Lapsemaa VIII - Õpilaste omalooming - Põhikool
Õpilased meenutavad
Võru valla 1.–6. klassi parimate õpilaste preemiareisi muljed Lääne-Virumaale 2017. aasta aprillis
Nele-Riin, Karolin, Viktoria
Preemiareis oli väga tore. Me käisime Järva-Jaanis ja Rakveres. Me külastasime Tuletõrjemuuseumi, Vanatehnika Varjupaika, Kinomuuseumi, Politseimuuseumi ja AQVA SPA-d.
Päev algas Tuletõrjemuuseumis, kus räägiti tuleohutusest ja me saime näha erinevaid tuletõrjega seonduvaid vanu ja uusi asju. Edasi läksime Kinomuuseumi, kus vaatasime vanaaegse tehnika abil filmi „Oota sa!”.
Järgmisena jõudsime Vanatehnika Varjupaika, kus oli palju vanaaegseid sõidukeid. Politseimuuseumis saime endalt sõrmejälgi võtta, proovisime „joodikuprille”, saime läbida laseritest takistusrada ja veel paljusid muid tegevusi teha. Siis läksime AQVA SPAsse. Seal oli nii lahe! Paljude laste meelest oli see päeva parim osa. Eriti meeldis liutoru.
Koju jõudsime umbes kell kümme õhtul ja kõik olid päevaga väga rahul.
3. klassi õpilased 2017. aasta suvest
Martin Juul
Sellel suvel ma reisisin palju koos oma perega. Ma käisin Haapsalus sõpradel külas. Seal me mängisime ja olime mere ääres. Juulis tuli meile külla Tõnis. Siis me käisime kinos ja Riia loomaaias. Vahva oli ka Tarzani seikluspargis ronida. Augusti keskel oli veel üks tore reis. Ööbisime perega Peipsi ääres Kauksis. See koht meeldis mulle kõige rohkem, sest seal oli väga soe vesi ja sai ujuda. Mul oli tore suvi.
Berta Tsirk
Minu suvi oli väga lahe, kuid suve rikkus ära see, et ilmad olid sajused. Sellest hoolimata käisime perega Riia loomaaias ja Jurmala veepargis. Väga lõbus üritus oli lastefestival. Me käisime pere ja sugulastega telkimas, kus me ujusime, tegime lõket ja jäime äikese kätte. Suvel käis mul palju sõpru külas. Suvel tegin natuke tööd – niitsin muru, korjasin marju ja rohisin aeda.
Trinity Rebane
Käisin rannas ujumas. käisin Lätis loomaaias. Seal olid kõik loomad: elevandid, känguru, flamingod, kaamel ja nii edasi. Sain uusi sõpru. Käisime Cantervilla lossi mängumaal. Seal sai ka ujuda ja seal olid ka lendavad toolid ja õuduste labürint. Käisime ka lastefestivalil.
Klaudia Schenk
Selle aasta suvi oli soe, kuid mitte eriti. Ujumas sain kahjuks käia vähe. Mina käisin Tallinnas “Mina jään” tantsupeol tantsimas. Perega käisime Võru lastefestivalil. Vaatasime “Pettsoni ja Finduse” etendust, hüppasime erinevatel batuutidel, käisime miniloomaaias, kus sain loomi paitada. Järgmisel päeval vaatasime sõjaväemasinaid. Käisime ka Tivolis. Sõitsin vaaterattaga. Sellel suvel käisime perega palju metsas. Seal oli tohutult mustikaid ja kukeseeni. Eelmisel laupäeval käisime perega Riia loomaaias. Seal nägin kaelkirjakut. Selle reisiga tähistasime minu sünnipäeva, suve lõppu ja kooliaasta algust.
Kertu Haak
Minu suvi oli tore ja rõõmsameelne. Sellel suvel olin kõige rohkem õues. Minule on suvi kõige parem aeg aastas. Ma mängisin sõpradega õues, see oli tore.
Me käisime perega Hispaanias Benalmadenas. Me maandusime algul Rootsis, sest toimus ümberistumine. Sihtpunkt oli Hispaanias Malagas. Me ööbisime Las Arenases ja see asus Vahemere ääres. Las Arenas oli äge hotell ja ma käisin muuseumides ka. Me käisime Selwo Marinas, Sealifes ja Aquamijases. Me korjasime õega merikarpe. Meil oli tore restoranides käia. Ma lugesin suvel läbi ühe raamatu, millel oli 216 lehekülge. See oli põnev raamat.
Liisa Parmask
Minu suvi möödus hästi. Käisin Bulgaarias, kus oli 47 ℃ sooja. Ma ujusin, mängisin ja jooksin. Mängisin legodega, nukkudega ja petshopitega. Ma käisin Merili ja Kariniga väljas mängimas. Ma tegin oma perega väga palju asju. Mul käisid sugulased külas. Käisin oma perega Saaremaal. Seal oli lõbus. Ma ei näinud loomi. Lugesin „Hirmus Henry“ raamatut ja käisin oma õe ja isaga kinos “Paras Pähkel 2” vaatamas.
Merili Tamm
Minu suvi oli üllatusi täis. Kui olid soojad ilmad, sai palju õues olla ja sõpradega mängida. Olin mitu nädalat vanaema pool. Seal ma mängisin kassidega, sõitsin jalgrattaga, korjasin marju, söötsin kanu. Minu tädi käis seal külas ja siis me grillisime. Külastasime Võru Lastefestivali. Seal ma esinesin tantsuga. Õhtul oli kontsert Tamula järve ääres. Peale seda sain koos Grete Paiaga pilti teha. Veel me käisime koos perega mere ääres. Nii hea oli soojas vees ujuda ja rannas liival päevitada. Suvel mulle meeldib kõige rohkem jäätist süüa.
Adrian Asik
Oma vaheaja veetsin ma lõbusalt vanemate ja sõpradega. Ilusa ilmaga käisime perega Pärnus. Seal sain ma aega veeta rannas päevitades ja osta jäätist. Ilusate ilmadega grillisime väljas ja vihmase ilmaga käisime emmega kinos. Oli tore suvi, jään seda igatsema.
Karin Kivi
Minu suvi möödus ilusa ja samas ka vihmase ilmaga. Olin palju õues. Käisin sõpradega jalutamas ja ujumas. Olin Venemaal enda vanemate juures ja nemad käisid minul külas. Sain hästi palju mängida oma väikese õega. Suvel tulid meile Soomest sugulased külla. Käisime Reedaga kinos. Ma käisin ise ka Soomes. Olin seal kaks nädalat. Käisime kaks korda Serena veepargis ning batuudipargis. Tore päev oli Korkeosaari loomaaia külastus.
Kõige meeldejäävam päev oli onu pulm. Seal oli öösel tore tuleshow ja lasti laternaid õhku. Käisin esinemas lastefestivalil Võrus ja laulu- ja tantsupeol „Mina jään“. See oli tore ja meeldejääv suvi.
Rasmus Zopp
Suvel olin väga palju õues. Käisin terve Eesti läbi ja käisin loomaaias, kus nägin karu ja lõvi. Mängisin palju mänge ja aitasin tööd teha. Minu suvi oli väga hea, aga mul jäid mõned asjad tegemata.
Ralf Kuusemets
Sellel suvel sadas väga palju vihma. Olid ka väga palavad päevad. Käisin peaaegu iga päev ujumas. Suvel olin ka Tallinnas tantsupeol, seal olid paljud sõbrad. Tantsupidu oli pikk ja tore.
Ma sain uued mängud Xboxile, ma mängisin väga palju. Mängisin ka sõpradega. Nägin neid iga päev. Olime palju väljas.
Perega käisin seenel, mina sain ühe seene. See ei olnud söögiseen. Käisin tädiga pargis. Nägin teda alles esimest korda. Ta elas Pariisis. Sellel suvel me perega reisimas ei käinud. Olin maal ja jalutasin koeraga. Seal käisid sugulased Soomest.
Käisin mitu korda kinos. Tahtsin Terminaatori kontserdile minna, aga see jäi ära suure äikese ja vihma pärast. Suve lõpus sain sõita kanuuga, see oli hirmus. Oli tore suvi.
Karmo Kaaver
Suvel käisime reisimas Hiiumaal. Sõitsime kõige uuema praamiga. Tegime tervele Hiiumaale tiiru peale. Käisime majakaid vaatamas: Ristna, Kõpu, Tahkuna. Käisime ka militaarmuuseumis. Meie käisime veel Sääre tirbis, sinna oli pikk maa kõndida. Pärast Hiiumaad sõitsime Saaremaale sugulaste juurde. Seal ma õppisin ATV ja rolleriga sõitma. Ja nii lõppes meie pere reisimine Eesti saartel!
Sandra Asu
Minu suvi möödus lõbusalt. Me käisime perega Vudila mängumaal. Mulle meeldis Vudilas väga. Me ujusime, sõitsime paadiga ja ATV-dega, ratsutasime hobustega, mängisime mänguautomaatidega ning sõitsime tasakaaluliikuritega. Me tulime mängumaalt ära, kuna vihma hakkas sadama.
Käisime ka vanaisal ja vanaemal külas. Me saime sõita rolleriga. Ootasin augustikuud väga, sellepärast, et siis on meie peres palju sünnipäevi. Me käisime augustis Tallinnas loomaaias. Issi ostis meile suhkruvatti, nägime madusid ja linde.
Käisime Tamula rannas ujumas, Piusa liivakoobastes ja Taevaskojas matkamas. Suvi lõppes kiirelt, sest ilmad muutusid kehvaks ja kui sadas, siis mängisime Unot ja Monopoly. Ootasin ka kooli väga, et uute õpetajate ja klassikaaslastega kohtuda.
Marcus Kindsigo
Mu suvi läks väga hästi. Me käisime perega Saksamaal, Soomes, Poolas jne. Soomes käisin ma koos isaga kardiga sõitmas. Seal oli lahe. Saksamaal käisime põhiliselt sellepärast, et mu vennal olid seal võistlused. Suvel sain parima sõbraga kokku. Temaga on kogu aeg lõbus olnud. Me vanemad olid juba meie sünnist saati tuttavad. Me käisime ka Lätis. Seal käisime loomaaias ja ujumas.
Suvel lugesin ka mõned raamatud. Suvel oli rohkem vihmaseid ilmu, aga peaasi, et oli lõbus.
3. klassi õpilased 2017/2018. õa koolivaheajast
Berta
Mina olin jõuluvaheajal enamasti kodus, vahel käisin sõpradel külas. Tähistasin perega jõulupühi. Jõuludeks sain ehteid, tantsumängu, Monopoly, trooni ja komme. Vana-aasta lõppu tähistasime ka koos perega. Tegime maitsvat toitu ja lasime rakette. Vaheajal külastasin tädi, onu, vanaisa ja vanaema. Kahjuks oli vaheajal vähe lund, seega mängisime vennaga toas. Vaheaeg lõppes 7. jaanuaril. Minu vaheaeg oli väga lahe!
Sandra
Minu jõuluvaheaeg oli hullupööra äge. Meil oli lõbus jõululaupäev! Käisime ka Tallinnas jõulupeol, kus olid ka võistlused. Mina võtsin paljudest võistlustest osa. Ma käisin vaheajal õel külas. Me mängisime õega maal väga palju. Siis tulin ma koju tagasi. Mul oli lõbus vaheaeg.
Liisa
Jõuluvaheajal käisin Värska veepargis ja olin väljas. Ma kohtusin Kariniga ja sugulastega vanaema juures. Käisin oma perega väljas jalutamas ja mängimas. Olime vanaema juures ja saime kingitusi. Me mängisime lauamänge. Ma sain jõuludeks kaks legot ja kaks paari kõrvarõngaid. Minu vaheaeg oli tore.
Martin
Jõuluvaheaja alguses sõitsin ma koos perega Haapsallu, oma sõpradele külla. Seal käis meil ka jõuluvana. Ma sain kingituseks rahakoti, diskopirni ja termosokid. Mulle väga meeldis Haapsalus olla. Kui me jõudsime koju tagasi, siis ma sain paki ka Soome jõuluvana käest. Tema saadetud paki sees oli kaks spordisärki ja mäng.
Ma mängin metsasarve, mille mängimist ma vaheajal ka harjutasin. Muidu oli mul tore vaheaeg. Kahju ainult, et lund ei olnud.
Rasmus
Jõuluvaheaja alguses olin kodus. Aastavahetusel läksin venna poole. Olime ostnud bussipiletid, kuid me magasime selle bussi maha. Pidime ostma seetõttu uued piletid ja minema hilisema bussiga. Tallinnas vaatasime Nordea kontserdimajas kontserti “Eestimaa atmosfäär”, kus esinesid ka minu vennad Risto ja Raido. Peale kontserti läksime Haapsallu, kus tähistasime uut aastat koos sugulastega.
Meie lood
Mina ja sport
Marcus Kindsigo, 5. klass
Paljud noored tegelevad spordiga. Mina tegelen praegu tantsimisega. Hakkasin tantsima nelja-aastaselt, sest mu vend juba tantsis ning ma käisin ta trenne pealt vaatamas ja mulle see meeldis.
Ma olen tantsinud peaaegu kaheksa aastat. Mul on olnud kuus tantsupartnerit. Praegu tantsin koos Annaliisa Uiboga. Mu parim saavutus on Eesti meistrivõistlustel neljas koht.
Vahepeal oli tantsimisest ka paus, kuna ei olnud sobivat partnerit. Siis ma käisin korvpallis ja tänavatantsus.
Kui ma ei olnud juba peaaegu aasta tantsuga tegelenud, läksime perega jõuludeks Haapsallu. Seal tuli mu emale kõne. Helistas praeguse partneri ema. Ta palus mind enda tütre partneriks. Ma mõtlesin selle palve üle pikalt ja siis jõudsin otsusele, et proovin uuesti tantsima hakata.
Siis algas raske aeg. Ma sõitsin iga päev Tartusse trenni ja seetõttu jäi mul palju kodutöid tegemata, sest ma jõudsin alati alles kell 22 koju. Trennid algasid kell 14 ja lõppesid 21.
2019. aastal olin parim standardtantsude tantsija oma vanusegrupis ja C-klassis. Ma olen ka Soomes, Lätis ja Leedus võistlemas käinud. Mul on praegu kokku 53 medalit ja üheksa karikat. Kolm karikat olen ma saanud välismaalt.
Ma olen väga õnnelik, et mul on sellised vanemad, kes teevad minu nimel kõike ja ma saan oma lemmikspordialaga tegeleda.
Tiit ja internet
Rasmus Zopp
Elas kord üks Tiit, kes oli väga kiindunud internetti, istus päevad läbi arvutis ja mängis erinevaid mänge. Ükskord sai Tiidu emal kannatus otsa. Ta jooksis Tiidu tuppa ja küsis: “Kui sa päevad läbi arvutis istud ja internetis aega raiskad, siis seleta nüüd minule, mis asi on internet?” Tiit oli ette valmistunud ja teatas uhkelt: ”Internet on suur hulk omavahel ühendatud arvuteid.” See oli ema jaoks üllatus. Ta lihtsalt sulges Tiidu toa ukse ja läks kööki.
Kuid järgmisel päeval, kui Tiit oli koolis, vaatas ema Tiidu arvuti ajaloo üle ja nägi sellist pilti:
Ema muutus murelikuks. Ta otsustas vaadata ka Stuudiumi, sest siiani oli ta uskunud kõike, mida Tiit rääkis või ise näitas. Ka siin ei olnud pilt eriti ilus.
Nüüd otsustab ema, et Tiit saab kuu aega kasutada arvutit ainult koolitöö tegemiseks. Ema tahtis poisile tõestada, et arvuti ei ole kogu maailm.
Ja juhtus lausa ime. Tiidu hinded läksid aina paremaks ja Tiidul õnnestus pääseda matemaatika olümpiaadile, kus ta saavutas teise koha. Kui ema sellest teada sai, siis oli tal väga hea meel. Ta ütles Tiidule: „Kui sa nii väga soovid, võid ju ikka arvutis olla, aga näed ise, et arvuti pole terve maailm“. Tiit vastas: „Tead, mul on viimasel ajal reaalmaailmas palju lõbusam kui arvutimaailmas”. Ka õpetaja küsis Tiidult, kuidas tal nii suur hinnete tõus viimasel ajal on olnud. Tiit vastas selle peale ka õpetajale: „Ma ei ela enam nii palju arvutimaailmas vaid viibin rohkem reaalmaailmas“.
Tiidu uus elu tähendab nüüd ainult 2–3 tundi arvutit koolipäeviti ja natuke rohkem puhkepäeviti.
Maria ja internet
Liisa Parmask, 5. klass
Elas kord Maria, kellele meeldis väga internetis seigelda. Ta istus päevad läbi arvuti taga ja ei pannud tähelegi, et oli juba kolm päeva järjest muust maailmast eemal olnud.
Marial oli vanem vend Tarmo, kes oli väikese õe pärast suures mures. Tarmole tundus, et Maria nägemine ei ole enam päris korras. Tarmo tahtis Mariale selgeks teha, et päevad läbi ilma söömata arvutis istumine ei ole normaalne. Mariat venna jutt ei huvitanud. Talle tundus, et vend näägutab nagunii kogu aeg tema kallal.
Jõudis kätte arvutis oleku neljas päev. Maria oli söömata, joomata ja magamata. Kogu pere oli suures mures, aga Maria muudkui mängis.
Nädala pärast juhtus ime. Maria pani arvuti kinni ja jooksis Tarmo tuppa. Ta palus: „Viige mind kiiresti silmaarsti juurde.“ Tarmo oli algul ehmunud, kuid rõõmustas, et lõpuks ometi sai õde aru, et midagi oli valesti.
Maria oli mitu tundi silmaarsti kabinetis. Lõpuks sai ta teada, et tema silmadega oli siiski kõik korras. Ta oli oma vennale väga tänulik ja lubas, et võtab oma arvutikasutuse kontrolli alla.
Mina ja fotograafia
Kertu Haak, 5. klass
Olen alati imetlenud fotograafide, eriti loodusfotograafide tööd. Looduses on kõik nii imeline. Tegin telefoniga mõned pildid ja osalesin ka mõnel fotokonkursil, aga mul ei läinud eriti hästi. Ühel minu sõbral oli korralik kaamera. Tahtsin sellist ka endale. Anusin ja palusin vanemaid, aga tulemusteta. „Olgu siis nii...”, mõtlesin nukralt.
Aeg läks ja siis otsustas isa osta endale kaamera. „Jee, huu!” juubeldasin. See oli Nikon. Objektiiv ei olnud küll kõige parem, aga ikkagi päris hea. Hakkasime õhtuti pildistamas käima. Kutsusime seda fotojahiks. Tekkis Messengeri Fotojahi grupp, kuhu saadetakse õnnestunud looma- ja looduspilte.
Minu kõige toredama loomapildi saamislugu on järgmine. Olime õhtul autos, kaasas kaamera ja hea meel. Sõitsime läbi Navi küla ja märkasime kedagi üha lauda või puukuuri juures liikumas. Peatusime, sest liikujaid oli mitu ja need olid rebasekutsikad. Saime väga ilusad pildid.
Hiljem sain endale päris oma kaamera. Olen praeguseks teinud palju häid pilte. Kui tegeled loodusfotograafiaga, siis saad käia palju looduses, õpid loodust tundma ja hoidma. Üks reegel, mis alati kehtib (vähemalt minu puhul) on see, et kui kaamera jääb koju, siis saad alati pettumuse osaliseks. Just siis satub mõni loom mu nina alla eputama ja mina kahetsen, et ta jääb jäädvustamata.
Annan mõned soovitused kõigile, kellel on plaanis fotograafiaga tegelema hakata:
- alustamiseks vajad tahtmist, loomingulisust ja kaamerat,
- teemat, millega tegeleda,
- kannatlikkust,
- fotograafia pole naljaasi, aga sellega tegeledes võib nalja saada,
- ka kaamera vajab hoolt.
Olen õnnelik, et üks minu paljudest hobidest on fotograafia ja ma olen selles juba päris osav.
Mina ja hobused
Karin Kivi, 5. klass
Mulle meeldivad väga hobused ja ratsutamine. Mul on oma hobune, kelle nimi on Häärius. Ta on noor hobune, alles kolme aastane. Ta on sündinud 1. juunil 2016. aastal. Tõime Hääriuse koju 13. mail 2019. aastal. Ostsime ta Antsla lähedalt Vaabinast. Käin seal ka kord nädalas ennast harimas.
Olen ratsutamisega tegelenud kaks aastat. Koos Hääriusega oleme jõudnud juba nii kaugele, et kõik allüürid on läbi sõidetud. Oleme hüpanud ka madalamaid ristikesi ja vabahüppeid kuni 100 cm.
Teisipäeviti käin Vaabinas treenimas ja seal sõidan Argumendiga või Arturaga. Ratsutamine ei ole lihtne. Tasakaalu hoidmine ja sääretöö on raske.
Hobuste nägemine pole eriti hea, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad kuulevad ka kõige väiksemat krõbinat. Hobused on tundlikud ja nad annavad kohe teada, kui neile midagi ei meeldi. Nad hakkavad tavaliselt küünaldama, pukitama või siis lihtsalt loobivad jalgu. Kui hobune ehmub, tahab ta jooksu panna. Hobusega tuleb olla ettevaatlik, aga hobune võib olla inimesele parim sõber. Ma ei kujuta enam elu ilma Hääriuse ja ratsutamiseta ettegi.
Tujutõstja (inimeseõpetus)
Kristjan Kesselmann, Maiker Nargla 7. klass
1. Liiguta ennast. Treening on parim viis taas rajale saada, sest see kiirendab vereringet, kehas vabaneb endorfiine – õnnehormoone.
2. Väike tukastus. Kui oled liiga väsinud, et trenni minna, siis on ehk abi uinakust. 15–20 minutit magamist värskendab. Thomas Edison, Winston Churchill ja John F. Kennedy harrastasid kõik uinakuid.
3. Kuula tujutõstvat muusikat. Sobib just selline muusika, mis sunniks jalga keerutama.
4. Tee kohvi- või teepaus. Pole janu, aga paus aitab eralduda hetketegemistest, vaadata asju kõrvalt ja naasta töölaua taha täis uut indu.
5. Keskendu positiivsele. Kui asjad ei lähe hästi või on halb päev, kipume nägema kõike mustades värvides. See aga teeb asja veel hullemaks. Sellises olukorras tuleb keskenduda heale, see annab uut energiat, et edasi minna.
6. Räägi kellegagi. Oma tunnete jagamine sõbra või kolleegiga aitab taastuda ja lootusetuse tundest lahti saada. Kui keegi meie tundeid jagab (mõistab), siis ühtäkki ei tundugi olukord enam nii hull.
7. Vaheta suunda. Vahel võib tujulanguse põhjuseks olla, et ühe ülesande kallal on tulnud liiga kaua vaeva näha. Vaja on vaheldust. Tuleks tegeleda millegi sellisega, mis on täiesti teisest ooperist. Kui oled terve päeva arvuti taga istunud, siis mine välja, sõbrale külla või korista oma vannituba.
Minu kodu on minu kindlus
Adrian Asik, 5. klass
Minu kodu asub maal ja on minu jaoks parim koht maailmas. Minu kodus on aed, kus kasvavad ilusad lilled, kus on rohi, muld ja kivid. Kevadel pannakse kasvuhoonesse kasvama kurgid, tomatid ja paprikad. Koduhoovis asub grill, kus me igal suvel grillime liha, vorste ja kõrvale leiba. Meil on tiik, kus on hea ujumas käia ja seal on ka kaheksa kala, kaks kala ei näita ennast põhimõtteliselt mitte kunagi, sest nad ei taha vee peal olla. Minu kodus on kokku kolm sauna: suvel kasutame me tünnisauna ja talvel käime toasaunas. Kolmandat sauna me ei kasuta, kuna see on katki. Hoovis on batuut, mis pannakse suvel üles ja talvel võetakse ära. Mängime kodus tihti jalgpalli, ka seda saab kõige paremini mängida suvel. Mul on palju ruumi jalgrattaga sõitmiseks.
Minu kodu juures on mets, kus saab seenel käia ja marju korjata. Selles metsas elavad ka metsloomad. Kodu lähedal on kaks põldu, kuhu kevadel külvatakse vilja ja sügisel kogutakse saaki. Kodus ma saan sõita jalgrattaga.
Siin on palju tegevust kõikidele pereliikmetele. Kui on tarvis teha tööd, siis ma alati aitan. Minu kodus elab ka üks loom, kelleks on 9aastane isane koer Rikko.
Kodu on ilus ja turvaline, aga minu kõige kallim kink on minu pere, kellega koos oma kodus elan. Olen õnnelik ja võin öelda, et minu kodu on minu kindlus igas mõttes.
Minu kodu on minu kindlus
Timmur Trolla, 5. klass
Minu kodu asub Navi külas kena künka peal, mille järgi saigi ta oma nime – Ilumäe talu. Minu peres on viis inimest. Minu ema on taimekasvataja ja haiglas õde. Isa on mul põllumees, tema kasvatab põldude peal kapsaid, porgandeid ja teisi juurvilju. Minu vend on 22 ja mu õde on 17. Vend õpib Eesti Maaülikoolis ja õde minuga samas koolis, Parksepa Keskkoolis. Õde on mul iga päev kodus, aga vend ei ole, sest ta peab käima Tartus enda koolis, praegu on vend kodus, tal on eksamite tegemise aeg. Minu pere on tore.
Minu peres on üks koer ja neli kassi. Alati, kui ma koju tulen, siis on kassid toas ja ma hakkan nendega mängima ja mul on koos kassidega väga lõbus. Koeraga ma mängin õues, kui ma lähen midagi tegema. Minu kodu ümber on palju põlde ja puid ja muda. Üks jõgi on meie kodu lähedal ja see on Võhandu jõgi.
Meie aias on palju õunapuid, ploomipuid, pirnipuid ja meil on päris palju punase sõstra põõsaid. Mina pean kodus tegema mitmeid töid, näiteks korjama põllu pealt maasikaid, herneid ja masinaga kartuleid ning porgandeid.
Meil on kuus kasvuhoonet. Mõnede sees on taimed, mõnede sees on sibulad ja kapsad, et need ära ei külmuks. Mina olen ise ka pannud taimi maha, aga vähem kui ema. Päris äge on taimi maha istutada, sest siis ma olen kõik ise teinud ja pean ise hoolitsema nende eest.
Päriselt ka, minu kodu ongi nagu minu kindlus, sest meil on viis kaamerat. Ja see on päris lahe, sest me saame vaadata, kes tuleb meie juurde, kes käis meie juures. Kui midagi juhtub, siis me saame vaadata, kuidas see juhtus ja kes seda tegi.
Mina arvan enda kodust, et see on mõnus koht, kus saab ükskõik mida teha. Siin on palju loodust ja palju loomi. Pere on minu ümber. Ma olen oma kodus rahul ja õnnelik, sest ma olen siin vaba ja tunnen ennast turvaliselt.
Mina ja minu isa töökoht
Martin Juul, 5. klass
Mulle väga meeldib käia oma isa töö juures, sest seal on alati lõbus. Eriti lõbus on siis, kui on mingi pidu või kokkusaamine. Kokkusaamisi on päris tihti, kuid pidusid väga tihti pole. Samuti meeldib mulle seal käia sellepärast, et seal saab sõita autoga.
Kui talvel on lumi ja ka natuke jääd, siis me ajame vend Markusega ATV välja ja lähme driftima. Praegu on aga ATV-ga natuke kehvasti, sest minu ATV on ära kulunud ja ma pole sellega enam mitu kuud sõita saanud. Viimati ma sõitsingi suve alguses.
Aga minnes pidude juurde tagasi, siis mulle meeldivad kõige rohkem sünnipäevad ja jõulupeod, sest siis saab palju süüa. Ning isal on väga toredad töökaaslased.
Vahepeal saan ma ka isaga väljakutsetele kaasa minna. Näiteks siis, kui kuskil on toimunud mingi avarii või on lihtsalt vaja mõni auto puksiiriga ära vedada. Mõnikord ei saa aga isa mind kaasa võtta, sest koolipäevadel pole alati minul võimalik minna. Teinekord peab isa sõitu minema õhtul hilja või koguni öösel. See teeb mind vahel kurvaks, sest siis jõuab ta ka ise väga hilja koju.
Kui me oleme Markusega isa töö juures, siis me aitame tal tööd teha. Rohkem saab küll Markus teha, sest tema on juba vanem, suurem ja tugevam. Ta on aidanud isal mootoreid lahti võtta. Suvel aitas ta ehitada riiuleid laoruumidesse.
Lisaks väljasõitudele tegeleb minu isa veel autode lammutamisega ja remondib autosid. Tal on abiks 3 töömeest. Üks nendest on elektrik, kes parandab autode tehnilist poolt. Firma ehk töökoha juhatajaks on aga onu Meelis. Tema tegeleb seal kõigega. Nad teevad koostööd ka Politsei- ja Piirivalveametiga, Päästeametiga ning erinevate turvafirmadega. Pidevalt on sõidus kaks suurt puksiirautot. Nemad naisi tööle ei võta.
Kokkuvõttes on minu isa töö juures väga palju tegemist. Töö, mida ta teeb on raske ja väsitav.
Vanaisa pühapäevad
Marta Kaiv, 6.a klass
Vanaisa koolipäevad oli huvitavad ja põnevad. Oli talv ja talvel ju ikka suusatatakse. Kuid suuski polnud tollel ajal saada. Poiste ringis mõisteti olukorda. Kui kellelgi oli õnn suuski omada, lubas ta ka teistel neid proovida. Nii oli ka muude asjadega. Ühel pühapäeval, mis oli tollel ajal ainus vaba päev, läksid poisid mäest alla suusatama. Oli ka julguseproov: kes seisab mööduva rongi vagunirivile kõige lähemal. Seda tunnet mäletab vanaisa siiani. Kartus ja hirm oli vanaisal sees, kuid seda ei tohtinud välja näidata. Õnneks ei toonud ükski nendest julgustükkidest kaasa õnnetusi.
Nädal aega hiljem, järgmisel pühapäeval, kui vanaisa oli jälle oma sõpradega väljas, tuli tema juurde kaks aastat vanem poiss, kes kutsus teda endaga kaasa kooli võimlasse. Vanaisale endalegi ootamatult ta nõustus ja läks. Võimlasse jõudes nägi vanaisa, et teised viskavad korvi. Vanaisa koos sõbraga ühines nendega. Võimlas tuli saapad ära võtta, nii jäi ta sokkide väele. Vanaisa palli püüda oskas, kuid visked ei tulnud hästi välja. Kuid ega vanaisa ei saanudki korvile peale visata. Pall tuli sööta kogenumatele. Päev möödus kiiresti. Õhtul pidi vanaisa koju minema, kuid ta märkas üht õnnetust. Hommikul jalga pandud uued kootud sokid olid kulunud, alles oli vaid soki keskosa. Vanaisa emale see ei meeldinud ning ta oli väga kuri. Kuid vanaisa vanad huvid taandusid. Ta oli leidnud endale uue huvi. Korvpall jäi tema ellu mitmeks aastakümneks.
Sellised olid minu vanaisa kooliaastate kaks pühapäeva.
Mulle meeldib Eestis elada
Berta Tsirk, 5. klass
Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on rahulik, turvaline ja huvitav elu. Siin on vahelduvad aastaajad, puhas ja ilus loodus, pole suuri looduskatastroofe ega mürgiseid loomi ning sõdu.
Mulle meeldib see, et Eestis on neli aastaaega, kuna siis saab tegeleda erinevate tegevustega vastavalt aastaajale. Suvel saab päevitada rannas, ujuda, grillida ja mängida õues niisama. Samas, talvel saab uisutada, kelgutada ja suusatada. Kevadel on tore otsida esimesi kevade märke looduses ja korjata sinililli. Sügisel saab seenel käia ja lehti riisuda. Viimasel ajal on Eestimaa talved olnud porised ja lumi on tulnud alles kevade poole korraks maha. Lillepeenardes on isegi lilled hakanud kasvama keset porist talve. Suved on olnud väga palavad, aga vahest ka jahedad. Kevaded on olnud meil mõnikord lumised ja siis on hakanud ilusad lilled kasvama. Sügised on tavaliselt vihmased ja pimedad.
Eestimaal on puhas loodus, hoolimata sellest, et osa inimesi reostavad loodust mürgiste ainete ja muu prügiga. Eestimaal on korraldatud palju prügikoristustalguid ja see on natuke aidanud, kuid ikkagi on aja jooksul kraavid ja metsaalused prügiga reostatud. Eestimaa on siiski puhas riik võrreldes teiste riikidega. Siin on ka väga ilusate vaadetega puhkamise kohad, kenad mererannad ja telkimiskohad. Eriti ilus on Pärnus mere ääres ja Narva-Jõesuus puhata. Mulle meeldib see, et Eestimaal ei ole suuri looduskatastroofe.
Näiteks Ameerikas ja Aafrikas on põuad, vulkaanipursked, tornaadod, suured üleujutused ja ohtlikud tormid jne. Viimastel kuudel on olnud Austraalias suured maastikupõlengud, mis on hävitanud palju kodusid ja loomi. Vahest on Eestis küll suuremad tormid, kus puhub kõva tuul, aga need ei ole nii ohtlikud kui mujal maailmas. Tore on see, et Eestis ei ole mürgiseid ämblikke ja madusid. Rästik küll on, aga tema hammustus ei ole surmav. See on ka hea, et Eestis ei ole veekogudes krokodille, haisid ja teisi ohtlike olendeid.
Olen tänulik selle eest, et Eestimaal ei ole viimastel aastakümnetel olnud sõdasid. Õnneks on inimesed siin rahumeelsed ja naaberriikidega ollakse üsna sõbralikud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õnnelik, et elan just Eestimaal.
Mulle meeldib Eestis elada
Klaudia Schenk
Eestimaa on minu kodumaa ja mulle meeldib siin elada. Meil on neli aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja seetõttu on siin omapärane. Kevadel on väga ilus, sest loodus tärkab ja kõikjal läheb roheliseks. Suvel saab meil ujumas käia, saab päevitada ja sooja nautida. Sügis on väga ilus aastaaeg. Puudel lehed muutuvad värviliseks. Kui lehed langevad on väga tore lehtedes hullata. Talvel saame nautida lund. Saab kelgutada, suusatada, uisutada, lumememme, lumekindlust ehitada ja lumesõda pidada.
Meil on Eestis palju metsa, puhast ja puutumata loodust. Metsas saab nautida linnulaulu ja korjata marju ning seeni. Mulle meeldib Eestis elada, sest meil ei ole suuri looduskatastroofe, pole üleujutusi, metsapõlenguid ega tornaadosid. Mulle meeldib ka see, et siin on rahulik elada. Eestis ei ole sõdu.
Eestlased on ühtehoidev rahvas. Meil on traditsiooniks saanud tantsu- ja laulupidu. Seal on alati tohutult palju rahvast koos, nii esinejad kui ka pealtvaatajad. Olen isegi käinud tantsu- ja laulupeol esinemas. Elagu Eesti!
Ma olen ...?
Janely Ilves, 7. klass
Ma elan ühes suures kilekotis, siin on mul veel palju valgeid elegantsetes ülikondades sõpru. Me räägime palju. Iga päev võetakse üks meist kotist välja, aga tagasi ei tooda. Me kõik üritame väljas toimuvast lugusid mõelda. Üks lugu parem kui teine. Ja jälle näeme kätt ning kõik hakkavad karjuma: „Vali mind, vali mind!”.
Jee... Ma ei suuda uskuda, et mind valiti. Ta paneb mind ühte klaastopsi ning võtab karbist mingi pikliku asja. Inimene lööb selle pikliku asja pea vastu karpi ja see süttib. See valgus on nii ilus. Inimene toob tule lähemale ja paneb mu juuksed põlema. Hetkeks arvasin, et nüüd on lõpp, kuid see polnud isegi valus. Mind tõsteti topsiga lae alla konksu otsa. Oi, küll siit on ilus vaade! Ma näen tervet tuba ja veel õue ka. See on ilusaim pilt, mida näinud olen. Taevas on sinine ja maad katab säravvalge lumi.
Varsti hakkas mul kuum ning hakkasin higistama. Natukese aja pärast oli mul pea sees auk. Sinna oleks võinud terve pärli panna.
Terve öö ma põlesin ja kui hommik kätte jõudis, kustusin ära. Minust ei jäänud järele midagi muud, kui kõrbenud juuksed ja minu hõbedane ülikond. Lõpuks võeti mind klaastopsi seest välja ja visati prügikasti. Siin ma nüüd siis olen – oma semude juures.
Nüüd mõtleme juba lugusid sellest, mis meist edasi saab.
Masenduses seinakell
Viktoria Misnik, 7. klass
Ka mina olin kunagi uus, ilus ja ambitsioonikas. Tahtsin tähelepanu. Tahtsin olla kasulik. Tahtsin, et mind vaadataks kui kunstiteost. Olin noor ja naiivne.
Alates ajast, kui mind kusagil Hiina vabrikus erinevatest riikidest pärit juppidest kokku pandi, lootsin, et satun kuhugi rongijaama või konverentsisaali seinale. Tegin läbi pika teekonna Aasia kaguosast Euroopasse, Läänemere äärde. Mind paigaldati ühe poe kitsasse ja kõhedasse lattu. Iga kord, kui uks avanes ja keegi välja viidi, lootsin kogu hingest, et tüse vinnilise näoga müüja ka mind kastist välja tõstab ning välja värske õhu ja valguse kätte viib.
Seda ei juhtunud aga pikka aega ning iga kord, kui uks avanes ja jälle sulgus, mattusin üha sügavamale musta ja lämmatava masenduse alla. Kas ei avanegi mul mitte kunagi võimalust teha seda, milleks loodud olen? Kas jään igavesti siia pimedasse kitsasse lattu tolmu koguma? Igavik tundus kole pikk aeg. Olin alati lootnud, et ühel päeval saan vana ja väärikana pärast kümneid ja kümneid aastaid tööd mõnda uhkesse muuseumisse väljateenitud pensionile minna. Mõtlesin päevast päeva oma jubeda saatuse peale, kuni ühel päeval, peaaegu pool aastat hiljem tuli minu poodi üks suuremat sorti tellimus.
Seni olin laos näinud vaid seda ühte ja sama vinnilist tüsedat kogu, kuid nüüd astus uksest sisse korraga kolm inimest ja nad kõik hakkasid kaupa välja viima. Teadsin, et nüüd on minu võimalus. Siiamaani arvan, et kogu laos veedetud aja jooksul on minu kõige õnnelikum kogemus just see, kui neist kolmest kõige väiksem kogu, tumedate lokkis juuste ja ehmunud näoga tütarlaps, mind lõpuks kastist välja tõstis. Ta asetas mind ettevaatlikult sülle ja kõndis minuga laost välja.
Ma ei suuda sõnadesse panna seda õnnetunnet, kui auto kastis oma esimesse töökohta sõitsin. Lõpuks ometi oli mind märgatud, lõpuks ometi olin ma vajalik!
See õnnetunne aga ei kestnud kaua. Mind paigaldati ühe kooli inglise keele klassi seinale. Kuid... Ometigi ei meeldinud mulle seal. Mulle ei meeldinud, et klass oli alati nii lärmakas! Ma kuulsin vaevu omaenda tiksumist! Mulle ei meeldinud need pilgud: nagu süüdistataks mind selles, et aeg nii aeglaselt liigub! Minust oleks pidevalt nagu midagi oodatud ja mul polnud õrna aimugi, mis see täpsemalt oli. Ning lõpuks hakkasin ma igatsema privaatsust. See oli kohutavalt ebamugav, et mind kogu aeg vaadati. Tundsin, nagu oleksin kinni seotud teatrilavale ja ei saaks sealt lahkuda. Hakkasin igatsema oma vana kitsast kasti oma vanas kitsas laos.
Ma olin jõudnud ringiga tagasi algusesse. Kõik minu soovid olid täitunud, kuid ometigi, ometigi, polnud ma rahul. Ning siis hakkasin ma aru saama, kui pirtsakas ma tegelikult olen. Olin kogu elu tahtnud midagi paremat, lükanud kõrvale kõik selle, mis mul olemas oli ja mattunud musta masendusse. Olin aega asjatult raisanud. Sest lõppude lõpuks ei tiksu aeg mitte ainult minu, vaid meie kõigi sees. Tund tunni järel jookseb see mööda ja kõigi meie aeg saab lõpuks otsa. Otsustasin enam mitte ühtegi hetke mööda lasta. Kus iganes olen ja mida iganes ma teen. Lõppude lõpuks leidub siin maailmas alati keegi, kes hülgaks kogu oma vana elu, vaid selleks, et saada olla see, kes mina praegu olen.
Nüüdseks ripun juba kuus aastat inglise keele klassi seinal. Olen õppinud rõõmu tundma asjadest, mis mul olemas on ja teen oma tööd uhkusega. Saladuskatte all võin ka mainida, et oleme minu kõrval rippuva kalendriga juba kaks kuud esimeseks aprilliks kõigile neile inimestele siin koolis ühte vägevat koerustükki plaaninud. Eks me näe, äkki suudame ka nemad panna hindama väikeseid asju, nagu näiteks õige kuupäev ja kellaaeg inglise keele klassi seinal.
Teelusikas tassis
Elis Kenk, 7. klass
Pimedus, jahe õhk... Kas keegi mind üldse täna siit sahtlist välja võtab? Oih, valgus! Ikkagi vajatakse mind. Mingi käsi võtab mind sahtlist ja asetab teetassi. Huvitav, mis maitsega teed täna siis eelistatakse? Mmm... Maasikatee!
Aih! Täna on eriti tuline vesi. Oo... Mesi ka veel? Mõnus! Kilks ja kolks! Küll inimesed on hoolimatud. Ei mõtle sellele, et mul võivad niimoodi mõlgid tulla ja lõppude lõpuks saan ka mina haiget. Tahaks, et tee juba otsa saaks. Siis saaks minna sinna suurte mullidega vahutavasse ja hästi lõhnavasse masinasse, mis mind mõnusalt särama lööb. Kõik kadestaksid minu läikivat keha, mis on nii ilusate detailidega. Ma saaksin seal mõnuleda ja nautida seda, kuidas seebivesi mind puhastab. Loodan, et minu kõrvale mingit haisvat heeringaga mäkerdatud kahvlit ei panda. Väkk!
Juba ongi tee otsas? Ja siit see masin tuleb. Oi ei, ei, ei – mind pannakse kraanikaussi. Olen koos nende vanade, mitme päeva vanuste pudrunõudega. Aga mis teha, kui keegi minust aru ei saa. Nüüd ma jään siia mitmeks päevaks vedelema. Oeh, küll see elu on raske, kui minust ja mu soovidest aru ei saada.
Üllatus taskus
Phil-Benjamin Paju, 6.b klass
Jutustan ühe loo koolielust, mis juhtus palju aastaid tagasi, kui minu onu Ove veel koolis käis.
Keemia klassi taga asus laboriruum. Vahepeal juhtus nii, et õpetaja oli ukse lahti jätnud. Poistel meeldis võimalust ära kasutada ja seal asuvate vahenditega tutvust teha. Klassis oli üks poiss nimega Mihkel, kellele meeldis katseid kodus järgi teha ja uusi asju proovida. Sel põhjusel võttis ta ühel päeval laboriruumist tüki kaaliumi, et see endaga koju kaasa viia. Ka keemia tund sai läbi ja kätte jõudis päeva viimasena kehalise tund. Mihkel oli sel päeval tunnist vabastatud ja asus koduteele. Jõudnud pisut aega kõndida, jooksid talle vastu klassi teised poisid. Sel päeval oli tunni teemaks maastikujooks ja nad olid mööda tulnud ka Mihkli kodust. Nüüd nad kohtusid. Järsku hakkas Mihkel karjuma ja püüdis pükse jalast ära tõmmata. Kuna oldi kraavi lähedal, proovis ta kraavis oleva veega põletavat püksitaskut kustutada. Mihkli taskus oli tükk kaaliumi ja rahakott kuu toidurahaga, mis oli jäänud õpetajale maksmata. Vett peale pritsides oli olukord muutunud vaid hullemaks. Lõpuks pidi Mihkel püksid jalast võtma. Tasku koha peal oli suur auk ja hävinud oli suur osa rahakotist. Süüdlaseks oli higi ja veega kokku puutunud kaalium. Veega kustutamine oli söövitava aine reaktsiooni vaid kiirendanud. Toidurahast olid alles üksikud tükid ja auklikud püksid vajasid väljavahetamist –püksisäärt mööda allajooksev vesi oli oma jälje jätnud. Kindlasti sööbis n-ö katse ka Mihkli mällu ereda mälestusena koolielust.
Poisid said selgeks kui oluline on tunnis toimuvat tähelepanelikult jälgida, et ebamugavusi reaalses elus vältida.
Tegemist on päriselus juhtunud looga, mille peategelase nimi on välja vahetatud.
Kurjusenukk
Astrid Runtal, 6.b klass
Kord ammusel ajal elas üks nukk. Ta oli kohutavalt kole. Peaaegu mitte keegi ei tahtnud temaga mängida. Aga oli üks erand. Oli üks väike tüdruk, kes elas lastekodus ja talle see nukk meeldis.
Sellel nukul olid musta värvi räbaldunud riided. Ta juuksed olid süsimustad. Tema silmad olid punased, huuled katkised ja verised. Tüdruk nägi välja samasugune. Ta keeldus enda riietest ja kõigest, mis teda nukuga sidus, loobuma.
Ühel päeval ei kannatanud teised lapsed seda enam välja. Nad otsustasid, et nukk peab kaduma. Nad seadsid tüdrukule lõksu. Kiusasid tüdrukut nii kaua kui see nutma hakkas. Talt kisti nukk jõuga käest ja rebiti tükkideks.
Sel ajal, kui kiusajad nukku katki rebisid, ei märganud keegi, kuidas tüdruk ise oli muutunud täpselt samasuguseks nukuks. Lõpuks märkas üks tüdruk, et kiusatava tüdruku asemele oli tekkinud uus nukk ja katki rebitud nuku tükid olid kadunud. Esimene, kes nukku nägi, haaras selle maast ja jooksis oma tuppa. Kui teised temale tuppa järgnesid, märkasid nad, et tal on täpselt samasugune nägu nagu eelmisel nuku omanikul. Kohe, kui lapsed nukku vaatasid, kadus nende mälestus eelmisest nuku omanikust.
Niimoodi kadus igal aastal lastekodus üks laps. Lõpuks polnud enam ühtegi last. Kadus ka nukk.
Kuid nukk ei ole kadunud. Ta kõnnib ringi veel tänapäevalgi. Igal aastal kaob lapsi, keda mitte kunagi ei leita.
Valgus
Loreen Soosaar, 6.a klass
Anna Louise ärkas südaöö paiku üles, kuid tema keha ei olnud ärkvel. Ta sai aru, et midagi on valesti. Anna Louise üritas kutsuda oma vanemaid, kuid tema suust ei tulnud piuksugi välja. Tüdruk püüdis rahuneda ja uuesti magama jääda.
Hommikul ärgates olid tema silmad kuivad nagu oleks liiv silmas. Ta rääkis juhtunust emale, kuid ema ignoreeris teda ja teatas, et aeg on kirikusse minna. Tavaliselt meeldis Anna Louisele kirikus käia, kuid sel korral oli tal teistsugune tunne.
Pärast kirikuskäiku oli perel kombeks süüa, kuid tüdrukul polnud isu. Ta lahkus lauast tundes end väsinuna. Anna Louise läks oma tuppa ja viskas voodisse pikali. Enda teadmata oli ta uinunud. Ärgates oli Anna Louise peaaegu nagu teadvusetu. Kõik tema ümber tundus nii võõras. Uduselt nägi ta mingisugust pikka tumedat kogu. Ta ei taibanud, kas see on reaalne või mitte. Anna Louise pea valutas meeletult ja ta istus maha mõeldes, mis temaga on juhtunud.
Kuud möödusid ja Anna Louise seisund halvenes. Ta oli kõhn ja kaetud sinikatega. Nägi rohkem ebareaalseid asju kui varem. Tema vanemad ei kutsunud arsti ja olid hoopis ükskõiksed. Tüdruku õde oli mitu korda näinud Anna Louiset enda ette pomisemas tundmatuid sõnu ja ennast vigastamas, pekstes oma pead vastu seina.
Ühel päeval kaotas Anna Louise oma aru ja ütles, et läheb valgusesse. Vanemad tegid näo, nagu ei olekski seda kuulnud. Kuid seda, kuhu Anna Louise läks, ei tea keegi.
Hilisõhtul
Phil-Benjamin Paju, 6.b klass
Oli juba hiline õhtu. Õues oli pime. Vanemad olid reisil ja mina olin üksinda kodus.
Kui ma hambaid pesin, kuulsin nagu keegi kraabiks seina. Ma arvasin, et see oli puuoks, mis tuulega liikus mööda maja seina ja ei pööranud sellele tähelepanu. Panin ukse kinni. Äkki kuulsin ülemisel korrusel mingit pauku. Jooksin kiiresti üles ja nägin, et terve tuba oli segamini. Mõtlesin, kes seda võis küll teha. Märkasin, et aken oli lahti. Olin tõesti hirmul. Teadsin kindlalt, ei olin akna sulgenud. Otsustasin minna vanemate tuppa magama.
Kui trepist alla läksin, nägin esimese korruse põrandal surnud rotti. Kust see siia sai? Kui ma trepist üles läksin, siis ju ei olnud. Mind valdas hirm ja paanika. Mida teha? Kuhu minna? Äkki on majas keegi, kes tahab mu elu kallale kippuda? Jooksin vanemate tuppa ja peitsin ennast teki alla. Igaks juhuks jätsin toaukse praokile, et näha ja kuulda, kas keegi kuskil liigub.
Äkki kuulsin samme. Issand, keegi ongi majas! Peitsin ennast üleni teki sisse. Ehk ta ei märka mind. Kuulsin, kuidas vanemate toa uks avanes. Süda kloppis hirmust. Püüdsin mitte hingata. Ehk mind ikkagi ei märgata. Ja siis hüppas keegi mulle peale…
Karjusin hirmust kui segane. Tõmbasin teki silmade pealt, et vähemalt hetkekski näha, kes mulle liiga tahab teha. See oli mu kass Garfield. Tema oligi akna lahti teinud. Ülemisel korrusel rotiga mänginud kuni selle surmani ja toa segamini ajanud. Toonud roti alumisele korrusele. Kõndinud mööda nagisevaid põrandalaudu nagu inimene.
Tantsupeole läen
Laura Potter, 2. klass
Tantsupidu väga äge,
sinna mina suvel lähen.
Lähen sinna juulikuus,
kooridel on laulud suus.
Tantsupidu väga tore,
tantsimine pole kole.
Tantsides me mustreid loome,
palju rõõmu koju toome.
Telekast ma tantse näen,
kõigil meil on tuju hää.
Pidu tuleb väga vahva,
plaksutab meil terve rahvas.
Vennaga peole
Hanali Perlov, 2. klass
Mina laulan, mina tantsin –
olen väike laululind,
laulmisest mul rõõmus hing.
Laule harjutama pean,
sammud laulupeole sean.
Tantsimises olen hea.
Sammud kõik on hästi peas.
Tantsupeole läheb vend,
seekord sellest säästan end.
Minu laulupidu
Theodor Krull, 6.b klass
See oli tore elamus, kuna sain esimest korda laulda nii paljude inimeste ees ja nii paljudega koos. Ma sain laulda kuulsamate Eesti dirigentide taktikepi all.
Mina sõitsin Tallinnasse koos teiste Parksepa Keskkooli poistekoori poistega kolm päeva enne pidu. Tallinnasse jõudes viidi meid kõigepealt ööbimiskohta. Sel korral majutati meid Tallinna Vene Gümnaasiumis. Me tõstsime oma pagasi maha. Lahti pakkimiseks aega ei antud, kuna me kiirustasime tantsupeo peaproovi vaatama. Tantsuetendusel meeldis eriti lõpp, kui terve staadion oli „Tuljakut“ tantsivaid rahvatantsijaid täis. See oli võimas. Peale etendust sõime „Laulu- ja tantsupeo“ jäätist, mis oli mõnusa kama maitsega. Kuna meil sel päeval kooriproovi ei olnud, saime natuke vaba aega poodides käimiseks. Õhtul tegime tutvust ööbimiskohaga ja pakkisime kompsud lahti. Pärast pumpasime madratsid täis ning tegime voodid korda. Terve poistekoor mahutati ära ühte klassi. Õpetaja rääkis ka järgmise päeva tegemistest. Ühtlasi tuletas ta meelde, et öörahu on kell 23. See meile väga ei meeldinud. Oleks tahtnud sõpradega kauem jutustada. Ega siis iga päev saa niimoodi koos olla.
Teise päeva hommikul kui olime koolis söönud, läksime bussiga lauluväljakule proovi. Kohapeal oli juba palju rahvast kogunenud. Me leppisime kokku kogunemiskoha, kuhu peale proovi tulla. See oli üks suur kivi. Proov kulges hästi ja seega ei läinud kaua aega. Peale proovi läksime sööma. Enamasti võtsid kõik seljankat, kuigi oli valikus veel herne- ja nuudlisupp. Üldiselt olid kõigil päevadel pakutavad toidud head ja võis täitsa rahule jääda. Ostsime lauluväljakult ka mõne suveniiri. Näiteks endale ostsin ühe suure lipu ja kaelaehte Eesti vapi kujutisega. Pärast proovi liikusime kooli juurde tagasi. Seal oli õhtuni vaba aeg ja enamiku sellest veetsime kaaslastega õues.
Kolmas päev algas rongkäiguga, mis algas Vabaduse väljaku kõrvalt. Kõik olid uhketes pidu-riietes. Lehvis palju lippe, kanti plakateid ja kostis pillimängu. Kõik olid lõbusas meeleolus. Minul ja mõnel kaaslasel tuli kanda Võrumaa sümboolikaga plakatit. Rahvast tundus olevat tohutult palju ja laulukaare alla jõudmine võttis palju aega. Kahele poole teed oli kohale tulnud palju linnarahvast ja ilmselt kaugemaltki üle kogu Eestimaa. Kui kohale jõudsime hakkasime kava järgi esinema. Vahepeal toimus ka tule süütamine. Laulsid koorid, mida juhtisid erinevad dirigendid. Pärast esinemist läksime jalgsi kooli tagasi. Jalutasime Kadrioru pargist läbi, nägime presidendilossi ja kunstimuuseumi.
Neljanda päeva hommikupoolikul oli lõpuks vaba aega loomaaias käimiseks. Seal nägime jääkarusid, troopilisi loomi, madusid, ninasarvikuid, elevante, sõralisi, kotkaid, papagoisid ja saime ka linde toita. Tegime kooriga pilti. Aeg lendas kiiresti. Peagi oli aeg lauluväljakule minna. Kogunesime lauluväljakule ja siis tundus, et siin oleks nagu terve Eesti rahvas kokku tulnud. Õnneks ei pidanud me kaua oma esinemiskorda ootama. Poistekoore dirigeerisid Kuno Kerge, Hirvo Surva, Lydia Rahula. Laulsime viis laulu „Kes selle tamme istutas?“, „Vanaisa“, „Mere kutse“, „Aatomik“, „Spordimees“. See viimane lugu meeldis kuulajatele nii palju, et laulsime veel ühe korra. Pärast esinemist sõime veel viimast korda laulupeosuppi ja siis kuulasime kontserti. Päris viimaseid laule me ei jõudnudki ära kuulata, sest meil oli aeg kodu poole minema hakata.
Olen tänulik õpetaja Üllele, Siljale ja Meritile, tänu nendele sain ma ühe suure kogemuse võrra rikkamaks.
Loitsud
Kärolain Kindsiveer 9.a klass
Mõtle, mõtle ajukene,
aega ainult vähekene.
Vastused ju täitsa lihtsad,
viisi saada väga ihkan.
Nele Jõgeva, 9.a klass
Hüppa, hüppa kergel jalal
üle lati kõrgel kaarel,
ära lase latil pikal
maha minna sellel hüppel.
Hüppel olgu võimast jõudu,
hüppel olgu võimast lendu,
olgu tegu, olgu nägu,
siis poodium on minu jagu.
Loits emakeele eksamiks
Hellika Otsar, 9. klass
Kolm täiskuud enne eksamit mine igal kolmel täiskuuööl kooli juurde selle ruumi akende alla, kus eksam toimub. Pane põlema 13 küünalt ja aseta need ringikujuliselt maha. Ringi keskele pane kõik oma viimase kolme aasta õpikud, konspektid ja klassikirjandid. Kõnni küünalde ümber kolm ringi ja samal ajal lausu järgmisi sõnu:
Loitsin mina, lausun mina,
kõnelen ma kõnelusi,
sõnun mina sõnelusi,
armulised jumalad,
tooge mulle 100 punkti,
käekiri ilusaim,
sõnavara suurim,
külma närvi kamaluga,
eesti keele õpetaja halastust.
Õnne ja raha loits
Crisli Vallik, 9. klass
Pane viis münti vasakusse taskusse ja jookse vastupäeva viis ringi ümber maja. Mündid tuleb ümber tõsta paremasse taskusse, ise samal ajal lugeda loitsu. Neid münte tuleb hoida viis päeva paremas taskus.
Õnn, sa tule minu õuele
ja koputa minu uksele.
Raha, sa veere minu kaukasse,
et saaksin ebaõnne visata laukasse.
Emakeelepäeva kõnevõistluse lood
Eesti keele (ja meele) kestvus sõltub meist endist
Grete Hollo,7. klass
Head klassikaaslased!
„Hästi väljendatud mõte kõlab targalt kõigis keeltes”, John Dryden. Eesti keel on omapärane keel ja ka raske keel, sest meil on keeruline grammatika. Eesti keelt kõneleb emakeelena üks miljon inimest, see pole just kõige suurem arv, aga ikkagi. Siiski hakkab eesti keel vaikselt hääbuma, sest inglise keel on peale tulnud ja need kaks keelt on segunenud ning on tekkinud päris palju slängi, mis on saanud juba inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Internetis suheldes kasutavad noored inimesed pidevalt slängi ja sõnu ei kirjutata välja – tekivad mõttetud lühendid.
Eesti keeles on palju murdeid ja murrakuid. Murded on eesti keele rikkus, sest paljudes keeltes pole murdeid olemaski, aga meil on ka murded hääbumas. Leian, et põhjusteks on keele lihtsustamine ja släng. Seega hoiame ja õpime oma kandi murret, et seda elus hoida.
Emakeelepäev on riiklik tähtpäev, mida tähistatakse 1996. aastast luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil. Emakeelepäeva jaoks valiti Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, kuna Peterson oli üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Ka oma oodis "Kuu" juhtis ta tähelepanu just eesti keelele kui kirjanduskeelele. Emakeelepäeva puhul korraldatakse mitmesuguseid üritusi, näiteks toimub Vikerraadios 2008. aastast e-etteütlus. Samuti antakse sel päeval Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis välja aasta keeleteo auhind eelmisel aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest.
Ühesõnaga hoidkem eesti keelt ja üritagem slängi vähem kasutada, üritame rohkem oma piirkonna murret tundma õppida, et see säiliks ja tulevased põlvkonnad üldse teaksid, et võru murre on olemas. „Keel on rahvuse hing,” Aleksei Tolstoi. Tänan kõiki, kes mind kuulasid!
Eesti keel ja meel sõltub meist endist
Marco Kindsigo, 8.a klass
Head kuulajad!
Kõigepealt tahan teile meelde tuletada sõnu, mida ütles endine Eesti Vabariigi president Lennart Meri: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” Miks siis räägitakse, et eesti keele hääbumisest? Miks tuleb peale erinevaid võõrkeelseid sõnu teistest keeltest? Paljud noored ja ka täiskasvanud kasutavad omavahel suhtlemiseks slängi ja mugavdunud ingliskeelseid sõnu. Ka rahvatants kui meie kultuuri üks olulisi osasid ei ole enam koolides kohustuslik. Jah, me ei saa keelata võõrkeele kasutamist. Jah, me ei saa lapsi ja noori sundida rahvatantsu tantsima. Võõrkeeled on tähtsad: saame suhelda välismaalastest sõprade ja tuttavatega. Samas aga, rääkides oma klassikaaslastega, vanematega, tuttavatega, võiksime kasutada puhast eesti keelt.
Meie esivanemad sõdisid Eesti eest. Paljud inimesed surid, kaitstes eesti keelt ja kultuuri.
Meie esivanemad olid mitukümmend aastat nõukogude okupatsiooni all, aga nad ei kaotanud usku vabasse Eesti riiki ega unustanud eesti keelt.
Suur tänu Kristjan Jaak Petersonile, kes ei häbenenud rääkida eesti keeles – oma emakeeles. Ta oli uhke, et oskas kõneleda sellist ilusat ja kõlavat keelt nagu eesti keel. Ka meie, eestlased, peaksime olema uhked, et oskame rääkida sellist ilusat keelt. Ka meie peaksime seisma oma kultuuri ja keele eest. Kui vaja, siis ka meie sõdime eesti kultuuri ja keele eest.
Oma kõne lõpetuseks tahan öelda, et eesti keel on rikas ja ilus keel ning eesti kultuur on meile tähtis. Oma keele ja kultuuri kaotamisega häbistame ainult iseennast.
Tänan kuulamast!
Tan pruugitas võro kiilt
Bussijuhi hädä
Kauri Evestus, 5. klass
Aastit tagasi oll’ mu esä bussijuht ja sõitsõ Võro-Tartu liini.
Ütskõrd jäi täl Tartun inne tagasitulõkit aigu ja läts tõsõ bussijuhiga juttu aama. Aiva juttu ja kõndsõva ümbre bussi, et ütelisi kaia, kas bussiga om õks kõik kõrran. Ütekõrraga kaese, et kõrval saisva bussi alt nakas midägi juuskma. Üts mammikõnõ läts müüdä ja hiitüsi kah, et bussi alt miskit juuskma nakas. Mammikõnõ läts bussi manu ja koput ussõ pääle. Bussijuht küsse: „Noh, mammikõnõ, miä murõs?“ Mammi vastas: „Juhikõnõ, teil juusk miski bussi alt. Kas om miskit katski lännü?“ Bussijuht tegi nalja ja ütel mammilõ: „Sa kae perrä, miä bussil vika.“ Mammi hiitü tuu pääle, rehäs käega ja pandsõ joostõn minemä.
Perän ütel tuu bussijuht, kellel bussi alt miskit juusksõ, et täl tull’ sääne pissihädä pääle, et inäp es jõvva välläkäiku. Tõstsõ ruttu bussipõrmandu kaasõ üles ja lasksõgi säält uma sorina vällä. Mehe naksiva tu jutu pääle kõva helüga naarma.
Kae, miä või juhtuda, ku suur hädä pääle tulõ.
Imä tege ulli nall’a
Janely Ilves, 6.b klass
Inne kuvvõnda klassi edimädse veerandi lõppu tetti kontrolltüü. Tu oll’ mu jaos tähtis selle, et tuu otsust mu veerandi hinde.
Istsõmi õdaku koon perrega lavva takan, ku äkisti käve läbi telefoni helü. Tu helü tähend toda, et hinne tull’. Imä võtsõ telefoni, kai hinnõt, a mullõ es näütä. Ma küsse imä käest, et kas om viis? Imä raput pääd. Küsse, et kas om neli? Jälki raput imä pääd. Oll’i joba peris närvin ja küsse, et kas kolm om sõs? Imä noogut pääga. Samal aol, ku imä noogut, lätsi ma näost valgõs. Ma arva, et söä jätse kah paar lüüki tegemätä. Ku imä minnu sääntsena nägi, sõs ütel õkva, et tegelikult oll’ hinne viis. Hinksi kergendätült, kuid oll’i viil tükk aigu näost valgõ.
Imäl sai külh pall’o nall’a, a ma oll’i naljast peris kavvõn.
Kimmämb võit
Sander Suur, 6.b klass
Meil velega näkas kotun ikäv. No kavva sa õks opit ja moloraamatut vahit. Mõtlimi vällä värsket õhku hingämä minnä. Ja liikmine om teedäki kasulik latsõlõ. Võitlõs lampjalgsusõ vasta ja arõndas ka silmäringi, nigu üten filmin kunagi üteldi.
Naksimi kodo mant pihta. Kävemi vähkü aigu, ku mu velel näkas lihtsalt jalg-jala ette käümisest villänd. Tä löüdse tii veerest üte lumõtükü ja näkas toda jalaga edesi lüümä. Mullõ näkas kah sääne asi huvi pakma. Löüdse üte lumõtükü ja tei samma muudu ku veligi.
Teedäki, ku midägi kavva pessat, sõs tuul ätt lõpus katski. Nii juhtusi mu vele lumõtüküga. Veli näkse uut hääd lumõtükkü, lei toda jalaga ja sattõ esi pikäle. Tull’ vällä, et tuu lumõtükk oll’ nii kimmäle maa küllen kinni, et es mõtlõgi liigatada. Veli tull’ püstü ja pühkse hinnäst lumõst puhtas. Pääle toda kattõ velel egäsugune isu jalguga vehki.
Nilbõ põrmand
Nele Jõgeva, 6.a klass
Ku ma seo aasta sügütsest vaheaost tagasi kuuli tulli, oll’ kõik täpselt nii nigu innembägi. Lätsi koolimaja ussõst sisse. Sääl teret meid direktoriherr Kesselmann, nigu egäl tõõsõlgi pääväl. Võtsõ ülerõiva rõivahoiun sälläst, tereti rõivahoiutädi Marit ja naksi klassõ poolõ minemä. Nigu ma Mari sällä takan kivipõrmandu päält laudpõrmandu pääle astsõ, saimi klassisõsarõga arvu, et laudpõrmand om hirmus nilbõ. Täpselt sääne tunnõ, nigu olõs banaanikoorõ pääle astnu ja nilvõstanu. Kaimi tõisi klassikaaslasi ja saimi peris kõvva naarda, sest kõik nigu uisutivi. Eski kängä’ kriuksõva imelikult.
Päävä pääle sattõmi klassisõsarõga peris mitu kõrda maaha. Hindälegi tegi nalja. Külh sattõmi sällüle, külh kõtulõ. Eski külüle sai satatus. Vahepääl kopõrdimi niisama. Peris rassõ oll’ püstü tulla.
Koolipäävä lõpus es olõki põrmand inäp nii nilbõ. Arva, et inämbüs lapsi libist hinnäst põrmandu pääl. Mõni sattõ lihtsalt nal’avilus.
A toda, mille põrmand nii nilbõ oll’, mi teedä es saaki. Kas oll’ võls mõsuvahend vai teivä oppaja miika nal’a? A keä näi oppajaidki tiid. Edimädsel aprillil tegevä nä meile nal’a, mille nä es või nüüdki tetä.
Tüüpäiv, miä lää ei meelest
Helena Loit, 6.b klass
Mu imä oll’ mõni aasta tagasi Võro raadion tüül. Ta oll’ sääl pääväuudissite toimõtaja. Egä päiv oll’ kell viis õdaku ka võrokeelitse uudissõ. Tuul pääväl oll’ kõgõ tähtsamb pääväuudis tuu, kui Erki Nool võitsõ medali. Imä pidigi ütlema raadio otsõeetrin, et: "Täämbä karas Erki Nool kaigast 7,98 meetrit." Tuu ütlemine tegi nii paljo nalja, et imä nakas kõva helüga naarma. Naarsõ nii paljo, et sattõ pingiga uppi. Ja raadioeetrin ess olõ tuu moment muud kuulda, kui suurt kolinat ja naaru.
Peräst tuud juhtumist helisi raadio telefon peris paljo ja küsüti, et mis tu juhtu. Imä sai uma ülemba käest kah nuumi, aga naarda saiva kõik.
Tuu tüüpäiv jääs miilde mu imäle elo lõpuni. Ta tundsõ tuul pääväl hinnäst tõelise soss-sepänä.
Sõsarõ äpärdus
Marten Luik, 5b klass
Mu sõsar Helery käü Võru muusikakoolin ja opp sääl klaverit. Ku oppus läbi, lätt imä Heleryle perä ja tuu kodo.
Nii ka seo kõrd. Pääle tunde helist tä imäle, et teda perrä kutsu. Helery uutsõ ja uutsõ ning nakas joba kärsitus minemä. Lõpus täl kannatus sai otsa ja läts vällä parklahe kaema, kohe tu imä nii kavvas jääs. Peägi nägi tä kavvõmban massinat, mis sarnanõsi mi perre autuga. Uutmisõst vihatsõs lännü Helery läts kipõl sammul autu poole. Hüppas huuga autulõ ja nakas õkva pahandama, et tä pidi väega kavva uutma. Äkki näkse, et roolin istus määnegi võõras inemene. Suurõ ehmatusõga tormas Helery autust välla. Tänu seole unõt tä pahameele ja oll´ õnnõlik, ku nägi imä autut. Lõpp hää, kõik hää!
Seoga tulõva mullõ miilde imä õpõtussõna´: är´ torma pää sälän! Tasus õks kullõlda vanõmbite inemiisi juttu.
Loits nelä Eestimaa aastaao kestvüsele
Kristjan Kesselmann, 9. klass
Liigu, liigu, ojakõnõ,
linda, linda, tsirgukõnõ,
sula, sula, lumõkõnõ,
kasu´, kasu´, taimõkõnõ.
Küdsä, küdsä, marjakõnõ,
valmi, valmi, viljakõnõ,
paistu, paistu, pääväkõnõ,
puhka, puhka, latsõkõnõ.
Liuglõ, liuglõ, lehekõnõ,
tulõ, tulõ, tuulõkõnõ,
sirgu, sirgu, seenekõnõ,
sata, sata, piisakõnõ.
Langõ, langõ, helbekõnõ,
nõsõ´, nõsõ´, tormikõnõ,
ehi´, ehi´, kuusõkõnõ,
särä, särä, tähekõnõ.
Mu´ Eestimaa…
Leiutajad ja leiutised
Leiutamine on lihtne! Oluline on vaid märgata meid ümbritsevat ja püüda seda paremaks muuta. Ideede loomisel ja probleemide lahendamisel saab kasutada lisaks oma mõtetele ka kõiki neid erinevaid detaile ja teadmisi, mida koolis õpitakse.
Õpilasleiutajate riikliku konkursi eesmärk on väärtustada teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni õpilaskonnas, stimuleerida õpilaste aktiivsust teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal ning avaldada tunnustust väljapaistvaid tulemusi saavutanud õpilastele ja õpilaskollektiividele, nende juhendajatele ja õpetajatele ning koolidele.
Üleriigiline õpilasleiutajate konkurss korraldati esmakordselt 2008. aastal. Konkursile oodatakse õpilaste töid, mis lahendavad kellegi või millegi igapäevaelulisi probleeme ja kitsaskohti. Igal aastal esitatakse võistlusele 600-850 tööd ning huvitavamatest töödest valmistatakse postrid, mis rändnäitusena mööda Eestimaa koole ja erinevatel üritustel ringi rändavad.
Parksepa Keskkooli õpilased on osalenud leiutajate konkursil alates 2009. aastast. Eriti populaarne on leiutamine algklassides, kuid osalenud on ka 7. klassi õpilased. Aastatel 2009–2018 on leiutajate konkursil osalenud ligi paarsada õpilast, neist mitmed esitlevad igal aastal oma uusi leiutisi. 2012. ja 2017. aastal saavutas Parksepa Keskkool leiutajate konkursil parima kooli preemia (mõlemal aastal saadi 2600 eurot innovaatiliste õppevahendite muretsemiseks). Noori leiutajaid on juhendanud õpetajad: Liia Luik, Ülle Noppel, Helle Liloson, Kaido Kaas, Ene Kärg, Mariina Kõrs, Maili Toom, Karin Peterson ja Anneli Arike.
Viimastel aastatel väga häid tulemusi õpilasleiutajate riiklikul konkursil saavutanud Parksepa Keskkooli noored leiutajad ja nende leiutised.
Rebitav piimapakk
Berta Tsirk, 2. kl
2016. aastal 1.–4. kl vanuserühmas III preemia
Olen mitu korda olnud hädas kilest piimapaki avamisega. Kindlasti ei ole ma ainuke. Lapsed ei tohigi vanemate järelvalveta nuga või kääre puutuda, aga piima juua võivad küll. Samuti võivad kilest piimapaki avamisega hädas olla ka vanad inimesed.
Mina leiutasin rebitava piimapaki. Piimapaki üks ülemine nurk on spetsiaalse pressi abil kokku surutud ja peale märgitud joont mööda lahti rebitav. Sarnast tehnoloogiat on kasutatud mitmete erinevate toiduainete pakendite puhul, aga rebitavat piimapakki ei ole veel näinud.
Arvan, et selline piimapakk muutub kiiresti populaarseks, sest inimesed peavad oluliseks mugavust ja ohutust.
Nutipeegel
Berta Tsirk, 3. kl
2017. aastal 1.–4. kl vanuserühmas I preemia
Peegli ees soengut tehes on alati mure, et ei näe, kuidas soeng selja tagant välja näeb. Selle probleemi lahendamiseks leiutasin nutipeegli, millega saab näha ka selja taha.
Peegel on varustatud kaamera ja puldiga. Kaamera kinnitub peegli külge painduva varre abil.
Istun või seisan peegli ette ja alustan soengu sättimist. Kui olen eestvaatega rahul, kuvan peeglile ka kaamera pildid tagant, paremalt ja vasakult küljelt vaadates.
Kui midagi vajab veel kohendamist, teen seda. Nüüd võin rahulolevana vajutada nuppu „Lülita välja” ja siirduda enesekindlana järgmiste tähtsate toimetuste juurde.
Arvan, et minu peegel pakub suurt huvi nii lastele kui ka täiskasvanutele, sest võimaldab kiiresti ja mugavalt oma väljanägemist kontrollida ja korrigeerida.
Magnetiga põrandahari
Karin Kivi, 3. kl
2017. aastal 1.–4. kl vanuserühmas III preemia
Kooli käsitööklassis, õmblusateljeedes, kodudes, kus tehakse õmblustöid juhtub ikka, et nööpnõelad või õmblusnõelad kukuvad põrandale.
Hea nägemisega lapsed ja nooremad inimesed leiavad need päris hästi üles ja kummardamine pole ka probleemiks. Keerulisem on aga siis, kui nõela kasutaja nägemine pole kõige teravam või tervis ei luba kükitada või kummardada.
Põrandale vedelema jäänud nõel võib teha palju pahandust. See võib peale astudes minna jala sisse nii inimesele kui ka lemmikloomale. Põrandat pestes võib nõel jääda mopi või lapi sisse ja seda pestes või väänates torgata kätt. Põrandal olnud nõelal võivad olla pisikud, mis põhjustavad torkehaavas põletikku.
Tehnoloogiaklassis, puidu- ja metallitöökodades kukub sageli põrandale naelu ja kruvisid. Nendega on sama mure. Kui probleemiks on nägemine, siis ei leia kõiki üles. Kui raskendatud on kummardamine või kükitamine, siis valmistab maha kukkunud töövahendite otsimine ebamugavust ja vaevusi.
Põranda võib ju peale töö lõpetamist tolmuimejaga puhtaks tõmmata, aga siis lähevad nõelad, naelad, kruvid koos tolmu ja muu prahiga tolmuimejasse ja vaevalt keegi neid sealt enam otsib.
Olen ka ise nende probleemidega kokku puutunud nii vanaemaga koos õmblustööd tehes kui ka vanaisal töökojas abiks olles.
Lahenduseks oleks minu leiutis – magnetiga põrandahari.
Harjal on painduv vars ja mugav käepide nii nagu paljudel olemasolevatel harjadel. Tavalisest harjast erinev on aga harja pea, kus harjaste vahele on peidetud magnetribad või magnetringid. Nende kõrgust harjaste vahel on võimalik reguleerida käepidemel oleva nupu abil.
Põrandat pühkides jäävad nõelad, naelad, kruvid magneti külge kinni, tolmu ja muu prügi saab aga kokku tõmmata ja prügikühvlile lükata. Kadunud metallesemed võib nüüd ettevaatlikult magneti küljest lahti võtta ja uuesti kasutama hakata.
Magnetiga põrandahari leiaks kindlasti rohket kasutamist ja teeks kergemaks paljude õmblemise, puidu- ja metallitööga tegelevate inimeste elu, sest muudaks turvalisemaks koristamise ja aitaks ka töövahendeid kokku hoida.
Kandiline liimipulk
Riko Rosenberg, 1. kl
2018. aastal 1.-4. kl vanuserühmas III preemia
Minu leiutiseks on liimipulk, mis on kujult kandiline. Kandiline on ta sellepärast, et ümmargune liimipulk jookseb laua pealt kogu aeg minema. Mina pean siis laua alla teda otsima minema. See on väga tüütu tegevus.
Sellest leiutisest saaksid kasu kõik inimesed, kes kasutavad pulgaliimi ja ei taha laua alla ronida.
Otsisin internetist sellise leiutise kohta infot, kuid vähemalt mina ei leidnud.
Aknaga piimapakk
Karoliis Tamm, 1. kl
2018. aastal 1.–4. kl vanuserühmas I preemia
Mulle meeldib piima juua. Vahel juhtub, et kui tahan kodus piima juua ja avan külmutuskapi, siis pakki välja võttes avastan, et piim on sellest otsa saanud. Minu leiutiseks on aknaga piimapakk.
Piimapaki sees on püstine läbipaistev aken, kust on kohe näha, kui palju piima on veel alles. Ema ei pea enam hommikul piimapakki kapist välja võtma, vaid näeb kohe, kas peab poest õhtuks piima juurde tooma või mitte. Selle leiutise mõte tuli mulle siis pähe kui nägin, kuidas isa automootorisse õli valas. Õlinõul oli selline aken.
Puu krae
Braian Tsirk, 2. kl
2018. aastal 1.–4. kl vanuserühmas I preemia
Suvel on laste kohustus hoida puutüved heinast puhtad. Väga tüütu on seda käsitsi kakkuda ja trimmerdades võib jälle puutüve ära rikkuda. Selle probleemi lahendamiseks leiutasin puu krae, mis ei lase puutüve ümber heinal kasvada. Puu krae on mugav lahendus, mis kestab aastaid.
Kõigepealt tuleb mõõta puu paksus, et saaks teada, kui suure krae tegema peaks. Siis tuleb lõigata vastavalt puu suurusele tõrvapapist ring, kasutades selleks näiteks ümmargust kaussi. Saadud ümmargusele ringile ehk Puu kraele, tuleb lõigata keskele vastavalt puutüve mõõdule, ümmargune ring, mis peab olema puutüvest suurem.
Puule peab jääma ka kasvuruumi. Neid peab välja lõikama 2 tükki, et need hiljem omavahel kokku kleepida.
Puu kraed ei saa otse puutüve ümber panna, kuna puu kasvab ning tõrvapapist tehtud Puu krae ei ole elastne. Seetõttu tuleb peenravaibast lõigata puutüve ümber sobiv tükk, mis jääb puutüve ja krae vahele. Selle elastsus laseb puul vabalt kasvada ning takistab heina kasvamist. Puutüvi tuleb pintseldada kokku spetsiaalse putukatõrje liimiga, et peenrakate tihedalt kinni kleepuks. Putukatõrje liimi kasutatakse sellepärast, et see on puule ohutu. Peenravaip tuleb liimida puutüve ja krae peale. Gaasipõletiga tuleb ettevaatlikult põletada tõrvapappi, et saaks liimida teise krae esimese peale. Selle töö etapi juures peab näiteks pleki abil kaitsma puutüve kuuma eest. Ka teine krae tuleb gaasipõletiga kuumutada, et ta kleepuks teise krae külge. Kuna krae peal olev tõrv on väga kuum, tuleb kinnastega ettevaatlikult tõsta üks krae teise peale.
Kunstitööd
Konkursitööd
Maailma Laste Haikukonkurss 2017–2018 „Kõik, mis elab“
Kristella Hõrak 20ne parema hulgas
Tekst:
Pruunikirju kass
Hüppab üle lompide
Usinalt, hoolsalt
Konkursil osales oma haiku ja pildiga 781 last üle Eesti. Võidutööd avaldatakse konkursi antoloogias „Haiku By World Children, Vol.15“ ning näidatakse JALi rahvusvaheliste lendude meelelahutusprogrammides Boeing 787 lennukites.
Ecolines’i loovtööde konkursil “Võida klassireis” sai peaauhinna 4. klass
Juhendaja kaasabiga loodi elektri toel liikuva bussi makett, mis sisaldas väga keerukaid elemente käsitöö ja tööõpetuse valdkonnast.
Koolilugude omaloomingu võistlus 2017. aastal
Kool
Lisette Gorjunov, 5. klass
Lapsepõlv jääb seljataha,
Algab hoopis teine töö –
pikem, tähtsam koolitee.
Esialgu väga raske
tundub olevat kõik see.
Aga õpetaja lahke
aitab mind sel pikal teel.
Koolis käia on ju tore –
tarkust taga nõudma peab.
kodu, kool ja sõber hea –
elu õpetab ja teab.
Jälle kooli
Liana Parmask, 6.a klass
Hommikul sul tuju paha,
kooli minna sa ei taha.
Kuigi sul seal sõbrad head,
lapsepõlvest mõned vead.
Paljutki peab õppima,
teksti pähe tuupima.
Koolitööd sul vähe/palju,
koolis saab ka süüa saiu.
Sõpru on ju koolis ka,
kellega saad mängida.
Lõpuks koju minna saad -
aga tahaks jääda ka.
Vanasti kooliajal
Franz Krull, 6.b klass
Tänapäeval midagi sellist naljalt ei kuule, et keegi käiks hommikuti viis kilomeetrit jala kooli või õpetajad peksaksid õpilasi nende eksimuste eest. Isegi kui taolist juhtuks väikses külakolkas, oleks ühiskond kohe ärritunud ning ajalehed, televisioon ja muu sotsiaalmeedia kajastaksid kui suurt ebaõiglust. Nõukogude ajal, veel 1980-ndatel, oli see aga igapäevane nähtus. Minu ema ja isa kooliaastad jäävad ka sellesse perioodi. Emal tuli kooli jõudmiseks käia kilomeeter jala bussipeatusesse ja edasi viis kilomeetrit bussiga. Laupäeviti käis aga kogu maa jalgsi, sest buss sel nädalapäeval lihtsalt ei käinud. Nõukogude ajal oli kool ka laupäeviti kuni aastani 1984. Juhtus ka seda, et bussid jäid tulemata, sest tehnika lagunes rohkem. Talvel olid halvad teeolud ja teed olid üldse halvas seisus. Isal oli lihtsam. Algklassides oli kolm kilomeetrit vaja bussiga minna. Vahel aga ei mahtunud bussi peale. Tuli jala minna või teiseks tunniks järgmise bussiga kohale jõuda. Pigem töötas ikka see teine variant. Hiljem aga uude kooli oli vaid poolteist kilomeetrit. Vantsis kogu aeg jala. Vanemad mäletavad ka seda, et kunagi lapsed ei nurisenud. Nii oli ja muud justkui ei olnudki tahta. Ennast vaadates, siis 99% saan autoga kooli, kuhu on vaid kilomeeter ja ei kujuta ettegi, et peaksin just hommikuti jala vantsima.
Ka koolivägivald eksisteeris tollal täiega. Õpetajad lasid käed käiku kui muidu ei saanud. Mõned olid lihtsalt harjunud niimoodi. Mitte kõik siiski. Isa mäletab selliseid juhtumeid oma kooliajast. Juba esimeses klassis nägi ta, kuidas paralleelklassi naisõpetaja kehalise tunnis oma kasvandikke jalaga peksis. Ka tüdrukud said peksa. Üks teine jälle armastas vahetunnis jooksvatele õpilastele jala ette panna nii, et need kõhuli käisid. Neljandas klassis kehalise tunnis kaotas isa korraks pildi eest, kui õpetaja talle täie jõuga vastu nägu virutas. Põhjuseks oli vilistamine jalka mängu ajal. Kord jälle, viiendas klassis, tundi kiirustades, jooksis trepist üles ühest õpetajast mööda. See rabas tal juustest ja väänas põlvili ega lasknud tükk aega lahti. Juustest tutistamine, kõrvast näpistamine ja joonlauaga mööda näppe andmine oli igapäevane praktika. Õpetajatel oli tollal palju voli. Isa mäletab vaid ühte õpetajat, kes korduvate vägivallatsemiste pärast lahti lasti. Samuti võis õpetaja last süüdistada milleski, mida ta polnud teinud. Näiteks varguses ja ka vabandusi ei tulnud kui õige süüdlane välja ilmus. Lapsed jälle ei kaevanud ka eriti. Isa ei rääkinud oma vanematele kunagi, et õpetajad liiga teevad. Ega teisedki seda teinud. Kehaline karistamine oli ju paljudes kodudeski tavaline.
Elu ENSV-s kooliajal oli karm aga oli ka palju ilusat muidugi, kuid see on teine ja pikem lugu.
Õpetaja äpardus – õpilaste rõõm
Helena Loit, 6.b klass
Minu ema rääkis mulle selle loo, mis pärineb tema kooliajast. Ema oli tol ajal seitsmendas klassis, kus oli tunniplaanis ka füüsika. See oli tund, mis tundus kõigile väga keeruline, raske ja samas ka igav.
Käes oligi kolmapäev, kui esimene tund oli füüsika. Sel päeval pidi olema kontrolltöö ja paljud muretsesid, et ei saa hakkama ning ei oska. Tunni alguses jagas õpetaja ülesanded lehtedel kätte ja palus alustada tööga. Kui tund oli umbes kakskümmend minutit juba kestnud, valitses klassiruumis ebatavaline vaikus ja vaikne naerukihin. Füüsika õpetaja oli ilmselt nii väsinud, et oli lausa magama jäänud. Nii ta istus, käsi vastu põske, silmad kinni ja kostus une norin. Algas tõeline spikerdamine ja kõigil oli nalja kui palju. Kõik vaatasid, kust aga said spikerdada ja tegid seda rahumeeli. Vaikselt lepiti kokku, et kõik õpilased on klassis hästi tasa, et siis jätkub õpetajal ka und pikemaks ajaks ja õpilastel on rõõmus meel. Kõlas kaua oodatud vahetunni kellahelin ja see helin äratas ka õpetaja üles. Õpetaja oli ise pisut ehmunud ja kohmetu, kuid õpilased arvasid, et õpetaja ise ei saanudki aru oma väikesest uinakust. Koguti lehed kokku ja jäädi tulemusi ootama. Uuel nädalal, kui oli taas käes füüsika tund, selgus, et kõik olid üllataval kombel kontrolltööd viiele teinud. Omakeskis visati nalja, et selliseid tunde võiks rohkem olla.
Nii naljakas, kui see ka ei ole, võib ühe õpetaja äpardus olla õpilaste suur rõõm ja rahulolu.
Minu kool
Grete Hollo, 5. klass
Koolis suur on seltskond,
kõik kui üks perekond.
Klasse on seal mitmed,
igal uksel omad võtmed.
Koolis palju sõpru on,
nemad kõik head sõbrad on.
Toit on koolis imehea,
tööle paneb minu pea.
Koolis targemaks sa saad,
õpid tundma merd ja maad.
Õpetajad on seal toredad,
ei pea tundma muret ma.
Mulle meeldib kool
Karinee Kungus, 5.klass
Koolis käia mulle meeldib,
seal on oma kindlad reeglid.
Kuna liigud, kuna passid,
seal on väga kenad klassid.
Nalja saab seal tõesti palju,
kuid kära seal on üsna valju.
Piisavalt seal üritusi,
vahel on ka küsitlusi.
Õpetajad väga head,
harva teevad mõned vead.
Eks kõik meist ikka vigu tee,
kõik teame, et on tõsi see.
Koolis palju tegelasi –
õpetajaid, õpilasi.
Koolis käia huvitav,
kuid ka üsna väsitav.
Pinali kukkumine
Gerda Michelson, 6.b klass
Selles koolis, kus mina käin, käis ka minu vanaema. Aga tol ajal oli kooli palju väiksem, 8-klassiline ja reeglid olid rangemad kui praegu.
Minu vanaema mäletab seda päeva, kui ta oli väike ja käis 6. klassis. Ta oli väga tubli õpilane ja alati olid pinalis kõik pliiatsid olemas. Neil oli just parasjagu olnud tund. Tunnis pidid nad alati istuma ilusti ja vaikselt oma koha peal, sest nende õpetaja Nikolai oli seda öelnud. Ühtäkki oli minu vanaema pinginaabril Annel plekist pinal maha kukkunud ja kõik pliiatsid laiali läinud. Loomulikult kõik ehmusid ja õpetaja Nikolai sai pahaseks. Minu vanaema ja tema pinginaaber Anne hakkasid kohe naerma ja ei suutnud naermist lõpetada. Anne hakkas pliiatseid põrandalt kokku korjama ja samal hetkel kukkus ka minu vanaemal plekist pinal põrandale. Kui Nikolai seda märkas, sai ta nende peale väga pahaseks ja saatis nad ukse taha. Kuna Nikolai oli kooli direktor, siis käskis ta neil kirjutada seletuskirja, kus tüdrukud pidid kirjutama põhjuse, miks nad tundi segavad.
Seletuskirja kirjutamine oli õnneks nende ainus karistus.
Tuleviku kool
Tauri Pähn, 5. klass
Olen vahel mõelnud, et milline võiks olla kool tulevikus, näiteks 20 aasta pärast.
Mina tahaks, et tuleviku koolis oleks kõikidel õpilastel oma tahvel- ja sülearvuti, sest siis saaks koolitöid teha kiiremini ja paremini. Ja tahaks veel, et kõigil oleks rolleritaoline sõiduk, millega saaks sõita kiiresti kooli, mitte jalutades. Kui tuleksid kõigile omad tahvlid ja läpakad, siis ei oleks kott enam nii raske. Tahaks, et tuleviku koolis oleks veel rohkem kehalise kasvatuse tunde, siis oleks rolleriga kooli tulek ja kehalise tunnid tasakaalus.
Koolitundide algus võiks olla hiljem, näiteks kell 10 hommikul, siis saaks kauem magada. Võiks tulla mugavamad ja paremad toolid ning lauad. Toolid, mille peal oleks pehmem istuda. Lauad võiksid olla suuremad, et kõik vajalikud kooliasjad mahuksid ilusasti ära. Mõni tund võiks olla kino ehk siis vaatame mingi tund filmi ja sööme popkorni. Ja tunnid võiks olla mängulisemad. Kooli võiks tulla iseavanevad uksed, mis avanevad liikumisanduri abil. Kooli keldrisse tahaks paintballi ja sellega kaasnevaid tunde. Kooli katusel võiks olla helikopteri maandumisplats. Sel juhul saaks kaugemal elavaid õpilasi tuua kooli helikopteriga. Väljas võiks olla lõbustuspark ja mitu jalkaplatsi. Ja koolil võiks olla oma jalkatiim. Õpetajatega võiks saada suhelda Skype´i teel. Tuleviku koolis võiks õpetada juba 1. klassist IT-d. Koolil võiks olla oma sisebassein ja sellega kaasnevad tunnid, et väiksemad lapsed õpiksid ujuma. Võiks olla suurem söökla, et kõik õpilased mahuksid ühel vahetunnil sööma. Igas klassis oleks oma pinksilaud.
Ma arvan, et see kõik oleks täiesti võimalik.
Esseekonkurss „Metsa roll minu elus“ 2019. aastal
Metsa roll minu elus
Ergutuspreemia Franz Krull, 9.b klass
Mets on kõikjal meie ümber. Põhjamaa inimene on juba aegade algusest näinud metsa väärtust oma elus kas toidu, ehitusmaterjalide või püha koha näol.
Minu jaoks metsas käimine on nagu aja mahavõtmine, saan olla eemal igapäevastest probleemidest, nautida loodust ja kõike muud enda ümber. Kuna mulle kõige lähem mets on männik, siis on seal tunda tugevat mõnusat männivaigu lõhna, saab hingata kopsud täis puhast, justkui siidist õhku. Olen ise sattunud justkui suurde „kopsu“. Seal kõndides tunnen pehmet vesist sammalt jalge all, kuulen metsas jalutades lindude sirinat, vahel isegi loomade huikeid. Märkan iga väikest pisiasja: putukaid, puudest ja taimedest moodustavaid kujundeid. Vahel on ka mõnus mõni maitsev mari endale põske pista. Suve keskel ja lõpupoole, kui valmivad mustikad ja pohlad, on tore koos perega neid imehäid marju metsas korjamas käia ja ega ikka tühjade korvidega tagasi koju ei tule. Aga kui algab sügis ja siis järgneb talv, ei ole metsal enam minu jaoks igapäevast rolli, see kaob justkui silmade eest ära, sest sinna talvel väga asja ei ole. Küttepuud on oma koduhoovist võtta ning nendest jätkub järgmiseks kaheks aastaks. Samas vahel ikka juhtub, et satun talve võlumaale – kristalsesse talvisesse männimetsa, kus külmunud sammal krudiseb talla all. Lähen jõulupuud tooma. Kuusemets asub ilusa noore männiku taga. Kui lumi taas ära sulab, saab minna metsa kevadist värskust, rohelust ja looduse ärkamist vaatama. On vahva minna metsa mängima, võtta nuga kaasa ja hakata puust odasid ja nugasid vestma. Nii saan olla nagu vanast ajast pärit eestlane, kes on tulnud metsa toitu küttima. Tore on käia metsas mõnulemas ja oma „akusid“ laadimas.
Teaduslikus võtmes on inimesel väga suur vajadus metsa järele. Inimesele ja igale elusorganismile on vajalik hapnik, mida saab taimedelt ja puudelt. Ega siis metsi ilmaasjata nimega “maailma kopsud” kutsuta. Mets on põhjamaa inimese ka üks peamisi turundusvahendeid, seda nii tooraine kui ka valmistoodete näol. Mets on taastuv loodusvara, mille otsa lõppemise pärast ei ole vaja väga muretseda. Aga rahvas ikkagi astub välja metsade kaitseks ja seda on tore vaadata, sest see annab hea tunde, et inimkond ei mõtle ainult raha peale. Mets on läbi ajaloo olnud inimesele ka varjupaigaks, kas siis endale või oma varale.
Metsast on olnud inimesele läbi aja abi toidu osas ja ehitusmaterjalide hankimisel. Metsal on ka tähtis osa inimese hingeelu kujundamisel. Minu arvates ei oleks olemas eestlast, kui ei oleks metsa.