Fotoalbumit sirvides

Elina Lillmaa 7. klass

On kena päikesepaisteline pärastlõuna. Olen üksinda kodus. Mida teha? Peas sähvatab mõte, otsin välja oma fotoalbumi.

Avades fotoalbumi, leian selle vahelt nimepäevatunnistuse. Keeran lehte. Jõulupidu lasteaias. Mina olen lumehelbeke ja loen jõuluvanale luuletust. Järgmisel pildil olen oma väikese vennaga. Aasta hiljem esimese klassi lõpupidu. Keeran lehte ja suu läheb muigele. Meie esimene korvpallivõistlus väljaspool Parksepat. Sirvin edasi. Meel läheb kurvaks ja mul tekib küsimus: miks pole Tiinat siin? See on pilt Tiinast, minu klassiõest, viimast korda. Järgnevad mõned pildid korvpallivõistkonnast. Lehte keerates hakkan kõva häälega naerma, sest pildil on meie klass Vaabina raudteejaamas. Järgnev pilt on tehtud 17.juulil 1996. aastal laagris. See oli minu sünnipäevahommikul, mil sõbrad mind õnnitlesid. Järgmisel pildil oleme mina, Merili, Epp ja Annika. Meie keskel on naerusuine Tarvo Krall. Vaatan seda pilti ja mõtisklen. See on ilus hetk viimasest suvest koos Annikaga. Viimasel pildil minu albumis jätame kõik koos Annikaga hüvasti. Vaatan seda ja pisarad hakkavad iseenesest veerema. Miks on elu nii julm?

Mu tuju on langenud ja pisarad varjutavad päikese. Kena kevadpäev on saanud tumedamad värvid.

Käte ja südamega

Marge Parek 8. klass

Mati läheb sõbra juurde. Ta helistab ukse taga kella. Vastu tuleb Gunnari vanaema. Poiss ise on elutoas. Arvatavasti kirjutab jälle.

Gunnar on viimasel ajal hakanud oma mõtteid kirja panema. Ta kirjutab lugusid ja luuletusi oma elust: sellest õnnetusest, mis ta ratastooli aheldas, oma hoolitsevast vanaemast, sõpradest, sõbrannadest, lapsepõlvemälestustest, sellest, kuidas ta peale õnnetust teistmoodi mõtlema hakkas ning sellestki, mis teda ees ootab... Gunnari looming tuleb südamest. Alati, kui talle mõni idee pähe torkab, jääb ta mitmeks tunniks vaid paberi ja pliiatsi seltsi. Paljud on öelnud, et tal on kirjanikuvaistu. Kui raamat kord avaldatakse, peab see olema menukas, muud võimalust lihtsalt pole. Mati parim sõber on ju hingega selle juures. Tema jaoks on Gunnar parim kirjanik, kes üle aegade rahva jaoks eksisteerinud on.

Vahel harva mõtleb Gunnar ise: "Miks üldse pingutada?". Seepärast käivad Mati ja paljud teised noormeest päevast päeva õhutamas.

Gunnari ainsateks töövahenditeks on käed, pea ja loomulikult süda. Kuid mis siis sellest - saab ka jalgadeta elada. Aga probleem on ju hoopis muus, sest süda ähvardab alla anda.

Gunnari juhtum on hoiatuseks teistele mõtlematutele noortele, kellel kavas autoga lõbusõitu teha millal vaid tahavad, mõtlemata tagajärgedele.

Minu esimesed triibulised

Kerli Pant 6.klass

Mulle meeldivad lapitekid, sest nad on väga omapärased. Ma vaatan kogu aeg ajakirju, kus neid näha võib ning iga kord, kui ma leian mõne teki, jooksen kohe sellest teistele teatama.

Ühel päeval palusin ema, et ta õpetaks mulle ka, kuidas lapitekki õmmeldakse. Ta oli sell nõus. Istusime kahekesi mugavalt diivanile ning alustasime tööd. Kui minul hakkas asi juba eden läks ema teise tuppa ja hakkas seal midagi salapärast askeldama. Ma tahtsin kangesti teada, mida seal teeb. Alguses hoidsin oma uudishimu tagasi, kuid pärast ei jõudnud sellele vastu panna. Hiilisin tasakesi ja piilusin uksest sisse ning mis ma nägin - ema õmbleb triibulist lapitekki. Jäin suu ammuli seisma, ma ei saanud enam tekilt silmi. See oli imetore ja kaunis. Ema mind ei märganud. Ma hillisin vaikselt tagasi diivanile. Kogu aeg oli mu silme ees see kaunis tekk.

Vahepeal oli kätte jõudnud pühapäeva hommik. Magasin magusasti, kuid ärkasin suure kõmina peale. Tegin oma unised silmad lahti ning minu ees seisis kogu pere rõõmsate nägudega. Kõik laulsid kooris. Kui nad olid lõpetanud, ulatas ema mulle rohelises paberis pakendi. Võtsin selle hellalt oma kätte, avasin vaikselt ning mu rõõm oli suur - minu ees oli see sama imeilus lapitekk, mida olin eelmisel päeval näinud. Kui ma tekki hoolikalt vaatasin, siis leidsin sellelt oma nime. See tekk aga. mille mina õmblesin, jäi mu kaisukarule.

Nii saingi ma endale oma esimese triibulise lapiteki. Nüüd polnud meil enam vaja ajakirju vaadata, sest see tekk oli kõikidest kõige ilusam.

Minu vanaema

Kerli Pant 8. klass

Vastseliinas, pisikese tiigi, suure põllu, viljakate õunapuude ning tiheda segametsa vahel laiutas kunagi seinu üks lihtne maja. Jah, just lihtne, sest vanaema elas maal ja seal ei ole ju suuri uhkeid pilvelõhkujaid nagu mõnes tossavas suurlinnas.

Memm, nii palju kui ma teda mäletan, oli ilusate kohevate lokkis juuste, hallide lahkete silmade ning mis peamine - väga hella ja hea südamega inimene, kuid ta jäi haigeks ja suri, kui olin alles põlvepikkune plikatirts.

Nüüd on mul ainult üks vanaema, keda peaaegu iga päev vaatamas käin. Hoopis erinevalt Vastseliina memmest elab tema hiigelsuures viiekordses majas, keset Võru linna. Mõne maja juures kasvab küll vapralt üksikuid puid ja põõsaid, aga see ei ole ikkagi see, mis ümbritses kunagi memme lihtsat maja.

Vanaema, kellest ma teile nüüd jutustama tahan hakata, on minust umbes kümme sentimeetri lühem, õhukeste keemiliste lokkide ja tillukeste sügavale auku vajunud silmadega. Kõige pilkupüüdvamad on memme lohkuvajunud kortsus põsed, mida tähelepanelikult uurides võib terane silm avastada, et nende taga peituvad hammastest tühjaks nopitud igemed.

Tahate jutustan, kuidas avastasin, et mamma, nagu me teda kutsume, kannab valehambaid. See juhtus nii.

Olin teel tema poole. Paar päeva varem oli ta mulle rääkinud, et laseb absoluutselt kõik valutavad hambad välja tõmmata. Mina muidugi ei teinud suurt väljagi. Mõtlesin, et mis need paar kikukest ikka teevad. Mul on ju ka tõmmatud. Aga kui ma siis lõpuks finišisse jõudsin ja teda, õnnis nägu peas, uute, säravvalgete hammastega naeratamas nägin, puhkesin täiest hingest lõkerdama. Kas teate, ta polnud üldse oma nägu, ta kujutas pigem jänkut kui inimest, ainult et suured kõrvad olid veel puudu. Mamma ei saanud algul aru, mida ma naeran, aga kui ta pärast peeglisse vaatas, ei suutnud temagi ennast valitseda.

Hambad hammasteks ja naer naeruks, aga mul on veel midagi, mis memme juures väga tavaline on. Nimelt ma avastasin, et ta tukub teleka taga.

Minu 85aastasele mammale meeldib AK uudiseid vaadata. Mulle jälle ei meeldi, aga ega ma midagi teha ka ei saa, pean lihtsalt igavad uudised koos temaga lõpuni vaatama, sest kahte telerit tal kahjuks ei pole.

Alati, kui algab minu jaoks see õnnetu hetk, täheldab vanamemm tähtsa näoga: "Ära nurise. Mis sa neid igavaid seebikaid ikka vahid, vaata parem põnevaid uudiseid, siis oled eluga kursis." Nagu ma juba ütlesin, pean temaga nõustuma ning nagu ta ütles "eluga kursis olema".

Istusin mugavalt tugitoolis ja vanaema lesis laisalt diivanil. Aeg ajalt jätsin Aktuaalse Kaamera ning kiikasin tasa diivani poole, lootes, et tuleb võimalus märkamatult kanalit vahetada - ja, mis ma nägin. Mamma kägaras, suus ammuli, suured konnaprillid lõual ning paar käsi armsalt pea all. “Nii palju siis põnevast uudistesaatest”, mõtlesin ma endamisi ning tõin talle teki.

Meil mammaga ei hakka koos kunagi igav. Alati leiame endile tegevuse. Kas siis matkime kohmakaid saatejuhte, kiusame üksteist, klimberdame klaverit või leiutame uusi meloodiaid.

Seekord juhtus nii...

Elina Lillmaa 6. klass

22.august. Varajane hommikutund. Lebasin voodis. Olin juba mitmendat päeva haige ja sel hommikul oli mul väga halb olla. Pea valutas, põsed õhetasid. See oli kindel märk sellest, et palavik oli tõusnud.

Kohvrid aga ootasid juba eelmisest õhtust saadik seina ääres. Käes oli päev, mil pidi algama korvpallivõistkonna kaua oodatud sõit Soome. Ka mina ja mu õde olime sõitjate nimekirjas, kuid kõik märgid viitasid sellele, et minu sõit jääb ära. Kraadiklaas näitas 38,5°. Lebasin voodis ja nutt tuli peale. Viisa ja laevapilet olid mul taskus ja siis lendas kõik vastu taevast. Miks olen mina see hädavares, kellega alati midagi juhtuma peab?

Kui oli selge, et minu sõit jääb ära, algas kibekiire reisikottide ümberpakkimine. Tihkusin voodis nutta, emal olid ka pisarad silmas, aga õde nuttis kõige rohkem, sest ta ei tahtnud üksi sõita.

Haigus kestis veel terve nädala. Mul oli aega elu üle mõtiskleda. Peas keerlesid mõtted ja küsimused. Miks jäin haigeks? Miks ei saanud mina sõita? Miks pidi see just minuga juhtuma?

Rõõm oli seda suurem, kui tüdrukud jõudsid võistlustelt tagasi. Meie võistkond saavutas II koha, Suure üllatusena oli mullegi saadetud medal.

Riputasin medali oma kollektsiooni ja mõtlesin endamisi, kas olen selle ikka ära teeninud? Arvan, et selle medali saamislugu jääb alatiseks meelde.

Vihmasel sügishommikul

Marge Parek 7. klass

Äratuskell jõudis vaevalt tiriseda, kui ma voodi nagisedes jalule kargasin. Kella nähes tormasin vihisedes ema juurde ja müristasin: "Miks sa mind varem üles ei äratanud? Nüüd jäingi kooli hiljaks! Siis seletas ema oma heliseva häälega, et täna on laupäev ning kooli ei pea minema.

Olin ülimalt õnnelik ning hakkasin end õhinal sättima sõbrannadega välja minekuks. Alles siis märkasin, et õues ei ole sugugi hea ilm. Vihmaveejoad lendasid plärtsudes laiali, kui üksikud inimesed ise veest lirtsudes lompidest läbi tuhisesid ning tuul tuiskas nii kõvasti, et kandis mõnelgi härral kaabu vihinal kaugele eemale. Ei olnud enam mingit lusti õue minna. Siiski läksime.

Lonkisime niisama mööda poriseid tänavaid. Meil ei olnud midagi teha ja torisesime iga asja peale. Lõpuks jõudsimegi üheskoos arvamusele, et koolis oleks ehk lõbusam ja huvitavamgi olnud.

Vaade klassiaknast

Marge Parek 7. klass

Klassiaknast paistab vaikne varakevadine ilm. Õigemini hilistalvine - lundki on veel metsa veeres vähe, kuigi kalendri järgi peaks varsti kevad kätte jõudma. Otsin taevast mõnd rändlindu - kuulsin ju hommikul, et esimesed tiivulised on juba Eestimaale saabunud, olgugi et paar nädalat varem. Kuid minu pettumuseks sõuavad vaid hallikassinised rünkpilved taeva all, mis ei lase kauaoodatud päikesel klassi paista.

Pilku pool meetrit või rohkem alla lastes näen kooli põldu, metsaviirgu, õunapuud, veel üht põldu ja veel üht ümmargust metsatukka. See on sama metsatukk, kuhu kaheksa aasta eest oma nuku olin kaotanud. Otsima seda pärast aga ei julgenud minna - ise ka ei mäleta, miks. See oli ju nii kaua aega tagasi. Praegu oleks suur tahtmine vana lapsepõlvemälestust otsima rutata, kuid istun klassis ja olen üks nendest, kes vihuvad mõtisklust kirjutada.

Vaade klassiaknast

Kerli Pant 7.klass

Suurest, mitmest tillukesest ruudust koosnevast klassiaknast avaneb avar vaade tükikesele maailmale.

Praegu, märtsis, peaks loodus tärkama, ellu ärkama, aga väljas vallatleb ikka veel tuttav külm pakasepoiss.

Mida oleme loodusele teinud, et ta meil õrnu märtsikellukesi noppida ei lase? Ma vist tean, miks see nii on. Oleme liiga palju loodust reostanud: igasuguseid paberilipakaid maha pillanud, rakette helesinisesse taevalaotusesse saatnud, mis hirmsasti osoonikihti hävitavad ning puudelt ja põõsastelt niisama möödaminnes eimillegi jaoks oksi murdnud. Ei, mitte ainult oksi, vaid ka hapraid lillekesi aasadel ja peenardel. Ja, ka neid oleme me targad, ägedate” leiutiste autorid ilmaaegu noppinud ning hiljem ükskõikselt üle õla autoteele või kuhu iganes kahetsemata maha visanud.

Võib-olla ongi eespool toodud probleemid põhjuseks, miks loodus ei taha kinkida meile killukest oma ilust. Ma arvan, et ta kardab... kardab, et tema sära jälle hävitatakse, aga äkki... äkki tahab kõikvõimas loodus meid õpetada armastama ja austama kõike ja kõiki enda ümber.

Mõtelgem sellele!

Noorus on ilus aeg...

Elina Lillmaa 9. klass

Noorus on ilus aeg oma murede ja probleemidega. On häid mälestusi ja on ka muresid. Häid mälestusi on mul üsna palju: toredad suvelaagrid, jõuluvaheajad ja kooli ajalgi olen saanud käia teatrites ja ekskursioonidel.

Kuid on ka muresid. Olen võtnud endale liiga palju kohustusi ega jaksa neid nüüd täita. Mõnel nädalal pole mahti enam korvpallitreeningul käia. Päevad lähevad väga pikaks. Õppida antakse palju ja hindedki pole kiita.

Kõik päevad pole vennad. Ühel päeval, kui kõik hästi sujub, mõtlen, et noorus on ilus aeg. Kuid järgmisel päeval kisub kõik liiva, siis ma kahtlen, kas noorus on ilus aeg.

Noorus on ilus aeg...

Karin Laanejõe 9. klass

Osa inimesi arvab, et noorus on ilus aeg, aga nii see päris ei ole ka.

Nooruses on igasuguseid probleeme. Sa saad kassi, keda oled soovinud, kuid keegi peale sinu ei arva, et ta pere liige on ega hoolitse tema eest. Sa pead koolis käima ja vara tõusma. Ei tohi hilja õhtul filmi vaadata ega väljas olla. On probleeme vanematega kas poiste, kooli või millegi muu pärast.

Kuid noorusel on ka omad mõningad head küljed. Suvel ei pea tööd rügama, võib rahulikult puhata. Üldiselt ei ole see siiski hea aeg. Püüad olla teistele meele järgi, panna selga moes olevaid riideid, siis aga kuuled, et sellele või teisele need ei meeldinud.

Niisiis, noorus ei ole üldsegi ilus aeg.

Noorus on ilus aeg...

Tiina Kägo 9. klass

Noorus on ilus aeg, sest kui oled vana, siis ei saa teha neid vallatuid asju, mida teevad noored. Kui oled vana, siis oled pidevalt haige ja võid talvel libedaga maha kukkuda. Oma nooruses võid paljude asjadega hakkama saada - võib käia pidevalt pidudel ja palju reisida. Nooruses oled sa ilus, aga vanalt oled kortsudega ega jõua enam midagi rasket teha. Kui oled noor, saad käia ujumas ja jooksmas, aga vanalt sa vaevalt kiirendusjookse teeks.

Mõnikord mõtlen ka, et noorus ei ole ilus aeg, sest raskemaid töid peavad tegema ikka noored, aga vanad võivad puhata. Kui olin väike, siis arvasin, et noorus ei ole üldse ilus aeg, sest kui mingit pahandust tegin, siis sain alati riielda. Mõtlesin, et kui vanad midagi katki teevad, siis ei saa nemad küll pahandada aga noored küll.

Kuid tegelikult arvan ma, et noorus on ilus aeg...

Oli ta ikka tõeline sõber?

Katrin Onno 8. klass

Taas kõnnin ja tuul sasib mu juukseid. Mul on kõrini nendest totratest naljadest ja kõigest muust. Olen üksi, ilma sõpradeta. Kõigest tund aega tagasi ütlesid, et vihkad mind. Ning ma uskusin sind, sest sa ei valetanud - seekord mitte.

Kõik oli hästi. Meie sõprus oli suur. Olime nagu õed.

Kuid siis saabus pime talv. Kõik ilus kadus, haihtus kuhugi kaugusse. Must vari langes meie peale Meie sõprus oli läinud, uppunud kuhugi sügavasse ookeani, kadunud igavikku, kust seda enam kunagi kätte ei saa.

Taas kõnnin mööda linna ja tuul sasib mu juukseid. Ütlesin tookord, et ka mina vihkan sind, kuid ei, see pole nii. Ma ei teadnud, mida ütlesin, olin meeleheitel.

Ja jälle kõnnin inimtühjal tänaval, kuid tuul ei mängi mu juustega enam, sest tõmbasin mütsi pähe...

Eesti on mu sünnimaa

Marge Parek 7. klass

Minu kodumaa on Eestimaa. Ma olen siin sündinud ja kogu oma senise elu siin elanud.

Kuigi Eesti riik on väike, on sellel siiski ka omad eelised.

Poliitiliselt on siin küllaltki hea olukord. See tähendab, et hetkel ei ole ligiduses käimas ühtegi sõda ning Eesti on praegu iseseisev vabariik. Samuti ei ole meie väiksel kodumaal suuri tülisid teiste riikidega.

Geograafiliselt on ligi pool Eesti riigipiirist Läänemere ääres ning ta asub sellises kliimavöötmes, kus on igal aastaajal erinev ilm, seepärast ei pesitse Eesti looduses nii mürgist ja ohtlikku looma nagu mõnel kuumal maal

Eesti on metsade poolest rikas. Siin on ülekaalus mitmete puudega segametsad, kuid leidub ka okasmetsi, kus kasvavad jõudsasti rikkalikud seene-, marja- ja taimeliigid. Ka järvede poolest ei jää me oma naaberriigile, Soomele, eriti alla. Eestile kuulub ka küllaldaselt saari.

Eesti asukad on rahulikud, töökad inimesed, sellepärast on Eesti loodus puhas, kuid meie riigi loodusrikkustega kaubeldakse - müüakse maha metsa. Eesti majandus on välja suremas, sest poliitika ei toeta talupidajaid, et nad saaksid oma maad harida.

Kuigi Eesti maapõues ei peitu hõbedat, kulda ega muid vääriskive, on see maa eestlastele tähtis ja armas, sest siin oleme sündinud ja kasvanud.

Eestimaa on mu sünnimaa

Elina Lillmaa 7. klass

Eesti on mu sünnimaa. Suures maailmas on ta pisike, kuid minu südames on ta väga tähtis - ta on mu kodumaa.

Eestimaa kevaded on võrratult kaunid. Lumesulamisveed voolavad sulisedes ja jääpurikad tilguvad. Taganeva lume alt ilmuvad välja esimesed rohulibled. Mullast pistavad oma ninad valja lumikellukesed. Aprillis hakkavad rohetama viljapõllud. Mustendavatel kartulipõldudel popsutab traktor, ajades sirgeid vagusid. Mai on õite kuu. Aedades valendavad valge-roosad õuna-, pirni- ja ploomipuud. Viljapuuaiad lõhnavad. Õitel askeldavad töökad mesilased, korjates magusat nektarit. Tulipunased tulbipeenrad laiuvad erkkollaste nartsissidega võidu. Metsaalused sinavad lilledest. Võsaalused valendavad ülastest.

Mulle meeldib sünnimaa suvi. Päevad on pikad, ööd aga lühikesed ja soojad. Järveääred ja rannad on täis linnast kohale sõitnud suvitajaid. Aasad kubisevad lilledest. Metsad aga rõkkavad linnulaulust. Suved on imelised.

Märkamatult hakkab suvi sügisesse jõudma. Päevad muutuvad järk-järgult lühemaks, ööd aga pikemaks ja jahedamaks. Sügise hakul pistavad esimesed seened oma värvilised kübarad sambla seest välja. Õunapuud on looka vajunud punetavate õunte all. Ploomipuud narmendavad lilladest ploomidest Kombainid koristavad suurtelt põldudelt kuldkollast vilja. Üha sagedamini ilmuvad taevasse tumesinised pilved, raputades alla jämedaid vihmapiisku. Hakkavad lõõtsuma vinged sügistuuled, rapsides puudelt ja põõsastelt nende värvikireva rüü.

Öösiti külmetab ja hommikuks on lompidel jääkirme. See on kindel märk sellest, et sügis on ulatamas oma teatepulka talvele.

Eesttimaa talv on imeline. Loodus on vajunud talveunne. Maad katab valge lumevaip. Eemal lumiste küngaste vahel lösutavad lumme mattunud vanad talumajad. Aiapostid on saanud endale kohevad valged lumemütsid. Raagus kaseladvas kraaksub vares. Unine päike piilub pilve varjust ja lumi hakkab särama ning sätendama.

Kui talve valitsemine lõpeb, ulatab ta teatepulga kevadele. Ja kõik kordub jälle otsast peale. See on nagu ime, mis võib juhtuda ainult muinasjutus, aga siiski oli see üks imeline aasta mu sünnimaal.

Mu koolitee jääb mulle meelde

Marge Parek 9. klass

On külm talvehommik. Nii külm, et isegi uni läks ära. Ümberringi on niivõrd vaikne, et hakkan kartma ega ma sisse pole maganud. Onneks on teisest toast kuulda esivanemate magusat norskamist ning kell näitab veel, et kahekümne minuti pärast saab seitse.

Selline aeg on minu jaoks ebatavaliselt varane. Ometi ei julge ma pead tagasi padjale langeda lasta, sest siis on oht päriselt talvaunne jääda. Olles eelnevalt julgust kogunud, kargan püsti ja panen külmakartuses kibekiiresti riidesse. Vannitoas läheb lahti igahommikune "töötlemine", kuni tunnen inimeses, kes peeglist vastu vaatab, ära iseenda. Kuna olen omadega varem valmis saanud, ei tule mul paremat mõtet pähe kui alustada, raske ranits seljas, kooliteed. Üle pika aja on jälle lumi maha tulnud. Seda tuleb nautida niikaua, kuni veel võimalust on.

Tundub, et lund on isegi liiga palju saanud, sest juba kolmandal sammul takerdun koheva valge vaiba pehmesse sülelusse. Tuleb meelde minu jaoks kauge minevik, mil käisin veel esimeses klassis. Olin siis poole lühem ja armetum, kuid pidin üksinda lasteaeda jõudma. Minu suureks õnnetuseks oli lumevana öösel kõvasti tööd teinud. Edasijõudmine oli tõesti vaevaline... Teekond oli olnud väsitav, kuid olin jõudnud peaaegu sihtmärgini. Peaaegu. Hirmuga vaatasin hiigelsuurt lumevalli enda ees. Kuskil selle taga pidi olema oodatud lasteaiahoone. Ligi tund aeg hiljem lasteaia värava taga võisin näida haletsusväärne. Tundsin, et vähemalt tonn lund on haakunud mu riietele. Sarnanesin rohkem paksu lumememme, kui inimolendiga, ent südames olin väga uhke oma saavutuse üle.

Olukord oli võrreldav praegusega, kui lähenen kümnenda klassi lävepakule. Tulevik näib veel kättesaamatu. Olles läbinud algkooli ja põhikooli, ei kavatse ma alla anda. Ületaks veel ka keskkooli ja ametikooli lumehange, mis eelneb töökohale. Käidud teest on mulle külge jäänud hulga teadmisi, kogemusi ja seiklusi. Seda sümboliseeriks nagu tookordne lumi minu riietel. Võrreldes selle hulka enne ja pärast teekonda, on vahe märgatav,

Et jõuda üle kõrgeima hange, kasutasin selleks juba olemasolevat lund, Lund, mis oli minu riietel. Niipalju olin kogu teekonna jooksul targemaks saanud. Tänu ümarale kujule veeretasin iseennast nagu lumepalli üle valli. Imestasin isegi, kuidas see nii libedalt läks. Samasuguse kergusega loodan veereda ka üle keskkooli kolme aasta, olgugi et see praegu üldse usutav ei tundu. Selles aitavad mind ju teadmised, mida olen omandanud kogu põhikooli vältel. Tulevikus vaatan taha ning ikka jääb meelde see vaevaline tee.

Mu koolitee jääb mulle meelde

Elina Lillmaa 9. klass

Astun mööda kitsast põlluservi ääristavat teerada. On talv ning kõikjal on lumi. Libastun ja leian end jälle lumehangest. Vinnan koolikoti selga ja sammun vapralt edasi. Mõtlen, et kui ma oleksin maha kukkunud sügisel, oleks ma kindlasti pidanud koju riideid vahetama minema. Kooli jõudes on jalg, millele kukkusin veel valus, aga riided on kuivad ning koolipäev võib alata.

Koolitee on rada, mis jääb alatiseks meelde, sest siin on astutud esimesed sammud tarkuse poole. See tee jääb aastast aastasse samaks, kuid muutub rajakese väljanägemine, mõned, mis siin mõlgutatakse ning muutub inimene, kes seda teed käib.

Minu sügisesest kooliteest meenub mulle kõige pealt kitsas porine rajake. Suve lõpul kõrgub selle ääres hein, mis on nii kõrge, et tekib tunne, nagu kõnniksin metsas. Linnud laulavad ja päike sillerdab, pole üldse sügise tunnet. Kooli jõudes on alati rõõmus meel. Kui aga ilmad muutuvad sombusemaks, muutub ka meel kurvemaks. Tihti sajab vihma ning mööda rada pole enam nii mõnus astuda kui varem. Sageli on enne kooli jõudmist tarvis mitu korda kodus käia riideid vahetamas.

Esimeste öökülmade järel tekib vahel kooli minnes tunne, et ei jõuagi sel päeval sinna, sest teerada on öise külma tagajärjel libedaks muutunud ning edasi minek tundub võimatu. Kuid koolist puudumine libeda tee tõttu oleks naeruväärne, seepärast peabki edasi liikuma, kasvõi roomates aga peab.

Talvise koolitee juurde käivad natuke rõõmsamad mõtted. Päris ärevaks muutun enne jõule, siis lendab koolitee jalge all otsekui tuul. Kuid vahel on ka talvel raske koolimajani kooli eraldab kohutavalt suur lumemass ning sellest läbi tungida ja veel esimesena on Aga kui koolini on jõutud mööda porist ja libedat teed, siis peab sumpama ka läbi lume. Ka käreda pakase või tugeva tuisuga ei tohi voodisse sooja teki all mõnulema jääda.

Igal aastal kordub üks ja sama: sombune sügis, käre talv ning meelitav kevad. Näib, et muutumas pole midagi, aga ometi muutub kõik. Iga aastaga saan üha targemaks. Enam pole ma see väike esimese klassi põnn, kes teab veel väga vähe ning soovib hankida teadmisi. Seisan otsustaval lävepakul. Seliataha on jäänud 9aastane koolitee. Mind ootab ees põhikooli lõpetamine

On aeg hakata otsima vastust küsimusele "Mida ma elult tahan?" Ma ei tea veel vastust. Ka ei tea ma, kas sellele küsimusele on kerge vastust leida, aga ma loodan, et minu eelnev koolitee ning tarkuseterad aitavad mind vastuse otsimisel.