Lapsemaa III - Keskkooliõpilaste tööd

Linn ja maa - kes keda?

Tavaliselt peab inimene paremaks just seda paika, kus ta on sündinud, üles kasvanud ja suurema osa oma elust veetnud. Mõnele on saanud linn südamelähedaseks, teisele maa. Ühed elavad linnas, kuid ihkavad kogu südamest maale, teised tahavad jälle iga hinna eest linnainimesteks saada. Kumb on siis parem, kas linn või maa?

Mina ise olen üles kasvanud väikeses linnalähedases alevikus. Minu isa ja ema on pärit maalt ning taluelu on neile tänaseni armas. Seepärast olen minagi rohkem seotud olnud maa-, mitte linnaeluga.

Mõned aastad tagasi kurdeti, et kõik noored lähevad maalt ära. Mis oli see, mis neid sinna nii väga tõmbas? Olen kindel, et täpsed plaanid olid vähestel. Noored, kes linna õppima läksid, said mõne aasta jooksul tunda, mis on parem - kas maal mullas tuhnida või linnas mõnusasti aega veeta. Paljud eelistasid viimast ja tagasi enam ei pöördunudki.

Kõik, kes on harjunud linnaelu lõbude ja mitmekesisusega, ei suudaks lühematki aega maal elada. Kuulsin kunagi, kuidas keegi, kelle maja asub kesklinnast mõnisada meetrit eemal, ohkas teisele: ,,Miks peab inimene küll linnast nii kaugel elama?"

Maakoha suureks miinuseks on kahtlemata seltskonnapuudus. Tutvusringkond on suhteliselt väike ja uusi nägusid ei tule juurde kusagilt. Linnas seevastu on sõpru-tuttavaid nii palju, et nimede ning nägude meelespidamine tekitab raskusi. Maal peaaegu puuduvad kohad, kus noored võiksid koos käia, linnas on raske kokku lugeda kõiki baare ning kohvikuid, mis viimaste aastatega on tekkinud: Noorte silmis on linn üle kõige, maaelanikud on nende jaoks liiga lihtsad, liialt labased, et nendega läbi käia.

Linnas on kõik vajalik käe-jala juures, asjaajamistele kulub vähem aega. Vahel tuuakse soovitu isegi koju kätte. Põliste maaelanike jaoks on aga linn ikkagi liiga umbne ja kärarikas. Kitsad tänavad pigistavad, tolm matab silmad ning hinge, müra kurdistab kõrvad. Muidugi ei saa võrrelda suurlinna provintsikeskusega, kuigi tolmu ja müra leidub viimaseski.

Linna ja maa loodustki on võimatu võrrelda. Suurte põldude ning aasade kõrval tunduvad rohelised pargiplatsid naeruväärsetena. Tänavaäärsed hõredad puud ei suuda asendada tuules kohisevat metsa. Betoonäärisega ilutiik kuivaks kadedusest sootuks, kui näeks peegelsiledat järvesilma metsade keskel. Linna tolm ning müra mõjuvad suuresti inimeste endi tervisele. Linnaelanikud haigestuvad paljudesse haigustesse sagedamini kui maarahvas. Suureks miinuseks pean ka seda, et tihtilugu muudab linn inimese halvemaks. Enamik kuritegudest pannakse toime just linnas. Maalt tulnud tagasihoidlikust talupoisist võib paari aasta jooksul saada elumees, kes on võimeline kõigeks.

Linn muudab inimesi jõhkramaks, ükskõiksemaks, kuid ikka tõmbab miski neid ligi ja hoiab seal kinni.

Nüüd, kus hakatakse taastama vanu ja üles ehitama uusi talusid, on eriti keeruliseks aetud põllumeeste ning linnaametnike vahelised suhted. Mitmel pool suhtutakse talurahvasse üsna halvasti, hoolimata sellest, et praegune ajajärk on hakkajatele peremeestele eriti raske. Puudu on nii tehnikast kui teadmistest. Samuti on põllumeeste silmis mustad linnaisad, kes töötavad välja seadusi, mis ei soodusta talunduse arengut. Tuleks mõelda selle üle, mis saaks linnainimestest, kui põllumehed keeravad kinni piimakraanid ning saadavad oma viljakoormad piiri taha. Maamees nälga ei jää, küll aga vastupidi. Võib-olla korrigeeritakse seejärel vastu võetud seadusi, et maatöö tegijate elu paremaks muuta.

On teada, et enamik iga riigi rahvastikust elab linnas. Sellest järeldame, et linn on parem kui maa. Mina arvan, et see ei ole nii. Omad head ja halvad küljed on mõlemal. Kumba elupaigaks valida, jääb igaühe enda otsustada. Kindel on vaid see, et üks ei saa eksisteerida teiseta. Juhtiv roll on kuulunud läbi aegade linnale, kuid sealseid võimalusi maaelust paremaks kuulutada ei saa, sest eeliseid on raske mõõta ning kindlaid kõigutamatuid järeldusi teha.

SIIM HAABMETS

1993 12.klass

Kool - ettevalmistus eluks või elu ise?

Mida ütleb mulle sõna kool? See on nüüd küll nii lihtne küsimus, et ei tasu vastuse mõtlemise peale aega kulutadagi. Stopp. Mõtleme siiski. Võtame aja maha. See on üllatavalt tuttav neljatäheline sõna. Olen vist unustanud kooli tähenduse. Pole viga, tuletan meelde.

Tundub, et kool on sõnaks, mida olen oma senises elus kõige rohkem tarvitanud. Praktiliselt igal päeval, vahel isegi mitu korda. ,,Mis täna koolis toimus? Kas sa homme kooli tuled?" Loetelu võiks jätkata. Olen tarvitanud seda sõna juba kaksteist aastat. Olen hakanud mõistma selle tähendust. See ei ole midagi erilist, kõigile teada ja tuntud.

Kas kool on ettevalmistus eluks või elu ise? Ühtset ning konkreetset vastust on raske välja pakkuda. Täieliku arusaamiseni jõuan ilmselt alles pärast kooli lõpetamist. Võib-olla aga alles aastakümnete pärast. Praegu arvan, et kool on minule A ja O, nii ettevalmistus edaspidiseks kui elu ise. Tõepoolest, teisiti ei saa ollagi. Kaks kolmandikku elust on kooliskäimine olnud mu tööks.

Kool on eksisteerinud sajandeid. Ta oli olemas enne mind ja jääb kestma ka pärast mind. Huvitav oleks teada, mida oleks vastanud käsitlusel olevale küsimusele näiteks lapsed, kes käisid koolis sada aastat tagasi. Ma usun, et nendele oli kool kingituseks, sest nad pääsesid mõneks ajaks kaugemale rasketest talutöödest. Kindlasti oli ka neid, kes käisid koolis, et end tulevikuks ette valmistada. Tol ajal oli tavalisel eestlasel küllalt raske talupoja seisusest välja pääseda. ,, Kõrgemad" ja paremad koolidki olid mõeldud ainult sakste lastele. Kui õnnestus end läbi murda, oli see suur saavutus. Näiteks E. Vilde romaani ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" peategelane Mattias Luts läks maalt linna, et saada haritud meheks. Tema sooviks oli saada käsitööliseks-meistriks, mis oli eelmise sajandi lõpus tunnustatud amet. Luts tegi läbi mitmeaastase kooli, mis oli talle nii ettevalmistuseks kui eluks endaks. Tema kooliks oli puutöökoda.

Mina jaotan oma kooliaja kolmeks perioodiks. Seda võib võrrelda ka inimese eluga. Esimesest viienda klassini on poisiiga, kuuendast üheksandani noorukiiga ning kümnendast kaheteistkümnendani meheiga. Või vastavalt noorus, keskiga ja pensionipõlv.

Poisieas ei olnud mul aimugi, mille jaoks kool tegelikult on. Ma teadsin, et see on koht, kus peab käima ning võtsin seda kui paratamatust. Õppisin vanematele ja õpetajale, mitte endale. Kool oli minu elu. Teadmine, et tegelikult alles valmistun elama, tuli hiljem. Siis huvitas mind ainult mäng. Selle üle, mis saab homme või aasta pärast, ei murdnud ma pead. Kindlasti ei olnud nii ainult minu, vaid ka teiste samaealiste poistega. Minu ümber oli palju suuri inimesi ning nende vahel võisin end vabalt muretu lapsena tunda.

Noorukieas hakkasin nagu juba taipama kooli vajalikkust, kuid peale selle oli veel tuhat tähtsamat asja. Selle perioodi lõppedes sain aru, mida on kool mulle pakkunud ning sellestki, mida ma polnud taibanud vastu võtta. Nüüd on keskkooliaeg lõppemas. Mida see tähendab? Et lõpeb elu tähtsaim etapp. Vähemalt minu jaoks. Kas on veel vara tagasi vaadata ja meenutada? Ei, praegu peaks olema selleks küllalt sobiv hetk. Silmade eest ning peast käivad läbi kümned või isegi sajad pildid. Kaksteist aastat mööduvad filmilindil. Mõnes kohas peatan selle filmi ja vaatan teraselt, siis kerin edasi või tagasi, et leida mõnd huvitavat kohta. See lint on muide pikk, väga pikk. Arvatavasti on kooliga seotud nii mu parimad kui ka halvimad mälestused.

Ma ei valeta, kui ütlen, et kool on õpetanud mind elama. Need vähesed elukogemused, mis mul olemas, olen saanud siit. Olen õppinud ennast ja inimesi tundma. Saan aru rõõmudest ja muredest, kaotustest ja võitudest, solvamisest ja solvumisest, vihkamisest ja armastusest. Need arusaamised ei ole tulnud ühe korraga, vaid aastate jooksul.

Vahepeal tunnen endas imelikku värinat. Ei ole see külma- ega soojavärin, ka hirmuvärin mitte. See on midagi enamat. Midagi, mis kostab kauge kajana ning lööb siis hingest ja kehast läbi. See oleks nagu millegi saatmise ja ootuse ja lootuse värin. Selline tunne tekib, mõeldes möödunud aastatele ja tulevikule.

Kord seisin ma oma vana koolimaja akna juures ning mõtlesin sellest ilmast ja sellest hetkest, mis siis oli. Arutlesin seal omaette ning mõtlesin, et seda hetke ei tule enam kunagi tagasi. Miks küll aeg nii kiiresti kaob? Nüüd on juba aastaid möödunud, aga ikka tuleb mulle vahel meelde too päikesepaiste ning vaikne mõtisklus iseendaga.

Jõudsin lõpusirgele, kuid vastus küsimusele, kas kool on ettevalmistus eluks või elu ise, on leidmata. Siiski arvan, et neid kahte ei saa antud olukorras lahutada. Õpilasele on kool võib-olla elu ja elukool, täiskasvanu peab seda aga ettevalmistuseks. Mina jään selle juurde, et kool on elu ja ühtlasi ka ettevalmistus selleks.

PRIIT SAUL

1993 12. klass

Inimene kirjanduse peeglis.

Kahtlemata kuulub A. H. Tammsaare looming eesti kirjanduse klassikasse. Tema teostes käsitletavad probleemid on aktuaalsed ja annavad mõtlemisainet ka tänapäeval. Tegemist on autoriga, kes ei taba meid õpetada ega oma arvamust peale suruda. Meile jäetakse võimalus iseseisvalt juurelda raamatus kirjas olevate probleemide üle.

Tammsaare loomingust on mulle kõige meelepärasemad romaanid ,,Kõrboja peremees" ning Tõde ja õigus". Nendes romaanides räägib autor erinevatest peremehetüüpidest. Nii Mäe Andres, Oru Pearu kui Katku Villu on talupojad, kuid nende tõekspidamised, suhtumine elusse ja töösse ei ole kaugeltki mitte sarnased. Andres Paas on tõeline taluperemees, tema sooviks on omaenda higi ning verega luua kodu enesele ning järeltulevatele põlvedele. Andres ei arvesta maa tõelist viljakust, vaid mõtleb aina, missuguse väärtuse võiks sellele tööga anda. Andrese teod on alati läbi mõeldud, tema ettevõtmistest ei paista räpakust ega hoolimatust. Ka Katku Villu suhtub maasse lugupidavalt, kuid tema töödes on ruttu ja järelemõtlematust. Kui Andres on rahulik ja kaalutlev, siis Villu on tihtipeale meeletu ega arutle oma tegude tagajärgede üle. Oru Pearul pole aga töötegemiseks jumalaandi. Tema valetab oma maa viljakaks, kuna peab sõprust mõisa aidamehega. Alles surma eel taipab Pearu, et tema elul pole olnud mõtet. Villugi eneseteostus takerdub, sest tal puuduvad võimalused oma annete täielikuks realiseerimiseks. Kuid Andres tõdeb oma elupäevade lõpus, et ta elu on korda läinud ja ta on saavutanud hingerahu. Mis võib pakkuda elust ning töödest väsinud inimesele veel rohkem rõõmu kui teadmine, et ta pole elanud asjatult!

Tammsaare pöörab meie tähelepanu sellele, et Eestimaal on tarvis tööd teha. Kui inimene loobub töötegemisest, siis saeb ta oksa, millel ise istub. Siinmail on ainult töö aidanud inimestel elada, mitmeid keerukaid probleeme lahendada ning hingerahu saavutada.

Meie elus on tähtsal kohal ka suhted teiste inimestega. Eriti oluliseks tuleb pidada laste ja vanemate vahelisi suhteid, kuna just kodust saab väike inimene esimesed teadmised elust, tööst, tõest, armastusest ja õigusest. Ehkki lapsi ja vanemaid seob tugev vereside, on konfliktid paratamatud, sest kuulutakse erinevatesse põlvkondadesse. Vanemad on elukogenud ja tõsised, noored aga elurõõmsad ning muretud, kuna nende aeg on alles ees. Ka on vanemad kinni traditsioonides, nad soovivad, et lapsed jätkaksid nende tööd. Noortel on sageli hoopis teistsugused kavatsused. Nii valmistab noor Andres isale pettumuse, teatades, et ei mõtlegi jätkata isa poolt alustatut. Andrese paneb mõtlema poja küsimus: ,,Aga miks siis just meie peame olema need, kes oma elu siia sohu matavad, kui mujal kergemalt saab?" Ehkki vanemate ja laste vahel võivad tekkida konfliktid, näitab Tammsaare ühtsust põlvkondade vahel. Kui mõnele teisele rahvusele pole oluline side kodu ja vanematega, siis eestlastele on see tähtis. Kindlasti on sugupõlvede ühtekuuluvustunne aidanud meil edasi kesta.

Tammsaare on autor, kes kriipsutab alla tõe ja õiguse poole püüdlemise vajadust. Nende väärtusteni jõudmine on väga raske, ent loobuda ei tobi. Indrek tundis, et tema tõde on kui uss korgitud pudelis ja mõistis, et tihti on õigus selle inimese poolel, kellel on rohkem jõudu. Igal inimesel on oma elutõed, millest suuremal või vähemal määral, paindlikult või jäigalt kinni hoitakse. Oma tõekspidamistest ei taheta loobuda, kuigi need võivad tülide põhjustajaks olla. Andresele vastupidiselt on Pearu jaoks olemas vaid mänguõigus. Erinevused meeste arusaamades viivad mitmete vastuoludeni. Kuigi mõnikord on lahkhelisid võimatu vältida, peab iga inimene püüdlema tõe ning õiguse poole. Ühe inimese panus maailma muutmiseks on väike, kuid mitmekesi on juba kindlasti võimalik meid ümbritsevat keskkonda paremaks ning inimväärsemaks kujundada.

Katku andis jõudu Villule ning vargamäelasedki kandsid endaga kaasas seda siunatud ning südameverega armastatud kodupaika. Minu arvates on igale inimesele vaja kas oma Katkut või Vargamäed, et tunda end turvaliselt selles küllaltki jõhkras ja halastamatus maailmas. Tammsaare toonitab, et igal inimesel peab olema oma Vargamäe, mis see ka ei oleks.

Anton Hansen Tammsaare on kirjanik, kelle teostes käsitletavad probleemid on igihaljad, sest ikka ja jälle puutub inimene nendega kokku. Arvatavasti peaksime aeg-ajalt hoo maha võtma ning juurdlema nende aegumatute küsimuste üle, et oma elus vähem vigu teha ning mõttekalt elada.

Olen rääkinud oma lemmikkirjanikust, autorist, kes oskab huvitavalt kirjutada inimestest ja nende probleemidest. Tema romaanidest ,,Tõde ja õigus" ning ,,Kõrboja peremees" Ieiame tõlgendusi inimese hingele lähedastele küsimustele, tõele ja õigusele, millest meil praegu nii palju puudu jääb. Tahaksin, et tema poolt kirjeldatud inimene, kes on töökas, mõistab toe ning õiguse tarvilikkust, jääb Eestimaa inimese idealiseerimata peegelpildiks.

MERILI OJAVEER

1993 12. klass

Mille poolest ma sarnanen teistega? Mille poolest ma erinen teistest?

Iga põlvkonda iseloomustavad kindlad omadused. Tänapäeva noori peetakse ükskõikseteks ja hoolimatuteks. Sellise hinnangu on andnud meile vanem generatsioon, vanaemad-vanaisad, kelle noorusaeg möödus sõjaeelses Eestis. Sisemine õiglustunne ei luba mul nendega nõustuda. Missuguse hinnangu annan endale, võrreldes end eakaaslastega?

Olen valmis tunnistama, et minagi olen kohati hoolimatu. Mind ei huvita poliitiliste erakondade tegevus ega tähtsate riigipeade visiidid. Mina ja mu kaaslased ei huvitu poliitikast, sest viimase kolme-nelja aasta jooksul on see televisioonis, raadios ja ajakirjanduses peateemaks olnud ning selline ,,küllastus" on kaasa toonud vastureaktsiooni. Nüüd aga laiutab eelmine põlvkond käsi ja ahastab, kes küll Eestit edasi viib.

Olen tuleviku pärast piisavalt muretu. Homsele mõeldes enamik mu eakaaslastest küll ohkab, kuid see ei tule niivõrd südamest. Oleme harjunud veel sellega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Optimistlik lause, mille aeg kahjuks (või hoopis õnneks) on ümber. Arvan, et esimese tugevama hoobi saame pärast kooli lõpetamist. Kui ikka edasi õppima minna ei õnnestu, töökohta ka ei leia, saab meie muretus ilmselt hävitava löögi.

Vahel mõtlen, kas meie põlvkonnal on ideaale, mille poole püüelda. Pean tõdema, et ei ole. Veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli neid aga rohkem kui küll. Siis püüdsime saada targaks ning õiglaseks nagu Lenin, vapraks nagu Gagarin.. Nüüd on need eeskujud aga hävitatud ja pole enam midagi kummardada. Võib-olla on just sellest tingitud minu ja kogu praeguse põlvkonna hoolimatus kõigi monumentide ja aadete suhtes. Sellises olukorras kaotavad ka moraalireeglid kehtivuse. Me peame vanu nõudeid iganenuteks ning heidame need kõrvale. Me usume, et nii oleme lindpriid, sõltumatud.

Noorus on alati olnud trotslik, kammitsaist vabaneda ihkav. Nende omaduste poolest sarnanen minagi teistega. Enamus tänapäeva noortest elab end välja pidudel. Käisin minagi paar korda, kuid jõudsin järeldusele, et see pole minu jaoks. Mulle ei meeldi suured seltskonnad ja ,,tühjad" inimesed. Aga ma ei ütleks, et minus oleks nüüd seetõttu kohutaval hulgal väljaelamata pingeid. Minu jaoks on peol ja baarides olev seltskond igav. Nende vestlus piirdub tihtilugu ainult sellega, kuhu ning missugusesse baari edasi põrutada. Need inimesed sarnanevad nii riietuselt kui mõttelaadilt, oma isikupära on nad ammu kaotanud. Peol igavlemise asemel parem loen kodus. Teadmised on väärtus, mille puhul ei tasu varaste ees hirmu tunda.

Paljud minu tuttavad unistavad elust linnas. Neid võlub tuledes linn, kihutavad autod, arvukad mugavused teatrite, kinode ning kohvikute näol. Kui olen rääkinud oma kiindumusest maaelu vastu, on küsitud, kas ma tõesti kavatsen kogu oma elu ,,kiviajas" elada. Aga teate, kui romantiline on ärgata linnulaulu saatel, imetleda tärkavat loodust…

Ma pole sugugi praktiline inimene nagu suur hulk mu kaaslastest, vaid ,,hõljun pilvedes". Mulle meeldivad boheemlased. Mind võlub nende muretu eluviis ja originaalne riietus. Käin tihti metsas jalutamas ning ainuke asi, mis mind siis kurvastab, on minu nigel joonistamisanne.

Iseenda üle järele mõelnud, võin öelda, et sarnanen teistega, kui olen lõbus ja teen lapsikusi või kui käin mõne parasjagu populaarse ansambli kontserdil. Aga üksi olles ning sügavamalt elu üle juureldes jõuan arusaamisele, et erinen teistest (võimalik, et sedasi arutledes jõuaksid paljud samasugusele järeldusele). Ma ei taha vajuda halli massi. Igatsen olla ekstravagantne, omapärane. Ma ei taha olla marionett, parem otsustan ja teen ise. Ma soovin saada haritud, keeruliseks ja huvitavaks inimeseks.

AIGI RAAG

1992 12. klass

Mure inimese ja maailma pärast.

Elame inimeste keskel justkui mesilasperes - tihedalt üksteise kõrval. Keegi ei tohiks olla päris üksi. Paljud aga tunnevad end siiski üksikute ja hüljatutena. Milles on siis küsimus?

Probleem ei ole niivõrd konkreetsetes inimestes, vaid keerulistes inimsuhetes. Nähes teisi enda ümber, ei oska või ei taha me sageli neid mõista. Oleme justkui sõbrad, kuid enamasti jääme võõrasteks, suutmata üksteist aidata.

Mitte kunagi pole vist olnud aega, mil kõik oleksid vaadanud teist inimest enda kõrval kui ligimest. Alati on olnud vihavaenlasi ning tülitsejaid küllaga. Inimene on muutunud teisele inimesele hundiks. Oma eesmärkide nimel ollakse valmis kõrvalseisjat kasvõi maatasa tallama. Konkurents ,,saagi” pärast on teravnenud, kedagi ei lasta oma sisemaailma lähedalegi. Tihti ei oska me rääkida muust kui ärist või poliitikast, tundmata huvi teiste hingeelu, rõõmude või murede vastu. Paljud inimesed on peitnud oma näo paksu maski taha ja kõik oma mõtted ning tunded täiesti salajasteks tunnistanud. Nad lausa tõrjuvad teisi endast eemale, arvates, et suudavad ise kõigega toime tulla.

Inimsuhetest saavad alguse ka mitmed muud probleemid. Liiga laialt on levinud alkoholism ja narkomaania. Need pahed võivad alguse saada juba varases lapsepõlves, hiljem aga ei suudeta nendest omal jõul loobuda. Uimastid on kasutamist leidnud niivõrd arvukates massides, et tekib hirm, kas ,,allesjaanud" suudavad end hoida ja ei lange järjekordseks ohvriks.

Inimkonda on aegade jooksul karistatud mitmesuguste katkude ning viirustega. Käesoleva sajandi kõige suurem haigus - AIDS - on loodud otsekui kättemaksuks kõrgemalt poolt inimestele nende pattude eest. AIDS levib maailmas täiesti takistamatult, hävitades lootused elule. Keegi pole suutnud seda tõbe peatada.

Mõeldes ainult iseendale ja oma isiklike rikkuste suurendamisele, on inimesed jätnud unarusse oma elupaiga - Maa--eest hoolitsemise. Gigantsete tehasmonstrumite korstnad lasevad välja kilomeetrite pikkusi suitsusabasid, aastast aastasse reostatakse tohutul hulgal õhku ja vett, mida meil eluks vaja läheb. Kliimagi muutub ajapikku meie organismile vastuvõtmatuks. Nii selgub, et inimene on muutumas (muutunud) iseenda vastu võitlevaks relvaks. Tundub, et oleme täiesti ükskõiksed oma tuleviku suhtes. Suurte probleemide lahendamist tuleb aga alustada väikestest. Et muuta maailma paremaks, tuleb püüda teisi ja eelkõige iseennast parandada.

Kaasaegne tehnika, pidev urbaniseerumine - kõik see takistab loodusele vajalikku tähelepanu osutamast. Paljude inimpõlvede jooksul edasi antud-kantud tarkusi ei peeta enam millekski.

Inimesed ei ole suutnud alati omavahelisi konflikte rahumeelselt lahendada. Arvamuste ning seisukohtade erinevus on tekitanud soovi vastaspool vägivallaga kuuletuma panna. Enesehävitamisprogramm on inimestele justkui sisse kodeeritud: kõige ohvriterohkemad sõjad, loodusõnnetused ja katastroofid leiavad ikka aset seal, kus rahvast on kõige tihedamalt või kus on loodusseadusi unustades üle piiri mindud. Seega - nii kaua, kui inimesed tehtud vigadest aru ei saa, peavad nad iseennast oma mõistmatusele ohverdama.

Tahan loota, et meil kõigil jätkub edaspidi mõistust ja jõudu, hoidmaks maailma ning inimesi enda ümber, vältimaks möödalaskmisi, mis hukutavad elu.

ÜLAR AASA

1994 12. klass

Mure inimese ja maailma pärast.

Maailm liigub tasapisi, kuid järjekindlalt oma huku poole. See protsess muutub järjest kiiremaks, kui inimesed, kes selle hävinguga kaasa lähevad, midagi ei muuda. Murranguni tuleb jõuda võimalikult kiiresti, vastasel juhul võib olla juba saatuslikult hilja.

Inimene on osa maailma rikkalikust kooslusest, lahutamatu osa. Loomulikust looduslikust eluviisist võõrdunud rahvas, kes tarbib kõike tehislikku, elab tehismaailmas, on määratud hukkumisele. Ta haarab kaosesse kaasa ka teda ümbritseva maailma - osalt looduse, osalt enda poolt loodu. Alles jääb vaid tühi ja kole planeet - selline, nagu ta oli miljardeid aastaid tagasi. Vahe on ainult selles, et tookord oli elu algamas, siis aga on kõik lõppenud.

Inimesele on mõistus antud, et seda arukalt kasutada. Silmapaistvad teadlased ning leidurid on avastatud ja inimese heaks tööle rakendanud hulga masinaid ja seadmeid, mis kergendavad oluliselt meie tööd. Kuid sealjuures saastavad need samad seadmed või neid tootvad tehased loodust. Leiutiste edust tiivustatuna töötatakse välja üha uusi ja keerulisemaid, minnes märkamatult loodusega vastuollu. Nüüd tuleks erilist tähelepanu pöörata puhastussüsteemide ja kaitsevahendite valmistamisele. Ehkki sellega oleks pidanud palju varem algust tegema, on parem hilja kui mitte kunagi.

Mitmes riigis on puhastusseadmete tootmine ja tööle rakendamine küllalt heal järjel, kuid neid maid on vähe, võrreldes kogu maailmaga. Keskkonnakaitse pole ainult üksikute riikide probleem, see on globaalse tähendusega. Saastatus on üleüldine, riigipiir seda ei määra. Tihti arvatakse, kui tootmine keskkonnale otsest mõju ei avalda, on kõik korras. Mõnede ainete mõju avaldub aga alles aastate, teine kord aastakümnete pärast. Näiteks freoonid, mis lenduvad õhku deodorantide kasutamisel või külmutusseadmete demonteerimisel, kahjustavad osoonikihti alles 15-20 aastat hiljem.

Muret tekitab ka see, et maakera ekvatoriaalsetes piirkondades kasvavaid lopsaka taimestikuga vihmametsasid hävitatakse arutult suurel hulgal. Neid piirkondi nimetatakse maailma kopsudeks, kuna nendel aladel toodavad taimed lõviosa kogu maailma hapnikust. Praeguseks on maha raiutud juba ligi kolmandik vihmametsadest. Sealne puit on väga väärtuslik ja ka odav, sest tegemist on kohaliku tööjõuga. Ärimehed kasutavad kurjasti inimeste tööpuudust, lastes neil puid langetada väga väikese palga eest. Puuraidurite käest on küsitud, kuidas nad suhtuvad maakerale nii vajaliku hapnikuaparaadi hävitamisse. Vastatakse enamasti, et pere nälga suremine on palju hullem. Lihttöölisi vihmametsade hävitamises süüdistada poleks kõige õiglasem. Vastutus selle eest lasub hoopis neil, kes kasutavad ära elanike kehva majanduslikku olukorda ja lasevad neil teha ulatuslikku hävitamistööd. Metsast saadud puit veetakse välismaale, väärtusetud jäägid põletatakse sealsamas. Sellest tekib hulgaliselt mürgiseid gaase, mis moodustavad atmosfääris soojust pidava kihi. Tagajärjeks on temperatuuri tõus kogu planeedil, sulavad ulatuslikud jäämassid Antarktikas, maailmamere tase tõuseb, suured alad maismaast ujutatakse veega üle, probleemiks saab ülerahvastatus. Seega on alanud pöördumatu ahelreaktsioon, mida pole enam võimalik peatada, küll aga aeglustada.

Kogu inimkonna, eelkõige endise sotsialistliku maailmasüsteemi pooldajate mõttelaadi tuleb muuta. Nõukogude inimestele on aastakümneid sisendatud, et looduselt pole vaja armuande oodata, tuleb ise võtta, mida vaja. Nii on pinnas kurnatud, maavarad praktiliselt otsas, loodus reostatud ja ka inimesed rikutud, eeskätt just vaimselt. Kui saaks rahva ümber veenda, et nad mõtleksid loodusele, suudaksid nad olla määravaks jõuks ühiskonnaelu paremal korraldamisel. Üksikud juhid pole kunagi saanud suure rahva hulga vastu.

Niisiis osutavad inimesed loodusele liiga vähe tähelepanu. Neil on olmeprobleemid, töö- ja rahamured. Pole aega mõelda muule, kui parajasti tarvis ei ole. Väga paljud ei tunnista üldse, et keskkond on reostatud, vaid loodavad, et nende eluajal ei juhtu midagi halba, pärast aga tulgu või veeuputus. Selliste mõtetega inimesed unustavad tihti ära, et neilgi on lapsed kasvamas, kes võiksid (ja tahaksid) elada puhtas keskkonnas. Nemad ei peaks vastutama vanemate või vanavanemate tehtud vigade eest. Meie järglased, kes pole milleski süüdi, ei tohiks kannatada meie mõtlematuse pärast.

Tunnen tõsist muret kogu maailma ning kõigi inimeste, eriti tulevaste põlvkondade pärast. Mõtlen, kuidas nad saavad ning suudavad edasi elada meie poolt loodud tehislikus ja saastatud keskkonnas, kus on nii vähe alles puhast ning puutumatut loodust. Miski polevat igavene. Seega ka maailm meie ümber mitte. Püüdes hoolikalt säilinut hoida, suudame kaost ehk natuke edasi lükata.

JAAK UTSU

1994 12. klass

Minu väärtushinnangud.

Kallis ja odav, ilus ja inetu, elus ja elutu, vajalik ja mõttetu. Vastandlikke sõnapaare võiksime lõpmatuseni loetleda. Läbi inimkonna kultuurilise, poliitilise ning usulise ajaloo on puutud anda igale mõistele seletus, mis oleks kõikidele vastuvõetav ning üle aegade kestev. Ometi pole suudetud praktiliselt midagi lõplikult lahti mõtestada.

Probleemiks number üks on ennekõike see, et iga inimene on ise mõtleja, isiksus, kes kujundab oma maailmavaate, ellusuhtumise ning isiklikud moraalinormid. Teised inimesed ja nende mõtted võivad olla küll inspiratsiooniallikaks, kuid mitte enamat.

Ega asjata öelda: õpid tundma teisi, õpid tundma iseennast.

Teiseks probleemiks on minu arvates asjaolu, et kogu maailm on suhteline, ebatäiuslik ja mõttetu. Pidev areng, olgu see siis progress või regress, viib varem või hiljem kaoseni. Kuna arenguga, imelik küll, kuid ka taandarenguga, taotletakse täiuslikkust, järeldub, et kaos ongi ihaldatav suurus. Ja kuna ainult täiuslikkus pole mõttetu, võib ülejäänut nimetada jaburaks idiootlikuks nõmeduseks.

Kui nüüd küsida, mis on mulle kallis ja mis odav, vastan: ,,Minu arvates on odav ning väärtusetu - elu. Kõige üldisemas ja otsesemaski mõttes. Ma ei ole küll see inimene, kes tormaks, nui ja kirves käes, kallale kõigele elavale, et purustades kaost lähemale tuua. Ei. Ma lihtsalt kasutan elu ära. Eelkõige maiste hüvede ning naudingute eesmärgil, ilma et ma kavatseksin elu edasi viia. Lahti seletades võiks see tähendada elu vägistamist. Aga mis sellest. Me kõik kannatame pidevalt nii seksuaalse kui moraalse ahistamise all. On üsna naljakas, et me ei pane seda tihti tähelegi. Veel vähem arutleme nendel teemadel.

Kindlasti ütleks nii mõnigi, kes mu mõttekäiku jälginud, et küllap leiaksin surmaga silmitsi seistes elu väga väärtusliku olevat. Mnjah. Selline käitumine oleks ürgne, kuid arvan, et ma ei muuda oma seisukohti nii kiiresti. Oleksin surma poolt.

Mida pean maises elus väärtuslikuks? Mida hindan? Raske tunnistada, kuid ilmselt ainult oma vaateid ja tulevikunägemust - hindan hävingut ning kaost seega täiuslikkust. Kuna tee selleni on pikk ja vaevarikas, tuleb alustada iseendast. Siiski on eneses kaost tekitada tunduvalt raskem, kui jõuda selleni end ümbritsevas maailmas. Kaos on teatavasti süsteemitu süsteem, juba välja arenenud ning muutumatu. Seega pean minagi läbima arenguprotsessi. Arenedes kallineb nii süsteemi kui mu enda väärtus. Haripunktiks on koht, kus süstematiseeritud süsteem muutub korrapäratuks. Sama skeemi alusel võib seletada ka kõrge kunsti rahalist väärtust. On ju kunstiteos käegakatsutav näide autori mõttemaailmast, selle tõelisusest, mingil määral ka tulevikust (seda eelkõige sürrealismi puhul). Nõnda võib kunstnikku nimetada maailma peegliks.

Miks on kunsti rahas mõõtma hakatud? Arvan, et lihtsalt tahetakse kunstnikule maiseid naudinguid pakkuda. Paljud pole pakutavat vastu võtnud, seades end materiaalsusest kõrgemale.

Mina pole nii kaugele veel jõudnud. Küllap saavutan selle taseme. Lõpuks pööran ikkagi selja kogu sellele räpasele väiklasele maailmale, selle poolt pakutavatele ahvatlevatele hüvedele ning viimaks iseendale. Ja ma ei kavatse hetkegi arutleda, on see siis odav ja haiglane, hullumeelsust tõendav tegu või hoopis väärtuslik lõppu ette kuulutav valus, kuid väärtuslik samm.

RIVO LANGOVITŠ

1995 12.b klass

Millesse ma usun?

On kevad. Kõige ilusam ja tähtsam kevad minu elus. Nõnda ütles minu esimene õpetaja. Jah, see kevad on ilus, sest olen noor. Ta on tähtis, sest minu ees seisab valik. ,,Olla või mitte olla?" küsis Hamlet. Ka mina pean endale sama küsimuse esitama. Vastus on kindel: ,,Muidugi olla." Seega hääletan elu poolt ja kingin talle oma usalduse.

Algus on kena ning lootustandev. Kindlasti leiduks hulk pessimiste, kes virila näoga teataksid: ,,Ära hõiska enne õhtut!" Neil on õigus: liigseks rõõmustamiseks ei ole praegu põhjust. Elu on üsna troostitu: raha vähe, kõht tühi ja tuba külm. Kui mulle ahastus peale tuleb, loen Kalju Lepiku luuletust ,,Mõru mõte."

Laena mulle kannelt, Vanemuine,

mõru mõte mõlgub meeles:

kui kord Kalev koju jõuab

kapast koduõlut jooma,

oma lapsi üles pooma.

Loen veel teistki korda... ja hakkan naerma. Naeran ning tunnen, et usun jälle iseendasse.

Kas ma peale iseenda veel kellessegi või millessegi usun? Kindlasti. Minu maailm koosneb eri suurusega kastikestest, mis on üksteise sisse mahutatud. Avan kõige suurema neist. Seal on Päike, tähed, planeedid. Usun, et nad on olemas, sest näen neid. See-eest ei usu ma astroloogilistesse ennustustesse. Pole lihtsalt võimalik, et mingi planeetide seisu puhul kogu maailma Skorpionidel täpselt samal päeval äri- või armuasjad ühtmoodi hästi läheksid. Kui ennustused täituksid, tekiks korralik tohuvabohu ning kõige mõistlikum oleks kuskil pimedas urkas oma õnnepäevi oodata.

Järgmises kastikeses on planeet Maa. Temaga seostan eelkõige globaalprobleeme. Kas tuumasõja oht kaob kunagi? Ma ei usu seda. Relvi küll demonteeritakse, kuid samas paigutatakse tohutud summad uute loomisesse. Kas on mõtet teha uusi relvi, selleks et neid mõne aasta pärast kahjutuks muuta? Kui mina juba sellisele mõttele tulin, ei maksaks suurte poliitikute plaanidest rääkidagi. Ma ei usu nende võltsnaeratusi ega headust. Mida arvan looduskaitsest? Loodus, vaeseke, on sunnitud end ise kaitsma. Tasu hoolimatuse eest saab inimkond kätte sagenevate loodusõnnetuste ja halveneva kliima näol. Ma usun loodusesse, kuid olen kaotanud usu inimestesse.

Avan vue, väiksema kasti. Selle sees on kodumaa. Mul pole midagi ette heita merele, järvedele, mägedele, metsale... Minu pahameele on ära teeninud keskmine eestlane. Kui jaotada nende vahel kõik võimalikud pahed, saame küllalt omapärase tulemuse. See ,,keskmine" on võimuahne; kuigi ei viitsi töötada, unistab mõnusast äraelamisest. Linnasaks sõimab põllumeest ja vastupidi - parasjagu mustad mõlemad. Usun eestlaste olemasollu, kuid nende paljukiidetud töökusesse ja headusesse suhtun skeptiliselt.

Jäänud on viimane kastike, mis puudutab mind ja mu probleeme. Milline on minu probleem number üks? Kutsevalik ja sellest sõltuv tulevik. Õpin maakoolis, kus pole eriklasse. Nii reaal- kui humanitaarained on minu jaoks võrdse tähtsusega. Seega on valikuvõimalus suur. Olen leidnud elukutse, mis mulle meeldib. Kui mul tõesti õnnestub uude kooli sisse saada, olen hulk aega,,peaga pilvedes". Alles hiljem meenub, et töökohta ma arvatavasti ei leia... Kas uskuda helgesse tulevikku? Kas võin loota tublile abikaasale, kes suudab mindki toita? Parem sellega mitte arvestada. See, millesse usun, pole helge tulevik, pigem õnnelik juhus.

Hea, et inimesele on kingitud lootus. Ilma oleks võimatu elada. Ummikusse aetud inimene vajab lootust nagu kõrberändur vett. Muidugi jääb elu edasiviimisel pelgast lootusest väheks. On tarvis tahtejõudu ja kohusetunnet. Ma ei mõtle tahtejõulise inimese all kangelast. Pean silmas tavalist ilmakodanikku, kes suudab end sundida tegema midagi vastumeelset. Ka pisiasjades. Juba hommikul pean sundima end unenägu pooleli jätma ning soojast voodist külmale põrandale astuma. Seega eneseületamine. Pesen jääkülma veega, tagatipuks jõuan õigel ajal kooligi. Palju meelsamini põõnutaksin poole päevani tekikuhila all. Minu igapäevased kangelasteod on ka kahjuks nii väikesed ning enesestmõistetavad, et keegi neid tähelegi ei pane. Kui ma aga poole ööni õpin, ütleb ema, et mul on tahtejõudu. Kui saaks õppimise näo pesemisega asendada, nõustuksin seda tegema lausa kümme korda päevas. Tõepoolest oleks lihtsam minna kergema vastupanu teed, kuid nii ei tohi. Kui inimene loobuks tööst ja edasipürgimisest, jõuaks ta peatselt puu otsa tagasi.

Väitsin, et ei usu inimkonda. See-eest usun igasse üksikusse inimesse, tema vabadusse. Talle on kingitud tohutu varandus - elu- ja antud õigus seda kujundada, lisaks kohustus tehtu eest vastutada. Pole olemas andetuid inimesi. On lihtsalt hulk õnneseeni, kes oma andele rakendust leiavad ning sama palju tagasitõrjutuid, kes oma andekusest kunagi teada ei saa.

Taoline õnn on siiski suhteline: kuulsad inimesed ei pruugi alati õnnelikud olla, kuid vaene ja tähtsusetu inimhakatis oskab heast sõnastki rõõmu tunda. Ta on alati iseenda peremees ega pea iga hetk kustuva sära pärast hirmul olema. Ta on lihtsalt vaba. Ka mina usun, et olen vaba. Minu mõtted ja unistused kuuluvad ainult mulle. Mitte ükski võim ei saa neid minult ära võtta.

Mõttevabadus ei tähenda täielikku sisemist vabadust. Tuleb hoiduda teistele halba soovimast. Pole olemas ühtegi nii head inimest, kes endas midagi paremaks muuta ei saaks. Raske on maha suruda mässu oma sisemuses. Kuid see oleks samm paremakssaamise poole. Meil on iga päev kümneid võimalusi elementaarsetest moraalinõuetest kõrvalekaldumiseks. On libtne jätta bussipilet augustamata. Veidi keerulisem on väikeses poekeses, mille müüja parasjagu laoruumi jooksis, mõni nipsasjake taskusse pista ning lahkuda. Lausa enesestmõistetavaks peetakse õpetajale valetamist. Hea küll, tegin minagi halba. Kas unustame selle? Muidugi mitte, sest südametunnistus hakkab endast kohe märku andma. See märguanne on nii painajalik ja ebameeldiv, et lihtsam oleks loobuda petmisest, varastamisest, salgamisest. Järelikult on just südametunnistus see, mis sunnib eemale peletama inetuid mõtteid ning neile järgnevaid tegusid. Tahan uskuda, et inimestel jätkub küllalt südametunnistust.

Ma pole hea, kuigi halb ka mitte. Olen tavaline inimene oma tavaliste nõrkustega. Kuigi kõik mu soovid ei täitu, usun elu headusesse. Olgu mul pealegi vahel raske. Alistuda ei tohi. Usun, et mul on oma koht elus ja et leian tee, mis sinna viib. Usun, et olen teistele sama vajalik kui nemad mulle. Kõige tähtsam on, et usun iseendasse. Tahaksin midagi olulist saavutada, endast jälge jätta. See polegi nii lihtne. Lootust lisavad Ellen Niidu sõnad:

Kuid ma arvan, et siiski tasub

olla, eksida, ihata

teada tahta, kus tera asub,

armastada ja vihata,

ning näha, et hallimast hallim

meri vahel on sinine,

ja tunda: on kallimast kallim

kullateraga inime.

KRISTA KONT

1992 12. klass

,,Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." (Antoine de Saint-Exupery)

Me elame kiiresti muutuvas ühiskonnas. Iga inimene on endale püstitanud eesmärgid, sihid, milleni jõuda, mille poole püüelda. Moni ihkab saada suure rahahunniku omanikuks, teine ihkab ülikooli lõpudiplomit, kasvõi teistele näitamiseks, kolmandale on oluline hoopis kuulsaks moekunstnikuks saamine. Olen nõus, et materiaalsetel väärtustel on meie elus tähtis koht, nendeta ei tuleks arvatavasti keegi toime. Kuid sagedamini kui tarvis, hinnatakse üle käega katsutavat, silmale nähtavat. Minu arvates peaks hoopis suurema tähelepanu osaliseks saama see, mis jääb esmapilgul teiste eest varju, nimelt inimese vaimne pale, tema sisemised väärtused, suhted ümbritsevaga.

Suuri salakavalaid jäämägesid ei eksisteeri ainult ookeanides, neid leidub ka maa peal. Nendeks on inimesed ise. Esmapilgul võib mu võrdlus tunduda küllalt kohatu. Kuid on ju see, mida me silmaga näeme - välimus - vaid üks osa inimesest. Selle järgi ei saa veel otsustada. Jah, otsustada inimese üle. Kas kellelgi on üldse õigust arvustada teist, otsustada, mis on õige, mis vale, mis hea, mis paha? See privileeg kuulub arvatavasti vaid tarkadele seadustele. Kuid needki on välja mõelnud-töötanud ning heaks kiitnud needsamad luust ja lihast inimesed.

Suurem ning kindlasti ka väärtuslikum osa inimesest jääb aga niinimetatud jäämäe sisse. Need on iseloomuomadused, mis on juba sündides igaühele kaasa antud, kuid mida võib ka ise, hea tahtmise korral muidugi, endas arendada, juurde õppida; teadmised-kogemused, mida omandatakse elu käigus ning mis mingil hetkel kindlasti marjaks ära kuluvad; anded, mis ei pruugigi inimeses avalduda, mida lihtsalt ei osata avastada ning neile rakendust leida.

Päris sageli olen mõelnud, kas maailmas on midagi veel keerulisemat kui inimene ning tema suhted ühiskonnaga. Ega vist ole. Tihti ei mõista inimesed üksteist, sest teise sisse ju ei näe.

Mina pean elus kõige tähtsamaks sõprust, usaldust, teineteisemõistmist. Kui pole teineteisemõistmist, pole ka usaldust, kuid selleta ei saa tekkida tõelist sõprust. Püüan inimesi võtta sellistena, nagu nad on, koos nende pahede ja voorustega. Muidugi on veidi raske taluda ebameeldivaid jooni teises, kuid see on paratamatus - kellel neid poleks. Kui puudub aga usaldus, on minu arvates koostöö kellegagi sama hästi kui võimatu.

Sõprus pole mingi materiaalne väärtus, kuid selle puudumine annab ennast valusasti tunda. Õnneks kuulun nende hulka, kellel on olemas täiesti usaldusväärsed sõbrad. Neid pole küll palju, kuid sõpruse puhul eelistan kvantiteedile kvaliteeti. Sõpruseniite pole keegi näinud, küll aga teatakse suurepäraselt, kuidas neid katki rebida. Ükskõiksus, hoolimatus ning egoism on käärideks, mis purustavad sõpruse.

Üksindus on kohutav tunne. Seda on arvatavasti igaüks mingil kindlal eluperioodil tunda saanud. Kui ollakse eemale tõugatud teistest, erinedes kaaslastest ellusuhtumise ning arusaamade poolest, tekib mahajäetusetunne. Üksindust tuntakse kõikjal, ka kõige suurema rahvahulga sees. Üksindus, see on pikad tunnid, päevad, nädalad, täis nukrust, meeleheidet, kuid ka lootust-ootust. Sel perioodil tuleks tegelda õppimisega, enesetäiendamisega, uute teadmiste kogumisega. Põhiline on olla millegagi hõivatud, et jääks võimalikult vähe aega nukrutsemiseks. Ning võib-olla ühel heal hetkel märkavad teised, et sa polegi nii tossike, kui pealtnäha tundus. Varem polnud lihtsalt keegi avastanud sinu jäämäe veealust osa.

Vahel tuleb elus ette, et satutakse olukorda, millest väljapääsemine tundub võimatu. Kaaslased ei pruugigi aru saada, et midagi on korrast ära. Vaid inimese hinges ning tunnetes valitseb maru. Nüüd tavatsetakse sel puhul öelda, et inimesel on kriis. Kui üksinduse korral oli veel väikegi lootusekiir, et miski paraneb, siis kriisisituatsioonis tundub kõik lootusetu, sel juhul on võimalik abi saada hingehädade tohtrilt -- psühholoogilt. Tema oskab näha ka nähtamatut ja mõista mõistmatut.

Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Veidi jõhkralt öeldud. Raskused võivad küll tugevaks teha, kuid keegi ei tea ju piiri, millise koorma all inimene veel vastu peab. Ühel hetkel võib ta lihtsalt murduda. Üksinda ei suuda keegi elust läbi minna, igaüks vajab veidigi tuge. Abi all mõtlen ma mõistvat suhtumist, teadmist, et keegi sinust hoolib ning sinu käitumise heaks kiidab.

Loodus ei salli tühja kohta ja armastab tasakaalu. See reegel peab tihti paika ka inimeste puhul. Kehaliste puuetega inimesi on sageli õnnistatud rikkalike vaimuannetega. Terved inimesed ei taha mõista, miks peavad nende seas eksisteerima teistsugused, haiged inimesed, neil endilgi muret küllaga. Kuid nii haigeid kui terveid ühendab üks - kõikide hingelinnud tahavad elada, lennata vabalt ning tegutseda segamatult.

Arvan, et ka see, mis on silmale nähtamatu, võib kord saada kõrvale kuuldavaks või isegi silmale nähtavaks. See avaldub lihtsalt inimeste tegude ning käitumise kaudu. Ilus sisemaailm avaldub püüdes kaunimaks muuta ka end ümbritsevat. See võib kajastuda kas imekaunis muusikateoses või luuletuses, aga näiteks ka suurepärases arhitektuurišedöövris.

Igaüks võib enda ümber koondada materiaalseid väärtusi. Seejuures ei tohiks unustada, et ennekõike oleme inimesed ning kõige tähtsamat - oma isiksust, tundeid, mõtteid, teadmisi - kanname alati endaga. Need, erinevalt muust rikkusest, ei hävi ei tuule ega tormiga. Mõnikord tuleks aega võtta ja mõtiskleda enda, teiste ning ka ühiskonna üle üldse. Veidi sügavamal järelemõtlemisel võivad me silmad avaneda nähtamatule ning tekkida hoopis uued hinnangud, see, mis varem tähtsusetu tundus, võib omandada suure väärtuse.

EGLE MAILAAN

1995 12. klass

,,Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."

(Antoine de Saint-Exupery)

Piiriküsimused on tihtipeale üsna rasked. Headus ja kurjus, armumine ja vihkamine, õiglus ja ebaõiglus - kus küll lõpeb üks ning algab teine? Vastust sellele küsimusele pole paraku olemas. Mõnikord tahaksin tõepoolest teada, kas kõigi jaoks saab hea olla ühtemoodi? Tavaliselt on küll nii, et see, mis ühele igati soodne, on teisele hoopis vastuvõetamatu.

Kui palju on maailmas aga silmale nähtamatut? Tundeid pole siiani keegi käega katsunud. Mõõtmised ja kaalumised ei tule nende puhul kõne alla. Mõtegi sellest tunduks naeruväärsena.

Ainsaks võimaluseks on tunnete väljendamine. Sõnad pole alati kõige tähtsamad. Mõnikord ütlevad silmad palju rohkem, sest nad on otsekui hinge peegel.

Rebane ütles Väikesele Printsile: ,,Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."

Viimasele olid need sõnad väga olulised. Prints taipas, et ei tasu tahta suurt roosiaeda. Ta jõudis arusaamisele, et on õnnelik ka üheainsa õiega kaugel tähel, sest neid mõlemaid seob armastus teineteise vastu.

Armastus on nähtamatu. Selle nimel ollakse võimelised palju korda saatma. Parimad sõbrad võivad saada vihavaenlasteks ning vend võib tõsta käe venna vastu. Lubadused, tõotused ja reetmised - ka need on osa armastusest. Tunnete väljendamine sõltub vanusest. Nii mõnigi pisike tüdruk teatab ühel heal päeval uhkelt, et abiellub oma isaga. Väikesed poisid aga peavad plaani ema naiseks võtta. Lapsed ei oska oma kiindumust teisiti väljendada, vanemad aga mõistavad neid siiski. Mõni kõrvalseisja ei suuda kuidagi mõista, miks laps oma emale või isale sellist asja teatab.

Pahatihti kardetakse, et armastus ei leia vastuarmastust. Kõheldakse kaua ning lõpuks öeldakse: ,,Ma armastan sind." See lihtne lause, mida üsna harva kuulda võib, muudab inimeste vahelisi suhteid. Lootused, kõhklused ja kahtlused kaovad. Nende asemel võtab koha sisse kindel teadmine.

Ometigi jääb inimestel julgusest puudu. Armastus pole tegelikult ju midagi häbiväärset. See on tunne, mille olemasolu üle peaksid kõik õnnelikud olema. Aga ei. Ikka häbenetakse. Kardetakse teise reaktsiooni. Seetõttu ilmuvadki mitmetes ajalehtedes noorte kirjad, milles palutakse abi argusest ning ebakindlusest vabanemiseks.

Rebane leidis, et lahkumine on eriti valus siis, kui oled kedagi taltsutanud. Prints oli sellega nõus.

Kurbus on tunne, millega tihtipeale käivad kaasas pisarad. Mehed peavad neid nõrkuse tundemärgiks, naised mitte. Pisaratega väljendatakse samuti tundeid, kuid mehi on kasvatatud neid häbenema. Isade suust võib sageli kuulda: ,,Mehed ei nuta!" Väike poiss pigistabki hambad kõvasti kokku ja üritab nuttu tagasi suruda, sest nii kästi.

Kiire elutempo, võitlus oma koha eest maailmas - tunnetele ei ole meie igapäevaelus just palju ruumi jäetud. Vahel lihtsalt põgeneme oma emotsioonide eest.

Raske on mõista seda, mida paljas silm ei seleta. Absoluutselt võimatu see aga pole. Kui väga soovida, püüda, saavad teoks paljud mõtted, mis muidu jääksid ainult unistusteks. Inimesed hoiavad tihti oma tundeid sügaval sisemuses peidus. Ent nad võiksid rohkem teistele näidata kõige tähtsamat - silmale nähtamatut.

ELERI KUPPAR

1995 12. klass

Kui ma ükskord…

Kui ma ükskord suureks saan, siis mina küll ainult ühe ameti peale ei jää. Ma proovin kõik ära: tahan olla tikumeistrist presidendini välja. Muidu pole ju elu üldsegi uvitav.

Alustan niisiis sellega, et hakkan tikumeistriks. Ma ei akka kunagi nii väikseid tikke tegema kui need suured tehased. Tehku suured väikesi, mina, väike, teen suuri. Tikumeister on ea olla. Siis, kui kellegagi tülli lähen, panen ta kohe põlema.

Kui ma tikumeister ära olen, akkan saunavihtade tegijaks. Siis on ea nendega koerale tuupi teha. Pärast akkan taignasegajaks. Mulle irmsasti meeldib kedagi või midagi segada. Kui keegi nurga taga musutab, siis ma alati segan, aga tainast meeldib mulle veelgi rohkem kloppida, sest siis saab kätele jõudu ja on, millega väikevenna nägu määrida.

Aga kui ma taignasegaja ka ära olen, siis akkan korstnapühkijaks, sest siis on põhjust korstna kaudu teiste poole komme sööma minna ja siis ei logele ema ka enam päevast päeva kodus, vaid peab mu tahmaseid riideid küürima.

Kui ma korstnapühkija ära olen, akkan elektrikorkide väljakeerajaks. Nii võin maffiameestele abiks olla. Nemad maksavad mulle selle eest palju raha. Lõpuks ostan Eesti riigi ära. Presidendiks ma kohe ei akka, sest nii pole uvitav. Proovin vahepeal veel mõne ameti ara, enne kui riiki juhtima akkan. Peaministriks võtan Onu Bella, siis saab meil lõpuks ka kord majja. Ise ma siis küll enam midagi ei tee, vaatan ainult Bella plaanid üle.

Lõpuks akkan pensionipõlve pidama. Siis võtan ma endale põrsad, ostan lapselastele kommi, nätsu ja šokolaadi ning sõidan nendega iga päev karusselliga. Vaat niisugune on minu elukäik, seda tean ma täitsa täpselt, sest üks vana kogenud kaardimoor ennustas sõna-sõnalt samamoodi, nagu ma ise oma elu planeerisin.

Eks ole kadestamisväärne?!

LEENU GRENZBERG ehk

LENNE PIIRIMAGI,

kehastunud ümber 1. kl. õpilaseks

Pildi sisse minek.

Imelik, miks sõitsin just täna siia. On kevad, eksamite aeg, oleks pidanud ehk kodus õppima. Jah, oleks pidanud, aga süda räägib hoopis midagi muud. Seesama süda vajab midagi looduslikku, õrna ning rahustavat. Seda, millest igapäevases argises elus paraku ilma jääme.

Otsin taskust võtme ja avan ukse. Tunnen taas seda umbset, kuid meeldivat lõhna. See on ainult selle maja lõhn. Teen toas kohe ära paar liigutust, mis on mulle aastate jooksul harjumuseks saanud: vahetan kuivanud lilled värskete vastu ja pühin tolmust puhtaks pildi vanaemast ning vanaisat. See on pilt, mis kuulub ühte selle majaga. Pilti vaadates vanaema ja vanaisa justkui elustuksid ning hakkaksid taas oma tavalisi toimetusi tehes askeldama. Tavaliselt pühin tolmu kiiresti ära, täna tahan aga seda tehes mõtiskleda. Tahan meelde tuletada oma lapsepõlve, mis selles majas veedetud. Iga puu ja põõsaga vanas aias olen ammune tuttav. Iga eseme kohta meenub midagi... Niisiis, aastad on möödunud. Puud on vanemaks saanud, nii mõnigi ese on endale uue paiga leidnud, ainus, mis on kindlalt oma kohale jäänud, on seesama pilt. Silmitsen vaheldumisi nii vanaema kui vanaisa nägu. Tahan leida midagi, mis oleks minulegi edasi pärandatud.

Vanaemal on imeilusad pikad juuksed, mis on korralikult palmikusse punutud. Tema nägu on selge ja särav. Seljas on tal parasjagu must kleit, mida ehib valge heegeldatud krae. Ta oskas nimelt väga hästi käsitööd teha. Meenub, et just tema oli see, kes ka minu kuduma õpetas. Ja seda veel väikese trikiga. Lõng läks sassi, näpud ei paindunud, polnud püsivustki. Ent memm ütles: „Kui kood pisikese lõngakera ära, leiad seest üllatuse." Pingutasin mis hirmus ja üllatus ei jäänud tulemata. Selleks oli pisike puust koerake. Mu memm oli väga mitmekülgsete oskustega koduperenaine. Tema õpetuste järgi hakkasin ma süüa tegema. Tema vanasõnad ning näpunäited kuluvad mulle nüüdki marjaks ära.

Kui memm oli alati lõbus ja naljatlev, vahel isegi kavalust täis, siis taat oli seevastu tõsine ja enesekindel. Tema jõulisust võib isegi pildilt märgata. Vanaemaga sai vahepeal niisama lobiseda, jutustades aega veeta, taat aga tahtis ainult tõsist kuulda. Ma arvan, range hoiak tuli sellest, et tal olevat olnud saksa verd. Ja saksa nimigi - Richard. Vahel ma lausa kartsin teda. Ta ei olnud mulle küll kunagi kuri, aga ta näoilme võis teinekord kõhedust tekitada.

Pildil on taat auväärse jahijakiga, rahad rinnas. Iga võõraski mõistab, et tegemist on tubli ja väleda kütiga. Tihti tõi ta koju linnu või rebase, vahel ka mõne suurema looma. Kui ma veel väike olin, ütles vanaema, et näe, taat on jälle metsast ühe magava jänese leidnud. Küll ma püüdsin seda jänkupoissi üles äratada, midagi ei tulnud välja. Laulsin talle, raputasin, kuid asjata. Seepeale öeldi, et tuttsaba kartvat meid ja ta tuleb metsa emme juurde tagasi viia. Järgmisel korral, kui taat jälle metsast ,,magava jänese" tõi, otsustasin tubli laps olla ja viisin teise ise metsa tagasi, lootes, et ema oma kadunud lapse üles leiab. Tagantjärele tundub see muidugi lapsik ja halenaljakas, see mälestus on mulle aga südamesse jäänud. Öeldakse, et aja möödudes unustatakse kõik halb. Küllap peab see ütlus paika, sest ma ei suuda tõepoolest midagi inetut meelde tuletada.

Suunan pilgu jälle pildile ja märkan, et mõlematel on sõrmes sõrmus - abielusõrmus, mis pidi neid ühendama ja õnne tooma. Lähen ruttu laua juurde ja võtan sahtlist laeka. Olen memme sõrmust varemgi proovinud. Alati on see kiiresti sõrmest ära libisenud. Nüüd jääb see pidama. Mõtlen kurvalt, kui palju aega on märkamatult kadunud. Kas tõesti on varsti käes juba see hetk, mil võin memmelt paranduseks saadud sõrmust ise kandma hakata?

Tahaksin nutta. Mäletan, et väiksena sama pilti vaadates soovisin hirmsasti suureks saada. Ihaldasin oma maja ning lapsi, keda kasvatada, ta tahtsin olla vanaema moodi ning abielluda vanaisa sarnase mehega. Praegu aga oleksin meeleldi too pisike plika, kelle maailm koosneks nukunurgast ning muinasjuttudest. Tahaksin uskuda kõike ja tohtida elada kedagi pahatahtlikkuses kahtlustamata.

Aeg läheb oma rada. Juba mõtlen, kas kunagi ka minu lapselapsed arutlevad kord mõne vana pildi juures samamoodi. Kahju, et olin natuke liiga väike laps, kui vanavanemad kaotasin. Praegu oleks mul neilt nii mõndagi küsida, võiksin neid paremini tundma õppida, oskaksin nende vastu veel parem olla…

Vaatan kella ja ehmatan. Püüan end mälestustest välja rebida, sest tagumine aeg on koduteele asuda. Kui hea, et leiutati fotograafia, pildid elavad meist kauem. Ja räägivad meist endist. Fotode läbi võime selgemini ja täpsemalt meenutada möödunut. Iga pilt on üks osa inimesest ja seda ei kingita kaugeltki igaühele, vaid ikka sellele, keda peetakse kalliks ja keda kardetakse kaotada. Igal pildil on oma kindel koht meie mälestustes. Ja vahel ka reaalsuses. Nagu minu memme-taadi omal.

PILLE PERLI

1992 12. klass

Kodutunne ja juurteta inimene.

Kahe iidse papli varju jääb vana hall palkmaja. On suvehommik. Maja trepil, mille mõni laud on mädanenud, istub tütarlaps. Ta pikad pruunid juuksed on sassis ja lehvivad tuules. Määrdunud nägu ja paljad jalad. Lilleline kleit on liiga lühike, et varjata marraskil põlvi. Käes, mis on võilillepärja punumisest pruune täppe täis, hoiab ta karaskit. Ta istub, ootab vanaema, mõtleb. Millest? Kuhu vanaema läks? Kas ma üksi jõuan ,,külmast tarest" nukuvankri välja lükata? Kas maasikad uibuaias on juba valmis? Kas sügisel ikka kooli pannakse?

Jah, pandi. Rõõmuga lahkus laps maalt Urvastest ja läks linna ema-isa juurde. See olin mina. Olen nüüd juba kaksteist aastat sealt ära. Lõpetan sel kevadel keskkooli. Selle aja sees olen õppinud palju: lugema, arvutama, solvama, solvuma, õigust taga nõudma, virisema, logelema. Elu on mind vorminud. Olen muutunud ükskõiksemaks ja külmemaks. Miks ei nuta ma enam lõksu jäänud hiire pärast? Olen tundma õppinud väga erinevaid inimesi. Olen pettunud, tean, mis on reetmine ja truudusetus.

Kaksteist aastat olen elanud Parksepas. Meil on kolmetoaline kõigi mugavustega korter kahekorruselises majas. Kui palju olen kulutanud selle korteri ust! Need toad, see köök on mulle armsaks saanud.

Juba kümme aastat oleme oma perega maja ehitanud. Ühelt poolt piirab seda mets, teiselt ojake. Kogu vaba aeg on kulunud sinna. Kõik me oleme krundil palju rassinud ja rüganud. Tulemus hakkab paistma -- maja on peaaegu valmis. Kas kerkib kodu? Minule enam mitte. Võib-olla mu lastele? Ei tea.

Urvastes ei ole kaheksa aastat enam keegi elanud. Keegi pole kütnud ahju ega pliiti. Korstnast pole tõusnud suitsu, toas pole olnud soojust. On kõle ja külm. Majas on imelik lõhn. Täna viis aastat tagasi maeti mu vanaema. Mu hea koduhaldjas puhkab. Keegi ei suutnud tasuda tema hoolt, vaeva, armastust. On vaid lihtsad lilled kalmukünkal ja pisar põsel.

Urvastes on kõle ja külm, aga seal on minu kodu. Ka praegu. Seal on mu lapsepõlve mängumaad, esimesed mured ja rõõmud. Mis teeb sellest hallist majast mulle kodu? Miks on mu mõtted sageli seal? Miks kuulub mu süda sellele majale, sellele mullale, nendele põlistele paplitele?

See on kodutunne. Seal on mu juured sügaval mulla sees nagu nendel paplitel kodumaja ees.

Mu vanaema ja vanaisa laulatati südasuvel. Need teotahtelised inimesed otsustasid rajada oma kodu, võtsid võlgu ja ostsid pool talu: üle kahekümne hektari maad, häärber, moonakate maja, kuivati, kelder. Kõik oli hästi. Nad armastasid teineteist ja olid õnnelikud. Lapsed kasvasid. Nad tegid tööd ja võlg sai makstud. Aga siis algas sõda. Tulid sakslased, tulid venelased. Pommid hävitasid häärberi, kuivati, keldri. Alles jäi moonakate maja, see, kus minagi elasin. Nõukogude korra kehtestamise järel viidi vanaisa Siberisse. Ta ei pidanud vastu ja hukkus. Vanaema sunniti kolhoosi astuma. Ta oli vapper: kasvatas lapsi ja tegi kolhoositööd. Lapsed läksid õppima, said hariduse ja tagasi ei tulnudki. See on minu minevik, mis on seotud koduga. Mu kodu on laastatud, mu juured on kannatada saanud. Aga nad elavad edasi. Alles on jäänud see püha seletamatu kodutunne. Me võtame talu tagasi. Anname endast kõik, et harida just seda maad - mulle nii tuttavaid ja omaseid Urvaste põlde. Tunnen end väetina, sest tahaksin rajada uut mõisat.

Kas on üldse võimalik seletada, kui tähtsad on inimesele kodu, kodukoht, kodumaa, kodutunne?

Mu vanatädi elab Brasiilias. Ta on kaheksakümmend aastat vana. Oma kodumaalt, Eestimaalt, lahkus ta kaheksateistkümneselt. Ta abiellus Brasiilias, seal sündisid ning kasvasid tema lapsed ja lapselapsed. Eestimaalt on ta ära olnud juba seitsekümmend aastat. Aga tädi Eerika kirjutab ikka, et tema kodu on Koorastes, et tema kodumaa on Eesti. Tema juured on selles mullas. Kogu elu jooksul pole ta suutnud kohvimaaga harjuda.

Olen kirjutanud kodu pühadusest, kodutundest. Milline on aga kodu ning juurteta inimene? Ühed on ilmselt need, kes laulavad. ,,Ei ela ma majas ei tänaval, mu aadress on NSVLiit..." Ma ei saa aru, mis sunnib selliseid inimesi rändama paigast paika, otsides kergemat elu. Igal pool tuleb tööd teha. Ma ei mõista neid ega pea nende käitumist õigeks. Teised on need, kes vägivaldselt või saatuse tahtel laia ilma paisatud. Arvan, et need inimesed teevad kõik, et kuhugi taas kindlalt pidama jääda. Kolmandatel pole üldse kodu olnudki. On hirmus mõelda nendele lastele, kellel pole ema-isa toetust ja ümber kaitsvaid koduseinu.

On imeline, et mul on Urvaste. Koht, mis annab mulle elujõudu. On kevad 1992. Mind ootavad keskkooli lõpueksamid. Olen õnnelik. Saan tugevamaks järgmisest kujutelmast: seisan taas iidsete paplite all, tuul sasib mu juustes. Ma seisan, mõtlen ja ootan…

KADRI PAIDRE

1992 12. klass

Millest mõtleb tühi talu?

Paar raagus puud ja mullakamarais tühi väli. Kusagil eemal alustab kureparv teekonda talvepuhkusele. Sellel üksijäetud maal on ainsaks märgiks kunagisest elust vana talu. Praeguseks ajaks on ta unustuste hõlma vajunud, kurb, armetu ja üksik.

Endisest hiilgusest, ka kõrvalhoonetest, pole enam midagi alles. Aeg on oma töö teinud. Vaid maakividest vundamendid märgivad kunagisi asukohti. Üks osa sellest hooneteketist on siiski säilinud - see on sammaldunud palkidest elumaja. Aknad on pisikesed, juba ammu klaasideta. Uks ripub veel roostetanud hingedel ja ootab ammuli sui nagu tühja kõhuga laps, kellele peaks mõni pala suhu pistetama. Laastkatusel haigutavad suured augud kui silmad. Vana talu näib elutuna. Kas see on nii? Mulle tundub, et ta justkui ohkaks. Kas tõesti? Nende aknaaukude, uste ning seinte taga laiutab suursugune abi. Lagunenud kividele on tahmaga trükitud kunagised tööd ja tegemised. See ahi nagu igaks ikka veel nähtamatu raskuse all. Seal elab kindlasti miski või keegi.

See on tühja talu Hing, üksildane ning mõtteisse vajunud. Vahel kujutab ta ette, et elab suures lossis. Siis on ahi trooniks, trepp uhkeks rõduks ja tema, Hing, on kuningas. Terve õukond - nõgesed, vaarikavarred, kuivanud marjapõõsad ning kõrges eas õunapuu - tervitab teda ja kummardab tuuleiilide käes maani. Õuedaamid - paar kurekella ning habras karikakar - naeratavad valitsejale austuse märgiks. Puudub vaid kuninganna, kes seisaks lossi kauneima ehtena oma isanda kõrval…

Tilk. See ennustab peatset vihmasadu. Kolks. Kiviraas kukkus liivasele põrandale. See äratab Meie Majesteedi unistustest. Tilk. Veel üks. Ainus majaasukas poeb lõõrist sisse, otse oma soojale asemele. Siin on ta peidus helide eest, mis unistada segavad. Vihmane ilm on ju järelemõtlemiseks nagu loodud.

Kohe alguses meenub, kuidas aastaid tagasi üks noor naeruse näoga mees, naisuke vankril, õuele saabus. Talu oli siis isegi noor olnud. Ta vaatas tulijaid pärani aken-silmadega ning avas külalislahkelt suu - et sõbralikult tervitada. Maja täitus otsemaid armastuse ja õnnega. Peagi oli kuulda kahe punaposise käharpea kilkeid nii toas kui õues.

Majahing ohkab kähinal: ,,Mul on veel küllalt jõudu, pean mõne aja vastu! Kusagil kõmatab pikne. Vihmavesi niriseb katuseaukudest sisse. Soe peidupaik ahjulõõris püsib õnneks puutumatuna. Majahinge sadu ei sega. Kunagist õnne ja kogetud ilu meenutades muutub ta elurõõmsamaks.

Uuesti vajub ta mõttesse. Nüüd aga meenub suvi, kui tulid püssidega mehed, pilgud täis kurjust. Lõid majalegi külje pihta. Valus oli. Peremees võeti tookord kaasa ja ta ei tulnud enam kunagi tagasi. Pere pudenes laiali. Maja elukaaslased vandusid saatusele alla. Ainult saun pidas pisut kauem vastu. Õnne ja armastust jäid asendama nukrus ning tühjus. Alguses talu ootas, ootas uut pererahvast, ootas lapsi ja karjakellade kõla. Aeg läks, kuid kõik jäi vanaviisi. Kui midagi muutuski, siis halvemuse poole.

Tilk. Uut ei järgne. Vihm hakkab vist üle jääma. Taluhing ringutab ning avab oma tühjad silmad, et aimata vikerkaart, mille värvides kumavad usk, lootus ja armastus.

ALIIS RUSS

1994 11. klass

Miski justkui piinaks...

Arvata võib, et iga inimest on kunagi miski piinanud. See miski võib olla väga mitmepalgeline. Üsnagi tihti vaevavad inimest tema pahed: kadedus, ahnus, ülbus. See loetelu pole kaugeltki täiuslik. Kõiki muret põhjustavaid tegureid pole siinkohal aga mõtet välja tuua.

Mis piinab mind? Pean tunnistama, et eelkõige hirm, kartus oma tuleviku pärast. Sellele mõeldes langen musta masendusse, tuju jõuab ruttu allapoole nulli. Kahju isegi, et meeleolu mingites kindlates ühikutes mõõta ei saa. Praegu oleks see kraadides igatahes -273° — absoluutne nullpunkt. Asjaolu, et mure edasise pärast ei piina ainult mind, on kehv lohutus. Kas keegi üleüldse võib kindlalt teada, mida toob talle järgmine päev? Nädal? Kuu? Aastatest ei hakka ma parem rääkimagi.

Kui tore oleks, kindel eesmärk silme ees, vääramatult ja püstipäi sinnapoole rühkida. Minu sihtpunkt ulatub umbes 12. klassi lõpetamiseni. Eeldused selleks on kõigiti olemas: tunnistusel neljad-viied, mingil põhjusel koolist väljaviskamine mind ka ei ähvarda. Edasi aga laiutab must maa: hirm, kartused, teadmatus. Kui leiduks kasvõi pisimgi valguskiir, mis mind aitaks ja suunaks. Mingit üleloomulikku abi lootma jääda on ilmselt väga rumal.

Kui ma kindlalt teaksin, mis mind huvitab ja kelleks tahan saada, oleks mul palju kergem. Sel juhul ei kardaks ma ka tulevikku. Aga praegu - ebamäärased oletused - vahest nii, vahest teisiti…

Ehk peaksin proovima ülikooli? Või kuhugi mujale? Aga ülikoolis on tihe konkurents, pealegi pole mul vähimatki aimu, mis teaduskonda astuda. Noortel on tavaliselt mitmesuguseid harrastusi ja kõik uus ning ebatavaline on neile huvitav. Äkki peaksin siis minema mitmesse teaduskonda korraga? Ei, täiesti võimatu. Nii mõeldes jõuan tõepoolest küsimuseni: ,,Mille eest mind küll sedasi piinatakse?" Üks mu tuttavatest rääkis kunagi, et igal inimesel on oma ülesanne, millega ta siia ilma sünnib, siis aga katkeb kosmiline mälu ja kohustus ununeb. Ent inimesed täidavad oma ülesande, olgugi et alateadlikult. Jutt iseenesest on minu arvates kahtlase väärtusega. Oleks ju õigem, kui kohustus meeles oleks. Siis saaksid inimesed seda teadlikult täita. Pealegi oleks siis õige tee leidmine elus tunduvalt lihtsam ja me ei peaks kahtluste käes vaevlema.

Mida kaugemale mõtlen, seda rohkem juukseid tõuseb peas püsti. Unistustes on kõik imelihtne, reaalsus on aga hoopis teistsugune. Kõige parema meelega, et tuju säästa, ei mõtleks ma sellele üldse, aga keskkooli lõpp pole enam mägede taga. Võrreldes hirmu tuleviku ees ülejäänud probleemidega, mis mind vahepeal ründavad, kahanevad viimased küll äärmiselt väikesteks.

Üsna häbi on tunnistada, kuid mindki piinavad sageli mitmesugused pahed ja nendest lahtisaamine ei ole eriti kerge. Kadedus, liigne tagasihoidlikkus, mõnikord jälle ülemäära suur isekus - neist vigadest on võimalik vabaneda, kui ainult tahta. End võiks ju õigustada, et keegi meist ei ole ülemäära täiuslik, kuid see ei tasu ära.

Südametunnistus - seegi võib piinata, isegi valusamini kui miski muu. Loomulikult on igaühe enda asi, kas ta kuulab oma südame häält või mitte. Mina vähemalt olen püüdnud alati sellega arvestada. Teisiti tundub mulle lihtsalt mõistusevastane. Vanematega olen ma aus, nemad usaldavad mind ja mina neid. Ema-isa petta mu südametunnistus lihtsalt ei luba, see oleks minu jaoks midagi äärmiselt ebaloomulikku.

Siiani pole ma teinud midagi sellist, mida hiljem kogu elu kahetsema peaksin. On ilmselt kohutav sooritada mõni tegu, mis sind elu lõpuni saadab. Ebameeldivas mõttes muidugi.

Ikkagi tuleb ette hetki, mil tunnen, et miski justkui piinaks. Erineval eluperioodil erinev miski. Järele mõeldes võib häiriva põhjuseni jõuda, halvad mõtted eemale peletada, tehtud vigu parandada püüda. Kas inimhing muutub siis rahulikuks? On see üldse võimalik? Arvan, et miski jääks ikka aeg-ajalt piinama. Lahenduste otsimine on aga edasiviiv jõud.

ELERI KUPPAR

1994 11. klass

…

Maailm läbi aastasadade pole muutunud

mu silmis kõik on samasugune

ettetehtud ja valmis

maailm muutnud pole oma palet

ta ei ole seda suutnud

…

Allaneelatud kokteil.

Allasurutud viha.

Tagasihoidlik valik.

Tagasihoidlik mina.

…

Tulnud sealt, kus mind ei nähtud,

lähen sinna, kus puudub ilm (ja maa).

Seal on maailm mulle ümber tehtud,

seal puudub ilu ja ... sina ka.

Sammudes öös, ei märka ma varje

enda ümber, tundes puhumas jääkülma

tuult, saadan hingeauru öhe ja vaatan

kirjut lehte, mis langeb puult.

Pilved taevas mustadeks muutunud,

nii varjavad nad taevalaotust.

Sammudes läbi märja rohu, olles teel,

tahaksin TUNDA ja tahaksin elada veel.

Tahaksin meenutada ja mäletada seda,

mis olnud ja mis tulemas.

Olles teel kadunud ilma, sulen silmad

ja meenutan pingsalt...sind.

…

Seisan keset tuba

ma näen vaid nelja seina

üksik kärbes eksinud on tuppa

ma seisan teist tundi juba

ma ei ole kurb ma ei leina

ma ei ole hull ma ei ihka tappa

seisan ja mõtlen mu mõtted lõpevad kõik ühes punktis

STEVE ZENO

1994 12. klass

Ei tule und…

Uni on kahtlemata üks paremaid väljamõeldisi siin ilmas. Magamajäämine vabastab vaevadest ja muredest, lihtsalt uinud ja kõik. Uni tuleb, sa ei suuda lõpuks talle lihtsalt vastu panna ja lahkud mõneks ajaks igapäevasest maailmast. Võib-olla kuhugi kõrgemale, surma lähedusse.

Tunnen end tavaliselt magades imehästi: voodi ja uni on ühed mu parimatest sõpradest. Vahel aga juhtub, et ase muutub vaenlaseks, tekid ning linad on tulikuumad, higistan ja vähkren, kuid uni ei tule ega tule.

Unetus vaevab mind periooditi. Mõnikord ei saa ma nädalate viisi rahulikult puhata. Kuna olen enda arvates üsna närviline, ent hea fantaasiaga tüüp, oli asjatu uneootus mulle mõned aastad tagasi tõsiseks probleemiks. Kartsin pimedust ja öövaime. Hommik oma valgusega päästis mind lõpuks piinadest.

Praegusel ajal kipub küll tavaliselt vastupidi olema - puhkamisaega jääb väheseks. Ainult vahel harva juhtub uni oma tulekuga viivitama. Ometi on need tunnid mulle väga vastukarva. Olen laipväsinud. Kell on üks öösel. Hommikul tuleb reipana kooli minna. Kell on kaks. Püüan end rahulikuks sundida ja mõtlen omi mõtteid.

Sel öisel ajal arutlen kõikvõimalike asjade üle. Varem või hiljem jõuan kuupäevani 23. september 1993. Sel päeval hukkus autoõnnetuses mu parim sõber Künter. Mäletan imeselgesti kogu seda päeva. Mäletan Künterit koolis. Iseenesest läheb mõte Vaikko juurde. Ka tema jäi Künteriga. Meenub Vaikko elurõõmus ning väljakutsuv olek. Künter oli samuti elavaloomuline, kuid samas väga tagasihoidlik. Võõras seltskonnas oli ta üsna vaikne, omade keskel oli tegu justkui teise mehega. Ikka uuesti ja uuesti tulevad meelde korrad, kui Künteril maal külas käisin. Ta tuleb mulle maja nurga tagant vastu, lai naeratus näol... Koos remontisime masinaid, käisime ujumas, tegime kõike, mis parasjagu pähe tuli. Olime vabad ning eluga rahul. Olime. Ühine minevik teravdub just nüüd - öösel kella kolme ajal.

Ajapikku muutub mu mõttekäik hägusemaks, laialivalguvamaks. Uni tuleb vist... Korraga on pilt jälle selge. Muidugi - vend hakkas norskama. Virutan talle karistuseks padjaga. See toiming muudab mind uuesti ärksamaks. Mõtted on kibekähku kohal. Mida pärast kooli ette võtta? Mis nädalavahetusest saab? Samas juurdlen oma rahaasjade üle: peaks vist seda ja teist ostma. Need on täiesti inimlikud mõtted, tundub mulle. Sellest järeldan, et vahest olen inimene. Olen peaaegu ööpäeva ärkvel olnud. Kell sai just neli.

,,Mis kuradi pauk see nüüd oli?" Ei saa siin ikka magada! Vandumisel pole ka mõtet: mu maja asub linna keskel. Peaksin rõõmus olema, et purjus kodanikud parasjagu akna all oma tundeid ei väljenda.

Kui mul raha oleks, ostaksin endale maja kuhugi, kus oleks imevaikne, siis veel paar autot, tsikli... Vaimusilmas kujutan ette, missugune oleks mu tuba tolles uues kohas, missugune on üldse kogu maja ning selle ümbrus, missugune on kogu mu elu. Unistada ikka võib. Mida Künter samal ajal oleks teinud? Olen ringiga tagasi. Mida nad tunda võisid, kui auto juhitavuse kaotas? Järgnevad mälupildid mõlema poisi matustelt. Püüan neid laiali peletada, kuid asjatult.

Vend norskab jälle. Mu viha tõuseb. Lasen käed käiku: peksan padjad läbi, virutan teki nurka, löön kõvasti vastu seina. Kolistamise peale ärkab vend ning lõpetab vähemalt mu häirimise. Pärast sellist rahmeldamist olen üsna rahulik. Uni hiilib ligi.

Kell on viis. Ärkavas linnas magan lõpuks rahulikult. Tunni aja pärast peaksin tõusma, et kooli minna. Selle tunni viibin ma kusagil mujal. Võib-olla kusagil kõrgemal, surma läheduses.

ALAN ALTEMENT

1994 12. klass

Unenägu.

Oli imekaunis päikesepaisteline suvepäev: linnud pidasid lauluvõistlust, päike sillerdas, lähedal asuvas tiigis sulistasid pardid, vahel kostis meieni ka mõne laisa kala sulpsatus. See päev tundus olevat laitmatu, isegi liiga täiuslik. Igal pool, kuhu läksime, tundsime end imehästi.

Õhtu saabudes pakkus mu sõbranna, kellega jalutasin, ja mitte mina, välja hulljulge mõtte jääda ööseks metsa lageda taeva alla. Tema eestvõttel leidsime ilusa paiga mäeküljel, kust oli hea päikese loojumist vaadata. Mulle jäi mulje, et ta tunneb seda paika nagu oma viit sõrme. Ta ise aga püüdis mulle tõestada, et pole ümbruskonnas kunagi käinud.

Pimeduse hakul pani ta ette pisut ringi kõndida. Nõustusin, sest mulle ei meeldi lamada külma maa peal. Kõndisime tihedas võõras metsas. Küsisin kaaslannalt, miks ta nii erutatud on. Tema aga jättis mulle vastamata ja sammus edasi, pilk klaasistunud. Ainsaks heliks oli lehtede sahin meie jalge all. Lõpuks aeglustas teejuht sammu, mina ei saanud endiselt millestki aru.

Paistis, nagu peaks mu sõbranna aru, kas minna edasi täiesti tundmatusse üksindusse või suunduda tagasi argipäevaellu. Kiirenenud kõnnakust sain aru, et ta on otsustanud tühjuse kasuks. Kumbki ei teadnud, mis meid ees ootab. Üheltpoolt oli see hirmuäratav, teiseltpoolt lunastav ning kõikelubav.

Mõne tunni pärast, arvan, jõudsime salapärase künka jalamil asuva koopani. Tüdruk astus otsusekindlalt edasi ja minul oli juba täiesti ükskõik, kuhu lähen. Keerdtrepp viis meid järjest sügavamale maapõue. Õige pea nägime valgusekuma. Leidsime eest peente nikerdustega aiapingi. Istusime ning jäime silmitsema tühjust, millel ei paistnud lõppu tulevat.

Juba sisenedes olin märganud koopaseinas kivist altarit. Lähemal silmitsemisel avastasin sellel tuha ning selles ... söestunud inimkondid. Õudusega hakkasin otsima altaritaguselt seinalt saatana kuju. Käes! Ilmselt verega maalitud, suu võikalt irevil. Järsku kriuksatas miski. Palju ei puudunud, et karjatus oleks koopas varingu tekitanud. Nägin lähenemas umbes viiekümnest musta riietatud inimesest koosnevat rongkäiku. Kõige ees kõndis ilmselt juht, käes raamat, millel nende jaoks piibli väärtus. Talle järgnes paarikaupa hulk õudusttekitavate maskidega inimesi. Kõik peale juhi kandsid tõrvikuid. Minus segunesid hirm ja uudishimu. Kes nad on?

Rongkäik liikus edasi väga aeglaselt, see oli isegi suursugune ning pühalik. Mida lähemale nad jõudsid, seda rohkem tahtsin appi hüüda, kuid mu suust väljus vaid abitu kähin. Viimaks taipasin, et päästjaid poleks nagunii. Tahtsin põgeneda, kuid jalad olid otsekui põranda külge liimitud. Pealegi ei teadnud ma tagasiteed. Lõpuks loobusin taganemisplaanidest. Tahtsin vaid emmata oma ainsat kaaslast ses tühjuses, kuid temagi oli äkitselt kadunud. Asusin teda sellest määratust ruumist otsima.

Ekslesin ringi, kuni jõudsin uuesti altarini, mille ees nägin ... tüdrukut saatana poole palvetamas. Jõllitasin teda tükk aega hirmust põlevate silmadega, justkui tahtes teda ära süüa. Palvetamise lõpetanud, tõusis ta püsti ja viipas käega. Näis, nagu oleks ta midagi palunud.

Järjekordselt ei saanud ma midagi aru. Samas kustusid kõik tuled, ka tõrvikud, mis valgustasid kummalist toimingut. Järgnes ülivõigas sisin. Altaril lahvatas põlema gaasituli. Võimas ehmatus andis mulle liikumisvõime tagasi, minna ei saanud ma aga kuhugi - mind ümbritses tugevatest raudvarbadest puur. Olin nagu lõksu püütud hiir. Põrand mu all hakkas liikuma...altari suunas. Nüüd mõistsin, mida need inimesed plaanitsesid. Pidin saama järjekordseks ohvriks saatanale, kellest ma ei teadnud midagi peale tema välimuse. Miks just mina ja mitte keegi teine? Miks just mina?

Enne tulle jõudmist märkasin teiste hulgas oma tüdrukut. Ta oli end alasti rebinud ja toppis võidurõõmsalt selga musta kapuutsiga mantlit. Ehteks ulatati talle piinleva ilmega mask.

Vahetult enne seda, kui tundsin surma saabuvat, meenus mulle kunagi igav ning tähtsusetu tundunud artikkel, milles kirjutati uuest satanistide usulahust. Olin seda ajalehest lugenud. Satanistiks võis saada ainult pärast vastassoost isiku ohverdamist. Tõestamaks saatanale, et armastad teda kõige robkem maailmas, tuleb ohvriks tuua oma armastatu. Niisiis mina…

Põrgupiinad jäid mul lõpuni kogemata. Mind lunastas äratuskella helin. Pidin voodist lahkuma. Sel hommikul, uskuge, tegin seda meeleldi.

MAREK SIIM

1995 10. klass

Peegel.

Juba kolmandat päeva järjest möllas selles mahajäetud maanurgas kohutav torm. Pikad silmipimestavalt eredad valgud sähvisid, lõhestades pimedat ööd. Tuul kolistas aknaluukidega ning vahel tundus, et vana mõisahoone otsekui oigaks mõne ākilisema iili möödumisel.

Olin saabunud sellesse majja kaks päeva tagasi. See oli minu onu mõis. Tegemist oli vana majaga, kuid läänetiivas, nendes ruumides, mida kasutati, oli soe ja hubane. Käisin paar korda ka mahajäetud majaosas, kuid seal oli nii külm ja kõle, et põgenesin jooksujalu. Nagu tavaliselt, olin selgi ööl kaua üleval ja töötasin oma arvutiga, millest ma iialgi ei lahku. Olin unustanud ümbritseva maailma ja tundsin end osakesena visuaalsest reaalsusest, mida püüdsin luua. Tegelikkusesse tagasi tõi mind koridorist kostnud kolin.

Õigupoolest olin harjunud vana maja logisemiste ning kriuksumistega, kuid selles helis oli midagi võõrast. Uudishimu sundis mind rõskesse koridori astuma ning heli tekkepõhjusi uurima. Äkki kuulsin raskeid lohisevaid samme, mis lähenesid mulle selja tagant ja kajasid pikas kõrges koridoris lausa õõnsalt. Ümber pöörates tundsin lööki pähe ning vajusin seejärel pimedusse.

Toibudes leidsin end niiskete kivist seintega ruumist, mille põrand ja seinad lausa kubisesid limastest nälkjatest. Ainsaks mööbliesemeks selles ruumis oli seinal rippuv peegel. Kuna keldris oli pime, oli mu ajaarvamine sassis. Peagi tundsin, kuidas teod libisesid mu ahelatesse mässitud kehale. Mu sees liigahtas miski ja ma oksendasin. See oli jälk. Kõik need teod ümberringi. Soovisin, et oleksin surnud. Samal hetkel nagises uks ja ma nägin avas mehekogu, kelles tundsin ära oma onu.

,,Ma tulin vaatama, kas mu vaene sugulane elab veel. Ma arvan, mida kiiremini sa sured, seda parem."

Ma röögatasin, sülitasin välja suhu roninud teo ja karjusin: ,,Sina! Miks sa seda tegid? Päästa mind kohe lahti. Kas kuulsid?"

Onu naeris mõrvarlikult ning sõnas: ,,Sa oled mu armsaim sugulane ja ma loodan, et maitsed mu tigudele hästi." Ta lahkus.

Jäin jälle pimedusse. Teod loivasid mu kehal edasi-tagasi. Järsku meenus mulle, et onu oli kunagi põdenud mingit haigust ning arst oli perekonda hoiatanud, et ta võib aru kaotada. Alguses oligi ta kõigist keeldudest hoolimata igasugu limukaid koju tassinud, kuid siis tervenenud ja taltunud. Varsti oli kogu lugu unustatud. Nüüd, elanud mitmeid aastaid üksikus mõisas, on ta arvatavasti uuesti tigusid koguma hakanud. Veel meenus mulle, et eilse õhtusöögi ajal oli onu vestelnud liha söövatest nälkjatest. Ma muidugi ei uskunud teda. Kuid nüüd? Taipasin, et onu on hulluks läinud. Riburada tulid meelde ka lood ümbruskonnas kaduma läinud inimestest.

Pean siit minema saama! Maksku, mis maksab! Mu aju töötas palavikuliselt, kuid tulutult. Oli möödunud hulk aega. Tundsin, et nõrken. Kogu selle aja jooksul oli mu silme ees mu enda peegelpilt. Lamasin põrandal, olles tigudega kaetud. Peegel, mis rippus seinal otse mu vastas, muutus painajaks, ma ei tahtnud sinna pilku heita, kuid vaatasin siiski. Tundsin, et surm on väga lähedal.

Uks avanes jälle, kuid ma ei jõudnud end liigutadagi. Onu ümises rahulolevalt ja lõi mulle veelkord mingi raske esemega pähe. Enne teadvuse kaotamist tundsin veel, kuidas ta mu lõuad lahti rebis, suu nälkjaid täis toppis ning lausus: ,,Head isu, sõbrakesed." Need olid viimased sõnad, mida kuulsin.

Toibusin ootamatult ruttu. Tundsin, et mu keha on ahelatest vaba. Siis langes mu pilk peeglile. Põrkusin kohkunult tagasi. Kas see siis olen mina? Mu keha oli täiesti auguliseks söödud, õgardid piilusid ahnelt nahaavaustest välja. See vaatepilt sööbis mu ajju. Kohutava röögatusega paiskusin vastu ust. See polnudki mu imestuseks lukus. Tormasin lossist välja maanteele, hääletasin mööduvat autot. Juht oleks esimese hooga põgenenud, kui mind nägi. Lõpuks sõidutas ta mu ikkagi haiglasse.

Kolme nädala pärast olin sedavõrd toibunud, et võisin külalisi vastu võtta. Mu sõbrad astusid palatisse ja ütlesid, et tõid mulle kingituse. Avasin paki. Selles oli kuldääristega säravpuhas...PEEGEL

P.S. Poole tunni pärast toimetati noormees hullumajja. Kolmandal päeval lõpetas ta oma elu enesetapuga.

MEELIS LAIN 1995

10.a klass

Halastus on tegu.

Halastus pole sõna, mida tänapäeval eriti tihti kasutataks. See sõna näib kuuluvat möödunud, tihedalt kiriku ja usuga seotud aega, mida oleme harjunud kaasajast naiivsemaks ning piiratumaks pidama. Siirust, millega tol ajal tarvitati sõnu halastus, õelus, patt, lunastus, oleme häbenema hakanud, ehtsaid tundeid oleme õppinud künismiga varjama.

Miks õieti häbeneme häid tegusid ja mõtteid rohkem kui halbu? Praegune ühiskond on konkurentsiühiskond. Enese maksmapanek iga hinna eest on üle tähtsustatud. Tõepoolest, enamasti ei maksa kellegi abile loota, sest igaühele on isiklik edu tähtsaim. Inimisiksust peab kahtlemata väärtustama, kuid omaenda ego kõigist kõrgemale asetamine toob paratamatult kaasa teiste inimeste alavääristamise, sest me lihtsalt ei märkagi neid. Osavõtmatus ja ükskõiksus aga on küllap halvemadki kui vihkamine või põlgus.

Kirjutamata reegliks on kujunenud, et inimene on inimesele hunt. Konkurents on olelusvõitlus, hoolikalt humaansuse maski taga peidetud halastamatus ning oma kasu. Ka siis, kui loomu poolest ollakse võimelised headuseks ja armastuseks, varjatakse seda nagu nõrka kohta. Paraku õigustatult, sest küllalt on neid, kes, avastanud kaaslase hinges kõige valutundlikuma sopi, sinna kõhklematult löövad. Nõuab tohutut julgust, et kergitada oma maski, näidata inimpalet maailmas, kus agressiivsust peetakse väärikuseks ja jõuks.

Naeruväärsuse kartuses on jäänud ütlemata kujutlematu hulk häid sõnu. Igaüks meist on peljanud välja näidata oma hoolimist, halastust ning õrnust, kartes saada ära kasutatud või välja naerdud. Avaldades oma tundeid, anname teistele teatud võimu enda üle - võimu haiget teha, kannatama panna. Oleme nõnda rikutud, et ei ootagi teistsugust reaktsiooni. Pettumused on võtnud meilt julguse sellele loota.

Kas peaks julgema? Ei söanda vastata -- jah. Liiga palju on osavõtmatuid hingi. Kuid halastus on siiski veel olemas. Küllap leidub seda igas inimeses. Kui vaid tema sisemuse ümbert kaoks jäik ning agressiivne kest, see pidev kaitseseisund, millesse argimaailm on ta sundinud.

Halastus, headus üldse, on jõud, mitte aga jõhkrus, mis demonstreerib nõrkust. Te ei usu? Ütlete, et löömine on julguse ja jõu näitamine, löömata jätmine aga nõrkus ning argus? Kuid inimeste maailmas peaks vaim rusikate üle valitsema. Kurjus on tasakaalutu, ohjeldamatu, laostav ja piinav. Kes suudab kurjuse tagamaad läbi näha, tungida õela teo sügavamate põhjusteni, peaks suutma ka andestada. Kurjus pole iseenesest tekkinud. See on nõrga inimese reaktsioon maailma ebaõiglusele. Halastada, andestada, kaasa tunda -- see nõuab julgust. Õnneks leidub veel nii tugevaid inimesi, kes seda oma headuses suudavad ning tahavad. Tõeline headus rajaneb inimhinge sügaval tundmisel. Teed selleni peaks alustama iseenda tundmaõppimisest, iseendale otsavaatamisest, kuna väga paljus on inimeste sisemaailm sarnane. Mõistmisest aga on vaid üksainus samm andestamiseni.

Neil harvadel õnnistatud tundidel, mil saad tunda kellegi andestust ja osavõttu, koged erilise selgusega, et need on tõepoolest teod siin tegematajätmiste maailmas. Ollakse juba niivõrd harjunud kannatajast mööda minema, teeseldes mittemärkamist, et tähelepanu ning kaastunne näivad peaaegu imena. Väga vähe, arvan, on olemas nii halbu inimesi, keda ei liiguta tõeline armastus. Küllap leidub tee iga inimhinge juurde. Kõige enam kalestutakse sellest, kui keegi enam seda otsima ei vaevu. Nagu öeldud, on ükskõiksus kõige halvem tee. Tegematajätmine ei ole vabandus. Elu näitab, et see on õudsem kui halb tegu ise.

Halastusest rääkides on peaaegu võimatu mööda minna usuprobleemidest. Usk jumalasse annab rahu ja kindluse, teadmise, et sind armastatakse. Kui inimesel on need kolm - usk, lootus ja armastus - on loogiline, et talle on omased ka halastus, kaastunne ning osavõtlikkus. Praegusel ajal vajab inimene halastust rohkem kui kunagi enne. Mitte kunagi varem ei ole sellest nii suurt puudust tuntud. Kogu meie küünilisus, ükskõiksus, sarkasm, iroonia on vaid teesklus, varjamaks haavatud hinge. Halastus võiks meid sellest (ristiusu terminit kasutades) lunastada.

Vaevalt keegi kahtleb, igaüks ütleb, et headust on vaja. Missugune oleks lahendus? Piiblis öeldakse: ,,Armasta oma ligimest nagu iseennast." Meid hoiatatakse tegemast teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks. Kas pole nendes lausetes õieti kogu tõde, mida vajame? Parem maailm peab alguse saama meist endist. Tuleb lähtuda põhimõttest: anna, ootamata, et sulle antakse esimesena. Muidugi on võimalikud ka pettumised, tänamatuski. Võib-olla on mul eriliselt vedanud, kuid ma pole praeguseni veel kohanud inimest, kes heale kohtlemisele vastaks tõelise pahatahtlikkusega.

Ärme ootame, et maailm muutub läbi mõne ime ühel päeval ilusaks ja heaks. Võib ju küsida: ,,Mis kasu on mu headusest, kui teised, ja neid on nii palju, jäävad endiselt õelaiks ning omakasupüüdlikeks?" Veidi lootusetu tunne tekib tõepoolest. Kuid loodame, kuni elame... Püüame halastada, olla head, seejuures mittenaiivsed, kuna vastasel juhul võime kergesti elu hammasrataste vahele jääda. Meie ümber on esialgu veel mõlemat - nii headust kui kurjust. Vahest peabki nii olema, elu tasakaal säilib vastandite kaudu.

Täisväärtuslikuks eluks on inimene võimeline, kui ta suudab säilitada endas headust, mõistes sealjuures kurjuse olemasolu paratamatust. Sentimentaalsed utoopiad headuse maailmast on määratud purunemisele.

MEELI KÄSIK

1993 12. klass

Usk, lootus, armastus.

Usk, lootus, armastus -- see on sõnadekolmik, mis võib olla imehabras, kuid on samas üks maailma tugevamatest jõududest. Kui vastupidavaks me suudame need tunded muuta, sõltub meist enestest.

Need sõnad moodustavad ühtse terviku. Kui pole üht, ei saa olla ka teist. Ei ole ju võimalik, et ilma usuta tekiks armastus või ilma lootuseta usk. Armastus ilma usuta pole midagi. Seda ei saagi armastuseks nimetada, kuna viimane eeldab puhtaid, siiraid tundeid, täis usku ja lootust.

Leian, et antud ahel ei ole päris õiges järjekorras. Seaksin kõige esimeseks lootuse, selle, millest kõik alguse saab, seejärel usu ja lõpuks armastuse. Arvan, et justnimelt lootus on tähtsaim selles reas. Temast hakkab kasvama taim, mille nimi on armastus. Sõltub hooldajast, kas see taim sirgub suureks ja elujõuliseks või närtsib kuivusest ning külmast.

Lootus -see on pisut ebakindel tunne, seotud teadmatusega. Loodad millelegi, kuid ei tea, kas need mõtted ka kunagi vilja kannavad. Või lood illusioone, mis võivad kergesti puruneda. Viimane toob kaasa pettumuse ja lootusetuse. Kui aga unistused ei hävi, muutub lootus veelgi tugevamaks ning kindlamaks.

Lootusetaim ajab mullast välja oma esimesed võrsed ja kui teda hoolikalt kasta, sirgub kiiresti noor taimeke, kes ei suuda veel täiesti iseseisev olla. Sel perioodil peab teda tähelepanelikult ja ettevaatlikult hooldama, kuna liigne niiskus või siis janutunne võib taime hukutada. Kui pinnas on piisavalt soodne, võib taimeke juured juba kindlamalt mulda kinnitada.

Lootusest saab peagi usk. See on juba kindel tunne. Pole enam kahtlust ega lõputuid kaalumisi, kas jah või ei. Tasapisi tekib kindel usk armastusse.

Nii muutub meie taim tasapisi elujõulisemaks, tema lehed tugevamaks. Ta ajab julgelt juurde uusi võrseid, mis päev-päevalt aina pikemaks sirguvad. Kuid ettevaatust! Justnimelt sel perioodil on eriti ohtlik kõrvetav päike. Kui te olete küllalt taiplik, et taime õigel ajal kuumuse käest kõrvale tõsta, on ta päästetud. Sobivateks kasvutingimusteks on jahedus ning valgusrohkus. Nii võib taim lehtede vahelt esimesed õiepungad välja ajada. Kui unustate oma kasvandiku pikemaks ajaks lõõskava päikese kätte, närtsib ta ja teil tuleb kõike otsast peale hakata. Muidugi juhul, kui teil selleks veel tahtmist ja kannatust jätkub.

Usk armastusse on minu arvates üks puhtamaid tundeid maailmas. Arvan, et see väljendub siiras armumises. Tead ja tunned, et oled jõudnud pilvedeni, aga see pole veel kõik. Kes ei tahaks siis päikestki kätte saada!

Lootusest ja usust saab armastus. Selle sõna peaks kirjutama suure algustähega, sest tänu armastusele püsib elu meie planeedil.

Koidukiirtes avab taim oma õienupud ja te saate nautida siiras-puhas-läbipaistev-helesiniste õite ilu. Sel momendil suudaksite tõepoolest elada vaid õhust ja armastusest. Kui käitute õigesti, näete nende õite ilu veel pikka aega. Aga ärge üle

pingutage! Peate taimele ka pisut puhkust andma, et ta võiks uueks õitsenguks jõudu koguda.

Sedasi oletegi päikese kätte saanud. Igapäevaprobleemid ei tundugi enam nii lootusetud, sest nüüd on, millele toetuda.

Armastada kedagi või midagi tähendab täielikku andumist, kuid see ei ole vabaduse piiramine, vaid elunautimisvõimaluste laiendamine.

Usk, lootus, armastus - see pole jääv ahel. Miski pole igavene. Ka armastus mitte. See tunne võib kaduda ja taas teid üles leida, kui vaid ise otsida oskate. Kõik uus on alati eriline, täiuslik, huvitav. Armastus ei tohiks kunagi igavaks muutuda, vaid üllatama alati millegi uue ja tähelepanuväärsega.

Armastus on minu jaoks defineerimata mõiste. Järsku tunnen, et kõik on ilus ja puhas ja hea, kuid ei tea, miks. Armastada võib kõike: ligimest, loodust, raamatuid, kasvõi tolmu vanal klaveril. Leian, et kõige rohkem suudab meile anda siiski ligimesearmastus. Raamatud võivad pakkuda küll meeldivat ajaviidet, kuid ei suuda jagada meiega tundeid.

Meie stressirohke elu on nii mõneltki usu, lootuse ja armastuse röövinud. Neil saatuse ohvritel pole enam millelegi toetuda. Muremõtetes jõutakse tihti enesetapukavatsusteni. Sel juhul ei tohi lasta nõrkusel võimust võtta, vaid koguda jõudu, leidmaks lootusekiirt, mis võib avada uuesti kõik teed. Ole ainult mees ja otsi üles õige, mis sihtpunkti viib.

Usk, lootus, armastus - need on kolm vaala, millel püsib meie igapäevaelu. Öeldakse, et inimene sünnib kolm korda: esimene kord siis, kui ta suudab näha valgust, teist korda, kui ta laseb valgusel oma südamesse paista ja kolmandat siis, kui tema süda ise valgust kiirgab.

Tuleb loota ja uskuda, lasta häbenemata oma südametel avaneda ainult nii saab tekkida armastus, habras, kuid samas igavene.

KATI KALLASTU

1993 12. klass

Romantikat otsides.

Mis on romantika? Ehk leiame selle merekaldal loetud luuletusest, küünlavalgusest või õhtust, mis veedetud armsamaga baarihämaruses. Igaüks meist näeb ja mõistab romantikat erinevalt. Samas teame justkui, et selles sõnas on midagi salapärast, imelist, hingekosutavat. Mis see täpselt on, ei suuda ilmselt keegi defineerida. Vahest peaksime veetma mõned päevad romantikat otsides, et teha endale selgeks, mis peitub tegelikult selles maagilises mõistes.

Igal kevadel, kui päike juba kauem taevakaarel liigub ja esimesed kuldnokadki on kohal, vaevab mind kummaline ärevus. Minu hing nõuab siis väljapääsu kivimüüride vahelt ning ihkab peitu halli argipäeva eest. Otsustan sõita maale, et olla eemal kõigist muredest. Tahan vaikuses ja rahus mõtiskleda asjade, elu ning inimeste üle. Varasematele lahendamata probleemidele on lisandunud veel üks ,,romantika küsimus".

Ühe kahtlemata kauni kevadpäeva hommikul rüüpan tassi ravimteed, tõmban kerged kevadriided selga ja astun õue. Üle hoovi tuleb hüpeldes puhast tõugu segavereline karjakrants, istub mu jalge ette ning tõstab tervituseks käpa, nagu viisakus nõuab. Sõbralikud tervitused vahetatud, asume teele. Algus on igatahes paljutõotav.

Sammun piki kitsast rada, teadmata, kuhu see viib. Mahe kevadtuul kannab endas värske mulla lõhna. Lõokesed tiirlevad põllul haljendava verinoore orase kohal, metsa ääres aga valendab väljakutsuvalt viimane lumelaik. Taamal helklevad hõbedased pajud. Esimesed virgad rohulibled, uudishimulikud ninad mullast väljas, püüavad päikesekiirte pilke. Tajun selgesti, otse kuulen ning näen, kuidas loodus tärkab. See imeline ja saladuslik protsess paneb minugi südame kiiremini põksuma. Tunnen, kuidas energia minusse voolab.

Otsustan pisut jalgu puhata ja sean end kraavikaldale pisikesi päikesi meenutavate paiseleheõite vahele istuma. Löön lahti vihiku, kuhu olen üles tähendanud rea luuletusi. Tean, et esimesed värsid kuuluvad Anna Ahmatovale:

Ei sinuga ei joo me ühest klaasist.

Ei vett ei veini kiirgavmagusat,

ei suudle varahommikul ekstaasist,

ei vaata õhtukuma loojuvat.

Sa hingad päikesest ja mina kuust,

kuid üks on arm, mis annab elavust.

Siinkohal katkestab käo kukkumine mu lugemise. Temagi nii varakult kohal! Meenub kunagi kuuldud vanarahvatarkus: kui kägu kukub, kõlista raha, saad rikkaks. Otse loomulikult kõlistaksin meeleldi kukrut. Kes siis rikkusest ära ütleb, eriti kui see nii lihtsalt tulemas on!

Romantikat otsides olen päeva märkamatult õhtusse saatnud. Juba laotab päike oma viimaseid punaseid kiiri üle taeva, et siis vaikselt loojuda. Ka mina vajun vaikselt - tugitooli. Olen õnnelik ja enesega rahul. Tean nüüd, mida tähendab romantika. Minu jaoks on see looduses. Nii kaunis kevades kui kurvas sügises, õhtutes, mis veedetud hea sõbraga, praksuvas kaminatules ning muusikas. Äkki tunnen endas vastupandamatut soovi teha teistele head, tahan saada paremaks ning Ieebemaks, kui olen senini olnud.

Nüüd arvan teadvat, et kõik inimesed peaksid aeg-ajalt ,,romantikat otsimas käima", et leida ennast või leida ennast uuesti üles või saavutada hingerahu. Sellelt käigult tagasi tulles oleme võimelised tundma rõõmu andmisest ja mitte saamisest, oleme paremad ning elujaatavamad.

MAIRE LANG 1994 12.a klass