Lapsemaa VIII - Õpilaste omalooming - Põhikool

Mina ja sport

Marcus Kindsigo, 5. klass

Paljud noored tegelevad spordiga. Mina tegelen praegu tantsimisega. Hakkasin tantsima nelja-aastaselt, sest mu vend juba tantsis ning ma käisin ta trenne pealt vaatamas ja mulle see meeldis.

Ma olen tantsinud peaaegu kaheksa aastat. Mul on olnud kuus tantsupartnerit. Praegu tantsin koos Annaliisa Uiboga. Mu parim saavutus on Eesti meistrivõistlustel neljas koht.

Vahepeal oli tantsimisest ka paus, kuna ei olnud sobivat partnerit. Siis ma käisin korvpallis ja tänavatantsus.

Kui ma ei olnud juba peaaegu aasta tantsuga tegelenud, läksime perega jõuludeks Haapsallu. Seal tuli mu emale kõne. Helistas praeguse partneri ema. Ta palus mind enda tütre partneriks. Ma mõtlesin selle palve üle pikalt ja siis jõudsin otsusele, et proovin uuesti tantsima hakata.

Siis algas raske aeg. Ma sõitsin iga päev Tartusse trenni ja seetõttu jäi mul palju kodutöid tegemata, sest ma jõudsin alati alles kell 22 koju. Trennid algasid kell 14 ja lõppesid 21.

2019. aastal olin parim standardtantsude tantsija oma vanusegrupis ja C-klassis. Ma olen ka Soomes, Lätis ja Leedus võistlemas käinud. Mul on praegu kokku 53 medalit ja üheksa karikat. Kolm karikat olen ma saanud välismaalt.

Ma olen väga õnnelik, et mul on sellised vanemad, kes teevad minu nimel kõike ja ma saan oma lemmikspordialaga tegeleda.

Tiit ja internet

Rasmus Zopp

Elas kord üks Tiit, kes oli väga kiindunud internetti, istus päevad läbi arvutis ja mängis erinevaid mänge. Ükskord sai Tiidu emal kannatus otsa. Ta jooksis Tiidu tuppa ja küsis: “Kui sa päevad läbi arvutis istud ja internetis aega raiskad, siis seleta nüüd minule, mis asi on internet?” Tiit oli ette valmistunud ja teatas uhkelt: ”Internet on suur hulk omavahel ühendatud arvuteid.” See oli ema jaoks üllatus. Ta lihtsalt sulges Tiidu toa ukse ja läks kööki.

Kuid järgmisel päeval, kui Tiit oli koolis, vaatas ema Tiidu arvuti ajaloo üle ja nägi sellist pilti:

Nüüd otsustab ema, et Tiit saab kuu aega kasutada arvutit ainult koolitöö tegemiseks. Ema tahtis poisile tõestada, et arvuti ei ole kogu maailm.

Ja juhtus lausa ime. Tiidu hinded läksid aina paremaks ja Tiidul õnnestus pääseda matemaatika olümpiaadile, kus ta saavutas teise koha. Kui ema sellest teada sai, siis oli tal väga hea meel. Ta ütles Tiidule: „Kui sa nii väga soovid, võid ju ikka arvutis olla, aga näed ise, et arvuti pole terve maailm“. Tiit vastas: „Tead, mul on viimasel ajal reaalmaailmas palju lõbusam kui arvutimaailmas”. Ka õpetaja küsis Tiidult, kuidas tal nii suur hinnete tõus viimasel ajal on olnud. Tiit vastas selle peale ka õpetajale: „Ma ei ela enam nii palju arvutimaailmas vaid viibin rohkem reaalmaailmas“.

Tiidu uus elu tähendab nüüd ainult 2–3 tundi arvutit koolipäeviti ja natuke rohkem puhkepäeviti.

Maria ja internet

Liisa Parmask, 5. klass

Elas kord Maria, kellele meeldis väga internetis seigelda. Ta istus päevad läbi arvuti taga ja ei pannud tähelegi, et oli juba kolm päeva järjest muust maailmast eemal olnud.

Marial oli vanem vend Tarmo, kes oli väikese õe pärast suures mures. Tarmole tundus, et Maria nägemine ei ole enam päris korras. Tarmo tahtis Mariale selgeks teha, et päevad läbi ilma söömata arvutis istumine ei ole normaalne. Mariat venna jutt ei huvitanud. Talle tundus, et vend näägutab nagunii kogu aeg tema kallal.

Jõudis kätte arvutis oleku neljas päev. Maria oli söömata, joomata ja magamata. Kogu pere oli suures mures, aga Maria muudkui mängis.

Nädala pärast juhtus ime. Maria pani arvuti kinni ja jooksis Tarmo tuppa. Ta palus: „Viige mind kiiresti silmaarsti juurde.“ Tarmo oli algul ehmunud, kuid rõõmustas, et lõpuks ometi sai õde aru, et midagi oli valesti.

Maria oli mitu tundi silmaarsti kabinetis. Lõpuks sai ta teada, et tema silmadega oli siiski kõik korras. Ta oli oma vennale väga tänulik ja lubas, et võtab oma arvutikasutuse kontrolli alla.

Mina ja fotograafia

Kertu Haak, 5. klass

Olen alati imetlenud fotograafide, eriti loodusfotograafide tööd. Looduses on kõik nii imeline. Tegin telefoniga mõned pildid ja osalesin ka mõnel fotokonkursil, aga mul ei läinud eriti hästi. Ühel minu sõbral oli korralik kaamera. Tahtsin sellist ka endale. Anusin ja palusin vanemaid, aga tulemusteta. „Olgu siis nii...”, mõtlesin nukralt.

Aeg läks ja siis otsustas isa osta endale kaamera. „Jee, huu!” juubeldasin. See oli Nikon. Objektiiv ei olnud küll kõige parem, aga ikkagi päris hea. Hakkasime õhtuti pildistamas käima. Kutsusime seda fotojahiks. Tekkis Messengeri Fotojahi grupp, kuhu saadetakse õnnestunud looma- ja looduspilte.

Minu kõige toredama loomapildi saamislugu on järgmine. Olime õhtul autos, kaasas kaamera ja hea meel. Sõitsime läbi Navi küla ja märkasime kedagi üha lauda või puukuuri juures liikumas. Peatusime, sest liikujaid oli mitu ja need olid rebasekutsikad. Saime väga ilusad pildid.

Hiljem sain endale päris oma kaamera. Olen praeguseks teinud palju häid pilte. Kui tegeled loodusfotograafiaga, siis saad käia palju looduses, õpid loodust tundma ja hoidma. Üks reegel, mis alati kehtib (vähemalt minu puhul) on see, et kui kaamera jääb koju, siis saad alati pettumuse osaliseks. Just siis satub mõni loom mu nina alla eputama ja mina kahetsen, et ta jääb jäädvustamata.

Annan mõned soovitused kõigile, kellel on plaanis fotograafiaga tegelema hakata:

1. alustamiseks vajad tahtmist, loomingulisust ja kaamerat,
2. teemat, millega tegeleda,
3. kannatlikkust,
4. fotograafia pole naljaasi, aga sellega tegeledes võib nalja saada,
5. ka kaamera vajab hoolt.

Olen õnnelik, et üks minu paljudest hobidest on fotograafia ja ma olen selles juba päris osav.

Mina ja hobused

Karin Kivi, 5. klass

Mulle meeldivad väga hobused ja ratsutamine. Mul on oma hobune, kelle nimi on Häärius. Ta on noor hobune, alles kolme aastane. Ta on sündinud 1. juunil 2016. aastal. Tõime Hääriuse koju 13. mail 2019. aastal. Ostsime ta Antsla lähedalt Vaabinast. Käin seal ka kord nädalas ennast harimas.

Olen ratsutamisega tegelenud kaks aastat. Koos Hääriusega oleme jõudnud juba nii kaugele, et kõik allüürid on läbi sõidetud. Oleme hüpanud ka madalamaid ristikesi ja vabahüppeid kuni 100 cm.

Teisipäeviti käin Vaabinas treenimas ja seal sõidan Argumendiga või Arturaga. Ratsutamine ei ole lihtne. Tasakaalu hoidmine ja sääretöö on raske.

Hobuste nägemine pole eriti hea, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad kuulevad ka kõige väiksemat krõbinat. Hobused on tundlikud ja nad annavad kohe teada, kui neile midagi ei meeldi. Nad hakkavad tavaliselt küünaldama, pukitama või siis lihtsalt loobivad jalgu. Kui hobune ehmub, tahab ta jooksu panna. Hobusega tuleb olla ettevaatlik, aga hobune võib olla inimesele parim sõber. Ma ei kujuta enam elu ilma Hääriuse ja ratsutamiseta ettegi.

Minu kodu on minu kindlus

Adrian Asik, 5. klass

Minu kodu asub maal ja on minu jaoks parim koht maailmas. Minu kodus on aed, kus kasvavad ilusad lilled, kus on rohi, muld ja kivid. Kevadel pannakse kasvuhoonesse kasvama kurgid, tomatid ja paprikad. Koduhoovis asub grill, kus me igal suvel grillime liha, vorste ja kõrvale leiba. Meil on tiik, kus on hea ujumas käia ja seal on ka kaheksa kala, kaks kala ei näita ennast põhimõtteliselt mitte kunagi, sest nad ei taha vee peal olla. Minu kodus on kokku kolm sauna: suvel kasutame me tünnisauna ja talvel käime toasaunas. Kolmandat sauna me ei kasuta, kuna see on katki. Hoovis on batuut, mis pannakse suvel üles ja talvel võetakse ära. Mängime kodus tihti jalgpalli, ka seda saab kõige paremini mängida suvel. Mul on palju ruumi jalgrattaga sõitmiseks.

Minu kodu juures on mets, kus saab seenel käia ja marju korjata. Selles metsas elavad ka metsloomad. Kodu lähedal on kaks põldu, kuhu kevadel külvatakse vilja ja sügisel kogutakse saaki. Kodus ma saan sõita jalgrattaga.

Siin on palju tegevust kõikidele pereliikmetele. Kui on tarvis teha tööd, siis ma alati aitan. Minu kodus elab ka üks loom, kelleks on 9aastane isane koer Rikko.

Kodu on ilus ja turvaline, aga minu kõige kallim kink on minu pere, kellega koos oma kodus elan. Olen õnnelik ja võin öelda, et minu kodu on minu kindlus igas mõttes.

Minu kodu on minu kindlus

Timmur Trolla, 5. klass

Minu kodu asub Navi külas kena künka peal, mille järgi saigi ta oma nime – Ilumäe talu. Minu peres on viis inimest. Minu ema on taimekasvataja ja haiglas õde. Isa on mul põllumees, tema kasvatab põldude peal kapsaid, porgandeid ja teisi juurvilju. Minu vend on 22 ja mu õde on 17. Vend õpib Eesti Maaülikoolis ja õde minuga samas koolis, Parksepa Keskkoolis. Õde on mul iga päev kodus, aga vend ei ole, sest ta peab käima Tartus enda koolis, praegu on vend kodus, tal on eksamite tegemise aeg. Minu pere on tore.

Minu peres on üks koer ja neli kassi. Alati, kui ma koju tulen, siis on kassid toas ja ma hakkan nendega mängima ja mul on koos kassidega väga lõbus. Koeraga ma mängin õues, kui ma lähen midagi tegema. Minu kodu ümber on palju põlde ja puid ja muda. Üks jõgi on meie kodu lähedal ja see on Võhandu jõgi.

Meie aias on palju õunapuid, ploomipuid, pirnipuid ja meil on päris palju punase sõstra põõsaid. Mina pean kodus tegema mitmeid töid, näiteks korjama põllu pealt maasikaid, herneid ja masinaga kartuleid ning porgandeid.

Meil on kuus kasvuhoonet. Mõnede sees on taimed, mõnede sees on sibulad ja kapsad, et need ära ei külmuks. Mina olen ise ka pannud taimi maha, aga vähem kui ema. Päris äge on taimi maha istutada, sest siis ma olen kõik ise teinud ja pean ise hoolitsema nende eest.

Päriselt ka, minu kodu ongi nagu minu kindlus, sest meil on viis kaamerat. Ja see on päris lahe, sest me saame vaadata, kes tuleb meie juurde, kes käis meie juures. Kui midagi juhtub, siis me saame vaadata, kuidas see juhtus ja kes seda tegi.

Mina arvan enda kodust, et see on mõnus koht, kus saab ükskõik mida teha. Siin on palju loodust ja palju loomi. Pere on minu ümber. Ma olen oma kodus rahul ja õnnelik, sest ma olen siin vaba ja tunnen ennast turvaliselt.

Mina ja minu isa töökoht

Martin Juul, 5. klass

Mulle väga meeldib käia oma isa töö juures, sest seal on alati lõbus. Eriti lõbus on siis, kui on mingi pidu või kokkusaamine. Kokkusaamisi on päris tihti, kuid pidusid väga tihti pole. Samuti meeldib mulle seal käia sellepärast, et seal saab sõita autoga.

Kui talvel on lumi ja ka natuke jääd, siis me ajame vend Markusega ATV välja ja lähme driftima. Praegu on aga ATV-ga natuke kehvasti, sest minu ATV on ära kulunud ja ma pole sellega enam mitu kuud sõita saanud. Viimati ma sõitsingi suve alguses.

Aga minnes pidude juurde tagasi, siis mulle meeldivad kõige rohkem sünnipäevad ja jõulupeod, sest siis saab palju süüa. Ning isal on väga toredad töökaaslased.

Vahepeal saan ma ka isaga väljakutsetele kaasa minna. Näiteks siis, kui kuskil on toimunud mingi avarii või on lihtsalt vaja mõni auto puksiiriga ära vedada. Mõnikord ei saa aga isa mind kaasa võtta, sest koolipäevadel pole alati minul võimalik minna. Teinekord peab isa sõitu minema õhtul hilja või koguni öösel. See teeb mind vahel kurvaks, sest siis jõuab ta ka ise väga hilja koju.

Kui me oleme Markusega isa töö juures, siis me aitame tal tööd teha. Rohkem saab küll Markus teha, sest tema on juba vanem, suurem ja tugevam. Ta on aidanud isal mootoreid lahti võtta. Suvel aitas ta ehitada riiuleid laoruumidesse.

Lisaks väljasõitudele tegeleb minu isa veel autode lammutamisega ja remondib autosid. Tal on abiks 3 töömeest. Üks nendest on elektrik, kes parandab autode tehnilist poolt. Firma ehk töökoha juhatajaks on aga onu Meelis. Tema tegeleb seal kõigega. Nad teevad koostööd ka Politsei- ja Piirivalveametiga, Päästeametiga ning erinevate turvafirmadega. Pidevalt on sõidus kaks suurt puksiirautot. Nemad naisi tööle ei võta.

Kokkuvõttes on minu isa töö juures väga palju tegemist. Töö, mida ta teeb on raske ja väsitav.

Vanaisa pühapäevad

Marta Kaiv, 6.a klass

Vanaisa koolipäevad oli huvitavad ja põnevad. Oli talv ja talvel ju ikka suusatatakse. Kuid suuski polnud tollel ajal saada. Poiste ringis mõisteti olukorda. Kui kellelgi oli õnn suuski omada, lubas ta ka teistel neid proovida. Nii oli ka muude asjadega. Ühel pühapäeval, mis oli tollel ajal ainus vaba päev, läksid poisid mäest alla suusatama. Oli ka julguseproov: kes seisab mööduva rongi vagunirivile kõige lähemal. Seda tunnet mäletab vanaisa siiani. Kartus ja hirm oli vanaisal sees, kuid seda ei tohtinud välja näidata. Õnneks ei toonud ükski nendest julgustükkidest kaasa õnnetusi.

Nädal aega hiljem, järgmisel pühapäeval, kui vanaisa oli jälle oma sõpradega väljas, tuli tema juurde kaks aastat vanem poiss, kes kutsus teda endaga kaasa kooli võimlasse. Vanaisale endalegi ootamatult ta nõustus ja läks. Võimlasse jõudes nägi vanaisa, et teised viskavad korvi. Vanaisa koos sõbraga ühines nendega. Võimlas tuli saapad ära võtta, nii jäi ta sokkide väele. Vanaisa palli püüda oskas, kuid visked ei tulnud hästi välja. Kuid ega vanaisa ei saanudki korvile peale visata. Pall tuli sööta kogenumatele. Päev möödus kiiresti. Õhtul pidi vanaisa koju minema, kuid ta märkas üht õnnetust. Hommikul jalga pandud uued kootud sokid olid kulunud, alles oli vaid soki keskosa. Vanaisa emale see ei meeldinud ning ta oli väga kuri. Kuid vanaisa vanad huvid taandusid. Ta oli leidnud endale uue huvi. Korvpall jäi tema ellu mitmeks aastakümneks.

Sellised olid minu vanaisa kooliaastate kaks pühapäeva.

Mulle meeldib Eestis elada

Berta Tsirk, 5. klass

Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on rahulik, turvaline ja huvitav elu. Siin on vahelduvad aastaajad, puhas ja ilus loodus, pole suuri looduskatastroofe ega mürgiseid loomi ning sõdu.

Mulle meeldib see, et Eestis on neli aastaaega, kuna siis saab tegeleda erinevate tegevustega vastavalt aastaajale. Suvel saab päevitada rannas, ujuda, grillida ja mängida õues niisama. Samas, talvel saab uisutada, kelgutada ja suusatada. Kevadel on tore otsida esimesi kevade märke looduses ja korjata sinililli. Sügisel saab seenel käia ja lehti riisuda. Viimasel ajal on Eestimaa talved olnud porised ja lumi on tulnud alles kevade poole korraks maha. Lillepeenardes on isegi lilled hakanud kasvama keset porist talve. Suved on olnud väga palavad, aga vahest ka jahedad. Kevaded on olnud meil mõnikord lumised ja siis on hakanud ilusad lilled kasvama. Sügised on tavaliselt vihmased ja pimedad.

Eestimaal on puhas loodus, hoolimata sellest, et osa inimesi reostavad loodust mürgiste ainete ja muu prügiga. Eestimaal on korraldatud palju prügikoristustalguid ja see on natuke aidanud, kuid ikkagi on aja jooksul kraavid ja metsaalused prügiga reostatud. Eestimaa on siiski puhas riik võrreldes teiste riikidega. Siin on ka väga ilusate vaadetega puhkamise kohad, kenad mererannad ja telkimiskohad. Eriti ilus on Pärnus mere ääres ja Narva-Jõesuus puhata. Mulle meeldib see, et Eestimaal ei ole suuri looduskatastroofe.

Näiteks Ameerikas ja Aafrikas on põuad, vulkaanipursked, tornaadod, suured üleujutused ja ohtlikud tormid jne. Viimastel kuudel on olnud Austraalias suured maastikupõlengud, mis on hävitanud palju kodusid ja loomi. Vahest on Eestis küll suuremad tormid, kus puhub kõva tuul, aga need ei ole nii ohtlikud kui mujal maailmas. Tore on see, et Eestis ei ole mürgiseid ämblikke ja madusid. Rästik küll on, aga tema hammustus ei ole surmav. See on ka hea, et Eestis ei ole veekogudes krokodille, haisid ja teisi ohtlike olendeid.

Olen tänulik selle eest, et Eestimaal ei ole viimastel aastakümnetel olnud sõdasid. Õnneks on inimesed siin rahumeelsed ja naaberriikidega ollakse üsna sõbralikud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õnnelik, et elan just Eestimaal.

Mulle meeldib Eestis elada

Klaudia Schenk

Eestimaa on minu kodumaa ja mulle meeldib siin elada. Meil on neli aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja seetõttu on siin omapärane. Kevadel on väga ilus, sest loodus tärkab ja kõikjal läheb roheliseks. Suvel saab meil ujumas käia, saab päevitada ja sooja nautida. Sügis on väga ilus aastaaeg. Puudel lehed muutuvad värviliseks. Kui lehed langevad on väga tore lehtedes hullata. Talvel saame nautida lund. Saab kelgutada, suusatada, uisutada, lumememme, lumekindlust ehitada ja lumesõda pidada.

Meil on Eestis palju metsa, puhast ja puutumata loodust. Metsas saab nautida linnulaulu ja korjata marju ning seeni. Mulle meeldib Eestis elada, sest meil ei ole suuri looduskatastroofe, pole üleujutusi, metsapõlenguid ega tornaadosid. Mulle meeldib ka see, et siin on rahulik elada. Eestis ei ole sõdu.

Eestlased on ühtehoidev rahvas. Meil on traditsiooniks saanud tantsu- ja laulupidu. Seal on alati tohutult palju rahvast koos, nii esinejad kui ka pealtvaatajad. Olen isegi käinud tantsu- ja laulupeol esinemas. Elagu Eesti!

Ma olen ...?

Janely Ilves, 7. klass

Ma elan ühes suures kilekotis, siin on mul veel palju valgeid elegantsetes ülikondades sõpru. Me räägime palju. Iga päev võetakse üks meist kotist välja, aga tagasi ei tooda. Me kõik üritame väljas toimuvast lugusid mõelda. Üks lugu parem kui teine. Ja jälle näeme kätt ning kõik hakkavad karjuma: „Vali mind, vali mind!”.

Jee... Ma ei suuda uskuda, et mind valiti. Ta paneb mind ühte klaastopsi ning võtab karbist mingi pikliku asja. Inimene lööb selle pikliku asja pea vastu karpi ja see süttib. See valgus on nii ilus. Inimene toob tule lähemale ja paneb mu juuksed põlema. Hetkeks arvasin, et nüüd on lõpp, kuid see polnud isegi valus. Mind tõsteti topsiga lae alla konksu otsa. Oi, küll siit on ilus vaade! Ma näen tervet tuba ja veel õue ka. See on ilusaim pilt, mida näinud olen. Taevas on sinine ja maad katab säravvalge lumi.

Varsti hakkas mul kuum ning hakkasin higistama. Natukese aja pärast oli mul pea sees auk. Sinna oleks võinud terve pärli panna.

Terve öö ma põlesin ja kui hommik kätte jõudis, kustusin ära. Minust ei jäänud järele midagi muud, kui kõrbenud juuksed ja minu hõbedane ülikond. Lõpuks võeti mind klaastopsi seest välja ja visati prügikasti. Siin ma nüüd siis olen – oma semude juures.

Nüüd mõtleme juba lugusid sellest, mis meist edasi saab.

Masenduses seinakell

Viktoria Misnik, 7. klass

Ka mina olin kunagi uus, ilus ja ambitsioonikas. Tahtsin tähelepanu. Tahtsin olla kasulik. Tahtsin, et mind vaadataks kui kunstiteost. Olin noor ja naiivne.

Alates ajast, kui mind kusagil Hiina vabrikus erinevatest riikidest pärit juppidest kokku pandi, lootsin, et satun kuhugi rongijaama või konverentsisaali seinale. Tegin läbi pika teekonna Aasia kaguosast Euroopasse, Läänemere äärde. Mind paigaldati ühe poe kitsasse ja kõhedasse lattu. Iga kord, kui uks avanes ja keegi välja viidi, lootsin kogu hingest, et tüse vinnilise näoga müüja ka mind kastist välja tõstab ning välja värske õhu ja valguse kätte viib.

Seda ei juhtunud aga pikka aega ning iga kord, kui uks avanes ja jälle sulgus, mattusin üha sügavamale musta ja lämmatava masenduse alla. Kas ei avanegi mul mitte kunagi võimalust teha seda, milleks loodud olen? Kas jään igavesti siia pimedasse kitsasse lattu tolmu koguma? Igavik tundus kole pikk aeg. Olin alati lootnud, et ühel päeval saan vana ja väärikana pärast kümneid ja kümneid aastaid tööd mõnda uhkesse muuseumisse väljateenitud pensionile minna. Mõtlesin päevast päeva oma jubeda saatuse peale, kuni ühel päeval, peaaegu pool aastat hiljem tuli minu poodi üks suuremat sorti tellimus.

Seni olin laos näinud vaid seda ühte ja sama vinnilist tüsedat kogu, kuid nüüd astus uksest sisse korraga kolm inimest ja nad kõik hakkasid kaupa välja viima. Teadsin, et nüüd on minu võimalus. Siiamaani arvan, et kogu laos veedetud aja jooksul on minu kõige õnnelikum kogemus just see, kui neist kolmest kõige väiksem kogu, tumedate lokkis juuste ja ehmunud näoga tütarlaps, mind lõpuks kastist välja tõstis. Ta asetas mind ettevaatlikult sülle ja kõndis minuga laost välja.

Ma ei suuda sõnadesse panna seda õnnetunnet, kui auto kastis oma esimesse töökohta sõitsin. Lõpuks ometi oli mind märgatud, lõpuks ometi olin ma vajalik!

See õnnetunne aga ei kestnud kaua. Mind paigaldati ühe kooli inglise keele klassi seinale. Kuid... Ometigi ei meeldinud mulle seal. Mulle ei meeldinud, et klass oli alati nii lärmakas! Ma kuulsin vaevu omaenda tiksumist! Mulle ei meeldinud need pilgud: nagu süüdistataks mind selles, et aeg nii aeglaselt liigub! Minust oleks pidevalt nagu midagi oodatud ja mul polnud õrna aimugi, mis see täpsemalt oli. Ning lõpuks hakkasin ma igatsema privaatsust. See oli kohutavalt ebamugav, et mind kogu aeg vaadati. Tundsin, nagu oleksin kinni seotud teatrilavale ja ei saaks sealt lahkuda. Hakkasin igatsema oma vana kitsast kasti oma vanas kitsas laos.

Ma olin jõudnud ringiga tagasi algusesse. Kõik minu soovid olid täitunud, kuid ometigi, ometigi, polnud ma rahul. Ning siis hakkasin ma aru saama, kui pirtsakas ma tegelikult olen. Olin kogu elu tahtnud midagi paremat, lükanud kõrvale kõik selle, mis mul olemas oli ja mattunud musta masendusse. Olin aega asjatult raisanud. Sest lõppude lõpuks ei tiksu aeg mitte ainult minu, vaid meie kõigi sees. Tund tunni järel jookseb see mööda ja kõigi meie aeg saab lõpuks otsa. Otsustasin enam mitte ühtegi hetke mööda lasta. Kus iganes olen ja mida iganes ma teen. Lõppude lõpuks leidub siin maailmas alati keegi, kes hülgaks kogu oma vana elu, vaid selleks, et saada olla see, kes mina praegu olen.

Nüüdseks ripun juba kuus aastat inglise keele klassi seinal. Olen õppinud rõõmu tundma asjadest, mis mul olemas on ja teen oma tööd uhkusega. Saladuskatte all võin ka mainida, et oleme minu kõrval rippuva kalendriga juba kaks kuud esimeseks aprilliks kõigile neile inimestele siin koolis ühte vägevat koerustükki plaaninud. Eks me näe, äkki suudame ka nemad panna hindama väikeseid asju, nagu näiteks õige kuupäev ja kellaaeg inglise keele klassi seinal.

Teelusikas tassis

Elis Kenk, 7. klass

Pimedus, jahe õhk... Kas keegi mind üldse täna siit sahtlist välja võtab? Oih, valgus! Ikkagi vajatakse mind. Mingi käsi võtab mind sahtlist ja asetab teetassi. Huvitav, mis maitsega teed täna siis eelistatakse? Mmm... Maasikatee!

Aih! Täna on eriti tuline vesi. Oo... Mesi ka veel? Mõnus! Kilks ja kolks! Küll inimesed on hoolimatud. Ei mõtle sellele, et mul võivad niimoodi mõlgid tulla ja lõppude lõpuks saan ka mina haiget. Tahaks, et tee juba otsa saaks. Siis saaks minna sinna suurte mullidega vahutavasse ja hästi lõhnavasse masinasse, mis mind mõnusalt särama lööb. Kõik kadestaksid minu läikivat keha, mis on nii ilusate detailidega. Ma saaksin seal mõnuleda ja nautida seda, kuidas seebivesi mind puhastab. Loodan, et minu kõrvale mingit haisvat heeringaga mäkerdatud kahvlit ei panda. Väkk!

Juba ongi tee otsas? Ja siit see masin tuleb. Oi ei, ei, ei – mind pannakse kraanikaussi. Olen koos nende vanade, mitme päeva vanuste pudrunõudega. Aga mis teha, kui keegi minust aru ei saa. Nüüd ma jään siia mitmeks päevaks vedelema. Oeh, küll see elu on raske, kui minust ja mu soovidest aru ei saada.

Üllatus taskus

Phil-Benjamin Paju, 6.b klass

Jutustan ühe loo koolielust, mis juhtus palju aastaid tagasi, kui minu onu Ove veel koolis käis.

Keemia klassi taga asus laboriruum. Vahepeal juhtus nii, et õpetaja oli ukse lahti jätnud. Poistel meeldis võimalust ära kasutada ja seal asuvate vahenditega tutvust teha. Klassis oli üks poiss nimega Mihkel, kellele meeldis katseid kodus järgi teha ja uusi asju proovida. Sel põhjusel võttis ta ühel päeval laboriruumist tüki kaaliumi, et see endaga koju kaasa viia. Ka keemia tund sai läbi ja kätte jõudis päeva viimasena kehalise tund. Mihkel oli sel päeval tunnist vabastatud ja asus koduteele. Jõudnud pisut aega kõndida, jooksid talle vastu klassi teised poisid. Sel päeval oli tunni teemaks maastikujooks ja nad olid mööda tulnud ka Mihkli kodust. Nüüd nad kohtusid. Järsku hakkas Mihkel karjuma ja püüdis pükse jalast ära tõmmata. Kuna oldi kraavi lähedal, proovis ta kraavis oleva veega põletavat püksitaskut kustutada. Mihkli taskus oli tükk kaaliumi ja rahakott kuu toidurahaga, mis oli jäänud õpetajale maksmata. Vett peale pritsides oli olukord muutunud vaid hullemaks. Lõpuks pidi Mihkel püksid jalast võtma. Tasku koha peal oli suur auk ja hävinud oli suur osa rahakotist. Süüdlaseks oli higi ja veega kokku puutunud kaalium. Veega kustutamine oli söövitava aine reaktsiooni vaid kiirendanud. Toidurahast olid alles üksikud tükid ja auklikud püksid vajasid väljavahetamist –püksisäärt mööda allajooksev vesi oli oma jälje jätnud. Kindlasti sööbis n-ö katse ka Mihkli mällu ereda mälestusena koolielust.

Poisid said selgeks kui oluline on tunnis toimuvat tähelepanelikult jälgida, et ebamugavusi reaalses elus vältida.

Tegemist on päriselus juhtunud looga, mille peategelase nimi on välja vahetatud.

Kurjusenukk

Astrid Runtal, 6.b klass

Kord ammusel ajal elas üks nukk. Ta oli kohutavalt kole. Peaaegu mitte keegi ei tahtnud temaga mängida. Aga oli üks erand. Oli üks väike tüdruk, kes elas lastekodus ja talle see nukk meeldis.

Sellel nukul olid musta värvi räbaldunud riided. Ta juuksed olid süsimustad. Tema silmad olid punased, huuled katkised ja verised. Tüdruk nägi välja samasugune. Ta keeldus enda riietest ja kõigest, mis teda nukuga sidus, loobuma.

Ühel päeval ei kannatanud teised lapsed seda enam välja. Nad otsustasid, et nukk peab kaduma. Nad seadsid tüdrukule lõksu. Kiusasid tüdrukut nii kaua kui see nutma hakkas. Talt kisti nukk jõuga käest ja rebiti tükkideks.

Sel ajal, kui kiusajad nukku katki rebisid, ei märganud keegi, kuidas tüdruk ise oli muutunud täpselt samasuguseks nukuks. Lõpuks märkas üks tüdruk, et kiusatava tüdruku asemele oli tekkinud uus nukk ja katki rebitud nuku tükid olid kadunud. Esimene, kes nukku nägi, haaras selle maast ja jooksis oma tuppa. Kui teised temale tuppa järgnesid, märkasid nad, et tal on täpselt samasugune nägu nagu eelmisel nuku omanikul. Kohe, kui lapsed nukku vaatasid, kadus nende mälestus eelmisest nuku omanikust.

Niimoodi kadus igal aastal lastekodus üks laps. Lõpuks polnud enam ühtegi last. Kadus ka nukk.

Kuid nukk ei ole kadunud. Ta kõnnib ringi veel tänapäevalgi. Igal aastal kaob lapsi, keda mitte kunagi ei leita.

Valgus

Loreen Soosaar, 6.a klass

Anna Louise ärkas südaöö paiku üles, kuid tema keha ei olnud ärkvel. Ta sai aru, et midagi on valesti. Anna Louise üritas kutsuda oma vanemaid, kuid tema suust ei tulnud piuksugi välja. Tüdruk püüdis rahuneda ja uuesti magama jääda.

Hommikul ärgates olid tema silmad kuivad nagu oleks liiv silmas. Ta rääkis juhtunust emale, kuid ema ignoreeris teda ja teatas, et aeg on kirikusse minna. Tavaliselt meeldis Anna Louisele kirikus käia, kuid sel korral oli tal teistsugune tunne.

Pärast kirikuskäiku oli perel kombeks süüa, kuid tüdrukul polnud isu. Ta lahkus lauast tundes end väsinuna. Anna Louise läks oma tuppa ja viskas voodisse pikali. Enda teadmata oli ta uinunud. Ärgates oli Anna Louise peaaegu nagu teadvusetu. Kõik tema ümber tundus nii võõras. Uduselt nägi ta mingisugust pikka tumedat kogu. Ta ei taibanud, kas see on reaalne või mitte. Anna Louise pea valutas meeletult ja ta istus maha mõeldes, mis temaga on juhtunud.

Kuud möödusid ja Anna Louise seisund halvenes. Ta oli kõhn ja kaetud sinikatega. Nägi rohkem ebareaalseid asju kui varem. Tema vanemad ei kutsunud arsti ja olid hoopis ükskõiksed. Tüdruku õde oli mitu korda näinud Anna Louiset enda ette pomisemas tundmatuid sõnu ja ennast vigastamas, pekstes oma pead vastu seina.

Ühel päeval kaotas Anna Louise oma aru ja ütles, et läheb valgusesse. Vanemad tegid näo, nagu ei olekski seda kuulnud. Kuid seda, kuhu Anna Louise läks, ei tea keegi.

Hilisõhtul

Phil-Benjamin Paju, 6.b klass

Oli juba hiline õhtu. Õues oli pime. Vanemad olid reisil ja mina olin üksinda kodus.

Kui ma hambaid pesin, kuulsin nagu keegi kraabiks seina. Ma arvasin, et see oli puuoks, mis tuulega liikus mööda maja seina ja ei pööranud sellele tähelepanu. Panin ukse kinni. Äkki kuulsin ülemisel korrusel mingit pauku. Jooksin kiiresti üles ja nägin, et terve tuba oli segamini. Mõtlesin, kes seda võis küll teha. Märkasin, et aken oli lahti. Olin tõesti hirmul. Teadsin kindlalt, ei olin akna sulgenud. Otsustasin minna vanemate tuppa magama.

Kui trepist alla läksin, nägin esimese korruse põrandal surnud rotti. Kust see siia sai? Kui ma trepist üles läksin, siis ju ei olnud. Mind valdas hirm ja paanika. Mida teha? Kuhu minna? Äkki on majas keegi, kes tahab mu elu kallale kippuda? Jooksin vanemate tuppa ja peitsin ennast teki alla. Igaks juhuks jätsin toaukse praokile, et näha ja kuulda, kas keegi kuskil liigub.

Äkki kuulsin samme. Issand, keegi ongi majas! Peitsin ennast üleni teki sisse. Ehk ta ei märka mind. Kuulsin, kuidas vanemate toa uks avanes. Süda kloppis hirmust. Püüdsin mitte hingata. Ehk mind ikkagi ei märgata. Ja siis hüppas keegi mulle peale…

Karjusin hirmust kui segane. Tõmbasin teki silmade pealt, et vähemalt hetkekski näha, kes mulle liiga tahab teha. See oli mu kass Garfield. Tema oligi akna lahti teinud. Ülemisel korrusel rotiga mänginud kuni selle surmani ja toa segamini ajanud. Toonud roti alumisele korrusele. Kõndinud mööda nagisevaid põrandalaudu nagu inimene.

Minu laulupidu

Theodor Krull, 6.b klass

See oli tore elamus, kuna sain esimest korda laulda nii paljude inimeste ees ja nii paljudega koos. Ma sain laulda kuulsamate Eesti dirigentide taktikepi all.

Mina sõitsin Tallinnasse koos teiste Parksepa Keskkooli poistekoori poistega kolm päeva enne pidu. Tallinnasse jõudes viidi meid kõigepealt ööbimiskohta. Sel korral majutati meid Tallinna Vene Gümnaasiumis. Me tõstsime oma pagasi maha. Lahti pakkimiseks aega ei antud, kuna me kiirustasime tantsupeo peaproovi vaatama. Tantsuetendusel meeldis eriti lõpp, kui terve staadion oli „Tuljakut“ tantsivaid rahvatantsijaid täis. See oli võimas. Peale etendust sõime „Laulu- ja tantsupeo“ jäätist, mis oli mõnusa kama maitsega. Kuna meil sel päeval kooriproovi ei olnud, saime natuke vaba aega poodides käimiseks. Õhtul tegime tutvust ööbimiskohaga ja pakkisime kompsud lahti. Pärast pumpasime madratsid täis ning tegime voodid korda. Terve poistekoor mahutati ära ühte klassi. Õpetaja rääkis ka järgmise päeva tegemistest. Ühtlasi tuletas ta meelde, et öörahu on kell 23. See meile väga ei meeldinud. Oleks tahtnud sõpradega kauem jutustada. Ega siis iga päev saa niimoodi koos olla.

Teise päeva hommikul kui olime koolis söönud, läksime bussiga lauluväljakule proovi. Kohapeal oli juba palju rahvast kogunenud. Me leppisime kokku kogunemiskoha, kuhu peale proovi tulla. See oli üks suur kivi. Proov kulges hästi ja seega ei läinud kaua aega. Peale proovi läksime sööma. Enamasti võtsid kõik seljankat, kuigi oli valikus veel herne- ja nuudlisupp. Üldiselt olid kõigil päevadel pakutavad toidud head ja võis täitsa rahule jääda. Ostsime lauluväljakult ka mõne suveniiri. Näiteks endale ostsin ühe suure lipu ja kaelaehte Eesti vapi kujutisega. Pärast proovi liikusime kooli juurde tagasi. Seal oli õhtuni vaba aeg ja enamiku sellest veetsime kaaslastega õues.

Kolmas päev algas rongkäiguga, mis algas Vabaduse väljaku kõrvalt. Kõik olid uhketes pidu-riietes. Lehvis palju lippe, kanti plakateid ja kostis pillimängu. Kõik olid lõbusas meeleolus. Minul ja mõnel kaaslasel tuli kanda Võrumaa sümboolikaga plakatit. Rahvast tundus olevat tohutult palju ja laulukaare alla jõudmine võttis palju aega. Kahele poole teed oli kohale tulnud palju linnarahvast ja ilmselt kaugemaltki üle kogu Eestimaa. Kui kohale jõudsime hakkasime kava järgi esinema. Vahepeal toimus ka tule süütamine. Laulsid koorid, mida juhtisid erinevad dirigendid. Pärast esinemist läksime jalgsi kooli tagasi. Jalutasime Kadrioru pargist läbi, nägime presidendilossi ja kunstimuuseumi.

Neljanda päeva hommikupoolikul oli lõpuks vaba aega loomaaias käimiseks. Seal nägime jääkarusid, troopilisi loomi, madusid, ninasarvikuid, elevante, sõralisi, kotkaid, papagoisid ja saime ka linde toita. Tegime kooriga pilti. Aeg lendas kiiresti. Peagi oli aeg lauluväljakule minna. Kogunesime lauluväljakule ja siis tundus, et siin oleks nagu terve Eesti rahvas kokku tulnud. Õnneks ei pidanud me kaua oma esinemiskorda ootama. Poistekoore dirigeerisid Kuno Kerge, Hirvo Surva, Lydia Rahula. Laulsime viis laulu „Kes selle tamme istutas?“, „Vanaisa“, „Mere kutse“, „Aatomik“, „Spordimees“. See viimane lugu meeldis kuulajatele nii palju, et laulsime veel ühe korra. Pärast esinemist sõime veel viimast korda laulupeosuppi ja siis kuulasime kontserti. Päris viimaseid laule me ei jõudnudki ära kuulata, sest meil oli aeg kodu poole minema hakata.

Olen tänulik õpetaja Üllele, Siljale ja Meritile, tänu nendele sain ma ühe suure kogemuse võrra rikkamaks.

Eesti keele (ja meele) kestvus sõltub meist endist

Grete Hollo,7. klass

Head klassikaaslased!

„Hästi väljendatud mõte kõlab targalt kõigis keeltes”, John Dryden. Eesti keel on omapärane keel ja ka raske keel, sest meil on keeruline grammatika. Eesti keelt kõneleb emakeelena üks miljon inimest, see pole just kõige suurem arv, aga ikkagi. Siiski hakkab eesti keel vaikselt hääbuma, sest inglise keel on peale tulnud ja need kaks keelt on segunenud ning on tekkinud päris palju slängi, mis on saanud juba inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Internetis suheldes kasutavad noored inimesed pidevalt slängi ja sõnu ei kirjutata välja – tekivad mõttetud lühendid.

Eesti keeles on palju murdeid ja murrakuid. Murded on eesti keele rikkus, sest paljudes keeltes pole murdeid olemaski, aga meil on ka murded hääbumas. Leian, et põhjusteks on keele lihtsustamine ja släng. Seega hoiame ja õpime oma kandi murret, et seda elus hoida.

Emakeelepäev on riiklik tähtpäev, mida tähistatakse 1996. aastast luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil. Emakeelepäeva jaoks valiti Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, kuna Peterson oli üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Ka oma oodis "Kuu" juhtis ta tähelepanu just eesti keelele kui kirjanduskeelele. Emakeelepäeva puhul korraldatakse mitmesuguseid üritusi, näiteks toimub Vikerraadios 2008. aastast e-etteütlus. Samuti antakse sel päeval Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis välja aasta keeleteo auhind eelmisel aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest.

Ühesõnaga hoidkem eesti keelt ja üritagem slängi vähem kasutada, üritame rohkem oma piirkonna murret tundma õppida, et see säiliks ja tulevased põlvkonnad üldse teaksid, et võru murre on olemas. „Keel on rahvuse hing,” Aleksei Tolstoi. Tänan kõiki, kes mind kuulasid!

Eesti keel ja meel sõltub meist endist

Marco Kindsigo, 8.a klass

Head kuulajad!

Kõigepealt tahan teile meelde tuletada sõnu, mida ütles endine Eesti Vabariigi president Lennart Meri: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” Miks siis räägitakse, et eesti keele hääbumisest? Miks tuleb peale erinevaid võõrkeelseid sõnu teistest keeltest? Paljud noored ja ka täiskasvanud kasutavad omavahel suhtlemiseks slängi ja mugavdunud ingliskeelseid sõnu. Ka rahvatants kui meie kultuuri üks olulisi osasid ei ole enam koolides kohustuslik. Jah, me ei saa keelata võõrkeele kasutamist. Jah, me ei saa lapsi ja noori sundida rahvatantsu tantsima. Võõrkeeled on tähtsad: saame suhelda välismaalastest sõprade ja tuttavatega. Samas aga, rääkides oma klassikaaslastega, vanematega, tuttavatega, võiksime kasutada puhast eesti keelt.

Meie esivanemad sõdisid Eesti eest. Paljud inimesed surid, kaitstes eesti keelt ja kultuuri.

Meie esivanemad olid mitukümmend aastat nõukogude okupatsiooni all, aga nad ei kaotanud usku vabasse Eesti riiki ega unustanud eesti keelt.

Suur tänu Kristjan Jaak Petersonile, kes ei häbenenud rääkida eesti keeles – oma emakeeles. Ta oli uhke, et oskas kõneleda sellist ilusat ja kõlavat keelt nagu eesti keel. Ka meie, eestlased, peaksime olema uhked, et oskame rääkida sellist ilusat keelt. Ka meie peaksime seisma oma kultuuri ja keele eest. Kui vaja, siis ka meie sõdime eesti kultuuri ja keele eest.

Oma kõne lõpetuseks tahan öelda, et eesti keel on rikas ja ilus keel ning eesti kultuur on meile tähtis. Oma keele ja kultuuri kaotamisega häbistame ainult iseennast.

Tänan kuulamast!

Bussijuhi hädä

Kauri Evestus, 5. klass

Aastit tagasi oll’ mu esä bussijuht ja sõitsõ Võro-Tartu liini.

Ütskõrd jäi täl Tartun inne tagasitulõkit aigu ja läts tõsõ bussijuhiga juttu aama. Aiva juttu ja kõndsõva ümbre bussi, et ütelisi kaia, kas bussiga om õks kõik kõrran. Ütekõrraga kaese, et kõrval saisva bussi alt nakas midägi juuskma. Üts mammikõnõ läts müüdä ja hiitüsi kah, et bussi alt miskit juuskma nakas. Mammikõnõ läts bussi manu ja koput ussõ pääle. Bussijuht küsse: „Noh, mammikõnõ, miä murõs?“ Mammi vastas: „Juhikõnõ, teil juusk miski bussi alt. Kas om miskit katski lännü?“ Bussijuht tegi nalja ja ütel mammilõ: „Sa kae perrä, miä bussil vika.“ Mammi hiitü tuu pääle, rehäs käega ja pandsõ joostõn minemä.

Perän ütel tuu bussijuht, kellel bussi alt miskit juusksõ, et täl tull’ sääne pissihädä pääle, et inäp es jõvva välläkäiku. Tõstsõ ruttu bussipõrmandu kaasõ üles ja lasksõgi säält uma sorina vällä. Mehe naksiva tu jutu pääle kõva helüga naarma.

Kae, miä või juhtuda, ku suur hädä pääle tulõ.

Imä tege ulli nall’a

Janely Ilves, 6.b klass

Inne kuvvõnda klassi edimädse veerandi lõppu tetti kontrolltüü. Tu oll’ mu jaos tähtis selle, et tuu otsust mu veerandi hinde.

Istsõmi õdaku koon perrega lavva takan, ku äkisti käve läbi telefoni helü. Tu helü tähend toda, et hinne tull’. Imä võtsõ telefoni, kai hinnõt, a mullõ es näütä. Ma küsse imä käest, et kas om viis? Imä raput pääd. Küsse, et kas om neli? Jälki raput imä pääd. Oll’i joba peris närvin ja küsse, et kas kolm om sõs? Imä noogut pääga. Samal aol, ku imä noogut, lätsi ma näost valgõs. Ma arva, et söä jätse kah paar lüüki tegemätä. Ku imä minnu sääntsena nägi, sõs ütel õkva, et tegelikult oll’ hinne viis. Hinksi kergendätült, kuid oll’i viil tükk aigu näost valgõ.

Imäl sai külh pall’o nall’a, a ma oll’i naljast peris kavvõn.

Kimmämb võit

Sander Suur, 6.b klass

Meil velega näkas kotun ikäv. No kavva sa õks opit ja moloraamatut vahit. Mõtlimi vällä värsket õhku hingämä minnä. Ja liikmine om teedäki kasulik latsõlõ. Võitlõs lampjalgsusõ vasta ja arõndas ka silmäringi, nigu üten filmin kunagi üteldi.

Naksimi kodo mant pihta. Kävemi vähkü aigu, ku mu velel näkas lihtsalt jalg-jala ette käümisest villänd. Tä löüdse tii veerest üte lumõtükü ja näkas toda jalaga edesi lüümä. Mullõ näkas kah sääne asi huvi pakma. Löüdse üte lumõtükü ja tei samma muudu ku veligi.

Teedäki, ku midägi kavva pessat, sõs tuul ätt lõpus katski. Nii juhtusi mu vele lumõtüküga. Veli näkse uut hääd lumõtükkü, lei toda jalaga ja sattõ esi pikäle. Tull’ vällä, et tuu lumõtükk oll’ nii kimmäle maa küllen kinni, et es mõtlõgi liigatada. Veli tull’ püstü ja pühkse hinnäst lumõst puhtas. Pääle toda kattõ velel egäsugune isu jalguga vehki.

Nilbõ põrmand

Nele Jõgeva, 6.a klass

Ku ma seo aasta sügütsest vaheaost tagasi kuuli tulli, oll’ kõik täpselt nii nigu innembägi. Lätsi koolimaja ussõst sisse. Sääl teret meid direktoriherr Kesselmann, nigu egäl tõõsõlgi pääväl. Võtsõ ülerõiva rõivahoiun sälläst, tereti rõivahoiutädi Marit ja naksi klassõ poolõ minemä. Nigu ma Mari sällä takan kivipõrmandu päält laudpõrmandu pääle astsõ, saimi klassisõsarõga arvu, et laudpõrmand om hirmus nilbõ. Täpselt sääne tunnõ, nigu olõs banaanikoorõ pääle astnu ja nilvõstanu. Kaimi tõisi klassikaaslasi ja saimi peris kõvva naarda, sest kõik nigu uisutivi. Eski kängä’ kriuksõva imelikult.

Päävä pääle sattõmi klassisõsarõga peris mitu kõrda maaha. Hindälegi tegi nalja. Külh sattõmi sällüle, külh kõtulõ. Eski külüle sai satatus. Vahepääl kopõrdimi niisama. Peris rassõ oll’ püstü tulla.

Koolipäävä lõpus es olõki põrmand inäp nii nilbõ. Arva, et inämbüs lapsi libist hinnäst põrmandu pääl. Mõni sattõ lihtsalt nal’avilus.

A toda, mille põrmand nii nilbõ oll’, mi teedä es saaki. Kas oll’ võls mõsuvahend vai teivä oppaja miika nal’a? A keä näi oppajaidki tiid. Edimädsel aprillil tegevä nä meile nal’a, mille nä es või nüüdki tetä.

Tüüpäiv, miä lää ei meelest

Helena Loit, 6.b klass

Mu imä oll’ mõni aasta tagasi Võro raadion tüül. Ta oll’ sääl pääväuudissite toimõtaja. Egä päiv oll’ kell viis õdaku ka võrokeelitse uudissõ. Tuul pääväl oll’ kõgõ tähtsamb pääväuudis tuu, kui Erki Nool võitsõ medali. Imä pidigi ütlema raadio otsõeetrin, et: "Täämbä karas Erki Nool kaigast 7,98 meetrit." Tuu ütlemine tegi nii paljo nalja, et imä nakas kõva helüga naarma. Naarsõ nii paljo, et sattõ pingiga uppi. Ja raadioeetrin ess olõ tuu moment muud kuulda, kui suurt kolinat ja naaru.

Peräst tuud juhtumist helisi raadio telefon peris paljo ja küsüti, et mis tu juhtu. Imä sai uma ülemba käest kah nuumi, aga naarda saiva kõik.

Tuu tüüpäiv jääs miilde mu imäle elo lõpuni. Ta tundsõ tuul pääväl hinnäst tõelise soss-sepänä.

Sõsarõ äpärdus

Marten Luik, 5b klass

Mu sõsar Helery käü Võru muusikakoolin ja opp sääl klaverit. Ku oppus läbi, lätt imä Heleryle perä ja tuu kodo.

Nii ka seo kõrd. Pääle tunde helist tä imäle, et teda perrä kutsu. Helery uutsõ ja uutsõ ning nakas joba kärsitus minemä. Lõpus täl kannatus sai otsa ja läts vällä parklahe kaema, kohe tu imä nii kavvas jääs. Peägi nägi tä kavvõmban massinat, mis sarnanõsi mi perre autuga. Uutmisõst vihatsõs lännü Helery läts kipõl sammul autu poole. Hüppas huuga autulõ ja nakas õkva pahandama, et tä pidi väega kavva uutma. Äkki näkse, et roolin istus määnegi võõras inemene. Suurõ ehmatusõga tormas Helery autust välla. Tänu seole unõt tä pahameele ja oll´ õnnõlik, ku nägi imä autut. Lõpp hää, kõik hää!

Seoga tulõva mullõ miilde imä õpõtussõna´: är´ torma pää sälän! Tasus õks kullõlda vanõmbite inemiisi juttu.

Vanasti kooliajal

Franz Krull, 6.b klass

Tänapäeval midagi sellist naljalt ei kuule, et keegi käiks hommikuti viis kilomeetrit jala kooli või õpetajad peksaksid õpilasi nende eksimuste eest. Isegi kui taolist juhtuks väikses külakolkas, oleks ühiskond kohe ärritunud ning ajalehed, televisioon ja muu sotsiaalmeedia kajastaksid kui suurt ebaõiglust. Nõukogude ajal, veel 1980-ndatel, oli see aga igapäevane nähtus. Minu ema ja isa kooliaastad jäävad ka sellesse perioodi. Emal tuli kooli jõudmiseks käia kilomeeter jala bussipeatusesse ja edasi viis kilomeetrit bussiga. Laupäeviti käis aga kogu maa jalgsi, sest buss sel nädalapäeval lihtsalt ei käinud. Nõukogude ajal oli kool ka laupäeviti kuni aastani 1984. Juhtus ka seda, et bussid jäid tulemata, sest tehnika lagunes rohkem. Talvel olid halvad teeolud ja teed olid üldse halvas seisus. Isal oli lihtsam. Algklassides oli kolm kilomeetrit vaja bussiga minna. Vahel aga ei mahtunud bussi peale. Tuli jala minna või teiseks tunniks järgmise bussiga kohale jõuda. Pigem töötas ikka see teine variant. Hiljem aga uude kooli oli vaid poolteist kilomeetrit. Vantsis kogu aeg jala. Vanemad mäletavad ka seda, et kunagi lapsed ei nurisenud. Nii oli ja muud justkui ei olnudki tahta. Ennast vaadates, siis 99% saan autoga kooli, kuhu on vaid kilomeeter ja ei kujuta ettegi, et peaksin just hommikuti jala vantsima.

Ka koolivägivald eksisteeris tollal täiega. Õpetajad lasid käed käiku kui muidu ei saanud. Mõned olid lihtsalt harjunud niimoodi. Mitte kõik siiski. Isa mäletab selliseid juhtumeid oma kooliajast. Juba esimeses klassis nägi ta, kuidas paralleelklassi naisõpetaja kehalise tunnis oma kasvandikke jalaga peksis. Ka tüdrukud said peksa. Üks teine jälle armastas vahetunnis jooksvatele õpilastele jala ette panna nii, et need kõhuli käisid. Neljandas klassis kehalise tunnis kaotas isa korraks pildi eest, kui õpetaja talle täie jõuga vastu nägu virutas. Põhjuseks oli vilistamine jalka mängu ajal. Kord jälle, viiendas klassis, tundi kiirustades, jooksis trepist üles ühest õpetajast mööda. See rabas tal juustest ja väänas põlvili ega lasknud tükk aega lahti. Juustest tutistamine, kõrvast näpistamine ja joonlauaga mööda näppe andmine oli igapäevane praktika. Õpetajatel oli tollal palju voli. Isa mäletab vaid ühte õpetajat, kes korduvate vägivallatsemiste pärast lahti lasti. Samuti võis õpetaja last süüdistada milleski, mida ta polnud teinud. Näiteks varguses ja ka vabandusi ei tulnud kui õige süüdlane välja ilmus. Lapsed jälle ei kaevanud ka eriti. Isa ei rääkinud oma vanematele kunagi, et õpetajad liiga teevad. Ega teisedki seda teinud. Kehaline karistamine oli ju paljudes kodudeski tavaline.

Elu ENSV-s kooliajal oli karm aga oli ka palju ilusat muidugi, kuid see on teine ja pikem lugu.

Õpetaja äpardus – õpilaste rõõm

Helena Loit, 6.b klass

Minu ema rääkis mulle selle loo, mis pärineb tema kooliajast. Ema oli tol ajal seitsmendas klassis, kus oli tunniplaanis ka füüsika. See oli tund, mis tundus kõigile väga keeruline, raske ja samas ka igav.

Käes oligi kolmapäev, kui esimene tund oli füüsika. Sel päeval pidi olema kontrolltöö ja paljud muretsesid, et ei saa hakkama ning ei oska. Tunni alguses jagas õpetaja ülesanded lehtedel kätte ja palus alustada tööga. Kui tund oli umbes kakskümmend minutit juba kestnud, valitses klassiruumis ebatavaline vaikus ja vaikne naerukihin. Füüsika õpetaja oli ilmselt nii väsinud, et oli lausa magama jäänud. Nii ta istus, käsi vastu põske, silmad kinni ja kostus une norin. Algas tõeline spikerdamine ja kõigil oli nalja kui palju. Kõik vaatasid, kust aga said spikerdada ja tegid seda rahumeeli. Vaikselt lepiti kokku, et kõik õpilased on klassis hästi tasa, et siis jätkub õpetajal ka und pikemaks ajaks ja õpilastel on rõõmus meel. Kõlas kaua oodatud vahetunni kellahelin ja see helin äratas ka õpetaja üles. Õpetaja oli ise pisut ehmunud ja kohmetu, kuid õpilased arvasid, et õpetaja ise ei saanudki aru oma väikesest uinakust. Koguti lehed kokku ja jäädi tulemusi ootama. Uuel nädalal, kui oli taas käes füüsika tund, selgus, et kõik olid üllataval kombel kontrolltööd viiele teinud. Omakeskis visati nalja, et selliseid tunde võiks rohkem olla.

Nii naljakas, kui see ka ei ole, võib ühe õpetaja äpardus olla õpilaste suur rõõm ja rahulolu.

Pinali kukkumine

Gerda Michelson, 6.b klass

Selles koolis, kus mina käin, käis ka minu vanaema. Aga tol ajal oli kooli palju väiksem, 8-klassiline ja reeglid olid rangemad kui praegu.

Minu vanaema mäletab seda päeva, kui ta oli väike ja käis 6. klassis. Ta oli väga tubli õpilane ja alati olid pinalis kõik pliiatsid olemas. Neil oli just parasjagu olnud tund. Tunnis pidid nad alati istuma ilusti ja vaikselt oma koha peal, sest nende õpetaja Nikolai oli seda öelnud. Ühtäkki oli minu vanaema pinginaabril Annel plekist pinal maha kukkunud ja kõik pliiatsid laiali läinud. Loomulikult kõik ehmusid ja õpetaja Nikolai sai pahaseks. Minu vanaema ja tema pinginaaber Anne hakkasid kohe naerma ja ei suutnud naermist lõpetada. Anne hakkas pliiatseid põrandalt kokku korjama ja samal hetkel kukkus ka minu vanaemal plekist pinal põrandale. Kui Nikolai seda märkas, sai ta nende peale väga pahaseks ja saatis nad ukse taha. Kuna Nikolai oli kooli direktor, siis käskis ta neil kirjutada seletuskirja, kus tüdrukud pidid kirjutama põhjuse, miks nad tundi segavad.

Seletuskirja kirjutamine oli õnneks nende ainus karistus.

Tuleviku kool

Tauri Pähn, 5. klass

Olen vahel mõelnud, et milline võiks olla kool tulevikus, näiteks 20 aasta pärast.

Mina tahaks, et tuleviku koolis oleks kõikidel õpilastel oma tahvel- ja sülearvuti, sest siis saaks koolitöid teha kiiremini ja paremini. Ja tahaks veel, et kõigil oleks rolleritaoline sõiduk, millega saaks sõita kiiresti kooli, mitte jalutades. Kui tuleksid kõigile omad tahvlid ja läpakad, siis ei oleks kott enam nii raske. Tahaks, et tuleviku koolis oleks veel rohkem kehalise kasvatuse tunde, siis oleks rolleriga kooli tulek ja kehalise tunnid tasakaalus.

Koolitundide algus võiks olla hiljem, näiteks kell 10 hommikul, siis saaks kauem magada. Võiks tulla mugavamad ja paremad toolid ning lauad. Toolid, mille peal oleks pehmem istuda. Lauad võiksid olla suuremad, et kõik vajalikud kooliasjad mahuksid ilusasti ära. Mõni tund võiks olla kino ehk siis vaatame mingi tund filmi ja sööme popkorni. Ja tunnid võiks olla mängulisemad. Kooli võiks tulla iseavanevad uksed, mis avanevad liikumisanduri abil. Kooli keldrisse tahaks paintballi ja sellega kaasnevaid tunde. Kooli katusel võiks olla helikopteri maandumisplats. Sel juhul saaks kaugemal elavaid õpilasi tuua kooli helikopteriga. Väljas võiks olla lõbustuspark ja mitu jalkaplatsi. Ja koolil võiks olla oma jalkatiim. Õpetajatega võiks saada suhelda Skype´i teel. Tuleviku koolis võiks õpetada juba 1. klassist IT-d. Koolil võiks olla oma sisebassein ja sellega kaasnevad tunnid, et väiksemad lapsed õpiksid ujuma. Võiks olla suurem söökla, et kõik õpilased mahuksid ühel vahetunnil sööma. Igas klassis oleks oma pinksilaud.

Ma arvan, et see kõik oleks täiesti võimalik.

Esseekonkurss „Metsa roll minu elus“ 2019. aastal

Metsa roll minu elus

Ergutuspreemia Franz Krull, 9.b klass

Mets on kõikjal meie ümber. Põhjamaa inimene on juba aegade algusest näinud metsa väärtust oma elus kas toidu, ehitusmaterjalide või püha koha näol.

Minu jaoks metsas käimine on nagu aja mahavõtmine, saan olla eemal igapäevastest probleemidest, nautida loodust ja kõike muud enda ümber. Kuna mulle kõige lähem mets on männik, siis on seal tunda tugevat mõnusat männivaigu lõhna, saab hingata kopsud täis puhast, justkui siidist õhku. Olen ise sattunud justkui suurde „kopsu“. Seal kõndides tunnen pehmet vesist sammalt jalge all, kuulen metsas jalutades lindude sirinat, vahel isegi loomade huikeid. Märkan iga väikest pisiasja: putukaid, puudest ja taimedest moodustavaid kujundeid. Vahel on ka mõnus mõni maitsev mari endale põske pista. Suve keskel ja lõpupoole, kui valmivad mustikad ja pohlad, on tore koos perega neid imehäid marju metsas korjamas käia ja ega ikka tühjade korvidega tagasi koju ei tule. Aga kui algab sügis ja siis järgneb talv, ei ole metsal enam minu jaoks igapäevast rolli, see kaob justkui silmade eest ära, sest sinna talvel väga asja ei ole. Küttepuud on oma koduhoovist võtta ning nendest jätkub järgmiseks kaheks aastaks. Samas vahel ikka juhtub, et satun talve võlumaale – kristalsesse talvisesse männimetsa, kus külmunud sammal krudiseb talla all. Lähen jõulupuud tooma. Kuusemets asub ilusa noore männiku taga. Kui lumi taas ära sulab, saab minna metsa kevadist värskust, rohelust ja looduse ärkamist vaatama. On vahva minna metsa mängima, võtta nuga kaasa ja hakata puust odasid ja nugasid vestma. Nii saan olla nagu vanast ajast pärit eestlane, kes on tulnud metsa toitu küttima. Tore on käia metsas mõnulemas ja oma „akusid“ laadimas.

Teaduslikus võtmes on inimesel väga suur vajadus metsa järele. Inimesele ja igale elusorganismile on vajalik hapnik, mida saab taimedelt ja puudelt. Ega siis metsi ilmaasjata nimega “maailma kopsud” kutsuta. Mets on põhjamaa inimese ka üks peamisi turundusvahendeid, seda nii tooraine kui ka valmistoodete näol. Mets on taastuv loodusvara, mille otsa lõppemise pärast ei ole vaja väga muretseda. Aga rahvas ikkagi astub välja metsade kaitseks ja seda on tore vaadata, sest see annab hea tunde, et inimkond ei mõtle ainult raha peale. Mets on läbi ajaloo olnud inimesele ka varjupaigaks, kas siis endale või oma varale.

Metsast on olnud inimesele läbi aja abi toidu osas ja ehitusmaterjalide hankimisel. Metsal on ka tähtis osa inimese hingeelu kujundamisel. Minu arvates ei oleks olemas eestlast, kui ei oleks metsa.