Unine kärbes
Väike kärbes oli kogu talve maganud mõnusalt aknaprao vahel. Kuid nüüd hakkas tal palav. Väga palav oli. Tegi silmad lahti. Päike paistis silma. Silmi sai ainult pilgutada. Päike oli nii ere. Mida teha? Mõtles, et läheb vaatab, mida teised kärbsed teevad.
Võttis juba aknalaualt hoogu, kuid tiivad olid nii kanged, et ei saanud lennata. Peale selle oli ta ikka veel väga unine. Nii ta siis istus aknalaual ja mõtles enda ette. Mõtteid nagu polnudki. Niisama oli hea istuda mõnusalt sooja päikese käes. Istus ja uneles. Kõht läks tühjaks. Mida süüa? Kust saab süüa? Kuhu võtta suund?
Näeb eemal ühte loigukest, mille kõrval vedeleb kõdunenud lehti. Sinna meie kärbes otsustabki minna. Pika talvega on tekkinud suur janu. Ajab oma koivakesed sirgu, võtab hoogu ja lendabki veeloigu poole. Kuid mis lend see on? Esimese uimase kärbse ukerdus.
Maandubki loigu kõrvale. Joob lonksu vett ja närib natuke toitu. Ei edene ka söömine. Saaks kuidagi oma mõnusa aknalaua peale tagasi. Keerutab ühte pidi ja keerutab teist pidi. Võtab natuke hoogu ja porisedes lendab tagasi aknalauale.
Ei, tänaseks aitab! Olen veel liiga unine, et midagi teha. Olen kevadine kärbes.
Marten Luik
2.b klass
Vihmaussi kevad
Ühel hommikul tuli vihmaussil mõte, et peaks korra nina mullast välja pistma. Ta märkas kohe, et lumi sulab. Tegelikult oli ta selle peale juba varem ka mõelnud, et kevad vist tuleb, sest kõik läks märjaks.
Vihmaussil tuli meelde, et siin ligiduses elab tal sõber krookus. Vihmauss asus kiirelt mulda sööma, et kobestada sõbra jaoks maapinda. Küll oli ikka kevadine muld maitsev! Nii sai kõhu täis ja krookusele head tehtud. Varsti jõudiski krookuseni. Lillekesel oli väga hea meel näha vana sõpra. Ajasid niisama juttu. Ikka lindudest ja lilledest ja soojast kevadpäikesest. Kuid vihmauss rohkem kuulas, kui midagi ütles. Ta ei teadnud linnulaulust ja lillede ilust suurt midagi. Ja kevadine päike ei meeldinud talle ammugi. Vihmaussil hakkas igav. Ta ütles krookusele viisakalt, et tal on veel asjatoimetusi ja roomas minema.
Kuid vihmaussi hakkas huvitama krookuse räägitud jutt lillede ilust. Ta roomas ühes varjulises kohas maapinnale. Seal ta nägi lumikellukesi. Nii ta korjaski mõned lumikellukesed ja puges maa alla tagasi. Lumikellukese õitest tegi ta lambi. Istus vihmauss oma mõnusas kodus, vaatas lumikellukesi ja oli täiesti kindel, et saabunud on kevad.
Sander Suur
2.b klass
Hirmus nahkhiir
See lugu juhtus minu ema ja tema õega, kui nad ükskord Haanjas külas olid ja sinna ööseks jäid. Magama minnes arvati, et tuleb ilus rahulik öö, aga võta näpust...
Keset ilusta valget suveööd hakkas minu ema äkki hirmsa häälega röökima. Ikka väga hirmsa häälega.
Kui pererahvas kohale tormas, ei saanud ema sõnagi suust. Tema näost valge õde näitas näpuga lae poole ja sosistas: „Nahkhiir.”
Hakati otsima, kuid loomake oli juba ammu läbi lahtise akna välja lennanud.
Hans Jürgen Kukk
4. klass
Minu kass Mustu
Mul on tore musta värvi kass Mustu. Ta tahab väga mööda sohvat ronida ja garderoobis magada. Ema ei saa sealt asjugi välja võtta.
Kui Mustu kassipoeg oli, ronis ta kardinaid mööda üles ja tahtis kõigiga mängida. Ta ajas ka laua peal vaasi ümber, see kukkus põrandale ja läks katki. Ema oli siis väga kuri. Enamasti on Mustu rahulik, lööb nurru ja ainult harva laseb küüned käiku.
Mustu on ka suur rändur. See valmistas meile kord tõsiselt muret. Kui kassike ikka kaks nädalat kodus nägu ei näidanud, siis mõtlesime, et ega teda enam elavate kirjas ei ole. Aga ühel hommikul oli rännumees ukse taga. Ema lasi ta sisse ja söötis kõhu täis. Kass tuli minu tuppa ja ronis voodis lausa minu pea peale magama. Ma tulin üles, tema aga magas terve päeva nii, et peaaegu ei liigutanudki ennast.
Kassist on pererahvale palju rõõmu, aga mõnikord südamevalu ka.
Maikel Nargla
4. klass
Bingo, mu armas koer
Minu koera nimi on Bingo. Ta on kaks aastat vana koerapoiss, aga haugub koeratüdruku häälega. Ta on kirju verega krants. Ja värv on tal ka kirju. Ta karva sees on pruuni ja musta ja beeži ja valget värvi.
Ma sain ta sugulaste käest. Algul oli tal teine omanik, aga see tõi Bingo tagasi. Kutsikas oli tema kalli roosi ära närinud. Nii saingi ma ta endale. Bingo emal Donnal oli viis kutsikat. Bingo oli juba väiksena neist kõige suurem ja kiirem.
Nüüd oskab ta mitmesuguseid trikke teha. Väga meeldib talle kaugele visatud mänguasju tagasi tuua. Tal on ka väga armsad lokid saba peal ja kaela all. Need paistavad eriti välja siis, kui Bingo on märjaks saanud.
Bingo teeb alati mu tuju heaks.
Kristjan Kesselmann
4. klass
Minu kassid
Mul oli suur unistus. Tahtsin väga endale kassipoega saada. Olin väga õnnelik, kui selgus, et mu vana kass Triibu ja ka meie teine kass saavadki pojad. Ootasin väga kassipoegade sündimist.
Paari päeva pärast istusin arvuti taga ja kuulsin äkki imelikku niutsumist. Hakkasin otsima ja saingi musta kassi kolm poega kätte. Kassiema oli pojakesed kappi peitnud. Küll nad olid armsad. Nüüd ootasin veel Triibu poegade sündi. Aga Triibu ei tahtnud toas olla, ta oli rohkem õuekass.
Kui ma mõne päeva pärast koolist tulin, nägin, et toas on üks uus kassipoeg. Ema seletas, et Triibu oli tulnud pojake suus ukse taha ja loomulikult oli ema nad sisse lasknud.
Nüüd oli meil neli kassipoega. Kui nad kasvasid, siis kimasid majas ringi nagu karvakerad. Mõnikord lasime nad ka õue jooksma. Kui lumi maha tuli, siis nad algul küll kartsid, aga varsti harjusid ära. Minu ülesandeks oli nende eest hoolitseda ja ma tegin seda hästi.
Hiljem saime kahele kassipojale uue hea kodu, aga kaks jäidki meie poole elama.
Elisabeth Trolla
5. klass
Mõtisklusi loodusest
Õues on juba hämar. Vanasti peeti sel ajal videvikutundi. Ka mina istun puu all pingil ja mõtlen, kuidas kasvades muutub arusaam loodusest.
Meile, tillukestele lastele, räägitakse, et pilved on suhkruvatist ja kuu juustust. Vaatame pilvede poole ja tahame neid kätte saada, sest suhkruvatt on nämma. Kuud vaatame ka. Meie, lapsed, ei jaga sellel ajal loodusest midagi. Me arvame, et vihmaussid on spagetid ja sööme neid kahe suupoolega. Kui me näeme, et taim on närbunud, siis me proovime igat pidi teda üles turgutada. Jõulude ajal, kui minnakse metsa kuusepuu järgi, ütleme puule enne maha raiumist: "Me viime su koju!" Me varastame oma vanavanematelt kanamune ja üritame sealt tibu välja haududa, kes kuidagi ei taha tulla välja. Me aitame tigusid üle tee ja teeme konnadele spaad. Me tahame ainult head.
Kui me vanemaks saame, hakkame metsas onne ehitama ja õpime lillepärgi tegema. Me viime metsloomadele heina ja õuna. Me osaleme siis juba heinategemisel ja kartulivõtmisel ning -panemisel. Me järjest kasvame ja loodus kasvab koos meiega. Varsti aitame metsas puid raiuda, aedvilju põllult korjata ja vilja koristada. Kui kala püüame, siis ikka proovime kala uputada. Seda pigem nalja pärast. Me nüüd juba teame, et kala ei upu. Lapsest saadik me sööme põllult herned ära, puult enne valmimist õunad ja põllult maasikad. Meile õpetatakse, kuidas lehma õue viia, et ise taga ei lohiseks ja kuidas lehmale kaalikat anda, et ta ei hammustaks. Me käime talgutel, et meie kaunis Eesti ei oleks prügiga kaetud. Meile õpetatakse maast madalast, et loodust tuleb hoida ja kaitsta. Hea, et õpetatakse.
Inimene ja loodus on vägagi seotud. Kuid sellele mõtleme alles siis, kui istume minu moodi hämaras puu all ja mõtted lihtsalt tulevad pähe.
Kristiina Kaili Timmi
7. klass
Noorusajal tehtud pahandused
Kui sul vanust juba küllalt, näiteks 15, hakkad vaikselt tuletama meelde, mis pahandusi või tempe sai väiksena tehtud. Kõiki asju, mis tehtud, enam ei mäletagi. Millegi pärast aga mäletan seda lugu, mida tegime nõbudega vanaisale.
Ükskord kevadel ehitasime metsa onni. Onni tegemiseks tuleb materjal ikka metsast leida. Nii ka meie. Valisime välja sobiva koha ja ehitus hakkas pihta. Ei tea ise ka miks, aga meie kamba ainuke poiss hakkas pikka kaske kirvega maha võtma. Ümbruses oli saadaval erisugust onni ehitamise materjali. Raius seal natuke, no nii umbes kaks pikka kaske ja ühe kuuse, mille oksad ka veel peale kauba maha võttis. Materjal oli liigagi hea. Ei osanud me seda oma onni juures kuidagi kasutada.
Läks sellest omavolilisest raietööst paar päeva mööda. Tuleb vanaisa koju metsast ja pistab kohe karjuma. Eks tal oli selleks õigus ka. Me olime oma onni ehitamisega meeletuks läinud ja rikkunud loodust ilma vajaduseta.
Ega sellega veel metsas onnitamine lõppenud. Ikka käisime seal omi mänge mängimas. Tee onnini viis mööda hekist, mille ääres seisis jõude vana Moskvitš. Sama poiss, kes ebaseaduslikku puuraidurit mängis, pani auto tööle. Ja kus nad siis mu õega kimasid mööda põldu. Eks lastele ole ikka tehnika ja sõitmine meeldinud. Ja mis viga olekski võinud põllu peal sõitmisega juhtuda. Ega siis lapsed ei teadnud, et vanal mossel mootoris õli sees ei ole. Nii läkski autol mootor põlema. Kes muu laste õnnetust nägi kui ikka vanaisa. Loomulikult tuli vanaisa vandudes põlevat autot kustutama.
Hiljem vanaisa nüpeldas neid ikka nii, et tagumiku peal oli mitu päeva kärbsepiitsa jäljed, sest põld oli rikutud. Autogi oli enne meie sõitmist eluvõimeline, kuid nüüd olid temagi päevad loetud.
Olid ajad kunagi. Vähemalt on midagi meenutada. Nüüd istuvad lapsed oma helendava ekraani taga ja näevad lõbusat elu ainult videolindilt.
Kristiina Kaili Timmi
8. klass
Jalutav põrsakari
Aastaid tagasi oli minu vanaisal palju sigu. Sead elasid kõik suure karjaga väljas aedikus. Ühel suvepäeval märkas vanaisa, et sead olid kadunud. Jälgede järgi said vanaema ja vanaisa aru, et seakari on kodust kaugele jalutanud. Mitu päeva elasid põrsad kusagil metsas. Ühel päeval kuulis vanaisa juhuslikult poes olles, et keegi nägi äsja suurel maanteel seakarja jalutamas.
Jõudes sigade juurde tõdes ta, et niisama lihtsalt ta neid koju ei meelita. Vanaemaga koos mõtlesid nad kavala plaani, toiduga sead koju meelitada. Mõeldud-tehtud. Nii nad tulidki läbi küla, vanaema jahupangiga ees ja notsukari tema järel. Hea, et põrsad koju jõudsid, kuna vanaisa oli lubanud naabrile, et müüb ühe sea talle. Õhtul tuli naabrimees põrsale järele. Järgmisel päeval tuli naaber tagasi murega, et müüdud põrsas tema juurest plehku pannud. Vanaisa naljatas naabrimehega, et küll on hea selliseid sigu müüa – hommikul müüd, õhtuks tuleb ta koju tagasi ning järgmisel päeval saab sama notsu uuesti maha müüa.
Marten Luik
3. klass
Äikeseline õppetund
Triinu ja Taavi on õde ja vend. Neile meeldib väga maal vanaema juures olla. Suviti on seal tore õues mängida. Vanaema käib laudas tööl ning Triinu ja Taavi käivad tihti vanaemaga kaasas. Vanaema laut asub tema talust kaugemal ja seepärast sõidab vanaema sinna jalgrattaga. Kui Triinu ja Taavi kaasa lähevad, sõidavad nad vanaema rattaga kordamööda, sest neil ei ole maal jalgrattaid. Kõigepealt sõidab vanaema natuke maad ja paneb siis ratta tee äärde ja kõnnib ise edasi. Nüüd sõidab Triinu rattaga ja Taavi jookseb kõrval. Nii sõidetakse vanaemani ja nüüd on vanaema kord sõita. See on tore! Laudas on ka tore. Triinu ja Taavi panevad kõikidele lehmadele nimesid ja joonistavad neile pilte, et lehmadel toredam oleks.
Ühel suvisel päeval läks vanaema varahommikul tööle. Triinu ja Taavi pidid hiljem järele minema. Vanaema oli läinud jalgrattaga, seega kõndisid lapsed jalgsi. Lauda juures hakkasid Triinu ja Taavi õues mängima ja rattaga sõitma. Korraga ilmus taevasse suur must pilv. Vanaema hõikas lastele, et nad hakkaksid ees kodu poole minema. Ta lõpetab kiiresti töö ja tuleb järele.
Triinu ja Taavi hakkasidki minema. Nad jõudsid koju, aga vanaema ei tulnud ega tulnud. Pilved taevas läksid aina tumedamaks. Lõpuks vanaema tuli, aga ilma jalgrattata. "Vanaema, miks sa ratta töö juurde jätsid?" küsis Taavi. "Aga ratast ei olnud lauda juures. Olin pahane, et te rattaga ees ära tulite ja ma pidin jalgsi tulema," vastas vanaema. Lapsed olid rattaga sõitnud ja selle lauda nurga taha pannud, kuhu vanaema ei olnud vaadanud. Vanaema nägu muutus tõsiseks ja ta ütles: "Mul on ratast homme hommikul vaja. Lähete ja toote selle ära!"
Lapsed läksid joostes lauda poole. Hakkas juba müristama. Vanaema muutus ka murelikuks, kas lapsed ikka jõuavad enne vihma tagasi. Vanaema juba kahetses, et lapsed üldse ratta järele saatis.
Triinul ja Taavil oli häbi, et vanaema pidi jalgsi koju tulema. Samas vaatasid nad hirmuga taeva poole ja jooksid väga kiiresti. Tagasi tulid kordamööda rattaga sõites. Esimesed vihmapiisad juba langesid. Ilm läks pimedaks, kui Triinu ja Taavi koju jõudsid, lõi välku ja müristas ning saabuski paduvihm.
Vanaema ei olnudki enam pahane, vaid kallistas lapsi ja kutsus neid pannkooke sööma. Triinu ja Taavi aga rääkisid veel õhtul voodiski, et ei taha enam kunagi vanaema niimoodi kurvastada. See oli neile õppetunniks, et alati peab asjad oma kohale tagasi panema.
Tõnis Sarap
4.a klass
Liikudes vaikses metsas
Vaikus - see on midagi imelist. Imeline on vaikus siis, kui sel on mingi kummaline võlu, omamoodi heli. Väga hiljuti kogesin vaikust, millel puudus see kristallkõla, see sisu ja vaikuse voolav muusika. See vaikus oli tühi, minu jaoks ta ei helisenud. Ja kummaline oli see, et vaikus selles kontekstis pidi olema just selline, mis hinge puudutab ja viib ära kaugele. Metsa minnes vallutas aga mind teistsugune vaikus. Õigemini polnudki see vaikus, vaid teatud rahul- ja kohalolu tunne. Mets ei jää ju kunagi päris vaikseks. Ta elab, see tähendab ta liigub. Ikka mõne linnu kraaks või hiire krabin. Küll on aga olemas hetki, kui see liikumine on minimaalne. Kõik tundub just kui paigal seisvana. Aga tegelikult mets ning kõik loomad ja taimed temas ootavad ja kuulavad.
Õhk oli magussoe. Oli suvi, sellepärast. Taevas oli pilvitu. Kuid kaskede, kuuskede ja haabade ladvad varjasid kohati helesinist laotust. Maas oli sammal ja puude tumedad tüved lõid õndsas suvepäevas veidi sünge ja saladusliku meeleolu. Nad ei seisnud tihedalt koos, vaid just täpselt nii harva, et mõnusat metsa sai silmaga nautida. Energiat lisas tuul, mis sasis vahetevahel puude latvu ja minu juukseid. Iga tuulepuhanguga mets nagu hingas. Iga kord tundsin, et tahaks temaga lendu tõusta. Mind valdas rahulik ja tasane tunne. Hoolimata segametsa päikesevähesusest, olid kaks kollast suveliblikat siin päeva nautimas. Peatusin hetkeks ja vaatasin nende lendu. Kuulasin ka linde, aga ei osanud kokku viia häälitsust ja linnu nime. Kuid sellegi poolest oli tore väikeste metsavidistajate segakoori kuulata. Üritasin mõne linnu laulu ka järele teha. Latvade kõrgusel lendas kakk. “Kas öökullid ei peaks mitte päeval magama?” mõtlesin ma. Tegin kiiresti paar „uhhuud“, et linnu tähelepanu äratada, aga tema ei teinud sellest väljagi ja lendas oma lendamist.
Olin juba mõne tunni mõtteid mõlgutanud, kui nägin suurt maha langenud mändi, mis oli kukkudes juurestiku maast välja tirinud ja seda nagu lippu taeva poole hoidis. Tüvi maas ja juured risti vertikaalis. Vaatasin ja tahtmatult tuli meelde trobikond valemeid täisnurkse kolmnurga lahendamiseks. Siinus alfa ja koosinus alfa jne. Mõnda aega seisin seal ja vaatasin seda puud. Ise kahetsesin ja olin veidi pahane. Küsisin endalt mõttes, et kas ma selleks tangensit tuupisin ja nii meeleheitlikult viie nimel pingutasin, et siin ilusas suvises metsas jalutades näha maha kukkunud puus ja tema juurestikus täisnurkset kolmnurka. Oleksin tahtnud seda kellegi teise käest küsida, aga kedagi polnud. Olin ainult mina ja puu. Kujutasin ette, kuidas keegi tõesõna sööstab mõõdulindiga puu kallale ja hakkab meeleheitlikult mõõtma ja üles märkima, et natukese aja pärast teatada, et selle moodustise teravnurk alfa on 63 kraadi, teravnurk beeta 54 kraadi ning külg 2,5 meetrit. Ta oleks lühike prillidega noormees ning võtaks oma suureks sihiks ükskord kõik Väimela metsade maha langenud puude nurgad üle mõõta. Milline situatsioonikoomika - naeratasin. Mõtlesin veel natuke asjadest, olemustest, vaatenurkadest ja peale pikki minuteid otsustasin puul istudes jalgu puhata. Terve pikk tüvi oli kaetud rohelise samblaga.
Istudes panin silmad kinni ja kuulasin jälle metsa hingamist. Oli vaiksemaks jäänud: linnud ei siristanud enam nii elavalt. Tuulgi oli vakka jäänud. Kuulsin esimese sääse pininat ja mõtlesin, et on õhtu. Heleoranžid triibud kulgesid mööda heinast ja samblast maapinda, kuskil laulis rohutirts. Vaatasin roosa taeva ja naeratava päikese poole. Läbi puude oli näha vaid tema punakat sära. Ja kõik oli vaikne. Viimane jahe tuuleiil paitas mu põske. Kaugel nokitses üks rähn puutoika kallal ja kuskilt kuuldus mu kõrvu vaevuaimatav veevulin. Oli õhtu ja mets sättis end magamaminekule. Ma tundsin - vaikus.
Mirjam-Meerit Mets
9. klass
Kevade tulek
Tuleb tasa ja targu, poeb vägisi meie tunnetesse, südamesse. Väikesest valgusest piisab, et mõtted oleksid täis kevadet, mis reaalsuses asub alles kauguses.
Kevad saabub vaikselt, nii vaikselt, et väga aru ei saa kunas ta kohal on. Selle tulekut saab märgata miljonil erineval moel. tuleb lihtsalt silmad ja kõrvad lahti hoida. Kui lumekirme katab maad, öösiti on väljas jahe ja päeval sulatab soe päike veel viimast, mis talvest järele jäänud. Õhtul läheb hiljem pimedaks, hommikul varem valgeks. Tuul puhub hetkeks pilved taevalaotuselt ja toob nähtavale suve peategelase - päikese. Laulavad esimesed lõunamaalt tagasi jõudnud linnud, kured otsivad endale pesapaika ja vihmausski pistab pea mulla alt välja, et saabuva kevade tulekut jälgida. Hommikuti terrassil seistes saab ninasõõrmetes tunda “kevade lõhna”. Õunapuudel on juba küljes väikesed roosakas-valged pungad. Vihmasadu vaadates ei taha aknale kardinaid ette tõmmata ja raamatut lugeda, vaid on tahtmine joosta õue ja astuda paljastel jalgadel mööda mudast maad, näha värskusest pakatava maailma kauneid külgi. Ringi vaadates on näha, kuidas heleroheline värv on vallutanud tumeda ja tühja metsa või kuidas võsa all kasvavad lumikellukesed on avanud oma säravvalged õied. Tigugi läbib vaikselt oma teekonda läbi rohetava muru. Talvest tulnud väsimus hakkab kaduma ja kõik on palju rõõmsamad. Maailm on nagu uuesti sündinud. Ja nii igal kevadel.
Kevade tulekut märkab iga inimene omamoodi ja omal ajal, aga fakt on see, et tulemata ta kellelgi ei jää.
Eliise Aniott
9. klass
Kevad
Veebruari keskpaigaks on rahval lumest kopp ees ja hakkavad kostma nõudlikud hääled: “Miks see lumi ometi ära ei sula? Kaua võib?” Ei jõuta kevadet ära oodata. Kusagil märtsis ta siis lõpuks saabubki. Usinamad tädikesed tõttavad juba esimeste lumikellukeste tärkamise ajal oma maalappidele askeldama.
Aprillis, seoses lume sulamisega on õues väga palju pori ja igal pool on väga märg. Aga see ei heiduta inimesi ja kõik rohkem rõõmustavad kevade tuleku üle. Väljas läheb järjest soojemaks ning valgemaks.
Linnud tulevad lõunamaalt tagasi ja neid on ootamas pesakastid. Lapsed leiavad endale rohkem tegevust õues. Lumest välja sulanud liivakastides ja kiikedel on kuulda rõõmsaid kilkeid. Panipaikadest tuuakse välja rattad, rulluisud ja rulad. Terviseradadel on näha tädisid ja onusid, kes annavad valu oma olematutele liigsetele kilodele. Kevadise lindude siristamise katkestavad kaherattalised kevadekuulutajad, kes on toodud garaažidest välja lõõride puhastamiseks. Kevade tuleku üle on arvatavasti ka loomad rõõmsad. Linnud saavad käia toitu otsimas ja rohusööjatel on toitu küllaga.
Käes ongi oodatud kevad!
Anett Aniott
9. klass
Lemmikloom - koer
Usun, et peaaegu iga laps on endale kunagi lemmiklooma tahtnud. Tundub lihtsalt nii enesestmõistetav, et noorel on olemas mõni neljajalgne kaaslane, kellega ta omi suurimaid saladusi jagab ja seiklusi otsib, kellega tingimusteta sõber olla ja kellele kurval hetkel toetuda. Terve minu elu on seda rolli täitnud mu ema ja koer. Tõsi - koerad on vahetunud, aga sellegi poolest on mu elutee läbiv tunnus olnud just neljajalgse sõbra olemasolu. Kuid mis eesmärgil ja miks oleme otsustanud koera pidada?
Koera oleme kodus kohelnud alati pereliikmena. Ta on olnud meiega võrdne. Muidugi mitte kõiges - ei saa ju koera kaugele reisile kaasa võtta või talle ülepäeviti jäätist anda - kuid mõttelaadilt siiski. Neljajalgset oleme kohelnud kui kaaslast, sest oleme tundnud tema identiteedi olemasolu. Intelligentsus annab võimaluse suhelda ja seda mina just koeras hindangi.
Tean inimesi, kelle jaoks on koer ja kass vajalikud tarbeesemed, tööriistad. Nemad mõtlevad lemmikloomast kui mingisugusest teenusepakkujast. Peremees annab süüa ja vastutasuks saab valvuri või hiirepüüdja. See on ainuke asi, mille pärast nemad loomi majas hoiavad. Tavaliselt kohanevad loomakesed oma rolliga ja muutuvadki primitiivseteks ülesande täitjaiks. Nagu vanarahva tarkus ütleb - koer läheb peremehe nägu. Nii on ka kodulooma nägemus ja mõttelaad kohandunud ülapidaja omaga. Mina aga arvan koerast või kassist kui oma sõbrast või partnerist ja sellepärast nad alati seda ka on. See ongi põhjus, miks meile koerad sattunud on - nad pakuvad meile sõprust, sellist, mida inimene anda ei suuda. Tingimusteta armastust ja lähedust. Siit ja sealtOma intelligentsuse juures saavadki nad olla inimese parimad sõbrad.
Põhjus, miks meie pere on nii seotud lemmikloomadega, on ema ja ka minu suur kiindumus nende intelligentsi, ustavusse ja lähedusse. Koeraga saan olla kõige avatum ja siiram ega pea seda häbenema või kartma. Koerad suudavad olla õige kasvatuse juures ja õiges keskkonnas parimad kaaslased.
Mirjam-Meerit Mets
6. klass
