LAPSEMAA VII - NII SEE ALGAS....

Oi aegu ammuseid! Oi aegu kauneid neid!

Nii ütleb laulusalm. Aga kui kaugeid aegu tasub meenutada meie kooli algusloo puhul?

Vastus on – 19. sajand, mil Eesti ala jagunes Venemaa nelja kubermangu vahel: Põhja-Eesti moodustas Liivimaa kubermangu, Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu, Narva kuulus Peterburi kubermangu, Petserimaa, mille koosseisus oli osalt eesti asustusega valdu, kuulus Pihkva kubermangu.

Arhiivides on teateid, et juba 1766. aastal said lapsed kooliharidust Raistes asuvast Jaaska külakoolist. Väimela mõisa aladel asutati teinegi kool – mõisakool, mis oli mõeldud mõisateenijate ja tööliste ning lähema ümbruse külade (Lapi, Loosu, Väiso, Kanariku) laste jaoks. Kuna Väimela kool ei töötanud pidevalt ja ei asunud ka spetsiaalselt kooli jaoks ehitatud majas, siis loeme meie kooli alguseks aastat, mil nad asusid tööle kooli jaoks ehitatud majas – koolimajas. Raiste koolil seega 1837 ja Väimela (Rammuli) kooli algusaasta 1875.

Mõned meenutused kooliaastatest 1875-1880:

kooli mindi niipea kui valgeks läks, kellaaeg ei olnud tähtis;

ruumi sisenedes jalgu ei pühitud, ei olnud lihtsalt kombeks;

raamatud ja toidupoolis võeti kooli kaasa pearätiku sees;

Iigaüks oma tahvlit koju ei viinud, see rippus koolitoa seinal naela otsas;

õpilasi oli 30 piires, ainult 12 õpilast mahtus laua äärde, ülejäänud pidid istuma pinkidel seina ääres;

iga õpilane oli omaette klass, iga laps oli oma lugemisega eri kaugusel, üldist aine seletamist kõigile ei olnud;

kooli revideerimist (kontrollimist) nimetati katsumiseks. Seda teostas kirikuõpetaja Põlvast. Katsumine algas lühikese jumalateenistusega. Seejärel kutsuti lapsed ükshaaval ette. Igal õpilasel lasti lugeda, laulda ning peatükke peast ütelda. Lõpuks pidi igaüks oma kirjatöö ette näitama.

1852. aastal hakati Lõuna-Eestis välja andma õpperaamatute sarja, mis esmakordselt ühtlustas õppetöö sisu. Õppima sunniti lapsi karmilt. Koolipäevikutes ja protokolliraamatutes seisavad tänaseni märkused:

hooletuse pärast söömata jäänud;

sööma palve ajal kõvasti köhatamise pärast üks tund nurgas seisnud;

hooletu õppimise pärast kolmeks tunniks kroonu pühal koolimajas istunud;

üleannetuse pärast pool tundi ühel jalal nurgas seisnud.

Koolis kehtis ka kehaline karistus, mis aga siiski 1896. aastal keelustati.

Esimene koolmeister Rammuli koolis oli Henno Kalkun, kes oli samal ajal ka vallakirjutaja.

1876/1877. õppeaastal oli koolmeistriks Hans Kann, kellele esitati kooli pidamiseks järgmised tingimused:

peab pidama kahte klassi – üks külakooli tasemel ning teises anda õpetust ka vene ja saksa keeles;

õppetöö peab toimuma 1. oktoobrist kuni 1. maini;

koolmeister palkab ise abikoolmeistri ja maksab talle palka;

klassi lapsed peavad maksma 7 rubla hõbedat, 0,5 sülda arssina puid ja 25 kopikat tulevalgustuseks;

hoonete remont on koolmeistri asi, hoonete ehitus valla asi.

1878. aastal jõustus Eestimaal uus vallakooliseadus, mis kehtestas Eestis ühetaolise 3-aastase koolikohustuse ja määratles vallakoolide õppetöö sisu. Esitati järgmised nõuded:

kõik õpetus olgu näitlik ja laste jõudu mööda;

kindel koolitundide ja vaheaja pidamine;

salaetteütlemise keelamine tunni ajal;

lapsed peavad rääkima selgesti ja kõva häälega;

koolituba olgu siniseks või heledaks värvitud;

olema peavad tindipottidega pingid, tahvel, kateeder või laud, kapp või riiul, tunnikell;

lapsi viiakse edasi mõistmise järgi;

õppevahenditest peavad koolis olemas olema: üks eksemplar kõigist koolis pruugitavatest raamatutest, gloobus, seinakaardid (Euroopa, Vene Läänemere kubermangud, Palestiina), joonlaud, üks mänguriist (viiul, klaver, orel või harmoonium), rehkendamise riist, piibel ja lauluraamat.

Meie koolil on aegade jooksul olnud palju erinevaid nimetusi. Tänane lugu oli Parksepa kooli alguslugu – Rammuli külakool, mis asutati 1875. aastal ja kus koolitöö algus oli 15. oktoobril.

Ilma Vahtra raamatust „Kodukandi radadel I” sirvinud ja lood valinud

Malle Puolakainen – Parksepa Keskkooli koolimuuseumi juhataja

ettekanne kooli sünnipäeval - 15. oktoobril 2013

Tulemine:

Läksin kooli 1997. aastal ja Parksepa Keskkoolis olen käinud juba esimesest klassist saadik. Mäletan hästi oma esimest koolipäeva: päris hirmutav oli abituriendi käe kõrval koolini kõndida. Klassikaaslastega suhtlemisel mul probleeme polnud, kuna paljudega olin eelnevalt samas lasteaias käinud. Alguses tundus kool mulle väga suur ja ma ei julgenud väga ringi käia, sest kartsin ära eksida. Praegu tundub see naljakas, sest tegelikult on Parksepa päris väike kool.

Ka kümnendas klassis ei olnud mul hirmu, kuna paljud õpilased, kes minu klassi tulid, käisid ka üheksandas minuga samas klassis. Uute tulijatega hakkasin samuti kohe suhtlema ja praeguseks on mõnedest neist saanud mulle päris head sõbrad.

Sündmused:

Kaheteistkümne koolis veedetud aasta jooksul on toimunud nii mõndagi, mis jääb eluks ajaks meelde. Meil on alati olnud ühtne klass, olgu see kui suur tahes. Kõige enam jäävad muidugi meelde naljakad sündmused ja teiste või enda poolt korraldatud lollused. Samuti ei saa ka mainimata jätta erinevaid üritusi nagu playback, jõulupeod, tutipäevad jne.

Sõbrad:

Üks põhjus, miks ma peale põhikooli Parksepa Keskkooli jäin, on sõbrad. Enamik minu sõpradest käib siin koolis ja kui mul ei ole võimalust nendega väljaspool kooli kokku saada, siis koolis on alati meeldiv nädalavahetuse muljeid vahetada.

Olen juba algklassidest saati õpetajate käest noomida saanud, sest olen väga jutukas ning mulle meeldib tunni ajal pinginaabriga rääkida. Kui mulle midagi seoses õpetaja jutuga meelde tuleb, siis ma pean selle kohe ära rääkima, sest tean, et vahetunniks on mul see juba meelest läinud. Vahest on ka tunnid igavad, siis on niisama mõnus pinginaabriga lobiseda. Kuigi arvan, et peale keskkooli ma oma klassikaaslastega enam nii palju ei suhtle, siiski püüan nendega kontakti hoida ka edaspidi.

Saladused:

Saladusi on nende aastatega kogunenud küll, kuid arvan, et need peaksid jääma ainult meie klassi vahele – see ühendab meid ja kokku saades on nii mõndagi meenutada. Pealegi välja rääkides poleks need ju enam saladused. Kuigi lollusi, mida ise olen korda saatnud ja mis on teiste poolt korda saadetud, on küll ja küll. Spikerdamine pole vist enam eriline saladus ja seda teeb enamik õpilastest, kuigi pean tunnistama, et mina selles eriti osav pole ning koolis jäin õpetaja Aime-Lehte Seimile ka vahele. Keskkoolis ma veel vahele ei ole jäänud. Kunstiõpetaja käest sain isegi spikri eest viie.

Õpetajad:

Parksepa Keskkoolis on kindlasti väga omanäolised õpetajad. Igaühel on mingi eripära. Meie klassil on alati väga paljud õpetajad vahetunud. Näiteks vene keelt on meile seitsme aasta jooksul andnud vähemalt viis erinevat õpetajat. Kes seda arvu ikka täpselt teab, vahepeal vahetusid nad nii kiiresti, et ei jõudnud enam järge pidada. Eks iga õpetajaga on nii häid kui ka halbu mälestusi ja mõni õpetaja meeldis rohkem kui teine. Meie klassiga on veel selline lugu, et õpetajad rääkisid alati, kuidas meie klass on ikka nii tore. Järelikult oskasime õpetajatele meele järele olla, kuigi minu arust me võisime neile vahel ikka päris närvidele käia.

Kohustused:

Põhiliseks kohustuseks, mis meil oli, oli ikka koolis käia. Mina olen alati koolist vähe puudunud, kuna mulle endale ei meeldi puududa. Kui ma puudun, siis tunnen, et olen maha jäänud ja pean kõik järele tegema. Kuigi nüüd, lõpu poole, olen endale ikka vabu päevi võtnud või esimestest tundidest puudunud, sest nii raskeks on kuidagi saanud see koolis käimine ja hommikul on ka jube raske üles ärgata. Samas kui tööd on, olen alati kohal ja järeltöid mul väga polegi olnud vaja teha. Paar korda on meie klass ka direktori käest puudumiste pärast pahandada saanud, aga mina selles probleemi ei näe, kui hinded on korras ja tööd õigeks ajaks tehtud.

Kool on meile elus olulise tähtsusega ja me veedame siin oma elust suure osa. Siit saame sõbrad, kes jäävad kogu eluks ning mälestused, mis ei kustu. Mina jään oma kooliaega alati meenutama ja arvan, et ka igatsema.

Gerda Mägi

12.a klass

Tulemine:

Mina olen Parksepa Keskkooli tulnud justkui kaks korda. Esimest korda tulin ma siia 1. klassi, kuid oma esimesest koolipäevast, mis toimus 1. septembril 2002, ei mäleta ma suurt midagi. Eredalt on meeles päikeseline päev, meeletu hirm uute inimeste ees ning rõõm Mesikäpa-kommipange, limonaadi ja aabitsa üle. Hästi mäletan ma seda, kuidas me oma uue klassiruumi juures koos klassijuhataja Helju Kirvesega laulsime: „Süda tuksub tuks-tuks-tuks, mine lahti klassiuks”.

Teiseks korraks võib ilmselt lugeda 10. klassi tulekut, sest siis oli palju uusi õpilasi. Esimest korda kohtusime oma uue klassiga suvel, kui pidime käima tutvumas koolimajaga ja veidi tööd tegema. Mäletan, et paljusid inimesi nägin esimest korda.

Sündmused:

Ma arvan, et Parksepa Keskkool on tuntud selle poolest, et siin toimub pidevalt midagi. Näiteks on alati 1. aprillil midagi vahvat toimunud. Eriliselt on meeles näiteks tagurpidi päev ja Kalju Haabmets, sest tema oli kõige vahvam siis oma suure pusaga ja nätsuga suus. Märkimata ei saa jätta ka viimast naljapäeva, mis osutus Parksepa Keskkoolis hoopis jõuludeks. Ma arvan, et jõulude ajal ei ole ka nii suurt tralli ja jõulumeeleolu koolis, kui oli sel naljapäeval.

Meelde tulevad ka jõulupeod, mis on alati olnud vahvad oma kavade poolest ning arvan, et keskkooliklass jääbki mulle meelde just nende koostegemiste tõttu. Arvan, et meie klassil on alati kõige lahedamad esinemised olnud.

Minu ja mõne teise tüdruku jaoks oli midagi uut ka üritus „Minu sõbrad suudavad”, mis oli sarnane telesaatele „Minu mees suudab”. Väiksematest klassidest on meeles klassiõhtud, mis toimusid kahjuks koos vanematega. Tol ajal tundus see jabur, kuid praegu on nii tore mõelda, kuidas esinesime oma vanematele.

Mainimata ei saa jätta rebaste ristimist, eriti seda, kui pidime kehalise tunnis mängima puuhaluga jalgpalli. Lahe üritus oli lumelinna ehitamine, kus meie klass nägi nii palju vaeva. Ehitasime suure kala ja olime nii uhked, kui sellega parima klassi punktitabelis esimese koha saime.

Kõige meeldejäävamaks sündmuseks või mälestuseks võib lugeda Rootsi reisi 10. klassis. See oli selline aeg, kus me olime üksteist tundnud vaid pool aastat ning seal saime üksteisega rohkem tutvuda. Ma arvan, et see on meile kõigile miski, mida elu lõpuni naerame.

Saladused:

Ma pean ilmselt nõustuma, et kooli kõige suurem saladus on spikerdamine. Ka mina olen spikerdanud, kuid võrreldes teistega tegin seda meeletult vähe.

Esimene saladus, mis mulle meenub, on seotud klassiõhtuga. Mängisime tagaajamist ja üks meie klassi poiss tegi lillepoti katki. Meie muidugi panime selle tagasi kokku ja peitsime nurka ära, et keegi seda ei märkaks.

Teine suurem saladus on see, kui meil oli 10. klassis bioloogia kontrolltöö. Paralleelklass oli selle ära teinud. Teadsime, et Heidi vaheruumis on need tööd olemas. Me käisime salaja ja tegime telefonidega pildi ning seega sai kontrolltöö hästi tehtud. Seoses sellega meenub ka see, kui 12. klassis poisid said teha ühe füüsika töö varem ära, sest nad pidid võistlustele minema. Nad tegid samuti meile telefoniga pildi ning kaks visamat, mina ja Jane, vastasime nendele küsimustele ja tegime kõigile spikrid. Kahjuks õpetaja Kalju sai spikerdamisest aru, sest kõigil olid samad vead.

Õpetajad:

Õpetajaid oli erinevad, mõned olid karmimad ja mõned liiga leebed, kuid eks igaüks jääb omamoodi meelde. Õpetajast ja ühtlasi ka klassijuhatajast Kalju Haabmetsast jääb meelde see, et ta oli karm, kuid sügaval sisimas väga heatahtlik ning tunnivälistel üritustel väga tore. Teisest klassijuhatajast Heidi Kukest jääb meelde, kuidas tema juurde sai absoluutselt iga probleemiga pöörduda. Temaga oli alati hea rääkida igasugustest asjadest. Tuleb meelde, kuidas ükskord oli meil playback show jaoks vaja alt laienevaid pükse. Õnneks oli meil Heidi telefoninumber. Helistasime talle ja tema tõi need püksid meile.

Tiina Asist jääb meelde tema liigne energilisus ja see, kuidas ta igasse tundi tuli hõigates: „Sirutus!” Või see, kuidas pidevalt oli TKO (tunnikontrolli oht), mida kõik vihkasid.

Urve Kaseleht oli ilmselt kõigi lemmikõpetaja, sest ta oli alati vastutulelik ja väga hea südamega. Tundub, et kohati isegi liiga hea südamega. Merit Süvingust ja Silja Otsarist jääb mulle meelde, et nad mõlemad suutsid oma aine minu jaoks nii huvitavaks teha, et töö jaoks ei pidanud õppima, vaid tunnis räägitu oli juba meelde jäänud.

Ando Tuulest jääb meelde, et tal võttis alati tööde parandamine nii kaua aega.

Angela Kuldmetsa tunnid olid alati täis tööd, kuid tänu sellele ilmselt on vene keel suus. Jääb meelde, et kui keegi vaatas kella või haigutas, siis ta ütles: „Ära muretse, see tund saab läbi, ma luban.”

Inge Kärbla jääb meelde, sest tal olid alati huvitavad väljendid ja pidevalt kasutas ta ütlust „Jõudu, külamees!” Tooks välja ka huvijuhi Andre Laine, kes võitis minu südame lahedate ideede ja energilisusega.

Manimata ei saa jätta meie kooli kokatädisid, kellele ilmselt kõik on tänulikud maailma parimate söökide eest.

Sõbrad:

Ma ei tea, kui paljusid ma oma sõpradeks saan nimetada, seda näitab aeg, kuid häid tuttavaid olen saanud juurde palju. Ning kindlasti on meie klassi õpilastel juures mingisugune kiiks, mis jääb meelde.

Kohustused:

Eks kõige suurem kohustus oligi koolis kohal käimine ja hinnete korras hoidmine. Sellega sain enda arvates väga hästi hakkama. Alati saaks muidugi paremini.

Marleen Reisberg

12.a klass

Tulemine:

Parksepa Keskkooli astusin ma juba 2000. aastal, kuid õiged mälestused hakkasid tekkima alles keskkoolis olles. Olen algusest peale arvanud, et õhkkond siin koolis on sõbralik ja meeldiv. See oli ka üks põhjus, miks otsustasin kooliteed Parksepas jätkata.

Sündmused:

Kool on alati silma paistnud aktiivse huvitegevuse poolest. Hea tase on ka spordis. Meelde on jäänud ikka klassiga seotud üritused ja ühised ettevõtmised. Siin on alati osatud korraldada stiilipäevi esimesel aprillil, kus personal on jälle mõne hullumeelse ideega lagedale tulnud, näiteks kloostrikool või politseiakadeemia.

Saladus:

Eks meil kõigil on väikesed saladused ja pättused. Nii ka minul ja minu pinginaabril. Kas just saladus, aga spikerdamisi on ikka ette tulnud. Võib olla sellised suuremad “pättused” on jäänud põhikooli, kus sai vahest ka õpetaja sahtli kallal käidud.

Sõbrad:

Sõbrad on need, kes on kooli lahutamatu osa. Ilma nendeta oleks igav. Koos mõeldakse ikka üha uusi ja uusi lollusi ja kavalusi välja. Peab tunnistama, et keskkooli lõpp saab olema raske, sest lahkutakse inimestest, kellega on oldud koos iga päev ja seeläbi just kui kokku kasvanud. Sõbrad on need, kes muudavad koolipäeva lõbusamaks.

Õpetajad:

Meie kooli õpetajatest võiks kirjutada raamatu. See on ikka uskumatult kirju seltskond, kes meid õpetavad. Ei möödu päevagi, kui ei kiruta jälle mõnda õpetajat taga. Tegelikult on nad head ja vastutulelikud. Aitavad, kui vaja. Õpetajad küll püüavad olla klassi ees tõsised, kuid vahest teevad nad endalegi märkamatult nalja ja klass naerab. Kindlasti ei lähe meelest füüsikaõpetaja Kalju pilk, kui ta hakkab kontrolltöid kommenteerima. Näole kerkib lai muie, keele ajab suu nurka ja siis hakkab pärima. Kui füüsika asjad on koju jäänud, siis saadab Kalju koju asjadele järele. Õpetaja Malle tunnid on kindlasti kõige erilisemad. Tunnid on täielikult planeeritud ja sisustatud. Tühja jutu ajamist ei ole. Malle ütlemised on omamoodi naljakad. See, kuidas ta Kaarlit kutsub kolme l-iga ja nelja r-iga. Õpetajad üldiselt on ikka heasüdamlikud ja lõbusad.

Kohustused:

Kes meist ei ole kuulnud, kuidas Kalju on käskinud kooli kodukorra läbi lugeda ja see endale pähe taguda? Mitmes tunnis kuuleme seda, et õpilase esmane kohustus on koolis käia ja õppida. Vahetusjalanõude kandmine – selle mitte täitmise korral ähvardati kätte anda lakipurk ja põrandaid lakkida. Igas õppetunnis peavad olema tehtud kodutööd ja vajalikud asjad kaasa. Malle on öelnud, et mis kodanikud teist saavad, kui te koolis ei käi.

Mõningaid ütlusi õpetajatelt:

Kalju (füüsika): „Mis juhtub, kui bussijuht jätab bussi koju?”

Malle (ühiskond, ajalugu): Martin, mis sul jälle seal kõrrrrvas on?”

Ando (geograafia) Renetile: „Sa oled ikka faasinihkega küll.”

Helje (matemaatika): „Nonn niii...”

Tiiu (saksa keel): „Tähendab..”

Silja (muusika): „Kes puudub? Aa.. Kindsiveer ruudus jah!” (Meie klassis käisid Margit ja Kätlin.)

Direktor Ilmar: “Jah vä? Täna on emakeelepäev. Räägime täna ilusas emakeeles, jah vä?”

Merili Jaaska

12.a klass

Tulemine:

Tulin Parksepa Keskkooli 1999. aasta sügisel. Olin siis 6-aastane ja ootasin 1. septembrit nagu iga äsja lasteaia lõpetanu. Mäletan sellest päevast seda, et tundsin end väga väiksena, kuna kõik mind ümbritsevad inimesed olid suured ja palju oli ka võõraid nägusid. Nägin sel päeval esimest korda oma klassi õpilasi ja meid oli tegelikult üpris vähe. Mõnda neist tundsin varemgi, kuid olin üsna kurb, sest need, kellega ma lasteaias hästi läbi sain, olid nüüdsest minu paralleelklassis. Alguses tundus kõik nii uus ja huvitav. Aabits oli suur ja raske ja sellel olev pilt on mul praegugi meeles. Nii naljakas kui see ka pole, mäletan oma esimesest koolipäevast veel seda, et mul olid jalas uued kingad, mida ma polnud veel kordagi kandnud. Aimasime emaga juba, et need võivad hõõruma hakata ja nii juhtuski. Olime küll varunud plaastreid, kuid nendest ei olnud sugugi kasu. Nii ma siis ootasin kannatades aktuse lõppu. Koju jõudes olin väga õnnelik, kui lõpuks sain kingad jalast ära võtta. Rohkem ma neid kingi ei kandnudki.

Sündmused:

Nende 12 aasta vältel olen osa võtnud väga paljudest üritustest meie koolis. Esimesena tuleb meelde see, kuidas juba väikesest peale vihkasin spordipäevi. Mul ei läinud küll halvasti ja sain alati hästi hakkama, kuid siiski olid need mulle tõeliselt vastumeelt.

Kuna olen alati kaasa löönud kooli huvitegevuses, siis käisin juba algklassides mudilaskooris ja rahvatantsus. Rahvatantsuga meenub kohe Tallinna tantsupidu. Seal juhtus igasuguseid seiklusi, sest olime väga noored. Üks neist oli järgmine. Meil oli enne esinemist natuke aega ja nagu ikka, tullakse oodates tobedate tegevuste peale. Niisiis osteti staadionil müüdavaid õhupalle ja hakati neist heeliumi sisse hingama. Loomulikult saime kõhutäie naerda, sest mida rohkem heeliumi sisse hingati, seda peenemat häält sai teha. Seega tõmmati järjest rohkem. Ühel hetkel kukkus minu rahvatantsupartner kokku. Olin tõsiselt mures, sest teadsin, kui raske on partnerita esineda ja staadionil on seda kohe näha. Õnneks ta siiski toibus ja tantsud sai tantsitud.

Veel on meelde jäänud kooli juubelikontserdid, kus olen esinenud. Need on olnud alati väga ilusad ja muljetavaldavad. Oleme tegelikult käinud ka paljudel ekskursioonidel, laululaagrites, klassiga huvitavaid üritusi ette võtnud, osalenud võimlemisfestivalil, playback show´l jne. Põhikooliaastad olid äärmiselt sündmusterohked.

Gümnaasium algas rebaste ristimisega, mis tegelikult ei olnudki kõige hullem. Jube oli see, et me pidime kõigepealt jalgsi orienteeruma sihtkohta, kus rebaste ristimine toimus ja kahjuks suutsime enne ära eksida ning selle tulemusena kõndisime mitu tundi metsas ringi. Veel tuleb meelde 10. klassi jalgrattamatk, kus jäime paduvihma kätte ja koju jõudes ei olnud mul seljas ühtki kuiva riideeset. Pärast seda olid nii mitmedki õpilased klassist haiged. Oleme veel klassiga käinud Värskas ujumas, vastlapäeval snowtubing´ul, Otepää seiklusrajal jne. Eluks ajaks jääb kindlasti meelde ka abiturientide ball. Võib-olla isegi mitte balli enda, vaid just tantsude õppimise pärast, mis oli üks naljakamatest sündmustest üleüldse.

Tegelikult oli nende aastate jooksul äärmiselt palju huvitavaid sündmusi, kuid kõiki ei suudagi kohe meenutada ja nende üles kirjutamine võtaks tohutu aja.

Sõbrad:

Parim aeg oli minu jaoks kindlasti põhikool, sest meil oli üldiselt hea ja ühtehoidev klass. Põhikooli lõpetamisel öeldi küll, et nii hullu klassi pole varem olnud, aga mina küll seda eriti uskuda ei taha. Üheksa aasta jooksul saime oma klassikaasklastega väga lähedasteks. Oli aegu, mil me tülitsesime ja kogu aeg oli klassis keegi, keda narriti. Vahel olime nendeks mina ja Jaana. Olukord oli nii kohutav, et mõtlesime isegi kooli vahetamise peale. Aja möödudes kõik vaibus ja põhikooli lõpus tundsime üksteist justkui õdede ja vendadena. Iga päev oli naeru täis ja välja olid kujunenud omamoodi naljad, millest ainult meie aru saime. Tagantjärele mõeldes tunnen, et need kogemused on mind ainult tugevamaks teinud ja olen isegi õnnelik, et kõik oli nii nagu oli. Koolis käies ei osanud veel hinnata neid inimesi. Alles pärast 9. klassi lõpetamist sain aru, kui väga neist ja nende naljadest puudust tunnen. Praegugi vahel kohtudes meenutame neid aegu ja naerame.

Minu pinginaabriks on esimesest klassist peale olnud Jaana. Kogu 12 aasta jooksul on vist paar nädalat olnud sellised, kus me koos ei istunud. Tema on inimene, kellest kooli lõppedes hakkan kõige rohkem puudust tundma. Jaanaga koos oleme nii naernud kui nutnud ja alati enda tahtmise saamiseks enam-vähem kõike teinud. Meie vingumised on kindlasti teistel klassikaaslastel väga kaua meeles.

Gümnaasiumist olen saanud häid tuttavaid. Päris sõpradeks neid ilmselt nimetada ei saa, kuna pole nende kolme aasta jooksul neid veel piisavalt hästi tundma õppinud. Loodan siiski, et tulevikus kuulen ikka neist ja mõnega kindlasti suhtlen veel edasi.

Saladused:

Meie klassikaaslastel õnnestus üks kord tuletõrjehäire tööle panna, mille tagajärjel kogunes kogu kooli rahvas võimlasse. Kõik tegid näo, et tegemist on tuletõrjeõppusega.

Kindlasti sai ka spikerdatud ja põhikoolis õpetajate päevikutes hindeid paremaks muudetud, kuid need pole ilmselt enam kellegi saladused.

Õpetajad:

Õpetajatega seoses meenub mulle kohe see, et meie klassil on alati olnud kõige paremad klassijuhatajad. Alates Anneli Pladost kuni Urve Kaseleheni. Kõik nad on olnud lihtsalt superhead. Paremaid ei oskakski tahta.

Ei saa mainimata jätta Ando Tuult, kes alati füüsikat seletades üritas kõik puust ja punaseks ette teha. Ta võis tundides ronida laua peale ja asju maha visata nii, et terve klass ehmatusest võpatas, kuid samas oli ka naljakas.

Õpetaja Malle suutis ka pidevalt tundides midagi tabavat öelda ja nende vaidlused Andresega jäävad samuti kauaks meelde.

Üks positiivsemaid sündmusi oli see, et saime sel aastal uue huvijuhi – Andre. Suured tänusõnad talle, kuna ta on koolile palju uut energiat andnud ja tema korraldatud üritused on koolielu palju huvitavamaks muutnud.

Üldiselt arvan, et Parksepa Keskkoolis on väga vastutulelikud õpetajad. Mida vanemaks sain, seda paremaks läksid ka suhted õpetajatega.

Kohustused:

Omamoodi kohustuseks on olnud hästi õppida ja võimalikult vähe puududa. Arvan, et väga oluline on kooli esindamine olümpiaadidel, erinevatel konkurssidel ja spordivõistlustel, sest kooli mainet tuleb hoida. Kindlasti on tähtis igaühe suhtumine kooliperre, sest viisakusel ja austusel teiste vastu on samuti suur mõju kogu kooli käekäigule. Abituriendid võiksid olla eeskujuks teistele, eriti algklasside õpilastele.

Liis Mironova

12.a klass