Lapsemaa IV - VIII Muusika

Abiturientide mõtteid küünlaballist 1998

Voogavust oleks võinud ballil muidugi rohkem olla, eriti tantsupõrandal, kuid millegipärast oli hoopis kohvik ülerahvastatud.

Ballile vastav õhkkond oli siiski olemas, vahest tulenes see sellest, et mul igati korrektne partner käepärast oli. Tantsutrupp Max X oli suur üllatus ja pakkus publikule palju lõbu. Uus ja huvitav oli ka printsi ja printsessikandidaatide ülesannete täitmine ja tina valamine.

Gea

Oh seda sagimist, mis ballile eelnes - ülikonnad, kleidid, tohutu elevus. Kuna ma varem ei ole ballil käinud, siis lootsin vist palju rohkem, kui tegelikult juhtus. Tantsupõrand oli liialt hõre. Arvasin, et olen üks väheseid, kel jalad valsitaktis ei käi, aga halvaks üllatuseks oli minusarnaseid enamus. Isegi piinlik on mõtelda, mida muusikud laval arvasid.

Ain

Kui enne balli arvasin, et noored peavad seal hinge kinni hoidma, sest vanemad ja õpetajad vaatavad, siis üllatuseks anti noortele suur vabadus, mida mõned ka kurjasti kasutasid. Tundsin end siiski täiskasvanuna, sellele aitas kaasa tume ülikond minu seljas, mida kantakse ainult tähtsatel koosviibimistel.

Mihkel

Algul ei osanud ma ballil istuda ega astuda. Mulle tavaliselt ei meeldi asjade ülespuhutus ja liigne viisakus, kuid ballil ei häirinud mind miski. Vahest ainult see, et tantsivaid paare oli vähe. Tegelikult nägi ball täpselt nii välja, nagu ma teda ette kujutasin.

Raido

Oli kvaliteetne ansambel ja meeldivad tantsutrupid. Kogu ürituse korraldus jättis professionaalse mulje. Kahjuks jäi õpilaste ettevalmistatus pisut kasinaks, peale poloneesi muude tantsude kursusi ei toimunud. Kohati tekkis ka olukordi, kus ei teadnud päris täpselt, kuidas mingis olukorras käituma peab, näiteks kumma käe all tütarlast hoida. Enamus kombeprobleeme oli peo lõpuks lahenenud. Viisakas ja kaunis seltskonnas oli meeldiv liikuda.

Ball oli harukordne võimalus printsikandidaatidel oma teadmised proovile panna ning nautida muud olemisvõimalust peale ajusid nüristava diskotümpsu. Kahjuks on selliseid üritusi harva.

Ahti

Neiud olid end elegantselt üleslöönud. Kleitide värvigamma põhitoon oli punane, tumesinine tumeroheline, must ja hõbehall. Neidude kõrval särasid ka noormehed, kes ülikondades, kes smokingites. Sellest hoolimata tekkis vahepeal vanatüdruku-tunne, sest paljud neiud tulid ilma kaaslaseta.

Tantsutrupp Max X võis vanematele inimestele mitte meeldida, kuid minu arvates oli nende etteaste nauditavalt koomiline, mitte sugugi labane. Selle kõrval meeldis mulle ka romantiline luulekava salongis.

Margit

Pidulikku koolisaali saabudes kohtasin oma klassikaaslasi, kes olid väga kaunid. Mul tekkis probleeme nende äratundmisega, sest igapäevases rutiinses koolielus näeme kõik hoopis teistsugused välja. Tegin enda jaoks ka teise järelduse: igaks päevaks ei ole vaja end ehtida, sest kui olla iga päev korralikult sätitud, siis ei jäägi ühtegi pidupäeva.

Katri

Ball iseenesest on üks suur näitemäng ja selle tõttu ta mulle meeldibki. Kõik tuttavad olid hoopis teistsuguste nägudega, nagu võõrad. Seda muidugi heas mõttes. Ball meenutas mulle natuke "Tuhkatriinu" muinasjuttu, sest me kõik kehastusime ühel õhtul ümber ja paistsime rohkem täiskasvanud välja, kui me muidu oleme.

Maris

Minu ettevalmistused balliks algasid umbes aasta varem mõttelendudega. Valmistasin ette õhtukleidi, mis pidi mind ballil kaunistama.

Kiire aeg algas kaks nädalat enne väljakuulutatud õhtut. Õppisin pisut peotantsu ja keerutasin jalga igal võimalusel. Lisaks olin hõivatud saali kaunistamisega, mis võttis mitu nädalat aega.

Triinu

Esimene mulje toimuvast ballist tekkis juba koolimajja saabudes, kui kohtasin kaunilt riietatud klassikaaslasi. Küünaldega valgustatud tee saali lõi suurepärase meeleolu. Natuke ebameeldiva tunde tekitas vaikus, mis oli külaliste tutvustamise ajal. Muusika oleks võinud taustaks mängida. Väga vahva oli kogu balli vältel esinev ja meeleolu loov tantsutrupp, samuti oma kooli näitering etteaste armastuse teemal.

Anne

Kuidas tekkis trumm?

Anne Viskov 5. klass

Elas kord perekond, kuhu kuulusid isa, ema ja poeg. Nad ei olnud eriti rikkad, kuid neid ei saanud nimetada ka vaesteks. Saabus sügis ja oli aeg hakata puid tegema. Metsas tehti kõva tööd ning peremees oli isegi väga väsinud. Hakkas pimedaks minema ja isa ja poeg asusid koduteele.

Mahalaadimisel märkas poeg, et üks puupakk oli seest täiesti tühi. Ta oli väga imestunud, nähes esimest korda sellist pakukest. Poiss viis pakukese tuppa, asetas ühte nurka. Möödusid mõned päevad. Ema oli naabri juurest toonud seanahka pastelde jaoks ja pannud selle pakule kuivama. Kui poiss seda märkas, hakkas ta nahka sellelt ära kakkuma, kuid see ei tahtnud sugugi tulla, seega jättis poiss paku sinnapaika.

Tuli õhtu ning poiss mängis oma suure puust autoga. Ta veeretas autole suure hoo sisse ja see sõitis vastu kappi. Kapi otsast kukkus alla vana plekist tass, otse paku peale. Kummaline heli tuli välja, mis ehmatas kõiki.

Järgmistel päevadel tegi poiss endale kaks kepikest, millega ta hakkas pakku taguma. Sellele pakule ta pani nimeks trumm. Pill sai väga kuulsaks ja perekond sai rikkaks ja kuulsaks.

Kannel

Eveli Jürisaar 5. klass

Elasid kord mees, naine ja tütar Elisabeth. Nad elasid rahus.

Ühel päeval palus mees jumalat, et tema tütar saaks laias maailmas väga õnnelikuks. Kui vana mees rääkis Elisabethile, et tütreke peaks laia maailma õnne otsima minema, oli tüdruku vastus eitav. Kuna Elisabeth oli väga arg, ei julgenud ta üksi minna.

Järgmisel päeval läks mees metsa, teekäänakul kohtas ta imekaunist, säravate roheliste lehtede ja kuldkollaste õitega puud. Äkitselt muutus puu haldjaks. Haldjas oli kuulnud mehe palveid. Ta ulatas mehele hõbedase kasti. Mees oli hämmeldunud. Ta vaatas kasti, kuid väljas oli juba pime. Mees tänas haldjat ja haldjas muutus tagasi imekauniks puuks. Koju jõudes peitis mees hõbekasti pööningule.

Aeg möödus. Tütreke oli juba suureks kasvanud. Aeg oli mehele minna.

Oli päev, mil tuli külla poiss, kes otsis mõrsjat. Ta kohtas Elisabethi. Mehele tuli meelde kast, mille ta oli pannud pööningule. Ta tõi kasti alla ning näitas seda tütrele.

Varsti tulid pulmad ning pulmapäeval näitas Elisabeth rahvale kasti. Elisabeth pani käed kastile ja kastist kõlas muusika.

See oli keelpill, mida hakati kutsuma kandleks.

Harf

Kristel Lepist 5. klass

Elas kord vaeslaps, kelle nimi oli Esmeralda. Ta oli väga ilus, ta juuksed olid nagu päiksekiired. Elatist teenis ta savinõusid müües. Esmeralda elas linna lähedal hütis. Ta oli oma eluga rahul, kuid unistas kunagi rikkaks saamisest.

Ühel päeval läks ta jälle linna savinõusid müüma. Koju minnes arutles Esmeralda, kuidas teha midagi sellist, mida kellelgi teisel ei ole. Kodus lõikas ta noaga juuksed maha ja tõi metsast neli tammepuu oksa. Nendest kahte urgitses ta 43 auku. Siis võttis Esmeralda naelad ja vasara. Ta lõi tammepuu oksad naeltega ristkülikuks, aga kuna tüdrukutest head meisterdajat ei ole, siis tuli ristkülik vildakas. Esmeralda võttis oma juuksed, sidus nad aukudest läbi nii, et igas augus oleks üks juus. Ta tegi seda imemasinat 3 ööd ja 3 päeva, neljanda päeva hommikul sai tal töö valmis - ta tõmbas sõrmedega üle juuste ja välja tulid imekaunid helid. Oli veel aga üks mure, mis imepillile nimeks panna. Esmeralda hakkas pead murdma ning järsku torkas talle pähe nimi "harf!

Nii tegi Esmeralda maailma esimese harfi ja varsti sai ta oma imepilliga kuulsaks ja rikkaks, sest kuningapoeg võttis ta endale naiseks ta ilu, tarkuse, heasüdamlikkuse ja ka harfi pärast.

Ksülofon

Kaspar Lillmaa 5. klass

Elas kord üks väga vaene pere. Peres elasid mees, naine ja nende väike poeg. Neil ei olnud süüa ega raha poja koolitamiseks. Kord saatis isa oma poja Jussi kalale. Poeg läks jõe äärde. Ta püüdis kaua aega, kuid saaki ei saanud. Siis hüppas kaldale väike konn ja küsis: "Poiss, miks sa nukrutsed?" "Ma olen kurb, sest meil ei ole süüa ja pole raha, et ma saaksin kooli minna." "Ära muretse, ma annan sulle raha, selle raha eest mine lippa kooli. Küll teie elu muutub paremaks."

Juss tegi nii nagu konn käskis. Ema ja isa mõtlesid, et kui poiss läheb linna kooli, tuleb panna talle mõni parem nimi. Juss Kütist sai nüüd Kalmer Kütt. Kalmer oli oma uue nimega rahul.

Kalmeri elu uues koolis oli raske. Koju sai ta üks kord nädalas. Teised poisid narrisid teda matsiks ja maakaks.

Ühes tööõpetuse tunnis kukkus Kalmeril puupulk vastu raudplaati. Sellest tekkis heli, mis Kalmerile väga meeldis. Mõne nädala pärast ehitas Kalmer sellise asja, kus olid raudplaadid ritta laotud. Ta tegi ka ilusa puust pulga ja proovis vastu plaate lüüa. Iga plaadi peale, kuhu ta lõi, tekkis erinev heli. Kalmer oli väga õnnelik ja siis märkas ta teisi poisse enda juures, kes kõik talle plaksutasid. Kui õpetaja seda mängu kuulis, kiitis ta Kalmerit tubli töö eest. Ta ütles, et sellest pillist saab hea tuntud pill. Kuid nüüd tuleb mõelda veel üks ilus nimi. Nad mõtlesid ja mõtlesid, kui äkki ütles üks poiss: "Kalmeri perekonnanimi on Kütt, siis võiks pill nime samuti K tähe pealt hakata." Ning pilli nimeks pandi ksülofon.

Aegamööda hakkas Kalmeri kuulsus kasvama. Varsti oli tema kuulsus nii suur, et kõik austasid poissi kui imelast. Nüüd ei pidanud Kalmeri perekond enam vaesust taluma. Nad ehitasid endale uhke ja suure maja ja elasid selles oma elu lõpuni.

Selline oli ksülofoni sünnilugu. Nüüd mängivad seda pilli paljud inimesed.

Helihark

Diana Holodnjakova 5.klass

Elas kord üks vaene mees, kellel ei jätkunud süüa igaks päevaks. Kuid tal oli üks väike töö. Tema amet oli muusikariistade valmistamine, millega ta teenis niipalju, et sai osta vaid ühe leivakese.

Ühel päeval läks ta oma töökotta ja tahtis meisterdada muusikariista, missugust keegi varem polnud näinud. Ta võttis töövahendid ja materjalid. Tegi puust karbi ja lõi selle naeltega kinni. Teisena võttis ta raua, pistis kuuma tulle ja kui ta selle välja võttis, oli selle ühe saba küljes kaks harali otsa. Mees arvas, et muusikariist ongi valmis. Siis hakkas ta katsetama. Ta puudutas kergelt vastu ühte rauda ja korraga hakkas nagu keegi karbi sees laulma. Aga see ei olnud laul, see oli heli, mis tekkis rauda puudutades. Mees jäi mõttesse ja korraga tuli talle meelde nimi, mida üks tänavapoiss oli talle öelnud. Siis otsustaski mees panna sellele muusikariistale nimeks helihark.

Räägitakse, et see tuntud mees tegi veel palju huvitavaid muusikariistu.

Kontserdiarvustus

Sander Kipper 12. klass

Koht: Võru Muusikakool

Aeg: 13.mai 1999, kell 18.00

Üritus: Võru Muusikakooli klaver-, akordioni-, kandle-, viiuli-ja flöödieriala lõpetaja lõpukontsert.

Võru Muusikakooli aulasse 13.aprilli õhtul kogunenud rahvahulk soovis esinemas näha noori muusikuid, kes on lõpetanud oma soovitud-sunnitud eriala. Muusikahuvilistel ei tulnud pettuda. Püüne peal käis üksteise järel noormehi-neide ning nende saatjaid kokku ligi 20. Tihedasti, ilma pikemate pausideta ülesastumised ning suhteliselt sarnased lood muutsid kontserdi natuke ühetooniliseks, kuid selle puudujäägi korvas noorte interpreetide kaasakiskuv esinemisstiil ja suurepärane muusikasse sulamisvõime.

Kontserdi juhatas sisse 4-liikmeline tütarlaste flöödiansambel. Meeleolu loomiseks ja publiku kuulamapanemiseks oli kvartett õige valik. Avalugu kuulatud, võis jälgida järjest kahe noore neiu klaverimängu. Peale head akordionimängu näidanud neidu käis laval kaks Parksepa Keskkooli õpilast. Mis seal salata, neid vaatasin hoopis teistsuguse pilguga. B.Kõrveri "Tõtta, ratsu" mängis Janeli Sokk. Ilusti mängis, klaverit. Sama võib öelda ka järgmise noore pianisti Maarja Lilosoni kohta, kes esitas "Albenise hällilaulu". Huvitav osa polnud sellega veel lõppenud, kuigi vahepeal esitusele tulnud Händeli pala, mängituna plokkflöödil ja klaveril, küllaltki kurvalt kõlas. Mozarti "Saksa tants" noore viiulit mängiva neiu esituses kõlas tõesti värskendavalt. Seda enam, et mul on saksa šlaagrite vastu kummaline nõrkus. Mozarti pala mulle millegipärast just neid meenutas. Kuid ka sellega polnud minu jaoks üllatused veel lõppenud. Lavale astus minu klassivend põhikooli päevilt. Tõesti suur üllatus. Rain esitas rahvaviiside põhjal tehtud variatsioone teemal "Üles, üles". Peab ütlema, et akordionimängu oskused oli ta meisterlikult omandanud. Ei suutnud uskuda, et eesti rahvaviisid võivad nii suurepäraselt ja täiuslikult kõlada.

Pisut lõbusam osa kuulatud, oli järg jälle kahe noore pianistineiu käes, kes esitasid vastavalt Mendelssohni "Sõnadeta laulu" ja B.Kõrveri "Kevad saabus". Lootsin kuulda midagi lõbusamat. Enne Debussy “Arabeski" kõlas kandlepala "Ei saa mitte vaiki olla” kandlel mängitud pala oli küll kurvem, kuid seda esitanud neiu suutis klassikalise eesti loo elama panna. Leidsin veelkord kinnitust, et kui inimene saab aru, mida teeb, saavad sellest aru ka teised. “Arabeski” kohta on mul märkmepaberile kirjutatud: pikk ja professionaalne. Ma ei tea, kui pädev olen esinejate professionaalsuse üle otsustama, kuid neiu mängis mitte lihtsalt lugu, ta mängis selle loo kätte kõigile, kes saalis viibisid.

Lava poolt kuuldava flöödihääle tekitajaks oli Siret Vildo, keda on kiidetud ka ajaleheveergudel. Esitusele tuli E.Griegi "Hommik". Ei tea, kas oli see norra helilooja või noore flötisti teene, et see lugu nii värskendavalt kõlas? Oli niiske ehk kastene. Selline tunne mul tekkis. Järgmised palad jäid meelde eelkõige sellega, et taas esitasid duubli Parksepa Keskkooli õpilased. Kerli Pandi klaverilugu "Nartsiss!” üllatas ilmselt teda ennast, peale esinemist tuli ta kiirel sammul ja vihasel näol pingile istuma. Mina küll ei leidnud et mängul midagi viga oleks olnud. Järgmisena tuli koos akordioniga lavale minu klassiõde Ivika Krillo ja esitas džässvalsi. Huvitav kombinatsioon. Džäss on meeldinud mulle pikka aega, samuti akordionimuusika, valsist ma suurt ei pea. Kuid kaks kolmandikku kaalub üles ühe kolmandiku ja Ivika esitatud pala oli üks kontserdi paremaid. Kontserdi lõpetas taas kvartett, kus mängisid viiul, flööt, akordion ja klaver. Esitati "Uisutajate valssi" ning seda tehti hästi - lõpulugu oli lõpuloo vääriline, täielik harmoonia.

Ma ei käi just eriti tihti sellistel kontsertidel. Muusikakooli lõpukontserdile läksin puhtast huvist. Tahtsin teada, mida minuealised suudavad. Ja suudavad palju. Tiheda ja tugeva töö ning järiepidevusega on võimalik jõuda kaugele. Selles veendusin. Igavaks muutis kontserdi pillide üheülbalisus: oli küll palju klaveri-, kandle- ja viiulipalu, kuid see oli ka kõik. Kindlasti oleks huvitavam olnud kuulata erinevaid pille, kuid see pole õpilaste süüks pandav.

Muljeid 28.septembri õhtusest parvlaeval Estonia hukkunute mälestuseks korraldatud Tõnis Mägi kontserdist Võru Katariina kirikus

Muljed toob teieni 12. klassi õpilane Kätlin Tamm

30.septembril 1999

28.septembril kell 18.00 helisesid Võru Katariina kiriku kellad. Kellade helinat võis kuulata enam kui üks minut. Algas jumalateenistus 5 aastat tagasi reisiparvlaeval Estonia hukkunute mälestuseks. Nukra ja kaastundliku meeleolu aitas luua paar minutit kestev leinamuusika orelil.

Nagu iga jumalateenistus, nii ei möödunud ka seekordne pastori palve katkendita piiblist ja omapoolse nägemusteta 5 aasta tagusest katastroofist. Kirikliku kombe kohaselt nähakse igal sündmusel seost jumalaga. Pärast 25minutilist jutlust tuli õhtu täht Tõnis Mägi, istus tiibklaveri taha ning asus musitseerima. Aastakümneid tagasi isegi Venemaal kuulsust saavutanud tuntud tenor, alustas oma repertuaari looga "Looja". Olgugi et kirik oli rahvast pilgeni täis ja mul õnnestus koht saada kõigest viimasesse ritta, kuulsin esitust suurepäraselt. Ehtne live. Tõnis Mägi ei kõlba oma lugudega massimeediasse. See mees sobib hästi saalidesse, kirikutesse. Tuntud lugu aitas mõtteid muusikasse koondada. Kuna tegemist oli mälestuskontserdiga, siis olid kõik esitatud lood rahulikud, nostalgilised, leinamuusika varjundiga. Kontserdi tegid huvitavaks Tõnis Mäe nägemused Estonia hukkumisel. Neid rääkis ta laulude vahele, samal ajal klaveril taustmuusikat mängides. Esineja oleks justkui unustanud, et ta viibib kirikus, saalitäie rahva ees, ta inimene mõtiskles, panemata tähele, mis tema ümber toimub.

Tõnis Mägi esitas umbes kümme lugu. Tema laule kuulates olen alati arvanud, et tekst on tähtsam kui viis. Iga looga tahab ta tuua meieni mingi sõnumi. Kuna Mägi on enamuse oma lugudest ise kirjutanud, siis tema saab kõige paremini oma laulude mõtetest aru. Kindel on see, et mõni, kes Mägi loomingut kuulab, ei pruugi sellest üldse aru saada või siis ei jõua laulu mõtet jälgida. Oma lugudesse on peitnud ta moraali, mille üle saab lauldes mõtiskleda. Eriti omapärane on Mägi esitamisviis. Kuulsin, kuidas minu kõrval istuvad vanamehed sosistasid, et Mägi on Võrru toodud kiriku mõnitamiseks. Ma ei tea, miks nad nii ütlesid, kuid arvata võis, et neile ei meeldinud see, kuidas mees klaveri taga oma häält kasutas. Vanameeste arvates karjus Mägi oma hääle ära.

Mulle meeldisid mõnes laulus esile kerkinud kajaefektid. Ikoone ja elektriküünalde valgust silmitsedes, kõrvadega endasse muusikat ammutades, tekkis jumalik tunne. Imestama pani see, et Mägi esitas oma lugusid klaveril mängides järjest ilma vahepausideta. Ta oli oma mõtted tõsiselt katastroofile suunanud ja elas need rahva ees välja. Nostalgia ja nukrus oli selle kontserdi mõte. Inimesed tulid kirikusse kadunud omakseid leinama ja mälestama, muusikast lohutust leidma, mitte muusikat nautima.

Kõige viimaseks looks esitas Mägi ühe näite oma uuelt albumilt "Su ees on enda jäljed iga päev". Eriti vihaselt esitades, justkui rahvale, kes oli saalis juba rahutuks muutunud, millal mees "röökimise" lõpetab, selgeks tehes, et ta polnud Võrru tulnud nalja tegema, vaid aitama meenutada hukkunuid. Selle loo juures jäi sõnum meelde."... mul soontes voolab mälestuste vein... igatsus on veel...".

Inimesed, kes selle loo ajal tahtsid minema kõndima hakata, käitusid minu meelest eriti ebaviisakalt. Kogu kontserdi jooksul oli see vist kõige tähtsam lugu. Mõtlesin närvitsevatele inimestele, aga siis mu pilk peatus Jeesus Kristuse ikoonil ja ma jäin lugu kuulama. Sõnum jõudis minuni ja olgugi et ma kedagi parvlaeval hukkunutest isiklikult ei tundnud, tekkis minus kaastunne nende inimeste vastu, kes kurba mälestust endas kandsid.

Pärast kontserti kirikust rahvasumma seas väljudes kuulsin pensionäride, kes moodustasidki enamjaos publiku, kommentaare: "Ess olle illos, süame aˇas pahasˇ". Igaühel on oma muusikaline maitse. Igaüks jäägu oma arvamuse juurde. Kuni tolle päevani, mil kontsert toimus, ma ei uskunud, et Tõnis Mägi sobib kirikusse laulma. Kuid Tõnis Mägi looming ei kõla kusagil mujal paremini kui kirikus.

Mõtteid abiturientide kontsertetendusest "Aeg jätab jälje"

Marit Siim 11. klass

Käisin 14.mail Parksepa Keskkoolis abiturientide kontserdil. Minule see meeldis ja usun, et ükski saalisviibija ei suutnud seda kontserti ükskõikselt võtta.

Kontsert algas Renee Eespere laulu "Aeg" meloodiaga, mille saatel tuldi ka lavale. Kui kõik abituriendid olid lavale jõudnud, kõlasid laulu "Aeg” sõnad. Peale seda lauldi “Meil aiaäärne tänavas" ning siis algas lavakava "Aegade hämarusest", kus peategelasteks olid F.R. Kreutzwald (Veiko Uibo). Lydia Koidula (Triinu Pungits), F.R.Faehlmann (Sander Kipper). Lavakava oli küll kunagi varem näidatud, kuid hea esituse tõttu mind see ei seganud.

Pärast seda hakkaski esinema kauaoodatud Parksepa kooli nelik Raido Kodu, Anti Eelmets Veiko Uibo, Reino Bürkland, kes esitasid laulu muusikalist "Väike merineitsi”. Seejärel luges üks Gea Täht G.Suitsu luuletuse "Oma saar", mille järel laulis nelik meile laulu "Otsin oma saart". Eriliselt huvitavad olid taustategelaste lavaliigutused. Vahepeal tulid veel laulud "Veel ei tea" ja "Kevadöö”. Siis esitasid Mervi Vilson ja Marek Vill Tuglase novelli "Oma päikese poole". Peale seda laulis Inmune nelik "Kui kustund päiksenaer" ja siis kogu laval olev rahvas "Naerata".

Järgnes kontserdi üks parimaid esitusi - Boni laul ooperist "Silva", solistiks Reino ja taustaks kogu laval olev rahvas. Sellele järgnes "Eelmetsa Anti", mis minule isiklikult väga meeldis. Järgmine suurepärane koht oli "Miki merehädas", kus Raido Kodu laulis Miki-Hiire häälega.

Pärast viimast laulu "Kohtume taas" kummardati ja kuna rahvas nõudis, korrati seda kolm korda. Anti ka lilled klassijuhatajale.

Minule avaldas see kontsert muljet, kogu kava oli hästi kokku pandud ja esitatud suurepäraselt.

Krista Zirp 11. klass

Terve klassitäis õpilasi oli sel reede õhtul lavale tulnud ja igaühel neist oli tegevus olemas. Nad laulsid, tegid lavakavasid ja mängisid pille.

Kontsert algas esinejate jaoks viimase koolikella helinaga. Kava siduvaks lauluks oli "Aeg", kus terve klass laulis ja samas ka liikus. Oli ka teisi ühiseid laule, kuid põhilised esinejad olid neli laulupoissi, kes selle kooli õpilastele vist küll mingit tutvustamist ei vaja. Oli nii rõõmsaid laule kui ka kurbi, mis pisara silma tõid, mõeldes sellele, et ka ise pean varsti koolist lahkuma. Kõige rohkem ains publiku naerma "Miki merehädas", sest Raido oskas seda tõelise Mikina laulda.

Taavi Kaldoja 11. klass

Abiturientide kontserdi “Aeg jätab jälje" ülesehitus oli väga meeldiv. Laulude valik klappis täpselt aastaajaga. Kontserdil oli minu meelest kandev osa poisteansamblil, mis on tuntust võitnud üle terve maakonna ja kaugemalgi. Laulude valik oli super.

Vahepealsetes jutupausides oli sõnaline osa pea kõigil, kes julgesid teksti pähe õppida. Silma paistis Sander Kipper oma kõva ja näitlejaliku häälega.

Mina sain kontserdist energiat kogu järgnevaks nädalavahetuseks. Aeg jätab jälje, mõtlen ma.

Janar Veski 11. klass

Kontsert algas Eespere-Kaplinski lauluga "Aeg". Seda laulsid kõik abituriendid koos. Laulude vahele esitati ka luulet.

Veiko, Anti, Raido ja Reino olid oma laulud vaimukalt lavastanud. Kõige rohkem meeldis mulle "EelmetsaAnti" ja Boni laul operetist "Silva" ning kontserdi viimane laul ühisesituses "Kohtume taas".

Mulle meeldis see kontsert tervikuna, laulud ja suuline programm. Vaimustavat esinemist oli vaatamas ka palju publikut. See kontsert jättis kooli ajaloosse suurepärase ning erilise jälje.

Kevin Tuuling 11. klass

Läksin sõpradega kontserdile. Koolimaja ees öeldi, et kontserdile ei ole enam mõtet tulla, sest kohad on juba täis. Rahvast oli küll palju, aga kõik mahtusid siiski ära.

Kellahelina saatel astusid lavale kaheteistkümnenda klassi õpilased. Nad esitasid laulu "Aeg”, sellele järgnes rahvaviis "Meil aiaäärne tänavas" ja näidend "Aegade hämarusest". Näidend esitati väga hästi, otsekui elukutseliste näitlejate poolt. Näidendile järgnes muusikapala "Väike merineitsi", mida olen isegi laulnud.

Igas laulus oli midagi omapärast, kuid eriti jäi meelde Raido Kodu esinemine laulus "Miki merehädas”. See laul meeldis ka teistele väga, sest terve saal naeris. Ma ei uskunud, et Raido Kodu suudab oma häält nii palju moonutada. Tegemist on ikka väga hea esinejaga.

Laulude vahele mahtus veel mõnigi näidend: "Oma päikese poole" ja "Oi, velled", mis oli tagasivaade esinejate kooliteele.

Lõpuks esitasid kõik lavalolijad laulu "Kohtume taas". See oli ilus ja lausa kahju oli ära minna. Pärast surusin veel paljudel esinejatel kätt ja kiitsin neid selle suurepärase esinemise puhul.

Kristi Malvik 11. klass

Mulle meeldis, et kontsertetendusel "Aeg jätab jälje" tegid kaasa kõik klassi õpilased, mitte valitud seltskond.

Algus oli mulle tuttav, kuid peab tunnistama, et see sobis õhkkonda hästi. Ma leidsin kontserdil kava seest palju tuttavat ning samas uut ja huvitavat.

Eriti mulle meeldis poiste ansambli esinemised just sellepärast, et nad oskasid hästi laule ette kanda. Ette kanda selles mõttes, et nad elasid hästi oma lauludele kaasa ning eriti haaravad olid laulu sõnadel põhinevad liigutused.

Veel meeldis mulle, et laulude vahel oli ka juttu, väikesi näidendeid ja järgmise loo tutvustusi. Jah, kohati tundus, et lava jäi kitsaks.

Martin Lang 11. klass

Kontsert-etendus "Aeg jätab jälje" oli 12a klassi abiturientide korraldatud ja läbi viidud. Üritus läks minu arust igati korda.

Eriti meeldis mulle Parksepa Keskkooli poisteansambel. Nende lauldud palad olid eriti nauditavad ja kontserdile asjakohased. Samas ei puudunud selles poiste ettevõtmises huumor - romantilised ja pisut mõtlikud laulud vaheldusid naljakatega, nii et igavust ei pidanud tundma.

Ka tüdrukud polnud sugugi halvemad lauljad kui poisid. Nende suust kõlanud "Naerata" tuli oodatust rõõmsamalt ja julgemalt. Rõõm oli näha, kuidas abituriendid esinesid, teades, et tõsisemaid tegijaid nende noorte hulgas on võib-olla ainult käputäis.

Ka väikesed näitemängud ja sõnavõtud olid omal kohal. Teadsin, et nii mõnedki nendest noortest tegelevad näitemänguga, kuid üllatuseks esinesid ka teised õpilased ja mitte sugugi halvasti. Hea mulie jättis Mareki ja Mervi esinemisoskus. Nende armastuseavaldused, siiski mitte vist ehtsad, olid hästi mängitud.

Kõige selle juures väärib märkimist abiturientide kontsert-etenduse põimitus -- laulud vaheldusid etlemisega. Korduvalt kõlanud R.Eespere "Aeg" jättis mulje aja pidevast ja lõpmatust kulgemisest.

Võru valla kevadkontsert

Ain Musto 12. klass

Parksepa Keskkool on tuntud praktiliselt iga ala poolest. Küll leidub siin häid sportlasi, matemaatikuid, teatriga tegelejaid ja laulmist harrastavaid inimesi. Viimastel oli järjekordne võimalus end rahvale näidata 29.aprilli õhtul, kui Parksepa Keskkoolis toimus Võru valla kevadkontsert. Nagu ürituse nimest järeldada võib, ei osalenud ainult Parksepa kooli õpilased, vaid ka lauljad Puigalt ja Väimelast. Kohapeale jõudnuna tabas mind üllatus, et saal rahvast otsast otsani täis oli, oleks nagu Pühajärve Beach Party lahti läinud. Leidus vanemat generatsiooni, kuid ka hulgaliselt mudilasi, hiljem küll selgus, et enamik neist oli hoopis esinema tulnud. Mudilaste esinemist oli päris naljakas vaadata, kui näidendis üks osalistest teistele nende kohustusi meelde tuletas.

Minu arvates oli ürituse kõrghetkeks Parksepa Keskkooli 12a klassi noormeeste ansambli kava, sest nagu kohapeal viibinud võisid näha, polnud nad lihtsalt laule pähe õppinud vaid ka huvitava ja kohati naljaka liikumise selgeks saanud.

Kui tavaliselt piirduvad taolised kontserdid ainult laulmisega, siis Parksepas see nii ei olnud. Peale väikest vaheaega näitasid oma oskusi rahvatantsijad, kelle hulgas võis näha ka kooli õpetajaid ja õpilasi tantsu keerutamas.

Kui kogu üritus kokku võtta, siis see polnudki enam kontsert, vaid juba väiksemamõõduline laulupidu, sest need koosnevad ju laulmisest ja tantsust.

MetalFest part 3 in Võru

Anti Eelmets 12. klass

12.november 1999 aasta. Kell on 19.00 ja kultuurimajas "Kannel” algab suur märul. Õhtu jooksul peaks lavale astuma 11 tuntud ja vähemtuntud bändi. Bändide üle arutlemisega astun mööda sellistest nagu THE BW OF THE WP (Tõrva) ja LITTLE MONSTER IN A BIG CITY (Tõrva). Olles hõivatud õhtu naela tagaotsimise ja vastuvõtmisega, ei kuulnud ega näinud nende esinemist. Kuna olen kõiki teisi noori kollektiive kas laval või proovis kuulnud, tahan võrrelda nende bändide tasememuutusi.

Esimesena kuulsin MORIGANI. No on ikka saasta olemas. Need olid Võru poisid, kes tahtsid teha black-metalit. Eks nad ikka üritanud kah, aga kahjuks ebaõnnestunult. Asi lihtne. Mehed vähe proovi teinud ega oska mängida. Kuulates üksikuid instrumente, võis veel isegi midagi kuulata, aga kõiki pille ühtseks tervikuks siduda ei osatud. Nähes neid vendi proovi tegemas, võib öelda, et meestel on tõsised näod, aga asja võetakse lõdvalt. Kui neil proovis segi läks, mängis igaüks teisi kuulamata oma osa lõpuni. Ja siis hakati alles kurtma, et midagi läks justkui viltu. 12.novembril oli laval üks kidramees vähem: asi oli selle võrra parem ja vennad said peaaegu aru, kus keegi parajasti on. Kõrva hakkas ka jube bass, mis tegi kahe posti vahele tõmmatud traadi häält. Laulja (röökija) tegi mingit jubedat häält. Mitte midagi ei saanud aru. Bläckarid teevad küll kurja häält, kuid mitte nii jubedat. Kitarrist oli sellise näoga, et ma vaatasin ja mõtlesin: "Ära nüüd nutma hakka!". Mingit meloodiat lugudes ei olnud. Oleks pidanud midagi huvitavat blackiliku sisse tinistama, aga kus sellega. Trummar oli see, kes pidevalt järje ära kaotas, kuid midagi siiski mängis. Kui trehvas õiget kohta taguma, mängis päris hästi. Temal olidki ainukesed pisisoolod ja see oli kõik mis sellel pundil pakkuda oli. Hinne oleks 2, mis on ühe palli võrra kõrgem kui proovihinne kaks nädalat tagasi.

Järgmisena astus lavale Võru gangstarap-metal bänd THA GUNGRAZYZ. Need on kaks muidu vinget kutti + kaks Võru suurimat räpparit. Pettusin nende ülesastumises, kuna esitusele tuli vana 1998. aasta suve kava. Kahjuks ei saa siin rääkida mingist instrumentide harmooniast, kuna neid lihtsalt pole. See mulle muidugi ei meeldi, kui masin teeb enamuse tööst ära ning mehed tulevad justkui metsast ja astuvad korraks lavalt läbi. Aga mis parata, sellised need asjalood on. Siis võiksid nad ju tegelt hästi laulda, et kompenseerida instrumentaalset puudujääki. Peab ütlema, et laul tuli neil päris hästi välja. Isegi sõnadest oli aru saada. Ainuke huvitav ja omapärane vaatepilt oli aga see, et põhilauljad olid lava sügavuses ja lava eesotsas oli kaks räpparst tantsupoissi. Kuulasin ja kuulasin, aga uusi lugusid ei kuulnud. Ei tea, kas nad panid ühe kava kokku lootes, et esinevad sellega terve elu? Väga raske on sellisele bändile mingisugust hinnangut anda, kuna puudusid trummid, kitarrid, bassid. On ainult laul, mis omas žanris on tõesti rahuldaval tasemel ehk siis /.../ paneme 3 ära. Ei leia mingit pinget sellist asja kuulata.

Kui ma ütlen, et järgmisena pidid lavale tulema kaks Võru bändi, siis vast kaob lugemisisu. Kas on tegu mingi külapeoga, kus kohalikud noormuusikud saavad kokku nagu vanasti noored kiige juures künka otsas? Ei, kindlasti mitte. Luban, et peale seda bändi tuleb lavale tõeliselt häid külalisesinejaid. Kes siis nüüd pidid end näitama? Need olid maailmameistrid omal alal, head sõbrad ja tuttavad: FAB ja ANAAL RÜHM (kõlab nagu A-Rühm, aga pole see). Kahju ja häbi küll ütelda, aga FABi kahjuks publik ei näinud, kuna üks pillimees oli vaheajal lava taga nii ära väsinud, et ei olnud isegi võimeline istuli tulema. Võtsime küll tarvitusele esmased abivõtted, kuid elustamine osutus kasutuks. Nüüd jäi suure ? alla ka ANAAL RÜHMA mäng. Olid ju kõik FABi liikmed ka selle bändi koosseisus ette nähtud. Kuid siis kargas lavatagustest tulnud mees ja tegi kõva käigu. Ta ütles: "Ma mängin ära. Näidake ainult, mida teie kidramees mängib ja milles probleem?" Nii need hullud siiski lavale tulid. Algab ANAAL RÜHMA etteaste. MÄRKUS: 1999.a.algul loodud bänd on laval esimest korda.

Peab ütlema, et selle bändi esinemisega kaasnesid suured lootused. Teadsin missuguseid maailmabändide lugusid nad mängisid: PRO-PAIN, BODY COUNT, COAL CHAMBER -- tõeliselt kõvad tegijad, lisaks + 2 Võru endise metalikuninga HAMOHI lugu. Selle bändiga on nii, et vaatlen toda justkui kahes perioodis.

I. Proovide periood. Olin kuulnud, et pundis mängib selline mees nagu ZAPA. Tema kohta öeldi, et kui teda võrrelda Otsa-kooli kolmanda kursuse kitarristiga, peaks Zapo olema vähemalt VI kursusel. Ega ma seda uskunud, sest polnud ta mingis muusikakoolis käinud, oli vaid üks parm. Astunud nende proovi, jäin sõnatuks. Milline tase! Mees vaatas mulle näkku, tegi jubedalt kihvti soolo ja muigas ainult. Pidin kohe maha istuma, sest jalad hakkasid värisema. See oli maailma tasemel mäng. Ta mängis soolokitarri, seega üht juhtivat ja vastutusrikast osa. Näpud jooksid nõnda libedalt, et silmad ei jõudnud järgi. See oli bängi hing. Ta lõi kohe vastava õhkkonna, kus selline muusika üldse tekkida saab. Zapa kasutas oma soolode tegemiseks ka hulgaliselt fantaasiat, tehes soolode vahele vingeid efekte. Mida kõike saab ühe kitarriga ära teha! Seda, kuidas ta nõnda vabalt ja puhtalt mängis, peab ise nägema ega muidu kogu imet usu.

Teine kõva tegija oli muidugi rütmikitarrist Ago. Ago vaatas küll tihti pilli kaela, kuid see aitas tal mitte eksida. Proov oli hoopis teistsugune kui MORIGANIL. Nii kui Agol või kellelgi teisel sassi läks, võeti kokkulepitud kohast uuesti. Ka teisel kitarristil pidid näpus hästi töötama, sest kõik lood olid kiired, rütm muutus küllalt sageli. See tegi asja põnevaks. Bassimees näis teistest nõrgem, aga tegi kõvasti tööd. Loomulikult ei olnud tema veel sellist praktikat saanud, nagu teised ja see lubas talle eksimused andestada. Ega ta suuri kalu pannudki. Võttes arvesse, et pidi ta ju mängima Henno Kelbi poolt väljamõeldud väga keerulisi käike, mängis ta siiski hästi. Teda toetasid Zapa ja Ago.

Mida tegid trummar ja lauljad? Üllatus, üllatus - neid ei olnudki selles proovis. Aga tase oli kah nii hea, et võis küll ühe proovi vahele jätta. Kuid mida ütelda kahe kitarristi ja bassi kohta tervikuna? Super. Midagi sellist ei oleks osanud oodata. Millised soolod, millised rütmid, millised käigud, millised efektid kitarril jne.! Lihtsalt tase! Harmoonia oli selles bändis viimase peal. Kui tavaliselt sellistele metal bändidele anda mingit iseloomustust helikeele poolest, siis oleks see järgmine: jõuline, raske, vihane, räige, meloodiline jne. Aga selle bändi helikeel oli midagi uut ja põnevat. See oli eelkõige mõnusalt maheda põhjamaise kargusega, mis tuletas meelde -29° C kuiva, kuid kipitavat talveilma. Paneks kohe viie hindeks ära. Punt sai mu lemmikbändiks kogu maailmas ning jäin seda rühma põnevusega lavale ootama.

II. Esimese esinemise periood. Tuletage nüüd esinemiseelset situatsiooni ja saate aru, et olin pettunud. ANAAL RÜHM tuli lavale koosseisus, mis oli vastand proovikoosseisule. Siit ei saanud midagi head tulla. Kuid siiski, mis juhtus? Alustame heast. Trummar oli tasemel, nagu teised proovis. Mängis kahe basstrummiga, mis tähendas seda, et iga jalg ja käsi pidi samal ajal oma mängu mängima. See ei olegi nii lihtne. Ilusad trummisoolod ja hea rütmi tagumine ning korralik jooksmine pulkadega mööda nahku edasi-tagasi - see tegi trummari heaks. Ma ei hakkagi ütlema, et ANAAL RÜHMAL oli nö kala kala otsas. Ah, juba ütlesingi välja. No mis siis ikka. Zapa, kelle käsutada oli soolokitarr, oli oma taseme täielikult kaotanud. Küll unustas ta kitarri ploki sisse lülitamata ja näpud ei tahtnud nõnda kiirelt õigeid kohti leida nagu pidanuks. Tihti jäi rütmist maha. Üks kõige "naljakam" juhtum oli see, kui Zapa alustas lugu naturaalse kitarriga, tõmmates kordamööda keeli tin-tin-tin-tin-tin-tin tin-tin-tin-tin-tin-tin. See oli huvitav ja sobilik algus, kuid peale trummipulkade klõbinat pidi lugu hoopis teise rütmikäigu sama. Aga Zapa jätkas ikka vana motiivi keeli tinistades. Seda veel isegi siis, kui tuli sisse laul. Ta jäi ühte motiivi kordama veel umbes 6-8 korda. Siis kui algas Zapa jaoks lugu, oli teine suures segaduses. Üritas vahele teha mingeid soolosid, aga näpud jooksid sõlme. Tegelikult oli see õudne. Kiitust vajab teine kitarrist Ago. Tema oli see, kes mängis kõik oma osad ilusasti ära ja püüdis teisi aidata. Lugude vahel oli vaja pillid ümber häälestada, kuid sellega sai hakkama ainult Ago. Ta käis ja häälestas ka teiste pillid. Näha oli, et ta püüdis päästa, mida päästa annab. Mängis isegi Zapa soolosid ja tegi rahvale nalja oma firmamärgiga. Mängib, habe suus, ja tuleb rahva lähedale. Bändist jäi mulje, et igaüks mängib oma lugu. Helikeel ja harmoonia, mis proovis oli super, oli täielikult 0. Paneks tutvuse poolest hindeks ikka 1+. Aga kui mõni mees laval ei magaks, oleks see tõesti SUPER bänd.

Olemegi jõudnud väliskülaliste juurde. Lavale astub Pärnu bläckmetal bänd ASSAMALLA. Olgu kohe algul ära öeldud, et tegu oli tõeliselt korraliku pundiga. Mehed teadsid oma muusikastiili ajalugu. Hea mulje jättis väljanägemine: tagasihoidlikud, kuid mõjuvad näomaalingud, riietus, käitumine. ASSAMALLA oli nagu ka teised tugevad black-metali bändid oma koosseisu toonud süntesaatori. Süntesaatorineiu oli pugenud lava sügavusse ja mängis seal suhteliselt rahulikku meloodiat, mis on täiesti iseloomulik selle muusika viljelejatele. Asja teeb huvitavaks see, et samal ajal, kui "sünt” mängib rahulikku meloodiat, mängivad teised väga kiiret lugu. Põhiliselt kasutas neiu süntesaatori taga võideldes oreli helisid.

Väga meeldis mulle ühe loo algus, kus kitarridega tehti huvitavat heli ja viisi. Millegipärast tuli mulle kohe meelde HORTUS MUSICUS, kuna kõik kõlas justkui vanaaja muusika. Nagu mingi renessansiajastu musa vist. Kitarristid olid mõlemad väga toredad ja head mängumehed. Neil oli hea side üksteisega ning mängisid oma osi hästi. Soolokitarrist pidi aegajalt ikka päris palju oma näppe väänama, mis tasus ka ära.

Laulja oli tõeline bläckar. Ta ei röökinud niisama midagi, vaid laulis oma kurja ja räige häälega täiesti korralikult ja arusaadavalt. Eriti üllatas mind see, et kõik lood olid eesti keeles, mis on omaette harv nähtus. Üllatav, et lauljal jätkus jõudu ja häält niimoodi pool tundi laulda. Peaaegu oleksin trummari ja ASSAMALLA eestvedaja unustanud. Trummaril oli kogu aeg tohutu tempo taga, mis muutis mängimise raskeks. Hoolimata kõigest tegi ta trummil korralikke trikke. Mida öelda bändi kui terviku kohta? Tubli töö. Mulle meeldis see, et kõik olid laval kui üks tervik. Ei olnud tegu suvalise tagumisega. Muusika oli ühtlaselt voolav ja meloodiline, kuid samas kuri ja raske. Tugev 4.

Aga nüüd tulid lavale mehed, kes alles poole kontserdi pealt kohale jõudsid. Need olid minu ühed uued lemmikud, kes ka viimasel Rock Non Stopil esinesid. Loomulikult olid need KINGPINNI mehed. See oli minu ja paljude teiste jaoks õhtu parim bänd. KINGPIN teeb midagi tõeliselt head: raskemat Korni-stiili kuuluvat ja pisut räp-metali kanti kalduvat musa. Bändi koosseis on alates illegaalsest isikust kuni endise No Big Silence'i bassimeheni välja. Algul läks meestel tükk aega pillide häälestamise ja kohanemisega. Kui teised said enne kontserti lava proovida, siis KINGPINIL seda võimalust ei olnud ja pidid nüüd kohe tundmatus kohas vette hüppama. Hea hüpe oli. Mida nad siis tegid? Trummar oli lihtsalt tase. Andis trummidele väga kõvasti peksa neli-viis korda järiest. Ta kasutas kahte basstrummi ning tegi ilusaid vahesoolosid. Samuti olid huvitavad ja kiired lugude rütmid, mida trummar kenasti arendas. Tuletades meelde RNSi Põlvas, peab ütlema, et halvemaks ei ole trummar sugugi läinud, küll aga õige pisut paremaks. Väga kõva mees oli Jussila Raimo, kes ohjeldas bassi. Minu mäletamist mööda oli tal ainukesena viiekeelne bass, mis iseenesest ei ole mingi näitaja. Küll aga oli näitaja Raimo oskus näppe sättida sinna, kuhu parajasti vaja. Kui mõnes bändis on bassi osatähtsus suhteliselt väike, siis KINGPINIS oli asi vastupidi. Suurem osa meisterlikkuse näitamisest kandus bassimehe peale. See oli ka loomulik, sest oli see mees ju kõige kõvema ja üldse bändi isa. Kuid see ei tähenda, et teised oleksid kehvad olnud. Vastupidi. Eriti üllatas mind kitarristi areng. Kui veel 1998. aasta novembris pidi see mees pidevalt pilli jälgima ja pingsalt oma kalu ära hoidma, siis sel korral ei uskunud ma oma silmi. See sama vend mängis nüüd juba väga puhtalt soolosid ja muud värki. Enam ei pidanud ta jälgima pilli ja näppe vaid suutis nagu teisedki hüppeid teha. Mul oli hea meel ka selle üle,et kitarrist oli mõnda kohta, kuhu mahtusid ja sobisid, sisse pannud eriefekte.

Laval oli veel üks väga tore kuju - laulja. No tema oli lauljatest parim. Fantastiline liikumine ja rahvamasside juhtimine. Ta pani kõik saalisolijad elama. Ja milline oskus tal veel laulda oli! Ta laulis kord tüüpilises rapstiilis, kord väga kurjas hardcore stiilis. Laulude ajal jätkus tal ka energiat hüppamiseks. Imestasin, kuidas ta sellises möllus juhtmesse ei takerdu, aga ju on tal kõik kontrolli all. Tema hääl ja laulmisviis võisid muutuda väga tihti ja samas puhtalt. Ta tegi suhteliselt peenikest ja kõrget häält, kuid samas ka madalat ja jämedat. Äge!

Bänd tervikuna kõlas väga ühtsena. Siin oli kõigil oma osa ja tähtsus. Kõiki oli selgelt kuulda ja ei oskagi midagi öelda, kui et tõesti tase. Tore oli, et KINGPIN tuli Võrru mitte ainult vanade lugudega RNSi ajast, vaid ka uutega. Kuigi nüüd tundub see bänd küps olevat, loodan ma siiski, et mehed jätkavad tööd eesmärgiga saada veel paremaks ja atraktiivsemaks. On näha, et see punt on Lõuna-Eestis kuulus ja on siit endale palju poolehoidjaid leidnud. Oi hinde oleks unustanud. Panen ikka 5.

Järgmised esinejad olid jälle Tallinnast. HONK on 17-18 aastaste poiste kamp, mis viljeleb räpmetalit. Huvitavad vennad. Mängisid umbe suurt kuju, kuid olid nagu teisedki. Trummar ei saanud vist oma uute töövahenditega siin Võrus hästi hakkama. Ei kohanenud kohe sugugi. Siit ka mõningad kohmetused esinemise ajal, kuid üldiselt mängis ta hästi. Ta hoidis üht trummipulka kuidagi väga kummaliselt käes, kuid suutis siiski kiiresti mööda trumminahka edasi-tagasi käia. Väga huvitav oli üks kitarristidest, kes kogu esinemise ajal väga naljakalt titesammudega edasi-tagasi tatsas. Mängis samuti hästi. Midagi erilist kõrva ei jäänud, nagu ka teise kitarristi mäng, mis läks samuti ühest kõrvast sisse, teisest välja. See mida ta mängis, oli tore ja ilus, ilma eriliste kaladeta. Bassimees oli vist ainuke, kes rohkem meelde jäi. Seda oma käikudega. Kummalist käitumist näitas ka laulja, kes hoidis pidevalt pead kinni. Vist valutas pea. Lauljal oli ka hääl, kuid mitte nii hea ja painduv kui KINGPINIL. Peaasi, et sõnadest aru sai. HONK oli bänd, mis tegi puhast muusikat, kuid kõik see tundus nii keskpärane ja tüüpiline, et ei hakanud midagi kõrva. Ei head ega halba. Loomulikult on neil, kuhu areneda. Tegelikult ei olegi sellise keskpärase bändi kohta midagi tarka öelda. Tubli 4, mida on suhteliselt igav kuulata, sest pole midagi, mis köidaks kõrva.

Järgmisena tuli lavale tüdrukute bänd Tõrvast. S.I.K on Tõrva punk-black bänd, kes ei üritavad midagi teha, aga see, mida teevad, on täielik jama. Trummar käis küll ringi, kaks paari pulki taskus, kuid ise ei osanud trummi mängidagi. Sellist peksmist võib ka suvalisele tunni ajaga õpetada. Ta justkui lõi lihtsalt mingit rütmi, kuid ei olnud hingega asja juures. Ei olnud ka harv juhus, kui käed sattusid sassi minema. Mis seal ikka rääkida, las õpib. Olen ka aasta tagasi neid kuulnud, kuid states võib öelda, et asi ei ole oluliselt paranenud. Kitarrist pani mingit arusaamatut läbu. Vahel ikka üritas mingit meloodiat mängida, kuid jäi mulje, nagu veeriks. Kohmakas oli asi. Kui nüüd bassitädi vaadata, siis ... Nojah, pisut parem ehk kui MORIGANI oma, aga ikkagi jama. Põhirõhk oli asetatud lauljale, kes üritas laulda enamasti punki. Jah, tegu oli tõesti pungiga, kuid väga viletsa ja haleda pungiga. Tegelikult ei olegi ma Eestis teist korralikku pungipunti kuulnud kui JMKE. Villu on ainuke, kes oskab punki teha. S.I.K nagu ka enamus teisi Eesti selle tüübi bände oli oma muusika viimistlemata jätnud, mis aga tähendab seda, et tegu on saastaga. Punki saab kuulata ainult siis, kui see on korralikult lõpuni viimistletud ja hästi pungilikult lauldud. S.I.K oli veel sellepärast kummaline et lauldi bläcki ja punki vaheldumisi. Need on täiesti erinevad asjad ja blackist ei jaga nad midagi. Kuna nad mingi arengu vist on ikka teinud, siis võiks neid hetkel hinnata 3–ga.

Järele on jäänud veel vaid kaks bändi. Üks Põlvast ja teine Tallinnast. Niisiis astub lavale WHISPERING FOREST Tallinnast. See on väga korralik ja omanäoline bläkk bänd. Huvitavaks tegi asja kena naisvokaal. Kui tavaliselt on bläcki lauljad sellised, et röögivad vihaselt ja karmilt, siis see vokaal oli väga huvitav. Kõrge naishääl laulis suhteliselt rahulikku meloodiat kiire blacki saatel. Efektiivseks muutis asja ka see, et kanti stiilile omast esinemiskostüümi ja maalitud nägusid. Laulja sai küll paljudele südamelähedaseks. Hästi mõjusid ka kitarristi poolt öeldud mõned karmimad helid. Mida kitarrist veel tegi? Head tööd tegi. Tal oli kogu esinemise ajal piisavalt näpul tööd, et oma võimeid ja taset näidata. Kord mängis ta pikki kiireid soolosid, kord pisut lühemaid meloodiaid. Sama tööd tegi ka teine kitarrist. Tõsi küll, pisut vähem oli talle jäetud peenikest näputööd. Bassi osakaal oli tunduvalt väiksem, kuid täiesti olemas. Mingeid vapustavaid käike just ei olnud, aga see, mis mängiti, mängiti hästi. Ilusat mängu näitas ka süntesaatoriklõbistaja. Pidevalt olid tema käes meloodia või mõni pisisoolo. Trummar, nagu ikka sellistes bändides, tegi kõva töö ära. Hea treening mehele, kes muidu joosta ei viitsi. Käed-jalad töötasid tal nii kiiresti nagu korras õmblusmasina nõel. Soolod, kiires rütmid - kõik oli hästi mängitud. Veel meeldis mulle WHISPERING FORESTI juures see kuidas samaaegselt oli kokku sobitatud kaks meloodiat. Bänd oli tase nagu ka varem. Ajahammas ei ole neid ei halvemaks ega paremaks närinud. Ju on nad oma lae kätte saanud. Paneks ikka tubli viie ära.

Viimasena pidid üles astuma Põlva mehed. Tegu oli taas black-metali bändiga. REALM OF CARNIVORA on tüüpiline black-metali punt, keda ma analüüsida ei viitsiks. Lugege ASSAMALLA kohta ning arvestage, et pillimehed olid pisut kehvemad. Hinne bändile oleks 3. Olgu teada et need mehed olid siiski liikunud paremuse poole. Paar kuud tagasi oleksid saanud kahe.

Peab ütlema, et üritus oli väga hea, kuid samas halb. Halb oli see, et esinejad olid kahest seinast - räp ja black. Oleks võinud olla midagi vahepealset, nagu ANAAL RÜHM, mis kahjuks ebaõnnestus. Bände oli viletsaid (MORGAN, S.I.K) ja väga häid (KINGPIN, HONK, ASSAMALLA, WHISPERING FOREST). Loodame järgmist Metal-Festi pisut paremat tulevat. Ega tegelikult sellel kah midagi viga polnud. Tugev 4.