Lapsemaa VIII - Õpilaste omalooming - Gümnaasium

Kas vabadus eeldab haridust?

Katariina Musto, 12.b klass

Tänapäeva noorte üks populaarsemaid küsimusi on minu arvates: “Miks me üldse peame õppima?” Mille peale tihti aga ei mõelda, on see, kui palju vabadust meil tänu haridusele on.

Viimastel aastakümnetel on meie üheks suurimaks vabaduseks tegelikult ainuüksi võimalus õppida ja end harida. Kui vanasti said haridust omandada ainult mehed ja enne seda ei peetud haridust isegi oluliseks, siis peaksime olema õnnelikud, et viimastel ja tulevastel generatsioonidel on võimalus teadmiste omandamiseks. Me võtame haridust nii iseenesestmõistetavalt, kuid aastaid tagasi see polnud nii.

Kuidas on aga haridusega seotud vabadus töövaldkonnas? Suurema tõenäosusega on ülemusteks need, kes on omandanud vajalikud teadmised ja kes on näinud vaeva, et kindlustada endale tulevikuks hea töökoht. Vähe on neid, kes põhikooliharidusega töötavad kõrgetel ja hästi tasustatud töökohtadel. Selleks, et täiskasvanuna tööturul saavutada valikuvabadus ja kõrge palganumber, tuleb seega omandada vastav haridustase.

Usun, et peaaegu iga eestlane on tänaseks päevaks lugenud Tammsaare romaani “Tõde ja õigus”, näinud raamatu põhjal tehtud filmi või vähemalt kuulnud kuulsat tsitaati tööst ja armastusest. Raamatu kaks peategelast olid naabrid Andres ja Pearu, kes kumbki polnud haritud, kuid pidasid end naabrist arukamaks. Raamatut lugedes mõtlesin endamisi, kui palju lihtsamalt oleks lahenenud kõik nende tülid, kui mõlemad oleksid teadnud seadusi ning olnud piisavalt arukad, et mitte lasta teisel end mõjutada. Haridus on oluline, sest ilma selleta on väga kerge end rumalasse olukorda panna, seadust rikkuda või teise inimese ohvriks sattuda. Andres ja Pearu aga lasid harimatusest endaga manipuleerida ja kaotasid seetõttu ka osakese enda vabadusest, sest raamatu lõpuks suutsid nad mõelda ainult sellest, kuidas teisele halba teha.

Haridus ja vabadus on omavahel tihedalt seotud peaaegu igas elu valdkonnas ning me peaksime hindama meie vabadust haridusele.

Sotsiaalmeedia plussid ja miinused

Triniti Tammsalu, 11.b klass

Sotsiaalmeedia areneb pidevalt ja sellel on nii miinused kui ka plussid. Meil on võimalik Interneti kaudu hankida kiirelt informatsiooni, lugeda uudiseid ja suhelda sõprade ning tuttavatega, kuid kas alati on see positiivne? Tegelikult on sotsiaalmeedial nii häid kui ka halbu külgi.

Interneti plussid on:

1. Info on kiiresti kättesaadav. Kui kedagi huvitab mingi kindel teema, siis lihtsalt toksi see netiotsingusse ja avanebki mitmeid lehekülgi, kust saab teada otsitu kohta erinevat infot. Ka sõnatähendusi saab palju kiiremini teada kui sõnaraamatust.
2. Lihtne on suhelda ka eemal viibivate sõprade või kaugemal elavate sugulastega. Kui tahetakse kiiresti midagi teatada, siis pole vahet, kus viibitakse. Erinevate nutiseadmete abil on võimalik kasutada erinevaid suhtlusportaale nagu Facebook või Twitter. Nii saab ka reisil olles suhelda oma lähedastega.
3. Internet on abiks ka meelelahutust otsides. On võimalik mängida, kuulata muusikat, lugeda e-raamatut ning vaadata videosid.

Kõige selle positiivse juures ei tohi ära unustada, et Internetis peitub ka erinevaid ohtusid. Nendeks võivad olla järgmised asjaolud:

1. Valeinformatsioon – me ei saa kõike, mida loeme, alati uskuda. Paljud ajakirjanikud ei kontrolli fakte ja nii võibki mittetõene teave lugejani jõuda. Palju on ka materjali, mille on Interneti paisanud inimene, kes ei tea antud teemast eriti midagi. Lisaks liigub ka erinevaid petukirju ja reklaami , millega on võimalik inimestelt raha välja petta.
2. Otsides sotsiaalmeedia vahendusel uusi tutvusi, võime sattuda igasuguste paharettide otsa. Alati ei pruugi olla see inimene, kellena ennast esitletaks. Eriti tähelepanelikud peavad olema noored ja lapsed. Tänapäeval tellitakse erinevaid kaupu Interneti kaudu, ka siin võime sattuda petturite ohvriks. Ei tohi ka kõiki tööpakkumisi tõena võtta, nii võib juhtuda, et oleme langenud inimkaubanduse ohvriks: pakutakse tööd kuskil välismaal hotellis, kuid satume hoopis bordelli.
3. Ka Internetti postitades peame olema ettevaatlikud, sest see ei kao kuhugi ja mõni naljaga tehtud pilt või kirjutis võib hiljem rikkuda meie mainet ja selliseid postitusi võivad ära kasutada ka õelad ja pahatahtlikud inimesed.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pole head halvata ja vastupidi. Nii võime väita, et tänapäeva lahutamatu osana olev Internet koos sotsiaalmeediaga on tõesti vajalik ja kasulik, kui samas peame jälgima, et sellel on ka negatiivseid külgi, mis võivad paksu pahandust tekitada.

Valetamisest ausalt

Krislina Kelner, 12.b klass

Kirjanik Viivi Luik mainis “Ööülikooli” loengus “Vale mitu olekut”, et maailma virtuaalseks muutumisega tekkis ka täiesti uus inimese tüüp. Kahtlen Viivi Luige väites, et valetamine on täiesti uue inimtüübi omadus. Pigem arvan, et ehk on valetamine on lihtsalt inimese võime lühiajaliselt maailmaga kohaneda ja hiljem iseennast hävitada.

Usun, et mingil määral sageneb valetamine tõesti kaasaegse meedia ja virtuaalse maailma tõttu. Näiteks saab hetkel iga Eesti poliitiku sõnavõtust uus meedianupuke, mida näevad tuhanded inimesed. Selline surve, aga samas ka vabadus, tekitavad ilmselt nii mõneski soovi maalida endast palju parem pilt ja samal ajal mustata enda vastast, olgu see siis kas või läbi vale.

Selline poliitikute käitumine mõjutab kindlasti ka tavainimesi. Osaliselt ilmselt selle tõttu, et tundub, nagu muutuks igasugune tõe ja vale eristamine järjest raskemaks ja vahel lausa võimatuks. Samuti on sellises olukorras lihtne tekkima „aga kui tema võib, siis miks mina ei või?” suhtumine. Mida tavalisem on valetamine inimese ümber, seda vähem mõtleb ta selle eetilisusele ja seda lihtsam on tal endal valetada.

Kui lähtuda minu algsest väitest, et ehk on valetamine lihtsalt inimese püüdlus kuidagi ümbritseva maailmaga kohaneda, pean paslikuks tuua näiteks Sass Henno teose „Mina olin siin”. Loo peategelane, noormees nimega Rass, üritas lihtsalt kõigest väest kuidagi endaga toime tulla. Ta oli terve enda elu veetnud rasketes oludes ja seetõttu oli temast saanud väga hea valetaja. Tema jaoks oli olnud valetamine alati kõige efektiivsem ja parem lahendus. Võime küll vaid oletada, aga usun, et ilma rõhuva ja karmi keskkonnata oleks temast kasvanud palju ausam ja siiram inimene.

Sama teose näitel võime ka rääkida aususe puudumise tagajärgedest. Liiga kaua valetades võime leida ennast lõksus iseenda valede rägastikus, kus me ei tea enam, kellele mida räägitud on või mis kujutluspilt endast loodud. See võib lõpuks viia selleni, et aususega on kadunud ka tõeline arusaam iseendast.

Minu arvates ongi kõige ohtlikum iseendale valetamine. Niimoodi elades jookseme kogu aeg tegelikult võidu iseenda, iseendast loodud pettekujutluste ja teiste valedega. Selline olukord mõjutab tugevalt meie moraalseid väärtusi, suhteid lähedastega ja enese meelerahu. Me hakkame järjest halvemaid valikuid tegema, järjest rohkem valetama ja lõpuks põleme läbi. Enamjaolt tehakse seda kõike hirmust, et kõik need valed tulevad välja.

Olgu siis valetamine tingitud meid ümbritsevast keskkonnast, muutuvast meediamaastikust või lihtsalt soovist hakkama saada, on tagajärjed samad. Me küll kohaneme ja jaksame lühiajaliselt iseenda valedega võidu joosta, aga mitte kauaks. Kui kaua inimesed ikka suudavad elada pidevas paranoias, et kõik tema valed talle järele jõuavad ja välja tulevad. Nii nagu igal teol, on ka igal valel omad tagajärjed, mis mõjutavad meie väärtushinnanguid ja mina-pilti.

Asjade tähtsus inimeste elus

Merilin Peterson, 12.a klass

Jaan Kaplinski on öelnud: “On moes rääkida asjadekultusest. Et me jahime aina asju, et meile on asjad olulisemad kui inimesed, et me oskame hinnata ainult asju. Aga seda viimast ma just ei usugi.” Ühest küljest tahaksin Kaplinskile vastu vaielda, teisalt aga olen tema arvamusega täielikult ja vastu vaidlemata nõus.

Nii palju on inimesi, just eriti naisi, kes peavad tähtsamaks elus asju ja raha. Eriti noored naised on need, kes on koos ja võib-olla et abieluski endast mitukümmend aastat vanemate meestega, kellel on palju raha. Kindlasti ei saa öelda, et sellise vanusevahega inimesi liidabki alati ainult raha, aga paraku paljudel juhtudel nii on. Naine hakkab koos elama rikka mehega, kes maksab kõik naise tegevused ja käigud kinni, ostab talle kõik, mida hing ihaldab, ja siis arvab mees, et see ongi armastus. Samamoodi on olemas selliseid mehi, kes elavadki naise kulul ja naise korteris ning ei kavatsegi kunagi millegi eest maksma hakata või tööle minna. Need on suhted, kus raha ja asju peetakse armastusest ja inimestest olulisemaks.

Teisest küljest aga näen filmides ja ka enda tuttavate seas suhteid, kus neiu ja noormees (või mees ja naine) käivad mõlemad igapäevaselt kaheksast viieni tööl, elavad koos üürikorteris. Neil ei jää kunagi üle nii palju raha, et mitu korda kuus spaas puhkamas või restoranis söömas käia, aga nad on siiski õnnelikud. Küsides neilt, et kas nad on eluga rahul või on neil millestki puudus, siis arvatavasti tuleks vastuseks, et raha võiks kindlasti rohkem olla, sest raha pole kunagi liiga palju. Samas koos olles ja üksteist toetades saadakse ikkagi hakkama. See on näide sellest, kuidas inimesed ei vaja tohutult palju raha ja asju, et õnnelikud olla.

Minu jaoks pole raha ja asjad kunagi esikohal olnud ja see on arvatavasti seepärast, et mind on lapsest saati niisuguse suhtumisega kasvatatud. Ma pole kunagi poeleti ees kisanud ega põrandal püherdanud, kui ma pole soovitud asja saanud. Hiljem poest koju jõudes on mulle alati seletatud, miks ma seda asja ei saanud ja seetõttu olengi kasvanud selliseks, nagu olen. Ma olen alati suhelnud kõikidega, olenemata nende rahalisest seisust või asjade rohkusest, sest see pole minu jaoks oluline. Olen uhke, et ma selline olen, sest valus on vaadata inimesi, kellega ei suhelda selle pärast, et neil pole seljas tohutult kalleid riideid või käes kõige kallimat iPhone’i.

Seega – inimeste jaoks on asjadel erinevad väärtused. Mõne jaoks on asjad elus kõige tähtsamad ja mõnele teisele polegi üldse palju asju vaja. Mina olen seda meelt, et kallid asjad pole tähtsaimad elus, sest kui mul on enda ümber toetavad ja hoolivad inimesed, pole muud vajagi.

Emakeele päev

Grete-Janette Teesalu, 12. klass

14. märtsil alates 1996 aastast tähistame emakeelepäeva. See päev on ühtlasi ka Eesti rahvuskirjanduse looja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Just tema oli see, kes arvas, et talutarest pärinev maarahva keel sobib võrdväärsena kultuurikeelte hulka.

Eesti keel on meie jaoks suur väärtus, sest selles on talletatud ainult eestlastele ainuomane kultuuri ja minevikukogemus. Väikesed rahvad, kellel on oma keel peaksid seda hoidma, hindama, sellest lugu pidama ja seda väärikalt ning puhtalt edasi andma järeltulevatele põlvkondadele. Pean lugu vanema põlvkonna väliseestlastest, kelle pered lahkusid II Maailmasõja ajal. Selle põlvkonna püha missioon oli eesti keele ja eestluse edasikandmine ning hoidmine. Näis lausa võimatu, kuid juba põgenikelaagrites rajasid nad eesti koole, andsid välja eestikeelset kirjandust, säilitati eesti kultuuripärandit. See oli ainus side Eestiga , mida hoiti ja õpetati lastele. Loodeti, et peagi saabutakse kodumaale tagasi ja selleks oli vaja järjepidevalt eestikeelset haridust lastele edasi anda. Kuigi paljud eestlased ei saanud enam kunagi tagasi Eestimaale ei ole nad siiani unustanud oma keelt. Meie sugulased Ameerikas on juba 80+, kuid eesti keel on neil säilinud nii kõnes kui kirjas. Edasi on antud seda lastele, lastelastele jne. Suguvõsa kokkutulekutel räägitakse ainult eesti keelt.

Oleme uhked oma laulu- ja tantsupidude üle. Lehvitame seal sini-must-valget lippu, laulame eestikeelseid laule ja ohkame, et eestlane olla on uhke ja hää. Järgmisel päeval segunevad meie kõnesse juba inglisekeelsed fraasid ja me isegi ei pea seda imelikuks. Meie rahvusülikooli õpe on muutunud juba paljudes valdkondades inglise- või muukeelseks, mõtlemata sellele, et õpilased on eestlased. Teiste keelte tundmine loob meile lisaväärtusi kuid kõige aluseks peaks olema oma keel ja kultuur. Jah, paljud tegurid, mis keelt mõjutavad on meist vähesõltuvad, näiteks arvutiprogrammid või internet. Meist sõltuvateks teguriteks on aga mugavus, tihti ka ükskõiksus. Soovitakse osa saada maailmakultuurist, unustades et alustada võiks ikka kodust. Ilma oma kultuuri ja keelt tundmata ei teki inimesel ühegi kohaga seost, mida edasi anda ja talletada järeltulevatele põlvedele.

Kui me ise ei hoia ega kaitse oma eesti keelt, siis on oht, et see sureb lihtsalt välja ja vaid kellegi meenutustes võib kõlada üksikuid eestikeelseid fraase. Meie ülesanne on väärtustada eesti keelt ja kultuuri, et see kaunis kõla kanduks põlvest põlve.

Carneelia Trover, 12. klass

Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Eesti identiteet on sügavalt keeleline: sa oled eestlane, kui sa räägid eesti keelt. Keel on meie usk ja ideoloogia ja see on ka see, mis defineerib eestlast.” Läbi aegade on just see mõttelaad eesti meelt elus hoidnud. Vaatamata vallutustele, orjapõlvele või okupatsioonile pole eestlane unustanud tähistada eesti rahvakalendri tähtpäevi ega unustanud oma keelt. Siinkohal pean tänu avaldama meie esivanematele, kel jätkus kangust, et meie tavasid jätkata pärast kõiki neid allasurumisi ja kannatusi. Need oleks võinud eestluse jäädavalt pühkida. Kallis Eesti, meie väike, kuid ilmatu suure tähtsusega riik. Mõnikord tundub, et inimesed on unustanud meie juured, mis ulatuvad kaugusesse, sügavusse. Meeleheitlikult vaatab meie rahvas alt üles suurriikidele. Eesti keel seguneb aina enam inglise-, soome- ja venekeelsete väljenditega. Mis puudutab kultuuri, püüame võtta malli suurest läänest. USA, mis on vallutanud nii sotsiaalmeedia kui ka meedia väljaanded. Võetakse eeskuju sealsetest kuulsustest. Meil on tuntuid inimesi võrreldes ühendriikidega vähe, kuid julgen väita, et üks eesti film on meie kultuurile suurema osatähtsusega kui 100 Hollywoodi filmi ühendriikidele. Sellega tahan öelda, et tunnustust ja austust väärivad kõik, kes oma panuse andnud kultuuri ja keele säilitamisse, olgu nendeks näitlejad, filmitegijad, laulukirjutajad, heliloojad või suurürituste peakorraldajad, kirjanikud. Kestahes neist, kõigil on ääretult suur osa eesti kultuuris ja nad väärivad äratundmist ja tänu. Kui meie väike suure tähtsusega riik tahab jääda püsima, peame me, maksku mis maksab, uhkusega rääkima eesti keelt ja julgustama teisigi rahvusi meie hulgas seda kasutama ning suure au ja uhkusega kandma edasi traditsioone ja kombeid, mis meile pärandatud. Selle mõttelõnga lõpetaksin ilusa tsitaadiga Jakob Hurda poolt: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.“

Kaunis ja ilusasti töötav DNA grupp otsib püsikorterit!

Teele Lumi, Emil Aništšenko, Geiti Sohard, 2019. a

Tere! Oleme organisatsioon nimega DNA ja otsime oma grupile stabiilset püsikorterit. Kokku on meid juhatuses neli – Adeniin (kuuletub ka nimetusele A), Guaniin (G), Tsütosiin (C) ja Tümiin (T). Samuti oleme tuntud ka nukleotiididena. Üldiselt on meid organisatsioonis lõpmatu arv, kuid need on peamised neli, keda kohata võite. Meil on ka väike bändigrupeering ja kunstiklubi nimega DNA primaarstruktuur ning DNA sekundaarstruktuur.

Mainisime varasemalt, et meid on lõpmatu arv, kuid meid tekib siiski pidevalt ka juurde kui me oma väikese organisatsioonisiseselt matriitssünteesime - sel moel tekib meist kaks ühesuguse järjestusega koopiat, kes jätkavad meie ülesannet juba uues korteris.

Oleme väga tublid, töökad ja korraarmastajad, vigu meie töös tekib ääretult harva ning need on küll fataalsed. Kuid rõhume sellele, et me oleme siiski ääretult ettevaatlikud ja neid vigu juhtub harva. Lisame manusesse meie grupipildi eelmisest kevadest (2018).