati aukirjadega. Juubelilennu lõpetajad andsid üle vaiba, kus oli suurelt juubeliarv 100.
Siis esitasime montaaži "Kooliaastad". Alguses kõlasid variatsioonid laulule "Vares vaga linnukene". Väimela on maakool ja vares on põline maaelanik. Kes poleks koolis laulnud varesest! Kõlasid laulud, pillilood, südamlikud sõnad liitsid need üheks, mis kuulajaid haaras ja viis neid oma kooliaega.
Väljakule tulid võimlejad lintidega, tantsusammul jõudsid kohale rahvatantsurühmad. Lõpuks moodustati väljakule sada.
Kuni õhtuni mängis orkester, mille saatel sai tantsida. Fotograafil oli palju tööd: üle hulga aja kokku saanud koolisõbrad tahtsid pilti mälestuseks. Oli juttu, oli kohtumisrõômu, oli meenutusi; oli kurbigi hetki, kui meenutati neid, keda enam ei ole. Eelmisel õhtul käidi Põlva kalmistul lilli ja pärgi viimas. Meenutati vanu vempe ja vigureid. Tuletati meelde õpetajaid. Aktuse lõpus kutsus direktor ette kõik kohaletulnud õpetajad. Õpilased andsid neile lilli ja riputasid kaela kooli medali, kuhu võeti autogramme. Kui kõik õpetajad olid reas, luges Tiia nad üle ja sai kokku kolmkümmend viis.
Lõpetajaid, õpetajaid, külalisi ootasid klassides peolauad; aga et meie olime kõigest õpilased, siis läksime koju. Järgmisel juubelil istume ka meie peolauda.
Oli päev, mis ei unune.
Luule Kõiv,
5. kl. 1975/76
Kas mäletad?
Kooli juubelipäev.
Palju rahvast on koos. Esinevad koolilapsed. Plaksutatakse. Esimeses reas istuvad kaks tädikest, näol eriline ilme. Pidulik osa lõppes. Minnakse koolimaja vaatama. Koolisõbrad lähevad puumajja.
"Kae, sii om samasugunô, kui mii aigu ... Kas sa mäletad? Nääd, sääl akna all mii istsime ..."
"Mis ma ei mäleta ..."
Nende silmade ette kerkib õpetaja laud, endised koolipingid, klassikaaslased nii nagu nad siis olid, vana prillidega õpetaja ...
Ei ole enam õpetajat, ei ole enam suuremat osa koolikaaslastest, aga nemad kahekesi on täna siin ja koolimälestused elustuvad.
"Siin nukan ma saisi mürämise iist …”
"Jah, kinä aig oli kooliaig. Nalja sai ja iks midägi teedä kah."
"Mis nüüd latsil viga, kooli suurõ ja ilosa …”
Vanakesed ohkavad.
"Kas sa tuud mäletäd, ku vanakuri akna takan käve?"
"Muidogi mäletä. Ats tek tsaari pildi iin kolm risti ja vanakuri ollgi akna takan."
"A perän sai nalja, kui teedä saime, et tuu Manni esä oll."
Koolitüdrukute naeratus virvendab üle kortsuliste palede. Kooliaja mälestused muutuvad elavaiks. Nad tunnevad end nüüd tüdrukutena, kes hommikuti siia tulid, õppisid ja vastasid, tundsid koolirõõmu ja koolihirmu; kelle kogu olemus oli valmis vallatusteks. Tee kasvõi praegu mõni koolivigur - ega oppaja näe ...
Palju rõõmsalt elevil külalisi elavad läbi sama. Nad on õnnelikud, et kooli aastapäev neid veel lapsemaale tõi.
Seda päeva mäletatakse kaua. Erilise tundega lehitsetakse kooli almanahhi, vaadatakse pärast selle päeva fotosid.
Kas mäletad kooli aastapäeva? Mäletad oma kooliaega?
Malvika Hirv,
7. kl. 1975/76
Juubelipäeval
Oli kevadhommik. Päike oli algul pilvede taga. Meie meel oli rõõmus ja ärevil, sest oli kooli 100. aastapäeva juubel.
Ka minu isa on käinud Väimela koolis. Temagi tuli juubelipeole. Ta sai rinda rohelise lindi aastaarvudega 1875-1975. Kokku oli tulnud palju rõõmsaid inimesi. Peeti kõnesid, anti üle aukirju ja kingitusi, õpilased esinesid laulude ja tantsudega.
Pärast pidu ütles isa:
"Koolil ei olnud seda nägugi, et sada aastat vana."
Meie kool pole vist kunagi olnud nii noor ja nägus, kui oma juubelipäeval.
Aili Paal,
4. kl. 1975/76
Ema, mina tahan kooli
Seisan bussis, kimpsud-kompsud käes, ja ohkan.
Homseks on palju õppida. Trenni ka vaja minna. Vene keelest küsitakse, geost arvatavasti ka."
Minu kõrval istub ema jõngermanniga.
"Ema, kuna mina kooli lähen?"
"Varsti. Tuleb talv, siis kevad, kevade järel suvi ja siis sügis. Sügisel lähedki null-klassi, see on kooli."
"Kas sügis tuleb varsti?"
"Varsti."
"Kui varsti?"
"Kui oled hea poiss ja sõna kuulad, tuleb sügis varsti. Sügis armastab häid poisse."
"Emme! Mina hakkan heaks poisiks, siis tuleb sügis minu juurde varsti."
"Jaa, siis tuleb."
"Emme, kas mina saan ka piltidega raamatu?"
"Kindlasti."
"Sellise nagu Maiel?"
"Samasuguse."
"Kas koolis käivad ainult head lapsed?"
"Jaa. Koolis käivad ainult head poisid ja head tüdrukud!"
"Aga, emme, kuhu pahad poisid pannakse?"
"Pahad poisid ..."
Ema on kimbatuses.
"Pahad poisid saavad koolis headeks."
"Kas kõik?"
"Kõik."
Poisiklutt vaatab aknast välja, juurdleb tükk aega, pöörab siis suured mandlisilmad emale ja algab uus küsimine.
"Emme, kui sina väike olid, kas tahtsid ka kooli?"
“Ka mina tahtsin kooli."
"Miks?"
"Koolis kasvad suureks, saad targaks."
"Kas mina ka kasvan suureks ja saan targaks?"
"Saad, saad ... Ole nüüd vait ka, head poisid on bussis vait."
Kord ütlesin ka mina:
“Ema, mina tahan kooli."
Alles see oli, kui ema käekõrval sibasin esimest korda kooli. Tohutu suured klassid ja kõrged laed olid siis, seda panin tähele. Nüüd on laed lähemale vajunud ja klassid on nii kitsad, et ...
Kui head lapsed me siis olime, aga olime kolmekesi suured sõbrad: Anne, Tiina ja mina. Koolist tulime jalgsi. Mida me koduteel kõik ära ei teinud! Kord mängisime niisugust mängu, et igaüks pidi tee ääres kasvava puu all jutustama ühe muinasjutu. Puid kasvab tee ääres palju ja koju saime pimedas. Kui mängu on alustatud, ei siis saa pooleli jätta - aga emad ei saa sellest aru. Ka talv ei hirmutanud meid - ikka jalgsi koju. Nüüd võime ka meie pajatada, et kui meie esimeses klassis käisime, kus siis olid alles talved. Kord kihutasime koolikottidega külma enda kallalt ära. Tiina keerutas kotiga ja pasundas:
"Kes ette jääb, see surma saab."
Käis klõpsatus, kott läks lahti ja sisu lendas laiali. Tükk tegu oli, et lumest kätte saada pliiatseid, kümne; vihikute ja raamatutega oli lihtsam. Teinekord sõitsime mäest koolikottidel alla. Hästi libises. Sellele ei osanud me mõeldagi, kuidas raamatute ja vihikute tervisele selline kelgutamine mõjub.
Kõik see on möödas. Käidud on kuus aastat, seitsmes on käsil. Oleme suuremad ja vist ka targemad. Võibolla oleme liiga põikpäised ja hooletud... Kuid, ka meil on vahel raske. Jätame õppimata, koduse töö tegemata, kuid alati pole asi viitsimises vôi hooletuses. Vahest polegi me nii halvad, nii hallilt argipäevased.
Kevadel oli kooli juubel. Sada aastat on kool siinsele rahvale tarkust jaganud. Oli pidu. Palju tuli endisi õpilasi, õpetajaid. Tuli memmesid, taate, kelle juustes helkis hõbedat. Oli lõpetajaid, kes meiega on koolis käinud. Nüüd on nad suured. Ei tea, kas nii suured ja targad, nagu tahab see ema keelu tõttu jonnakalt vaikiv mees? Aastapäeval tuldi kooli vaatama, tuldi koolitaret ka ema.
Oli pidu ... oli esimese koolisajandi tähistamine. Aga kui tähistatakse saja viiekümnendat aastapäeva, siis tuleb tänane ema süles istuja suure mehena. Tänast sõitu ta enam ei mäleta. Kas mäletab seda, et tahtis suureks ja targaks saada?
Tulen minagi ... halli paise memmena.
Aia peatus. Astun välja.
Anneli Varik,
7. kl. 1975/76
Sajad mälestused
Iga päev on erinev, igal päeval juhtub midagi. Jäävad mälestused: rõõmsad, kurvad ...
Sadu mälestusi jääb ka kooliaastatest. Paremini jääb meelde ebameeldiv: see on sügavalt läbi elatud, muret tuntud, pisaraidki valatud. Aga tagantjärele on hea naerda.
Kord sain koolist hilja koju. Õppimiseks jäi vähe aega, sest oli kino päev. Panin asjad kotti ja lippasin filmi vaatama. Mõtlesin, et hommikul õpin saksa keele, see alles viimane tund.
Hommikul magasin sisse: tundide alguseni oli vaid pool tundi, kui voodist välja sain. Hüppasin riietesse ja panin kooli poole ajama. Vääri maja kohal jooksis kass üle tee.
"See veel puudus: must kass ja õppimata saksa keel!"
Kui kooli uksest sisse jõudsin, üürgas tunnikell. Tormasin teisele korrusele, et enne õpetajat jõuda. Teretuse asemel hõikas pinginaaber:
"Tundide järjekord on muudetud: esimene on saksa keel."
Oh sa tuhat ja tuline! Viskasin koti pingi kõrvale ja saksa keele kallale. Õpetaja tuli, klass tõusis. Tõusin minagi, aga silmad neelasid ridu raamatust. Istudes unustasin klassis toimuva ja muudkui pomisesin saksat.
Järsku kuulsin läbi klassisahina:
"Kiik ..."
Külmajudinad käisid üle selja. Vastama. Nüüd tuleb kaks. Võtsin päeviku ja läksin nagu puuga pähe löödu õpetaja laua juurde.
Õpetaja vaatas üllatunult:
"Ise tahad vastama tulla! Väga hea! Vasta pealegi. Julgus on pool võitu."
Mina ise vastama? Mis see siis nüüd on? Milleks mu nime siis hõigati, kui vastama ei kutsutud?!
Õpetaja muudkui küsis ja küsis. Võitu sellest vastusest küll välja ei tulnud, aga kolme sain kuidagi ära. Õpetaja oli imestunud: ise tuli vastama ja nii nigel vastus.
Istusin kohale ja olin kole vihane: nagu viimane ohmu ronisin ette ... kutsumata. Vahetunnis sain teistelt teada, et õpetaja hõikas "Kiik" selleks, et ma raamatu kinni paneksin. Näe, mis võib juhtuda, kui tunnis tähele ei pane!
Ühel päeval jäi matemaatika tegemata! Põhjus: ei osanud. Järgmisel hommikul kontrollis direktor esmakordselt meie klassi matemaatika vihikuid. Minul olid ülesanded ka esmakordselt tegemata ja vihik esmakordselt koju jäetud. Saadeti järele, kuid see vihikusse ülesandeid ei toonud.
Koolimälestused - need on lapsepõlvevarandused. Neid on sadu ja neid ei saa meilt keegi võtta.
Pilvi Kiik,
7. kl. 1975/76