Lapsemaa III - Põhikooliõpilaste tööd

Meil on kodus üks meeldiv paik...

Meie kodu kõige omapärasem ruum on köök. Übelgi teisel ruumil pole nii palju erinevaid lõhnu välja pakkuda. Ühtki teist ruumi ei kasutata ega koristata nii palju. Millegipärast on meil köögis lilligi rohkem kui mõnes teises paigas. Ju vist sellepärast, et vesi kõige lähemal ja naispere askeldab seal kõige rohkem.

Köögil on oma võlujõud. Seal tunneb meist igaüks end reipama ja toimekamana. Lõbusa muusikana tundub kookide, kalade, kotlettide särisemine pannil või pudru podisemine kastrulis. Seal toimuvad tavaliselt pärast hommikusööki ka meie pere nõupidamised.

Köök on nagu laboratoorium. Seal leidub riiuleid ja sahtleid, täis riive, rulle, vorme, miksereid ja muid erinevaid tööriistu, millega on võimalik mõõta, kaaluda, rullida, segada, tõsta, kloppida, sõeluda, jagada, keerata, lõigata, riivida või purustada. Nurgas asub kapike, kus on mitmesugused maitseained. Neid võib kasutada igasuguste omaloominguliste toitude maitsvamaks tegemiseks. Seal valmivad maailma parimad pirukad ja kringlid, aga mõnikord kõrbevad ka tüdrukute esimesed kokkumöksitud tordid.

Köögis on juhtunud mõndagi põnevat. Kord, kui ema-isa kodus polnud, otsustasime õega neile üllatuse teha. Üks suurem töö oli just talgute korras lõpetatud, nii et põhjus pidutsemiseks oli olemas. Leidsime kapist tordi- ja kreemipulbripakid. Meie rõõmuks oli õpetus pakkidel eesti keeles. Vett või piima pulbri juurde oli meil ka. Tundsime end elus esimest korda tõeliste kokkadena. Toimetasime väga tähelepanelikult, õpetuse järgi. Omaloominguna panime tordikihtide vahele parimat moosi, mida sahvrist leidsime. Kuigi meie kurvastuseks kõrbes tort põhjast natuke, nägi ta välja siiski kaunis ja isuäratav.

Kui ema-isa koju tulid, oli nende üllatus suur. Meie töö tunnistati kiiduvääriliseks.

Kõige lõbusam lugu juhtus kord, kui me isaga kodunt ära olime. Koju jõudnud, tundsime köögis meeldivaid lõhnu. Küllap oli ema jällegi midagi maitsvat küpsetanud. Peagi istusime kohvilauas ja silmitsesime suurt tordimürakat. Oma imestuseks märkasime, et keegi oli juba enne meid maiustamas käinud. Ema ruttas selgitama:

,,Küll on kahju, et te nii kauaks jäite. Meil käis onu Ants külas."

Meil oli kohutavalt kahju, et ei saanud külalist vastu võtta, kuid ema tundus kuidagi salapärasena. Pommitasime teda küsimustega, kes see onu Ants on, kust ta tuli nii ootamatult.

Lõpuks selgus, et ainus tuttav Ants on meie pere kass, kes oligi maiustamas käinud.

Oh, mis oleks küll elu ilma köögita!

LEA PALO

6.b klass

Karjapoiste vembud.

Isa jutustas mulle hiljuti lugusid oma lapsepõlvest, ajast, kui ta 12-aastane oli. Tookord käisid paljud poisid karjas. Ka minu isa.

Tavaliselt jäi karja valvamise kõrval aega muukski tegevuseks. Meisterdati midagi kodu jaoks, otsiti linnupesi või mängiti koeraga. Mõnikord istuti lihtsalt puu all ja räägiti põnevaid lugusid maast ja ilmast. Igavust tunti harva, sest ikka leidus keegi, kes midagi põnevat välja nuputas.

Isa karjapõlve ajal juhtus kaks naljakat lugu, mis tal eriti hästi meeles olid.

Ühel palaval suvepäeval, kui karjad jälle koos olid, ei osanud poisid midagi mõistlikku ette võtta. Järsku tuli ühe poisi pähe väga tobe mõte – võiks lehma seljas ratsutamist proovida. Mõte tuli teoks teha, kuid polnud ühtki poissi, kes oleks vabatahtlikult soovinud esimesena sõitu teha. Pika ja põhjaliku arutlemise järel kästi julgematel ette astuda. Otsustati, et proovisõidu tegija selgitatakse välja liisu abil. Ettevalmistused tehtud, tõmmati liisku. Minu isale langeski see au. Üheskoos upitati poiss lehma selga, ja ei tea miks, seoti tema jalad looma kõhu alt kinni. Siis anti lehmale tubli vops ja lasti ta lahti.

Karjapoiste naerulagina saatel kihutas hirmunud loom maa müdinal kodu poole. Ratsutaja ei taibanud enam midagi, enne kui lehm laudaukse taha jõudis ja ammuma pistis. Nüüd kisasid poiss ja lehm üksteise võidu, kuni vanaema tuli, ehmunud poisi jalad lahti päästis ning ta maha aitas. Oh seda ohhetamist ja ahhetamist, mida mu vaene isa kuulama pidi! Ulakuse tegemise eest sai ta oma sauna ka veel.

Järgmisel päevalgi tegid poisid koerust. Seekord tuli isa mõttele, et võiks väikesele tallekesele pintsaku selga ja püksid jalga panna. Mõeldud, tehtud. Võeti ühe poisi pintsak ja püksid ning pandi need tallekesele selga. Kui nad tallekese lahti lasid, tahtis ta lambakarja juurde joosta. Teised lambad hakkasid imelikku elukat kartma ja jooksid tema eest ära.

Varsti nägid poisid, et nii võivad nad lammastest ilma jääda. Nad püüdsid tallekese kinni, vabastasid ta riietest. Nüüd ei kartnud tallekest enam keegi ja ta võis omasuguste juurde tagasi pöörduda.

Tuleb välja, et tol ajal tegid poisid ka koerustükke, millest jäid lõbusad mälestused oma lastele edasijutustamiseks.

AIVAR ERIK

7.b klass

Ei tule und...

Lebasin voodis. Püüdsin uinuda, kuid millegipärast ei saanud. Sulgesin silmad, aga mõne hetke pärast avasin nad uuesti. Läksin akna juurde.

Taevast vaatas mulle vastu naeratav hõbedane kuu. Tundus, nagu oleks ta minuga vestelda tahtnud. Silmitsesin kuud tähelepanelikult. Avastasin, et kuule on järsku tekkinud mind uudistavad silmad, suure ümmarguse kartuli taoline nina ja naeruhimuline kelmikas suu. Justnagu kõditaks teda keegi. Kahetsesin, et ma polnud varem midagi sellist märganud. Järsku sõidutas kuskilt tõusnud tuul sõbralikule kuule pilve ette. Läksin voodisse tagasi.

Pöörasin end küljelt küljele. Miks küll und ei tule?

Igasugused mõtted tikkusid pähe. Eelmisel päeval kukkusin kehalise kasvatuse tunnis ja lõin põlve nii valusasti ära, et pisaradki mööda põski alla veeresid. Klassiõed aitasid mul pingile istuda.

Katsusin põlve - ikka veel valus.

Ka inglise keele tunni pärast jäi süda kripeldama. Õpetaja astus klassi, avas päeviku, märkis puudujad ja hakkas vaatama, keda küsida. Pabistasin hirmsasti, lõugki värises. Eelmisel päeval olin klassiõe sünnipäeval ega saanud kuigi põhjalikult õppida. See, keda vastama kutsuti, olingi mina. Algul läks küll päris hästi, aga lõpupoole tegin vigu. Sellele vaatamata sain viie. Tundsin häbi saadud hinde pärast.

Mõtetest äratas mind suur kolin ja klirin. Süütasin laelambi ja läksin elutuppa. Nägin põrandal katkist vaasi ja laiali pudenenud lilli. Arvasin kohe, kes sellega hakkama sai. See oli loomulikult meie pere lemmik - kassipoeg Kuti, keda ei näinud kusagil. Vaatasin diivani alla ja seal ta väriseski hirmust, et naha peale saab. Püüdsin teda välja meelitada. Tõin köögist viilukese vorsti, mida meie Kuti armastab, kuid kahjuks ei aidanud seegi. Jätsin kiisu sinnapaika, koristasin killud ja läksin uuesti voodisse. Kell oli juba kolm, kuid und ei tulnud ikka veel.

Äkki tundsin, et keegi limpsis mu kätt. Paharet otsis ise mu üles ja lõi rõõmsalt nurru. Ilmselt oli tal hea meel, et teda ei karistatud pahateo pärast. Minagi rahunesin. Ükski mõte ei vaevanud enam. Uni vajutas kinni mu laud.

Unenägu oli ühtaegu nii ilus kui ka kole. Ma ratsutasin valgel hobusel mööda avarat aasa, kus õitsesid kõik lilled, mida maailmas vähegi leida võis. Mu kaunis ratsu lasi kenasti galoppi, kuni jõudsime metsalagendikule. Sinna oli kokku tulnud mitmesuguseid loomi. Nad rääkisid mulle oma rõõmudest ja muredest. Siis vuhises luua seljas kohale tige nõiamoor, kes püüdis meid kõiki oma tahtele allutada. Mul oli võlukepp, millega muutsin õela nõia rohutirtsuks, kes hüppas valjult ja vastikult siristades kõrrelt korrele.

Muinasjutulise unenäo katkestas äratuskella tirin, mis kuulutas uue päeva algust.

MERVI VILSON

7. klass

Vana varese mõtisklus.

Kraaks!

Olen vist täna üsna kauaks tukkuma jäänud? Pole ka ime - ilm on nii vastikult hall ja sombune. Hea, et tuul enam ei kimbuta, Jäine tuul on talvel kõige koledam. Ta paneb kohe noka naksuma ja puistab lund okstelt krae vahele.

Küll on hea, et inimesed need kõrged kuused järve kaldale kasvama jätsid! Nüüd on minul ka kusagil elada. Endile on nad ehitanud mingid kandilised kastid kuhu varju lähevad. Minu jaoks on hea seegi tugev ja tihe kuuseoks.

Lendaks õige ülespoole ja vaataks, mida külas tehakse?!

Kraaks!

Rulli on kuudist välja roninud. Ta on meie küla kõige varajasem ja sõbralikum koer. Näe, talle on süüa viidud! Jätaks ta mulle ka midagi!

Kraaks!

Harakas ka juba platsis! Ta on minu tüütu naabrinaine, kes alati jõuab kuudi juurde enne mind. Möödunud kevadel sai ta koera käest sakutada, aga ikkagi tükib ligi. Minu vastu on Rulli sõbralikum, ainult mõnikord haugatab.

Saan tihti tema juurest mõne leivatüki näpata. Vahel toon ära ka kondi, millega ei ole mul tavaliselt mitte midagi teha, aga vahel on siiski kondi küljes ka midagi.

Oi seda harakat! Juba keksib ta kausile lähemale. Pean ikka ise ka alla lendama, aga vara veel. Lapsed on kooli minemata. Nendelt võib kõike oodata: nad loobivad lumega ja üldse on parem, kui sa nendega tegemist ei tee.

Nüüd on juba terve küla ärganud. Majade uksed pauguvad ja inimesed ruttavad kuhugi.

Oh, oleks juba kevad! Siis ei peaks enam külmetama ja tühja kõhtu kannatama. Kraaks! Nüüd on küll aeg toidujahile minna.

OTT OLESK

7. klass

Tuulisel jaanuarihommikul.

I

Varajane hommik. Akna taga tuhiseb tuul. On veel kottpime, tähtigi pole taevas. Külmakraade on vaid üheksa, kuid tuulemöll teeb ilma külmemaks ja ebameeldivamaks.

,,Siin Tallinn, Kell on seitse...," teatab raadio.

Aeg on kooli minna. Toon heinaküünist jalgratta ja alustan kooliteed. Mõnisada meetrit sõidan üsna kindlalt, siis aga hakkab tagumine ratas vänderdama: lume all on jää. Proovin hoida tasakaalu, kuid piisab ainult ootamatust tuulehoost ja valest liigutusest. Juba ma leban keset libedat jäist teed. Ajan end vaevaliselt üles ja tunnen, et vasak puus on üsnagi valus. See oli kõva kukkumine. Pühin riided lumest puhtaks, kuivatan põsele veerenud pisara, istun jälle rattale ja rühin koolimaja poole.

Olengi kohal. Panen ratta koolimaja seina äärde ja tervitan koristajat. Tema teab, kui kaugel ma elan ja sellepärast küsibki:

,,Kuidas sa küll sellise tuulega jõudsid sõita? Kas sul külm ei olnud?"

Vastan lühidalt: ,,Siin ma olen ja külm mul pole."

Kiirustan klassi, algamas on emakeeletund. Pabistan natuke, kordan õpitut.

Äkki õpetaja küsib mind?

Kuid õpetaja ütleb:

,,Täna kirjutame lühikirjandi tuisusest jaanuarihommikust."

HELIN MOREL 9. klass

***

II

Kellatirin. Ärkan. Uus päev on alanud. Välisukse paugatus. Sammungi mööda lumist kooliteed.

On veel hämar, peaaegu pime. Võdistan külmast õlgu ja astun käratult. Kaugemal vilistab vinge tuul, puud mustavad eemal. Tunnen end kuidagi üksiku ja apaatsena.

Siis jõuab äkitselt minuni, et ümberringi kihab elu - autod sõidavad, inimesed ruttavad, eespool paistab tuledes koolimaja.

Järsku libisen ja kukun. Saan väga haiget ning siunates, et ei märganud libedat kohta, tõusen. See põrutus äratas mu vähemalt tardumusest. Mõtlen veel kooliasjade üle järele, kas pole midagi unustanud.

Äkki näen enda ees väikest koeranääpsu, saba sorgus, karv pulstunud. Jään mõtlema, kust see koer siia sai, kus on ta kodu, kes on ta peremees. Peagi kaob koerake mu vaateväljast, kuid pilt temast jääb silme ette.

Enne koolimaja kohtan mõnda klassikaaslast. Lähen koos nendega edasi. Sõbrad minu kõrval vestlevad rõõmsalt, kuid minust ei ole rääkijat. Kogu aeg on silme ees kurva koera pilt.

Koolimaja saginas saan mind häirivatest mõtetest lahti, lähen klassiruumi. Algab esimene tund. Kõik on vaikne, ainult akna taga teeb tuul oma vempe. Jälle tõuseb silme ette üksiku nälginud koera pilt…

AIKI TRUMM

9. klass

***

III

Kodustega hüvasti jätnud, seame meie, kolm ühe pere last, sammud kooli poole. Kuigi meil on kilomeetripikkune koolitee, oleme reipad ja rõõmsad, sest kõht on täis ja meel hea. Laulame ega tee väljagi, et on halb tuisune ilm.

Tuul ulub ja tormab me ümber, sakutab üht mantlihõlmast, rebib teist kindast, lükkab kolmandal mütsi peast. Äkki kukub Lea ja hüüab:

,,Lume all on jää!"

Aitame õe üles. Teekonda jätkates püüame veidi ettevaatlikumad olla. Korraks tuleb tuuleeit meile isegi appi - pühib tee lumest puhtaks, et oleks kergem astuda. Laseme isegi paar korda liugu.

„Täitsa klaas!" hüüab Ove, teeb paar kobavat sammu ja juba ta pikali ongi.

Hea tuju kipub tasapisi kaduma. Vastu sõidab veoauto, mille tuled pimestavad silmi. Hüppame kähku teelt kõrvale. Pärast auto möödumist leiab üks meist end kraavist, teine hangest, kolmas lumest. Ajame end püsti, silmitseme argselt üksteist ja puhkeme tahes-tahtmata naerma. Küll oleme alles naljakad kujud!"

Klopime kiirustades end lumest puhtaks ja jätkame teekonda. Mõtlen tänuga ettenägelikule emale, kes meid veerand tundi varem teele saatis.

Tige tuul kiusab meid kogu tee, kuid keegi ei anna alla. Läbi lume sumades saame isegi sooja. Õhetavate põskedega jõuame õigeaegselt koolimajja, et jätkata tööd sealt, kus eile pooleli jäi.

ELE PALO

9. klass

On armas mulle kodupaik..

Kus on taevas sinisest sinisem ja tuulehood kõige mahedamad, kus saan hingata kopsudesse kõige värskemat kevadõhku?

Arvan, et sellele küsimusele pole raske vastust leida, mina kostaksin nõnda:

,,Ainult oma kodukoha looduses saan ma jõudu kosutavast õhusõõmust, ainult siin on tuulepuhangud õrnad nagu ema käsi, mis põske paitab. Ainuüksi kodukoha looduse kaitsvate käte vahel olles tunnen ennast turvaliselt."

Kodukoha loodusele mõeldes läheb süda soojaks ja meel rõõmsaks. Mõnikord tekib mul vajadus lipsata välja rõskete koduseinte vahelt, uidata looduses nii kaua, kuni pole enam jõudu ühte jalga teise ette asetada. Enamasti ei saa sellele soovile vastu hakata ja niimoodi ma siis lendangi nagu liblikas metsa poole.

Asulamajadest eemale jõudes hakkab paistma metsatukk, mille nimeks on Matussaare.

Enne metsa jõudmist tuleb läbida iidsetest puudest allee. Vanad saared justnagu palistavad teeääri. Tugevama tuulepuhangu ajal hakkavad viimased võõrale ehk natuke hirmuäratavalt, aga minule koduselt ja hellitavalt nagisema. Kruusateel kõndides tunnen ennast palju mugavamalt kui asfalteeritud teelapil tuimalt tatsudes. Jalaga kivi veeretades haaran teepervelt sinakaslilla kelluka, nuusutan lille. Tunnen, kui kõvasti ma olen seotud oma kodukoha loodusega.

Metsatukka jõudes langevad mu õlgadelt hallid argipäevamured, unustan kõik möödunu ning mõtlen sellele, kui hea on mul olla.

Võtan kingad jalast ja astun pehmele samblale. Jõudnud vana kaheharulise kuuse juurde, tunnen puu magusmõrkjat vaigulõhna. Korraga avastan, et ma ei ole auväärse metsaelaniku ainuke külaline.

Tugeval puutüvel toksib musta-punasekirju linnuke - rähn. Ma olen kindel, et vana kuusk on tänulik usinale linnule, kes nokib puukoore seest ussikesi ja tõugukesi.

Mäekuplile jõudnud, tervitab mind iidne metsavalitseja - kabel. Vana ja lagunenud on teine, aga näe, püsib veel püsti, vaatamata oma vanale eale.

Jooksujalu laskun orgu. Nüüd piiravad mind neljast küljest mäenõlvad. Tundub, nagu oleksin suures roheliseks värvitud potis, ainult istun ja naudin loodust. Üksnes selles murukarva orus saan imetleda sinist taevalaotust. Siin pole kõrgeid puid, mis segaksid minu vaadet. Tunnen ennast turvaliselt, sest mäenõlval seisavad puud, vankumatud nagu rüütlid, kaitstes mind murede ja häbi eest.

Mäest ülesminekuks tuleb rohututtidest kinni haarata, et mitte orgu tagasi libiseda.

Suve keskel metsas jalutades võib kohati leida lumivalgete õite ja hurmava lõhnaga lille - piibelehte. Kaunid õied tunnevad ennast sama turvaliselt roheliste lehtede varjus nagu mina ennast siin orus.

Metsast välja sammudes ja natuke maad edasi kõndides jõuan jõeni, mis voolab nõnda kiiresti. Vaevalt, et omameisterdatud paadike sõuaks muretult ning häirimatult Väimela järvel. Vesi kannaks lootsiku mõne kivi otsa või mataks ta „lainega".

Jätan jõe selja taha, lipsan tsipa maad edasi, pööran vasakule ja tunnen, kuidas mind tervitavad kriipides, torkides ja kriimustades ebasõbralikud pajud. Nüüd tuleb mul küll ettevaatlikult kõndida, sest mõnes kohas on märg. Juhtub ka nii, et jääd jalgupidi plödisse kinni, ei saa enam välja ja kõige tipuks määrid oma valged sokid ka ära. Vaatamata kõigile ebameeldivustele, sammun edasi, sest armastan seigelda looduses ja otsida uusi ning huvitavaid elamusi.

Lõpuks jõuan fantastilisse parki, kus mind iidsed puud vastu võtavad. Oma isa käest olen kuulnud, et need on peaaegu kõik erinevat liiki. Tõmban ninaga sisse pargi meeldivat hõngu ja tajun, et kodukoha looduse igal paigal on erinev lõhn.

Muretu südamega jooksen alla järve äärde, mis hakkab tasapisi kinni kasvama. Imetlen teisel pool järsul kaldanõlvakul kasvavaid puid, lasen pilgul ekselda taevalaotusel, kus särab kollane päike. Tundub, nagu pilgutaks ta mulle silma.

Jooksujalul tõttan järgmise silla peale ja näen, kuidas armunud pardipaarid häirimatult vees ujuvad.

Hoogsalt sammun üles mäenõlvast, kuni jõuan purskkaevu juurde. Nii huvitav on vaadata, kuidas vallatud veenired paiskuvad üles õhku ja langevad pisarateks pudenenult veepinnale tagasi.

Tean, et inimene sõltub rohkem loodusest kui loodus inimesest ja seetõttu hoian ning austan ma väga oma kodukoha loodust ja soovin, et seda teeksid ka sina!

AVE MAILAAN

9. klass

Mõtlen oma kodukoha - Parksepa — loodusest.

Inimene on üks imetilluke osa loodusest, kuid sellele vaatamata on tal suur võim. Ta suudab muuta maastikku nii, nagu seda ise soovib. Tihti küsime looduselt rohkem, kui ta anda suudab, kuid mida on meil vastu pakkuda? Peaaegu mitte midagi, kuid oma võlad saame tasuda sellega, et hoiame ja kaitseme teda.

Mina elan looduslikult kaunis kohas - Parksepas. Tunnen rõõmu sellest, et ei pea kasvama linnas, kus kõikjal valitseb autode lärm ja seisavad kõledad hooned.

Minu maja taga asetseb järv. Suvel päikesepaistelise ilmaga veekogu vaadates jääb mulje, nagu mängiks keegi veesilma põhjas kuldkivikestega, pildudes neid üles veepinnale. Selline vaatepilt tekitab tunde, nagu oleksin sattunud muinasjutumaale.

Minu maja lähedal asub ka väike metsatukk. Talvel on siin nii vaikne. Ainult harvad potsatused ja üksikud linnuhääled annavad märku sellest, et elu metsas pole täielikult seisma jäänud.

Kevadel rõkkab scesama metsatukk linnulaulust. Siis hakkavad siin õitsema ka jänesekapsad. Minu jaoks on need õrnvalged õied alati tähendanud suve algust.

Sügise algul asub kanarbik oma õiekobaraid taeva poole sirutama. Sel ajal metsa sattudes jääb mulje, nagu kasvaksid puud välja hoopis lillakast merest. Tuhanded paksud mesilased tiirlevad selle kohal, et kord laintesse söösta ning siis jälle õhku tõusta ja lennata tarusse oma raskeid meekanne tühjendama.

Minu kodukoha loodus ei piirdu ainult järve ning metsaga. Siin on ka palju muid vaatamisväärsusi.

Meie koolimaja juures on toonekurgede pesa. Kuigi see asub teeäärse elektriposti otsas, on toonekured pesitsenud siin igal aastal. Lindude kodu on suur, aga ikka korjavad nad oksi ning ehitavad pesa veel võimsamaks. Tähelepanelik vaataja võib märgata toonekurgede elamu ümber hulgaliselt tillukesi linde. Arvata võib, et nende kodud on ehitatud kurgede pesa sisse. Ja miks ka mitte, sest seal on ju väga turvaline elada.

Koolimaja juures ei vääri vaatamist mitte ainult kurepesa, vaid ka park. Siia on juba varem istutatud hulgaliselt erinevaid puid. Ka puudealune muru on hästi hooldatud. Pargile annavad ilmet huvitavalt kujundatud lillepeenrad. Selle kõige eest tuleb aga ka hoolitseda. Igal aastal riisuvad õpilased puudelt maha langenud lehti, rohivad lillepeenraid ja hoolitsevad pargi üldilme eest.

Parksepa on ümbritsetud metsaga. Suviti meeldib mulle seal marjul käia. Varem ma kartsin üksi metsas olla, kuid nüüd tunnen sellest ainult rõõmu. Suvel on mets täis elu. Kõikjal on siis lendlemas ja sibimas putukaid. Mõned neist on hirmuäratavad. Päris tihti võib siin märgata oravaid ja jäneseid ning ega kitsedki end väga harva näita.

Minu kodukoha looduse kujundamisel on mängus olnud ka inimese kāsi. Siia on rajatud põllulappe ning aiamaasid, mille eest hoolitsetakse. Talvel on need kohad tühjad ning kõledad, aga suvel täis rohelust ja lõhnavaid lilli. Seda ei saa küll öelda nende aiamaade kohta, kus kasvavad võililled ning ohakad, kuid ka see on üks osa minu koduümbruse loodusest.

Mulle meeldib väga Parksepas elada. Olen rõõmus, et siinsed inimesed saavad aru, et koduümbruse puhtus on väga tähtis ning hoolitsedes korra eest, ongi nad tasunud oma võlad loodusele.

AGE JAANIMETS

9. klass

Muusika minu elus.

Muusika võib inimeses huvi äratada, kutsuda, kuid valiku teeb ikka igaüks ise. Kui noorel inimesel on piisavalt sihikindlust ning tahtejõudu, võib ta sellele teele minna. Georg Lurich on öelnud: ,,Kui vaid tahtmist on, võib inimene enesest teha kõik."

Mina sain muusikapisiku juba üsna varakult. Mulle meeldis laulda. Kui vanaisa akordioni mängis, võisin tundide viisi istuda ta juures ja kuulata. See oli imetore!

Ei möödunudki kaua aega, kui hakkasin ise esimesi katsetusi tegema. Tallinnast külla tulnud külaliste auks korraldasin esinemisi. Arvan, et need etteasted olid küll nigelad, aga see ei kohutanud mind - iga algus on raske.

Olin väiksena nõrk laps ja lasteaias käimisest ei tulnud suurt välja. Minu esimeseks muusikaõpetajaks sai Anneli Bugajeva. Tunnid tema käe all olid imelised! Kahjuks pidi ta liiga vara manalateele minema.

Esimesed kooliaastad olid sündmusterohked ja toredad. Õpetaja Ene Lumi käe all sai Ave ja Meriliga Tallinnas lauluvõistluselgi ära käidud.

Neljandas klassis pani ema mind Võru Lastemuusikakooli. Seal aga tekkis mõningaid raskusi. Pilli mängida ma veidi oskasin, kuid noodikirjaga oli probleeme. Mängiminegi oli veidi mage - nagu supp ilma soolata. Siis meenus mulle igivana lugu, mille vanaema kunagi jutustas.

Kuningas Robert Bruice sai lahingus lüüa ja pidi põgenema. Ta ööbis ühes ettejuhtunud maamajas. Hommikul ärgates nägi mees ämblikku, kes proovis kaminale ronida. Kakskümmend seitse korda katsetas ta ja kahekümne kaheksandal korral see õnnestus.

„Kas mina olen siis kehvem?" küsisin eneselt. ,,Ei ole."

Võtsin end kokku ja saingi hakkama. Pärast seda ei ole ka ükski muusikakooli õpetaja minu kohta halba sõna ütelnud. Eelmisel aastal õnnestus mul heliredelite arvestusel saada 4,7, mis on minu jaoks väga kõrge hinne. Olin nii õnnelik…

Sellel aastal korraldati Tallinnas ,,Laulukarusselli" võistlus. Õpetaja Silja Otsar rääkis mind pehmeks ja kohe oli vaja ka harjutama hakata. Minu lauluks oli ,,Leia mind tuhandete seast". Mulle õpetati poplaulu nippe: kus hingata, kuidas laulu huvitavamaks muuta. Ma ei osanud uneski näha, et muusiku tööpäev võib olla raske. Kõige naljakamad olid proovid mikrofoniga. Siis sain ma aru, et tegelikult ei oska ma midagi. Minu solfedzhoõpetaja Linda Kasak oli samuti koolivooru žüriis. Ta oli vaimustatud. Läks õnneks ja ma sain Kandlesse lõppvooru. Kuulates oma häält aga makilindilt, tundus see nii mannetu. Õpetaja Silja Otsar rahustas mind ja ütles, et oma hääl tundub alati võõrana.

Muusika liidab inimesi ja muudab rahvast paremaks. Arvan, et ta on mänginud ka suurt rolli minu isiksuse kujunemisel.

Minu jaoks on muusika lillelõhn, päikesepaiste ja linnulaul. Kuulates vanu viise, meenuvad mulle lapsepõlv, amas vanaema, kodu ja suvised reisid terve perega. Muusika on nagu album, kus igal pildil on oma koht, aeg ja omadused. Mind ja muusikat võib võrrelda kahe kasega, mis on kokku kasvanud.

Iga kord, kui ütlen, et muusikakooli lõpp tähendab lõppu ka mu muusikuelule, valetan iseendale. Õpetaja Silja Otsar arvab, et mul on eeldusi lauljaks saamiseks. Ka mu akordioniõpetaja Heino Pehk võib tõsiselt heameelt tunda. Rõhud asetsevat juba omal kohal ja olevat kuulda ka muusika mitmekesisust. Nii ongi mul kohevroosa unistus, et äkki…

Mul on veel muusikakoolis käia kaks, keskkoolis kolm aastat. Eks tulevik näita, mis pöörde elu võtab. Kui mu unistus ka ei täitu, tahaksin ikkagi jääda elu lõpuni helimaailmale võimalikult lähedale. Muusika on mu elu esimene armastus, ma ei jäta teda. Igavesti jäävad mulle kõrvu helisema järgmised luuleread:

Laul on kulla väärtusega,

hõbedasta hinnalisem,

kalliskivistagi kallim.

Laul ehib tujuda heada,

kroonib rõõmu rikkamaksi,

parandab päeva paremaksi.

Laul suudab liita südameida,

sõlmida sõpruse sidemeid,

võita vaenuvägesid.

Ära sina laulu unusta!

VERONIKA MITTING

9. klass

Pahema jala päev.

Ma olin siis umbes nelja-aastane plikatirts, kui maal käisin ja esimest korda elus hobust nägin. Kastanpruunikat värvi hobune Bella oli muidu üsna armas, kuid millegipärast kartsin teda. Hobust vaatasin ainult isa sülest, hiljem julgesin juba talliuksel seista.

Hommikul, kui vanaema hobuse heinamaale viis, hiilisin neile järele. Aidanurga juurest avanes täielik vaade nii hobusele kui ka vanaemale. Nägin, kuidas memm hobuse ketti pani ja talle leiba andis.

Pärast seda, kui vanaema oli ära läinud, hakkasin samm-sammult hobusele lähemale minema. Bella oli nii armas, kui ta vaatas oma lapselikkude silmadega mulle otsa. Järsku hobune raputas end ning hakkas minu poole tulema. Kuigi teadsin, et Bella ei jõua minuni, sest ta oli ju keti küljes kinni, jooksin ma kabuhirmus toa poole.

Oh häda! Maja ees seisis suur punase harjaga kukk, kes just kireda kavatses. Osutasin talle teene ja kiresin ise. Kuid kes teab, mis järsku kuke sisse läks - ta raputas oma valged suled turri ja hakkas mind taga ajama. Jooksin nagu Toots köstri eest. Lidusin ümber maja, kukk järel. Jõudnud lõpuks ukseni, lipsasin sealt sisse ja tundsin end päästetud olevat. Kukk ei jõudnud mulle järele, sest ta polnud nii kiire kui mina. Võidurõõmu tundes mõtlesin siiski, et mina küll enam vanaema poole ei tule, külastagu tema mind, kui tahab.

Mõtlesin, mida edasi teha. Toas oli väga igav, sest mul ei lubatud midagi teha: ei võinud ma vanaema õmblusmasinat puudutada, onu rohtudega apteeki mängida, kuuma pliidi juurde minna ega noaga leiba lõigata. Kuid kõik, mida teha ei tohtinud, tundus hulga huvitavam.

Kuna kõht oli päris tühi, otsustasin leivalõikamise ära õppida. Võtsin kapist leiva ja sahvririiulilt, kuhu ma hästi ei ulatunud, upitasin endale lõikelaua. Viisin asjad köögilauale ning hakkasin nuga otsima.

Kui ma juba leiba lõigata proovisin, tuli ema tuppa. Muidugi hakkas ta kohe moraali lugema, kuid sellele vaatamata lõikas ta mulle paksu leivakääru ning lisaks sain veel klaasi piima pealekauba.

Ema ei julgenud mind enam üksi jätta ning võttis mu aiamaale kaasa. Kuurist mööda minnes andis ema mulle väikese reha, et aiamaal igav ei hakkaks. Rehitsemisest ei tulnud midagi välja, kuid kaevamises tegin suuri edusamme - uuristasin välja kartuli, mille välkkiirelt tagasi auku viskasin ja mulla peale lükkasin, et mitte pahandusi tekitada.

Otsustasin vaadata, kas ehk mõni maasikas valmis on ning läksin maasikavagude poole.

Möödusin emast, kes parasjagu porgandipeenart rohis. Maasikapõõsastes sasides leidsin ainult pooltooreid marju. ,,Ära sa tooreid maasikaid söö, muidu läheb kõht lahti!" keelas ema mind.

Kuid mina nagu kaval reinuvader võtsin poolpunase maasika ja hammustasin toore osa ära. Jooksin ruttu ema juurde oma leidu näitama. Pakkusin talle ka maasikat, kuid ema keeldus, lubades mul maasika ära süüa.

Pooltooreid marju nosides kuulsin, et midagi piniseb mu käe juures. See oli mesilane, kes tundus minu peale kuri olevat. Järsku tundsin käes valu - mesilane nõelas mind. Tähele panemata, kust ma jooksen, hakkasin kisades ema poole tormama. Komistasin suure kivi otsa ning kukkusin maha.

Sain kõvasti tõrelda: kas siis porgandipeenar see õige jooksurada on.

Olin natuke solvunud - oma laps sai viga ja ema kaitseb mingisuguseid porgandeid.

Isa sõnul olin ma ühe keretäie ära teeninud, kuid ema, vaatamata nendele pahandustele, mis ma tegin, ei lubanud karistada. Nii see asi jäigi.

Hiljem võrkkiigel istudes, varvas lõhki ja käsi paistes, mõtlesin, et kasvan hästi ruttu suureks ja ei tee enam selliseid rumalusi. Ega ma neid meelega teinudki.

,, Täna vedas mul viltu," mõtlesin endamisi.

See pahema jala päev, mis muud paistab naljakana, jääb mulle küll eluks ajaks meelde.

LIINA HAUG

9. klass

Selline ma olen.

Tahan ise vahet teha

ilusal ja inetul,

uue tähenduse leida

enda jaoks veel nimetul.

Ise mõistatada vahet

valgusel ja varjul.

Minna mööda Oma Rada.

Päris algusest."

Kes ma olen? Sellist laadi küsimusi olen endale sageli esitanud. Ma olen tavaline viieteistkümneaastane tüdruk, kes sel aastal lõpetab üheksanda klassi. Kuigi inimesi on palju, ei sarnane keegi oma sõbra või tuttavaga. Iga inimene on omaette isiksus.

Inimesi eristatakse välimuse, varanduse ja veel paljude asjaolude üle otsustades, aga kõige suurem erinevus on minu arust iseloomus. Minu iseloom sarnaneb ema omaga, kuid vahel tuntakse minus ära ka mu isa. Olen ju oma vanemate laps. Tegelikult pole minu iseloom kiiduväärt, sest olen tujukas, kärsitu, kergesti solvuv. Kui ma midagi teen, siis mulle ei meeldi, et keegi mind õpetab. Tavaliselt jätan töö siis pooleli ja ei teegi lõpuni. Vahel on tunne, et minus on halvad iseloomujooned ülekaalus, aga nii see pole. Kui tahan, võin olla väga hea, abivalmis, õrn ja ülimalt kannatlik. Tavaliselt jätan inimestele endast esmapilgul hea mulje. Võõraste juures olen väga viisakas, tasane, tõsine. Need inimesed, kes on mind ainult ,,inglikesena" näinud, ei suuda uskuda, et võin karjuda, uksi paugutada ja solvavalt ütelda. Mitte keegi ei tunne mind nii hästi kui ma ise. Isegi mu ema teab minust vähem, kui ta arvab. Olen küllaltki salapärane. Minu iseloomu tuumani on jõudnud vähesed, sest paljud pole viitsinud mind tundma õppida. Arvan, et olen nad ära ehmatanud oma tujukusega. Aga selline ma ükskord juba olen.

Mida hindan oma kaaslastes? Väga oluliseks pean ausust ja julgust tõde välja öelda. Kuigi tõde on sageli valus, arvan siiski, et valus tõde on parem kui ilus vale. Ema on mulle vahel öelnud, et tõde on päike, kuhu pisarateta vaadata ei saa. Arvan, et see on õige. Hindan inimestes ka seda, kuidas nad oma lubadusi peavad. Minu arust pole ilus lubada üht ja teha teist. Lubaduste pidamises seisneb inimese väärtus.

Mida ma armastan ja vihkan? Armastan korda, rahu, vaikust. Olen inimene, kes tahab, et tema ümber oleks puhtus ja kord. Iga asi peab olema kindlas kohas. Mind vihastab alati see, kui õde oma asju üles ei leia. Ta väidab, et pani seeliku nagisse, kuid tegelikult asub see riiulil. Tean alati, kuhu oma asjad olen pannud. Öeldakse ju, et Skorpionid on suured korraarmastajad.

Rahu ja vaikust armastan õhtuti, kui seljataga on raske ja väsitav päev. Kuulan siis muusikat või loen mõnda head raamatut. Vahel mõtisklen elu üle.

Kõige rohkem vihkan valet. Inimest, kes on mulle korra valetanud, ei suuda ma enam uskuda. Vihkan ka purjus inimesi, aga kes meist neid siis jumaldab? Mul on sellistest inimestest kahju, kes arvavad, et viin lahendab nende probleemid, need võivad küll hetkeks ununeda, kuid ei kao.

Ma ei salli inimesi, kes soovivad teistele halba ja teevad kõik, et teiste najal end üles upitada. Proovin sellistest inimestest eemale hoida. Mul oli teisi inimesi ära kasutav sõbranna, kes tegi kõike edu nimel. Nina all ta puges, aga selja taga rääkis selliseid lugusid, et suu jäi lahti, kui neid kuulsin. Nüüd pole me enam sõbrad ja mul on selle üle väga hea meel.

Miks inimesed ootavad mult rohkem, kui ma võimeline olen? Olen sageli kuulnud ütlust, et ma olin sinust paremal arvamusel või sa petsid mu lootusi. Olen alati tahtnud kõike nii teha, et minus ei pettutaks, aga see pole vahetevahel võimalik. Ma ei taha, et minus pettutaks, sest tean, kui valus on pettuda inimeses, eriti veel neis, kes mulle meeldivad ning keda ma hindan ja austan. Soovin väga et mind võetaks sellisena, nagu ma olen, et mind ei võrreldaks kellegi teisega.

Miks ma armastan unistada? Minu unistused on ilusad ja värvilised, neis põgenen tavaliselt reaalsuse eest. Unistan sageli, vahel isegi koolitunnis. Armastan luua silme ette pilte oma tulevasest kodust, tööst ja kõigest sellest, mida toob tulevik. Mõtetes on mu kodu turvaline, rahulik, vaikne ja kõik saavad omavahel hästi läbi. Olen alati tahtnud endale oma maja, mis asub kaunis kohas järve ääres. Seal peaks olema suur ja kena kamin, teisele korrusele viiks lai keerdtrepp, millel oleks nikerdatud käsipuu. Akende ees oleks valged volangidega kardinad. Igaühel oma tuba.

Armastan oma unelmaid vāga, kuigi tavaliselt püsin kahe jalaga maa peal. Arvan, et unistan asjadest sellepärast, et minul endal seda kõike ei ole. Selline ma kord juba olen - parandamatu romantik

Kuidas koolis läheb? See küsimus on igale koolilapsele tuttav ja tavaliselt tuleb vastuski kiiresti, et hästi. Tavaliselt vestlus sellega piirdubki, kuid mitte minul. Mul on vanaema, kes on alati huvitatud, kuidas tema esimesel lapselapsel läheb. See on tore. Paljud noored mõtlevad, milleks mulle kool. Varem arvasin samamoodi, nüüd enam mitte.

Kuidas valin sõpru? Mul on palju tuttavaid ja sõpru, aga ainult üks südamesõbranna ja see on Merle. Paljud ei usu seda, sest ma ei saanud Merlega varem üldse läbi. Minu arvates oli ta ülbe, uhke ja endast väga heal arvamusel. Tema arvas minust sama. Aga kui õppisin teda tundma, siis sain aru, et olin temas kõvasti eksinud ja mul oli selle üle hea meel. Tegelikult on Merle usaldusväärne, aus, otsekohene ja ta ei jäta sõpra kunagi hätta. Ta on just selline sõbranna, nagu ma endale tahan. Merle võtab mind sellisena, nagu ma olen, koos vigade ja puudustega. Soovin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad oleksid sellised.

Milline ma siis kokkuvõttes olen? Olen tüdruk, kes nutab ja naerab, on hea ja kuri ning kellel on oma saladused. Soovin armastada ja saada armastatuks. Tahan tunda enda ümber ainult häid inimesi ja soovin ka ise kõigiga hästi läbi saada. Kas seda on liiga palju? Võib-olla.

HELIN POTTER

9. klass

Teeristil.

Kindlasti on iga inimene, ükskõik, mis rahvusest või kui vana, kasvõi kordki elus ületanud mõne teeristi. Olgu see siis autoteede või eluteede ristumispaik.

Minagi pean näiteks ühe koolipäeva jooksul ületama teatud ristmikke. Kooli minnes ja tagasiteel pole mul seda teha vaja, sest ma tean täpselt, millist teed mööda minna. Tean seda pikemalt järele mõtlemata. Koolitee kulus pähe juba esimese klassi alguses. Lasteaed, see esimene eluetapp, oli läbi, rühkisin aga otse edasi, sest teisi võimalusi polnud.

Käisin vapralt ema kõrval ning hommikune jahe ja sombune ilm näis mulle imeilusana. Seda hommikut meenutades kerkivad suunurgad iseenesest naeratuseks.

Olen nüüdseks kooliteel kõndinud pea kaheksa aastat. Iga detail on ammu mällu sööbinud, kuid sellest hoolimata, iga kord, kui jalutan või longin või hoopis jooksen sellel rajal, vilavad mu silmad ringi ning uurivad, otsides midagi uut.

Siiani olen kõndinud aina edasi, pilk suunatud ette, kuid sisemuses tean, et kauaoodatud teerist ei ole enam kuigi kaugel. Mõtetes seisan juba seal ja ei oska valida, kustkaudu edasi minna. Olen kindel, et tahan liikuda otse, seega jäävad parem-ning vasakpoolsed harud mängust välja. Kuid õnnetuseks hargneb ka otse minev tee kaheks ning olen ikkagi teeristil raske valiku ees. Minu otsusest sõltub mu tulevik.

Parempoolse tee ääres näitab silt Võru 1. Keskkooli poole. Vasakpoolne viib mind ringiga tagasi Parksepasse. Tee järgmise ristmiku - keskkooli lõpuni - on võrdselt kolme aasta pikkune.

Olen juba pikka aega paigal tammunud, lõpuks langetan otsuse: ,,Algul proovin, kas saan tormijooksuga parempoolse tee mäkke, kui ei, tulen ristmikule tagasi ning lähen kindla sammuga vasakut teed mööda." Lahendus on nüüd käes, kuigi kaalukauss kõikus tihti. Vahepeal olin lausa meeleheitel. Ristmik on ületatud.

Eluteel liikumine on minu arvates raske ja vaevaline. Iga valesti valitud rada võib saatuslikuks saada. Ometigi ei liigu seal autosid, mille alla võiks jääda. Liiklust reguleerib valgusfoor, eluteel peame ise taipama, millal on tegemist punase, millal rohelise tulega.

Teeristil - see sõna on minu jaoks natuke salapärane. Silme ette kerkib kujutluspilt nelja käänulise kruusatee ristist. Keskel seisab nõutu näoga inimene, kes ei suuda otsustada, kuhu minna. Iga pisemagi otsuse langetamine, olgu see siis õige või vale, on nagu teeristil valitud tee. Soovin teile tugevat tahet ning otsustamisjulgust. Kohtumiseni järgmises järelemõtlemispaigas!

REELIKA JUKS

1994 9. klass