Kuidas portreteerida õpetajat ?

Kairi Kärbla 10. klass 

          Õpetaja puhul on tähtis, et ta oleks kannatlik ning mõistev. Ta võiks õpilastes näha eelkõige samasugust inimest nagu ta ise. Oma ainet peaks ta aga põhjalikult tundma ning oskama seda hästi õpetada. Eriti oluline on see põhiainete korral. Kuidas õpetaja tundi annab ning õpilastesse suhtub, oleneb suurel määral viimastest endist.

Mõnel pedagoogil on raudne põhimõte "Nii, kuidas nemad mulle, nii mina neile.” Selline tegutsemine ei too kaasa midagi head. Kannatavad mõlemad pooled. Ülirange õpetaja suhtes tekib vastumeelsus ning isegi hirm tema tundide ees. Õpetajalgi peaks olema ebameeldiv, kui õpilased tema ees hiirvaikselt ja tardunult istuvad. Türanniseerimisega ei saavuta muid tulemusi peale trotsi ja vihkamise. "Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu." Üks pool peab alati järgi andma.

Igal õpetajal on välja kujunenud oma stiil, kuidas tundi anda. Mõned püüavad õpilastest viimase välja pigistada, pidades oma ainet kõige tähtsamaks. Seetõttu annavad nad ka palju koduseid töid teha. Nad justkui unustavad ära, et meil on ka teisi aineid.

Muidugi pole ka selline tund mingi tund, kus õiget korda pole. Igaüks teab ise, kas teeb kaasa või mitte. See võib hiljem valusalt kätte maksta. Õpetaja peaks oma aine suutma nii huvitavaks teha, et teda kuulataks ning et õpilastel tekiks ka tahtmine sõna võtta. Õpetaja ja õpilaste vahel ei tohiks müüri olla. Mõlema poole vahel peaks olema usaldus ning austus.

Õpetajat ei saa portreteerida: ilus, tark ja hea. See oleks ainult muinasjutus võimalik. Peame leppima teadmisega, et reaalses pahelises maailmas ei eksisteeri ühtki ideaalset inimest.

Kauaaegne õpetaja Antonina Änilane

Merje Erli 10. klass

Parksepa Keskkooli kauaaegse vene keele õpetaja, nüüdse pensionäri Antonina Änilase valisin oma uurimistöö aineks emakeele õpetaja soovitusel.

Antonina Änilane (neiupõlvenimega Lukina) on sündinud Novgorodi oblastis Valdai rajoonis. Sõja alguses oli Antonina 6aastane, tal oli noorem õde Liidia, kes oli kole jonnakas. Vanemad läksid hommikul vara tööle, Antonina ülesandeks jäi õe hoidmine ja kodutööde tegemine.

Et isa hukkus 1942. aastal Velikije Luki all ja emal oli üksi raske lapsi kasvatada, siis tuldi 1947. aastal perega Eestisse, kus Antonina õppis kiiresti ära eesti keele, täpsemalt võru keele.

 1.klassi läks Antonina Kurenurme kooli alles 1947. aasta novembris, sest ta oli suvel võtnud karjalapse ülesande. Ta viidi kohe 2. klassi ja kooli lõpetas seitsme aasta asemel viie aastaga, sest 6.klassi eksamid sooritas ta aasta alguses eksternina ja viidi kohe 7.klassi. 8. ja 9.klassi lõpetas ta Antsla Keskkoolis. Majanduslike raskuste tõttu pidi tööle minema, õppides samaaegselt Võru Töölisnoorte Koolis.

Meeldivamad õppeained on Antoninale olnud ajalugu, kirjandus ja joonistamine. Meeldivaim õpetaja on Antsla Keskkoolist ajalooõpetaja Karl Veri, kellel oli iga ajaloosündmuse kohta mõni anekdoot või hea sõna varnast võtta nagu öeldakse.

Antonina on oma elus olnud alati õpetaja, mingit muud ametit ta teha ei oskavatki. Ta leiab, et  kooliaastad ja ka pärastised tööaastad on olnud meeldivad.

1967-1999.a on Antonina Änilane töötanud Parksepas. Selle kooli õpilaste teadmised vene keeles on väga head. Paljud endised õpilased ütlevad, et saavad korraliku keeleoskuse tõttu venelastega äri ajada. Paljud on öelnud, et hea vene keele oskusega said nad keskkoolis kergesti hakkama.

Õpetaja on Parksepas ellu saatnud kuus lendu õpilasi. Oma töös on püüdnud ta õpilasi mõista ja mõttes asetanud end õpilase kohale. Ta on püüdnud olla aus ja õiglane kõigi õpilaste suhtes. Kui mõni õpilane on talle lähedasem, ei näita ta seda välja.

Antonina on inimene, kes tegeleb paljuga, kuid ajapuudusel mitte kõigega eriti intensiivselt. Suureks kireks oma hobide seas peab ta õmblemist, millega hakkas tegelema juba 14aastaselt. Ta on õmmelnud kõike - seelikutest kuni mantliteni välja. Ta on usin kuduja ja heegeldaja. Tema lood on kaunid, huvitava värvi ja mustrilahendustega.

Üks suur kirg on maalimine, seda ei ole ta kusagil õppinud, praktiseerib iseenese käe all. Eriline kirg on joonistada värviküllast sügist. Huvi lugemise vastu on nii suur, et vahel ei saa raamatut kuidagi kinni panna enne, kui see on läbi loetud.

Antoninal on siiski ka unistus, mida ta tahaks veel osata, aga siiani pole suutnud seda unistust veel realiseerida. Ta tahaks nimelt osata kududa kaltsuvaipa, lubab, et tulevikus õpib selle ära.

Antoninal on poeg ja tütar. Kasvamas on lapselapsed, kes valmistavad vanaemale palju rõõmu. Tööd kirjutades ja õpetajaga vesteldes kujunes mul arusaam, et õpetajad ei olegi ainult tunniandjad, vaid mõned neist on väga huvitavad isiksused.

Elmar Susi - kaanikasvataja ja ravitseja

Kuldar Kobak 10. klass

Elmar Susi on kaanide kasvatamise ja ravitsemisega tegelenud juba aastast 1954. Mõtte kaane kasvatada sai ta Aleksander Reponilt, kes töötas Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kus Elmar Susi tol ajal õppis.

Elmar Susi hoiab kaane klaaspurkides. Igal purgil on kuupäev ja silt patsiendi nimega, keda kaan aitab. Vabad kaanid on purgis mitmekesi. Et haigus vere kaudu ei saaks levida, ei kasuta ta ühtki kaani mitme inimese peal - see on nagu ühekordse kasutusega süstal.

 Aastas tuleb purkides umbes sada korda vett vahetada, sogases vees nad surevad. Vett toob Susi Kogrejärvest, mis on Võrust mitmekümne kilomeetri kaugusel. Teiste järvede vesi ei ole kaanidele hea.

Susi asetab kaanid tavaliselt sinna, kus haigus pesitseb. Südamevaevuste puhul paneb ta kaanid tavaliselt kolmanda ribi peale, kui aga pea kohiseb ja veri ei liigu, siis kõrva taha. Haigete neerude korral on aga õige koht jalatalla all. Kaani süljest verre süstitud ained püsivad paar-kolm kuud, siis tuleb hammustust korrata. Aastate jooksul on kaanide abil tervise tagasi saanud sadu inimesi, kuid kõiki hädalisi pole võimalik aidata. Ka pole kaane nii palju, et võiks neid hambavalus hädaliste peale raisata või müüa.

Elmar Susi laseb end kaanil hammustada ja verd imeda vähemalt kaks korda nädalas. Ta enda aastaid kestnud isheemiatõbi on ammu unustatud, eesnäärme kasvaja jäi tänu kaanidele arsti noa all käimata. Elmar Susi on mõnele hädalisele kaanid isegi linna kaasa andnud, et kui valu väga suur, pangu omale peale. Aga millegipärast pole ühestki kaanist seal asja saanud: kõik nad on võõrastes kätes üsna pea surnud. Veel üks raudne põhimõte on Elmar Susil: lihtsalt niisama profülaktika mõttes ei hakka ta kellelegi apteegikaani peale panema. Ta ei anna seda ka ärimehele pohmelusest välja tulemiseks, kuigi on teada, et eelmisel päeval kõvasti pidu pannud ja järgmisel hommikul hinge vaakuvast mehepojast saaks kahe kaani abil traksis poiss.

Külli Kolodinskaja meenutab möödunut

Triin Pinnär 10. klass

Külli Kolodinskaja on sündinud 27.novembril 1940 Rõuges Hino külas Tõrvanurme talus. Arvatakse, et talu sai nime tõrvalillede järgi, mida ümbruses palju kasvas.

"Niidud lausa roosatasid", ütles Külli.

Maja oli laudaga ühe katuse all. Pisut eemal kuur ja saun. Kaev puudus, kuna arvati põhjavesi liiga sügaval olevat. Niisiis tuli Külli emal see kaelkookudega naabrite juurest kanda. Majas oli tuba, köök ja muldpõrandaga esik. Toa seinad olid palkidest, mis ajalehtedega kaetud.

"Õhtuti sai ikka loetud seda, mis voodi kohale kirjutatud. Ehk sealt saigi lugemine selgeks õpitud," arvab Külli ise. Elektrit majas polnud. Kasutati petrooleumilampi ja pirde, juhuks, kui toas ja köögis üheaegselt valgust vajati.

1941. aastal algas sõda. Sõja ajal elas Külli vanematega mitmes paigas, isegi naabrite kartulikoopas. Samal perioodil suri ka tema isa. Peale sõda läks Küllist kaksteist aastat vanem vend Võru Keskkooli õppima, kust ta viidi Siberisse seoses õpilaste vabadusvõitlusega. Koju jäid Külli, tema ema ja vanaema. Külli kooliealiseks saamiseni puudusid tal mängukaaslased, sest külas teisi temavanuseid polnud. Nii viibis tüdruk palju looduses lilli korjates ja liblikaid imetledes. Kodus aitasid üksindust leevendada kassid ja kanad, kes kõik sülle said harjutatud. Mänguasju, nagu praeguse aja lastel, Küllil polnud, vähemalt ta ei mäleta, et oleks. Välja arvatud üks portselanpeaga kaltsunukk Imbi. 

Peale sõda kehtestati kolhoosikord oma viletsuse ja raskustega, mida aitas leevendada külaelanike huumorimeel ja  positiivne ellusuhtumine. Küllil on meeles üks lõbus "rahvalaul", mis iseloomustas väga originaalselt seda aega:

 "Tuli sõnum - kõik kolhoosi, 

 sääl saab kooki, sääl saab moosi! 

 Kolhoosipõllul künnab traktor,

 tema järel käib instruktor, 

 traktor künnab, külvab, lõikab, 

 pärast muudkui sööma hõikab."

 Tol ajal võis sööma hõikamise asemel koguni Siberisse sattuda, kuid sellest hoolimata püsis naljasoon ja oskus rõõmu tunda ka väikestest asjadest. "Külanaised käisid täpselt keskööl ja õigel päeval hällilapse akna all laulmas," meenutab Külli, "mille järel istuti tunnike koos. Polnud ei kinke, piduriideid ega lookas laudu." Omaenda sünnipäevast meenus talle viies sünnipäev, kus ema oli tema kleidile suure värvika nööbi ette õmmelnud ja Külli oli väga uhke selle üle.

1948. aastal algasid kooliaastad Rõuge 7-Klassilises Koolis. Kooli oli neli kilomeetrit. Külli lemmikaineteks olid muusika, füüsika ja keemia. Enda sõnul ta neis tundides puhkas. Füüsikas ja keemias tegi ta isegi katseid, mille tarbeks vajaminevad asjad kodus olemas olid. Vastumeelseks aineks oli ajalugu. Vahest sellepärast, et see aine oli seotud sõdadega. Esimesed neli klassi lõpetas Külli kiituskirjaga. Õpetajatest on Küllile meelde jäänud Heli Teppo põhikoolist ja Linda Kütt keskkoolist. Kui külli keskkooli lõpetas, suri tema ema ja ta ise asus tööle ehitusele maalrina. Seda ametit pidas Külli seitse aastat.

 Abielludes 1967. aastal koliti Parkseppa. Abikaasa Vladimir on sündinud Leningradis ja elanud Minskis, teeninud aega Baltimerel  ja peale teenistuse lõppu jäigi elama Eestisse. Tal polnud samas ka põhjust kojuminekuks - ema oli surnud ja isa uuesti abiellunud. Külli ja Vladimir kohtusid Ridali lennuväljal, kuna mõlemad harrastasid lennusporti. Esimene tütar Ene sündis 1967. aastal ja tütar Jana viis aastat hiljem. Praegu kasvatavad mõlemad kodus oma lapsi. Külli töid ja tegemisi on pere alati toetanud nõu ja jõuga. Kui tütar Ene oli saanud aastaseks, asus noor ema tööle Väimela sovhoostehnikumis maalrina. Enest sai aga samas majandis asuva lastepäevakodu kasvandik, kus talle väga meeldis. Nelja-aastasena soovitas ta emal õppida lasteaiakasvatajaks, mida Külli hiljem tegigi. "Olin väga üllatunud, kui seda ettepanekut kuulsin," meenutab Külli," sest Ene ütles just “õpi kasvatajaks". Mõtlesin, kust tema teab, et seda ametit õppima ka veel peab.

Parksepas valmis lasteaed 1973. aastal, kus Külli alustas peale selle valmimist kohe tööd, töö kõrvalt õppides Tallinna Pedagoogilise Kooli kaugõppeosakonnas.

1986.aastal, kui kooli suruti 6 aastased lapsed, avanes tal võimalus töötada nendega koolis esimeses klassis. Esialgu kolm aastat Parksepa koolimajas, seejärel Väimela lasteaia uutes ruumides.

Külli kohustuseks oli lastele selgeks teha, mis vahe on tööl ja mängul, harjutades neid korda hoidma ning õpetada lugemist, arvutamist. Ta ise räägib, et seletatud said lastele kõik olulised kalendri tähtpäevad. Näiteks muinsuskaitse päeval palus ta lastel tuua kodust vanaaegseid asju ja seletas neile siis, mis otstarbel neid kasutati.

"Kindlasti ei puudunud aasta lõpus ka näidend, see oli saanud justkui traditsiooniks. Aktiivsemate lastega, kellega jõudis rohkem, tegime isegi kaks näidendit, ühe jõuludeks, teise lasteaia lõpupäevaks. Oli huvitav vaadata, kuidas igaüks oma osa õppis. Isegi need tuupisid oma laused pähe, kes muidu lugeda ei tahtnud või ei osanud. Kõik käisid, oma osaga paberike taskus, ja kui meelde ei tulnud, vaadati jälle taskus olevat paberikest. Osad olid aga jaotatud nii, et igaüks sai kasvõi paar lausetki öelda. Näidendid polnud eriti pikad ja osi sai rohkemaks niiviisi, et näiteks, kui oli vaid üks jänku, siis selle jänese tekst oli jaotatud mitmeks. Ühest jänesest sai niimoodi kaks või veel rohkem, kui vaja." Seda jutustab Külli tööst koolis.

"Kõikides senistes töökollektiivides on ühised üritused kõiki liitnud," seletab ta ja lisab, et palju oleneb kollektiivist ja juhtkonnast, aga temal on mõlemaga vedanud.

Külli on palju laulnud naisansamblites ja õpetajate segakooris “Cantus". Kunagi keskkooli ajal on ta koguni klassiorkestris kitarri mänginud. Talle on alati meeldinud palju lugeda, seda praegugi. Pilligi pole ta unustanud, sest mängib vahel kodus süntesaatoril ja teeb isegi laulukesi. Praegu on Külli Kolodinskaja vanaduspensionil ja mõtiskleb järgmiste asjade üle: "Mida vanemaks saad, seda sagedamini tagasi vaatama hakkad. Ehk on see nostalgia, aga seljataga tundub kõik helge ja hea, murede ja raskuste kohta tulevad meelde sõnad, mida isa olevat sel puhul öelnud: “Kes teab, milleks see kõik hea on!” Ei tea, kas see on juhus või saatus, aga mind on lapsepõlvest peale ümbritsenud armastav pere, toredad töökaaslased ning abivalmis sõbrad ja naabrid."

Kas õnn on inimese enda teha, 

Saatus enda sättida? 

Arvamusi mitut sorti, 

mida nendest uskuda?

Kuidas lükkad, nõnda läheb -

      vana tuntud tõde see, 

aga tihtipeale märkad - 

Saatus risti teepeal ees.

Ei sa saa ta'st ümber, üle, 

vasakult ei paremalt.

Mis on sulle ette nähtud,

      kätte tuleb nii või naa.

Mis siis teha, kuidas olla, 

kas tasub üldse rassida?

Jalad seinale, las tulla 

sellel, mis peab tulema!

Ei tea, kuid arvan: ära seisa -

taskus käed – ja vaata pealt, 

kuidas Saatus omatahtsi 

eluteel su samme seab.

Lükka, tõmba, aita kaasa,

tulemus on parim lool,

mis on tehtud siiralt, ausalt,

Saatusega üheskoos.

Kui ei meeldi, mis sul antud,

vaata medali teist poolt,

püüa anda elul vastu

midagi ka omalt poolt.

Malle ja Viktor Puolakainen

Merit Erli 10. klass

Valisin uurimistöö teemaksajalooõpetaja Malle Puolakaineni ja ta abikaasa Viktori eluloo kirjutamise.

Mallel on kaks venda ja õde. Varakult harjuti tegema kõiki majapidamistöid.  Kodust sai Malle kaasa turvatunde, töötegemise oskuse, ema oli õpetanud oma lapsi hoidma kodu ja perekonda. 

Viktori vanematel oli kuus last: viis poissi ja Viktori kaksikõde. Ka Viktori peres oli lastel vaja abistada vanemaid vajalikes töödes. Lapsepõlv andis Viktorile kaasa austuse vanemate vastu, lugupidamise inimeste suhtes. Viktor hindab lapsepõlvest eriti seda, et ta sai kodust kaasa korraliku töötegemise oskuse. Koolis olid nii Viktor kui Malle püüdlikud. Malle lemmikaineteks olid kirjandus ja vene keel, Viktoril ajalugu, matemaatika, füüsika ja kirjandus. 

Malle ja Viktor kohtusid ülikooliaastatel, mõlemad õppisid ajalugu. Mallel ja Viktoril on kaks last. Laste kasvatamisel peetakse kõige olulisemaks head suhtlemist, laste suunamist ja arendamist, ühtset korra nõudmist ja keelamist. Oluline on lastele selgitada, mis on hea ja mis halb.

 Kõikidel töökohtadel on Malle ja Viktor olnud töökad, tegelenud hobidega. Malle hobideks on seltside ja ringide juhendamine, ta on olnud naistenõukogu ja a/ü komitee esimees, tantsis õpetajate naisrahvatantsurühmas. Talle meeldib liimida, lõikuda, kleepida, aiandus ja kodukaunistamine. Väga meeldib lugemine, televiisori vaatamine ja stiiliürituste korraldamine kodus. Viktori huvideks on lugemine, džuudo, lauatennis, ujumine.

Elus on Viktori arvates kõige tähtsam rahu, leib ja katus pea kohal. Malle arvab, et väga tähtis on perekond, et elus tuleb kasutada võimeid ja oskusi.

Viktorist ja Mallest arvan, et nad on head, abivalmis ja usaldusväärsed inimesed. Veel olen veendunud selles, et nad on sõbralikud ja lahked. Mallet austan ka seetõttu, et ta kodanikuõpetuse aine kaudu pani mind elu üle mõtlema ja arutlema. Nendega koostööd teha oli väga meeldiv.

Kes teab, see saab

Kairi Kärbla, Ly Keel 12. klass

Õpetajal on kombeks vahetevahel tunnis mängida. Ta esitab mitmeid küsimusi ning see, kes vastust teab, saab pisikese maiuspala. Nii ka mängu pealkiri - "Kes teab, see saab”.

 Koolis on väga palju õpetajaid ning iga õpetaja on omamoodi isiksus. Vanemad õpetajad paistavad vähem silma kui nooremad. Nad riietuvad tagasihoidlikumalt ning nende iseloomus on vähem särtsu.

Mallet kohates paistab silma alati tema korrektsus. Ta riietub maitsekalt ja kannab riietusega sobivaid ehteid. Aksessuaarid harmoneeruvad riiete ja kingade värviga. Ta on igati naiselik: kannab vanusele vastava pikkusega seelikuid -- mitte eriti lühikesi ega liiga pikki. Arvatavasti pole ükski mele klassi õpilane näinud teda koolis pükse kandmas. Jalatsitest eelistab ta kõrgete peenikeste kontsadega kingi. Nendel kõndimine ei valmista talle mingisuguseid raskusi ega ebameeldivusi. Aastatepikkune õpetajaks olemine on kujundanud temale omase stiili - lihtsa, kuid samas naiseliku.

Ta ei jumesta ennast või teeb seda väga tagasihoidlikult. Selle järgi võib arvata, et Malle poole naturaalsust ja loomulikkust. Tema soeng on tavaline, kuid igasugune muutus on silm märgatav.

 Tundi alustades annab Malle lühikese ülevaate tunnis käsitletavate teemade või probleeme kohta. Selline teguviis on hea, sest see välistab kõik tunni jooksul tekkida võivad "üllatused.

Malle tunnid on sisukad ja huvitavad, kuna ta ei piirdu ainult õpikutekstiga, vaid teeb meile aiakirjandusest loetud või raadiost kuuldud faktid. Tal on iga probleemi kohta isiklik arvamus,

mida jagab avameelselt ka meiega. Kuna ta on hästi kursis ajaloo, poliitika ja riigis toimuvaga, siis pole tal raskusi oma arvamusi põhjendada. Malle peab väga tähtsaks, et õpilastel oleks oma nägemus maailmas toimuva kohta. 

Oma õpetatavatesse ainetesse suhtub ta täie tõsidusega. Ta läheb endast välja, kui õpilased tegelevad tunnis kõrvaliste asjadega ning ei kuula teda. See on arusaadav, sest ta on tunni ettevalmistamisega palju vaeva näinud. Tunni mitte tähelepanemine õpilaste poolt on ainuke asi, mis teda vihastab.

Ta on ainus õpetaja, kelle tunnis mängime mõnikord rollimänge. Viimati mängisime erakondi, kus kõik kolm klassis moodustatud erakonda vastasid küsimustele.

Õpetaja on leidnud väga hea nipi, kuidas küsida õpilasi vastama, kui kellelgi hindeid veel ei ole ning vabatahtlikke ei leidu, viimaseid leidub harva. Nimelt küsib ta kuupäeva järgi ning vastab õpilane, kes kannab sama numbrit klassipäeviku nimekirjas.

Mina olen seetõttu kaks korda tema süsteemi ohvriks langenud. Ükskord kümnendas klassis ning teine kord kaheteistkümnendas. Viimasel korral olin kodus vale õppetüki õppinud, ma polnud hästi tähele pannud, mida õppida anti. Seetõttu ei osanud ma vastata. Midagi hullu siiski ei juhtunud. Mallel on ka kindel süsteem, mida ta rakendab õpilaste puhul, kes ei oska. Ta paneb neile päevikusse punkti. Nii sain ka mina punkti. See tähendab, et olin edaspidi esimene potentsiaalne vastaja ajaloo tundides. Ometi pääsesin kuidagi järgnevates tundides vastamisest ning veerandihinde väljapanemisel ei arvestanud ta seda punkti, vaid ainult kolme tähtsama töö hindeid.

Ainus asi, mis meile ei meeldi, on see, et tema kontrolltööd on liiga mahukad. Õpetaja ei suuda aru saada, et 45 minutit töö kirjutamiseks on liiga lühike aeg. Isegi kui kirjutada tööd terve tund, jääb osa küsimusi vastamata ning see alandab hinnet. Aega peaks lihtsalt rohkem olema või siis töid tihedamini ja vähema materjali kohta tegema, et jõuaks kogu töö lõpuni kirjutada.

Õpetaja on ka väga hoolas kutsuma tundidesse külalisi ning loengud toimuvad kõigile keskkooliklassidele.

Malle peab kinni ka traditsioonidest, mis on väga teretulnud. Vabariigi aastapäeval on laual Eesti lipp. Jõulude ajal on klass kaunistatud, laudadel põlevad küünlad, on hubane ning tekib tõeline jõulutunne. Hea on ka see, et sel ajal tavaline õppetöö puudub. Malle klassis oli ükskord puhvet, kus tema klassi õpilased müüsid pannkooke.

Tema hääldus mõnede sõnade puhul on omapärane: "Nüid, päivik, maailmajägu". Kui õpetaja hakkas meile tunde andma, pani see meid alguses naeru kihistama. Samuti tekitas nalja tema rõhuasetus mõnede sõnade puhul, näiteks "Kuramaa" (rõhutab esimest silpi). 

On hea, et iga õpetaja on just selline, nagu ta on, sest siis ei muutu koolielu üksluiseks.

Arvamus: Kalju "Füüsikaõpetaja” Haabmets

Mihkel Matsin, Raido Kodu, Peeter Lang, Sander Kipper 12. klass

 Ankeet:

 Nimi: Kalju "Füüsikaõpetaja" Haabmets.

 Sündinud: Selleks, et elada ja õpetada.

 Elukoht: Piisavalt lähedal, et jõuda iga kord õigeks ajaks.

 Meeldib: Olla omapärane ja õpetada õpetatavat.

 Ei meeldi: "Mäletsemine" tema tunni ajal.

 Pooldab: Alandlikke õpilasi, korda tunnis.

 Ei poolda: Järeltööde tegemist ja noorte agressiivset isetegevust.

 Mõtleb: Sageli ka ainevälistest asjadest.

 Ei mõtle: Asjadest, millest ei tohigi mõelda.

Meie füüsikaõpetaja Kalju Haabmets on väga eriline mees. Ta on sootuks erinev teistest Parksepa Keskkooli õpetajatest. Ka välimuselt torkab ta teiste seast silma. Suhteliselt lühike mees, juuksed üle pea kammitud, et kiilas pealagi välja ei paistaks. Samuti teeb Kalju omapäraseks lips, õigemini lipsud, lipsud, lipsud... See määrab ka tema stiili. Erinevaid lipse kannab ta iga päev. Keegi ei tea, palju tal neid kokku on, kuid ühel päeval on lips lühike ja lai, teisel päeval pikk ja peenike, ots ulatub püksi. Lipsud on alati ülikonna all – ta kannab alati ülikonda, see on kiiduväärt ja stiilne.

Kalju Haabmetsa õpetamismeetodite kohta pole midagi halba öelda, see on eriline, see kas meeldib või ei meeldi üldse. Vahepealset varianti ei ole. Suhtumine õpilastesse on tal kummaline, et mitte öelda halb. Ei tea, kas põhjendatult, kuid tundub, et talle meeldib halbu hindeid panna. Ta nagu muheleb, kui saab midagi halba teha, stiilis "Sina saad täna kahe (muie, muie), oleks võinud ikka ära õppida!" Ajab küll närvi, kui õpilane saab kahe ja õpetajal on hea meel. Igal meist on oma head ja vead, aga neid "heasid" on Kaljul vist ikka rohkem.

 Suur osa õpilasi, kes leiavad õpetaja Haabmetsa õpetamise koha pealt tumeda olevat, ei tunnista endale füüsika olemust. See pole nagu võõrkeel -- õpid sõnad ja ajavormid pähe ja ongi “5” käes. Või kirjandus - loed raamatu läbi, jõuad teose mõtteni ja jälle saad hea hinde. Füüsikas on vaja eelkõige silmade ette pilt manada, kuidas miski toimub. Lihtsalt pähe õppimisest pole kasu, sest kui kontrolltöös on küsimus veidi teistmoodi vormistatud, ei osata sellele enam vastata.

Ilmselt ei meeldi paljudele füüsika juures mitte õpetaja, vaid füüsika ise kõigi oma valemite ja seadustega. Tunnis pole üldse igav kui Kaljuga kaasa mõeldes maailmast selgem pilt saada.

Meenub üks juhtum paar aastat tagasi, mis veel praegugi meenudes muige näole toob. Nimelt käsitlesime füüsikas parajasti elektrit ja kõike sellega seonduvat. Õpetaja Haabmets demonstreeris klassi ees eboniitpulga omadusi. Kui seda sõrmejämedust pulka villase riidega hõõruda, kogub see endasse elektrit. Ta tegi paberilehe väikesteks tükkideks ja lähendas neile eboniitpulga. Pisikesed paberikesed kleepusid pulga külge, kui Kalju nüüd teise käe kepikesele ligidale pani, kukkusid paberid nagu lumi maha. Ja nii palju kordi. Õpetaja oli nagu mustkunstnik oma võlukepikesega.

Vahepeal jändas ta mingisuguste masinate ja mõõdikutega. Kuna õpilased soovisid eboniitpulga trikki veel kord näha, otsustas õpetaja seda veel näidata, Paberitükikesed kleepusid küll pulga külge kuid teise käe lähenedes enam maha ei kukkunud. Kalju tõmbas käe kaugemale ja proovis uuesti ikka ei midagi. Osa õpilasi juba muigasid, sest õpetaja oli naljakalt hämmingus. Ja siis avastas, et on mingi aparaadi küljest elektrilaengu saanud ja nüüd pealaeni elektrit täis. Selles oligi viga. Mida andis parandada. Tsitaat: "Ma pean ennast maandama." See oli imelik. Nüüd muigas ja itsitas juba terve klass. Huviga ootasime seda maandamist. Õpetaja läks radiaatori juurde, kükitas ja hoidis pool minutit sellest kinni. Vaatepilt oli naljakas. Lõbu pakkus ka Kalju, kes püsti tõustes ütles: "Nüüd olen pingevaba inimene."

Kalju Haabmetsa tunde ilmestavad mitmed kommentaarid, anekdoodid, võrdlused. Need on sageli nii asjakohased, et paneb imestama. Samas on need heaks vahelduseks sageli surmigavate ja lõputult pikkade füüsikatundide vahele. Kalju on õnnestunud naljade üle ka silmnähtavalt õnnelik, kuigi tihti ei saa 2/3 klassi sellele naljale ka parima tahtmise juures pihta. No aga eks ole ka meie eruditsioonitase ikka mitmeski hoopis erinev. Hr. Haabmets kommenteerib erinevaid asju, kuid kaudselt on need kõik siiski seotud tema poolt õpetatava aine - füüsikaga. See on meeldiv, sest oleks täiesti nõme, kui füüsikaõpetaja räägiks sellest, kuidas ta umbes 13 aastat tagasi Kaspia mere ääres käis ja siidpehmeid kivikesi oma Leningradist ostetud ja venekeelsete kirjadega riidekotti toppis. Ainevälised jutud on Kalju puhul edasiviivad, sageli saab just nendest uut indu, et õppida ka paar uut füüsikavalemit pähe. Kuid tuleb ette ka olukordi, kus need kommentaarid ajavad närvi päris mustaks. On ju täitsa vastumeelt, kui õpetaja võrdleb õpilase intiimsuhteid elektroni liikumiskiirusega aines või peab arutlevat klassi talveunest ärganud karupesaks. Veel mõningad tõestisündinud lood füüsika tunnist.

Õpilane: “Ma vabandan, aga mul jäi füüsika vihik koju." (väike nuuksatus) 

Õpetaja: "No vat nii! Hehehe. Kui sa oleks bussijuht ja oleks täna bussi koju jätnud, mis siis oleks saanud?!? Hehe.”

Või siis jälle juhus: 

Õpilane: “Ma ei saa seda tänast tööd teha, ma puudusin paar eelmist tundi..." 

Õpetaja: "No vat nii! Hehehe. Aga kui sa lähed arsti juurde ja ütled, et operatsioon on vaja teha ja kirurg ütleb, et ma ei saa teha, ma puudusin sel päeval, kui seda osa õpiti. Heeeh. Mis siis saab?!?"

No ja üks isiklik kogemus:

Õpilane: “Mul läks töö halvasti, kas ma seda järgi saaksin teha?"

Õpetaja: ""No vat nii! Sa tegid praaki. Heheee. Aga kui sa oleksid ehitajamees ja oleksid teinud seina, mis kukub ümber. Kas sa siis neid kive saad veel kasutada? Ei saa. Hehehe. Õpilane: "Saan küll! Löön segu haamriga küljest."

Õpetaja: "Noo... aga..., see..., et..., aga..., segu?"

Õpilane: "See läheb jah raisku. Kas ma siis saan seda tööd järgi teha?"

Õpetaja: "Seda tööd me järgi ei tee."

Õpilane (mõtleb): "Milleks see kõik?

Sellised dialoogid võivad mõjuda hoopiski negatiivselt nii õpilase-õpetaja vahelistele suhetele, kui ka üldse suhtumisele füüsikasse. Minu suhtumist nad siiski muutnud pole.

Tulles tagasi selle eboniitpulga juurde. Kui ka tegelikkuses saaks oma sisepingeid nii lihtsalt maandada, nagu seda Kalju tegi, kas poleks elu siis hoopis kergem? Füüsikaõpetajal hakkas kergem, vabanedes lahti laengust. Loodame, et vaimset pinget ei teki tal juurde meid õpetades. Selle eest, et meil seda ei tekiks, püüab ta hoolitseda.

Tiiu Kõiv

Kristi Mustrik 10. klass 

Õpetaja Tiiu Kõiv on Parksepa Keskkooli saksa keele õpetaja. Ta sündis 25.jaanuaril 1948.aastal Võrumaal Rõuge vallas. Tiiu oli perekonnas esimene laps. Isa oli Rõuge kolhoosi esimees ja ema koduperenaine. Õde oli Tiiust 8 aastat noorem.

Lapsepõlves mängis Tiiu naabritüdrukuga peitust, lauamänge ja loomulikult ka nukkudega. Erilisi kohustusi tal kodus ei olnud, aga kui sündis õde, siis pidi teda hoidma.

Tiiu Kõiv läks 7-aastaselt Rõuge 7-Klassilisse kooli. Koolis oli ta aktiivne tüdruk - oli pioneer, osales orienteerumisvõistlustel, käis jalgrattamatkadel, telkimas ja ekskursioonidel. Ta oli üks klassi parimaid õpilasi. Lemmikõppeaineks olid kirjandus, geograafia, keeled ja matemaatika. Talle meeldis lugeda ja oma silmaringi laiendada. Ei meeldinud sport, sest ta ei olnud spordis eriti tugev.

Põhikooli lõpetas Tiiu 1963. aastal. Edasi läks õppima Võru 1. Keskkooli, mille lõpetas 1966. Tunnistusel oli neljad ja viied ning paar kolme.

Pärast keskkooli lõpetamist töötas Tiiu Kõiv Rõuges pioneerijuhina ning asendas ka mõningaid tunde. Aasta pärast astus ta Tartu Riikliku Ülikooli saksa filoloogiat õppima. Kursusele võeti ainult 12 tudengit ja enamus neist olid tüdrukut. Üks kursusekaaslane, Mati Sirkel on tõlkinud saksa keelest raamatuid eesti keelde. Õpingutes pandi suurt rõhku grammatikale. Paljud langesid raske osa tõttu välja.

Teisel kursusel abiellus Tiiu ja sündis tütar. Tütre kasvatamise kõrvalt lõpetas ta siiski ka kooli ja juba sügisel alustas tööd õpetajana Võru I Keskkoolis. Keskkooli direktor oli tol ajal Ilmar Reiman.

Kahe aasta pärast avati Võru 3. Põhikool, kuhu Tiiu läks õpetajaks. Ta alustas tööd 5. klassiga, kus oli 36 õpilast. Perre sündis teine laps ja õpetaja alustas taas tööd aasta pärast, siis juba Võru Tööstustehnikumis. Tunde tuli anda vähe, sest suuremat rõhku pandi tollal vene keelele. Nii oli ta mõned aastad seal kaugõppeosakonna juhataja.

Tehnikumitöö kõrvalt jäi aega ka Võru 2. Põhikooli lastele saksa keelt õpetada. Õpetaja Kõiv oli tehnikumis 6 aastat ainus naisõppealajuhataja.

1994. aastal tuli Tiiu Kõiv Parksepa Keskkooli saksa keele õpetajaks. Õpetaja Kõivu arvates oli kõige meeldivam töötada tehnikumis, mitte sellepärast, et tehnikumi töö erineks keskkooli tööst vaid tehnikumi õpilasel on elukutsevalik tehtud. Nad õppisid keelt usinamalt. Töökollektiiv oli seal sõbralik. Seal toetati üksteist, aga igas kollektiivis tekib alati sisemisi pingeid ja väikseid nääklemisi, kuid need unustati ruttu ära. Seal oli õpetaja Kõivu arvates tunda tõelist töörõõmu.

Õpetaja Kõivu jaoks on perekond olnud väga tähtis. Tema perekonnas toetatakse alati üksteist rasketel hetkedel. Õpetaja Kõivul on kolm tütart. Kõige vanem on lõpetanud Tartu Ülikooli majanduseriala, keskmine õpib praegu skandinavistikat ja noorim õpib Tartus Miina Härma gümnaasiumis. Õpetaja Kõivul on kolm lapselast. Tema hobideks on lugemine ja kirjandus. Käsitööd meeldib ka talle teha, eriti heegeldada ja tikkida.

Paljud arvavad, et õpetaja Kõiv on väga tore inimene ja õpetaja. Ta oskab lapsi õpetada ja tunneb oma tööd.

Õpetaja Nikolai Kägo elust

Alar Salumets 10. klass

1999. aasta sügisel soovitas emakeeleõpetaja koguda ja kirjutada meie kooli õpetajate elulugusid. Mina valisin õpetaja Nikolai Kägo eluloo kirjeldamise.

Nikolai Kägo on sündinud Petseris. Lapsepõlv möödus nagu tolleaegsetel poistel ikka tööd tehes ja ka mängides. Poistele meeldis mängida “politseid ja pätti”. Relvad olid puust ja ise tehtud, ise tekitati häält. 9aastaselt oli Nikolai skautide hierarhias Hundu, mängiti maastikumänge.

Keskkooli lõpetas Nikolai 1950. aastal. Koolis oli keskmine õpilane. Kui koolist puudus, õppis ise järele. Tegi sporti, õppis selgeks pillimängu. On lõpetanud Tartu Pedagoogilise Kooli, kus valmistati ette keskastme õpetajaid.

Koolis nõudis õpetaja Nikolai Kägo, et õpilased õpiksid loogiliselt mõtlema ülesannete üle. Füüsika ja matemaatika seda oskust ju nõuavadki. Kui õpilasel oli kodune ülesanne tegemata, noomis ja nõudis, et õpilane ütleks enne tundi, et tal on õppimata ja mis põhjusel. Kuri oli siis, kui keegi ei allunud korrale, üldiselt distsipliiniga muret ei olnud. Kui keegi kellelegi kallale läks ulakusest, siis oli väga kuri.

Õpetaja Nikolai Kägo on kaua aastaid olnud poiste tööõpetuse õpetaja. Tema õpilased on teinud ilusaid töid, neid on eksponeeritud näitustel.

Õpetaja Kägol on palju hobisid ja ta on täitnud palju ühiskondlikke ülesandeid. Juba lapsena meeldis talle lugeda, eriti ajaloolisi romaane ja geograafilise sisuga raamatuid. Noorpõlves olid hobideks laulmine ja pillimäng, osales konkurssidel, mis olid mõeldud harrastajatele, käis laulupidudelgi. Koolis toimuvatest võistlustest võttis osa ja mitte kõige halvemini. Mängis malet ja kabet, osales rajoonis toimuvatel võistlustel. Keskkooli ajal mängis jalg- ja võrkpalli. Oli ka kitarribändis. Oskas veel mandoliini ja akordionil mängida. Õpetajana mängis näidendites. Ühiskondliku tööna on kaua aastaid olnud kooli a/ü komitee esimees.

 Küsisin töökaaslaste arvamust õpetaja Nikolai Kägo kohta. Teda iseloomustati muheda mehena, kes viskab nalja, kui kokku saadakse. Teda iseloomustati tähelepaneliku, heatahtliku inimesena, kes kergesti ei ägestu. Tal on alati olnud häid ettepanekuid koolielu parandamiseks.

Unsere Lehrerin

Liina Küttis, Margit Ipatova,

 Kerli Kiudorv, Maris Luhamets,

 Silve Lõhmus, Gea Täht 12. klass

Järgnevalt tuleb juttu ühest huvitavast ja staažikast naisõpetajast, kes on koolitarkust jaganud vastandlikud. Lugu on kokku pandud kuue õpilase arvamuse põhjal, mis on kohati lausa vastandlikud.

Öeldakse, et inimene saab kõige rohkem eluks vajalikku sellelt, kes teda kasvatab. Üheks on kindlasti kodu ja teiseks õpetaja. Peaksin ütlema, et vedanud on enamusel meist mõlemaga.

 Sealt ta tulebki, kiirel sammul, üleni hallis, lokid päikese käes kollakalt säramas, suured päevikud ja õpik kaenla all, pruun käekott ning kõlisevad võtmed näpus. Ta avab ukse ja astub klassi, meie tema järel. Pärast väikest sagimist algab saksa keele tund, mida annab see reibas õpetaja – Evi Kägo. Minu esimene kohtumine temaga oli 10. klassis, kui tulin õppima Parksepa Keskkooli. Saksa keel oli mulle sama võõras ja uus kui õpetajagi, sest põhivõõrkeelena olin õppinud inglise keelt.

Oma esmamuljed uuest õpetajast sain kaasõpilastelt, kes olid selles koolis õppinud juba 1. klassist alates. Sain teada, et Evi Kägo olevat vana, kogenud ja hästi õpetav ning seletav pedagoog. Tema tundides tulevat ka igasuguseid ootamatuid ja koomilisi seiku ette. Niisiis kujutasin teda ette teistelt kuuldud lugude põhjal, teda ennast tundmata ja nägemata. See kõik tekitas uudishimu.

1997.aasta 5.septembril oli meie esimene saksa keele tund ja esimene kohtumine. Mäletan, et algul olin tundides hästi elav ja ka tüütu: kõõlusin, ütlesin teistele sõnu ette, nii et õpetaja pidi mind manitsema. Hiljem see muutus, ilma et ma isegi põhjust teaks.

 Ikka on nii, et kui kellelgi on hea, siis kuskil keegi teine kannatab. Kõik ei saagi kõigile meeldida, see oleks võimatu.

Minule jättis Evi Kägo esimeses tunnis väga sümpaatse mulje - riietub konkreetselt ja on oma eale vastavalt. Hiljem aga selgus, et ta õpetab vanamoeliselt ja tema tunnid on üpriski igavad. Mõnikord kipub ta oma teadmistega üle pakkuma ning surub oma arvamust peale, kuigi ta ise sellest aru ei saa, näiteks noorte teemad, millest tema ei tea tuhkagi.

Ma mäletan veel selgesti kümnendat klassi. Kõik oli uus ja huvitav: uued õpetajad, kooli- ja klassikaaslased, tunduvalt tähtsamad kohustused. Nii nagu teised, ma arvan, tahtsin ka mina häid ja suhteid õpetajatega. 10. klass oli niinimetatud läbirääkimiste aeg, aeg, mil proovisin jätta suurepärast muljet. Kõik läks õnneks ja ma olingi üks priimustest. Sama edukalt kulges ka 11. klass, kuid 12. klassis muutus õpetaja minu vastu rangemaks. Kui ta mind suuliselt vastama küsis ja ma õige vastuse andsin, ei kuulnud ta seda. 

See oli nagu tõeline õudusunenägu. Soovi teisele head ja endale tehakse halba. 

 Paljudele meist oli ta nii kirjanduse kui ka eesti keele õpetaja ning klassijuhataja 4. klassist alates. Meie õpetaja Evi Kägo on meile paljugi andnud. Esiteks laitmatu hariduse ja mõistmise, mis peaks kindlasti ühe hea õpetaja omaduste hulka kuuluma. Muidugi on ka koosveedetud aegadest jäänud mitmeid mälestusi, mida on võimalik meenutada nii nutu kui naeruga. Nagu näiteks väikest matka Raiste lennujaama. Algul polnud keegi selle mõttega päri, sest matkaplaan tundus igav ja samas kuidagi lapsik meievanuste "täiskasvanud" inimeste jaoks. Kõik kukkus aga hoopiski huvitavam välja, kuigi kohalejõudmine oli raske ja väsitav. Eelnevad katsumused teel kompenseeris huvitav ringkäik lennukite vahel, millega oli võimalik isegi lennata. Seda siiski ei julgetud teha. Pärastlõuna veetsime võileibu süües ja muusikat kuulates, mis õpetajale küll vist eriti meele järgi ei olnud, sest, olgem ausad, - põlvkondade vahe on üpris suur, kuid märkimisväärset numbrit ta sellest ei teinud. Reis kujunes huvitavaks ja lõbusaks, seda tänu Evi Kägole, kelle soovitusi nii mõnigi kord arvesse tuli võtta, aga mitte kunagi kahetseda.

Kuigi ka minul on olnud Evi Kägoga arusaamatusi ja konflikte, nõustun üldsuse arvamusega – ta on väga kõrge tasemega õpetaja. Tema üheks väga kummaliseks ja naljakaks omaduseks on kõikjal näha armastust või vähemalt flirti. Kui ma ühel jõulupeol oma kooli poisiga tantsisin, tegi ta meist kohe paari. Isegi vahetunnis klassivennaga juttu ajades võib tunda õpetaja Kägo valvsat pilku. Ma arvan, et seda ei tohiks pidada tema paheks. Keegi meist pole täiuslik ja vanematel inimestel on lihtsalt raskem mõista tänapäeva noori. Eks ta ole ikka nii, et inimene hindab maailma oma harjumuste ja tõekspidamiste järgi.

Evi Kägo on küll vana õpetaja, kuid käib siiski ajaga kaasas: on kursis uuendustega ja tunneb huvi noorte tegemiste vastu. Talle on omased igat liiki märkused: naljakad, tabavad, sapised, kuivad ja mahlakad. Ta on pedagoog, kelles on vahel midagi väga koomilist, mis toob naeratuse näole. Ah jaa, see on siis, kui ta keelab Marist võrgutamast poisse. Mis mulle veel kummalisel kombel teiste jutust kumisema on jäänud, on see, et Evi Kägo pole peaaegu üldse haige, milles veendusin nende kolme aasta jooksul. Tegelikult on ta lihtsalt üks vanem daam oma vooruste ja pahedega. Kõigele vaatamata on ta ikkagi väga hea õpetaja, kes jagab meile oma teadmisi, mida püüame vastu võtta suuremal või vähemal määral.

On inimesi kes alatiseks meelde jäävad

Indrek Saar, Katri Kuuse, Madis Jõõger,

 livika Krillo, Marek Vill, Priit Himma 12. klass

Meie koolis leidub väheseid inimesi, kes oma igapäevase töö kõrvalt suudavad veel tegeleda noorte inimestega. Eriti tahaks esile tõsta meie klassijuhatajat. Pille Liblik õpetab Parksepa Keskkoolis eesti keelt ja kirjandust, samas on ta ka õppealajuhataja ja meie klassijuhataja. Mõnikord imestan kuidas võib üks inimene kõige sellega hakkama saada - on see üldse võimalik? On küll. Kui inimesele on antud piisavalt tahtejõudu ja ta ise on nõus tööd tegema, jõuab ta elus kaugele.

Tänapäeva ühiskonnas ei saa ilma korrektse õigekirja oskuseta elada. Õpetaja Pille on hoolas meiega vaeva nägema, meile grammatikaõpetust jagades, et me elus hakkama saaksime. Ei pääse me ka kirjandite kirjutamisest. Oma teadmisi rakendame lõpueksamil, mis on meie peamine eesmärk. Palju häid mõtteid annavad kirjanduse tunnid, mis on huvitavad. Õpetaja eesmärk on õpilaste harimine ja mis olekski sel puhul õigem kui kirjandusklassikute loomingu tundmine. Kahe õppeaasta jooksul oleme lugenud palju raamatuid, rikastanud selle võrra oma teadmisi.

Õppealajuhataja töö on raske kohustus, kuid nähes inimest enda kõrval kõigi hakkama saavat, paneb ainult imestama, kui visa ja töökas võib üks naine olla. 

Meie klassijuhataja on alati olnud tore ja mõistev, see tuleb sellest, et ta on hingelt sama noor nagu meiegi. Kui puudud, siis ta üritab aru saada, miks ning ei tee pisiasjadest suurt numbrit. Aga vanasõna ütleb, et kuidas sina külale, nõnda küla sinule. Siingi peitub tõetera, me ise peame ka temaga suhted soojad hoidma. Inimeste headust ei tohi ära kasutada, tuleb katsuda neid mõista ja aidata kui saab.

Õpetajad peavad olema väga tugeva närvikavaga, sest kõik õpilased ei omanda tarkust ühtemoodi, kuid arvan, et meie klassis pole see tendents eriti märgatav. Aga õpetaja vihastub küll mõnikord, kui poisid unustavad, et nad on tunnis või tegelevad millegi muuga, kuid saagem aru - me oleme noored ja avastame enda jaoks maailma. Kõikjal on midagi, mida pole veel näinud ja mis pakub palju huvi.

Pille Liblik üks aktiivsemaid õpetajaid koolis. Ei ole peaaegu ühtegi üritust või ettevõtmist, kus poleks tema käsi mängus. Eriti tahaks esile tõsta näitlemist. Nimelt on tema inimene, kes saab õpilaste abiga valmis luulekavad ja isegi näidendid. Mulle meeldib sellise inimesega koos töötada, sest ta on elurõõmus ja igav ei hakka mingil juhul. Kuna ta on seotud tihedalt kirjandusega, siis põimib ta kaks asja kokku: näitlemise ja kirjanduse. Nimelt võttis ta ette sellise raske töö nagu luulele tausta tegemise. On ju lihtne luuletus välja valida ja see osadena ära jaotada ning hiljem ilmekalt ette lugeda. Tema aga sellega ei piirdunud. Mõtles teksti põhjal välja liikumise, mis lõppkokkuvõttes tunduski kui lühike näitemäng.

Ta oli vahel proovides meiega range, aga see oli vajalik. Ma mäletan, kui esimest korda tulime kokku. Me olime peaaegu kõik näitlemise alal kogenematud, välja arvatud mõned. Mulle meeldis, kuidas ta võttis meid tervikuna, ei tõstnud kedagi esile. Oma näitlemisoskusega, niipalju kui tal seda Oli, pani ta meid endid tundma kui tõelisi näitlejaid. Ta jagas meile õpetusi ja arendas meid selles vallas. Ma imestasin isegi, et kust teab nii palju näitlemist mitteõppinud inimene. Igatahes oli see kihvt. Ta tegi üldise ülevaate ja noppis välja need, kes teevad luulekava, mis pidi toimuma kahe kuu pärast. See pidi nõudma palju energiat ja aega. Tagantjärgi mõeldes sai ta sellega hakkama. Ta on väga kindlate eesmärkidega inimene.

Peale luulekavaga mahasaamist asus ta planeerima uut näidendit. Hoidis seda tükk aega vaka all, aga lõpuks tuli lagedale "Puhh”. Ka see etendus läks korda. Me oleme rõõmsad, et meil nii energiline õpetaja koolis on.

 Pille korraldas 10. klassis meile suurepärase väljasõidu Ida-Virumaale. Ta tahtis, et kõik läheks korda peensusteni. Ta on pedant sellistes ettevõtmistes ja täiesti arusaadavalt, sest kui midagi teha, siis korralikult, muidu kaotad usalduse. Tänu sellele muutus reis tema jaoks närvesöövaks ettevõtmiseks kus bussiaknast väljavaatamiseks jäi vähe aega. Kõik olnuks veel talutav, kui meie klassijuhataja polnuks nii tundelise iseloomuga. Tema lootusetu nägu pani mõningatele õpilastele aru pähe, kuid need, kes tema klassis ei käinud, ei taibanud, et teevad õpetajale oma hoolimatu käitumisega liiga. Reisi lõppedes arvas igaüks, et see oli viimane reis koos temaga, kuid paar nädalat hiljem tuli ta lagedale juba uue kavaga, kuhu sõita. See näitab, et hoolimata mõningatest lahkhelidest meiega, ta siiski armastab oma klassi ning on valmis reisima.

Mõnedel inimestel on veres reisimispisik ja nad ei saa olla kodus pikka aega. Nad peavad reisima. Septembrikuus 1998. aastal käis klassijuhataja Austrias koos rahvatantsijatega. Olgugi et meil oli giid, rääkis õpetaja väga palju - väsimatu hing. Kogu teekonna ajal proovis hoida meie tuju üleval, et vältida sõidu ebaõnnestumist. Reisiga jäime igati rahule. Ainukeseks probleemiks oli saksa keel, mida ta ei osanud. Inglise keelt ta valdas, kuid sellest oli vähe kasu. Kahel päeval esinesime auster-lastele oma tempokate tantsudega. Mõned tantsud kahjuks nurjusid, kuid sel hetkel oli õpetaja meile toeks oma julgustavate sõnadega. Ning meie kurbadele nägude asemele ilmusid naerused ja lõbusad näod. Tänu õpetaja viibimisele meie seltsis kujunes reis natuke huvitavamaks, sest kui grupis on aktiivne inimene, siis teistel igav ei hakka.

Ühel talvepäeva hommikul otsustati klassijuhataja eestvedamisel minna suusatama Jaanimäele. Algul olid kõik täis entusiasmi ja tahet, kuid pärast esimest paarikilomeetrilist suusatamist bussipeatusest baasi oli kõigi aktiivsus pühitud, välja arvatud õpetajal ja mõnel erilisel suusahullul, kes põlvekõrguses lumes suusatada üritasid. Enamik aga lõi kohe suusad otsapidi hange ning sinna nad jäidki kuni äraminekuni. Kui saime teada, et on võimalus ka saunas käia, pani sõber Paul suusad alla ja kadus umbes kell 11 metsa vahele, lumepilv taga. Tagasi jõudis ta puruväsinuna kella 18.00 ajal. Kott oli täis kõlisevat kraami ning õpetaja vaatas juba kahtlustavalt ning pisut noomiva pilguga. Ju siis arvas, et läheb lõbutsemiseks, aga tegelikult oli kotis paar limonaadi igaühele.

Saunas käidud, hakkas õpetaja igasuguseid mänge organiseerima. Kui käsil oli pimesikk ning õpetajal olid silmad kinni seotud, tuli pähe mõte nalja teha, et mängu huvitavamaks muuta ning toast lahkuda. Olles tükk aega üksinda toas vehelnud, hakkas asi talle vist kahtlasena tunduma ning ta võttis salli ära. Nähes, et tuba on tühi tuli ootamatu lõpp - ta solvus ega rääkinud meiega terve õhtu. Kõigi entusiasm oli kadunud. Järgmisel päeval andis ta lubaduse, et ei lähe enam meiega kuhugi, kuid see jäigi vaid lubaduseks - juba paar nädalat hiljem tundis ta huvi, kuhu me minna tahaksime. Järelikult on ta inimene, kes ei pea pikka viha, kes andestab ruttu.

Pille Liblik on fantastilisemaid õpetajaid koolis, kellel on tahtmist ja ettevõtmist noortega tegeleda. Ta on tulnud sellega suurepäraselt toime, sest Parksepa Keskkooli abituriendid 1999 on jätnud oma jälje kooliellu.

Ruth Toots - raamatukoguhoidja

Kristi Jänes 10. klass

Koostasin oma uurimistöö kodu-uurimisringi juhendaja Ilme Vahtra käe all. 

Parksepa Keskkooli raamatukogu juhataja Ruth on sündinud 1965.aastal Võrus. Lapsepõlvesuved möödusid Haanjas, kus peeti loomi ja hariti põldu. Seetõttu pole Ruthile ükski maatöö võõras. Ruthil ja vendadel oli oma väike maalapp, kus kasvatati vilja ja kartuleid. Minu arvates on see vahva.

Ruthi mänguseltsiliseks oli temast paar aastat vanem naabritüdruk, kelle maja pööningul mängiti nukkudega, kodumängu, peitust ja muudki. Suvel oli lemmiktegevuseks ujumine ja rattasõit. Perel oli suviti külas sugulasi Võrust ja Tartust. Koos ehitati küüni heintesse suuri käike ja koopaid ning kuhja otsast alla hüppamiseks kasutati vihmavarjusid. Need pidid langevarjusid asendama. Ruthi lapsepõlves olid Haanjas veel tõelised talved paksu lume ja sageli käreda pakasega. Talvel oli meelistegevuseks suusatamine ja kelgutamine. Talveõhtutel oli vanaisa Ruthile mõnusate lugude vestjaks. See oli peale raadiokuulamise pimeda vanaisa üks vähestest meelelahutustest.

Ruth alustas kooliteed Siksali algkooli 0-klassis, 1.klassi läks ta Haanja 8-klassilisse Kooli, algklassides tegeles rahvatantsuga ja näitles. Koolis töötas ka legendaarne treener Harri Neem, kelle juures Ruth käis jooksu- ja suusatreeningutes. Huvitav mälestus on viimasest kooliaastast, kui Viitina kooli juurde moodustati piirkondlik käsitööklass. Spetsiaalne buss korjas kokku lapsed Ruusmäe, Haanja ja Rõuge koolist ja viis nad Viitinasse. Tore oli töötada kooliaias. Korjati ravimtaimi, tehti seenenäitusi. Suuremates klassides õppimise ajal käis Ruth suviti tööl, et teenida taskuraha.

Pärast Haanja kooli lõpetamist õppis Ruth Võru I Keskkoolis keelteklassis.

Ruthi abikaasa Lembit töötab Võru Teedevalitsuses teemeistrina, poeg Martin ja tütar Kätlin õpivad Parksepa Keskkoolis. Perele meeldib palju looduses viibida, reisida, lugeda. Algul luges lastele unejuttu Ruth, nüüd loevad lapsed õhtuti Ruthile.

1997. aasta sügisest töötab Ruth Parksepa Keskkoolis raamatukoguhoidjana. Lisaks õpib ta Viljandi Kultuurikolledžis raamatukogunduse ja infoteaduste erialal. Töö raamatukogus ja lastega suhtlemine meeldib Ruthile, sest lapsed on toredad, arenevad isiksused.

 Raamatukogu igapäevase töö kõrval kuulub Ruthi tööde hulka ka raamatukogutundide läbiviimine. Esimesele klassile selgitab ta raamatukogus käitumise reegleid, kuidas raamatuid hoida. 2.-5. klassi õpilastele on erinevatel teemadel tunnid.

Igal aastal on Võru Lasteraamatukogus osa võetud lugemispäevast. Igal aastal korraldatakse Võrus viktoriin ühe kirjaniku kohta. 1997.aastal võitsid Parksepa lapsed A. Lindgreni sünnipäeva tähistamise viktoriini.

1998. aasta kevadest alates teeb kooliraamatukogu kirjandusõhtuid koos Raiste

külaraamatukoguga.

Raamatukogus on üle 13 000 raamatu ja üle 14 000 õpiku. Kõige usinamad lugejad on Reet Ranna ja Karis Oja. Vanemate klasside õpilased kasutavad palju perioodikat ja teatmeteoseid.

Leian, et õpilase jaoks on kooli raamatukogu juhataja inimene, kes märkamatult harib ja õpetab ning tema isiksusel on oluline roll noore inimese kujunemisel.

Kaidi Oja

Irjana Viitkin 10. klass

Parksepa Keskkoolis töötab palju õpetajaid ja nende kõrval ka ametnikke, kelleta oleks raskendatud nii õpetajate kui õpilaste igapäevane töö, sellised on raamatukoguhoidja, majandusjuhataja, sekretär, asjaajaja jt. Parksepa kooli asjaajaja on Kaidi Oja - täpne ja sõbralik noor naine.

Kes on asjaajaja Parksepa Keskkoolis?

 Asjaajaja on tehniline sekretär, tegeleb dokumentidega, trükib, paljundab, vastab telefonikõnedele ja suhtleb inimestega.

Kus olete sündinud ja millal? 

 Olen sündinud 22.novembril 1970. a. Toilas.Toila asub Ida-Virumaal, Kohtla-Järve lähedal. Kuidas möödus teie lapsepõlv? Millised olid teie mängud, tööd ja kohustused?

 Oleme perega palju kolinud. Elasin Toilas kuni 5 eluaastani, sealt kolisime mõne kilomeetri kaugusele Vokale. Pärast tulime Põlva lähedale Kiuma, siis Lokole ning 1979. a. suvel Urvastesse. Koduseid töid meil esialgu eriti ei olnud, vahest tuli ainult prügi välja viia ja muid lihtsamaid asju teha. Alles Urvastes algasid kohustused. Kuna elasime talus, hakkasid vanemad loomi pidama. Osteti kaks lehma ja sead. Algasid talutööd - kartulite kõplamine, heinategu ja teised tegemised. Lisaks hakkas isa veel kasvatama lambaid. Karjas oli vahepeal 70 looma.

Millega on tegelenud teie vanemad, on teil õdesid, vendi?

 Urvastest pärit isa oli meremees, ema õppis Viljandi Kultuurikoolis klubitööd. Õdesid on kolm - kaksikõde, poolteist aastat ja kaheksa aastat vanem õde.

Üks õdedest, Ulvi Mustmaa, töötab siin Parksepa Keskkoolis saksa keele õpetajana.

Meil oli väga lõbus, vahest olime hullemad kui poisid. Ronisime puu otsas ja tegime igasuguseid ulakusi.

Kus olete koolis käinud, millal, millised olid teie meeldivad/ebameeldivad õppeained ja millised õpetajad teile meelde on jäänud ja miks?

 1976-1977 käisin Põlva Keskkoolis eelkoolis ja 1. klassis. 2. klassi läksin Kanepi Keskkooli. Kolmandas klassis käisin Urvaste kolmeklassilises algkoolis. Seejärel taas Kanepi Keskkoolis ja õppisin seal kuni 1988. a. kevadeni, mil lõpetasin XI klassi. Pärast keskkooli astusin Tartu Muusikakooli laulmist õppima, kuid jätsin selle kahe aasta pärast pooleli. Enam ei soovinud kuulsaks saada. Olin solfed©oga hädas.

Kõige meeldivamad õppeained olid laulmine, saksa keel, vene keel, eesti keel, ajalugu ja geograafia. Keeled on mõnusad, nad võluvad mind. Teised ained tegid minu jaoks huvitavaks õpetajad, kes tegid enda tunnid põnevaks. Ei meeldinud reaalained. Põhikoolis olin nelja-viieline õpilane.

Kõige meeldejäänumad õpetajad on laulmisõpetaja Piia Jõks, geograafiaõpetaja Lilian Leib, klassijuhataja Tähte Kulberg. Nad tegelesid väga põhjalikult oma ainetega. Olid kogu aeg rõõmsad, lahked, hästi sõbralikud.

Kas olete olnud, oktoobrilaps, pioneer?

Oktoobrilaste ja kommunistlike noorte organisatsioonidesse ma ei kuulunud. Pioneeriks isa astuda ei lubanud aga salaja tegime seda kaksikõega siiski. Tahtsime olla samasugused nagu olid teised, kõrvalt vaadates tundusid üritused huvitavad. Isa oma vastuolu põhjust meile ei selgitanud, ainult ütles, et mis te sinna lähete, see ei anna teile midagi.

Kus ja kellena olete töötanud, milline on teie töökollektiivi hinnang, kus on olnud teie jaoks kõige meeldivam töötada?

Muusikakooli õpingute järgselt töötasin 1990. aastal Võru 8. Lastepäevakodus, seejärel kaks aastat Urvaste Eriinternaatkoolis muusikaõpetajana ja Parksepa Keskkooli tulin asjaajajaks 1993. aastal.

Kõige meeldivam on olnud töötada Parksepas. Siin on väga sõbralikud inimesed, kes loovad meeldiva õhkkonna töötamiseks..

Millised on teie hobid, millega olete tegelenud ja millega tegelete praegu?

Olen palju tegelenud korvpalli ja laulmisega. Keskkoolis oli korvpallitrenn, kutsuti mängima ja hakkas meeldima. Üldse meeldib mulle tegeleda spordiga: joosta, tegeleda füüsiliste asjadega. Praegu on korvpall passiivne hobi. Laulda meeldib mulle väga, olen selle kodust kaasa saanud. Isa ja ema on mõlemad viisipidajad inimesed. Laulmas käin praegugi segakooris Hilaro. Saan esineda ja laulda, meil on seltsielu väga tihe, toimub palju üritusi. Korraldatakse laululaagreid, toimus koori pulm jne. See on suur tükk minu elus. Õpin inglise keelt.

Ükskord ta lehvitas mulle…

Aigi Lillmaa, Triinu Pungits,

Mervi Vilson 12. klass

Kes on see salapärane mees, kes rõõmustab lapsi lõbusate käeviibetega, vahel sõidutab oma tumepunase Volvoga ning lohutab pisaratest vaevatud õpilasi näidetega oma noorusajast? Kes on see, kelle päralt on kooli suurim kabinet ning kellel on au valitseda umbkaudu viiesaja inimese üle? Ta on mees triibulises, kes ilmub ootamatult valgustatud nurgatagustest hoiatavalt näppu vibutades - ta on härra Ilmar Kesselmann.

Põhikoolis andis ajalugu meile direktor isiklikult. Peale esimest kohtumist oldi rõõmsad, et tegemist on pealtnäha üpriski toreda õpetajaga. Igaks tunniks oli vaja mingi osa õpikust selgeks teha. Kuna vastamisel oli lubatud kasutada omavalmistatud kava, vihtusime poole raamatu tekstist vihikusse, pahatihti lausa sõna-sõnalt, silpigi muutmata, aga ainult need, kes viitsisid. Õpetaja tundi saabudes olid kõik ninapidi vihikutes ega soovinud mingi hinna eest esineda. Tol ajal tundus täieliku õudusunenäona, kui hõigati sinu nimi. Õpetaja kasutas tihti vastajate väljaselgitamiseks nn kinniste silmade meetodit - sulges silmad ja valis juhuslikult välja kellegi nime, pikendades sedasi teiste ootusärevust.

Iga kord, kui hõigati kaasõpilase nimi, käis klassis läbi kergendust väljendav ohe, justkui oleks vabanetud mingist päratu raskest koormast. Kuulnud hõigatavat oma nime, ei jäänud muud üle, kui klassi ette venida, just nimelt venida, sest rõõmuga ei läinud sinna keegi, ning julgelt oma kavale tuginedes midagi ette jutustada. Saanud sellega ühele poole, ootas ees uus katsumus - kaart, mis oli direktoril enamasti ikka kaasas. Vastaja oli igati hädas, sest ei teadnud, kus see või teine riik asub ja ka vene keelt ei osatud sel määral, et oleks saanud kaardilt spikerdada. Loomulikult tegi klassikaaslastele nalja, nähes vastajat ninapidi kaardis. Kaardikepi puudumisel ulatas direktor vastajale isikliku pastapliiatsi, kuid kui ikka ei leia küsitavat paika, pole ka pastakast abi. Jumal seda teab, kui palju õpilasi seda pastapliiatsit oma käes asjatult soojendanud on, oskamata midagi peale hakata. Sellegipoolest oli võimalik ainuüksi ladusa jutustamise eest väga hea hinne saada.

Veel meenub, kuidas direktor saabus tundi tavalisest mornima olekuga, pannud asjad lauale, marssis klassi tagumisse ossa, ning valas prügikasti sisu põrandale. Põhjus peitus hüljatud õunasüdametes, mis ääristasid prügikasti.

Teinekord istus ta aga rahulikult laua taha ning hakkas sahtleid uurima. Kuna need sisaldasid kõiksugu pahna ja sodi, võttis õpetaja Kesselmann sahtli järel välja ning valas need tühjaks, seejärel aga ladus sahtlid teineteise peale virna.

Tagantjärele on see kõik väga koomiline ja lapsik, sest mitte kõik tunnid polnud ühesuguselt hirmutavad.

Kord teenisin ma ajaloo tunnis oodatust-loodetust kehvema hinde. Olles kohale istunud, tuli ta muuseas mu pingi juurde, kummardus veidi ettepoole ja küsis, ega ma solvunud ole. Naljakas, kas pole. Tänapäeva koolielu kõrvalt vaevub õpetaja veel küsima, hoolib su tunnetest! Järelikult on õpetaja Kesselmannile tähtis õpilaste kui massi heaolu, aga ka selle kogumi iga osake eraldi võetuna.

Teine kord aga olin koolipeol nutuste silmadega ja oluliselt halvas tujus. Direktor juhtus seda märkama ning oli kohe oma nõuannetega platsis. Lohutas mind nii kuidas oskas. Koolis pole kohta pisarate ja punaste silmade jaoks, neid püütakse kaasõpilaste ja pedagoogide eest siivsalt varjul hoida. Nutetakse üksi klassiruumis, trepialustes, uste taga ja muudes kõrvalistes kohtades. Aga vahepeal on ütlemata kena ja südamlik, kui keegi sind mõista püüab, pühib su pisarad ja lohutab. Hea, kui see keegi on vahel täiskasvanu, mõni õpetajatest ehk isegi.

Mulle tundub õpetaja Ilmar Kesselmann südamliku ja kaastundliku inimesena. On ju ta hingekarjane, vaimne teejuht, karistaja ja vigade eest nuhtleja. Kuid ometi selle karmuse alla peitub aasal kergemeelselt kepsutav poisike, üksik juuksesalk turritamas ning pintsak kiskumas paremale poole viltu.

Esmane kohtumine uustulnukaga toimus aastaid tagasi, nüüd tundub see sajanditaguse kogemusena. Märkamatult on aeg kaasa viinud tollase poisiliku direktori. Noorust ja värskust jagades maalis ta näole kurja suukriipsu, et ta varvast laiaks ei sõtkutaks. Ta ju näis nii sarnane vanemate õpilastega, et erinevus oli vaevumärgatav. Nüüdseks on koolielu õpetaja karmimaks ja sirgemaks silunud, kuid kuri ilme näol ilutseb klantsitult päikesekiirtes ikka veel, kuigi selle hapu näo taga on vahva boss, kes lehvitab oma õpilastele ka väljaspool kooli.

Lavastatud kurjus liigub kooliruumides, nähes enese ümber häbelikke ning häirimatult jultunud pilke. Tema samm koolipõrandal tatsub rõõmsalt, jättes maha tuhandeid ajaloolisi jälgi. See mees, kel jätkub noorust ja abivalmidust kõigile, on direktorionu härra Ilmar Kesselmann, selleks tõlgitult katlamees.

Aga ta lehvitab meile ikka veel...