Lisette Sein, 12.b klass, 3. aprill 2018
Nagu oli öeldud filmis “Kevade”: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.” Nii juhtus ka minul esimesel koolipäeval. Kehv ajaplaneerija, nagu ma olen, ruttasin ma koos sõbraga aktusele ikka viimaste seas. Kooli jõudes oli aula pungil koolijütsidest ja õpetajatest. Märkasime ka oma tulevasi klassikaaslasi, keda oli 10. klassi alguses üsna palju. Hiljem lahkus hulganisti õpilasi ka meie seltsist, 24st õpilasest jäi alles 20.
Põhjused, miks ma selle kooli valisin olid:
1) olin kuulnud tuttavatelt, et siin on toredad õpetajad, meeldiv õhkkond ja eriti head toidud;
2) ei olnud teist valikut, kuna Tartusse õppima ja elama minna polnud võimalust, samuti ei saanud riigigümnaasiumisse sisse.
Mul on väga hea meel, et otsustasin Parksepa Keskkooli kasuks. Enamik õpetajatest olid tõesti väga lahked, ei pettunud ka Sveta maitsvates roogades. Olin üllatunud, et koolis nii palju üritusi korraldatakse. Näiteks ballid (maskiball, talveball), play-back show, näidendid ja palju muud. Kõige meeldejäävamaks osutus mulle 10. klassis toimunud rebaste ristimine. Abituriendid olid üritust väga tõsiselt võtnud, korraldades meile nii toredaid kui ka mitte nii toredaid mänge ja ülesandeid. Mul olid ka vahvad “jumalad”, kes mind õnneks eriti ei piinanud - pidin hoopis neile kooki küpsetama.
Nende kolme aasta jooksul sain ma juurde nii hulganisti tuttavaid kui ka häid sõpru, seda nii enda klassist kui ka klassiväliselt. Kahju oli sellest, et enamik mu sõpradest olid asunud õppima kas Võru Gümnaasiumisse või Tartu koolidesse.
Nii nagu igas klassis ikka, olid tekkinud aastate jooksul pundid, kuhu keegi kuulus. Omavahel saime üldiselt hästi läbi, kuid nääklemisi tekkis ikka.
Arvan, et igal koolil on omad saladused, nii nagu on ka meie koolil. Kui need välja rääkida, ei ole need enam saladused.
Võrreldes varasema kooliga, kus ma käisin, on siin Parksepas, minu arvates õpetajad palju vastutulelikumad ja sõbralikumad. Kuid nagu igas koolis ikka, on ka siin veidi „karmima käega” ja omamoodi õpetajaid. Ei lähe meelest närvesöövad füüsika praktikumid, mida andis füüsikaõpetaja Kalju Haabmets. Omapärane oli ka näiteks geograafiaõpetaja Ando, kelle tööd olid kohati nii rasked, et hinnet „5” ei oleks suutnud kuidagi kätte saada. Siiski sai ka tundides palju nalja. Mäletan, kui oli käimas saade „Su nägu kõlab tuttavalt”, kus esines Raul Sepp looga „Sein on ees”. Õpetaja tegi pidevalt sellega seoses minu perekonnanime üle nalja, kuid ma ei pidanud seda solvanguks, pigem naersin ise ka kaasa.
Keskkooli jooksul oli koolis minu kohustuseks ikka kodutööde tegemine ja kooliskäimine. Ebameeldiv ja raskesti täidetav oli muidugi näiteks varahommikune ärkamine, matemaatika, füüsika, bioloogia kontrolltööd ja teised reaalained. Ei saa üle ega ümber eriti keerukatest füüsika praktikumidest.
Kõik raskused on selleks, et neid ületada ja ma soovin Parksepa Keskkoolile pikka iga ning rohkelt põnevaid üritusi!
Hedvig Andrejev, 12.a, 2016
Parksepa Keskkooli tulemine/jäämine oli minu jaoks üsnagi loomulik sündmuste käik - nimelt olen Parksepa Keskkoolis õppinud esimesest klassist peale. Noor hing ihkas küll kodust kaugemale keskharidust omandama minna, kuid süda tahtis jääda siia – koju. Selle otsuse üle, mille langetasin kolm aastat tagasi, olen siiani ääretult õnnelik. Need kolm gümnaasiumiaastat siin koolis tegid minust minu, sest kool andis mulle palju enamat, kui pelgalt teadmised. Olgugi, et olles põline parksepalane ja teades kooli kõiki uksi, aknaid ja põrandapragusid, oli keskkool hoopis midagi muud. Uued klassikaaslased, uued õpetajad, uued ja väga huvitavad õppeained ning uus süsteem. Ma olen õnnelik, et mul on võimaldatud õppida nõnda palju erinevaid, huvitavaid valikaineid. Ma naudin uute teadmiste ammutamist ja just seetõttu mõned koolipäevad venisid pisut pikaks, aga ma ei ole seda hetkekski kahetsenud.
Kõige meeldejäävam sündmus freshman-year´ist oli Võrtsjärve ääres toimunud kolmepäevane laager, kus sai loodus-reaalsuunast lähtudes tutvuda bioloogide ja limnoloogide igapäevatööga. Väga tore oli ise midagi oma kätega teha-avastada, katsetada, uurida. Kõige paremad tulemused tulevadki praktiseerides. Mul on hea meel, et Parksepa koolis sellest lugu peetakse. Teiseks tippsündmuseks oli kahtlemata Võrumaa gümnasistide maskiball, mille korraldamine lasus osaliselt minu õlgadel. Selle balli korraldamiseks valasin sõna otseses mõttes higi, verd ja pisaraid. Kuudepikkune töö sponsoreid otsides, kava kokku pannes, üritust reklaamides, tasus ennast kuhjaga ära - need emotsioonid on endiselt väga tugevalt meeles. Mäletan, kuidas mu vererõhk tõusis, kui Tanel Padar andis jah-sõna, kinnitades siia esinema tulekut… Selle ürituse korraldamise jooksul sain aina enam kinnitust sellele, et meie kool on õigel rajal – tuleb toetada ettevõtlikke õpilasi ja luua selleks võimalused – mida veel ühelt koolilt soovida? Kui teha, siis suurelt! See peabki olema ühe väikese kooli moto.
Kui sa lootsid siit leida minu pihtimusi spikerdamise kohta, siis kahjuks pead pettuma. Mina olen õpilane, kes ei õpi hinnete pärast ja ei salli ebaausust, mistõttu ei näe ma mitte mingit mõtet spikerdamisel ja ebaausate võtete kasutamisel. Pean lugu haridusest ja teadmistest, mida rohkem ja erinevaid asju ma tean, seda parem. Küll olen pisut pettunud mõnes õpetajas, kes soovib vastuseid saada täpse struktuuri järgi. Vahel on väga raske olnud teha kõige lihtsamaid töid, kuna kipun lähenema asjadele hoopis teisest küljest ja „kastist väljas”, mille tagajärjeks on kehv hinne. Üks saladus mul siiski on, kuid seda ma ei räägi. Siinkohal tahan veel kord vabandada õpetaja Merle ja õpetaja Andrese ees. Teadke, et see suur pahandus ei lähe mul iialgi meelest ja see meenub mulle alati, kui ma teile otsa vaatan. Vahel on lausa raske elada sellise süükoormaga. Ma loodan, et millalgi suudan ma siiski juhtunule muigega tagasi vaadata.
Kolme gümnaasiumis õpitud aasta vältel olen näinud silmakirjalikkust, kahepalgelisust ja ka tõelist sõprust. Just selle aja jooksul kujunesid välja tõelised sõbrad ja kadusid need, kes on sõbrad vaid siis, kui neil midagi vaja on. Ütleme nii, et selle kolme aasta jooksul on minu selga kasvanud väga paks nahk, mis filtreerib sõnadeta ära igasuguse kahepalgelisuse ja võltsviisakuse. Vahel tuleb astuda vastuvoolu, saamaks aru, kes on tõelised sõbrad, kes minuga kaasa tulevad. Neid on vähe, kuid vähemalt nad on päris, nad on tõelised. Liisbet, Kristi, Jessika – parimaid sõpru, psühholooge, terapeute ja nõustajaid annab soovida.
Olen üks neist õpilastest, kes hakkab pärast lõpetamist igatsema pigem õpetajaid, kui klassikaaslasi. Kui ma vaid oskaksin panna sõnadesse seda tänu, mida ma tahaksid avaldada. Parksepa Keskkooli õpetajad on midagi erilist - nad viitsivad, nad tahavad, nad hoolivad. Õpilased ei ole nende jaoks robotid. On tunda, et meie kooli kollektiiv saab omavahel hästi läbi ja tõeliselt hea on õppida õpetajate käe all, kelle vahel on head suhted. Uskuge mind, see, kuidas õpetajad omavahel suhtlevad, mõjutab õppeprotsessi ja õpilasi rohkem, kui oskaks arvata. Ma ei taha ühtegi õpetajat eraldi välja tuua – kõik on nõnda erilised, isemoodi. Õpetajad on pannud kasvama minus teadmiste seemne, mis kasvab kogu mu elu.
Keiu Kinna, 29. märts 2019
Mina tulin Osula Põhikoolist Parksepa Keskkooli, sest ma ei saanud Võru Gümnaasiumi sisse, aga ma ei kahetse seda. Esimene aktus oli veidi hirmutav, sest olin üksi oma (vanast) klassist, aga siiski tundsin uhkust, et siin olen. Esimene klassipilt oli segadust tekitav, sest seal oli palju õpilasi, keda enam pole meie klassis ja paralleelist oli ka inimesi, kes tulid valele klassipildile.
Koolielu on meil alati olnud väga värviline. Esimestel päevadel ei leidnud ma ühtegi klassiruumi kohe üles, pidin kirja panema, kus-mis klass asus. Õpetajatega läbisaamine on olnud mõnusalt sarkastiline, eriti õpetaja Andres Breidaksi, Kalju Haabmetsa, Merle Mändmetsa ja Ando Tuulega. Oleme alati palju osa võtnud kooliüritustest, nagu näiteks Öökool, Play-back show ja käinud paljudel reisidel, küll Rootsis ja Lätis. Olime riigikaitselaagris terve nädala, mistõttu pidin suvetööle jääma, sest üks töö jäi tegemata.
Meie klassi õpilaste omavaheline läbisaamine on nagu lainetav meri, vahel on kõrge, teinekord jälle madal laine, sest meil on 20 tüdrukut klassis. Parimad sõbrad olid Viktoria, Diandra, Kädi, Kelly ja Liisbeth.
Paar saladust on ikka. Ma olen üsna kindel, et Urve Kaseleht jätab mind meelde kui õpilase, kes tagapingis sõi. Samuti olid õpetajad minu jaoks kohati paremad sõbrad kui klassikaaslased. Ma oskan ka laulda, aga pole kunagi kellegi ees laulnud. Ma pole kunagi julgenud küsida, miks on Angela nimi e-koolis Anžela ja paar korda tõin ma õpetajatele kingitusi, aga kirjutasin need kõik klassi nimele. Ma ei sallinud oma autokooli õpetajat.
Õpetajad olid minu jaoks kõik toredad. Kindlasti teavad kõik, kui ranged olid Malle, Kalju ja Angela. Kui teised hakkasid vastu vaidlema Kaljule, siis ma alati naersin, sest teadsin, et temaga pole mõtet vaielda ja tema vastulaused olid alati head. Näiteks kunagi ütles Kalju, et peab meilt kõigilt passi küsima. Keegi ei saanud aru, miks ja siis ta ütles, et te puudute nii palju, et ma ei tunne teid enam ära. Lemmikõpetajad olid ikka Andres Breidaks, Merit Süving, Heidi Kukk, Tiina Asi ja direktor ka. Lihtsalt sellepärast, et ta nii koomiline oli ja tema sünnipäeva soovid olid alati ilusad: „Armasta end, siis saad armastada ka teisi”.
Suureks kohustuseks oli mul alati kooli õpilasesindus, sest võtsin sellest osa kolm aastat ja teisel aastal olin ka asepresident. Jagasin alati infot klassikaaslastele ja kui vaja, esindasin kooli väljaspool. Kõige suurem kohustus on kindlasti kooli lõpetamine: ma üritan, aga väga raske on kuidagi. Direktorile ei meeldinud katkised teksad, seega korralikud riided olid kohustuseks.
Carneelia Trover, 2019
Parksepa Keskkooli kasuks otsustasin pärast seda, kui sain aru, et kutsekool pole minu jaoks ehk siis aasta pärast põhikooli. Siia kooli tulin vabatahtlikult keskharidust omandama. Ja see oli hea otsus.
Kolme aasta jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõige paremini jäävad meelde esinemised, mis meie klassile on võite toonud. Siia kooli tulles oli isegi klassi ees esinemine minu jaoks raske, kuid teisel keskkooliaastal hakkasin võtma osa üritustest ja ületasin ennast ja võitsin tagasi oma armastuse esinemise vastu. Muidugi ka kõik väljasõidud, mis on oma klassiga korraldatud, sest need isegi ei tundunud nagu koolireisid, vaid toreda seltskonnaga väljasõidud.
Saladusi on palju. Esimene, mis meelde tuleb, on see, et kui meil kellelgi klassist sünnipäev oli ja ma sel päeval hilinesin, siis pidasin klassikaaslastega telefonitsi ühendust, et teada saada, kas direktor on juba käinud õnne soovimas, et ära hoida loengut ja ristküsitlust hilinemise põhjuse kohta.
Sõbratasandil saan vabalt suhelda kellega tahes oma klassikaaslastest, aga kuna seltskond (meid on 20) on piisavalt suur, siis kõigiga ei jõua ühtmoodi tihedalt kontakti luua. Kõige rohkem suhtlen Linelli, Kerli, Scarleti, Chätliini, Liisbethi ja Evelinaga, kuna avastasime ühised huvid. Üldiselt saame omavahel kogu klassiga hästi läbi, kui on vaja koos midagi teha või korraldada, pakuvad kõik oma ideid ja täiendame üksteist pidevalt. Jään oma klassi igatsema, edasises elus poleks mingisugune probleem nii toredas kollektiivis töötada. Iseenesestmõistetavalt, kui meil on klassis palju tüdrukuid, siis tekib ka tülisid, kuid neid on olnud vähem, kui tüdrukute klassilt oleks oodata osanud.
Õpetajad on kõik omamoodi ägedad. Meritiga saame vabalt kõigest rääkida, sest ta on lihtsalt ääretult mõistev inimene. Ta on see inimene, kelle juurde saab minna ja ta suudab seletada asju hoopis teisest vaatepunktist. Merlele olen tänulik, et ta meid nii palju tunnis arutlema sundis, sest nii saime üksteise kohta teada asju, mille kohta muidu ei oskaks küsidagi. Andres Breidaks on samuti laia silmaringiga ja ülimalt piiril asuva huumoriga õpetaja. Õnneks on meie klassist kõik sellest aru saanud ja nii see käib, vastastikku „laotakse üksteisele häbematult puid alla”. Kõik õpetajad on märkimisväärselt omapärased ja ei saa kedagi kõrvutada teisega. Kõige paremad tunnid on need, kus õpetajad tunnistavad, et elutarkuste jagamine tuleb vahel rohkem kasuks, kui konkreetse õppeaine „nämmutamine”.
Kohustuse koolis käia võtsin endale ise ja kui keegi on küsinud, kas ma ikka lõpetan, olen alati vastanud: „Mul ei ole muud valikut.” Koolikohustus on tohutult kasvatanud minus ka kohusetunnet igapäevaelus. Varem mulle meeldis asju pidevalt edasi lükata, kuid nüüdseks on tekkinud arusaamine, et kõige lihtsam on asjad korraga ja lõpuni ilusti teha. Samuti tunnen kohustust kaasõpilasi motiveerida nii palju, kui on minu võimuses ja neid aidata, kui mul endal vähegi võimalik. Ma olen võtnud endale ka kohustuse olla õpetajate jaoks nii meeldejääv kui võimalik, sest, mis mõte on siis kolm aastat tühja istuda nii, et keegi minust midagi ei mäleta.
Kui koolis on asjad paigas, on lihtsam ka muid asju ajada. Pingutamine on tulnud kasuks ja nüüd lõpusirgel mõtlen, et iga murdepunkt, millest üle on saadud, oli seda väärt. Tänan kõiki, kes on need kolm aastat olemas olnud!
Kadi Kuus, 12.b klass, 3. aprill 2018
Minu keskkooli teekond algas väga tormakalt, sest juba avaaktusele suutsime koos tulevase pinginaabriga hilineda. Mäletan, et jooksime kontsakingades ja seelikus end hingetuks, et õigeaegselt kohale jõuda. Sellest sekeldusest hoolimata laabus kõik hästi ning kohanemine uue kooli ja inimestega sujus valatult.
Otsustasin Parksepa Keskkooli kasuks, sest mul polnud otseseid plaane, mida peale põhikooli teha ja seepärast mõtlesin, et annan endale selle võimaluse. Naljakas on see, et ma olin 100% kindel, et minu jalg ei ületa iial ühegi gümnaasiumi lävepakku, kuid siin ma nüüd siis olen. Olen üdini õnnelik, et Parksepa kooli sõbraliku ja aktiivse kollektiiviga liitusin, sest eelnevad kooliaastad olid paras põrgu ja piin. Siin sain kinnitust, et koolis käimine võib isegi vinge olla.
Sündmustest on kõige enam meelde jäänud reis Itaaliasse. Põhjuseid selleks on mitmeid: nägin üht lummavamat riiki maailmas, tutvusin sealsete kommete ja inimestega ning leidsin enda jaoks sihtkoha, kuhu võimaluse korral ikka ja jälle tagasi minna. Aitäh sulle selle kogemise eest, õpetaja Andres Breidaks!
Sõpradega on nüüd nii nagu on. Koolis suhtlesime üldiselt nii palju, et ühised tööd ja tegemised saaksid tehtud, kuid enamasti olid sõbrad siiski väljaspool kooli.
Esimesel aastal oli meie klassi läbisaamine väga hea, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasid inimesed üksteisest eralduma. Keskkooli lõpuks oli kogu allesjäänud klassikomplekt katki kistud ja igaüks seisis enda eest ning püüdis kuidagi lõpupäevani vastu pidada. Koolikaaslastega loodud suhete säilitamise osas pole ma kuigi optimistlik, kuid sellest hoolimata loodan, et tulevastel lendude kogunemisel saame rõõmsalt koos veedetud ajast muljetada.
Südametunnistuspiinad jäävad minu puhul minevikku, sest leian, et elada nii, et hingel on patud, ei ole mõtet.
Kui küsida, kas koolielus on spikerdamise, valetamise, loata lahkumise kohta ja puudumise põhjuste välja mõtlemine justkui saladus, siis ma ei nõustuks sellega. Kahtlen, kas meie seas on inimesi, kes poleks iial spikerdanud ja hädavalesid kasutanud, päästmaks enda nahka.
Enamik Parksepa Keskkooli õpetajaid on sõbralikud ja vabad. See tähendab, et tihti saab nendega suhelda ja asju ajada nõnda, nagu nad oleksid sõbrad. Kõige huvitavamad tunnid olid psühholoogia, filosoofia ja „Eesti usuline maastik”. Need tunnid ei olnud kuigi akadeemilised, seal ei saanud keegi öelda, et mingi väide on vale või õige, mis minu arvates on kõige mõnusam viis õppimiseks.
Parimate õpetajate näol tahaksid välja tuua Andres Breidaksi, Merit Süvingu, Tiina Asi, Merle Mändmetsa ja Urve Kaselehe. Lisaks sain tänu Ene Kärjele uurimistöö tehtud – suur aitäh! Konflikte õpetajatega oluliselt ei esinenud, pigem olid põlvkondade vahelised lahkhelid.
Põhilisteks kohustusteks oli mul siiski koolis käimine ja kodutööde tegemine. Neist mõlemad olid olulised ja täidetavad, kuid iseasi, palju ma reaalselt end liigutada viitsisin. Kõige ebameeldivamad ja üsna raskesti täidetavad ülesanded olid füüsika praktikumid, sest äärmiselt pedantne härra Haabmets oli nende suhtes väga nõudlik.
Aitäh, Parksepa Keskkool, nende ülivingete ja meeldejäävate mälestuste eest!
Jane Ermel, 12.b, kevad 2018, XXVII lend
Pärast Puiga Põhikooli jätkus mu koolitee just siin, Parksepa keskkoolis, sotsiaalsuunal. Mul puudusid võimalused minna õppima Võrust kaugemale, mistõttu õe soovitusel jäin kodu lähedale Parkseppa. Lisaks proovisin sisse astuda tollal avatud Võru Gümnaasiumi, kuid sinna ma ei saanud. Ma tänan siiamaani jumalat või saatust, mis mind juhatas nii lahedasse kollektiivi nagu Parksepa Keskkool.
Kolme aasta jooksul sain kogeda palju erilisi sündmusi, nagu reis Rootsi ja “Rebaste nädal”, aga ka higi ja pisaraid toonud “Talveball 2018”. Traditsioonide jätkamine aitas mul omandada kogemusi, mille eest võin olla elu lõpuni tänulik. Isiklik arvamus on, et koolis ei toimunud kunagi loenguid või üritusi, mis polnud õpilastele kasulikud: minu silmaring arenes iga korraga. Koolis sain kogu aeg kinnitust, et areng toimub.
Minu elu koolis ja väljaspool oli väga erinev: kui koolis olin ma erak, kas siis hea pea või teistsuguse suhtumise poolest, siis väljaspool kooli olin aktsepteeritud, seltskonna osa. Klassis oli paar üksikut inimest, kes ei pannud mind tundma, nagu ma ei kuuluks nende hulka ja ma olen neile südamest tänulik. Võibolla 10. klassi alguses oli veel lootust, et me klassist saab vingeim klass, kuid teise aasta alguseks oli teada, et nii ei juhtu.
Kui mõelda, mis ma kooli ajal valesti tegin, siis kahetsen, et hoidsin suu kinni, kui teised õpilased spikerdades tundidest läbi lõid. Samuti ei oleks ma pidanud nii palju teisi aitama – see tõi ainult häda kaela. Puudumised polnud head, aga mu hinded väga hullult sellest ei kannatanud.
Mõeldes koolide peale, kus ma olen õppinud, siis Parksepas on kahtlematult parimad õpetajad. Õpilaste mõistmine, aga samas nõudlikkus olid väga heas tasakaalus. Vahel oldi ka liiga leebe, kuid olen igati tänulik nii laheda õppekollektiivi eest. Eriliselt jäävad meelde meie klassijuhataja Merle, legendaarne Breidaks, unustamatu Urve ja igati lahe Merit, sest nende jagatud elutarkuseta ei oleks ma tänane mina.
Huvitaval kombel ei meenugi mul nii väga tundidega seonduvaid kohustusi, kuivõrd aktiivse õpilase elu. Ma tean, et õpetajad ei näinud mind pärast kooli, seega ei saanudki nad teada, kui vähe mul tegelikult aega oli. Ma ei oska “ei” öelda, see on mu suurim nõrkus, ja nii lasingi enda energia ära imeda. Õnneks enamik kogemusi on mulle väga tähtsad.
Õnneks või kahjuks on see tee viimaks lõppenud ja kuigi olen nii õnnelik ja rahul siin veedetud aja eest, ei jõua ma ära oodata hetke, mil saan joosta uute seikluste poole.
Kelly Leok, 12.b, 2019
Tulin siia kooli juba 9. klassis. Teadsin enne tulemist, et käin siin keskkooli lõpuni. Kooli tulin sellepärast, et Võru I Põhikool läks kinni ja Parksepa tundus minu jaoks õige valik. 1. september, enne 10ndasse tulemist, oli huvitav. Mõtlesin ikka terve suvi, et kes minu klassi tulevad ja lootsin, et saan sõbrannaga samasse klassi. Valisin endale reaal- ja loodussuuna, seega sain ma 10.a klassi. Õpilasi oli minu meenutuste järgi 24. Siiamaani on vahepeal tulnud hetki, kui olen kahetsenud siia kooli tulemist, aga kui juba tulin, tuleb ka lõpuni minna.
Kooliüritused on olnud suhteliselt nii ja naa, neid on olnud vähe, kuid eriliselt meelde on jäänud sõbrapäevad. Igal aastal on sõbrapäeval korjatud südamekesi ja sellega saadud klassi punktitabelisse punkte juurde. Ka kooli tulles jagatakse ukse juures kõigile kommi. Erilist muljet ei ole mulle kunagi avaldanud aktused, minu arust on need igavad ja kestavad alati nii kaua. Direktor räägib ka alati nii pikalt kõigest. Järgmistel aastatel soovitaksin koolil rohkem üritusi teha, mis pakuvad ikka õpilastele huvi.
Koolis olen enam-vähem kõigiga läbi saanud. On endast nooremaid ja vanemaid sõpru. Mõne sõbraga suhtlen ka väljaspool kooli. Klassikaaslased on need, kellega ilmselt suhtlen koolist kõige rohkem. Minu klassis on ainult tüdrukud. Saame üksteisega väga hästi läbi. Me aitame üksteist kõiges: jagame töid, spikusid ja õpikuid. Nagu ikka tekib naiste vahel mõnikord arusaamatusi, nii on ka meie klassis vaidlusi.
Ma ei tea, kas neid saab nimetada saladusteks, aga olen ikka mõnda või siiski enamjaolt puudumiste kohta valetanud, et olen haige või et on nii halb olla, et kohe üldse ei jõua enam. Minu klassijuhataja Merit on vist kõike uskunud või ta lihtsalt ei ole hakanud ütlema, et “Mis sa, neiu, valetad?” ja on kõik ära parandanud. Kindlasti olen ma ka kolme aasta jooksul spikerdanud. Kes siis ei oleks? Kõik füüsika tööd on tehtud spikriga ja muidugi on ka teisi aineid, milles ma spikerdanud olen. Spikerdamine on ka see, mille ma ilmselt aastate jooksul selgeks olen saanud, kuidas, millal ja kelle tunnis.
Parksepa Keskkooli õpetajad on kõik omamoodi head. Kõige rohkem häda on mul olnud direktoriga, sest talle ei meeldi katkised teksad, aga mina ikka kannan. Mul on nendega mugav olla ja kooli kodukorras ei ole kirjas, et ma ei võiks neid kanda. Direktor on lubanud mulle ikka, et kutsub ema kooli või teeb käskkirja, aga siiani pole veel midagi juhtunud. Ilmselt on ta aru saanud, et mis see ema mulle ikka teeb kui kannan teksaseid, mis mulle meeldivad või mis see käskkiri ikka enam annab, lõpp on ju lähedal. Lemmikõpetajad on mul Urve Kaseleht ja Merit Süving. Minu arvates on nad ainukesed, kes saavad aru, et õppimine pole meie ainuke asi ja ei jäta kodutöid. Urve on muidugi ka väga mõistev õpetaja. Ta aitab alati, annab nõu kui vaja ja kaitseb meid direktori eest. Merit on alati julgustanud meid kõike tegema. Ta alati hoolitseb meie hinnete eest, käib ja käsib kogu aeg neid vastata. Kalju Haabmets on omamoodi kuju. Talle oli mõttetu milleski vastu vaielda, sest tema teab, mis on õige ja tal on alati õigus. Vahepeal ta ikka luges meile ette uudiseid, kuidas käitutakse Norra koolis ja väitis, et meie teeme kõike valesti. Kui olid parasjagu kolme saanud ja neljast jäi puudu ainult pool punkti, siis oli mõttetu loota, et räägid ta ära ja ta paneb nelja. Ta tõi kohe näiteks, et “Kui sul jääb poes 50 senti puudu, kas sa siis ka palud poemüüjat, et ta sulle ikkagi selle toidu annaks?” Aga nagu ma ütlesin, olid kõik õpetajad omamoodi head, kes rohkem, kes vähem. Mõni lihtsalt nõudis rohkem kui keegi teine, eks see ole keskkool ka juba.
Kohustusi ikka oli palju ja palju – hindeid normaalsena hoida, korralikult koolis käia ja see kool ükskord lõpetada. Kui ma selle kooli lõpetan, siis võin öelda, et sain enda kohustustega hakkama.
Kokkuvõtteks võin öelda, et oli üks lahe keskkooliaeg ja tänan oma klassi, et nad aitasid mind siis, kui parasjagu abi vajasin. Tänan ka klassijuhatajat Meritit, kes oli toeks alati kui ma teda vajasin.
Andra Raja, 2016
Parksepa Keskkooli tulin 2013. aasta septembris. Algul oli kõik harjumatu, sest minu eelmine kool oli väiksem ja õpilasi oli mitmeid kordi vähem. Samuti oli õigete klassiruumide leidmine selles koolis raske, kuid ajaga sai kõik selgeks. Olen oma otsusega rahul, sest igas koolis on võimalik hea haridus saada kui vaid tahta. Esimese koolipäeva kõige eredam mälestus oli õpilaste ühislaulmine kooli avaaktusel, minu eelmises koolis seda ei tehtud.
Keskkooli ajal toimus mitmeid huvitavaid sündmusi, kuid mina osalesin neist vähestel. Kõige meeldejäävam sündmus on 12. klassi algul toimunud õpetajate päev, kus igaüks sai proovida, mis tunne on klassi ees seista ja tundi läbi viia. Samuti oli minu jaoks tähtis sündmus igal õppeaastal veebruaris kooli juhtkonna vastuvõtt parimatele õpilastele. Olin sellele üritusele kutsutud kõigil kolmel keskkooliaastal.
Saladusi polegi. Mitmed klassikaaslased on uurinud, mis on minu saladus headele hinnetele õppimisel, kuid sellele on lihtne vastus – tahe õppida.
Kolme keskkooliaastaga ei tekkinud väga palju uusi sõpru, pigem tuttavaid, sest meie klassi oli tulnud õpilasi erinevatest koolidest ja piirkondadest ehk seetõttu oli meil raske ühte sulanduda. Hoolimata omavahelistest erimeelsustest suutsime rasketel ja pingelistel aegadel üksteise suhtes mõistvad olla.
Üldiselt olid kõik õpetajad väga toredad ja sõbralikud, kuid leidus ka erandeid. Vene keele õpetajaga oli kõige rohkem erimeelsusi, aga need said lahendatud ja “sõjakirves” maha maetud. Minu jaoks olid kõige meeldejäävamad õpetajad Kalju Haabmets ja Malle Puolakainen, kuna nende tunnis oli alati kord ning nad oskasid tunde huvitavaks muuta. Eriti suurt tänuavaldust väärib klassijuhataja Urve Kaseleht, kes meid kolm aastat taluma pidi ja meie pärast mitmeid kordi muret tundis. Keskkoolis ei võtnud õpetajaid meid enam nagu lapsi, vaid nagu täiskasvanud inimesi.
Nagu ikka, olid õpilase kohustusteks õppimine ja õppetundides osalemine. Minu kohusetundlikkus ja peaaegu sajaprotsendiline koolitööst osavõtt kajastusid heades ja väga heades hinnetes keskkooli lõputunnistusel.