Lapsemaa V - Põhikooli lood

Kati ja Janeli

Elas kord üks tüdruk Janeli ja tal oli väike loom, kelle nimi oli Britta. Brittat hüüti ka Katiks. Janeli hüüdis: „Kati, uu!” aga Kati oli ema riidekapis ja pani ema riideid selga. Janeli hüüdis: ”Sööma!” Kati pani ema kõige kallima kleidi oma kingade vahele ja mängis triikimist. Kui Janeli nägi, et see oli ema kõige kallim kleit, ehmus ta ära. Siis tuli ema ja hakkas pahandama. Ta ütles, et Britta on marakratt. Janeli oli oma loomaga sageli hädas.

Britta Peedel

2. klass

Mida tegi Krõll?

Meie peres elab üks Krõll. Vahel Krõll on hea ja vahel halb. Täna tegi Krõll pahandust. Ta lõhkus kallil mänguautol aku ära. Ema tuli õhtul koju ja oli väga kurb. Krõll ei rääkinud mitte kellelegi sellest. See oli tema saladus. Teisel päeval oli Krõll jälle hea. Ta koristas terve toa ära. Ta pesi nõud ja tegi lauad puhtaks, pühkis aknalaudadelt tolmu. Niimoodi saidki Krõlliga kõik asjad korda.

Helger Pikk

2. klass

Rinti vingerpussid

Elas kord üks Rinti. Ta oli vingerpussitaja. Tal olid jalas lappidega püksid ja kulunud pluus. Kinganumber oli tal kogu aeg üks ja sama olnud. Rinti jaoks polnud ühtegi asja, millega ta hakkama ei oleks saanud. Rinti võttis mu mängumootorratta ära ja pole seda siiani tagasi andnud. Ma panin mootorratta aknalaua peale ja ta võttis selle ära. Ma hakkasin Rintit otsima ja kui ma ta üles leidsin, siis ütlesin talle: „Palun anna mulle mootorratas tagasi,” aga Rinti ei andnud. Ma loodan, et ükskord saan Rintiga sõbraks.

Kaarel Kõlli

2. klass

Kui ma kohtaksin päkapikku

Kui ma kohtaksin päkapikku, siis juhtuks see kindlasti akna peal. Olen nii palju akent vaadanud, kuhu pakasepoiss on imelisi jäälilli maalinud. Ja sel juhul saaksin ma jõulude ajal ka päkapikku kohata. Ma kutsuksin päkapiku tuppa ja teretaksin viisakalt. Edasi küsiksin tema käest hästi palju küsimusi. Tahaksin teada, kas tema on see esimene päkapikk, kes pidi kohale tulema ja teistele punase mütsiga mehikestele märku andma?

Küsiksin, et kas ta peab jõulutargale, sellele kõige vanemale päkapikule, päkapikueksami tegema, et tohiks sussi sisse üllatusi panna?

Oi, mind huvitaks veel nii palju! Kas tal on saabaste all võluvedrud, et kõrgete majade ülemiste korruste aknast sisse saada? Küsiksin veel, et miks ta emmele ja issile midagi ei too? Kas nende suss on nii suur, et võib ära eksida sussi voodri vahele? Peale küsimuste-vastuste vooru näitaksin päkapikule oma kodu. Kui ma kohtaksin päkapikku homme, siis ei saaks see olla aknal, sest jäälilli pole. Ehk on ta siis minu sussi sisse puhkama jäänud. Ma paluksin päkapikku, et ta ütleks päkapikk Lumepikule edasi, et jõuludeks on vaja kohev lumi meisterdada.

Ja Sõbrapikule võiks ta öelda, et ta kõikidele inimestele sõbranakkuse taskusse istutaks, siis on kõik omavahel sõbrad. Veel sooviksin, et päkapikk võlujõudu ema peal kasutaks. Ta võiks teha nii, et jõuluhommiku puder oleks nii maitsev, et ma kõik ära sööksin. Siis saaksin jõuluööl üllatust näha - 24 punase mütsiga mehikest istuvad kausi serval ja laulavad jõululaule.

Tahaksin tõesti päkapikku kohata.

Triin Sarap

3. klass

Kalalkäik

Ma läksin ühel päeval isaga kalale. Me sõitsime jalgratastega Tilsi järve äärde ja hakkasime kala püüdma, aga enne pani isa konksu otsa ussi. Ise läks ta kaugemale pilliroo äärde. Isa pidi mind kogu aeg jälgima ja aitama ning ta kukkus ühe jalaga auku.

Ma tahtsin koju minna. Isa küsis: „Kas ma oskan koju sõita?” Kui olin poolel teel, keerasin valele poole. Vaatasin, etpole siit sõitnud. Pidin isa juurde tagasi sõitma. Isa pani õnged kokku ja sõitsime koju. Õhtul rääkisin emale, et eksisin ära ega saanud ühtegi kala. Selline kalalkäik oli meil.

Liis Nogo

4. klass

Hobumatk

Ühel suvepäeval kogunesime koolimaja ette, et sõita Leevi lähedale hobumatkatallu. Talu asus metsa ääres. Sõitsime kohale ja parkisime bussi. Läksime hoovi ja ootasime perenaist. Kui perenaine tuli, lubas ta meil hobustele leiba anda.

Seal oli neli hobust ja kaks varssa. Nad olid väga armsad. Talus oli kari kitsesid, kolm olid ketis ja ülejäänud jooksid vabalt ringi. Me saime neid silitada ja leiba anda. Perenaine näitas meile ka kassipoegasid, kes elasid keldrikatuse all. Mulle meeldis üks armas halli-valgekirju kassipoeg. Tema nimi oli Simens, aga mina panin talle nimeks Miki. Ta meeldis mulle väga ja sain ta endale.

Saime seal ka hobustega ratsutada. See oli väga huvitav kogemus, sest ma pole kunagi hobusega ratsutanud. Saime sõita ka hobukäruga. Sõitsime metsavahel Leevini. Tagasi tulles tehti meile metsa vahel peatus, kus sõime mustikaid.

Pärast seda läksime Leevi turbarabasse. Saime korjata kuivi kännujuurikaid ja vaadata, mis taimed soos kasvavad. Mina jäin oma kassipoja ja kahe sõbraga bussi. Kui teised tagasi tulid, siis sõitsime koju. Oli tore reis.

Mark-Kristjan Markson

4. klass

Reis Vembu-Tembumaale

Suvel käisime perega Vembu-Tembumaal. Seal oli väga vahva. Me käisime indiaanikülas. Seal meisterdasime endale indiaanlaste ehteid. Veel käisime batuutidel hüppamas ja ATV-ga sõitmas. Seal olid ka bassein ja torud, kust sai liugu lasta. Kui basseinis külm hakkas, läksime kõik koos sauna sooja.

Peagi saabus lõuna ja läksime perega sööma. Kui kõht täis, päevitasime natuke ja hakkasime jälle möllama. Lasime vibuga, mängimise golfi, mänguautomaatidega ja maadlesime Tarvoga.

Õhtuks olime väga väsinud ja hakkasime kodu poole sõitma. Loodan, et järgmisel suvel läheme jälle Vembu-Tembumaale.

Kristi Jõgeva

4. klass

Reis Liepajasse

22. mail 2004 toimus Enku-Drenku Liepajas. Me kogunesime kella 12.00 Kandle aeda. Seal oli ka palju teisi rahvatantsijaid. Tegime kõik koos tantsuproovi. Kell 13.00 asusime teele. Võrust läks tantsijaid nelja bussiga. Sõit oli väga pikk ja mul hakkas teel paha. Piiril läks kaua aega, seetõttu saime proovi Liepajasteha alles kella kuue paiku. Esinemine toimus staadionil. Õnneks ei sadanud siis veel vihma, kui tantsisime. Hakkasime tagasi sõitma umbes kell 21.00. Enne sõitma hakkamistsõime ja õpetaja andis mulle ühe tableti, et mul enam nii halb ei oleks. Nüüd oli palju lõbusam sõita. Ma kuulasin pleierit ja mängisin Eliniga igasuguseid mänge. Koju jõudsime kell 01.30. Koju jõudes olin sõidust väsinud, kuid samas ka õnnelik, et sain Liepajas esinemas käia.

Mulle meeldib väga tantsida.

Kristi Jõgeva

4. klass

Hundike

Elas kord hundike. Ta kuulis, et jahimehe maja vajab remonti. Ta võttis korvi, pani sinna sisse haamri ja naelad. Hunt kõndis mööda tänavat ja talle tuli vastu Punamütsike.

Punamütsike küsis: „Kuhu sa lähed hundike?“ Hunt vastas: “Lähen jahimehele külla.” Punamütsike ütles: „Ma lähen jooksen edasi.“ Punamütsike jõudis jahimehe juurde ja sõi jahimehe ära. Hunt jõudis kohale ja nägi, et Punamütsike oli jahimehe ära söönud. Hunt kutsus vanaema appi ja nad läksid jahimehe majja. Vanaema teadis, mida teha. Ta võttis käärid ja lõikas Punamütsikese kõhu lõhki. Seejärel hunt õmbles kõhu kinni. Punamütsike ärkas ja tahtis juua. Ta läks kaevu juurde ja kukkus sisse. Jahimees ja hunt hakkasid remonti tegema. Tänutäheks lasi jahimees hundi enda poole elama.

Kevin Kulpson

4. klass

Äpardunud koogiküpsetamine

Oli 3. mai ning mu venna sünnipäev. Otsustasin, et teen talle õunakooki. Käisin poes, ostsin õunad ja kõik vajaliku. Koju jõudes asusin ruttu tööle. Kui tainas valmis sai ja õunad peale panin, siis oli juba pool tööd tehtud. Ma panin koogi ahju. Lugesin retseptist, et pool tundi ahjus ning valmis, aga telekast tuli mitu huvitavat filmi järjest ja ma unustasin koogi üldse ära. Markus jõudis koju ja küsis: „Mis hais siin on?“ Alles siis tuli mulle ahjus küpsev kook meelde. Kook oli pealt süsimust ja tuba kärsahaisu täis.

Tegin kõik aknad lahti. Aga tahtsin ikkagi seda kooki maitsta. Arvasin, et olen kaval ja maitsen kooki seest, aga võta näpust. Olin pannud suhkru asemel soola ja kook oli päris vastik.

Kui ema koju jõudis, siis rääkisin talle oma äpardunud koogiküpsetamisest. Tema hakkas naerma ja ütles, et pole midagi, teeme uue koogi. Läksime poodi, ostsime uued toiduained. Seekord tuli kook väga maitsev.

Õhtupoole sai sünnipäev peetud ning oli aeg magama minna. Peale seda äpardust vaatan hoolega, et paneksin kõike vajalikus koguses ja et ma ei paneks enam suhkru asemel soola.

Maarja Süüden

6. klass

Oli see vast üllatus

Homme on mu sünnipäev. Ootan seda juba hommikust peale. Kogu aeg mõtlen, mida ma küll kingituseks saan. Isegi koolitundides ei saa rahulikult olla. Õhtul unistan veel oma sünnipäevahommikust ja uinun.

On algamas uus päev. Ema tõuseb juba varakult ning hakkab kohvi keetma. Ka vend, kes tavaliselt pool päeva maha magab, on üles ärganud. Kuulatan salaja, mida seal köögis tehakse. Mingit imelikku niutsumist on kuulda. Ei tea, mis see küll olla võiks.

Ja juba tulevadki sammud minu toa poole. Sulen uuesti silmad ja jään ootama. Ema alustab laulmist, siis ühinevad ka teised. Ärkan ja näen enda ees roose, kooki ja kingitust! Hakkan avama kinki, ise mõeldes, miks karbil augud sees on… Äkki hakkab karp minu süles liigutama ja karbist hüppab välja pisike kutsikas! Ta vaatab mind teraselt ning asub ümbrust uudistama. On see alles üllatus!

Kutsikas oli mu salasoov juba mitu aastat, kuid ma ei osanud teda oodatagi!

Veidi aja pärast pean kooli minema, aga juba tunnen oma kutsikast puudust. Enne minekut kallistan teda veel kord ja lahkun.

Koolipäev möödub kui tulistel sütel, tähele ma eriti midagi ei pane, ainuke mõte on kiiremini koju kutsika juurde saada. Peale viimast tundi lausa lendan kodu poole.

Jõuan koju. Näen, et mu kutsikas magab ja ei hakka teda segama. Peame emaga nõu kutsika nime üle, sest ühel korralikul koeral peab ju nimi olema. Otsustame lõpuks Sulli kasuks. Selle aja peale on ka Sulli üles tõusnud. Hakkan temaga mängima ja teda uue nimega harjutama. Veedame koos lõbusa õhtu. Ka isa ja ema jätavad pooleks tunniks oma tegemised ning tulevad kutsikaga hullama. Peagi on näha, et kutsikas hakkab väsima. Märkan isegi, mis kell on ja imestan endamisi, kui kiiresti on aeg läinud. Asetan Sulli tema asemele. Loodan, et Sullist kasvab hea valvekoer ja ustav sõber.

Johanna Hollo

6. klass

Meeldejäävad päevad Suurbritannias

Reisimine on väga tore. Juba kohvrite pakkimine on huvitav. Eriti veel siis, kui päev enne reisisain teada, et saan endale väikese õe.

Kui istusime autosse, et Tallinna Lennujaama sõita, siis olin erutatud. Ma tahtsin väga Inglismaale minna. Samuti ootasin lennusõitu, sest polnud seda kunagi varem kogenud. Jõudsime lennujaama ja mu süda hakkas erutusest pekslema.

Nägime esmakordselt oma giidi ja tuli välja, et ta on hästi tore inimene. Kui õhus olime, siis ei olnudki see nii tore, kui arvasin. Kogu aeg iiveldas. Kui lennuk madalamale laskus, oli juba Inglismaad näha ja vaade, mis avanes, oli vapustavalt ilus! Lennuk maandus Gatwicki lennujaamas, mis asub Londonist paarikümne kilomeetri kaugusel.

Londonis oli bussiga väga imelik sõita, sest buss sõitis vasakul teepoolel, kuid sellega harjusin ära. Londonis olime kolm päeva. Sel ajal käisime Madame Tussaud´ vahakujude muuseumis, Big Beni ja Buckinghami paleed imetlemas ning paljusid teisi vaatamisväärsusi vaatamas. Käisime ka ehtsas Londoni teatris, kus nägime muusikali „Ooperifantoom”. Ööbisime väga nooblis hotellis, kus meil oli vaade pargile. Londonist edasi sõitsime Yorki, kus olid armsad kõrvaltänavad koos väikeste suveniiripoodidega. Ööbisime ühe kena daami juures, kellel oli hubane maja ja armas kass.

Teekond jätkus ja edasi sõitsime Šotimaale. Piiril oli halb ilm. Vihma sadas ja tuul puhus nii kõvasti, et kuku või maha, kuid siiski mängis seal üks mees torupilli ja tal oli seelik seljas. Šoti pealinnas Edinburghis võttis meid vastu meie giidi hea sõber, kes tutvustas meile linna. Järgmistel päevadel sõitsime mööda mägiseid teid, kus olid igal pool kilomeetrite pikkused kiviaiad. Oli ka selliseid juhuseid, et kõige kitsamas kohas sõitis meile üks teine buss vastu ja möödasaamine oli „paras pähkel”. Kuna terve see aeg, mil Šotimaal olime, oli sajune, siis ei saanud minna veinivabrikusse, sest seal oli vesi põlvini. Selle asemel läksime degustaatorite kooli.

Kolm ööd veetsime Inglismaa peredes ja üks meie reisikaaslastest sattus kaamelite kasvatusse, kus kaamelid kõndisid igal pool vabalt ringi. Veel käisime Shakespeare`i sünnikodus ja ka Šotimaa-Inglismaa piiri lähedal väikeses linnakeses, kus noored inglased käisid salaja abiellumas, sest Inglismaal on lubatud abielluda 18-aastaselt ja Šotimaal 16-aastaselt. Meie grupis juhtus olema kaks äsjaabiellunud paari ja sellepärast tehti meile libapulmad, kus olime külalised.

Mulle meeldis Inglismaal väga ja loodan, et saan sinna kunagi jälle.

Lauli Otsar

6. klass

Meie suguvõsa traditsioonid

Meie suguvõsa tähtsaim traditsioon on Mõla-päeval käimine. Mõla-päev on üks surnuaiapüha Setumaal. Tegelikult on Mõla-päeval käimine hästi tore. Kõik meie sugulased seal vahepeal käia ei saa, sest Mõla asub Petserimaal ja alati ei saa viisasid, et Venemaale minna. Meie elame Võrumaal ja sellepärast saame viisad tasuta. Aga ma ei ole veel teile rääkinud, mis Mõla-päev ikkagi on. See on selline päev, kus inimesed lähevad lähedaste haudadele, söövad seal, käivad kirikus ja korrastavad haudu.

Meie läheme tavaliselt vanavanaisa majja kas reedel või laupäeval. Mis kuupäeval, see ei ole kindel, sest see on liikuv püha ja ma ei olegi aru saanud, kuidas seda arvestatakse, kuid seda ma tean, et see on juulis ühel pühapäeval. Aga igal juhulläheme sinna, kes varem, kes hiljem. Vahepeal käime veel erinevates Venemaa kohtades, vahel mitte.

Pühapäeval läheme Mõlla, seal on ilus, sest Mõla asub orus, kus on kellatorn, mis mullemeeldib kõige rohkem, sest seal võib kelli kuulamas käia. Mõlas on ka kirik, kalmud ja oja. Meie lähme vanavanaisa ja vanavanaema haudadele ning korrastame need. Mõlas on ka paljude teiste meie sugulaste ja sõprade hauad, me käime ka nende haudadel ja paneme sinna küünlaid. Vanavanaisa haual sööme, kuid mitte enne, kui rongkäik on peetud. Rongkäigu ajal lüüakse vahetpidamata kelli. Mina ja minu teised lastest sugulased käime kellatornis seda kuulamas, sealt avaneb ilusvaade järvele ja seda ümbritsevale metsale.

Peale rongkäigu lõppemist võime süüa ja varsti pärast seda lahkume. Siis peame kõik oma asjad üles mäele autosse viima. Tavaliselt lähme pühapäeva õhtul ära, kuid vahel jääb keegi kauemaks.

Mulle meeldib väga vanavanaisa kodus ja Mõlas käia ning ma ootan alati, et sinna uuesti minna saaks.

Marian Külaviir

6. klass

Meie pere suvine matk

Meie pere matkab palju. Armastame kanuumatku ja loodusradadel matkata. Oleme käinud paljudes Eestimaa paikades: Haapsalus, Tallinnas, Tartus, Viljandis, Karksis.

Me oleme käinud ka Lätis ja Venemaal. Lätis käisime Aluksnes. Aluksne on vana linn. See asub suure järve kaldal. Järves on palju saari. Ühel suuremal saarel asub Marienburgi loss ehk Aluksne kindlus. Aluksne kindlus on vana, rajatud 1343. aasta paiku. Linn on väike ja seal on kaks kirikut. Aluksnes on palju eestlasi.

Edasi läksime Riiga. Teele jäid linnad ja linnused: Turaida, Sigulda, Cesise ehk Võnnu linnus.

Turaida on vanem kui Aluksne. See on rajatud 1211. aastal piiskop Alberti käsul vana liivlaste linnuse asemel, mida on räsinud sõjad. Kui linnuse vastu hakati huvi tundma, olid sellest säilinud ainult Kaupo torni mõned müürid. Praeguseks on linnust palju taastatud ja avatud muuseumina. Kaupo tornist avaneb ilus vaade linnusele ja ümbruskonnale.

Sigulda linnus on vana, kuid asutamisaastat ma ei mäleta. Meie pere ronis läbi vallikraavi üles. Linnuse värav ja müürid on nüüd taastatud ning korrastatud.

Võnnus oli ilus mõis ja vana linnus. Kivilinnus on kõigist teistest vanem, see ehitatisinna juba 1206. aastal.

Kokkuvõtteks nii palju, et sellelt reisilt sain palju huvitavat teada, kuna ajalugu on minu kirg. Sellepärast on jutt rohkem ajalooteemaline.

Andres Nahkur

6. klass

Jooksime marti

Meie otsustasime sellel aastal marti joosta. Hakkasime varakult riideid otsima. Tuhnisime vanemate kappides ja leidsime sealt väga naljakaid riideid. Mina sain endale ema lapsepõlveaegse mantli.

Teisipäeval, 9. novembril saime mina, Carolin ja Jaana kell viis õhtul Jaana kodus kokku. Riided panime seal selga. Jaana vanaema juurest saime vilja ja sibulaid. Vilja selleks, et viljaõnne soovida, sibulaid läks tarvis selleks, et kui keegi meid sisse ei lase, siis paneme sibula ukse taha. Väljas oli juba parajalt pime ja hakkasime end minekuks sättima. Põsepunaga tegime põsed punaseks ja siis olime täiesti valmis minema. Kõigepealt suundusime Männi tänava majadesse. Parksepa poe juures kohtasime Jussi. Me kutsusime ta kaasa turvameheks. Esimestes majades meid sisse ei lastud, vaid mõned üksikud avasid ukse. Tagumistes majades olime juba julgemad. Laulsime, tantsisime ja küsisime mõistatusi. Vahepeal helistas mulle minu sõbranna Kadri. Ta oli Parksepas korvpallivõistluseid vaatamas. Ka tema ühines meiega kui turvanaine. Lõpuks läksime Karja tänava majadesse, sealt tuli meile sõber Liisi ka appi marti jooksma. Karja tänavas lasti meid üsna palju sisse. Kui aga Karja tänava majad läbi said, otsustasime, et aeg on lõpetama hakata. Läksime Jaana juurde asju jagama, igaüks sai 40 krooni ja palju komme.

Oli väga lõbus, naljakas ja meeldejääv õhtu.

Marian Tarrend

6. klass

Mida tähendab minu jaoks kodu?

Kodu on koht, kuhu võin alati minna, see kaitseb mind kurja eest. Kodu on parim paik. Kodu loob hubase tunde, sest ilma kodutundeta me jääme kodutuks.

Paljud inimesed on sünnist saadik elanud ühes ja samas kohas. Nad on veetnud seal oma lapsepõlve, see on olnud väiksest peale nende maailm, koht, mis on nende enda oma. Nii palju, kui ma mäletan, oleme kogu aeg elanud Väimela korteris. Seega on see koht saanud minu jaoks eriliseks paigaks. Ma ei tunne end külas kunagi nii nagu oma kodus.

See tuleb sellest, et külas olles ei saa ma tegutseda oma tahtmise järgi. Oma kodus olen üks peremeestest. Kuna meid on viis, siis ma ei saa võtta kodu kui enda omandit, pean teistega arvestama.

Sageli tahan kodu hästi ilusaks ja hubaseks teha, siis koristan ja teen tubades ümberpaigutusi just nii, nagu mulle meeldib. Ka omas toas saan teha, mida iganes tahan.

Viimaste aastate jooksul on mu armastus kodu vastu eriti kasvanud, võib-olla sellepärast, et olen üha rohkem kodust eemal. Nädala sees viibin kas koolis või linnas ja nädalavahetustel tavaliselt Tartus.

Seega, kodu väärtus minu silmis kasvab. Nagu on öeldud armastuse kohta, et mida vähem oma kallimat näed, seda rohkem teda armastad. Mina arvan, et see lause käib ka kodu kohta.

Nüüd toon ühe näite sellest, kuidas kodu jääb alati eriliseks paigaks.

Minu õde läks paar aastat tagasi Jõgevale elama. Tal on seal oma korter, aga ta ei räägi sellestkunagi kui oma kodust. Ta ütleb ainult: ”Ma jõuan töölt korterisse alati nii hilja.” Sellest saab ju järeldada, et tal ei ole seal tekkinud mingit kodutunnet. Samas, kui ta helistab meile, siis ütleb: „Ma tulen täna koju,” ja selle all mõtleb ta meie Väimela korterit.

Ühesõnaga on kodu üks eriline, turvaline paik. Seal võib end hästi tunda. Kui sind on tabanud mure või siis, kui sul rõõmus meel, on kodu see, kuhu leiad tee.

Kristiina Luik

9. klass

Tuleviku Eesti perekond

Milline võiks olla tuleviku Eesti perekond? Kas tulevikus on perede olukord parem kui praegu? Kas Euroopa Liit toob meile rohkem kasu kui kahju? Praegu võime ainult fantaseerida sel teemal. Fantaseerin minagi.

Tuleviku Eesti perekonna koosseisu kuuluvad ema, isa ja laps või lapsed. Lapsi võiks olla üks kuni kolm. Muredest on kõige levinum rahaprobleem, seda soodustab endiselt kõrgel tasemel püsiv tööpuudus.

Lapsevanemate unistused on endiselt kõrged: lapsed peavad saama korraliku hariduse ja leidma tulusa, samas ka neile meeldiva ja rahuldust pakkuva töö. Loodan, et lastegi unistused ja lootused tuleviku Eestis ühtivad kasvõi osaliselt nende vanemate soovide ja unistustega. Eeltoodut arvesse võttes peaks tuleviku Eestis paranema ka majanduslik olukord, seega suureneksid perede sissetulekud ja ühtlustuks majanduslik olukord.

Kindlasti saab üheks tõsiseks probleemiks autode rohkus, samuti nii tehnika, olme kui ka infotehnoloogia kiire areng. Masinad ja seadmed muutuvad täiuslikumaks, muutes tavainimeste elu mugavamaks ja lihtsamaks.

Üheks tõsiseks probleemiks kujuneb kindlasti elanike tervis. Kiires ning mugavas maailmas jääb aina vähemaks inimesi, kes tegeleksid spordiga. Seda nii tipptasemel kui ka tervisespordis.

Elu tuleviku Eestis võib olla helgem, kui on minu nägemuses. Ootame ja vaatame, mis tulevik meile ja meie peredele toob.

Triinu Tarkus

9. klass

Tuleviku pere

Praegusel ajal elavad inimesed enamasti suurlinna korterites, et neil oleks elu kergem. Kuidarvan, et tulevikus võiksid inimesed hakata rohkem oma majades elama, kas siis linnas või maal. Majas võiks elada mitu põlvkonda, et oleks keegi, kes hoiaks lapsi, sest see liidaks pereliikmeid. Paljudes peredes oleks kindlasti ka adopteeritud lapsi.

Maja, kus nad elaksid, oleks kindlasti kahekordne, paljude ruumidega, moodne ja eelkõige mugav. Seda ümbritseks ilus aed.

Pereisa töötaks suurfirma juhina. Ema oleks kodune, sest küll oleks hea, kui laste kojujõudmise ajaks oleks söök juba laual ja kodus keegi, kes neid ootaks.

Lapsed käiksid koolis ja peale kooli huvialaringides. Ma arvan, et tulevikus osalevad lapsed ringides rohkem kui praegu, sest neil on soov end mitmekülgselt harida.

Suviti sõidaks kogu pere välismaale puhkama, sest tulevikus on lihtsam reisida. Eesti on selleks ajaksastunud Euroopa Liitu ja piirid kaotatud.

Ma arvan, et tuleviku pere unistused on erinevad, aga praegusega sarnased. Üheks neist on omada head ja tulutoovat töökohta ja palju raha, kuna peamiselt onprobleemidki rahaga seotud.

Selline on minu nägemus tuleviku perest.

Liis Saarma

9. klass