Lapsemaa V - Gümnaasiumi lood

Mina ja ühiskond

Mida mõistame sõna all "ühiskond"? See on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ehk siis teisiti öeldes - mina, sina, tema - MEIE. Me kõik kuulume ühiskonda.

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal tähistas põhimõtteliselt uue etapi algust poliitikas ja majanduses, mis tõi kaasa ka olulisi sotsiaalseid muutusi. Neid muutusi võib ühesõnaliselt nimetada läänestumiseks. Mindi üle ühiskonnakeskselt süsteemilt indiviidikesksele. Seda mõtteviisi väljendati loosungitega: "kes ennast ise ei aita, seda ei aita keegi" või "aita ennast ise, siis aitab sind ka riik". Praeguses ühiskonnas ongi oluline ise kõigega hakkama saada. Miski ei tule enam nii lihtsalt kätte, tuleb ise omal jõul edasi pürgida, parema tuleviku, parema Eesti nimel.

Eesti rahvas on korduvalt olnud erinevate võõrvõimude mõju all. Veel 12 aastat tagasi olime vastu tahtmist liidetud Nõukogude Liiduga, kuid kuhu oleme nüüd jõudnud - iseseisva Eestini. Ent siiski peab küsima, mis on see, mis aitaks sel imel kesta, et mõnesaja aasta pärast - mis veelgi parem -, et kolmanda aastatuhande lõpuski oleks põhjust kõnelda Eestist ja eestlastest kui elavast riigist ja rahvast, mitte kui raamatusse kirjutatud mälestustest, nagu see on sündinud sadade teiste riikide ja rahvastega enne meid ja nagu see sünnib ilmselt ka pärast meid.

Eesti riikluse mõte on eesti keele ja kultuuri säilitamises. Kultuurriigina püsib Eesti seni, kuni jätkub siin eestikeelset haridust, teadust ja loomingulise eneseväljenduse võimalusi. Seega just meie, noorte, käekäigust sõltub Eesti riigi areng, tulevik ja olemus kõige rohkem.

Iga põlvkonda iseloomustavad kindlad omadused. Tänapäeva noori peetakse ükskõikseteks ja hoolimatuteks. Sellise hinnangu on andnud meile vanem generatsioon, vanaemad - vanaisad, kelle noorusaeg möödus sõjaeelses Eestis. Olen valmis tunnistama, et minagi olen kohati hoolimatu. Mind ei huvita poliitiliste erakondade tegevus ega tähtsate riigipeade visiidid. Mina ja mu kaaslased ei huvitu poliitikast, sest viimasel ajal on meedia tähelepanu poliitikutele ning nende eksimustele viinud vastureaktsioonini. Nüüd aga laiutab eelmine põlvkond käsi ja ahastab, kes küll Eestit edasi viib.

Olen tuleviku pärast piisavalt muretu. Homsele mõeldes ohkab enamik mu eakaaslastest küll, kuid see ei tule niivõrd südamest. Oleme harjunud sellega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Arvan, et esimese tugevama hoobi saame pärast kooli lõpetamist. Kuiikka edasi õppima minna ei õnnestu, töökohta ka ei leia, saab meie muretus ilmselt hävitava löögi.

Kellele saab üldse loota ja kes oskavad nõu anda? Me elame kiiresti muutuvas ühiskonnas. Iga inimene on endale püstitanud eesmärgid, sihid, milleni jõuda, mille poole püüelda. Ning need on igal inimesel erinevad. Oleks ju tore, kui me saaks ja suudaks üksteist tingimusteta aidata. Päris sageli olen mõelnud, kas maailmas on veel midagi keerulisemat kui inimene ning tema suhted ühiskonnaga. Ega vist ole. Tihti ei mõista inimesed üksteist. Nii jääb üle vaid loota iseendale või eriti lähedastele inimestele - sõpradele, perekonnale, kuid isegi nende vahel võib esineda konflikte. See on paratamatus.

Kuid on üks veelgi olulisem küsimus: millise jälje jätan Mina sellesse ühiskonda, milles elan? Väga keeruline küsimus, kui arvestada seda, et minu viljakad ning kiired eluaastad ootavad mind veel ees. Loodetavasti ikka positiivse jälje, kuigi ennekõike tuleb teha kõik minust olenev, et mingigi mälestus minu eksistentsist sellesse ühiskonda kestma jääks. Ma loodan väga, sest ka Eesti kestmise alus on lootus. Lootus on kõigi väikerahvaste ja riikide pärisosa. Meie identiteet - see, etoleme eestlased ja et tahame püsida Eesti riigina, sõltub üksnes meie tahtest. Kuid seda tahet on niikaua, kuni püsib lootus, et jääme eestlasteks ja Eesti riik kestab ka sadade aastate pärast. On ju Eesti rahvas ränka vaeva näinud, et siiani jõuda ning meie endi huvides oleks tore, kui see nii jääkski.

Üksikud juhid pole kunagi saanud suure rahvahulga vastu, siit järeldus: võidelgem kõik koos ühiskonna pahede vastu, helgema tuleviku nimel Eestis.

Karmen Kikkas

12. klass

Mida on mulle jutustatud Nõukogude Liidust

Nõukogude Liidust on mulle jutustanud peamiselt ema ja vanaema. Olen alati huviga kuulanud, kui nad tolle aja elu meenutavad.

Enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist oli meie kodumaa Nõukogude Liit. See koosnes viieteistkümnest liiduvabariigist, millest üks oli Eesti. Mingist iseseisvusest polnud juttugi. Vabariigi valitsus ise midagi otsustada ei saanud, otsuseid võttis vastu ja nende täitmist kontrollis Moskva. Seal asus NSVL-i valitsus.

Tööstuses ja põllumajanduses käis kõik plaanipäraselt, nn viisaastaku plaanide järgi. Põllumajandus oli koondunud kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Valitsus koostas viie aastakava, kus oli kindlaks määratud, kui palju peab tööstus ja põllumajandus toodangut andma ja see plaan tuli iga hinna eest täita.

Tol ajal toimus üldse kõik kuidagi organiseeritult ja tegutseti ühiselt. Rahvaste ühtsust rõhutati kogu aeg, oli ju Nõukogude Liit üks suur sõbralik rahvaste pere. l. mai, mis oli tol ajal töörahva püha ja oktoobripühad olid suured üleliidulised pidupäevad, siis tulid kõik inimesed üle terve Nõukogude Liidu lippude ja loosungitega tänavatele marssima pidulikus rongkäigus. Võimuesindajad tervitasid rahvast, pidasid kõnesid, demonstreeriti ka sõjaväetehnikat. 20. aprilli paiku toimus üleliiduline heakorraaktsioon ehk leninlik laupäevak. See oli alati laupäevasel päeval. Rahvas tuli kokku, osa inimesi koristas töökohtades, osa tänavatel, parkides ja haljasaladel. Laupäevaku eest mingit tasu ei makstud, inimesed töötasid vabatahtlikult oma vabast ajast.

Ette planeeritud oli ka inimeste kuulumine mitmesugustesse organisatsioonidesse. Kui laps astus esimesse klassi, sai temast kohe ka oktoobrilaps. Rahvasuus nimetati neid Lenini lapselasteks. Oktoobrilapse tunnus oli viisnurkne rinnamärk, mille kandmine koolivormi küljes oli kohustuslik. Tol ajal oli kõikidel ühtne koolivorm. 4. - 5. klassis, sõltuvalt vanusest, sai oktoobrilapsest pioneer. Pioneeri tunnus oli punane kaelarätik, mille kandmine oli samuti kohustuslik. Kui mõni õpilane ilma punarätita kooli tuli, oli märkus päevikusse kindlustatud. Kõige tobedam oli see, et kaelarätti pidi kandma ka tänaval, kui koolivorm seljas oli. Proovi jalutada 13. - 14. aastaselt linnas, punane rätt kaelas. Ema rääkis, et paljud võtsid rätikud kaelast kohe, kui koolimaja uksest välja astusid. Kui siis tänaval mõnele õpetajale vahele jäädi, oli pahandust palju.

14. - 15. aastaselt ootas noort Kommunistlik Noorsooühing. Selle ridadesse astumist nimetati vabatahtlikuks ja sinna kuulumine oli au- ja uhkuseasi. Ainult_r et see niinimetatud vabatahtlikkus oli tegelikult ikkagi sunniviisiline. Kes komnoor polnud, see ei olnud õige kodumaa patrioot ja kanti kohe õige varakult musta nimekirja. Tulevikus tekkis seetõttu igasuguseid probleeme,kasvõi kõrgkooli edasi õppima minekul.

Komsomoliea ületanuid ootas Kommunistlik Partei. Parteisse astumine oli samuti nii vabatahtlik kui sunniviisiline. Sinna kuulumine tõestas ka eelkõige lojaalsust kodumaale ja muidugi andis mõningaid eeliseid parteitute ees.

Kirik oli riigist täielikult lahutatud. Komnoor või parteilane ei tohtinud üle kirikuläve astudagi. Taoline tegu võis lõppeda komsomoli või partei ridadest väljaheitmisega ja see oli tol ajal väga karm karistus.

Majanduslik olukord oli Nõukogude Liidus ema ja vanaema jutu järgi üsna rahuldav. Palga eest sai kõhu täis, riideid selga, eluaseme eest maksta, mööblit muretseda ja ka endale ja oma perele meelelahutust lubada. Kõik inimesed olid elamispinnaga kindlustatud, tööpuudust ei olnud. Arstiabi oli tasuta ja kõikidele kättesaadav.

See olekski vist lühidalt kõik, mida ma tean Nõukogude Liidust ja elust tol ajal.

Raido Runtal

10. klass

Milleks meile Euroopa, milleks Euroopale meie?

Kümme aastat tagasi vabanes Eesti nõukogude võimu alt ja sai taas kord Euroopa suveräänseks osaks. Sellega kaasnes meie riigi kõrgema võimu esindajatel soov astuda kogu maailmajagu ühendavasse Euroopa Liitu. Rahva seas tekitas see teatud skeptitsismi ja öeldi: „Milleks meile Euroopa? Olgem iseseisvad!”

Teisalt tekkis probleem selles, mida on meil Euroopale pakkuda. Ei saa ju kelleltki või milleltki lõputult võtta, ise midagi vastu andmata.

Euroopa Liiduga ühinemise eesmärgiks on eelkõige Eesti elanike ja kogu ühiskonna heaolu kasv. See baseerub aga suuresti riigi majanduslikul seisundil. Seetõttu ongi Eesti peamiseks prioriteediks Euroopa Liitu astumisel tugevdada meie majandust.

Tänapäeva Eesti ühiskond „elatub” peamiselt eraettevõtlusest. Euroopa Liiduga ühinedes tekivad erasektoris asuvatel firmadel soodsamad võimalused välisinvesteeringuteks, et nende abil järk-järgult tulu kasvatada. See toob aga kaasa ettevõtete maksukoormuse suurenemise, mistõttu on nii kohalikel omavalitsusel kui ka riigil võimalik paigutada rohkem rahatervishoidu ja haridusse. Ka Eesti majanduse seisund paraneks.

Palju poleemikat on tekitanud Euroopa Liidus toodetele seatavad normid. Needtõestavad tootmisele tehtud kulutusi, kuid ennekõike on selliste piirangute eesmärgiks parandada toodangu kvaliteeti. Võimatu on vältida toiduainetega kaasnevaid haigusi, kui müüki lubatakse ükskõik milliseid liha- ja piimatooteid ning mune. Range kontroll turul piiraks ka põrandaaluse piraatkauba levikut.

Kauba kvaliteeti aitaksid kõrgel hoida ka Euroopa Liidu sisesed ühised hinnad ja ühenduse toodangu eelistus. Hindade ühel nivool hoidmine kõikides liikmesriikides tasakaalustab neid ja aitab püsida ühtselt kõrgetasemelisena. Kõik liidus toodetavad kaubad aitavad kaasa Eesti majanduskasvule. Kaubanduse levikut soodustaks ka Euroopa Liidu sisene tolliliit, mis vähendab liikmesriikide vahelisi tollimakse.

Eesti elukeskkonda parandab Euroopa Liiduga ühinedes loomulikult asjaolu, et kuuluksime nende hulka, kellele antakse toetusi liidu eelarvest. Nii rahastatakse projekte näiteks teedeparanduseks või kanalisatsioonitorustike väljavahetamiseks.

Euroopa Liidu liikmeks saades liitume ka liikmesriikidevahelisse tihedasse politsei- ja tollialasesse koostöösse. Selle kaudu levib info kiiresti riigist riiki ja nii lihtsustub rahvusvahelise kuritegevuse ja narkoäri tõkestamine. Viimane on ju tänapäeva Eestis ülimalt tõsiseks probleemiks ja selle leviku vähendamine aitaks meil peatada ka kiiret HI-viiruse ja AIDSi laialikandumist.

Euroopa Liit annab eestlastele ka hulgaliselt valikuvõimalusi. Pärast liitumist on meil kõigil vabadus otsustada, kas kasutame riiklike monopolide teenuseid või otsustame mõne teise liikmesriigi pakutava alternatiivvariandi kasuks. Näiteks võib tuua elektrienergia tarbimise. Kui praegu sõltume kõik ühest Eesti Energiast, siis liitudes Euroopa Liiduga võib tarbija osta elektrit kasvõi näiteks Preussek Elektralt, kõik sõltub kliendi hinna- või kvaliteedieelistustest.

Euroopa Liit annab vabaduse ka õppimiseks ja karjääritegemiseks. Kuna Euroopa kodakondsuse kehtestamine toob automaatselt kõigile liikmesriikide kodanikele kaasa võrdsed õigused kogu liidu territooriumil ja juba viis aastat ei nõuta Euroopas reisimiseks viisat, on kõigil noortel võimalik asuda haridust omandama mistahes liikmesriiki. Samuti kehtivad kogu liidus selliste ametite nagu arst, jurist või arhitekt jaoks kutsetunnistused. See tähendab, et kui Euroopa Liiduga ühinenud Eestis omandatakse näiteks juristiharidus ja saadakse seda tõendav dokument, võib nende alusel asuda tööle mistahes teise liikmesriiki. Seda lihtsustab veel seadus, mis annab kõigile Euroopa Liidu kodanikele õiguse saada viieaastane tööluba töötamaks teistes liikmesmaades.

Euroopa Liiduga ühinedes saab Eestile ülimalt tähtsaks ka rahvusvahelise usaldusväärsuse kasv. Meie riiki nähtaks majanduslikult hästiarenenuna ja see võimaldaks meil leida uusi partnereid. Samuti saaksime liidu kaudu osaleda Euroopa juhtimises, mis võimaldaks Eestil kaitsta oma riiklikke ja rahvuslikke huve.

Kui vaadata kaugemale tulevikku ja arvestada fakti, et juba praegu käivad läbirääkimised teemal, kas Euroopa Liidust võiks saada ka oma liikmesriikide militaarsete huvide kaitsja, siis on Eesti kasud liitumisel veelgi suuremad. Euroopa Liit mängiks sellisel juhul meie jaoks sarnast rolli NATO-ga. See aitaks Eestit rahvusvahelise terrori ja muude võimalike rünnakute eest kaitsta.

Eestil ei ole Euroopale kindlasti nii palju anda, kuid siiski. Tähtsaimad, mida teistele Euroopa riikidele pakkuda saame, on eelkõige meie kultuurilised vaated ja väärtused. Ühelt poolt on Eestis väga hästi säilinud siinne folkloor. Saadakse ju kõikjal maailmas suure elamuse osaliseks, kuulates Veljo Tormise rahvalauludel põhinevat loomingut. Vähemtähtsad ei ole kameie kultuurilised saavutused. On need siis heliteosed, animafilmid või arhitektuurilised saavutused.

Üheks Eesti „nokiaks” Euroopas on ka meie teadussaavutused. Hiilgavad ju siinsed teadlased oma uudsete tulemustega nii geenitehnoloogias kui ka füüsikas. Paljude teiste riikide samade alade esindajad käivad siin õppimas ja eeskuju võtmas.

Eesti tõmbab magnetina ligi turiste kogu Euroopast. Neile meeldib siinne puutumatu loodus, mida mujal, juba praktiliselt täielikult urbaniseerunud Euroopas, on vähe.

Euroopa Liidule on Eestit oma liikmeks võttes aga võib-olla kõige tähtsam asjaolu, et nii muutub Euroopa veel ühtsemaks. On ju kogu liidu ajaloo kestel olnud kõigil selles osalejatel eesmärk - üks suur Euroopa. Pole küll võimalik luua USA eeskujul ühendriike, kuid mida rohkem maailmajao suveräänseid riike on ühinenud ja püüdlevad ühiste eesmärkide poole, seda kindlam saab olema Euroopa tulevik.

Selleks, et Eesti saaks täieõiguslikuna eksisteerida ühe osana Euroopast, peavad mõlemad pooled teineteisele midagi andma. Euroopa on meile kasulik nii majanduslikult, ühiskondlikult kui ka välispoliitiliselt. Eesti saab vastu pakkuda aga oma vaimseid ja looduslikke väärtusi ning muuta Euroopa ühtsemaks, suuremaks ja võimsamaks maailmajaoks.

Piret Piho

12. klass

Eestlane - kes ta on?

Tuhandete aastate jooksul pärast jääaega on Eestimaal elanud nii venekirveste, kammkeraamika kui ka mitmest teisest kultuurist rahvad. Millegipärast nad kadusid, idast tulid asemele soome-ugri hõimud. 13. sajandist alates on siinseid elanikke valitsenud võõrad võimud, alles läinud sajandil saime esimest korda maitsta iseseisvust. Nüüd oleme taas vabad. Üha kiireneva üleilmastumise tulemusel sarnanevad aga rahvad ja nende kultuurid üksteisega järjest rohkem. Et mitte selles lõimuvas maailmas ära kaduda, vaid säilitada kontakt oma rahva, kultuuri ning identiteediga, peab iga eestlane endalt küsima, kes ta on?

Vanimates kirjalikes allikates väidetakse eestlaste kohta, et 13. sajandil puudus meil ühtne riik, olid vaid maakonnad, mille juhid esindasid oma rahvast. Sellest võib järeldada, et meil polnud tugevat ühtekuuluvustunnet. Ennast maarahvaks kutsuvatel inimestel oli identiteedi kujunemine alles algusjärgus, sellest hoolimata püüti rõhujatele koos vastu panna. Oma maa ühine käitamine andis tõuke rahvusliku eneseteadvuse edasiseks arenguks.

Aastasadade jooksul valitsesid eestlasi võõrvõimud, kelle vastu korraldati aeg-ajalt ülestõuse. Meie oma kultuuri areng oli pärsitud, kõigest hoolimata suutsime seda säilitada. Võib-olla just tänu tugevale võõraste kommete levitamisele toimus 19. sajandil ärkamisaeg. Koidula, Jakobson, Jannsen, Kreutzwald suutsid oma tegevusega sügaval eestlase hinges lõkkele lüüa seal hõõgunud isamaa-armastuse ja külvasid sinna rahvusromantilise seemne.

Patriotismi areng tõi kaasa iseseisvumise. Suunasime oma pilgud idast läände, ka meie kultuur võttis suuniseid nüüd sealt. Peagi alanud nõukogude okupatsiooni tõttu pidime oma vaateid taas muutma. Need, kes seda ei teinud, said tunda võimu karmi ja sageli ebaõiglast kätt. Siinsete elanike vaadete ja huvide vastuollu sattumine soodustas vene kultuuri levikut Eestimaal. Olles taas vabad, peame tegelema oma identiteedi tugevdamisega.

Orjusaastate jooksul kujunes meie püüdluseks vabadus. See väljendub eestlastes ka tänapäeval: Euroopa Liitu astumise suhtes polnud me sugugi üksmeelel, peljati iseseisvuse kaotamist. Kartus on põhjendatud mineviku, samuti olevikuga. Maarjamaa pole suur, väike on ka tema rahvas, mistõttu oli võõrastel võimudel lihtne oma tahtmisi saada, meid vallutades. Praegugi elab siin ligikaudu vaid miljon eestlast. Et mitte enam orjusesse sattuda, peame olema suured rahvuselt, tuleb end taas muule maailmale nähtavaks teha. Selleks on vaja teada, kesoleme.

Rahvusliku enesetajumise üks tähtsamaid väljendusvorme on kultuur, selleta ei saa keegi oma identiteeti välja kujundada. Seega peab oma rahvuse tunnetamiseks aduma ka kultuuri. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja peagi ka Euroopa Liitu kuuludes tuleb niisiis meeles pidada G. Suitsu öeldut eurooplaseks saamise ning eestlaseks jäämise kohta. Ei tohi kustuda lasta meis leegitseval isamaa-armastusel, vastasel juhul ei pruugi me peagi enam mäletada, kes oleme ja kus on me juured.

Lennart Meri on öelnud, et eestlased on kultuurrahvas. Selle väitega võib nõustuda: kuidas muidu oleksime praegu vabad inimesed vabal maal? Meie omapärased kombed on aidanud säilitada kontakti oma esivanematega, meie tavad on olnud abiks identiteedi kujundamisele. Rahvuslikkust aitavad vormida nii meie kirjanikud, muusikud, sportlased kui ka kõik teised, kellele on eestlus hingelähedane. Eneseirooniliselt nimetame oma iseloomu heaks peegelpildiks A. Kiviräha teosest „Rehepapp", nõustume J. Krossi romaanides kirjeldatuga, peame endi esindajaiks ka teisi eesti kirjanikke.

Meie kultuuri mitmetasandilisus tekitab õigusega uhkustunnet, kuid samas muudab see keerulisemaks arusaamist eestlase olemusest. Kas seda võibki üheselt mõista; ehk alles oleme identiteediotsinguil nagu A. Gailiti romaani „Ekke Moor" nimitegelane? Vastus neile küsimustele on ,,ei". Identiteet on eestlastel olemas, kuid selle sõnastamine paari lausega oleks vale: igaüks tunnetab seda erinevalt. Meil kõigil on oma nägemus möödanikust, olevikust, tulevikust, väljakujunenud arusaamad.

Eestlased olid, on ja jäävad Maarjamaa põlisrahvaks. Meie iseloom ning eneseteadvus on kasvanud nii vabaduses kui orjuses, edasiseks arenguks ei tohi minevikku unustada. Kultuuritegelaste panus rahva kujundamisse on niisama hindamatu kui iga eestlase väiksemgi mõtelus meie olemuse üle. Küsimusele, kes eestlane on, ei saa otseselt vastata, kõigil meist on oma arvamus, mis on õige. Seni aga, kuni oma tavade vastu huvi tundes siin maal elame, võib öelda, et eestlased on kultuurrahvas ning iga eestlane selle alustala.

Mait Raag

12. klass

Quo vadis, Eesti?

Eesti riik, mida tunneme ja milles praegu elame, on võrreldav impulsiivse noorukiga, kes ta ka vanuselt on. Teda ümbritsevad suured valikud ja mõjutavad teiste otsused. Ta tahab olla parem oma eelkäijatest, kuid ei saa alustada puhtalt lehelt. Liiga suure kandami on ajalugu tema kaela jätnud. Ometi tuleb Eestil tulevikus kuhugi jõuda ja noortel tuleb teha valik, kuidas. Kuna aga eestlastel pole kunagi olnud peaaegu üheski küsimuses üksmeelt, tekibki küsimus: kuhu meie riik nii erimeelse meeskonna juhtimisel tüürib?

Viimasel ajal on eriti esile kerkinud eestlaste rahvustunde kadumise probleem. Kui laulva revolutsiooni aegadel moodustus võimas ühine leer vabaduse eest, siis tänapäeval ei osata saavutatud iseseisvusega justkui midagi ette võtta. Rahvuslikud huvid on asendunud materiaalsetega, inimesed ajavad taga omakasu ja müüvad oma sõltumatust osade kaupa luksuse eest maha. Ma ei taha siin kõlada nagu hädaldav „esimese Eesti” aegne patriootja mõistan täiesti majandusliku koostöö vajadust välismaalastega, kuid mõnel puhul ületab eestlaste rahahimu tõesti piirid. Kõige enam on mul kahju nendest looduskaunitest paikadest, mis on võõramaalastele kinnisvarana maha müüdud ja paiknevad nüüd eravalduse okastraadi taga ning metsavarudest, mis koormate kaupa kodumaalt välja rändavad, jättes endast maha vaid võsa ja mälestused. Kunagi oli see Eestimaa ilu, aga nüüd… Kiire rikastumise püüe mahamüümise läbi on seletatav eestlaste oma ettevõtlikkuse puudumisega. Alles viimastel aastatel on peale kasvanud põlvkond, kelle mälestuses ei figureeri süsteem, mis inimeste isetegevust keelas, vaid oma riik ja pakutavad võimalused. Nõukogudeaegsest põlvkonnast on edu jõudnud saavutada vaid teatud protsent. Ajakirjandusest on läbi jooksnud väga hea võrdlus, mis kirjeldab 90ndate algust kui olukorda, kus kõik inimesed asusid seisval eskalaatoril ja ootasid, et turumajandus neid üles viiks. Trepp aga hakkas liikuma hoopis allapoole ja ainult need, kes ise rabelema hakkasid, jõudsid üles, ülejäänud läksid eskalaatoriga alla. Kahe inimrühma vahele tekkis lõhe.

Tänapäeval liigub seesama trepp ikka allapoole, kuid aeglasemalt. Järjest rohkem inimesi saab üles ronida, kui mitte päris tippu, siis vähe kõrgematele astmetele. Lõhestatus pole aga kadunud, selle vähendamise küsimuses ei suuda eestlased aga kuidagi kokku leppida. Võimuladvikus vaidleb selle üle mitu erakonda, kelle eesmärgid on võrdlemisi erinevad. Kahjuks on aga valitsejate hulgas tihti tähtsamad isiklik raha ja võim kui riigi huvid. Ei suudeta sõlmida püsivaid kokkuleppeid ja õõnestatakse üksteise tegevust. Võimukriisid segavad valitsuse tööd ja aeglustavad Eesti arengut. Kõige selle tagajärjel kaotab ka rahvas poliitikute vastu huvi ja poolehoiu.

Paraku aga on selle tohutu probleemide kuhja vastu raske midagi kiiresti ette võtta. Selles on ju segunenud eestlaseahne loomus, ajaloo mõjutused, valed sammud ja ka mõne probleemi ajakirjandusepoolne ülepaisutamine. ( Tõsi, ka viimase punkti põhjus on raha.)

Ei saa tegelikult öelda, et Eesti ei saaks üldse oma inimeste valitsuste allhakkama, iseloomustab meid ju majanduskasv ja pidev edasiliikumine, kuid peamised tulevikusuunad on siiski segased. Arvatavasti ei oska keegi esitatud küsimusele täpset vastust anda, see jääbki pigem retooriliseks väljendiks.

Üks on aga kindel: kuhugi me jõuame, sest püsivus on Eestil ja eestlastel veres. Kõigest hoolimata tasub loota parimat ja anda oma panus probleemide lahenemisse ja riigi tulevikku, st mitte unustada eestlaste rahvusmeelsust, näidata üles ettevõtlikkust ja otsida üksmeelt kaasmaalastega. Kui kõik seda teeks, oleks juba lihtsam üheskoos kuhugi jõuda.

Margit Tintso

12. klass

Mis teeb inimese kauniks?

Iga inimene on omamoodi kaunis, kuid see väljendub igaühel erinevalt. Sageli avastame, et see, mida üks peab ilusaks, ei tarvitse teisele enam nii meeldiv tunduda. Maitsed ei pruugi kattuda ja öeldakse, et nende üle ei vaielda. Inimesed lihtsalt tõlgendavad sõna kaunis isemoodi.

Tänapäeval pannakse suurt rõhku välimusele. Õigupoolest on seda kogu aeg tehtud, ainult et ilu definitsioon muutub koos inimestega. Kui mõnisada aastat tagasi loeti kauniks trullakaid ja kahvatu jumega naisterahvaid, siis nüüdisühiskonnas on moes hoopis teistsugused neiud. Mida saledam ja pruunim tütarlaps on, seda kaunim.

Palju tähtsam on aga hingeline kaunidus. Inimesega, kes on piltilus, kuid kellel mõistust napib, pole midagi peale hakata: vananedes kaotatakse oma silmapaistev välimus, ent targa mehe kõrval peab seisma veel targem naine.

Missugune näeb siis välja „kaunis hing”? Eelkõige peaks see olema puhas ja rikkumata, kuid nagu kõik teame, pole maailmas olemas perfektset isiksust. Kõigil on mõni patuke hingel. Sisemiselt ilus inimene aga ei heitu sellest pisiasjast, vaid püüdleb veel rohkem täiuslikkuse poole, kuigi ta seda kunagi ei saavuta.

Kaunis inimene on haritud, kaastundlik, suuremeelne, lahke, abivalmis ja kombekas. Ajalugu tunneb mitmeid taolisi inimesi. Neist rahvale kõige südamelähedasemad on vaieldamatult ema Teresa ja printsess Diana. Oma õilsate tegudega pälvisid nad juba eluajal Kauni Naise tiitli. Maailma üheks kaunimaks meheks võib aga pidada paavst Johannes Paulus II. Meie ümber sagib päevast päeva tohutu hulk inimesi: kenad, mitte nii kenad, tundmatud. Nii on lapsele tema vanemad igas suhtes ilusad, vanatädi maalt aga üldsegi mitte nii ilus ja võõras onu televiisorist tundmatu, isegi pisut koledavõitu.

Ilu on vaataja silmades. Selle üle, kas inimene on kena või ei, pole paslik otsustada hetke või mingi emotsiooni ajel. Kindlasti ei saa teha üldistusi vaid ühepoolselt: sisemisest minast või välimusest lähtuvalt. Mida arenenum on inimkond, seda enam mõistetakse, et välimise ja hingelise ilu harmoonia loobki kauni inimese.

Merit Nogo

12. klass

Inimene on saladus

Johari aken on skeem, mis peegeldab inimese isiku- ja enesetaju. See jaguneb neljaks sfääriks: avatud, varjatud, tundmatu ja pime. Avatus sisaldab käitumist, välimust ja hoiakut. Tundmatust mõistavad teised, kuid inimene ise mitte. Varjatud ala on vastupidine eelnevale. Pime ala on peidus kõigi eest. Skeemi järgi otsustades on inimeses müstilisust küllaga.

Vastust inimese päritolule otsivad tänaseni nii ajaloolased kui ka teadlased. Levinuima väite põhjal on inimese eellane inimahv. Tuhandeid aastaid pole aga ükski ahv oma generatsiooni vältel muutunud. Rääkimata sellest, et ahvist oleks välja kujunenud inimene. Samas on paljud veendunud, et inimene on loodud mingi kõrgema võimu poolt. Religiooniti on kõigevägevamaid sadu. Vastavalt sellele peab iga usklik õigemaks oma. Kuid meil ju peab olema ainult üks tekkelugu. Raske on täielikult nõustuda ajaloolastega ja samas ka teoloogidega.

Inimese välimus on nähtav kõigile, seevastu on vaimuelu vägagi salapärane. Psüühika, kreeka keeles psychikos, tähendab hingelisust. Võiks arvata, et hing määrab iseloomu, loomuse ja reageeringud. Hing kujundab läbilööja või -põrunu. Järelikult pole kasvatusel mingit mõju, inimene kujuneb vastavalt saatusele. Saatus on aga ettemääratus. Tegelikult sõltub inimese hingeelu siiski eelkõige kasvatusest ja ümbritsevast ühiskonnast. Inimest iseloomustavad aistingud ja mõtlemisvõime. Iga päev tekib uusi ideid, mõned neist rakendatakse ellu, mõned heidetakse kõrvale.

Mõtlemise võimalikkust ei osata seletada. Meeleaistinguid on meil viis, väidetakse, et esineb ka üleloomulik kuues meel. Nägemine ja kuulmine on iseenesest mõistetavad. Kuidas on aga võimalik, et nn kolmas silm, näeb, seda ei teata.

Aistinguid omab ka koer ja algelist mõtlemisvõimet samuti. Otsib ta ju paremaid magamiskohti. Mitmed nimetavad seda instinktiks. Iga koer aga ei jookse kassi järel. Nii koer kui inimene tajuvad meeltega ja mõtlevad, kuid ometigi ei seisne nende erinevus ainult välimuses.

Küsides kelleltki, kas temas on hing, vastatakse jaatavalt. Hing omistatakse kõigele elusale. Mida ta endast kujutab, seda ei teata. Võib-olla on mõtted ja aistingud tingitud just hingest, sest hingetu ehk surnu ei reageeri. Kuna ei kahelda hinge olemasolus, võiks siiski küsida tema asukohta. Üks usub, et tal on keha kuju, teine paiknemist ajus ning kolmas hoopis midagi muud.

Mõned teadlased väidavad, et surnuna on inimene mõni gramm kergem. Seletuseks hinge lahkumine. Mõistus ütleb, et mõni gramm ei tõesta midagi. Näljasena on inimene isegi paar kilo kergem kui täissöönuna. Järelikult hinge, mis elustab, polegi füüsiliselt olemas. Puuduvad kaal ja kuju. Kui nii, siis võib ta samahästi võrduda abstraktse mõistega nagu armastus. Samas tundeid elatakse ju läbi tänu hingele. Omasarnane sünnitab omasarnast.

Viimastel aastakümnetel on märgatavalt arenenud füsioloogia. Avastatud on ravimeid mitmete varem surma põhjustanud haiguste vastu, viiakse läbi kunstlikku viljastamist, siirdatakse elundeid. Ometigi on veel palju lahendamata. Eriti vähe teatakse ajust, ei osata seletada unenägude teketki. Asetades kõrvuti geeniuse ja nõdrameelse aju, pole erinevusi märgata.

Inimene on mõtlev ja tundev olend. Palju temaga seonduvat on varjuloori all, mida vaatamata uudishimule pole õnnestunud täielikult kergitada. Oma teadmisjanus püüab inimene tundma õppida kogu universumit, kuid saavutab vaid pealiskaudsuse. Järele mõeldes ongi nii parem, sest veel ei osataks teadmistepagasit õilsatel eesmärkidel kasutada.

Karin Puksand

12. klass

Silmad on hinge peegel

„ Silm silma vastu muudaks

kogu maailma pimedaks"

Mahatma Gandhi

Silmad on inimhinge peegliks, nad loovad elu iga sureliku palgele -selge silmavaateta oleks me nägu tuim ja elutu. Sealt leiad oma vestluskaaslase tunded. Silmside loob usalduse ja julgustab teisi, samas külvab ka hirmu ja ahastust. Meie pilk räägib teistele tõtt, mida tihti sõnadesse ei suudeta panna. Inimene kontrollib oma mõtteid, aga meie silmavaade räägib sageli märksa enam, kui ise arvatagi oskame.

Vaadates peeglisse, näib iseenda pilk üsna igav ja tühine. Ka fotol leiad oma näoilme tihti lausa naeruväärse olevat. Pigem oled harjunud tungima võõraste silmade sügavusse ja nende kaudu ka teiste inimeste ellu. Silmad on inimhinge peegel väljapoole. Tänapäeva ühiskond ja suhtluskorraldus on aga kaunis teistsugune, võrreldes eluga Maal inimkonna sünnihetkel. Kui siis osati teineteist mõista vaid kaaslase näoilmest ja selgest silmavaatest, siis nüüdisajal soovitakse pigem lävida virtuaalseid võimalusi kasutusele võttes. Inimene on avastanud, kuivõrd lihtsam on teistega hakkama saada, andmata aru sõnadest, mida räägime. Püütakse endilt võtta kasvõi osaliselt vastutamise vajadust. Kas taoline tegutsemine on aga aus kõigi teiste kaaskodanike suhtes?

Mis juhtuks, kui me silmad jääksid teistele nähtamatuks? Arvatavasti suudaks hulk inimesi kiirelt palju halba korda saata. Me vaataks julgelt ümbritsevat maailma, valetades tihti nii iseendale kui ka ühiskonnale, kus asume. Samas oleksime ka kaitstud: taoline seisukord annaks inimesele turvatunde, keegi ei suuda teda läbinisti paljastada. Vähemalt oleks kergem kaasinimeste rünnakuile vastu seista: me tunded ja hinnangud oleks vaid me endi pärusmaa. Pealtnäha oleks see sama loomulik vajadus, kui soov ereda päikesepaistega endale prillid ette panna. Kui aga võimalus oma silmi teiste eest varjata oleks vaid mõningatel, tunneksid viimased kindlasti üleolekut. Meil taolised võimalused puuduvad ja seetõttu on inimene õppinud end kaitsma. Kuna sageli võime tahtmatult end pilkudega reeta, hakkame juba noorena oma silmavaadet varjama. Ka väike laps mõistab, et alati ei ole kasulik kõike üles tunnistada. Seepärast oskavad täiskasvanud seda ohtu juba mõnevõrra refleksiivsemalt vältida. Oma silmi varjatakse tahtlikult vaid siis, kui millegi avalikustamine võib kujuneda ohtlikuks. Napoleon Bonaparte on öelnud: "Pole vaja hirmu tunda nende ees, kes teiega ühisel arvamisel pole, vaid kartma peab neid, kes pole teiega nõus, kuid kardavad seda öelda."

Suur hulk inimesi on läinud oma illusioonide täitmisel nii kaugele, et on unustanud tegelikkuse. Seepärast valetatakse iseendile. Paljude eludes on näitlemine saanud nii loomulikuks osaks, et seda ise enam ei märgatagi. Inimeste silmades ei peegeldu tõde, vaid unelm - seal on kunstlik reaalsus, kuid nad petavad ka teisi. O. Wilde on antud olukorda tabavalt iseloomustanud: ,,Mulle meeldib näidelda. See on sootuks tõelisem kui elu." Taoline tegutsemine on seesama igikestva probleemi tulemus: inimene soovib rohkem puutumatust ja vabadust. Sageli ei soovita aga leppida karmi reaalsusega. Kui tuleb valida, kas teater või tegelikkus, on mõlemad variandid inimese jaoks ühtviisi loomulikud. Palju oleneb siiski olukorrast. Kellel on suhted ümberkaudsetega korras, võivad julgelt üksteisele silma vaadata. Mõned on eraldumiseks endale maski ette tõmmanud. Nõnda suudavad nad tihti küll üle olla hirmust ja tehtut salata, tõde nad aga ei varja - see peitub silmades. Inimesed on endid ise nõndaviisi erinevateks kujundanud. Kedagi meist pole looduse poolt kõrgemale positsioonile seatud. Seda võib saavutada vaid ausal teel eesmärgile pürgides, samas ka valelikkuse ja pettusega. Lähtudes W. Churchilli sõnadest, on kõik loomad omal moel veidrad. Kõik koerad vaatavad sulle alt üles, kõik kassid vaatavad sulle ülalt alla. Ainult siga vaatab sind kui võrdset. Ja nemad teevad seda südamest -nad on sellise maailmatunnetusega loodud. Inimene aga pole rahul sellega, mis talle on antud.

Meie soov oma silmavaadet varjata, on kandunud ka tänapäeva ühiskonda. Suhtlemine toimub suures osas juba virtuaalsel teel. Paljud noored otsivad endale uusi tutvusi interneti jututubadest. Nõnda teatakse kaaslase hingeelust enne reaalseid kohtumisi märksa rohkem kui muidu ehk üldse teineteisele juletaks usaldada. Samal viisil ollakse ka enam valmis oma mõtteid avalikult välja käima. Ühelt poolt tuleb praegune olukord ühiskonna arengule kasuks, teisalt muudab meid ümbritseva keskkonna jälle haavatavamaks. Inimesed ise kannatavad ehk veel kõige rohkem, kuna nende tunded jäävad suures osas vaid endi teada. Raskem on leida reaalset tuge ja lohutust. Teisalt peavad tuntud inimesed arvestama tihti üldsuse hinnanguga. Meie võimekus maailmale otsavaatamises sõltub samuti meie iseloomudest. Inimesed on erineva maailmatunnetusega. Sageli otsitakse teise silmadest vastastikuseid tundeid ja usaldust, mehed püüavad samal moel ka aru saada, kumb on teisest üle, kes jääb peale. Maailma vaadates märkame kõige kergemini üldiseid arusaamu ja väärtushinnangud - ,,ühiskonna silmist" leiame enamuse arvamust tauniva tõe. Tihti oleme sunnitud ka sellega nõustuma. Seejuures võime jääda siiski iseendaks omi seisukohti mitte unustades. Ühtlasi on meil võimalus ka meid ümbritsevat miljööd ja olustikku muuta. Seega, maailm on nagu peegel.

Inimese silmad on tunnus, mis meid üksteisest erinevaks teevad, samaaegselt liidab teineteise pilkude mõistmine meid jälle kokku. Silmadest väljendub kurbus ja naer, halvakspanu ja heakskiit - sel moel leiame kontakti teise inimesega. Siiski oleks hea, kui saaksime vahel oma silmavaadet kontrollida. Nõnda võiks tihti vältida olukordi, kus meid sisemiselt teiste ees alasti kistakse ja meil pole võimalik varjuda haiget saamata. Silmade nähtamatus laseks meil rohkem iseendaga üksi olla, saaksime teistest eralduda ja suhelda siis, kui selleks ise vajadust tunneme. Ning teistega lävimisel ei pea tundma hirmu, meil kõigil oleks võrdsed võimalused ja keegi ei näeks meie sisemusse. Samas pole silmad alati ka objektiivsed. Mõni meist suudab julge ja ausa silmavaatega muuta end targaks ja mõistvaks, arglikud pilgud annaksid justkui aru inimesse pugenud segadusest ja tasakaalutusest.

Ove Palo

12. klass

Lõbusal elul on hind

Kes meist ei tahaks oma päevi lõbusalt ja muretult mööda saata? Mis oleks viga elada, kui meid ei piiraks kohustused ja vastutus? Kahjuks on aga saatus inimese elu juba sedasi seadnud, et iga päev kogeme nii selle helget kui tumedat poolt.

Tihti saabub peale igat positiivset kogemust midagi ebameeldivat, ja siis me mõtlemegi - miks peab lõbu eest ometi nii kallist hinda maksma? Ja miks just meie?

Tundub ebaõiglane, et mõned naudivad jõudeelu, samal ajal, kui meie oleme sunnitud pisikeste õnnehetkede eest rabama ja madalseise läbi elama. Võtame või isiklikke saari omavad miljonärid või punasel vaibal eputavad superstaarid. Kõrvalt vaadates tundub, et nende elu on täiuslik ja muretu. Kuid ka nemad maksavad oma hiilguse eest tihti ränka hinda - mitte ainult rahas, ka oma tervise, tunnete ja isikliku eluga. Enamik meile säravana paistvast staarilikkusest on ju võlts. Vaevalt, et need ideaalinimesed sama ilusad oleksid ilma tapvate dieetide, iga-aastaste iluoperatsioonide ja meigikihita. Suur osa elab ka võlgades, ei oma armastust enda ümber ja on meelemürgisõltuvuses. See on tähtede lõbusa elu varjukülg, mida tihti ei mainita.

Viimasel ajal on staaristiilis elu populaarne ka nö „tavaliste inimeste” hulgas. Ihaldatakse edu, raha, luksust ja lõbu, kuid ei mõelda, mida tulevik toob. Paljud, kes teevad lennukat karjääri, omavad luksuskorterit, on läbi teinud kümneid juhusuhteid ja elanud igati lõbusat elu, avastavad oma kolmekümnendates, et neil pole tegelikult midagi - ei õigeid sõpru, armastust, turvatunnet. Siis küsitakse neilt lõbusa elu eest hinda, mida aga ei maksa kinni ka suure kahetsemisega.

Et üürikesel õnnehetkel halb tagajärg kohe kannul ei saabuks, peaks inimene enne tegutsemist kohe mõtlema, kas lõbu eest nõutav hind on ikka selle vääriline. Paraku januneme aga nii väga elumõnude järele, et tagajärgedele ei mõtle, hoolimata teadmisest, et peaksime mõtlema.

Kui mina väiksena nii kaua liblika järel jooksin, kuni komistasin ja põlve katki kukkusin, tavatses mu vanaema ikka öelda, et pill tuleb pika ilu peale. Mäletan seda lauset siiani ja üritan enne lõbude ahvatlusele alla andmist ka tagajärgedele mõelda. Loomulikult pole ma pääsenud vigadest ja kõikvõimalike tasumistundidega silmitsi seismisest, kuid mida mina teha saan. Võib-olla sellepärast ongi elu nii sätitud - hea-ja pahupool alati käsikäes - et me hulljulgeks ei muutuks ning oma selget mõistust ei kaotaks. Aeg-ajalt peab siiski meid pilvedest alla tooma, sest ise me ju sealt naljalt alla ei tuleks.

Elumõnusid tuleks nautida mõistuse piires ja ei tohiks unustada, et nende eest tuleb ka kunagi tasuda, sest nagu kõigel siin maailmas, onka lõbusal elul oma hind.

Margit Tintso

12. klass

Kas tavaõpe asendub internetõppega?

Viimaste aastatega on interneti, maailma suurima omavahel ühendatud arvutite kogumi areng olnud väga kiire. See on jõudnud nüüdseks peaaegu iga inimeseni ning pakub kõigile tohutult palju erinevaid võimalusi. Virtuaalõppe lipulaev on kindlasti USA, kus viimaste aastate jooksul on märgata tormilist arengut. Eestlastele omase huviga haaratakse meilgi veebiõppest, kui heast võimalusest arendada ennast, ettevõtlust ja ühiskonda. Kuid, kas internet ikka saab kõigega hakkama? Kas on võimalik saada endale korralik haridus, ilma etpeakskodunt lahkuma? Kas internet võib välja tõrjuda koolid ning tavaõppe?

Maailma suurimal arvutite võrgustikul, internetil, on väga palju mugavaid omadusi, mis inimese elu lihtsamaks teevad. Veebi kaudu on võimalik õppida, kui tahtmist on, ilma et peaks kodust lahkuma. Tänu sellisele õppeviisile ei peaks kasutama enam koolibusse, elu oleks kergem lastel, kes käivad väga kaugelt kooli. Koolis poleks vaja toitlustamist. Samuti pakub ta mugavust ka vanematele inimestele. Virtuaalõpe kogub üha enam populaarsust, sest pakub ettevõtetele uudseid lahendusi, kuidas korraldada koolitust, ilma et töötajad peaks tavakeskkonnast lahkuma ja hinnalist tööaega või väärtuslikku vaba aega ohverdama - tähtis ei ole kohalkäimine, vaid õppimine ja teadmiste omandamine. Nii ei näe küll õppija õpetajat silmast silma, kuid samamoodi ei puutu me ju raamatut lugedes autoriga kokku.

Interneti kasutamisel on siiski ka omad negatiivsed küljed. Kahjuks pole virtuaalõpe saadaval päris igale inimesele. On kodusid, mis asuvad linnadest eemal ja ega teenusepakkujad lähe eriti hea meelega kaugele maale, et mõni inimene endale internetiühenduse saaks. Suurimaks probleemiks on minu arvates hoopis suhtlemine teistega. Kindlasti ei ole mõistlik kogu õppetööd täielikult veebipõhiseks muuta, kuna õppija võib sel juhul muutuda liiga enesekeskseks ning tal võib kaduda kontakt ümbritsevaga. Tavaliselt on enamik sõpru ja tuttavaid saadud ju ikkagi koolist ning klassikaaslaste hulgast. Kui istume pidevalt kodus arvuti taga, siis kuidas me hiljem suhtleme teiste inimestega? Kõik muutuksid väga kinnisteks ja suhtleks vaid hädavajadusel. Praegu ei meeldi kellelegi erakud, aga pideva kodusistumise puhul arvaksid kõik, et paremon olla omaette. Hiljem tööle minnes, tuleb nagunii teistega suhelda.

Väga pikaajaline arvuti taga viibimine ei ole hea tervisele - tihti kaovad maapealne aeg ja ruum kauemaks ära, kui meeldiks silmadele ja seljale. Nooruses sellele ei mõelda, aga vanemaks saades tekivad kõiksugused liikumishäired ja silmaprobleemid. Enamikul arvutitööga tegelevatest inimestest on prillid. Kas see ei näita midagi?

Veebi kaudu võib küll õppida ja saada hea hariduse, kuid õigeid käitumismaneere ja haridust sealt ei saa. Tavakoolis teatakse, kuidas peab käituma, samuti õpib seal olema hea suhtluskaaslane. Kuidas seda meile internet peab õpetama? Oma kodus arvuti taga istudes ei kontrolli keegi, kuidas sa õpid ning kuidas end üleval pead.

Väga paljud õpilased ei viitsi üldse õppida. Koolis on distsipliin, mis neid õppima kohustab, kuid kuidas saab internet kohustada õppima? Kas siis hariduse saavad need, kes ise sellest on väga huvitatud ja kes on nõus selle pärast vaeva nägema? Neid lapsi, keda ei pea sundima, on minu arvates väga vähe. Kui tavaõpe kaoks, mis saaks siisõppeasutuste töötajatest? Väga paljud jääksid oma töökohast ilma, sest internetiõppeks on vaja eraldi koolitust ning paljud kogenud õpetajad ei hakkaks enam ümber õppima. Samamoodi vajab virtuaalõpe ka õpilaselt eelteadmisi arvutist, internetist ning nende kasutamisest.

Kool pole ainult õppimiseks, see valmistab noort ette ka iseseisvaks eluks. Mina arvan, et internet õpetab vaid õppima, mitte midagi enamat. Tavaõpe ei saa päriselt asenduda internetiõppega, kuna virtuaalmaailm ei suuda meile veel kõike eluks vajalikku pakkuda. Veebipõhisel õppel on lünki ja puudujääke. Pidev arvuti taga olemine kahjustab tervist ning teeb inimesed liiga enesekeskseks. Internet saab meid aidata õppimise juures, kuid tavaõpe annab siiski korralikuma hariduse.

Ever Haabmets

10. klass