Lapsemaa II - Sõna on õpetajatel

Hing

1.

Oli karm talv.

Külmalaine, mis tuli pärast uut aastat, jäi püsima.Veebruar ei toonud pehmemaid ilmu. Loodeti, et märtsis annab järele, aga päike ei suutnud kuu algul veel sulatada räästaisse jääpurikad, kuigi õhus oli tunda kevadet: ööd olid selged je kraadiklaas näitas alla kolmekümne.

Nüüd osati hinnata ahjusooja, nüüd kiruti keskkütte leigeid torusid.

Bekarr küttis vastu õhtut ahju. Puud olid põlenud. Ta segas roobiga. Heledad söed kõlisesid kui kuldmündid. See rahakõlin meenutas lapsepõlves loetud muinasjutte. Ta istus väikesele pingile ja ootas, kuni pealmised söed tuhmusid. Siis sulges ahjuukse ja tõukas siibri kinni.

"Nüüd õhtusele jalutuskäigule: ei tohi lasta panna ennast külmavangi, mis Bekarr ma muidu olen."

Bekarr ... Temalgi oli tavaline nimi, aga see oli tuhmunud nagu need söed. Oli viimane oma suguvõsast. Isa oli lootnud temast peremeest. Aga kui talust jäi järele ainult 0,6, siis leppis sellega, et poeg astus konservatooriumi ja pärast lõpetamist tuli õpetajaks kodukooli, kus sai kohaliku kultuurielu hingeks. Kolmkümmend kaheksa aastat kõnetati teda:

"Õpetaja Jaas ..."

Aga õpilased panid noorele koolmeistrile oma nime - Bekarr. Selles oli nii õpetatav aine kui ka õpetaja nõudlikkus; nii õpilaste vaimukus kui ka austus ja lugupidamine: bekarri keelust ei saa üle astuda, muidu ei tule välja õige viis ei laulus ega elus. Nimi oli kui ristitud: nii tundis teda kogu ümbruskond. Ta oli Bekarri omaks võtnud ja harjunud sellega. Kui keegi teisiti kutsus, siis tundus pärisnimi võõrana. Eesnimi Ardi oli emal valitud. Vanemad olid juba manalamail, lapsi neil ei olnud ja ta eesnimi ununes, nagu oleksid naise matused olnud ka tema nime matused - ei jäänud enam kedagi, kes teda Ardiks oleks hüüdnud. Ja paljukest inimene ise oma nime ütleb:

Aasta enne pensionivanust hakkas teda vaevama radikuliit. Arstid tegid, mis võisid, valud kadusid, aga sõrmedel ei olnud enam endist liikuvust ja ta ei jäänud oma mänguga rahule ning tuli koolist ära algul väljateenitud aastate pensionile. Nüüd oli juba teist aastat päris pensionär. Enda arvates ei olnud ta veel selles eas, kus üksikuks jäänud inimese elu on rist ja viletsus. Pidas korras kodu, haris aeda, oli kirglik seenelkäija ja tervisejooksja, kuigi viimast peeti mõistlike inimeste poolt veidruseks. Muusika jäi ta ellu: tal oli hea plaadikogu, oma osa andis raadio, televiisor, magnetofon, aga akordioni enam kastist välja ei võtnud, harva mängis klaveritki.

Väljas oli vaikus. Külm õhk näpistas nägu, põletas ninas ja kurgus. Sellise pakasega ei maksnud suuski alla panna. Ta võttis soome kelgu, et kõndimisest rohkem sooja saada.

Lumi krudises. See tõi mälestuspildi isast: palgikoorem tuleb metsast, reejalaste all kiunub lumi, hobune on härmas, valged on isa vuntsid ja kulmud. Poisikesena ootas ta isa kojujõudmist: võttis koormalt leivakoti ja viis tuppa - see oli tema abi ja tema kohustus. Midagi nii maitsvat lapsepõlvest ta ei mäletanud kui metsast toodud külmunud leib ja seapekk. Iga teadis seda ja ei tulnud kunagi tühja leivakotiga.

Õhtutaevas õhetas. Lai pintsel oli sinna tõmmanud punakaid ja lillakaid triipe. Tardunud lumelagendiku kohal ujus täiskuu - öö tõotas tulla tugeva pakasega.

Ta jõudis suurele teele. Mõtles, kuhu nüüd. Linna poolt lähenes selle päeva viimane buss. Ta sõitis bussi järel. Tee oli jäine ja sai hea hoo. Teeristi peatuses tuli maha üksikuid reisijaid. Poiss pani jooksu alevi poole, tema järel kiirustasid kaks naist, viimasena taarus jopes mees.

"Purjus,” mõtles Bekarr.

Naisi ajas kiirustama mitte üksnes külm, vaid ka soov eemale saada joodikust. Mees oli omadega nii läbi, et tee jäi kitsaks.

"Nii nõrkadel jalgadel alevisse ei jõua!"

Samal arvamisel näis olevat ka mineja ise ja vajus teepervele. Kui Bekarr kohale jõudis, mees magas: oli kiskunud ennast kerra, peitnud näo jopesse, mütsi ei olnud, kapuuts oli poolenisti peast ära vajunud, käed olid kinnasteta.

Bekarr raputas magajat.

"Tõuse üles ja hakka minema! Külm võtab su ära! Kes sa oled?"

Vastuseks oli ebamäärane ümin. Maga ja paistis poisikeseohtu olevat. Välja jätta inimest sellise pakasega ei tohi - siis ei ole temast enam kunagi minejat.

Bekarr rapsas magaja istuli ja vilistas üllatusest:

"See ju Kasperi poiss ... Heiki Kasper."

Heiki Kasper oli olnud tema õpilane.

Kolm kilomeetrit poisi koduni sellise külmaga oli liiga pikk tee, alevi esimesed majad olid küll lähedal, aga kelle poole murrad sisse purjus inimesega?

Bekarr võttis oma salli ja sidus magajale pähe, seadis kapuutsi peale, tõmbas nöörid kinni. Õnneks olid tal kahed kindad: ühed toppis poisile kätte. Tõstis kelgule. Jäi kahtlema, kas peal püsib. Võttis Heiki salli ja sidus kelgu ette nagu väikese lapse sõidutamisel.

Siis tegi nii kiiret sõitu, kui suutis.

2.

Magajal oli vägilase uni: ei ärganud ka siis, kui Bekarr ta tuppa tõstis, riidest lahti võttis ja diivanile magama pani. Magades oli rahutu: krigistas hambaid, mõmises, rähkles; rahunes alles vastu hommikut.

Heiki Kasper oli ta andekamaid õpilasi. Juba algklassides märkas ta poisi erakordseid muusikalisi võimeid. Tema viimasel tööaastal lõpetas Heiki kaheksaklassilise kooli ja astus keskkooli, kus püsis aasta - järgmisel sügisel oli juba kaugõppes. Omamoodi põhjustas seda muusika: poistel oli oma ansambel, mängisid restoranis, pulmades, juubelitel. Kaugõppes oli vabam ja rohkem aega raha kokku ajada. Sellises eas see head ei too. Paljukest nüüdki puudu jäi!

Koidu ajal hakkas Heiki köhima, tõusis istukile ja vahtis norus enda ette. Siis nägi ja ehmus.

"Bekarr ... mis see tähendab ... kuidas Teie siia saite?"

"Kuidas ma ikka pidin saama ..."

"On see unes vôi ilmsi ... Bekarr mis Bekarr ... olen teises ilmas või? Ei ole kuulda olnud, et Teie oleksite sinna kolinud. Mis kuradi päralt siis Bekarr mu silme ees virvendab!

Olete viirastus vôi tõeline!"

"Tere hommikust! Sa parem küsi, kus ise oled. Bekarr on oma kodus. Oled mu külaline."

"Jama. Und on ennegi nähtud."

"Ole õnnelik, et öö magasid soojas toas, mitte kraavipervel. Väljas on kolmkümmend neli kraadi. See pole nali, noor mees! Juhtusin nägema, kui teeristi peatuses bussist maha tulid, alevi poole taarusid ja lumme vajusid. Sealt su tõin. Nii on lood, pillimees Heiki Kasper."

Heiki vaatas hämmelduses oma õpetajat, tõusis õpilaslikult ja pomises:

"Vabandage ... ma pean minema ... kus mu riided on ja saapad ..."

"Mõistlikum on olla veel soojas: koidu ajal on kõige külmem. Kuidas enesetunne on? Õhtul olin päris hirmul. Kartsin, et oled haige. Ei valuta kuskilt?"

"Sant olemine."

"Ole pikali. Toibu. Annan midagi juua, teeb lahedamaks.

Sõrmed ja kõrvad ei sügele?"

Heiki liigutas sõrmi, hõõrus kõrvu. "Pole neil midagi viga."

"Siis pole külm liiga teinud. Jätan su natukeseks üksi, keedan kohvi ja katan laua. Kui tahad üles tulla, siis pesema sellest uksest. Näitan ära, võõras koht. Kui soovid, vaata plaate, pane mängima. Ega ma kauaks."

"On alles ärkamine! Seda ei näe uneski: õpilane õpetaja diivanil ..."

"Mis pühak õpetaja on, et tema pool ei kõlba välja magada: sama maine ja mullane kui kõik surelikud.

Ma olen igatahes kahekordselt õnnelik: eile jõudsin õigel ajal teeristile ja sa oled mu külaline; mul oli vaja ammugi sinuga rääkida."

"Mõtlete moraali lugeda?"

"Seda teevad kodus ema ja isa, ole ainult meheks ja võta õppust. Kas mul siis ei või olla isiklikke muresid? Kellele mul neist rääkida. Tahad või ei, aga sa oled mu õpilane, seda ei tee olematuks. Ka õpilasel peaks olema mingeid kohustusi oma õpetaja vastu. Aga sellest pärast. Sul on vaja toibuda. Suur valge ongi väljas."

Üksinda jäädes püüdis Heiki juhtunut meelde tuletada. Neljapäeva õhtul mängisid restoranis. Sealt läksid veel Toomase onu sünnipäevale. Reedel oli koolis. Täna peaks laupäev olema. Ta võttis vähe, aga magada peaaegu ei saanud. Reede õhtul õppisid veel uut lugu. Ka teised poisid olid väsinud ja tülpinud.

"Väsimuse peale peaks natuke võtma," arvas Toomas ja tõi pooliku pudeli valget. Nelja kuti peale seda ei tea kui palju polnud. Ta jõi vaevalt pool pitsi. Kuidagi vastu hakkas, oli see siis väsimusest või halvast enesetundest. Toomas ja Rein saatsid ta bussile. Sõites tuli selline roidumus, et ta ei suutnud kuidagi silmi lahti hoida. Aga miski jäi temas ärkvele: kõrvus oli mootori mürin, keha tundis bussi rappumist.. Siis nõudis bussijuhi hääl:

"Kuhu noormees sõidab? Pileti võttis teeristile. Ajage ta üles!"

Lõikavad naishääled kriiskasid:

"Teeristi ... teeristi ..."

Ta veel muigas endamisi:

"Löö risti ... löö risti ... küll on verejanulised mutid."

Ta ei tajunud, et jutt on temast endast. Siis oli mehehääl päris tema kõrval.

"Täis kui tina. Mis siis juua, kui ei kanna, tattnina!"

Tundis, kuidas püsti tõmmati, bussist välja tõugati, edasi oli nagu lainetel. Mäletas, et hakkas minema, aga mis edasi sai ... nii purjus ta ei saanud olla ... üleväsimusest?

Aga küll kaasinimesed on lahked ja vastutulelikud teist teise ilma saatma: see ei tulnud kellelegi pähe, et inimesel võib ka midagi muud viga olla - bussist välja ja korras. Mis edasi, see pole enam kellegi asi. Saatanad!

Oli see olukorra tajumise või Bekarri joogi mõju, aga ta tundis ennast juba päris hästi.

3.

Bekarr tõi lauale ka pudeli.

"Mehed joovad kohvi konjakiga. Pits peaparanduseks ei peaks halba tegema, kui muidu terve oled. Mul on tõstmiseks põhjust küllaga. Õpilase ja õpetaja vahel on nagu mingi nähtamatu müür või vahesein. Lammutame selle ja tuleme teineteise juurde kui kaks inimest, kes teineteisele midagi on. Sul on samasugune õigus öelda mulle sina nagu mul sulle. Peseme minult maha Bekarri: sinu silmis tahaksin olla Ardi. Sinasõpruseks, Heiki!"

"Sinasõpruseks, Ardi!"

Klaaside kõlin oli nõrk, aga mõlemad tundsid, et selles oli midagi pühalikku.

"Laua järgi otsustades ei jää sa alla restorani peakokale!"

"Elu õpetab. Kes mulle enam keedab või küpsetab - ikka ise. Kuidas koolis läheb?"

"Kombeks on öelda, et hästi, aga tegelikult, kuidas kunagi. Seni olen toime tulnud. Küpsuseksamid on ukse ees."

"Küll teed ka need. Kuhu sügisel?"

"Mitte kuhugi."

"Mis siis muusikast saab?"

"Meil on ansambel, seni mängime, kuni koos püsime."

"Ja edasi, kui laialt lähete? Laiali lähete nagunii. Mida varem, seda parem. Sellele peab täna mõtlema.

Sul on ainult üks valik: konservatooriumi. Kui muusika on kogu olemus, siis külapillimehe tasemest ja teadmistest ei piisa ja see on ka ohtlik amet. Vanasti öeldi: kui vasikas ei joo, siis pane vallavanemaks, küll jooma hakkab. Sisseastumiseksamiteni on veel aega, seda pead mõistlikult kasutama. Aitaksin sind meeleldi. See ei ole mulle ükskõik, kas sa astud konservatooriumi või mitte: õpetaja töö on õpilases, sa oled osa minu tööst ja elust. Talendi edasiarendamine või hukk ei ole ainult isiklik asi: see on osa rahvuskultuurist ja see kohustab.

Nii palju ma sind tunnen, et muusika on kogu su olemus. Ilma muusikata hukkud. Eile olin pabinas, kui nägin, et oled pakases palja käsi. See nii väga harv juhus polegi, et pärast sellist uinakut sõrmed amputeeritakse. See on kohutav: hing kisendab muusika järele, aga lolli juhuse tõttu on tee jäädavalt kinni. Kui konservatooriumi lõpetad, hakkad palju sügavamalt mõistma nii muusikat kui ka elu. Muusik peab tundma nii inimese mõtteid kui tundeid, ta peab olema üdini aus, muidu pole suuteline looma üle aegade kestvat.

Minu unistuseks on sinu konservatooriumi astumine. Tee seda nii minu kui enda pärast. Tee seda enda päästmiseks."

Mehed sõid vaikides.

Siis rääkis Ardi.

"Elus on teesklust, on valet. Teatakse küll, et miski nii pole, aga nagu kurjast vaimust vaevatult kinnitatakse, et on. Õpetajad valetavad, kui ütlevad, et suhtuvad kõikidesse õpilastesse ühtemoodi. See tähendaks, et nende silmis on andekas ja töökas võrdväärne andetu ja laisaga. Küll õpetajad tunnevad, mis puust keegi on, ainult sindrid teesklevad, sest nii nõutakse: õpetajal ei tohi olla lemmikuid. See on aja mood. Katsu vastuvoolu ujuda!

Miks kinkis õpetaja Laur Talile viiuli?"

"Arno oli nukker, tal oli mure Lible pärast."

"Kõikidele kurbadele ei kingi ükski Laur viiulit.

"Kevadest" loeme, et Laur nägi alati Arnot, lumesõjas tahtis olla Arno läheduses ja oli õnnelik, kui Arno pall teda tabas. Jõuluõhtul ei oleks Laur õpilastele raamatuid andnud, kui poleks olnud Arnot: tema tõttu said ka teised. Ja nii küsime ikka ja jälle; miks kinkis õpetaja Laur Arnole viiuli ... Niisugused on õpetaja-õpilase suhted, kui aus olla. Miks peaksin seda varjama või teesklema, miks ei peaks ma julgema seda sulle ütelda, et olid mu andekaim õpilane. Ja miks ei pidanud see mulle meeldima. Meeldis! Väga meeldis! Võibolla selle meeldimise pärast olin sulle karmim ja nõudlikum kui teiste vastu. Aga selles oli minu austus ja lugupidamine sinu ja sinu andekuse vastu. Mis nende käest nõuda, kelle kohta vanakuratki ütles: palju kära, vähe villa.

Vanamees puistas südant. On see halb või hea? Arvan, et parema kui teesklemine: jumala ees oleme kõik alasti - varjata pole midagi.

Põllumees külvab, et lõigata. Pühaliku tundega seisab ta viljapõllu ääres, käed silitavad viljapäid, nagu silitatakse lapse juukseid: külvaja ei saa ühtemoodi suhtuda umbrohtu ja vilja. Õpetaja pole erand, ka tema on külvaja, kui tööd südamega teeb.

Meid ühendab muusika. Muusik paljastab oma hinge, muidu ei leiaks ta teed kuulajate südameisse. Mu jutt sai paljusõnaline, võibolla suutsid jälgida.

Tahtsin veel rääkida hingest. Igal pillil on hing. Seda helisema panna suudab ainult tõeline muusik. Anna Stradivariuse viiul mõistmatu kätte: kääksub nagu iga teinegi, kiunub nagu siga aia vahel, kräunub nagu kass öisel kontserdil - see on pilli hinge kisendus, see on tema karje, valu ja piin. Olen mures oma akordioni pärast. Kellele jätta? Minu mänguaeg on täis saanud. See oleks õudne, kui pärast mind jääb mõnele kääksutada, kui pilli hing ei heliseks enam kunagi. Sellest päästmiseks oleks õigem ta ahju ajada ... aga kahju "Weltmeistrist", on hea kõlaga kontsertakordion.

Olen korduvalt mõelnud, et jätan sulle. Sellest tahtsingi sinuga kokku saada. Sul on tõelise muusiku hing, tõelise pillimehe tundlikud sõrmed, sinu mängus on nii pilli kui sinu enda hinge - nad helisevad koos."

Heiki vaikis. Heiki veeretas laual noaga leivaraasukest.

4.

Kui ta minema hakkas, ei jätnud Ardi enne, kui Heiki pidi pähe panema suusamütsi ja võtma kindad. Siis tõi Ardi akordioni ja nööri.

"Seome soome kelgule, kergem viia."

Heikil oli käsi ukselingil, "Weltmeister" seisis nende vahel.

"Pill ..."

"Vabanda ... aga ma ei saa ... täna mitte. Oled korduvalt rääkinud, et muusika juurde tuleb minna puhaste käte, puhaste mõtete ja puhta südamega; et Rudolf Tobias pesi end

enne ja pani selga puhta särgi: ka mina pean enne puhtaks saama.

Täna olen nagu surnust üles tõusnud. Päästmise eest olen tänulik, aga õnnest kaugel ... kuigi ... ega see ainult joomisest saanud olla, olin üleväsinud, mitu ööd ei saanud korralikult magada ... ma ei tea isegi, mis minuga oli.

Kui Heiki on vähemalt konservatooriumi sisse saanud, siis on tal õigus "Weltmeister" vastu võtta, muidu kisendaks nii pilli kui tema hing. Luba, et tulen vahel siia mängima, et ei ununeks tänane, et ei kasvaks võõrastuse sein.

Saan sinust aru: sul on õigus täna õnnelik olla - su mõtted ja teod on olnud puhtad.

Oli päev, kus minagi olin õnnelik, nii õnnelik, et seda õnne jätkus kauaks. See oli viiendas klassis. Mängisin koolipeol õpetaja akordioniga - sellesamaga - "Pariisi tänavapoissi". Saal nõudis lisa ja siis veel ühe oma loo. Esinemisrõõmust säravana ja higisena sain lava taha. Tulid appi pilli maha võtma, panid käe õlale ja ütlesid:

"Teadsin, et hästi mängid, aga et nii hästi, see üllatas."

See tunne on tänaseni meeles. Selle õnne nimel tahaksin veel mängida "Pariisi tänavapoissi", nii hästi või halvasti, kui praegu suuteline olen."

Heiki pani jope uuesti kappi, võttis kastist akordioni, seadis rinnale; sõrmed jooksid üle klahvide nagu tutvust sobitades - siis jutustasid hoogsad valsihelid uljast Pariisi tänavapoisist.

Need helid kandsid õpetaja Jaasi ammusele koolipeole, kus ta kuulas mängu ja imetles pillimeest.

5.

Koputus uksele lõikas mängu katki poolelt fraasilt - tulija oli Heiki ema.

"Kuulsin küll juba ukse taga, et mängid, et oled elus... aga nii nõrgaks võttis, et polnud jõudu kohe tagasi minna.

Eile arvasin, et jäid linna. Aga Liina ja Selma rääkisid hommikul laudas, et sõitsid eile õhtul linnast viimase bussiga ja sina olid ka ja olid purjus ja jäid pärast neid teeristelt tulema. Kuidagi tegin ära hommikuse lüpsi, süda ei saanud enam rahu ja jooksin koju vaatama, kas oled tulnud. Käisin ka Jüri käest küsimas - tema pool oled vahel olnud - siis ei mõistnud enam midagi ja jooksin teeristile ... iga mustendav koht. tee ääres ajas kaugelt hirmu peale ... sellise pakasega. Õnneks tuli meelde, et Selma nägi bussist (tal oli juba keelel Bekarr, nagu Selma oli öelnud, aga sai pidama) ... õpetajat soome kelguga ... võibolla tema nägi ... viimases lootuses jooksingi siia - hing tahtis rindu kinni jääda."

N. Aju,

eesti keele õpetaja

Uitmõtteid

23. veebruar 1988

"Siin me seigan - teisiti ei saa.

Mõistku võõrad mind või löögu risti.

Minu jalge all on minu maa,

mis mu käte vahelt ära kisti.

Minu suus on minu emakeel -

ainuke, mis mul' on jäänud veel.

Ainuke - niisama nagu hing,

ilma milleta ei ole mind.

(A.Sisask)

Me seisame Eesti iseseisvuspäeva künnisel. Seitsekümmend üks aastat tagasi 24. veebruaril 1918, üürikesel interreegnumil kahe võõra võimu vahel, kuulutati välja Eesti iseseisvus."

Tsiteerin Eesti Maapäeva vanemate Nõukogu manifesti:

"Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsustest veel kord Eesti aeg tuleb ... ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma."

Kuulutan Eesti iseseisvuspäevale pühendatud aktuse avatuks.

Hästi laulavad tüdrukud:

"Kaunistagem Eesti kojad

kolme koduvärviga ..."

Miks nad siis juba lipuga ei sisene? Siiski, kõik laabub. Hoiavad lippu väärikalt! Juba ongi lipukandjad saali ees. Seisan õpilaste ees oma sinimustvalge lipu all.

"Kostku taeva poole põrmust:

Eesti, Eesti, ela sa!"

Lõpetab ansambel. Silmade ees läheb ähmaseks, eakas kolleeg pühib silmi. Kõik võtavad vaikselt istet.

"24. veebruaril 1918 väljakuulutatud iseseisvust tuli Eestimaa poegadel kaitsta kaks aastat ränkrasketes Vabadussõja heitlustes ... Vabadussõda on eestlaste ajaloos esimene suurem heitlus, mis lõppes meie rahva jaoks võiduga," alustab direktor aktusekõnet.

Vaatan nüüd saali poolt oma sinimustvalget rahvuslippu. Nii ilusat värvigammat ei ole ühegi riigi lipul! Meie rahvuslipus ei ole verevärvi: ju on siis eestlased rahumeelsed...

"Vabadussõja võitlustes otsustati eesti rahva jaoks küsimus - olla või mitte olla," kanduvad saali kõneleja sõnad.

Pisaratele mitte voli anda ... minu isa tuli sealt tagasi ... võeti I maailmasõtta poisikesena, naasis viie aasta pärast palju kannatanud mehena, nii et kodused teda ära ei tundnud. Tänased seitsmeteistkümneaastased ... Tuuleõhk paneb kergelt väreleme lipusiidi. See lipp on vast aastaid näinud, valge värv on nagu tuhmunud, aga ootas ära tänase päeva. Teda oli kuritegelikuks kuulutatud ja avalikkuse silmist ära võetud, aga rahva südames säilis ta tuhmumatult.

Meenuvad Gustav Suitsu lipulaulu viimased read kodukiriku esifassaadi hallilt kivitahvlilt:

"Tõsta lipp, see vestku, vestku

tõotusest, mis kestku, kestku ...

Ei ole seal enam neid kivitahvleid ega neid varsiridu,

nagu ei ole kirikuesisel mäel mälestusmärki kodukandist Vabadussõjas langenute nimedega. Kogutakse raha ... andsime meiegi, ka nende nimel, keda meie peres enam ei ole. Taastatakse ehk juba suvel, aga langenute nimesid ei tea keegi kivvi raiuda. Ja veel: esimese sinimustvalge lipu väljatoomine ja pühitsemine toimus Otepää, minu kodukirikus 1884. aastal. Siitpeale omandas sinimustvalge värvikolmik eesti rahvusvarvide tähenduse ja 1922. aasta juunis sai ta Eesti riigilipuks. Igale riigile ja rahvale, igale oma maad armastavale inimesele on lipp püha, mida kaitstakse viimseni. Nii on hoitud aastakümneid sedagi lippu, mille valge värv on veidi tuhmunud.

Lapsepõlveaegadest on meeles, et lipu heiskamine koduõuel oli pidulik ja pühalik toiming. Seda tehti päikesetõusu ajal. Kogu pere oli õuel. Seisime ja aina vaatasime masti tippu tõusvat lippu. Lipu heiskas alati isa. Päikese loojudes langetati lipp. Ööseks ei jäetud lippu kunagi lipumasti.

Tähtpäevad on imelised: annavad võimaluse, sünnitavad südamesunni mõelda ja meenutada.

Meie lipumast ... kõige harilikum puust lipumast, aga isa hoidis seda ikka veel aida taga räästa all varju panduna. Ja kõrvu justkui kostaks väikese venna hädakisa ühel ammusel suvehommikul:

"Tule ruttu, meie lipumast on ära võetud."

Juba me jooksimegi tulistjalu ja poolpaljalt põldude rahel, sest ikka tuli isale teada anda, kui midagi meie jaoks seletamatut kodus juhtus. Ja tol suvel juhtus!

Peagi paistis suur lahmakas mustavat põllupinda: iga kündis kesa. Vend hüüdis juba kaugelt "nagu Jeeriku liina passun" - nii naljakalt ütles meile vanaema -, aga vagu ajav isa, selg meie poole, ei kuulnud. Siis ajas Miira pea püsti ja vastas tagasi - ta oli meie suur sôber - ja siis nad peatusid.

"Mis kodus lahti?" küsis isa.

Meie lipumast on ära võetud!" ütles vend läbi pisarate.

"Ah lipumast," sai isa sõna suust ja vajus kuidagi järsku adra käepidemete vahelisele raud puule, vend kohe sülle. Ma ei mõistnud, mis istumine see neil oli, isa pealegi väsinud.

"Ei võetud, ei võetud, pojake," lohutas isa nutjat, ise aina pühkis ja pühkis käeseljaga higi laubalt ... või kes teab, mida. Te jutustas meile kogu tõe.

"Lipumast on alles!" rahunesime meie. "Ei ole ära võetud nagu meie suur rukkipõld, nii et ilma leivata jääme, nagu meie järveäärne kullerkupune heinamaa, nii et me ei võinud koos isaga järve äärde sulistama minna, ei olnud ära võetud, nagu meie ..."

"Minge nüüd koju, ma lasen veel paar vagu, põld on pärast vihma hea pehme. Aga, poja, kasvad ja küll me lipumasti jälle püsti ajame."

"Kahekesi, isa?"

"Kahekesi."

Oli ilus suvehommik, päike paistis nii palavalt ja isa kündis kesa, et ka järgmisel aastal perel leiba oleks ...

Ongi suuremad õpilased ära esinenud. "Ärkamisaeg on ülev, ärkvelolek on töö.

Meil tuleb astuda üle tumeda ajavöö ..." jätkavad väiksemad siiralt ja lapsemeelselt.

"Eestlane olen ja eestlaseks jään," laulame üheskoos.

Jah, just vaarisade moodi! Palju uut ja südantliigutavalt edasiviivat on toonud me rahvale aasta 1988.

Kuidas see kõik algaski?

Eesti loomeliitude pleenum! Ausad ja kibedad sõnad raputasid lööklainena meie rahvast. Ja siis otsekui lajatas teleekraanilt igasse eesti kodusse sõna "rahvarinne"! Rahvuslipud Tartu tänavatel: Laulev rahvas lauluväljakul! Laulev revolutsioon! Ja missugused mõisted on tulnud meie keeletarvitusse - õigusriik, suveräängus, omariiklus, IME ... See kokku on imede ime. Aga minu talupoeglikku päritolu mõistus arvab, et ainult emotsioonide ja lauluga isade meelt ja emakeelt ei hoia. Meie rahva vaimne tervis? Rahva püsiväärtused? Eestlase olemus? Me peame endale aru andma, kes me oleme, kust tuleme ja mida tahame. Tänane ülev hetk sisendab usku, et üha otsustavamalt saab meie kestma jäämise kaalukeeleks peremehetundega töötamine, vaimsus, inimene - olemine.

Ühendame käed ühislaulus, mille saatel viiakse saalist välja sinimustvalge rahvuslipp.

Sinine ja must ja valge ühendagu meid kõiki sellel väikesel maalapil, mis ajatuulte ja saatusetujude tahtel meie koduks on.

Kas tõesti juba homme heisatakse Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp!

Lea Niklus,

eesti keele õpetaja.

Õnnest

Lastevanemate õhtu avakõne

Lubage mul alustada Anna Haava sônadega:

“Mu süda usub õnne,

suurt, meresügavat.

Kus säravad muinasjutud

ja imed puhkevad."

Ei suuda vist lahti mõtestada, mis on õnn ... Mõnele piisab piskust õnne jaoks, mõni ei oska leida seda enda jaoks kunagi, aga mõtiskleme siiski õnne üle.

On ehk õnnekild seegi - omada kodu, armast omanäolist; omada koduõue, oma puud, metsatukka koos sinna juurde jäägitult kuuluva hella ema, armastava ja nõudliku ise, kõike mõistva memme ja nõu andva taadiga.

On ehk õnn omada kodu, mis ajab juuri ja võrseid, mida mööda kestab järjepidevus, millest on kaasa võtta mälestusi kogu eluks.

On ehk õnn omada lapsepõlve, kus pisipõnni avastatud imed ja säravad muinasjutud kasvavad reaalsuseks ja aitavad elada.

Mingem siis täna õhtul koos mööda kodu ja lapsepõlve mõttemaailma.

Asta Hirv,

matemaatika õpetaja.

Jõgi murrab suudmeni

"Lapsemaa" trükimustes number ilmus 1974.a. See oli enne keeldu ja sumbumist.

Jõgi voolab suudmeni. Kui teel kerkivad takistused, mida veevool ei suuda minema pühkida, siis jõgi lakkab olemast jõgi: seiskunud vesi roiskub, löövad vohama vetikad, taimerinne nihkub keskkoha poole - see on hukk. Kas seda - vaimsuse ja loovuse lämmatamist - tahetigi saavutada almanahhide väljaandmise keeluga?

Ei saa vaikima sundida seda, kes on sündinud looma!

Õpilased kirjutasid ka keeluaastatel: neil oli sisemine tung anda oma mõtetele ja tunnetele sõnalis-kunstiline vorm. Õpetajale ei jäänud muud, kui koguda paremad tööd kaante vahele ja oodata avaldamisvõimaluse avanemist.

Trükitud almanahhi ilmumine on sündmuseks nii õpilaste-õpetaja töös kui ka kooli ajaloos ja ümbruskonna kultuuriloos. Seda tuleks innustada ja soodustada, aga mitte seada ette tõkkeid. See on õnn, kui on veel õpilasi, kes on suutelised kirjutama avaldamisküpsuse tasemel; kui on õpetajaid, kel on huvi ja kes ei karda koostamise vaeva ning lisatööd.

Emakeel on arengu alus. Kui võrrelda teiste õppeainetega. siis on kulutused emakeelele väiksemad - õpik, kirjutamisvahend ja paber, kriit ja tahvel. Almanahhi väljaandmine on töö loomulik jätk ja tulemus. Hea, kui kool selleni jõuab. Looming elab loojast kauem, elab üle inimaja. Siit on, mida õppida nii tegijatel kui ka lugejatel, see on käeulatus tulevikule.

Vabamad tuuled ühiskonnas tõid kevadvärskust koolidessegi - jälle võivad ilmuda almanahhid.

Aeg tingis sisu: tuli teha valik aastaist 1974-1990. Kirjandid on paigutatud tsüklitesse "Esimesed neli" ja "Viiendast üheksandani"; järjestatud on klasside ja õppeaastate järgi, kuigi klasside osas on olnud muudatusi.

Kooli kohustuseks oli lasta õpilastel kirjutada ka tuletõrjealaseid kirjandeid. Paremad tööd, mida on auhinnatud ka väljaspool kooli, on leidnud koha tsüklis "Prometheuse kingitus".

Kooli lõpetamine on seotud eksamikirjandiga. Viimaste aastate paremikust on valiktsüklis "Eksamilaua taga".

Et "Lapsemaa" teine number oleks veelgi sisukam ja kunstilise taseme poolest esimesest kõrgem, siis pöörduti kaastöö saamiseks õpetajate ja vilistlaste poole. Viimastele

saadeti järgmise sisuga trükitud kaart:

"Lugupeetud vilistlane!

Üha kaugemale jäävad Su kooliaastad (Väimela) Parksepa koolis. Koolgi muutub! 1975.a. oli 100. aastapäev, millele pühendasime "Lapsemaa" esimese numbri.. 1. septembril 1991 on oodata uut tähist - juurdeehituse avamist. Tähistame seda almanahhi järgmise numbriga. Ootame sinult kaastööd!

Nüüd oled Sa suur ja tark, oled tundma õppinud elu ja inimesi, näed maailma teisiti kui õpilane. Seda kajastagugi Su looming: olgu see siis luuletus, lühijutt, miniatuur, mõttepäevik, essee, mõtisklus või kooliajast tuttav kirjand vabal teemal.

Lapsemaale jäi esimene kool! Et side ei katkeks, selleks ongi almanahhis vilistlaste tsükkel. Saagu see sisukas ja huvitav, et olla eeskujuks neile, kes alles koolipingis koguvad tarkust, kasvavad kehalt ja vaimult, et astuda suurte maailma Eesti elu edendama.

Head mõttelendu!"

Osavõtt jäi loodetust tagasihoidlikumaks nii õpetajate kui ka vilistlaste poolt. Jäi siis puudu ettevõtlikkusest, soovist või julgusest, et ei suudetud ületada barjääri, jagu saada tühja paberilehe hirmust! Seda enam on põhjust tänulik olla neile, kes palvet kuulda võtsid ja julgesid oma töid esitada. Tahaks hellitada lootust, et vilistlaste ja õpetajate tööde ilmumine kooli almanahhis muutuks traditsiooniks. Algus on tehtud.

Tänane on homme minevik, on ajalugu. Eluseaduseks on saanud Juhan Liivi sõnad: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selleks ongi avatsükliks "Koolimälestused".

Käesolev number on kokkuvõtteks rohkete aastate tööst ja teatepulgake pensionile siirdujatelt noortele õpetajatele, et hoida ja edasi arendada Parksepa kooli kirjanduslikke traditsioone, et almanahhi väljaandmine ei katkeks, et oleks järjepidev.

Koostaja.