Lapsemaa VI - Gümnasist arutleb

Elu on ime – seda peab hoidma

Mitte keegi ei ole siia maailma sündinud lihtsalt niisama. Meil kõigil on elus omad ülesanded, mida elu jooksul täita. Me ei pruugi neist ülesannetest kohe aru saada, kuid ajapikku mõistab meist igaüks, milleks ta siia ilma on loodud. Seda aega, millal keegi hakkab oma elusolemise tähtsust mõistma, ei ole võimalik ette määrata. Nii, nagu on palju erinevaid inimesi, on ka see arusaamine enamusel meist erineval ajal.

Mõni inimene ei pruugi oma eluga 100 protsenti rahul olla. Ükskõik kui palju muresid, probleeme ja muid negatiivseid kogemusi elus kogeme, peaksime siiski olema õnnelikud, et meile on antud siin suures maailmas oma koht. Minu arvates mõjutab oluliselt palju inimese enda käitumine ning ellusuhtumine tema kujunemist. Kui hoitakse kogu negatiivne energia enda sees, siis on üsna võimatu lasta oma ellu midagi, mis tagab rahulolu. Kõik sõltub tegelikult ainult inimesest endast! Mitte keegi teine peale iseenda ei saa teha meie elus vajalikke korrektuure. See, mil viisil tahab inimene oma hinge negatiivsest energiast vabastada, on igal ühel oma moodus. Neil, kes tunnevad sügavamat huvi oma halva energia vabastamise vastu, on selleks hea võimalus tegeleda mediteerimise või vabastava hingamisega. Tänu sellele hakkab inimene mõtlema palju väärtuslikumaid mõtteid ning leiab elul sügavama mõtte.

Arvan, et meil kõigil on elult oma ülesanded antud. Millised täpselt, neid ei oska ma kahjuks öelda, sest see on väga isiklik iga indiviidi suhtes. Mina isiklikult olen enda ülesannete peale mõelnud. Kohe kindlasti on kõigi naiste üheks suuremaks ja olulisemaks ülesandeks laste ilmale toomine, nende kasvatamine, õpetamine, neile armastuse jagamine ning julgustamine kaugustusse pürgimiseks. See raske töö tasub end ära, sest maailm vajab seda! On olnud mitmeid juhtumeid, kus vanemad ei ole võimelised tagama lastele täisväärtuslikku elu ning selle tagajärjel antakse laps ära või mis kõige hullem – ei tooda last ilmalegi. Seda on kurb mõelda, sest see sama väike ja süütu inimolend on siia ilma saadetud järjekordseid ülesandeid täitma. Olen kuulnud, et mitte vanemad ei vali endale last, vaid laps valib endale ise vanemad.

Mida vanemaks ja kogenenumaks me saame, seda suuremaid avastusi teema. Iga päevaga saame aina uusi teadmisi juurde. Muutub ka meie nägemus maailmast. Kui oleme väikesed, ei oska me üldse ettegi kujutada, mis meid tulevikus kõik ees ootab. Isegi kui oleme juba piisavalt vanad, ka siis ei näe me seda ette. Jah, meil on võimalus mõelda ja unistada oma tulevikust, kuid päris nii ei pruugi kõik minna. Selleks, et elus jõuda just nii kaugele, nagu ise soovid, on vaja piisavalt tahtejõudu, enesesse uskumist ja teadmist, et ma suudan seda! Inimene peab olema elus kõigeks valmis, absoluutselt kõigeks! Selle tõttu tasubki mõelda, kuidas anda endast võimalikult palju – täpselt nii palju, et ise tunned ennast hästi ning saad enda üle uhkust tunda. See, mida arvavad teised, ei ole sugugi niivõrd oluline kui iseenda rahulolu.

Kuna inimesi on piisavalt erinevaid, on ka inimeste mõttemaailm ja arusaamad elust mõnikord ikka erinevad. See, mis tundub ühele olevat hea, ei pruugi nii tunduda teisele. Kuna meile on ootused elule üksteisest erinevad, siis juba seetõttu ei tohiks keegi meist elada kellelegi teisele peale iseenda. On inimesi, kes ei oskagi ainult oma peaga mõelda ning nad ei tea isegi seda, mida elult saada loodavad. Ma arvan, et tegelikult on need inimesed hinges õnnetud ja üksildased. Kui ükskord jõuab see aeg kätte, et nad on aru saanud oma tegelikest vajadustest, siis võib juba hilja olla, kuid ei pruugi.

Kõige lihtsam viga, mida tehakse, on see, et ei elata mitte iseendale ja oma soovide järgi, vaid elatakse hoopis teise inimese illusioonidest. Tüüpilisem on see, kui elatakse oma partneri soovide ja tahtmiste järgi ning seetõttu visatakse omad soovid, unistused ja eesmärgid nii öelda nurka. Kõik seda selleks, et rahuldada teist inimest, kuid kuhu jääb enda hing? Peagi märkab ohverdaja, et sellisel elul ei ole mõtet ning miski ei tundu olevat hästi. Võib tekkida rahulolematus ning kõik hakkab justkui alla mäge minema ja purunema. Lõpuks saadakse ehk aru, et see oligi oma enda elu mitteväärtustamise tagajärg.

Elul on meile kõigile jagada palju õpetusi, kogemusi ja erinevaid elukeerdkäike. Seda kõike selleks, et oskaksime oma vigadest õppida, tagades endale täisväärtusliku elu, mis on täis rõõme, nukrust, pettumusi, armastust, naerukilkeid, pisaraid ja meid emotsioone, elu on täpselt nii ideaalne või kohutav kui oma peas välja mõelda mõeldakse. Tõde on see, et kõige tugevam jõud on mõttejõud ning seda tasub arvestada! Elu on tõesti ime! Öeldakse ju, et kui beebi ilmale tuleb, siis on ime sündinud. Igaüks hoidku oma elu nii, kuidas oskab, kuid peaasi, et ei peaks oma elus liialt pettuma.

Melanie Kets

11. klass

Tänapäeva noorte deemon – alkohol

Deemon – see on kuri vaim, kes meelitab noori halvale teele. Ta on kogu aeg olemas olnud, kuid ajaga tugevnenud. Alkoholisõltuvus on krooniline haigus, mille tagajärjel halveneb mälu, võime salvestada informatsiooni, väheneb töötahe ja tekivad siseelundite haigused. Noortel pole kahjuks piisavalt teadmisi ja tarkust, et ennast sellest hoida. Kas nüüdseks ei hakka deemonid juba ohustama inimkonna püsimajäämist ning kuidas selle vastu võidelda?

Tänapäeva noore üks suuremaid deemoneid on alkohol, mis on kahjuks paljude seas isegi populaarsem kui maiustused. Kui kõik, näiteks 15-aastased vastaksid ausalt, kas nad on alkoholi tarvitanud, oleks seda teinute protsent judinaid tekitav. Paljud noored proovivad mõnuaineid teiste eeskujul n. ö kambavaimust. Minu arvates pole need õiged sõbrad, kes halvale teele meelitavad. Õnneks on maalapsed praegu veel deemonite eest rohkem kaitstud. Linna tulles oli minu jahmatus suur. Ka kõige andekamad lapsed on pahede ahelais.

Meie praegune ühiskond on haige. Kas saame üldse kunagi terveks, kui laseme sellisel viirusel nagu alkohol ennast hävitada ja midagi selle vastu ette ei võta? Kahjuks on juba paljud noored sõltlased. Halb on elada maailmas, kus alkohol võtab rahva üle võimust ning mille tulemusel suureneb tööpuudus ja vaesus. Mõtlen hirmuga, kuhu oleme jõudnud selleks ajaks, kui minul ükskord lapsed sünnivad. Kas julgen neid üldse lasta sellesse maailma, kus iga nurga peal varitseb deemon? Ometigi on ju noored need, kes peaksid oma tuleviku vastu huvi tundma ning proovima seda kogu ühiskonna nimel paremaks muuta, et meie riik säiliks ka edaspidi.

Väidetakse, et ohtralt mõnuaineid tarvitanud naine, eriti kui ta on seda teinud noores eas, jääb viljatuks või sünnitab alaarenenud lapse, sest alkohol kahjustab sugurakke. Kuidas saame kindlad olla, et 20 aasta pärast meie maal enam üldse lapsi on? Need emad - isad, kelle maimukesed on praegu alles väikesed, ei joonud oma nooruses palju, kui tänapäeva seda tehakse. See, kas väide viljatuse kohta ka tõele vastab, selgub alles paarikümne aasta pärast.

Halvaks teeb olukorra mõnuainete kerge kättesaadavus. Alaealised paluvad mõnda täiskasvanut ja see ostab neile. Kahjuks on paljud poemüüjad vastutustundetud ega küsi kõigilt isikut tõendavat dokumenti, mis näitaks ostja vanust. Nii on lihtne alaealisel endalgi alkoholi kätte saada. Õnneks on nüüdseks võetud vastu seadus, et peale kella 23.00 alkohoolseid jooke ei müüda. See pidurdab tarbimist natukenegi.

Alkohol võib põhjustada ka surma – raske joobes tekivad hingamis- ja vereringehäire, mis on eluohtlikud. Mõned noored on purjuspäi lumehange magama jäänud ja surnuks külmunud,. Kas meie noortel polegi millegi nimel elada, et end nii kergekäeliselt hukatusse saadavad? Arvan, et neil puudub piisav teadlikkus ja tarkus. Öeldakse ju, et alkohol on tarkade inimeste jook. Sest nemad tarbivad seda mõõdukalt.

Kuid, kes saab selle hävingu peatada ning deemonid minema kihutada? Kas mitte vanemad pole need, kes saavad oma last suunata, õpetada, eeskujuks olla ning käskida, kui vaja? Kahjuks enamus emasid, isasid küll mingeid piiranguid ei sea. Kas nad on liiga naiivsed ja arvavad, et nende lapsuke on ingel ega suuda midagi keelatut korda saata? Või on see keelatu lubatud. Või ei ole vanematel hoopiski aega süveneda lapse tegemistesse.

Kardan, et noori ei saa iialgi alkoholist täielikult võõrutada, kuid loodan, et meie riigis on inimesi, kes tahaksid seda ühiskonda parandada ning deemonitest puhastada. Soovin, et oleks vanemaid, kes oma lapsi paremini suunaksid ja noori, kes mõtleksid tulevikule, kui kaovad need vähesedki inimesed, kes hoolivad ühiskonnast ja järgnevast elust, on meie tulevane elu tume.

Mari – Liis Peedumäe

10. klass

Elu on ime – seda peab hoidma

Meie ümber on miljardeid inimesi ning iga päev sünnib maailma avastama üha rohkem lapsi. Igale inimesele, kes kunagi siia ilma on sündinud, on antud vaid üks elu. Kord alguse saanud elu lõppeb viimaks surmaga ning peale seda pole meil enam võimalust uuesti sündida. Seega tuleks meil hoida seda ainulaadset imet, mis on kord antud.

Sündides oleme rõõmuks oma vanematele, kes on saanud anda meile samuti võimaluse elada nagu nemadki. Väikese lapsena ei oska me mõelda sellele, et elada pole selles maailmas alati just kõige kergem. Oma hinges saame tunda seega rohkem rõõmu ja nautida elu.

Mida vanemaks saame, seda rohkem peame silmitsi seisma tõelise maailmaga. Tänapäeva probleemid hakkavad inimesi piinama, millest nad ei näe kohest väljapääsu. Paljud on seega elus pettunud ning ei leia elamises midagi imelist. Kannatustest pääsemiseks leitakse kõige lihtsamaks väljapääsuks oma elu lõpetamine enesetapu läbi. Kuid, kas see oleks lahendus ning kas meil on õigus lõpetada ise oma elu, mis kord antud on?

Mina arvan, et ükski inimene ei või mõtlematult oma elule ise lõppu peale teha. Kui oleme siia maailma sündinud, siis peabki nii olema ning me peame oma elu hindama ja hoidma nii kaua kui võimalik.

On mitmeid põhjuseid, miks elada. Arvan, et üheks põhjuseks elu hinnata, on meie ümber olevate sõprade, sugulaste, perekonna pärast, kellega koos saame veeta meeldivalt aega. Lähedastega on alati lõbus midagi ette võtta ja kogeda uusi elamusi oma elus. Kas või nende enda pärast tuleks elu hoida, kuna ühegi inimese jaoks ei ole kerge üle elada lähedase kaotust. Eriti raskeks muudab olukorra see, kui inimene on seda teinud ise.

Üha enam sureb inimesi õnnetustes või raske haiguse tõttu. Nende inimeste jaoks on elu hind väga kõrge ning nad annaks kõik, kui saaksid kauem elada. Kui aga neil pole võimalust, siis tuleks hoida sedagi, mis on.

Oma elu oleme saanud ka selleks, et saada järglasi. Leida omale armastus, kellega koos pere luua ja anda elu uutele maailma avastajatele. Iga lapse sünd on tohutu rõõm, millest peaks osa saama igaüks, kellel võimalus.

Me elame vaid ühe korra, peale surma ei saa me seda enam tagasi. Seega on elu ime, mida peame hoidma.

Kai Helde

11. klass

Iseolemise ja isetegemise rõõm

„Surum cuique pulchrum“ on öelnud Cicero, mis tõlkes tähendab: „Igaühele on oma ilus“. Tsitaat viitab sellele, et inimestele on alati meeldinud asjad, mis on nende endiga seotud. Iseolemise ja isetegemise rõõm saavad eksisteerida nii indiviidi, grupi kui ka rahvuse või riigi tasandil, sest neid omaette üksusi võivad ühendada kokkukuuluvustunne, ühised eesmärgid ja tahe midagi korda saata. Kuid milles väljendub iseolemise ja isetegemise rõõm ja kuidas neid vabadusi rikutakse?

Eelkõige väljendub iseolemise rõõm vabaduses. Kui elada kellegi teise inimese või rahvuse kammitsais, ei saa ju sellest rõõmu tunda. Siinkohal võib välja tuua eestlased kui rahvuse, kes on aastasadu pidanud kannatama nii rootslaste, taanlaste, sakslaste kui ka venelaste ülemvõimu all, eriti pärisorjuse ajal, peale muistset vabadusvõitlust. Loomulikult ei pruugi iseolemise rõõm kuhugi kaduda, aga kindlasti on inimesed nii muserdatud ja ei saa elust maksimaalset rahulolu tunda. Nii on ka inimestel, kes elavad teise inimese mõju alla või sõltuvuses nagu orjad või vangid. Samuti vanemad, kes ei lase oma lastel ise otsustada ja suruvad liialt oma arvamust peale, võtavad ära oma kasvandike vabaduse. Võtta ära inimeselt vabadus ja iseseisvus tähendab rikkuda inimõigusi ja võtta ka inimeselt ära tema iseolemise rõõm. Rahvused ja inimesed , kes eksisteerivad vabalt, on ka õnnelikumad ja rahulolevamad.

Iseolemise rõõm tähendab olla rahul iseendaga ning rahul ollakse siis, kui on saavutatud püstitatud eesmärgid. Järelikult on iseolemise ja isetegemise rõõm tihedasti seotud. Inimesed, kel on ära võetud vabadus eksisteerida iseseisvana, pole üldse nii ettevõtlikud, koostöövalmid ega tunne tegudest rõõmu. Kui orjalt ära võtta tema õigused ja anda juurde ainult kohustusi, siis pole ju tõenäoline, et ta kindlaks määratud töid rõõmuga teeb. Kui võtta inimeselt vabadus tegutseda oma põhimõtete järgi, pole ta õnnelik. Näiteks, kui lapsel keelata tegeleda teda huvitava hobiga, on tema iseolemise rõõm ära võetud. Ühte ei saa eksiteerida teiseta.

Iseolemise ja isetegemise rõõm on seotud keskkonnaga, kus inimene elab. Eriti kehtib see rahvuste puhul. Võtta ära inimestelt nende elukoht, tõrjuda nad oma muistsetest elupaikadest välja, on samuti vabaduse ära võtmine, nii on tänapäeval näiteks juutidega, kes on oma endisest asupaigast Jeruusalemmast välja aetud ja on praegu igal pool maailmas laiali. Pika harjumise järel on juudid leidnud oma tasakaalu ja on hetkel ühed andekamad inimesed maailmas.

Iseolemise ja isetegemise rõõm tähendab olla sõltumatu teiste arvamusest ja võimust, tegutseda omaenda põhimõtete järgi. Aga ikkagi rikutakse palju inimõigusi: ei aktsepteerita üksteist rassilise kuuluvuse või teistsuguse põhimõtte pärast, kiusatakse taga või sunnitakse vastu oma tahtmist tegutsema. Nii on näiteks neegrid, moslemid ja venelased mõnes kohas vägagi põlatud ja seepärast on ka neil seoses identiteediga väga palju probleeme tekkinud. Lapsevanemad arvavad, et võivad oma lapsi käskida ja suruda neile peale oma põhimõtteid ja huvisid, aga nii võtavad nad lastelt ära iseolemise rõõmu.

Iseolemise ja isetegemise rõõm väljendub vabaduses, endaga rahulolus, keskkonnas, tegutsemises enda põhimõtete järgi ja olla sõltumatu teiste arvamusest ning võimust. Need rõõmud on tihedasti seotud – kui inimene ei eksisteeri vabana ja iseseisvana, ei saa ta ka oma tegemistest rõõmu tunda ja kui võetakse ära vabadus tegutseda nii, nagu ise tahad, ei ole enam iseolemise rõõmu. Võtta inimeselt ära vabadus või rikkuda muid inimõigusi, tähendab võtta ära iseolemise ja isetegemiserõõm.

Maarja Kõue

10. klass

21. sajandi katk – terrorism

Viimasel ajal on räägitud palju terrorismist, mis valitseb terves maailmas. See on nagu katk, mis tapab ja hävitab. Aga, mis on selle katku allikas ning kes on need inimesed, kes seda levitavad?

Üheks suurimaks terrorismi allikaks on Aasia ja Euroopa piiril olevad islami riigid. Miks just need riigid on tänapäeval katku levitajad? Vastus peitub nendes riikides elavate inimeste tugevates põhimõtetes ja vankumatus usus. Muhameedlased usuvad, et nad saavad kõik andeks ja pääsevad paradiisi, kui nad oma religiooni ja tõekspidamiste eest võitlevad. See, milliste vahenditega nad seda teevad, ei ole tähtis ning ka see, kellele nad haiget teevad. Mida tähendab üldse sõna terrorism? See on vägivallale rajatud poliitika, mis on ilma vahendeid valimata suunatud valitsuse, üldsuse ja inimeste vastu. Terrorist on selle vägivalla akti läbiviija.

Kõik teavad ju terroriakti, mis tehti 2001. aasta 11. septembril kaksiktornidele New Yorgis. Sellest rünnakust Ameerika Ühendriikide vastu algas Iraagi sõda, kuhu on praeguseks kistud praktiliselt terve maailm. Sellest vastuseisust kahe riigi vahel ei ole tulnud midagi head kummalegi rahvusele. Aga kannatanuid on liigagi palju. Sõdivate riikide pead ei mõtle sellele, et tegelikult põhjustavad nad süütutele inimestele suuri kannatusi. Surma saavad naised ja lapsed, kes ei ole riikidevahelise konfliktiga üldse seotud.

Ka Beslani pantvangikriisi ohvrid olid süütud inimesed. Miks tegid terroristid sellise maailma šokeeriva vägivallaakti? Paljud arvavad, et need inimesed olid lihtsalt julmad ja südametud. Aga kas see on tõeline põhjus? Kas terroristid on ka mingit moodi ohvrid? Sellise vägivallatsemise põhjust tuleb otsida poliitikast. Tihti on terroristid lihtsalt võimuvõitluse all kannatavad inimesed, kes igatsevad üle kõige maailmas vabadust ja võimalust elada rahulikult. See unistus viibki neid sellise meeleheitliku sammuni, kus kannatavad ka süütud inimesed.

Paljud inimesed spekuleerivad võimalusega, et ka Eesti võib sattuda terroristide sihtmärgiks. Kas taoline hirm on põhjendatud? Selline võimalus on mõnede inimeste arvates üpris tõenäoline, sest on ju ka eesti sõdurid Iraagis aitamas terroriste tabada. Inimesed usuvad, et just see ongi põhjuseks. Aga teisalt on inimesi, kes seda ei usu, sest miks peaksid terroristid ründama väikest riiki. Aga kui inimesed arvavad, et sihtmärgiks võivad olla ka väikeriigid, on siis üldse keegi kaitstud? Järelikult ei saa, sest terroristid võivad rünnata ükskõik keda, isegi kui see ei ole tõenäoline. Terrorismiakt võib tulla sellisest paigast, kust keegi ei oska seda oodata ja tabada kohta, mis on kõige valusam.

Võib tõdeda, et terrorism on katk, sest tapab inimesi ning levib igale poole. Aga on see ikka 21. sajandi katk? Kas seda pole siis varem eksisteerinud? Terrorism on saatnud inimesi läbi aegade, ainult teise nime all. Olid ju kunagised kuningadki terroristid, kui nad hoidsid oma rahvast hirmu all ilma vahendeid valimata. Ning see inimeste hirmu all hoidmine kestab tänapäevani.

Terrorism on probleem, mis on hakanud pead tõstma terves maailmas, see on nõudnud suuri inimohvreid, nagu seda tegi katk keskkajal. Vahe on ainult selles, et terrorismi põhjuseks on inimene. Terrorism on olnud maailmas läbi aegade ja jätkuvate terroriaktide põhjal võib öelda, et see ei lõpe niipea. Võib olla saab see termin tulevikus uue nime, aga see jätkub veel aastaid ja sajandeid nagu katku vastu, ei ole ka terrorismile veel ravi leitud.

Liia Mõrd

12. klass

Olla nagu kõik või jääda iseendaks

Meie ühiskonnas on küllaltki oluline olla hinnatud ja sotsialiseerunud. Ühiskonnas on välja kujunenud populaarsus ja mitmed tavad, millega inimesed kaasa lähevad. On ka neid, kel on omad soovid ja eelistused. Kas inimene jaksab jääda iseendaks või murdub surve all? Millised võivad olla tagajärjed?

Linnaelu on rusuv ning raske. Me näeme tänapäeval kasvamas lapsi, kes jõlguvad ka suureks saades tänavatel rahutult ringi. Noored veedavad nädalavahetusi parklates kellegi auto ümber, mille juht on veel kaine. Need närvilised inimesed vaidlevad omavahel ja püsivad tegevusetuses. Siiski on ka inimesi, kes ei istu nädalalõppudel heitgaaside keskel, vaid otsustavad minna aega veetma loodusesse. Looduses saab inimene oma elu üle mõtiskleda. Linna eluviisist tekkinud mured hävitada ja rahuneda. Kuigi linnas lärmates veetnud inimesed peavad loodusearmastajaid maakateks, on tema neist erksam ja valmis uut nädalat alustama.

Noortele meeldib käia ööklubides uusimate klubihittide järgi tantsimas. Klubimuusika põhineb enamasti trance – muusikal. Mida võib tõlgendada, kui transsi (hüpnoosipuhul tekkiv teadvusehäire seisund) langemist. Ka mina olin kunagi klubimuusika kuulaja, kuid teadsin ja tundsin, et see muudab mind närviliseks. Kõik minu sõpruskonnast eelistavad klubimuusikat ja nad ei mõistnud minu soovi elava muusika järele. Sain tunda tõrjumist, kui kuulasin Metsatölli või Beethovenit. Elava muusika austus viis mind sõpradest eemale, sest ma ei tahtnud, et mulle midagi peale surutakse. Leidsin, et on ka neid inimesi, kes austavad elavat muusikat ja suutsin jääda iseendaks.

Sõprade surve võib olla hävitavalt tugev. Eriti juhul, kui oled tundnud neid terve oma elu. Sass Henno romaanist „Mina olin siin“ leiame peategelase Rassi, kes läheb oma rajoonist pärit lapsepõlvesõprade peale käimisel kuritegelikule teele. Alates sellest, kui Rassi veetakse kaasa narkodiileriks, lõpevad tema võimalused õppida arstiks, sest ta satub kurjategijate hulka. Rassi ümbritsevad inimesed viisid ta unistatud tulevikust eemale. Ta oli nõrk ja lasi oma tulevikuplaanid end ümbritsevatel inimestel hävitada.

Kuna noorte inimeste peolt ei puudu ka meelemürgid, siis tavaliselt ei jäeta seal rahule ka karsklasi. Meeli haaravad ained julgustavad noori rohkem suhtlema ja lõbutsema. Sel juhul võib kaine inimene tunda end üksiku ja tõrjutuna. Alkoholi või narkootikume meelevallas inimesed suruvad karsklasele meelemürkide võtmist nina alla. Kui kaine inimene on ebakindel, ei suuda ta nende survele vastu panna, see võib viia ta tervise, elu ja suhtumise hävinguni. Sõpradega mitte ühinedes võib ta kaotada nendega olevad head suhted.

Noortele neidudele meeldib end ehtida, meikida ja kanda kõige trendikamaid riideid. On olemas mitmeid ajakirju nagu Stiil või Cosmopolitan, mis sisaldavad hooaja moodi tutvustavaid lehekülgi. Puberteediealistel tüdrukutel on teatud periood, kus on oluline mitte teistest erineda ja tekitada konkurentsi populaarsuse ja moe toel. Noored tütarlapsed kardavad, et neid hakatakse tõrjuma, sest nad on teistest erinevad. Kahjuks seda ka juhtub. Kui keegi sõpruskonnast kannab moest läinud riietust, peetakse teda kummaliseks ja neile ei lähe korda, kas talle meeldib või on tal lihtsalt mugav. Sel juhul, kui ta hakkaks moe järgi talitama rikuks ta üht oma isiksuse väljendamisviisi.

Lisaks moele võime näha naistel teist populaarsuse ilmingut: kehafiguur peab olema sale nagu modellidel. Naistele on välja mõeldud mitmed dieedid ja salenemiskuurid, mis on enamasti puudulikud ja võivad tervist vaid kahjustada. Tüütud Top Shopi reklaamid näitavad keha treenimiseks mõeldud trenažööre, mida esitlevad ülimalt sportlikud saledad modellid. Tuuakse välja salenemist näitavad pildid, mis on enamasti lihtsalt illustreerivad ja tõenäoliselt töödeldud fotod. Seda kõike ostavad endale ka normaalkaalus naised, kes kahjustavad tulutult oma tervist.

Inimesed on laisad ja lasevad endi olemust häirida, et saada teiste poolt tunnustust. Nende eluviis on tervist hävitav ja isiksust kahjustav. Siiski on olemas neid, kes teevad olenemata survest ikka seda, mida nad eelistavas ja soovivad, arendades unistusi, mõeldes tulevikule ja mugavusele. Mitte minnes populaarsusega kaasa, võib inimene jääda küll ilma oma sõpradest, kuid ta võib leida uusi ja paremaid, toetudes oma soovidele.

Maarja Janson

12. klass

Elus peab oskama nii võita kui ka kaotada

Elu vältel tuleb inimestel ületada palju raskusi – olgu need siis emotsionaalsed, füüsilised või materiaalsed proovikivid. Tähtis on toime tulla mõlemal juhul nii võitude kui ka kaotustega, samas selget mõistust kaotamata. Elu polegi ainult üheteljeline, st elu pole kunagi ainult hea või halb, sest ühe puudumisel elimineeriks me teise.

Enamasti elame oma elu jagades seda teistega, oleme perekonna, ühiskonna ja sõp­rus­ring­kon­da­de liikmed. Viimast kahte saame mingil määral valida ja vahetada, vastupidiselt pe­re­kon­na­le, mis on meile sünniga määratud. Pole veel leiutatud säärast geenimutatsiooni võimalust, mil­lega kaotada oma pärilikkus, arvan, et selleks polegi vajadust. Sõprus ning pere­kon­na­suh­ted muudavad inimesed, kellega tihedamalt läbi käime, meile lähedasteks inimesteks.

Lähedased, eriti just sõprusringkonnad, muutuvad ajaga. Vanus, hetkelised asjade käigud ja emot­sioonid panevad inimesi valima enda ümber inimesi, kellega oma hetki, mõtteid ja tun­deid jagada. Tihtipeale juhtub sellistel puhkudel nii, et vanad sõbrad kaugenevad ning teed või­vad lõplikult lahku minna. Sellised kaotused pole aga kõige traagilisemad ning inimesed pea­vad eluga oskama edasi minna, olgugi, et võib-olla ilma varasemalt parimate sõpradeta, sest tuleb hinnata neid sõpru, kelle oleme sellega võitnud.

Elu on täis paratamatuid ja ettemääratud olukordi; elu ei kesta igavesti. Üks tähtsamaid väl­­­ti­ma­tuid asju elus on surm. Inimesed on lihtsurelikud – st ühel päeval saab iga inimese elutee ot­sa. Surm on üks elu proovikivisid – nii neile, kes lahkuvad kui ka neile, kes lähedase kao­ta­vad. Teadlikkus sellest, et ühel päeval sureme, võib-olla nii hirmutav kui ka samas motiveeriv – sellele mõtlemine paneb meid elu rohkem väärtustama. Oatese läbiviidud uuringust selgus, et peatse surmaga tulevad paremini toime need inimesed, kes on selle tõsiasjaga leppinud, mit­te ei ignoreeri seda. Vastab tõele ütlus „kõik head asjad saavad kord otsa”, arvan, et heade asjade alla võib lugeda ka elu.

Lähedase kaotus on traumaatiline kogemus, mis tihti paneb inimesi enda elu ümber hindama. Surm mõjub tavaliselt kaheti – see on kas justkui äratus, mis kutsub reaalsusesse või vas­tu­pi­di, põhjus reaalsusest põgenemiseks. Olen ka ise kaotanud endale kalleid inimesi ning olgugi, et need on tõepoolest olnud kohutavamad hetked minu elus, on nad mind teinud targemaks ning mõistvamaks isiksuseks. Leian, et selliste kaotuste puhul on kõige tähtsam leida endas jõud edasiliikumiseks, kuna see elu, mis meile endile on alles jäänud, tuleb elada täis­väär­tus­­li­kult. Surm on üks elu selliseid aspekte, millega lihtsalt tuleb toime tulla ning leppida.

Kui surm on kaotus, kas see tähendab, et elu on võit? Arvan, et kui inimene kaotab lähedase ning suudab sellega toime tulla, võidab ta elu. Selle all pean silmas oma elu ümber hindamist, aja ning inimeste väärtustamist. Siinkohal saan rääkida enda kogemustest – kui poleks olnud neid traagilisi sündmusi, kas oleksin praegu see inimene, kes olen? Olen nendest ne­ga­tiiv­se­test kogemustest tähtsaimaks endale selekteerinud nendest tulenevad õpetused ja kogemused. Tõsi, seda on kergem teha aja möödudes, kuna algselt tuleb toime tulla šoki ja leinaga. Es­ma­se reaktsiooni möödudes tuleb aga leida endas jõud edasiliikumiseks ning kui see õnnestub, siis oleme tulevikus juba selleks paremini valmistunud.

Igapäevaelus oleme ümbritsetud lisaks emotsionaalsele ka materiaalsega. On inimesi, kes hin­da­vad materiaalsust rohkem kui tundeid, olgu selleks siis mõni hobi või lihtsalt tavapärane ma­jandusliku heaolu saavutamine. Mateeria puhul võib tõmmata selge piiri kaotuste ja või­tu­de vahele. Hetkel, mil kaotuste arv ning meeleheide on väga suured, tuleb siiski hoida alles loo­tus ning vältida alla andmist. Iga kaotus on õpetus, mis omakorda tähendab õigel tõl­gen­da­mi­sel ka võitu. Üsna tihti vastab tõele ka ütlus „kui Jumal sulgeb ukse, avab ta akna”, tuleb liht­salt olla tähelepanelik ja valvas uute võimaluste suhtes.

Inimesed reageerivad sündmustele ja olukordadele erinevalt. Võites suure summa raha, võib ini­mene sattuda sellest suurde eufooriasse, mõneti ehk liigagi suurde. Meie maakonnas või­tis kord üks naine loteriiga üsna suure summa. Enamus inimesi mõtleb, et see oleks suur õn­nis­tus, aga tema puhul läks kahjuks vastupidiselt. Tema arukas mõttekäik oli häiritud ning ta sat­tus sellest võidust nii suurde joovastusse, et tema elukulg muutus kardinaalselt – tuues kaa­sa alkoholisõltuvuse. Tema lugu on näide sellest, kuidas on võimalik võites vale käitumise pu­hul hoopis kaotajaks jääda.

Üheks elult ammutatavaks võiduks võib pidada abivalmidust. Abistades hädasolijat saavad sel­lest kasu mõlemad, s.o hea enesetunde ning abi enda. Liigahned, omakasupüüdlikud ning oman­dihimulised inimesed ei jõua sageli õnneni. Rõõmu jagamata, pole see pooltki nii hea kui jagades. Seda iseloomustab hästi tsitaat Remarque’lt: „ Kaotab see, kes püüab kinni hoida ja jä­rele joosta sellele, kes naeratades loovutab”.

Elus tuleb osata nii võita kui kaotada. Leian, et igast kaotusest on võimalik tulla välja võiduga ning vastupidi. Elus juhtub halbu asju, kuid reeglina ei mõjuta need meid igavesti. Ütlemine, et aeg parandab haavad, on tõepoolest õige. Pettumused võivad olla rängad ning nende mõju suur, kuid kõik need mööduvad ning elu pöördub uude suunda. Tähtis on endale aega anda ning oluline pole mitte see, mis juhtus, vaid meie suhtumine sellesse.

Kristiina Toom

12. klass

Milline on reklaami eesmärk?

Reklaam on toodete, teenuste ja ürituste pilku- ja meeliköitev tutvustus. Nagu iga muudki asja, kasutatakse ka reklaami kindlal eesmärgil. Neid on väga erinevaid ja kas sageli on eesmärkki üldse õilis? Või õigemini, mis on üldse reklaami eesmärk?

Väga tihti aitab reklaam meil valida erinevate toodete vahel. Televiisorist saame pidevalt teavet, missuguse šampooniga saab kõige kohevamad juuksed või millist hambapastat soovitab Eesti Hambaarstide Liit. Sel juhul tahetakse, et inimene eelistaks just konkreetse firmamärgiga tooteid.

Inimeste eelistuste tõttu on tehtud ka filmide reklaamid, tehetakse ju, et inimesed vaataksid just neid filme. Selleks näidatakse kõige huvitavamat filmilõiku ja räägitakse põgus iseloomustus.

Väga paljud reklaamid on tehtud sellise mõttega, et kui inimestele midagi pidevalt sisendada, siis nad hakkavad ka seda tõeks pidama. Näiteks kui kuuldakse televiisorist kogu aeg, et nende hügieenisidemetega on puhtam, kuivem ja mugavam tunne, siis hakataksegi arvama, et on. Selliste reklaamide eesmärk on mängida inimeste psüühikaga.

Kui eeltoodud reklaamipind on asju müüa neid ilustades ja inimesi lollitades. Kes meist poleks kataloogidest piltilusa mannekeeni seljas vaadanud mõnda kena hilpu ja selle tellinud. Kohale saabunud riiet selga proovides on saadud mõnigi kord lausa šoki osaliseks. On selgunud, et tellija enda figuur nii kiita ei ole ja tema seljas näeb hilp välja lausa inetu. Selliseid reklaamnipid on enamjaolt suunatud neile, kes on väiksema analüüsivõimega.

Kas reklaamides on midagi head? Kindlasti on. Mõned reklaamid annavad inimestele informatsiooni. Sellised võivad olla näiteks plakatid, postrid ja seinalehed. Mõned reklaamid on minu arvates loodud vaid inimeste lõbustamiseks. Tooksin siinkohal näiteks Top Shopi reklaamid. See on lausa hämmastav, missuguseid imeasju seal pakutakse. Jahmatama panevad ka toodete madalad hinnad. Küsimus on aga otstarbekuses ja kvaliteedis.

Kõige parem on reklaamimist jälgida igasuguste messide ajal. Väga selgelt oli näha Võrumaa Noortemessil, kuis erakondade noortel oli eesmärgiks enda erakonda kiita ja kutsuda sinna uusi liikmeid.

Samuti reklaamivad end ka koolid. Sellise reklaami eesmärk on minu arvates kõige õilsam. Sageli on koolidel oma voldikud, pildid ja kooli iseloomustus. Ülikoolidel on ka tavaliselt lühitutvustus teaduskondadest ja kirjas eksamid, mis peavad olema sooritatud, et kooli astuda. Selle abil saavad inimesed sobiva kooli ja teaduskonna, kus õppida.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et on olemas veenvaid ja manipuleerivaid reklaame. Reklaamid annavad inimestele infot, aitavad valida sobivaid tooteid ja koole, samuti annavad teavet teatrite ja filmide kohta ning aitavad vahel lihtsalt väsitavale päevale rõõmsa punkti panna.

Kristiina Luik

12. klass

Kas realIty – show'd on vajalikud?

Meelelahutus on tänapäeval kogu maailma hõlmav äri. Tuntud mõtteteragi väidab, et rahvas tahab tsirkust ja leiba. Üks suurimaid ja mõjuvõimsamaid selle ala esindajaid on televisioon. Et publikut köita, toodetakse kõikvõimalikke uusi programme dokumentaalfilmidest multikateni. Kas reality – show' d on värskeim viis inimeste teleri ette meelitamiseks?

Teadupärast sigineb meie telemaastikule tõsielusarju nagu seeni pärast vihma. Mäletan veel hästi, millise elevusega ootasin esimest „Robinsonide“ saadet. Algul tundusid hoolega reklaamitud intriigid ja salasepitsused päris põnevad, kuid see tsirkus ammendas end minu jaoks üsna kiiresti ja järgmisel telehooajal ma enam selle saate vastu huvi ei tundnud. Sellest ajast on nüüd mõni aasta möödas ja tõsielusarajad on muutunud tõeliseks hitiks. Ilmselt pakub siis rahvale huvi näha lihtsaid inimesi ebatavalistes ja täbarates situatsioonides tegutsemas, kusjuures ilma käsikirjata. Kõik vahetu.

Mis paneb inimesed osalema tõsielusarjades? On see ehk kuulsusejanu. Nad on valmis võtma riski, et nende võlad, kuriteod ja isegi seksuaalne orientatsioon kistakse kollase meedia poolt avalikkuse ette. Juhtusid vaatama sel suvel eetris olnud „Bussi“. Enamus sarjas osalejaid ütles, et nad soovivad endid proovile panna. Ehk on meie elu läinud liiga turvaliseks ning igavaks, kui otsitakse selliseid väljakutseid. Paljud netikommentaarid kirjutasid, kuidas „Bussi – Alleril“ või “Bussi – Meelisel“ pärast saate lõppu nägu segi pekstakse või luid murtakse. Kole lugu, kuid kuulsusega kaasnevad ka vaenlased. Üks „Bussis“ osalejatest sooritas mõni aeg peale sarja lõppu ja suurema kära vaibumist enesetapu. See isik sattus saate jooksul mitmetesse häbiväärsetesse olukordadesse, mis viisid tema ja ta peigmehe suhted karile. Mujal maailmas pole reality – 't maitsnute enesetapud enam haruldased. Arvatavasti paneb see sündmus eestlased mõtlema, kas nad ikka tahavad endid ja oma hingeelu rahva lõbustamiseks näidata.

Reality – show'd on veider nähtus: ühed jätab see külmaks, teised hakkavad võhivõõraid telenägusid lausa vihkama ja neid netikommentaarides ähvardama. See paneb mõtlema nende saadete vajalikkusele. Kas tõesti tahavad inimesed tänapäeval järjest ekstreemsemaid väljakutseid ja üha äärmuslikumat meelelahutust või on realty – show' d vaid järjekordne leiutis rahuldamaks inimeste aina mõttetumaid vajadusi?

Bert Prükk

12. klass