Väga austatud almanahhi lugeja!
Viis aastat on möödunud eelmisest almanahhist ja Teie ees on meie VI Lapsemaa. Siit leiavad kindlasti tuttavaid mälestusi nii need, kes on alles lõpetanud kooli, kui ka Teie, kel kooli lõpetamisest on möödunud mitukümmend aastat.
Meie kool saab 2010 a oktoobris 135-aastaseks ja on rõõm tõdeda, et oleme suutnud ellu saata suure hulga noori, kes koolis toimunu on endasse talletanud ja selle pagasiga ka elus hakkama saavad.
Meil on jätkuvalt hea sõber Võrumaa Kutsehariduskeskuse näol ja selle koostöö käigus on saanud erialase hariduse pea 400 noort inimest. 2010 aasta lõpetajad, nii põhikooli kui gümnaasiumi osas, olid väga tublid. Selle kinnituseks on, et kolm gümnaasiumi lõpetajat said kuldmedali ja kolm hõbemedali. Eks ole suurepärane tulemus!
Kindlasti on sellise suurepärase tulemuse taga meie õpetajate ja koolirahva hea erialane töö ja koostöö nii õpilaste kui ka lapsevanematega. Käesoleval aastal töötab koolis 43 õpetajat ja 25 haldustöötajat ning õpilasi on 353.
Meil on toimunud huvitavaid tegemisi ja kindlasti leiate need ka siit almanahhist.
Olgu see lugemisvara Teile heaks ülevaateks sellest, mida me oleme teinud ja kutsugu need lugemispalad esile häid ja mõnusaid mälestusi oma kooliajast.
Mul on väga hea meel, et Te jälle meiega koos olete, mul on hea meel, et te siin olete.
Meeldivat lugemist!
Ilmar Kesselmann
Parksepa Keskkooli direktor
September 2010
Vana koolimaja
Ranits hüpleb kooliteel,
päike särab tema ninal.
Ranitsal on rõõmus meel:
tal on aabits, tal on pinal.
Ranitsat ja koolilast
juba ootab koolimaja.
Ütleb tere tulemast
esimene õpetaja.
Olen juba vana koolimaja, kes viimase kümnendi jooksul on saanud endale uue ja uhke välimuse. Nagu minu välimus, nii on ka inimesed minu sees ja ümber kõvasti muutunud.
Igal aastal tulevad väikesed koolijütsid südame puperdades, kuid näod naerul üle minu ukseläve. Kaheteistkümne pika aasta jooksul käivad nad minu juures tarkust taga nõudmas. Mõnigi kord ei tunne ma enam abiturientides ära neid väikesi jütse, kellest on saanud suured ja haritud neiud ja noormehed. Minu ülesanne oli valmistada nad ette edaspidiseks iseseisvaks eluks. Minu seinte vahelt väljudes peaksid nad suutma teha õigeid otsuseid ja valikuid, saama hakkama oma eluga ja lööma läbi igas olukorras.
Iga kord, kui ma saadan juunikuus ära abituriendid, jääb hinge kartus, et ma ei näe neid enam iialgi. On kahju lahkuda inimesest, kellele olid kaksteist aastat teiseks koduks.
Kuid ma loodan, et neil läheb elus hästi ja nad tulevad ka vahel oma vana koolimaja vaatama.
Kristiina Luik
12. klass