Kus käisid?

Kerli Pant 9.klass

Lõppenud vihmasel ja jahedal suvel oli mul võimalus külastada mitmeid huvitavaid ja kauneid Eestimaa linnasid, kuid kõige enam vaimustusin siiski muinasjutulisest Rootsi reisist, mis oli minu esimene välisreis.

Kui aeg laevale liikuma oli hakata, viisime eelmisel päeval pakitud pungis reisikotid kähku väikese auto pagasnikusse... Tavaliselt, kui sugulastega Tallinnas kaasas käisin, tundus käänuline maantee pikk ja igav. Aga tol ajaloolisel päeval, tundus tee hoopis lühike ja huvitav. Kõik näis teistsugune. Päike säras kuidagi erksamalt, taevas oli rõõmsam, puud, põõsad ning lilledki tee ääres paistsid hoopis õnnelikumana.

Äkki nagu nõiaväel olimegi pealinna sadamas. Sealne personal oli igati viisakas ja abivalmis. Vanadel mammidel aidati lahkelt raskeid kompse tassida ning välismaalastele jagati Eestimaa kohta teavet.

Hiiglannal "Regina Baltika" tundsin end nagu pisike sipelgas võimsa seene kõrval. Õlge pea olin aga "valge elukaga” sõber ning võisin julgelt lipata kuhu iganes süda soovis ja hing ihkas. Laeva restoranis pakuti rohkesti igasuguseid maitsvaid toiduaineid, mis paljal vaatamisel keele alla viisid. Üks naine, kes hirmsasti süüa armastas, pugis kõhu nii täis, et see üle seeliku ääre alla lötendas. Ime, et pisike nööp suurest rõhumisest eest ära ei hüpanud.

Rootsi Kuningriiki jõudsime säraval laupäeval. Esimesed pilkupüüdvamad objektid olid madalad fjordid, mis Rootsi sisse ja välja sõites külastajaid kui omainimesi uhkelt merel lösutades vastu võtavad. Aga mitte ainult need armsad saared, vaid kogu mägine Rootsimaa oma maalilise loodusega oli nagu pilt postkaardil.

"Mere elukalt" lahkudes pidime jälle laskma hoolikatel passikontrollijatel dokumendid läbi uurida. Kui see tähtis toiming oli lõppenud, võis vanaaegsest pruunist sadamahoonest väljuda ning imekaunist ja sõbralikku naaberriiki uudistama tõtata.

Linnaekskursioonil, mis viidi läbi kahekordsel bussil, võis imetleda suuri vanaaegseid hooneid, kõrgeid sambaid, mis uhkelt end taeva poole sirutasid, sadamates õõtsuvaid paate, kitsaid munakivitänavaid ning lossihoonet, kus seisid valvsalt mitu naljakates riietes tõsist sõdurit. Eraldi peaks ära märkima, et möödusime tuntud lastekirjaniku Astrid Lindgreni tagasihoidlikust majast.

Peale ekskursiooni võis igaüks rahvarohke linna peale jalutama rutata. Meie suundusime otsejoones kuningalossi vahtkonna vahetust uudistama. Näheses majesteetlikke hobuseid rahulikult sammumas, ikka jalg sirgelt ette ja maha, sirgelt ette ja maha, pillimehi kõlavalt palasid esitama, ei osanud muud öelda, kui ainult ahhetada, ohhetada ja käsi kokku lüüa. Aja puuduse tõttu pidime aga toredalt "etenduselt" kurvastusega lahkuma ning edasi liikuma.

Edasi viis tee meid lõbustusparki, kuhu pääses väga veidralt. Nimelt asus hiigelnumbrite tallermaa teisel pool sillerdavat veekogu. Parki viidi ainult pisikese paadiga, mis nagu buss peatusest inimesi peale noppis.

Atraktsioonid olid ajaviitekohas peadpööritavad. Seal leidus niisuguseid külgetõmbenumbreid, mis juba kaugelt vaadates jalad all võnkuma lõid. Aga me ei löönud kartma, võtsime julguse kokku ning tegime nii mõnegi närvesööva seikluse vapralt kaasa.

Kärarikkas pargis lendas aeg lausa linnutiivul. Seda märgates klõpsisime fotoaparaadiga kibekähku mõned pildid, mis me elamusi kodustele edastama pidid ning lidusime nii kuis jalad võtsid tagasihoidlikule puupaadile ning edasi võimsale valgele "mere kaunitarile".

Kodumaa poole teel olles, võtsin aja maha ning mõtlesin pikalt möödunud põnevatele sündmustele: mägisele Rootsimaale, tihedatele metsadele, imeilusatele lilleaedadele, uhketele fjordidele, närvisöövate ajaviitevahenditega lõbustuspargile, särasilmsetele rootslastele ning ma tulin järeldusele, et see maaliline Rootsimaa kuningriik on küll üks paljudest imekaunitest kohtadest, aga armsaks saanud isamaad, kus end ikka kahe jalaga maa peal tunnen, ei asendaks miski.

Reis Rootsi Kuningriiki

Mait Raag 8. klass

25.septembril 1998 kell 13.00 hakkas Parksepa Keskkooli eest sõitma väike valge buss Tallinna poole, et meie delegatsioon jõuaks õigeks ajaks sadamasse. Delegatsioonis oli 5 täiskasvanut ja 7 õpilast. Laevale saime veidi pärast kella viit. Kajutid olid seitsmendal dekil. Öö möödus rahuliku mere peal.

Rootsis maabusime kümne paiku kohaliku aja järgi. Sadamas oli meil vastas õpetaja nimega Pontus, kes ostis meile linnaliinibussis piletid kesklinna. Kuna meil oli veel aega Karlstadi bussi väljumiseni, panime oma kompsud hoiukappidesse ja kõndisime natuke Stockholmis ringi.

Veidi enne kiirbussi väljumist läksime jaamahoone teisele korrusele, läbisime mingi imeliku kaasaegse ukse, toppisime kompsud pagasiruumi ning pugesime bussi. Õige pea 50ne kohaline buss lahkuski. Uudistasin läbi akna linna, niipalju kui seda näha sai. Mulle tundus vahepeal, et me sõidame kolmandal tasandil. See oli nii: kõige all oli raudtee, keskel linna sõidutee ja peal kiirtee linnast väljumiseks.

Loodus on Rootsis Eesti omaga küllaltki sarnane. Ainult erinevalt Eestist oli üpris kaljune maastik ja lõunaeestlasele päris harjumatu tasane pinnamood. Suurem osa teeäärt oli piiratud okastraadiga, ilmselt sellepärast, et loomad teele ei pääseks.

Sõit kestis kaua - 4,5 tundi. Bussis kuulsin kõrvale veel harjumatut rootsikeelset kõnet. Enne Karlstadi jõudmist tehti kolm peatust. Karlstadis olid meil vastas perekonnad. Tervitati üksteist ja siis viidi meid Kili, peaaegu igaüks eraldi perede majadesse. Mind võõrustanud perekonnas olid isa, ema, neli tütart, kaks kilpkonna, kaks kassi, koer, hamster ja siil.

Koolipäev algas nagu Eestiski kell 8. Imelik oli minu jaoks vaid see, et ei kõlanud ega plärisenud ühtegi tunnikella. Iga õpilane ja õpetaja teadis, millal ta kus peab olema. Maja oli põhikooli hoone, seega olid seal klassid kuuendast kuni üheksandani. Minu võõrustaja käis 8f klassis. Selles kooli õpib 800 õpilast, igal klassil oli kuni viis paralleeli. Esimene tund esmaspäeval oli kunstiõpetus. Klass oli väga hästi varustatud. Olid peaaegu kõik asjad: pintslid, paberid, kitlid, pliiatsid, harilikud pliiatsid kapikesed tööde hoidmiseks, telefon ja seitsesada muud asja. Eestis küsib õpetaja: "Kes täna puuduvad?", Rootsis on miskipärast asi keerulisem. Õpetaja küsib iga lapse nime ja too hüüab. Mõne aja pärast heliseb klassis kooli sisetelefon ja õpetaja teatab puudujate nimed dispetšerile. Nii saab kontrollida, kes puudub põhjuseta. Vanemad helistavad hommikul kooli, kui laps nende teadmisel koju jääb. 8f klassil oli pooleli reklaamplakati joonistamine. Minu jaoks paistsid pildid küllalt algelised. Ka mulle anti pliiatsit proovida. Tund lõppes umbes kell üheksa. Seega oli see tund 60 minutit pikk.

Teine tund, mis algas 9.30, oli inglise keel. Ma pidin end lühidalt tutvustama. Õpikud olid TipTop'ide sarnased, kuid pisut rohkema grammatikaga. Tunni alguses loeti õpetaja järel uusi sõnu, küsiti kodust tööd ja asuti uue osa kallale. Õpikuga kaasnes töövihik, mida tunni lõpupoole hakati ka täitma. See tund vältas umbes 45 minutit.

10.20 algas matemaatika. Klassiruum asus teisel korrusel. Üldse oligi majal 2 korrust. Alles siis hakkasin ma märkama, et uksed on enamjaolt lukus. Õpetaja tuli ja avas ukse. Kõik läksid sisse, istusid oma kohtadele ning hakkasid ülesandeid lahendama. Igaüks võis lahendada erinevat tükki. Neile antakse seal nädalajagu ülesandeid kätte, mis peavad nädala lõpuks olema lahendatud. Õppematerjal oli meie kuuenda-seitsmenda klassi tasemel.

Peale matemaatikat tuli söögivahetund. Söökla tagumises seinas olevalt letilt sai võtta, mida keegi tahtis. Saali keskel oli kah mingi ehitis, kust sai võtta salateid, leiba ja juua. Vahetund oli ligi poolteist tundi pikk. Selle aja jooksul võis käia kodus.

Viimane tund esmaspäeval oli tööõpetus ja käsitöö. See oli nii poistel kui ka tüdrukutel koos, nii et poisid olid käsitöös ja vastupidi. Mõlemad klassid olid hea varustusega.

Päeva jooksul nägin ma ainukesi prügikaste klassides, kus kohal said õpilased oma harilikke pliiatseid teritada. Küll aga hakkas mulle meeldima see, et igal õpilasel oli oma kapp, kus sai hoida oma riideid ja õpikuid. Mõnede kappide uksed olid siiski lahti murtud. Mulle meeldis ka see, et koridorides ja ka enamikes klassiruumides sai kanda välisjalatseid, kuna põrandad olid kiviplaatidest.

Teisipäeval oli esimene tund saksa keel. Ka seal pidin ma ennast lühidalt tutvustama. Sarnaselt inglise keele tunnile loeti uusi sõnu, küsiti kodust tööd ja õpetaja rääkis lastega väga palju.

Ajaloos õpiti uusaega, nagu meilgi. Meesõpetaja rääkis midagi mandritest, millest ma kahjuks aru ei saanud.

Peale söömist kogunesime avarasse spordisaali. Seda sai poolitada liigutatava vaheseina abil nii et kahest võimlast moodustus üks suur spordisaal. Toimus mingi maahokisarnane mäng sinise ja valge võistkonna vahel, ka meie delegatsiooni lapsed osalesid ja õpetajad elasid tribüünil kaasa.

Õhtul viidi eestlased ja võõrustajad Karlstadi multiplex-kinno "Filmstaden”. Kuues saalis hakkasid filmid kell seitse. Enamik valis vaatamiseks "Runaway Bride'i", kuid mina ja paar inimest veel valisime "Matrixi", mis oli minu arvates üsnagi põnev.

Kolmapäevane esimene tund oli matemaatika. Ainuke erinevus esmaspäevasest tunnist oli see, et õpetaja tegi keset tundi 2 minutilise vaheaja.

9.15 algas saksa keel. Õpetaja küsis koduseks tööks antud sõnu. Peale uue osa edasivõtmist tegeldi ka käänetega. Siis loeti uusi sõnu ja kuulati linti.

Bioloogia. 10.10-11.00. Räägiti tervishoiust, inimese toitumisest. Õppematerjal on neil peaaegu sama mis meil.

Kell 13 viidi meid Karlstadi ujuma. Ujula oli avar ja suur oli ka bassein, kus oli kaks ujumisrada ja kolm erineva kõrgusega hüppelauda.

Neljapäev. Esimene tund oli bioloogia. See kestis 55 minutit. Tunnis räägiti bakteritest. Kõneks tuli inimese skelett.

Teine tund: inglise keel. See oli peaaegu identne eelmise inglise keele tunniga, kui välja arvata see, et tehti ka pisike test aegade peale.

12.15 viidi meid NWTsse, maakonna ajalehe toimetusse. Meile näidati, kuidas tehakse ajalehte arvutis ja kuidas näeb välja trükikoda. See jättis mulle võimsa mulje.

Reedel olin ma vaid saksa keele tunnis. Õpetaja luges raamatust uut osa ette. Tunnist tulin 8.30 ära, kuna pidime minema Kili kommuunimajja. Seal anti meile süüa, näidati maja ja selgitati kohalikku haridussüsteemi.

Õhtul kell seitse läksid kõik külalised ja võõrustajad vanasse populaarsesse Rootsi tallu nimega "Hembygdsgården". Oli tore pidu koos söögi ja joogiga rootsi lauas.

Laupäeval viisid pered meid bussijaama. Hüvastijätt oli kuidagi kurb. Erinevalt eelmisest laupäevast oli meri päris tormine.

Koju jõudsime pühapäeval, 3.oktoobril.

Üks päev minu elus

Merit Erli 10. klass

Päev, millest tahaksin kirjutada, jättis minu ellu erilise jälje. Sellel päeval kogesin ka üht ebameeldivat elamust, aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et 24 tundi möödusid õnnelikult.

Nädalavahetusel käisin koos õpetajaga Tallinnas käsitöö ja kodunduse olümpiaadi vabariiklikul voorul. Võru maakonnast oli veel üks tüdruk, kellega tutvusin Tallinnasse sõites. Sinnasõit kujunes väga keeruliseks. Esmalt liikusime väikese marsruuttaksoga Tallinna poole, aga Põltsamaa juures läks auto katki ja me ei teadnud, mida edasi teha. Kuna meil muud väljapääsu polnud, hakkasime hääletama. Meil õnnestus üsna kiiresti ühe auto peale saada, mis viis meid otse Tallinna Inglise Kolledžisse. Algul olin küll natuke mures, aga tagantjärele võib selle õnnetuse üle naerda.

Väikese äparduse tõttu jõudsime kohale teistest hiljem, aga sellele vaatamata saime oma töödega hästi hakkama. Kool oli väga ilus, aga korralikkuse tõttu tundus mulle, et seal on range kord. Kõige parem terve päeva jooksul oli see, et sain endale uue sõbra Kati, kes õpib Võrusoo Põhikoolis. Tore on ka see, et ta elab väga lähedal minu kodukohale ja meil on ühised huvid.

Olümpiaad koosnes kolmest osast. Esimene osa nõudis teooria tundmist, sest küsiti erinevaid küsimusi käsitöö ja kodunduse kohta. Teine osa koosnes praktilisest tööst, kus pidi kavandama tarbeesemele rahvusliku detaili ja tegema sellest väikese näidise. Selleks oli aega neli tundi. Mina kavandasin heegeläärisega püksid ja nabapluusi. Kolmandas osas hinnati õpilaste kodutöid.

Peale pingsa mõtlemise jäi aega ka vanalinnas jalutada. Tutvusime vanaaegsete ehitistega ja käisime ka ühes käsitööpoes uudistamas. Mulle meeldib Tallinn sellepärast, et seal on väga palju vanu põnevalt kujundatud maju. Päev oli tore, sest käsitöö olümpiaadil tulin keskmiste hulka. Arvasin kohe, et esimese kolme hulka ma ei tule, aga pisut lootsin ikkagi. Olen väga rahul oma tulemustega ja arvan, et seda päeva võib lugeda kordaläinuks.

Üks päev minu elus

Triin Pinnär 10. klass

Minu elus on olnud juba üle 5000 päeva ja sellest vaid ühe meeldejäävaima valimine on üpris raske, aga kuna inimene unustab kergesti, valisin päeva, mis oli väsitav ja toimus vaid nädal aega tagasi, kui olin ekskursioonil St Peterburis.

297aastases Peetrilinnas oli tol päeval ilus ilm, aga meie käisime ühelt näituselt teisele. Ermitaaži külastamiseks kulus meil kõige rohkem aega, kuid see, mis seal näha oli, vaimustas kõiki. Terves kompleksis polnud kohta, mis poleks muljet avaldanud. Tiibe ja saale hoonetes jätkus, iga järgmine üha enam ahhetamapanev. Seal leidus küll sametist, marmorist kui ka rohke kullaga kaetud ruume. Mulle meeldisid marmorist ruumid ja need, kus olid reljeefsed laed – seinad värvitud sinisega andsid veel rohkem omapära.

Kõige enam meeldisid mulle aga topised. Topised ehtsatest hobustest, kellede seljas istusid rüütlid. Seda nähes olin vapustuse äärel, sest hobused nägid rüütlitega ehtsad välja ja loomade poosid olid eriti elegantsed.

Ajanappuse tõttu läbiti kõik viis mitmekordset hoonet, millest koosnes kogu kompleks, vaid mõne tunniga. Nii tuli lausa võidu joosta ajaga, mis minu jaoks osutus väga kurnavaks. Väsimuse tõttu ei suutnud ma enam giidigi kuulata, vaid mõtlesin aina, kus saaks istuda.

Järgmisena külastati Iisaku katedraali, kus sai nalja. Millegipärast sunniti meile lisaku katedraalis giidiks kohalik proua, kes rääkis kõigist ehitises olevatest kujudest, maalidest ja katedraalist üldse, kuid ta tegi seda vene keeles. Nali seisneski selles, et giid rääkis ja kõik kuulasid ning vaatasid seda, millest jutt käis, samas aga pooled grupist ei saanud temast arugi.

Iisaku katedraal oli veelgi vaimustavam kui Ermitaažis mõni ruum. Jumalakoja kuppellagi oli kaetud rohkete nikerduste ning kujudega. Seejuures kõik kujud olid kullaga võõbatud ning hästi suured, kuid seest tühjad, sest muidu ei püsiks nad nii kõrgel. Kullaga oli kaunistatud ka reljeefne lagi.

Samuti käisime katedraali katusel, kust oli võimalik heita panoraampilk linnale. Ülesminemine oli aga õudne, sest seda tuli teha omal jõul. Umbes poole keerdtrepi peal tundus, et kohe olen üleval, aga ei. Jalad hakkasid juba väsima ja värisema ning tundus, et ainuke kergendus oleks olnud see, kui oleksin tagurpidi tagasi läinud. Tol hetkel tundus selline lahendus parim olevat. Üles jõudes olin siiski rõõmus, et kohale sain, kuna vaade linnale oli hea, olgugi et ilm tol hetkel kõige parem polnud.

Viimaks käisime tsirkuses, kus nägin esimest korda oma silmaga elevanti, kaameleid ja karusid esinemas. Viimased sõitsid jalgrattaga, mootorrattaga ja esinesid karude ansambliga. Trikke tegid ka ahvid, kes hüppasid teineteisest üle ja sõitsid ponidega. Õudust äratas sel etendusel akrobaatide trupp, kes hüppasid küll tünni, toolile kui ka üksteise kukile, sealjuures tünni ja tooli hoidis üks mees pulga otsas kõhule toetades. Veel hüppasid nad karkudega madratsile ja vankrisse.

Tsirkus lõppes üpris hilja ning hotelli jõudes heitsin kohe voodisse ja uinusin. Selline oli minu üks paljudest väsitavatest päevadest.