Lapsemaa IV - VI Õpetaja ütleb

Kõigest, mis südamel

Aavo Lind

25.märtsil 2000 alustasin Eesti Matemaatika Seltsis oma esinemist järgmiselt: "Mul on kahju, et riigikogus ei ole inimest, kes alustaks iga sõnavõttu sõnadega: "Arvan, et riigieksamite valimise kohustus tuleb kaotada!"

Kui haridusjuhid leiavad, et riigieksamite valimise kohustus on vajalik selleks, et Haridusministeeriumil oleks ülevaade matemaatika õpetamise tasemest koolides, siis esiteks ei tohiks samastada õpetamise taset teadmiste tasemega ja teiseks peaks ka riigieksamiteta olema selge, et eliitkoolide õpilaste tulemused on kõrgemad, kui Parksepas või Meremäel. Aga kuidas on lugu õpetamise tasemega? Mitme keskkooli keskastme õpilased on pikki aastaid esinenud väljapaistvalt Nuputa-matemaatika-alastel viktoriinidel ja on kohatu teha järeldus, et õpetaja, kes 9. klassini õpetab õpilasi väga hästi, järsku keskkooli osas hakkab neid sihilikult halvasti õpetama.

Maakoolide 9. klasside lõpetajad konkureerivad edukalt eliitgümnaasiumidesse (Nõo, Treffner jt) ja hoiavad seal matemaatika taset kõrgel. See ei ole ainult Tallinnas ja Tartus nii, vaid ka Võrus. Üldsusele sisendatakse pidevalt, et õpilased saavad suurtes linnakoolides parema hariduse ja samal ajal ei huvita kedagi see, et need gümnasistidele paremat haridust andvad koolid saadavad oma põhikooli lõpetanutest arvestatava osa nendesse koolidesse, kus ei anta nii head haridust, seda nö vahetuskaubana. Head haridust andvate koolide õpilased ei taha muidugi oma koolile häbi teha ja nii otsivad paljud koduõpetajaid, mille eest pensionärid-õpetajad tänulikud on, või käivad kallitel kursustel, muutes nii või teisiti oma niigi pingelist õppenädalat veelgi rängemaks. Aga ehk ongi tegemist äriideega?

Iga inimene mõtleb, aga matemaatilist mõtlemist ei ole paraku kõigile jagunud. Ometi harib matemaatika ka seda õpilast, kelle hinne on rahuldav või isegi puudulik. Igale õpilasele ei olegi riigieksami tasemel matemaatikat vaja. Arvan, et ka tagasihoidlikuma talendiga õpilasele on võimalik õpetada matemaatikat nii, et ta sellega tegelemisest rahuldust tunneks, aga selleks tuleks õpetada tunduvalt diferentseeritumalt.

Oluline on seegi, mida õpetada ja millises mahus. Praeguste ainekavade juures kolme tunniga õpetamise tulemusena on õpilane kõike näinud ja midagi korralikult ei oska. Riigieksami on sunnitud valima ka need, kelle võimed selleni ei ulatu või kes ei kavatsegi pingutada, lootes päästvale ühele punktile. Mul oli matemaatika riigieksami valinud nõrga õpilasega järgmine kahekõne: "Miks sa valisid matemaatika?” “Aga mida ma siis valima pidin?” “Noh, näiteks bioloogia.” “Aga see on ju palju raskem!!!" Lõin lahti bioloogia õpiku ja veendusin, et õpilasel oli õigus. Käesoleva õppeaasta tugevamast lõpuklassist valis matemaatika 28st 21 ja nõrgemast 27st sama palju. Aga tugevamaski klassis on õpilasi, kes peaksid riigieksamist kauge kaarega ringi minema. Keelata õpilasel matemaatikat valida oleks inimõiguste rikkumine. On aga küllalt koole, kes kooli hea maine nimel seda teevad. Maagiline arv 7 on see, millega pääseb vabariigi edetabelisse ja ka mina jõuaksin 7 paremaga tunnustust väärivale kohale. Kas aga Haridusministeerium saab sel juhul õige ülevaate koolide tasemest?

Ja veel. 1998 lekkisid riigieksami ülesanded ja pole siiani selge, kuidas see juhtus. Pärast oli huvitav riigieksami tulemuste analüüsist lugeda, kuidas puuduliku aastahindega õpilane sai 60 ja rahuldava hindega õpilane üle 90 punkti. Õpetaja võis küll meeldivalt üllatatud olla ja Haridusministeerium rõõmustas koolide hea taseme üle. Tolle riigieksami ülesannete lahendamine oli aga mõnele õpetajalegi probleemiks.

1999.a. kevadel küll lekkimisest ei räägitud, aga oli fakte, et eksamit sooritati ebaausalt. See peaks huvitama mitte ainult Haridusministeeriumi, vaid ka kõrgkoole. Möödunud kevadel sai üks minu õpilane 32 punkti ja pääses sellega üle noatera kõrgkooli. Kui temaga kohtumisel küsisin, kuidas tal matemaatikas läheb, tunnistas ta rõõmsalt, et on parim rühmas. Tundsin huvi, mitme punktiga ta rühmakaaslased on sisse saanud. "Noh, ikka üle 70 punkte oli ka," kõlas vastus. Kuidas siis nii? 32 ja 70 punkti korral peaks tasemes olema mäekõrgune vahe. Olevat ka neid tudengeid, kes ei tea, mis on tuletis. Kõige vapustavam oli aga see, et saksa keele riigieksamil 90 punkti saanud tudeng ei oska öelda saksa keeles: "Mu vanaemal on kass." Olen ise õppinud saksa keelt ainult 3. klassis sõja viimasel aastal ja mina tõlkisin küll selle lause ära. Niisiis tuleks võrrelda riigieksami tulemusi edukusega kõrgkoolis. Sealt selguks nii mõndagi huvitavat.

Ma ei ole veel kohanud õpetajat, kõrgkoolide õppejõudu ega ministeeriumi töötajat, kes pooldaks riigieksami valimise kohustust, kuigi olen sel teemal vestelnud paljudega. Huvitav küll - keegi ei poolda, aga kohustus säilib.

Mis juhtuks siis, kui õpilasel ei oleks enam riigieksami valimise kohustust? Küllap siis 1) valiksid matemaatika riigieksami need, kellele see on vajalik edasiõppimiseks; 2) tööde parandamisele kuluks ligemale kolm korda vähem aega ja töid saaks parandada nii, et ei oleks vaja rahuldada apellatsioone; 3) eksami võiks lugeda sooritatuks 30 punktiga; 4) laiskvorst peaks tegema koolieksamit ja kukuks suure tõenäosusega läbi; 5) riigieksami tulemuste usaldusväärsus kahjuks ei suurene.

Mul on suuremas linnas tuttav abiturient, kes puudus koolist haiguse tõttu poolteist nädalat. Kui pärast seda küsisin, kas neil on sirged ja tasandid juba käsitletud, vastas ta, et jah, sel ajal kui ta haige oli, võeti läbi. See on ju vapustavam, kui vanasti viisaastak nelja aastaga - 35tunnine teema pooleteise nädalaga ehk ca 6 tunniga!

Mind huvitab see, mitme tunniga võetakse läbi statistika, sest on ju teada, et statistika ülesannet riigieksamil ei ole. Õpetajad selekteerivad kiiresti välja, mida on vaja ja mida mitte ning kohandavad kiiresti oma ainekavad vastavalt olukorrale. Aga tõepoolest, kust leiab õpetaja aega pingelise ainekava. juures kohta protsentülesannetele, planimeetriale ja veel nii mõnelegi ainelõigule, mida on õpitud 34 aastat tagasi ja palju madalamal tasemel, kui seda nõuab riigieksam? Loota, et aastate möödudes õpilaste ülesannete lahendamise oskus oleks iseenesest märgatavalt tõusnud, ei ole vist mõtet. 12. klassi stereomeetria ülesannete osa on õpikus kirjutatud arvestusega, et see on põhikooli kordamine, aga tegelikult tuleb alustada peaaegu nullist, kusjuures seda maja ilma tugeva planimeetria ja trigonomeetria vundamendita ei ehita. Lihtsalt variseb kokku.

Vanasti nimetati ainekava programmiks ilma igasuguste ilustusteta. Küllap tol ajal teadsid inimese ilma direktiivideta, mida millisel tasemel õpetada ja leidus ka tarku inimesi, kes programmid valmis kirjutasid. Praegu tegutsevad teadlased, poliitikud, ärimehed on õppinud nende alusel ja targaks saanud. Nüüd aga äkki ei leidu enam inimesi, kes paneksid kokku kasutuskõlbliku ainekava või on hoopiski kõik nii targad, et igaüks teeb oma ainekava, laob ritta pädevusi ja mida veel, aga... Juku hinded ei parane. Eestis on arvestav pedagoogikateadlaste armee ja paneb imestama, et ei ole võetud käsile uurimust selle kohta, kuivõrd sõltub õpilaste töö tulemuslikkus ainekavadest, omanäoliste koolide projektidest ja muudest teguritest. Üks mees, kelle nime ei ole nüüd kombeks nimetada, ütles kunagi oma alluvate kohta: "Me sekeldame, püüdes jätta muljet, nagu teeksime tööd." Mõtleme järele kui palju on meil sekeldamist ja raha raiskamist seoses tantsuga ainekavade, piloot- ja omanäoliste ning teab veel milliste koolide ja milliste projektide ümber. Kas on keegi analüüsinud selle kõige kasutegurit? Ehk oleks vaja hoopis uurida Juku õpimotivatsiooni, kui seda üldse praeguse kahmamise ja korruptsiooni tingimustes on võimalik ja mõttekas teha. Kui jälgida artikleid ajakirjanduses, siis kõik on agaralt ainekavade, didaktika ja metoodika, üldiselt õpetaja ja õpetamise kallal, mis omast kohast on muidugi õige, aga keegi ei näi märkavat, et medalil on ka teine külg - õpilane ja õppimine. On muidugi hea, kui õpetaja oma veenmisjõu ja isiksuse omadustega suudab õpilase õppima panna, aga õpetaja elu oleks palju kergem ja rõõmsam, kui tal tuleks õpihimulist noort toetada ja juhendada.

Ja lõpuks veel ühest probleemist. See on koduõpetamine. Neid õpilasi ei olegi nii vähe, kellele on õpetaja öelnud: "Kui ei saa aru, võta koduõpetaja." Ka minu juures käis sügisel õpilane ja ütles pärast kahetunnist tööd: “Õpetaja, ma lähen nii hea enesetundega ära. Ma sain kõigest aru." Tal ei ole olnud enam vajadust mind külastada. Kas ja milles on õpetaja süüdi? Ega olegi. See on ammu teada, et mida vähem õpetaja tunnis räägib, seda parem. Õpilased tuleb rakendada iseseisvalt tööle ja sel ajal võib õpetaja isegi parandada teise klassi kontrolltöid, kududa või heegeldada.

Kui õpilane iseseisvalt matemaatilised tõed välja uurib, siis ka see tema arengule ja tulevikule kõige kasulikum. Aga kui ei uuri? Kui ta vajab lisaselgitusi ja korduvat üleseletamist? Vastasel juhul jääb ta lootusetult maha, lööb käega või rikub tervist ülemäärase pingutusega või kui vanemate rahakott lubab, palkab koduõpetaja. Mulle kurtis üks õpilane, et õpetaja selgitab ainet vähe, muudkui nõuab, et õpilased ise avastaksid. On muidugi klassis ka neid, kes avastasid, aga tema ei kuulu nende hulka. Kui küsisin, kas ta on klassis viimane, vastas ta, et ei, kuldne keskmine. Ütlesin, et ärgu nurisegu õpetaja üle, kes õpetab kaasaja tasemel ja nõuetele vastavalt.

Nii ma sain Matemaatika Seltsis ära öelda, mis minul ja ma usun, et mitte ainult minul südamel. Avaldasin arvamust, et Matemaatika Selts võiks teha pöördumise Haridusministeeriumi poole. Seltsi president vastas, et kiri on ammu saadetud, aga vastust ei ole. Aga võibolla ei ole ministeeriumis inimest, kes matemaatiku kirja sisu ära tabaks, või ei ole inimest, kellele matemaatika ja selle õpetamise olukord oleks südamelähedane? Luuletaja ei pruugi ju taibata matemaatika kui strateegiliselt tähtsa aine olemust ja olulisust. Vist on liiga palju humanitaare hariduselu juhtimas.

Kuidas ma tulin Parkseppa

Aavo Lind

1982.aasta sügisesel koolivaheajal olin Võru Keskkooli matkagrupiga lörtsisel Jõgevamaal jalgsimatkal. Matk lõppes Tabivere kooli juures. Kui võtsin direktorilt matkalehele pitsatit, siis ütles ta, et tulgu ma Tabivere kooli, neil läheb õpetaja ära. Eks ma siis läksingi.

1985/86 õppeaastal olin kursustel, kus oli ka Nikolai Aju, kes kurtis, et õpetaja Asta Hirv on töölt lahkumas ja ma võiksin tulla tema asemele. Eks ma siis tulingi. Augustis lõin pangamaja ees Viktor Puolakaineniga käed kokku ja oligi korraga Parksepa koolis kaks meesterahvast rohkem.

Kui Tabivere koolile hakati juurdeehitust tegema, siis ütlesin ma direktorile: “Kuule, siin võiks ju keskkool olla. Kui ehitada, siis juba natuke rohkem.” Nii ehitatigi ja keskkool tegutseb seal siiani. Kui Parksepa koolile hakati juurdeehitust tegema, siis ütlesin direktorile: "Kuule, siin võiks ju keskkool olla. Kui ehitada, siis juba natuke rohkem." Ja ehitatigi, keskkool tegutseb edukalt. Kahju ainult, et nõukogude võim otsa sai. Muidu oleks siseõuel klaaskatus peal ja selle all kasvanud palmid. Nüüd on ainult õunapuu.

Uues koolis 31.augustil x aastal

Helju Kirves

Nagu eksamiteks valmistumisel, nii ka kooliaasta alguseks valmistumisel jääb ikka ja alati üks päev puudu.

Klassipõranda värv sai kuivaks alles viimaseks augustikuu päevaks ja viisin hommikul mööbli sisse. Kappide sisu korrastamine, stendidele päevakohase materjali paigutamine ja paljud muud pisiasjad pidid valmis saama veel selle tööpäeva jooksul. Olin nagu usin mesilane: ikka edasi, tagasi. Ei pannud suures töötuhinas tähelegi, et koolimaja oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Sooh! Hingasin kergendatult. Lõpuks sai minulgi kõik järgmise päeva õpilaste pidulikuks vastuvõtuks valmis. Rahulolev pilk veel korraks üle sirgete pingiridade ja võisingi klassiukse lukustada. Tööpäev oli edukalt lõppenud ning võisin koju minna. Välisukse lingile vajutades avastasin ehmatusega, et uks oli lukus! Ei olnud oma suures töötuhinas tähele pannud, et aeg juba hiline ja kõik koolimajast lahkunud. Seisin hulk aega ja mõtlesin. Mida teha? Käisin läbi kõik teadaolevad välisuste tagused. Ei midagi. Kes vangis, see vangis. Kas tuleb tõesti öö koolimajas veeta? Otsustasin siiski, et avan mõne esimese korruse akna ja hüppan alla, kuigi vana koolimaja esimese korruse aknad asuvad küllalt kõrgel ja ega ma enam esimeses nooruses olnud. Sättisin end nagu õnnetuse hunnik aknalauale ja hüppasin. Maandumise mütsatus oli üsna kõva ja haiget sain parasjagu. Katsusin liigutada - kondid olid terved. Vaatasi kohmetult ringi, ega keegi mu kummalist käitumist ei märganud. Õnneks polnud kedagi liikuma. Lonkasin koju. Uks lukus. Pistsin käe taskusse võtme järele. Pole!!! "Mis pagana päev see küll on kirusin ma omaette. Kuhu koduukse võti on siis jäänud? Äkki sähvatas pähe, et võibolla aknast välja hüppamisega pudenes taskust välja. Ega midagi, tuli otsima minna. Ja seal ta muru sees mind ootaski - mu võtmeke!

Kui lõpuks hilisõhtul väsinuna voodisse pugesin, oli natuke hirm, et missugused need tööaastad küll uues koolis tulevad, kui algus juba nii segane on. Aga toredad tulid!

Mõttekilde matemaatikast koolilastele

kogus Aavo Lind

detsembris 1998

Elus ei pruugi Sul vaja minna konkreetset teoreemi, valemit, võrrandit. Matemaatikas on kõige tähtsam see, et ta õpetab Sind arutlema, võrdlema, järeldama, tabama süsteeme, seaduspärasusi. Teoreeme valemeid, teisendusi, võrrandite lahendamist ja veel muudki tuleb õppida selleks, et lisaks teadmiste kogumisele omandada oskus ja harjumus endale midagi selgeks teha.

Kuigi aastate möödudes palju ununeb, et kaob oskus loogiliselt mõtelda ja järeldusi teha. Kui Sul aga kunagi on vaja meelde tuletada varem õpitut ja hästi omandatut, ei nõua see suurt pingutust.

Mille poolest sarnanevad teoreem, ülesanne, tegelik elu? Kõigil juhtudel on midagi antud, millest lähtuda, ja selle alusel tahame midagi leida, põhjendada, tõestada, saavutada. Kõige rohkem treenib just matemaatika meid selleks, et meid ei tabaks pankrot ei elus, äris, kontrolltöös ega eksamil.

Kui Sa ei saa aru oma arvutustest keeruliste arvudega, teisendustest keeruliste avaldistega, siis asenda need lihtsatega ja Sa leiad ülesande lahendamise idee.

Ära karda eksida, sest hilisem eksimusest aru saamine viib sind märgatavalt rohkem edasi kui katsetustest loobumine.

Enne ülesande lahendamisele asumist püüa anda tulemuse ligikaudne hinnang. Sellisel juhul ei saa sul jõe voolu kiiruseks tulla 274 km/h või toa kõrguseks 22 km.

Tark inimene alustab ülesande lahendamist lõpust, rumal ei jõua algusest kaugemale. Seega vaata, mida küsitakse, ja mõtle, kuidas Sa saad ülesande andmeid kasutada.

Kui Sa ei oska kasutada kõiki ülesande andmeid, siis jääb Sul reeglina ülesanne lahendamata. Kui sa ei oska keerulist ülesannet lahendada, siis midagi tuttavat Sa ikka märkad. Hakka tegema seda, mida oskad ja varsti võib selguda, et ülesande lahendusidee on leitud.

Kui sa uurid ülesannet ja Sulle tundub, et tekstis on andmeid puudu, siis ilmselt selle puuduva suuruse arvuline väärtus ei ole oluline ja Sa võid selle asendada suvalise arvu või tähega. Ei ole vale ka tuupida. Seosed tulevad hiljem. Mälul on selline imepärane omadus, et mida rohkem Sa meelde jätad, seda rohkem uut on Su mälu võimeline vastu võtma.

Tartu Ülikooli professor Gerhard Rägo on 1930. aastal võtnud kokku selle, mida matemaatika süstemaatiline õppimine arendab: 1) tõearmastust, 2) asjaolude objektiivse hindamise võimet, 3) iseseisva otsustamise võimet, 4) enesearvustust, 5) vastutustunnet, 6) harjumust probleeme näha, 7) oskust probleeme seada, 8) võimeid probleeme lahendada, 9) harjumust järjekindlalt mõelda, 10) oskust mõtteid loogilises seoses täpselt väljendada, 11) plaanikindla töötamise oskust, 12) tähelepanu keskendamise võimet, 13) erilise täpsuse ja korra tunnet nii mõttes kui töös.

Matemaatika ja õppimise kohta üldse on arvanud tuntud suurmehed järgmist:

"Kümme aru saadud lehekülge matemaatikat on parem kui sada lehekülge, mis on meelde jäetud arusaamiseta, aga üks lehekülg, mis on iseseisvalt läbi töötatud, on parem kui kümme arusaadud lehekülge passiivse õppimisega." (D. Young).

"Väärtuslikud ei ole need teadmised, mis ladestuvad ajus nagu rasv, vaid need, mis muutuvad mõistuselihasteks." (G.Spencer).

"Loe õnnetuks see päev või tund, kus sa ei ole lisanud midagi oma haridusele." (J.A.Komensky).

"Õppida võib ainult lõbusalt. Et ära seedida teadmisi, tuleb neid neelata isuga." (A.France).

"Matemaatikale kuulub teiste teaduste seas eriline austus, sest tema seisukohad on absoluutselt õiged ja vaieldamatud samal ajal kui teiste teaduste seisukohad on vaieldavad ja alati eksisteerib oht et nad kummutatakse uute avastustega." (A.Einstein).

"Matemaatika on teaduste kroon ja geomeetria on pärl selles kroonis." "Edu toob 1% andekust ja 99% tööd." (Th.A.Edison).

Ärge valesti aru saage! Ärge arvake, et andekust on vaja ainult natukene! Kuitahes pingeline töö ei korva ande puudumist, aga ka kuitahes suur anne ei anna tulemusi ilma pingsa tööta. Tundub ehk paradoksaalsena, et mida andekam on inimene, seda pingsamalt peab ta töötama, sest... ta suudab.

Niisiis, ka kõige andekama inimese andekus osutub edu saavutamisel üheks protsendiks, töö aga samas otsustavaks 99 protsendiks.

Kõige tabavamalt võttis need mõtted kokku teatrimees Voldemar Panso, kes ütles: "Talent ei ole habe, mis kasvab iseenesest.”

Klassijuhataja ja ajaloo õpetaja Malle Puolakaineni

kõne keskkooli lõpuaktusel 13.juunil 1998

Lugupeetud lõpetajad, õpetajad, lapsevanemad ja külalised!

Siin suvekuumuses seistes ja mõtetel koguneda lastes esitan endale palju küsimusi. Milline sa oled, tänane abiturient 1998? Kas oleme meie, õpetajad, suutnud teile õpetada iseenda leidmist? Kas olete otsinud ja leidnud oma raja? Kas oskate näha ilu enda ümber? Kas oskate näha, kuidas inimesed on õnnelikud, aga kuidas nad samas võivad nutma puhkeda ja õnnetud olla?

Võin julgesti öelda, et abiturient 1998 oskab vastata paljudele küsimustele, oskab anda hinnangut nii oma klassikaaslaste tegemistele-toimetustele kui ka teistele meie elu puudutavatele küsimustele.

See on ju nii, kui näiteks Kerly ja Enely 12b-st kirjutavad oma kaasõpilase esinemisest filosoofiaalasel õpilaskonverentsil järgmist: "Tal oli tegelikult kodune ülesanne tegemata, kuid tema vastamine põhines oma arvamusel ja seda oli väga huvitav kuulata, kuigi ma ei ole kõige tema räägituga nõus. Soovitame hindeks "4"."

12b klassi Age saab oma esinemisele järgmise hinnangu: "Väga omapärane ja julge esitus, oli et tema jutus on palju oma mõtteid ja arvamusi."

12a klassi Alo esinemine saab kaasõpilastelt järgmise hinnangu: "Oli materjali läbi töötanud, kuid oli kinni vihikus, tal oli oma arvamus olemas, kuid kõneles sõnadega, millest vahel isegi aru ei saanud.”

Üsna põhjaliku analüüsi oma esinemisele 12a klassi Merle: "Esitas oma ülevaate selgete lausetega, ei kasutanud tundmatuid sõnu; olen veendunud, et tal oli materjal täiesti selge. Kuid ta oleks võinud veidi aeglasemalt rääkida. Oskas oma arvamust põhjendada. Kui materjali selgitamisel oli veel mõni puudujääk, siis tema plussideks olid oma arvamus ning kindlad seisukohad."

Nii nad seal kodanikuõpetuse tunnis analüüsisid, arutlesid ja andsid hinnanguid. Palju mõtteid tekitasid erinevate ajastute filosoofide käsitlused elust ja selle väärtustest.

Nii nõustub Siret 12b klassis Schopenhaueri väitega, et kui tahe saavutab oma eesmärgi, siis on platsis igavus, kuid Siret ei nõustu väitega, et elu on pahe.

Katri 12b-st leiab Kierkegaardi uurides, et ta on ühte meelt filosoofi mõttega sellest, et inimest eraldab Jumalast surm, et inimesele on kõige tähtsam leida oma elutee ja elumõte, et kannatust on väga raske leida, kuid väga kerge kaotada.

Maris 12b-st kirjutab: "Tegelikult ei ole nii, et kõik, mida inimene tajub, on vaid Schopenhaueri kujutlus. See filosoof võtab oma ütlemisega enda valdusesse terve maailma. Mina sellega ei nõustu, sest maailm pole kellegi kujutlus, vaid ta on reaalne."

Veronika 12a-st arutleb, kas maailm on ikka kannatuste maailm, nagu väidab filosoof ja pakub oma elufilosoofia: "Maailmas pidavat olema kõik tasakaalus - nii palju kui on rõõmu, on ka kannatusi. Seega ei saa me vaid ühe asja ebaõnnestumisel teha üldistusi ja väita, et maailma on kannatuste maailm. Maailm tundub meile just sellisena, nagu on meie hetkemeeleolu. Kui meil näiteks on "mõõnaperiood", siis tundubki meile, et maailmas muud polegi kui kannatused."

"Kas Eesti peaks astuma Euroopa Liitu? Kas Eestis rikutakse inimõigusi?" Tänaste lõpetajate käest saame vastused ka nendele küsimustele.

"Ühest sõnast ju piisaks, et langetada otsus, aga mulle tundub see küsimus väga raske ja tõsine. Euroopa Liit - see on sõnapaar, mis paneb mind aukartust ja isegi hirmu tundma. Arvan, et sellele küsimusele vastuse leidmiseks pean veel õppima ja oma tõekspidamistes veendunud olema.", väidab Ave 12a-st.

“Vahest on seda juba liiga hilja küsida, sest masinavärk on juba käima lükatud", kahtleb Mailis 12a-st.

“Jah, Eestis rikutakse inimõigusi, sest on palju fakte, mis seda tõestavad. Me elame selle sees, me ei tunnista seda endale", on kindlalt veendunud Ele 12a klassist.

Veel paljudele küsimustele tuli neil koos õpetajaga vastuseid leida:

• kirjandusõpetajad püüdsid selgeks teha A.H.Tammsaare teoste ilu ja valu; otsiti kohta J. Krossi, Mati Undi, Arvo Valtoni, Lilli Prometi loomingule eesti kirjanduse maastikul; ikka ja jälle esitati küsimus Shakespeare'i Hamletile "olla või mitte olla?"

• matemaatikaõpetajad selgitasid järjekindlalt ja loogiliselt hulktahukaid, pöördtahukaid, kaherealisi determinante, sirgete lõikumise võrrandeid ja võrratusi, avaldisi lihtsustama ja tehti tehteid astmete ja juurtega

• ajalooõpetaja juhendamise järgi tuli selgeks õppida sõjad, kriisid ja konfliktid nii tänapäeva maailmas kui minevikus, nii Eestis kui Aasias

• aga perekonnaõpetuses omandatu põhjal peaksid nad tänaseks teadma armastuse valemit . Kui keegi tänastest lõpetajatest peaks teed alustama majanduselus, siis on neil aimu pakkumistest, nõudmistest, äriplaani koostamisest, tarbijakaitsest ja reklaamist, mõni oskab pere eelarvegi kokku panna

• Ühes klassiruumis kõlas rõõmsameelset "How are you?" teises “Rasskažii o sebe", kolmandas tahtis õpetaja teada "Wer bist du? Sprich von dir!"

Nii me siin elasime kolm keskkooliaastat: 12a klass sõbralikult, nooruslikult, asjalikult, õppida ja avastada tahtvalt, 12b klass rahulikult, tagasihoidlikult, kohusetundlikult, mõnikord rohkem õpetussõnu vajavalt.

Oli hetki, mil õpilased soovisid meilt paremaid hindeid, palusid meid alati naeratada ja olla heas tujus, mitte tähele panna kõiki nende poolt tehtud pahandusi; vestelda tunni lõpus nendega maast ja ilmast nende tuju parandamiseks, võtta asju rahulikult, mitte hinnata õpilast tema välimuse järgi, uskuda, et õpilane muutub iga aastaga, sisustada tunde millegi huvitavaga.

Nüüdseks on see kõik juba ajalugu. Õpetaja on täna veidi nukker ja kurb, sest ilus ja hea, mis oli teis ja mida teile andsime, lahkub koos teiega. Rõõm ja ilusad hetked, mida teie meile andsite, jääb meile. Suur tänu teile selle eest!

Püüdsime olla teiega, rääkida teist ja teile ning kui me suutsime teid aidata maailmapildi kokkupanemisel, siis see annabki meile jõudu sügisel jälle tundi minna ja alustada "Kallid õpilased. Täna räägin teile..." Ja algab kõik, algab uuesti kõik.

Olgu lõpetuseks Sulle kaasa antud meie 7 soovi:

1) Ära näe kõike mustades värvides. Elu ei ole täis ainult pisaraid, tapmist ja röövimist, valu ja väiklust. Igal pool, ka keset kõige suuremat kurbust, on midagi, mis võib kurbuse eemale ajada.

2) Kui Sa hästi otsid, siis leiad Sa enda jaoks selle, keda vajad.

3) Ole optimist, oota homselt ainult head

4) Usu, et Sa oled kõige parem ja tugevam inimene. Usu iseendasse, siis usuvad ka teised Sinusse ja austavad Sind.

5) Ole lahke ja kõik Sinu ümber muutub lahkemaks!

6) Mõista teise, Sulle tähtsa inimese hinge ja südant.

7) Ja nüüd, kallis noor inimene, mine edasi kooli või tööle ja võta tänast päeva nagu kingitust.

Klassijuhataja ja emakeele õpetaja Pille Libliku kõne

keskkooli lõpuaktusel 25. juunil 1999

"Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta," on öelnud kirjanik. Teie tulevik algab homsest, teie minevik lõpeb täna. Täna on räägitud teist kui isiksustest, igaühes teis on peidus midagi erilist, kordumatut. Ometi on palju, mis teid seob ja mille tõttu te jääte Parksepa Keskkooli ajalukku ühise nimetuse all - 8.lend.

1. september 1996 - teatud noored inimesed poisid põhiliselt tüdrukutest lühemad, püüavad manada näole ükskõikse ilme - ees seisab kolm keskkooliaastat, ja mis sellest? Kool on tuntud-teatud paik, midagi ebatavalist siin toimuma ei hakka, eksimisvõimalusi ei ole. Tõsi küll, sopiline hoone pakkus siiski enamusele teist eksimisvõimalusi ja peitupugemiskohti oma suurte pisikeste murede eest. Tõepoolest on kool koht, kus teadmatuse eest vastu näppe saamine on tühiasi, võrreldes sellega, kuidas elu karistab eksijat.

Rebasteks ristimine - ebameeldiv, pisut alandav kukkumine, libastumine, roomamine vanemate õpilaste käe all. Hirm määritud saada. See kogemus andis teile jõudu ja meelekindlust elus mitte sarnasesse olukorda sattuda. Kaudselt.

Juuni 1997 - esimene vahefiniš, mil te märkasite, et nõrgemad on rajalt libisenud või tõugatud. Mitte alati ei seisne nõrkus füüsilises vaeguses, nõrkus on ka valesti tehtud otsus, soov minna kergema vastupanu teed. Teie jäite. Raske oli - mõnel suvetööd, hilinenud õppepraktika - teile anti võimalus jääda Parkseppa ja te kasutasite seda võimalust õigesti.

Juuni 1998 - pärast rõõmsameelselt veedetud jõudeaastat selgus mõnele, et keskkool ei ole ainus võimalus teadmisi omandada ja haritud olevuseks saada. Teie nii ei arvanud, kindlameelselt püüdsite ületada abituuriumisse viivat silda - kes tugeval sammul, kes nõtkuvail põlvil. Õnneks mitte ühetooniliselt marssides, sest füüsika seaduste kohaselt marsisammu all sild teatavasti kandvaks ei pruugi jääda. Eluprobleemidestki ei saa alati marssides üle, mõnikord peab mõõdukalt astuma.

1. september 1998 - teatud tähtsa olekuga noormehed-neiud toovad aktusele mudilasi. Noormehed on juba neidudest pikemad ja mõnele kohalviibivale lapsevanemale meenub, et 12 aastat tagasi oli seesama abituriendihakatis alles ise koolitee alguses ja arusaamatult kiiresti on mudilasest täiskasvanu saanud. Aja kulg on suurim mõistatus, mida inimesed lahendada ei suuda, sellega peab leppima kui paratamatusega. Leppida ja hoogsalt edasi liikuda on lihtsam, kui tead, et möödunu ei ole olnud tähtsusetu, kui tunned, et oled olnud koolis sõprade ja õpetajate hulgas kui võrdne võrdsete seas kõigi oma pahede ja voorustega, kui hoolid sellest, mis sinu ümber toimub, ja tead, et sinustki hoolitakse.

Kui sa tead ja tunned ja hoolid, siis tule ikka kooli tagasi. Mis sellest, et sa juba suur inimene oled. Tule mitte kui õpilane, vaid kui õnnelik ja elurõõmus inimene. Parksepa kool ootab sind igal aastal oktoobrikuu teisel nädalavahetusel, et räägiksid meile, kuidas tuled toime elu ja iseendaga.

Lõpetuseks soovin siiralt teile, elluastujad, luuletaja sõnadega: "Sa ole inimene. Joo elu puhtast kruusist. Ja olles hea, sa oled suurim virtuoos.

Klassijuhataja ja füüsikaõpetaja Kalju Haabmetsa sõnavõtt keskkooli lõpuaktusel 22. juunil 2000

Väga austatud lõpetajad, vanemad, kooli töötajad ja külalised!

Tänavuse lõpetamise aastat pole vist raske ka aastakümnete pärast meenutada. 12 aasta jooksul olete kogunud sellise teadmiste varu, et see võimaldab teil saavutada II kosmilise kiiruse - eemalduda oma vanematekodust ja minna maailma õnne otsima. Tõenäoliselt ei küsita enamuselt teist Newtoni I, II ja III seaduse sõnastust, Bohri postulaate ja kiirenduse arvutamise valemeid. Loodusseadused tuletavad ennast ise meelde. Kui libastud, tuletab ennast meelde gravitatsiooniseadus - mida kõrgemalt langed, seda valusam on kukkumine.

Murphy I seadus ütleb, et mis untsu saab minna, see ka untsu läheb. Et seda ei juhtuks, hinda oma võimeid nii, et Sa ei peaks libastumise korral liiga kõrgelt kukkuma, kuid pea meeles, et liiga madalate tõkete ületamine ei too elust rõõmu.

Pööra mõne aja pärast pilku ka tagasi, endast noorematele, anna neile nõu ja soovitusi, kuidas nemad peaksid oma samme seadma – Sind usuvad nad rohkem kui õpetajat.

Väga austatud lapsevanemad! Tänan teid selle eest, et kogu oma jõuga toetasite praegusi lõpetajaid. Küllap nii mõnedki hallid juuksed annavad tunnistust, et alati ei läinud kõik nii nagu soovisite. Ometi on lõpptulemus rõõmustav - teie lapsed on keskharidusega noored inimesed.

Väga austatud õpetajad. Pole teilgi kerge olnud, kuid teie visa töö ja mõistva suhtumise tõttu on teie ees 51 särasilmset neidu ja noormeest nagu missi- või misterivalimistel.

Soovin teile rõõmsat meelt, tänaseks ja edaspidiseks. Naerata, siis naeratatakse ka sulle.