X VILISTLANE MEENUTAB
Kooliaeg on kõige ilusam aeg
Läksin kooli 1933. aastal ja mind pandi kohe teise klassi. Olin noorimana seitsme õe-venna kõrvalt kõik lugemised-rehkendamised selgeks saanud. Et ma neil vahel jalus ei töllerdaks, anti mulle ikka ja jälle rehkendamist teha, mõni luuletus pähe õppida, midagi kirjutada või lugeda. Mul oli hea meel koolitööga tegeleda, sain olla selline nagu nemadki - koolilaps. Seepärast ütleski koolijuhataja Johannes Sulg: „Kulla laps, sul ei ole esimeses klassis midagi teha. Sind paneme kohe teise klassi!”
Esialgu olid teise klassi lapsed tükil ajal pahased, et nende klassi „mingi tita” juurde pandi. Õppimise kõrvalt meeldisid jõulu- ja kevadpeod. Alati oli pikk näidend, tihti mängisin
neis peaosi. Õpetaja Elsa Laane õpetas näidendeid ja luuletusi, koolijuhataja Johannes Sulg õpetas laule. Ei mäleta, kas 1936. või 1937. aastal õppisime tantse, ka näidendeid.
Kõik tol ajal koolis olnud õppeained (eesti keel ja kodulugu, usuõpetus, ajalugu ja kodanikuõpetus, matemaatika, loodusõpetus ja tervishoid, maateadus, joonistamine, kirjatehnika, tööõpetus, võimlemine, laulmine) meeldisid mulle ühtemoodi ja õpetajad olid rahulikud, heatahtlikud. Suurim karistus oli nurka seisma panek näoga seina poole. Hernestele põlvitama ei pandud, nagu mõnedes juttudes kirjutatakse. Hommikuti oli kogu kooliperele
10-15 minutit kestev hommikupalvus. Selle viis läbi koolijuhataja. Meelde on jäänud eluks ajaks üks tema lause: ”Väike tikk võib teha väga palju pahandust!”
Olin omas klassis parim lõpetaja. Sain kingiks „Kodu- ja majapidamise raamatu”, milles pühendus ja õpetajate ning vallaametnike allkirjad. Lõpupidu oligi Aleksandri vallamajas Joosus.
Linda Kõiver (Rikand)
1938. aasta lõpetaja
Koolimälestusi
Meie pere kolis Parksepa maile isa venna Jann Veisveri juurde Põõna talusse 1925. aastal. Olin siis kümneaastane. Ühe talve olin juba koolis käinud, siin läksin teise klassi.
Tol ajal oli ümbruskond praegusega võrreldes hoopis erinev. Lähim hoone oli Lapi kõrts. Teisel pool Võru-Tartu teed oli koolimaja, kuhu oli veidi rohkem maad kui kõrtsini. Koolimaja juures oli magasiait, puukuur, kaev, vallakasaku maja, ait-kelder. Praegu ei ole enam kaevu, vallakasaku maja ja puukuuri koht enam sama.
Parksepa oli Väimela mõisa karjamõis. Hoonetest oli olemas elamu, karjalaut (hiljem ehitati klubihooneks) ait ja tall. Kaugemal oli Haigri karjamõis, mille laudahoone leiab kasutust praegu elamuna. Talusid oli Loosul, Kanariku ja Tagakülas, Ala-Väisos. Väimelas olid mõisahooned ja maamajad.
Praegustele noortele tundub ehk uskumatu, et praegune Parksepa ja lähem ümbrus nii lage oli. Et siin polnud individuaalmaju, polnud korterelamuid ega töökodasid, polnud kauplust, lasteaiast rääkimata.
Suur ja hoogne talude rajamine ja hoonete ehitamine algas 1926. aastal. Siis tekkisid paari aasta jooksul kõik taluhooned, mis praegugi ümbruskonnas alles. Individuaalmajad, kortermajad, töökojad, koolimaja - need on ehitatud hilisemal ajal.
Lapsi oli koolis 40 ringis. Kooli tuldi Ala-Väisost, Väimela mõisast, juba mainitud külade taludest kuni Raiste Tagakülani välja. Talulapsed ja mõisalapsed kutsusid teineteist vastavalt „matsid” ja „moonakad”. Vahel oli matside ja moonakate vahel jagelemisi, tagaajamist ja sõdu (lumesõda, sõda kivikeste või roigastega), aga üksteisele vigastusi ei tekitatud.
Koolipeod toimusid Kungla palvemajas. Praegu on selle koha peal Kungla rahvamaja. Peod olid tasulised. Saadud raha eest käidi ekskursioonil, pikim reis oli liinibussiga Tartus käik. Kevadel käidi Matussaares jalutamas. Seal oli tohutult sinililli. Matussaares kruusaauku siis veel ei olnud. Vaadati kirikut, taimi, loomi, mängiti. Mõisnike hauad olid siis juba rüüstatud. Võrus käies torkas silma autode vähesus: linna peale kuus veoautot, sõiduautosid üle kümne ei olnud. Oli hobusmehi, jalgratas oli tavaline sõiduvahend.
Kooli mindi oktoobri algul. Kodus olid veel olemas krihvel ja tahvel, kuid koolis neid enam ei kasutatud. Kirjutati tindi ja sulepeaga. Käitumist hinnati nii: hää, rahuldav, nõrk (viimane kirjutati punasega ja oli harv hinne).
Õpetajad olid rahulikud, tasakaalukad. Neid austati. Õpetajaid oli ainult kaks - Elsa Laane ja Johannes Sulg (ka koolijuhataja).
Harald Veisver
1930. aasta lõpetaja
Kadakas püksis
Meie klass õppis Väimela 8-klassilises koolis aastatel 1971-79. Alates 5. klassist õpetas meile eesti keelt ja kirjandust direktor Nikolai Aju. Emakeel oli tollel ajal tähtis aine, iga laps pidi kooli lõpus suutma kirjutada keeleliselt korrektse ja sisuliselt huvitava lõpukirjandi. Ja nii me harjutasime väsimatult õigekirja - vähemalt kaks rasket etteütlust nädalas (düsgraafia oli tollal täiesti tundmatu mõiste). Kirjandeid tuli alates seitsmendast klassist kirjutada 2-3 tükki nädalas. Ei ole imestada, et olime sellest kõigest kaunikesti väsinud. Eriti longu vajusid meie klassi poisid. No raske oli ja riielda saime ka alailma, sest eesti keele grammatika oli nii lõpmata keeruline. Ühel hetkel hakkas direktor meid ergutama lausega: ”Vaata kui panen teile kadaka püksi!” See tegi meile päris palju nalja. Ja minu aianurgas kasvas kena kahar kadakas. Ühel hommikul murdsin sealt tubli pundi oksi ja tõin kooli kaasa. Enne emakeele tundi sokutasime kadakaviha liitrises purgis keset õpetaja lauda ja jäime suure põnevusega ootama. Direktor tuli hoogsal sammul klassi, nägi kadakaid ja nõksatas seisma. Vaatas meid. Vaatas kadakaid. Ja vasak suunurk hakkas tagasihoitud naerust võbisema. Ta tegi tunni ilusasti ära ja kadakaid ei mainitud poole sõnagagi. Aga iga kord, kui ta pilk sattus „vaasile” oli tal tükk tegu, et naeru tagasi hoida. Ja kadakat meile püksi panna ei lubanud ta enam kunagi.
Luule Vähesoo (Kõiv)
1979. aasta lõpetaja
Üks hulljulge tükk
Räägin meie hulljulgest tükist osa võtta Tartu Ülikooli poolt korraldatud keskkooliõpilaste mälumängust.
Olime põhikooli õpilastena hea esinemisega silma jäänud Võru I Keskkooli keemiaõpetajale Elmar Susile, olles tema õpilastele kõvadeks vastasteks, tihti kangemadki.
Õpetaja Susi tegi ettepaneku, et osaleksime ka keskkooliõpilaste mälumängus. Väljakutse tundus ahvatlev. Olime ju nagunii lisaks õpikule läbi töötanud kõik võimalikud keemiaalased raamatud. Rääkisin ära oma võistkonnakaaslased Maire ja Eimari ja asusime omal käel keskkooliõpikuid läbi töötama. Õppisin selgeks keskkooli keemia kolme nädalaga (üks klass nädalaga).
Ei mäleta, miks läksime Tartusse võistlema kahekesi - mina ja Maire Majamees, aga kuuenda kohaga tulime sealt tagasi! Ja veel keskkooli õpilaste grupis!
Eks see keskkooliõpilaste grupis esinemine oli lõpmata hulljulge tükk - me oleks võinud ju viimaseks jääda, aga teiste vastajate silmis peegeldus iga vastuse järel mingi „kahtluse uss”.
Arvati, et tegemist on eksitusega, ei saa ju keskkoolide kõrval võistelda väike Võrumaa kool - Parksepa 8 - kl kool.
Seda hulljulget tükki pole ma tänaseni unustanud. See oli üks huvitavamaid ja õnnelikumaid mu elus, oli tõesti tunne, et võiks kohe ülikooli minna ja keskkooli hoopis vahele jätta.
Nüüd küpsemana mõtlen vahel: kas julgeks uuesti teha?
Karin Kiviste
1984. aasta lõpetaja
Kuidas me kikivarvul kõndisime
Tol ajal, kui mina koolis käisin, pidime vahetundide ajal kahekaupa saalis ringiratast jalutama. Klassidest pidi väljuma, sest klassi oli vaja tuulutada. Jalutamise ajal võis vaikselt kõnelda. Joosta, lärmata, kakelda, trepikäsipuudel liugu lasta, müksata, toksida, patsist sikutada - seda ei lubatud. Kui lärm väga suureks läks ja õpetajad alumisel korrusel õpetajate toas sellest kuulsid, siis tuli enamasti õpetaja Elmar Susi hoogsa sportliku sammuga ja ütles: “Vaikust! Ma panen teid kikivarvastel kõndima!“ Osa lapsi, loomulikult väiksemad, võtsidki end kikivarvule, suuremad mitte. Nemad mõistsid seda naljana. Saalis jäi nii vaikseks, et oli kärbsepirinat ja ‑lendamist kuulda.
Virge Hallik (Uibo)
1961. aasta lõpetaja
Üts tunn
Oll eesti keele tunn säitsmendän klassin. Ei mäleta, mis tüüs oll antu, aga mii kõik, terve klass, kirotimi midägi. Ma kuulsõ külh kõrvalt kõvva paberikrabinat, a es tii tuust välla. A kos sõs lei igävädse puskari haisu üles! Kai, Mulla Hans laotas ajalehti ja egasugutsit paprit põrmandu pääle. Karu-provva püüdse iks kangõlaslikult tunni edesi anda. A kõrraga läts näost punadsõplekilidses, hüpas lavva takast üles ja pandsõ ussõst välla nigu sabaga täht. Raigla Leo saistas pingi kõrvale üles (tä oll Hansu pinginaabri) ja nakas itsitäma: “Hi-hi-hii! Handsa putel visas punni päält är!“ A Mulla Hansul küll naaru es tulõ: “Ja nii jäimi mii tunni lõpuni ummapääd.“
Jaan Sulg
1946. aasta lõpetaja
Pildikesi Lapi algkooli päevilt
Kirjanik Oskar Luts alustab oma „Kevadet“ sõnadega : “Kui Arno isaga koolimaja juurde jõudis, olid tunnid juba alanud...“. Olen Lutsu teosed kõik huviga läbi lugenud. Tema koolipõlve mälestused on ajast, mil koolides valitsesid vene tsaaririigi seadused.
Mina elasin Väiso külas jakoolipõlv jäi Lapi algkooli Eesti Vabariigi aega. Koolijuhatajaks oli Johannes Sulg. Minu isa soovis, et koos minuga saaks kooli tulla ka minust 2 aastat noorem vend Meinhard (oleks kergem koolitada), kuid koolijuhataja laitis selle plaani maha. Sulg ütles, et olgu veel aasta kodus ja tulgu siis. Nii tehtigi. Hakkasin üksinda koolis käima ja vend tuli kooli alles järgmisel aastal (hukkus hiljem 1943.a saksa sõjaväes).
Mäletan, et vanas koolimajas (1932) oli kaks klassiruumi. Suuremas ruumis olid I ja II klassi õpilased, teises, väiksemas ruumis aga III ja IV klassi õpilased. Õpetajaid oli kaks: Johannes Sulg – matemaatika, laulmine, käsitöö, võimlemine; Elsa Laane – eesti keel, kodulugu, usuõpetus. Igal päeval oli oma tunniplaan. Iga esmaspäeva hommikul oli palvetund, mille viis läbi koolijuhataja Sulg. Lauldi kaks koraali: “Ma kummardan Sind armuvägi“ ja „Õnnista ja hoia“. Edasi järgnes õppetöö klassides.
Meelde on jäänud laulmise tunnid, mida viis läbi Sulg viiuliga nagu õpetaja Laur. Lauludest on eredalt meeles: “Vares vaga linnukene“; “Kiigu, liigu, laevukene“; „Lapsed tuppa“; “Ratsamees“; „Sinkel vinkel ninaprill.”
Võimlemise tundides õpetati selgeks ka neli ilmakaart: hüppa lõunasse, põhja, itta, läände. Samuti olid tunnis liikumis-laulmismängud (Me oleme pillimehed ja tuleme kaugelt maalt, jt.).
Õpilased olid koolis enamuses talupoegliku päritoluga. Koolis käidi pasteldes, ainult Ridali kaupmehe Lepa pojad Feliks ja Valter käisid saabastega.
Ekskursioonile minnes olid aga kõigil paremad riided seljas ja saapad jalas. Meelde on jäänud ekskursioon Tartusse. Võrust oli üüritud veoauto, kus olid istepingid sees ja kased nurkades. Tartuni laulsime isamaalisi laule – „Eesti lipp”, „Mu isamaa armas” jt. Kõik olid isamaaliselt meelestatud. Endiste mõisamaade peale olid kerkinud asundustalud. Tartus juhendasid meid õpetajad. Käisime vaatamas vana Vanemuise teatrit, kus põrand oli väga libe ja lasime seal liugu. Saime selle teo eest õpetajatelt pahandada. Veel on meelde jäänud käik Eesti Rahva Muuseumi Raadil, kus nägime esimest korda lehma ja pulli topiseid. Meil tekkis isegi algul hirm,et need vihaste nägudega pudulojused tulevad meile kallale.
Ka ekskursioon Petserisse, mis oli tookord Eesti Vabariigi maakonna linn, on meelde jäänud. Petseri kloostris nägin esmakordselt munkasid. Kloostri kirik oli väga ilus ja suurepärane ehitis ning kloostrist ostsime igaüks ka ühe vahaküünla. Üks munk juhtis meid maaalustesse koobastesse. Eelnevalt manitsesid õpetajad meid, et me ei läheks omapead koobastesse hulkuma. Munk jagas eesti keeles huvitavaid selgitusi Vene riigi vägevatest, kes olid katakombidesse maetud. Veoauto, millega Petserisse sõitsime, kuulus vendadele Heiteritele.
Näitemänge tehti jõulude ajal ja kevadel kooli lõpupeol. Näidendist „Sõnajalaõis“ võtsin ka mina osa. Mängisin ühte perepoega, teine perepoeg oli Feliks Lepp.
Koolimajas tuli mõnel pikal talveõhtul ka ööbida. Suuremas klassiruumis oli panipaik, kus olid asemeriided ja leivakotid. Koolipinkidele asetati suur klassitahvel, kuhu pandi põhukotid ja asemeriided patjadega. Õhtuti sai juttu aetud, valgustuseks olid suured petrooleumilambid. Kuuma vett ja teed oli võimalik saada kooliteenija Liisi käest (õpetaja Laane õde), kes tõi suure anumaga kuuma vee.
Koolis ei olnud toitlustamist, nagu tänapäeval. Söödi kodust kaasa pandud toitu. Minul oli põhiliselt leiba, praetud liha, mõnikord ka pudeliga piima. Ema andis vahel ka pohlamoosi ja odrakaraskit, mis oli väga maitsev.
Kui muidu rahumeelselt läbi saadi, siis kevadel olid viimasel koolipäeval kaväikesed kivilahingud Väimela moonakate ja Raiste matside vahel. Ei mäleta, et keegi oleks vigastada saanud.
Roland Raud
Lapi algkooli kasvandik