Lapsemaa III - Algklasside õpilaste tööd

Oli see alles üllatus!

Ema läks hommikul kella seitsme ajal aida taha. Seal päikese käes toimetades nägi ta äkki, et üks punakas loom jooksis üle meie põllu. Ta ütles seda ka isale. Isa ütles: ,,Ma olen teda tihti näinud. Ta käib metsast sinna suure risuhunniku juurde.”

Kui ma üles ärkasin, räägiti seda uudist ka minule. Läksin luurele. Vana rebast ei olnud enam kusagil näha. Jalutasin ümber maaparandusest järele jäänud kändude. Äkki märkasin päikese käes kolme väikest rebasepoega. Oli see vast leid!

Aga kuna see oli kodule nii lähedal, mõtlesime, mida ette võtta. Ühel päeval võib juhtuda nii, et reinuvader sööb ära kõik meie kanad.

Rääkisime seda naabrimehele, kes on jahimees. Tema soovitas kanavarga kodu juurest eemale peletada. Ta tõi kodust oma väikese väljaõpetatud jahikoera ja viis selle kännuhunniku juurde. Kohe tormas koer urgu. Ta oli seal umbes viis tundi.

Kuulsime aeg-ajalt ainult haukumist ja kiunumist. Järgmisel päeval me rebasekutsikaid ei näinud. Ilmselt jättis kavalpea selle pesa maha.

Aga meie pajatasime veel mitu nädalat, et oli see alles üllatus.

OVE PALO

4. klass

Sel päeval oli taevas lahke näoga...

Suur suvi oli käes. Päike paistis ja ilm oli soe. Sinitaevas hõljus palju suuri valgeid pilvi. Jalutasin mööda kitsast jalgrada ema juurde aiamaale.

Olin ärkamise järgselt veel õige unine ning seetõttu astusin üpris aeglaselt ja tusaselt. Äkki peatus mu pilk taevas sõudvatel pilvedel. Sealt vaatas mulle vastu palju lahkust ja headust. Seisatasin. Hakkasin taevas hõljuvaid pilvi lähemalt uurima. Üllatusega märkasin, et igal pilvel on oma kuju. Ühel pilvel oli lammas oma kepsutavate talledega, natuke kaugemal ujus pardiema imepisikeste poegadega, aga kohe mu pea kohal sõitis nõnda imeline ja uhke tõld.

Sain pilvede rõõmust osakese ka endale. Mu tuju muutus rõõmsaks ning ülejäänud osa teest kulges lausa hüpeldes.

UKU MÜÜRSEPP

4. klass

Meil maal.

Minu vanaisa ja vanaema talu on Haanjamaal väga ilusas looduslikus kohas, kesel metsi. Vanaisa maja on saja-aastane rehielamu. Selles hoones on koos laut, rehealune, rehetuba, köök ning kolm tuba. Õuel on vanaaegne ait. Juurde on ehitatud garaažid ja vana sauna asemele uus saun. Meil on maal palju loomi: kolm lehma, neli koera ja veel kaks kassi, kolm siga, kümme kana ja kukk.

Elu maal on huvitav. Seal ei ole kunagi igav. Aeg möödub tööd tehes. Vanaemal ja vanaisal on alati abi vaja. Iga kord, kui võimalik, sõidame maale neile appi. Ma tean, et nad ootavad meid väga. Meil on maal hea ja tore elada.

EPP-TRIIN VÕSU

2. klass

Meie koer.

Meil on koer nimega Pätu. Ta on kolmeaastane. Sünnipäev on tal esimesel septembril. Patu on musta-halli-valget värvi, üsna paksuke, aga küllaltki madalate käppadega koerake.

Talvel meeldib talle lumes püherdada. Suvel palavaga on tal aga raske olla, kuid õnneks on meil järv lähedal. Seal käib ta siis ennast aeg-ajalt jahutamas.

Pätu hoiab kõiki meie pere liikmeid. Kõige rohkem aga siiski emmet.

UKU MÜÜRSEPP

3. klass

Kuldsed käed.

Minu arvates on meie peres kuldsed käed vanaisal. Tema on kõige vanem ja seetõttu ka kõige rohkem tööd teinud. Minu vanaisa töötas kolhoosi töökojas treial-keevitajana. Samas töötas ta veel autojuhina.

Vanaisa on mulle oma tööst natuke rääkinud. Kui kolhoosis oli kevadel ja sügisel kiire külvi- või lõikusaeg, tuli vahel ka ööseks tööle jääda, sest kui mõni masin, kas külvik või kombain, katki läks, tuli see kohe ära parandada, et vili ei jääks külvamata või koristamata.

Kui vanaisa mind sülle võtab, tunnen ma tema krobeliste käte puudutust. Aga ometi on nii hea, kui need käed mind hoiavad ja mulle pai teevad.

UKU MÜÜRSEPP

3. klass

Minu lemmikmänguasi.

Olen 11-aastane poiss ja igasugused mänguasjad mulle enam ei meeldi. Autod, lennukid ja teised asjad, millega väiksena mängisin, seisavad nüüd rahulikult kapis. Viimasel ajal huvitavad mind elektroonilised mängud.

Eelmise aasta jõuludeks kingiti mulle mängutelelefon. See on välimuselt justkui päris mobiiltelefon, aga rääkida sellega ei saa. Telefon on väga huvitav, sest vajutades erinevatele nuppudele, teeb see igasuguseid hääli. Näiteks võib kuulda, kuidas meeldiv naisehääl küsib inglise keeles: ,,Saan ma teid aidata?” Peale selle mängib telefon ühte meloodiat. Kokku on telefonil 20 nuppu ja üks punane lambike, mis telefoni tirisedes vilkuma hakkab.

See mobiiltelefon on praegu minu lemmikuks, sest sellega on huvitav mängida. Ma kujutan vahepeal ette, et pean kellelegi helistama ning räägin temaga. Mõned mu sõbrad polegi alguses aru saanud, et tegu on mängutelefoniga, sest vastuseks kostab naishääl. Tulevikus tahaksin endale täpselt samasugust, kuid juba ehtsat mobiiltelefoni.

MEELIS MÄÄR

4. klass

Päkapikud.

Mulle meeldib talv, sest siis hakkavad käima päkapikud. Siiani uskusin, et need väikesed mehikesed on olemas, aga nüüd on mul pisike kahtlus.

Ühel õhtul käskis isa meil õega magama minna. Võtsime oma sussid ja viisime kööki aknalauale. Isa vaatas mulle otsa ja küsis: ,,Huvitav, miks päkapikud mulle midagi ei too?" Siis tõi ta koridorist oma saapa ja pani selle meie susside kõrvale.

Järgmisel hommikul oli meil kõigil kiire. Minul ja õel oli vaja kooli minna, isal ja emal aga tööle rutata. Äkki jooksin köögiakna juurde ja hõikasin teisi. Minule ja õele olid päkapikud pannud kummalegi neli kommi. Isa saapast piilus välja kilekott ja selles oli saiapäts. Isa oli väga õnnetu, sest ta on meil ka maiasmokk.

MONIKA PALO

4. klass

Kui ma oleksin bussijuht…

Kui ma oleksin bussijuht, peaksin täpselt liikluseeskirju täitma. Samal ajal tahan mina jääda inimlikuks bussijuhiks. Seega püüan vastu tulla vanainimeste soovidele. Kui vanainimene või invaliid on suurte pakkidega, ei pea mina kinni ettenähtud bussipeatustest, vaid teen vastavalt tema soovile peatuse.

Tahan käituda reisijatega viisakalt, et ei tuleks ebameeldivusi, sest reisijaid on mitmesuguste iseloomudega. Pean kinni täpselt bussigraafikust ja kellaaegadest, et mitte reisijaid asjatult oodata lasta.

Muidugi hoian ka bussi korras ja puhtana, et reisijad ei määriks oma riideid ära. Niimoodi käitudes loodan, et ka reisijad suhtuvad minusse inimlikult.

EPP-TRIIN VÕSU

3. klass

Kipsis käsi.

Kord suvel olime Tilsis vanatädi juures sünnipäeval. Lastel hakkas lauas igav ja me läksime välja kiikuma. Seal oli ka ilus pikk pink. Hakkasime sellel pingil kõndima.

Äkki läks pink ümber ja ma kukkusin. Käsi jäi pingi alla. Mul sai väga valus. Ehmusin väga, kuid algul ei tulnud isegi nutt peale.

Läksin tuppa. Ema nägi, et midagi on juhtunud, sest olin näost valge. Jutustasin oma loo ära. Käsi hakkas valu tegema. Emal ei andnud suda rahu ja ta otsustas mind kiirabisse viia. Kell oli juba kümme õhtul.

Arstionu katsus kätt ja tegi sellest pildi. Selgus, et on luumõre. Minu käsi pandi kipsi.

Arstionu käest saime veel pahandada, et tulime sellisel kellaajal. Aga meie kahjuks ei teadnud, et ka õnnetused peavad juhtuma mingitel kindlatel kellaaegadel.

EPP-TRIIN VÕSU

4. klass

Kuidas ma haigusest jagu sain.

Ühel reedesel õhtupoolikul, kui me vennaga koolist koju jõudsime, teatas ema, et 20. mai on kalendri järgi hea päev kartulipanekuks. Otsustasime üheskoos selle töö ette võtta.

Kõigepealt oli vaja kartuliseeme kottidesse korjata. Meil on soe kelder. Kartuliidud ja -juured olid talve jooksul suureks kasvanud ja nii läbi põimunud, et andis ikka lahti harutada küll. Töö venis õhtuni välja. Väsinult vajusime unerüppe.

Hommikul käis ema meid mitu korda äratamas. Mul oli nii raske tõusta. Tundsin, et minuga on midagi lahti. Oli paha olla: pea käis ringi ja jalad olid nõrgad. Rääkisin sellest ka emale. Ta käsutas mu voodisse tagasi ja pani kraadiklaasi. See näitas 38,6° palavikku. Ema andis mulle tableti, ise aga oli tujust ära. Kartulikotid tuli ju keldrist välja tirida ja põllule kärutada.

Mul hakkas emast kahju. Meie peres pole enam kedagi peale minu, kes suudaks teda nendes töödes abistada. Isa suri pärast rasket haigust talvel.

Tableti mõjul tundsin end natukese aja pärast paremini. Sundisin end tõusma ja emale appi minema. Ta kahtles küll alguses natuke, kas ma tohin töötada, aga pärast nõustus.

Asusime siis kotte vedama. Ikka kaks tükki käru peale ja põllule. Neid raskeid käike tehes tilkus higi ja kadus jõud. Aeg-ajalt sähvas pähe mõte, et enam ei jõua. Sundisin end liikuma, sest teadsin, et olen isa asemik ja ema ainus tugi.

Meid ootas ees kaheksateist pikka tühja vagu. Polnud enam mahti aru pidada. Kartulid ämbritesse ja töö läks lahti. Märkasin, et ema jälgis mind silmanurgast. Ta nägi mu võitlust iseendaga ja soovitas koju minna. Ma ei saanud. Kui minust nooremad vend ja õde jõudsid kartuleid panna, siis pidin seda tegema ka mina. Lõpuks olid viimased vaod käsil ja mul oli juba palju parem.

Esimest korda tundsin sel päeval tõelist rõõmu tehtud tööst ja olin endaga rahul. Õhtuks oli palavikki kadunud.

OLIVER KALLASTE

5. klass

Väike vigurjutt.

Kirju kukk kires kuuri katusel. Karu kahmas kuke katuselt kaenlasse. Kukk kisas kõvasti. Karu kartis, kukkus koos kukega kuuri katuselt kasti. Kasti kaas kolksatas kõvasti kinni. Karu koos kukega kükitavad kastis kinni, kuni keegi kuuleb kisa. Kalle kuulis kõva kisa. Kangutas kasti kaane katki. Karu koos kukega kargasid kastist kaugele.

OMAR ONNO

5.a klass